See postitus on
isiklik. Mitte kellelegi konkreetselt, aga neile inimestele, kes mind isiklikult tunnevad ja on imestanud, miks ma vahel nendega uskumatult nõmedalt käitun, kuigi pealtnäha oleks nagu nutikust ja empaatiavõimet mõlemat täitsa normaalse inimese jagu.
Niisiis eristatakse praegu veel psühhiaatrilises terminoloogias autismist sellist inimese eripära nagu
Aspergeri sündroom. (On tehtud ettepanek lugeda see autismi alaliigiks, aga minu teada ei ole ettepanek veel ametlikku heakskiitu saanud.)
Andsin vikipeedia lingi, sest Eesti Autismiühingu pakutav info on ühest küljest küll põhjalikum, aga samas ka kuidagi veidralt dramaatiline. Nende kirjeldust lugedes tundub, et normaalse inimesega Aspergeri sündroomi kandjat kuidagi segi ajada ei saa "...on märgata mõnevõrra hälbelist keelelist arengut, tasakaalu- ja koordinatsioonihäireid, veel hiljem häireid sotsiaalses suhtlemises..." Lisaks oli seal midagi empaatiapuudujääkide kohta, mida mul kohe kindlasti ei ole. Pigem kannatan empaatiaülejääkide all.
Ok, mul ei ole hälbelist keelekasutust kuigivõrd esinenud ja ehkki ma kipun olema kohmakas, siis mitte niivõrd, et see üldisel ühiskondlikul taustal veidralt silma paistaks.
Üldse, ma olen täiesti tavaline inimene - ainult et kuna minu perekonnas jookseb see kergelt autistliku oleku geen silmnähtavalt vähemalt 3 põlvkonda tagasi, siis vat selle sotsiaalse suhtlemise häirete punkti juures olen sunnitud ohates noogutama ja kahetsevalt käsi laiutama.
Ega ma täpselt et tea, mida ma valesti teen. Hulga reegleid olen pikapeale tuvastanud, mitmed neist ka siin võrgupäevikus
maha äng-postituste raames ära maininud. Hulka reegleid ei ole ikka veel suutnud tuvastada. Mõnedki sotsiaalse suhtluse tavad on kõigest hoolimata iseenesest mulle külge hakanud, aga seda, et neil on ka erandeid, on tulnud endale sõnastada ja välja mõelda-sõnastada ka erandite puhul sobiv käitumisjoon.
Ja kui mul ei ole mingit XHG olukorda elus piisavalt tihti ette tulnud, et selle põhjal üldistusi teha ja välja mõelda, kuidas on XHG situatsioonis hea ja ilus käituda - siis võin ma näiteks käitumise alateadlikult edasi lükata ehk siis olukorda või inimest ignoreerida, kuni mul õnnestub tema ja temaga seotud olud kuskile lahtrisse paigutada. Lahter leitud, on vaja lisada sinna ka "soovitatav käitumisjoon" ehk juhend. Ja kui see on tehtud, muutun ma ühekorraga v-o kohutavalt veetlevaks ja armsaks =) või siis äärmiselt jäigaks, külmaks ja jõhkraks, kui ma olen leidnud, et antud olukorra-inimese näol on tegu lahtriga "tüütud sitavaresed".
Aga seda viimast juhtub harva, sest üldjuhul ma usun, et inimesed on kõik ilusad ja head.
Muuseas, selle sotsiaalse küündimatuse tõttu olen ma ka vilets vestleja ja võõrustaja. Kui mulle külla tullakse (suurem või võõram seltskond kui 1-2 lähemat sõpra korraga), siis eelistan veenda inimesi midagi mängima, kuna lihtsalt vestlust maailma asjade teemal ei suuda ma perenaiseseisusest hoolimata välja vedada. Ei kujuta ette, mis inimestele huvi pakub, liigun kas liiga pealiskaudsete ja igavate (mulle endale ka igavate) või siis liiga isiklike teemade valdkonda. Ei oska lõbustada ühesõnaga.
Sellest, et seltskondlik vestlus on tihti nagu tennisemäng - lüüakse muudkui aga üksteisele palli, mõnes olukorras nii, et teine selle kenasti tagasi saaks lüüa, mõnel vaenulikumal juhul aga selleks, et teine end pallini küünitades poriloiku rinnuli räntsataks - olen aru saanud. Aga seda tennist ma ei oska mängida. (Mingit muud ka mitte.)
Minu pallid lähevad enamasti üldse väljakult minema. Või juhtub nendega midagi muud kurba. Mõned plahvatavad. Mõned ei jõua võrguni väljagi ja kukuvad pots! mu enda jalge ette.
Ja siis ma joon õuduse leevendamiseks liiga palju =)
Ning olen külaliste minema saatmise ajaks korralikult purjus, kuigi muidu joon väga vähe, imevähe, peaaegu üldse mitte, vahest pudeli veini kuus või midagi.
Niisiis, palun andke mulle andeks minu sotsiaalsed lapsused! Neist hoolimata (ja vahel just nende pärast) olen ma siiski väga armas!
Pilt on
sellelt temaatilise muusikaga (mida ma kuulanud pole) lehelt.
