Banaalsused aitavad

Et miski nii lihtlabane võib inimesele pildi ette tuua, üllatab mind ikka ja jälle.

Mul oli muidu peas valmis veel üks eriti ängistatud ja tulekindlalt hädaldav postitus [tulekindlalt = hoolikalt valitud sõnastusega, nii et kellelgi poleks mõtete ebaloogilisusest hoolimata väga kuskilt võimalik kinni hakata], aga jääb avaldamata.

Nälja-aastad. Need, mille jaoks on tarvis ette koguda

Imelik lugu.
Tavaliselt, kui olen õhtul õnnetu ja haige, lollaka 37.2 palaviku peal balansseeriv närvipundar, on hommikuks kõik jälle parem.

Täna nägin isegi meeldivaid unenägusid. Lapsed kiitsid tormiliselt heaks päkapiku toodud maiustused, kallistasid ja nunnutasid. Üks sõber helistas (ja tõestas sellega, et mäletab mind ja tahaks muga rääkida, kuigi haiguse tõttu olin sunnitud teda mitte külla kutsuma.)

Aga ikkagi tundub maailm olema haud, sõbrad varjud ja armastus tühine tunne.

***

Kuna ma olen hormooni-usku e. veendunud selles, et mu emotsioonid on ainevahetusproduktid, suudan üldiselt igasugused kurbused ja väsimused ja meeleheited üsna kiiresti endast läbi lasta. Ära defineerida, trenniga välja higistada ning teha vastukaaluks asju, mis viskaksid hormoonikokteili keres jälle positiivsele poolele. Annaksid saavutusrõõmu ja "ajan õiget asja" tunde.
Aga tundub, et vahel ei saa nii.
Jah, ok, ma olen haige. Pesin köögipõranda puhtaks ja peeglist vaatab vastu suurepärane teravate põsenukkidega kaame näolapp, kuhu meigi lisamine tunduks kuriteona esteetika vastu (kui mul see miskipärast pikka kampsunisse mässituna kodus ringi lohisedes üldse pähe tuleks). Muidugi ma saan aru, et hormoon, hormoon, hormoon on ikkagi kõige taga.

Aga seda hormooni tasandada ei saa siis, kui kaob ära selgus, mispärast seda teha.
Mille nimel olla õnnelik ja mitte õnnetu, aktiivne ja mitte passiivne, elav ja mitte lihtsalt kuidagi elus? Et oleks hea olla? No aga ainult see ei saa ju olla eesmärk! Siis oleks ju heroiin parim lahendus!
Et teha maailma paremaks? No kuulge! Kui mul on halb, mis te tõsiselt usute, et mul on mingit huvi maailma teiste jaoks paremaks teha??? Kui mul on halb, las olla teistel ka! Paras! (Seepärast hakkab mul tegelikult igasugu tigedatest lõugajatest tavaliselt kahju. Neil peab ikka pagana kehv olla olema, kui nii väga tahaks teiste olemist halvaks teha!)

Päästab tavaliselt identiteediküsimus. Kas ma tahan olla see inimene, kas lebab apaatselt voodis ja vahib süüdistavalt lage: "Misasja sa passid siin mu kohal ega liigutagi, kuigi minul on halb?!"
(Väga ei taha enamasti.)
Aga kuskile vahele poeb mõnikord ka küsimus aga mis siis määrab ära selle, kes ma olen?
Minu enda otsus "tahan näha ennast nii"? Kellegi teise pilk? Kelle? Miks just tema/nende? Kas ma olen parem inimene, kui rohkem tema/nende ootustele vastan? Või siis, kui ma neile ootustele hoopis vastandun?
Kes ma siis üldse - olen? Kui lähen voodisse tagasi ja panen silmad kinni, kas ma olen siis hoopis keegi muu, kui sel juhul, kui avan arvestuse materjalid ja hakkan õppima nagu kurjast vaimust vaevatud?

Kuramus!

Vahel libisevad ohjad käest nii ära, et üldse enam ei tea, mida tahan või olen või... mis värk on.

Niimoodi, seltsimees, ei ole kasulik mõelda!

Hommikul kell 5 äratus, sest mikrobioloogia kontrolltöö ju. Seni olin materjalile ainult eemalt väga häguseid pilke heitnud.
Kell 7.15 kodust väljumine mõttega "positiivne hinne oleks väga tore!"
Kell 8:30 istun koolis pinki ja saan töölehe.
Kell 8.55 töö lõpetamine tundega "positiivne hinne vist tuleb ära".
Kell 8.56 selgub, et neile, kes ei saa muidu positiivset hinnet kätte, avaneb lisavõimalus avatud materjalidega võõrast tööd parandades lisapunkte teenida. Parandan innukalt, kuigi materjalid selleks pean kursavennalt laenama.
Kell 9:20 lahkun vaheajale täis veendumust, et positiivse hinde saan kätte. Veedan kibeleva loengupausi lootuses saada ehk isegi C.
Kell 9:45 teatab õppejõud, et kogu grupi peale oli kaks B-d, kõik ülejäänud hinded olid A-d.
Olen ärevil ning peaaegu löödud. Mõtlen, et pagana piinlik oleks olla üks kahest B-st, aga et ma kirjutasin kokku nii palju jama ning ju ma ilmselt B olen. Nukrutsen.

Meenutan korralekutsuvalt, kuidas hommikul tundus positiivne hinne ka jube lahe olevat. Ja et oleks ma rongi peale minnes arvestanud reaalse võimalusega B saada, oleksin umbes kolm korda rõõmsamalt kooli poole kepsanud. Ja üldse, keda huvitavad need hinded! Need pole ju tähtsad! Ma ei olegi A-õpilane, juba loomu poolest ei ole!!!

Veenan end edukalt selles, et B-d saada on väga tore.

Loengu lõpus ründab klugisev ja plagisev, sabisev ja hõiklev tudengikari õppejõudu, püüdes igaüks personaalselt teada saada, ega nemad ei ole ometi need B-saajad.
Õppejõud vehib meeleheites kätega ja kinnitab, et selle kontrolltöö hinded ei ole ju olulised. Need ei lähe mitte kuhugi kirjagi, ainus, mis loeb, on töö sooritamine positiivsele hindele! Sest see tagab eksamilepääsu.
Tudengikari ei alistu ja saab viimaks oma tulemused teada.
Selgub, et ma ei saanud B-d. Sain A.
Olen häiritud ja pettunud.
Küsin endalt: "Äh, mismoodi nad siin õieti hindavad üldse? Ja ometi tundus nii nutikas ja pädev õppejõud! Kui mina sain A, mis väärtus sel A-l üldse on? Appi, ma ei taha seda A-d!!!"

Ja niimoodi õnnestuski kontrolltöö A mõelda hädaks ja ikalduseks.
Palju õnne mulle!

Eesti kass

Oli maalimisõhtu.

Guašid ja suured A3 paberid ja "see on minu kurbus" ja "see on nii, nagu ma end varem tundsin". "Niimoodi ma armastan" ja "see on ilus kirju lill sulle, emme". Ja muidugi ka "see on teine kirju lill, lihtsalt näeb välja nagu puu" ning "näe, need on pisarad, aga siin ümber on lohutus".

Kui kunstitöö lõpetatud, said asjad mõningase kisa-käraga ka ära pandud, nii purgid, pintslid kui paberid.
Kuivavad maalid katsid tervet tuba.

Tund hiljem selgus, et meie mustvalgest kassist oli kuidagi saanud sinimustvalge.