Vanemluse proovikivi nr ... (kujuta siia ette mingi hästi suur arv)

Sa rabeled konkreetselt terve päeva teiste (eriti tema) vajaduste heaks ja jätad enda jaoks vajalikud asjad tegemata, sest ei ole aega, ei jaksa ka.
No hea küll, plaan on, et õpid siis hommikul, nii kella viie-kuue ajal.

Õhtul kell pool 11, kui oled (oma kella viiesele ärkamisele mõeldes) 4 korda malbelt öelnud, et nüüd läheme magama, vaatad lastetuppa sisse. See näeb välja nagu oleks sealt maavärin üle käinud - sinu poolt varem magamiseks valmis seatud voodid on täis kooli- ja mänguasju, neist esimeste kohta oled 2 tundi tagasi öelnud, et tuleb kotti kokku panna, teiste väljavõtmisese peale nii hilja õhtul ei ole sa üldse tulnudki.

Väljakutse on sel hetkel end mitte hulluks vihastada.

Mina ei saanud hakkama.

Ja mis kasu sellest oli? Mitte mingit. Ega ma ei saanud paremini magada, kui teises toas keegi tund aega voodis nuuksus, kui siis, kui ma nt ta asjad ise kotti surunuks, kadunud õppevahendid üles otsinuks, puuduvad paberid ise ümber pannuks.
Mitte et mul oleks udust aimugi, kus need kadunud asjad olla võivad või miks neid varem üles ei otsitud või...

Ma ei saa selle vanemdamisega ikka üldse hakkama enam.

Kui hea raamat!

Lugesin raamatut.

Taevalikult tore on avastada, et mõni teadlane maailmas on ka viitsinud huvitavate asjadega tegeleda!
Minu lemmikosa raamatust oli küll eessõna, aga kõik muu on ka magus ja vallatu.

Ja ärge hakake tooma ägedaid füüsika-avastusi kohe näiteks selle kohta, et teised teadlased ju kaaaa jne.
Mulle füüsika meeldib küll, aga üldiselt ei sega laialt levinud vale arusaamine füüsikast minu igapäevast elu nii jubedamalt väga, kui inimeste jubedamalt põhjalikult vale arusaamine inimmõtlemisest.
***
Kui seda lugu hoolega kuulata, siis peale tümpsu algust esimesed sõnad on: "Oo, kandilised pudelid! Viime siit keegi lattu!"

Edasi on natuke keerulisem, aga kui veel eesti keelt kuulete, andke teada!
***

Teeme järeljõulupiparkooke, sest umbes poolteist kilo minu suurepärast isetehtud tainast on veel üle (kokku tegin teist umbes 16 kilo, nii et ka kinkimisi arvestades ikkagi üüratu kogus ja pole mingi ime, et osa üle jäi).
Poeglaps kriiskas, et tema tahab rullida, rullida, rullida ka. Üldse käis mingi õudne rahmeldamine ja tüli.
(Meil on üks hästi suur kuuske kujutav vorm, mida ma tavaliselt ei luba kasutada, sest 30 cm-ne kuuskpiparkook kipub katki minema alailma. Aga täna lubasin ja lapsed läksid kaklema, kes mitu kuuske teha saab.
Küsimusele ei tundunud olevat kõiki osapooli rahuldavat lahendust.)

Poeglaps (nutab ja röögib): Mina ei ole niimoodi nõus!!! Te olete nii halvad minu vastuuuuu!!!
Tütarlaps (jahu laiali puistades tasaselt): "Kas nii palju jahuga saab [Poeglapse nimi] ka rullida?"
Mina (vihaselt): "Põhimõtteliselt saaks, aga ta ei taha ju rullida, ta tahab ainult karjuda ja jonnida!"
Poeglaps (nutuseguselt röökides): "Ma karjun ja jonnin ja rullin!!!!"


Ja siis: mina ja Tütarlaps purskame naerma.
Poeglaps (kriiskab): "See ei ole naljakas!!!"

Tõsineme püüdlikult.
Poeglaps asub vaiksel nohinal rullima.
Idüll.

Ninjad nii naljalt välja ei sure!

Märkamatu algus

"Tead, Jaapanis on suur sõda." Poeglaps vaatab mind suurte tõsiste silmadega. "Neid ründavad gorillad."
Mina: teen ebamäärast häält, mis pole ei nõustumine ega vastuvaidlemine, ja pesen nõusid edasi.

Mõni päev hiljem

Poeglaps: Emme, Jaapanis on juba neil väga raske seal. Surma on saanud kolm tuhat jaapanlast ja kümme gorillat.
Mina: Njaa... Aga gorillad ongi väljasuremisele lähemal. Nii et mõnes mõttes on see isegi õiglane!

Poeglaps noogutab.

Vähemalt nädal hiljem

Poeglaps: Jaapanlastel on seal üks vibu ja mõõgaga tüdruk. Ta on üksi juba viiskümmend kuus gorillat ära tapnud!
Mina (väga rahulolev naissoo suurepärase esindatuse üle võitluses): Oo! See on üks väga võimekas võitleja-tüdruk siis!
Poeglaps: Aga kahjuks on ta juba surnud. Tema tagant küll teised jaapanlased ka tulid sealt majast välja, aga gorillad on ikkagi tugevamad kui inimesed ju!

Ma noogutan. Vaielda on raske.

Veel nädal hiljem:

Poeglaps: Jaapanlased on nüüd välja surnud. Gorillad läksid Hispaaniaga sõtta.
Mina: Ja suridki päris välja?
Poeglaps: Jaa. Nüüd seal Hispaanias on ninjad ja nemad võitlevad gorilladega.
Mina (uimaselt):Ja mina mõtlesin, et ninjad olid Jaapanis.
Poeglaps: ???
Mina: Nojah, ninjad olid ju Jaapanis!
Poeglaps (pärast väikest järelemõtlemist): Kuule... need ikka ei olnudki jaapanlased, kes välja surid. Need olid vist hoopis hiinlased... Jah, need olidki hiinlased!

Armastusega maailmale

Jaanuaris sündinuna ei kipu ma oma aastaid struktureerima aastavahetuse järgi vaid sünnipäevast sünnipäevani. Lõpuks, aastavahetuse ja minu isikliku aastavahetuse vahel on ju nii vähe aega! Miks teha kokkuvõtteid kaks korda, kui saab teha ainult ühe korra?

Aga seekord vahetus aasta kuidagi teistmoodi. Nii palju sümboleid ja helgusi oli millegipärast ses tänases (pärast 00:00-i alanud) päevas. Nii ilus ilm, esimene tõeline ilus ilm sel talvel, postkaartkaunis. Juba on jõutud 2012. aasta sildi all koost laguneda ja ennast taas kokku korjata, defineerida ja ümber defineerida. Kolm eri kohta ja seltskonda. Küsimused ja vastused.

Nii et arvan, et vahetan aasta seekord ära juba enne seda saabuvat sündimise päeva.

Ja ma mõtlen, et... et on mõned asjad, nii lihtsad asjad, mida (mul) tasub meeles pidada. Nad on lõppenud aastate jooksul end võimsalt tõestanud ning - minul vähemalt - rohkem juhtlauseid vist uude tarvis polegi.

* Ära kunagi karda ausaid küsimusi ega vastuseid

* Tee asju, mis viivad sind lähemale sinu elu mõttele. Kogu aeg ja ainult neid.

* Usu õnnelikke jätke (mitte lõppe)

* Aja omaenda asja


Loodan, et teil kõigil on samuti selgus ja sira silmes, süda valge ja kerge nagu raffaello-komm ning iga härmatisene oks joonistub vastu päikest välja täiuslikuna nagu kellegi kalli kaunis siluett!

/suudlused ja kallistused

Pilt on sellelt lehelt