Magamatusmornsus

Mul on paha olla. Varbad keelduvad üles soojenemast, kuigi villased sokid JA karvased sussid (kuigi, olen aus: nood viimased on juba üsna kulunud, lihtsalt pakk uutega pole veel kohal). Olen hirmsasti väsinud, aga ei lähe veel voodisse, kuna ma ikka tahaksin magama ka jääda, ent kell pole veel ükski - rääkimata sellest, et oleks kaks läbi, mis oleks juba lootustandev lõunauneaeg. 

Phmt ma lihtsalt virisen. 
Kõik on halvasti (sest ma olen alamaganud ja alamagamine mõjub mulle sedasi), keegi ei armasta mind, orgasme ikka ei saa, mu pojal on lademes tobedaid õpetajaid (pange tähele, ma samas adun, et kuna mu meelest on paljud inimesed kuritegelikult tobedad, on mu poja õpetajate lollakus ootuspärane), õues oli libe eile, on libe täna ja homme, kuramus, paistab jälle libe olema, koer eritas verd mu äsjavahetatud linale ning Selveri "karamelliroos" maitseb nagu kõvaksläinud muffin, millele on karamellikastet peale kallatud.

Kas ma mainisin, et keegi ei armasta mind?
Jaa-jaa, ma faktiliselt tean, et see pole tõsi. Muuseas Poeglaps on ikka maru tore, ta teeb nüüd NII PALJU ASJU, on Tütarlaps ja varsti ilmub mul arvustus Sirbis ja ..
... aga on säärane nimetu tunne: "Nad (notsu, tegelt hoolin, lihtsalt ei tunne, et ma igal sammul saaksin igaks-juhuks-piiran-end-äkki-just-see-firma-ongi-see-halb-meetodil maailma ära parandada, ja odavad head saapad minu jalanumbrile ei ole miski, mida kaltsukatest leiaks) arvavad, et mul on pohhui inimestest, kel on halb!" ja samas (ning see ON otsene halvastimõtlemine praegu, lugesin jälle ritsiku blogi ja saan seega vaid iseennast süüdistada, et osade kommentaatorite vastused mu hulluks ja halliks ajasid) pilluvad süüdimatuid miks-ei-sekku vabandusi, mille ainus sisuline point on: "Mingi seletus mittemillegitegemisele, sest ma ei taha midagi teha". 
Urr.

Selle tagajärjel MINA (TM üsna hea inimene) mõtlen, et nad võiksid kõik ära surra.
Ütleme, TM antud juhul vist ei ... 
Ach, ma ka ei tea. Vbla minu mõte, et nad kõik võiks ära surra, ei ole samaväärne mõne teise omaga, sest minu raamatus-maailmas on surm hea asi. 
Surm = mitte enam kannatusi, kahtlusi, valu = igatahes hea.
Ehk siis "surgu ära!" ei ole minu jaoks mitte "mingu neil halvasti!", vaid "vabastagu nad maailm iseendast, maailm saaks parem!"
Aga ikkagi ei armastata mind piisavalt!

K ei ole kah nädal otsa minuga pühendunult lobisenud, ainult vahel pillab kaks-kolm-seitse lauset. 
Kuigi see on vbla mu oma käitumise tagajärg - ma nimelt võtan eeskuju kaladest ja olen vait, kui midagi öelda ei ole. Ehk kui tema jutt kaldub teemadele, mis mulle igavad, või kui ta toob mingi näite, mis mus tekitab peamiselt protesti näites osalevate inimeste aadressil (nt "issaristike, sa loed mu blogi - ja ikka on sinu arust adekvaatne tuua mingi Peter Jacksoni valik jutuajamisse sisse kui "näed, tema mõtleb ka sedasi"?"), ma ei jätka vestlust. 

Vaid mossitan siin omaette, nagu näha, et mismõttes ta nii nõme on. 

Keegi ei armasta mind, nagu ma tahan armastatud olla - peale mõnede. 
Krt, isegi traagiline ei saa reservatsioonideta olla!

Süüdistaksin sitas meeleolus AD-dega lõpetamist, aga tunne on teistsugune.
Tunne on just selline magamatusmornsus, et arvan ta olevat magamatusmornsus - kuigi kaudne side antidepressantide lõpuga vbla on.
Hakkasin kolinal alla võtma, kui ilmad olid külmad. Kahtlustan, et mitmekilose pahkluudeni villase mantli kandmine ka jooksmas käies ning külma õhu hingamine mõjutasid. Ent kaalukadu on jätkunud ja viimastel päevadel isegi intensiivistunud, sest enam ei taha ma eriti süüa kah.
Ning see isupuudus võib küll AD-dega lõpetamise kaasnäht olla. 

Arvatakse

Oh, nad panevad mu "Südameloo" järjekordsesse "Eesti novell" kogumikku. 
Lahe. 
Läheb aega, mis läheb, aga (ka?) väljaspool suletud ulmeringkonda saadakse vaikselt aru, et ma oskan kirjutada.
Küsimärgiga "ka" on sellepärast, et olgu. Osadele ulmesõpradele see või teine asjaolu mu loomingus ei meeldi ning see on täiesti kombes ja aktsepteeritav. Ent päris mitu ulmikut on ka otseselt solvunud, et ma nagu ... pean end paremaks ja pürin "etableerunud kirjandusse". Ulmekirjanik tahab kirjanik olla?? No selge, ulmesse ta tegelikult ei kõlbagi, vilets ennastimetlev sõnavaht ja mis kõik veel, eks ta siis ronib sinna, kus vbla võetakse!
Mina ei ole enda meelest kunagi "ulmekirjanik" olnud. Kui ma juba julgesin endast mõelda kui kirjanikust, mitte lihtsalt kirjutajast, olin "kirjanik, kes kirjutab ulmet".
Ja see näitab minu erilist ülbust ja enda-paremaks-pidamist.

Samuti asusin üle paljude aastate üle lugema "Joosta oma varju eest"-lugu ja see on päris pagana hea ikka veel =) Lõpetasin loo, õndsus veresoontes tormamas ja olen endaga rahul. 
Võibolla naaaatuke palju detaile, aga üldiselt nauding. Ma saan oma toonase pea sisse ja fantaasia joonistub ikka veel selgelt ja puhtalt vaimusilmade ette. 
Huvitav, äkki mu nüüdne kirjutamisstiil on ... veidi laisk? Sest ma ei näe enam nii hirmsasti vaeva, et täpset pilti maalida, muljest piisab. 
Noh, aga inimesed muutuvad, eks ole. Ju ma olen siis muutunud. 
Olen kes olen, kui ei meeldi, mindagu ära =P

Millega seoses: ei, igas aspektis ma ikkagi pole adekvaatne taipama, KES ma siis õieti olen, mismoodi oleks parim ja kelle kirju lehm.
Olen juba niiiiiiiiiii ammu märganud, et kui ma vähe söön, võtan alla, ent samas on mul seejuures kogu aeg külm ja ei saa ma ka magada.
Praegu ka. 4-5 tundi öö jooksul + paar tundi päeval. Rohkem ei tule uni.
Vaid veidi ülekaalulisena ei valuta mu jalad Peale Rongi. Olen seda mitu-mitu korda tuvastatud - muuhulgas meetodil: "Hm, mu jalad ei valuta. Olen vist juurde võtnud. Kontrollime ... jup, nii on."
Ja siis on maailmatäis inimesi (enamikus naised, aga muidugi mitte kõik), kes panevad võrdusmärgi või vähemalt lainelise "umbes"-võrdusmärgi toidu, mis on vähekaloriline ja üsna looduslik, ja sõnakeste "tervislik toit" vahele. 
Ehk siis: "tervislik" on süüa vähekalorilisi toite ja olla kõhn.

No ja siis olen mina.

Kusjuures minu jaoks on ikka raske "lihtsalt rohkem süüa, dohh", kui isu parajasti ei tapa, sest mus on NIIIIIIIIIIIIIII sügaval sees "kõhn olemine on hea!"-argument.
Ega mu enesetunne 72-miinus kilosena hea ole, igast probleemid ... aga ma olen nii ilus!
Läheb.
Ja oleks mul siis ilust mingit kasu olnud! Oleks see KUIDAGI aidanud mul õnnelikku elu sisse seada! 
Ei, mulle lihtsalt meeldib. No nt vaadake neid kaht fotot.

Eks ole, selge, kumb see kaunim on - aga mu enesetunne EI OLE kõhnemana parem.
Ei, mul ei ole "nii palju rohkem energiat", mul on magamatusest segane olek.
Mul ei ole "enne ei jaksanud, nüüd jaksan". Jõudu on üsna sama palju, ent kõhnemat keha pole isegi eriti kergem liigutada.
Või õieti, ma tunnen tegelikult, et otse füüsilise jõu pealt vbla jaksakski kõhnemana ennast rohkem tõsta-hoida-misiganes, aga samas olen kuidagi energiapuuduses, jõuetu. Phmt paha (tähenduses "iiveldus") hakkab nii palju kergemini. Pingutusest ka.

Olgu, pea käib praegu ilmselt antidepressantidega lõpetamisest ringi, ent iiveldus on iga kord kõhn olemisega seotult minu sees platsis.
Jah, Peale Rongi mõned aastad elasingi nii ja ei adunud ka, et teisiti saaks ja peaks. Nüüd adun ... aga samas ei sunni end.
Teen mis tahan ja noh - ilu meeldib mulle =P 
Ennast peeglist vaadata on sellisena nii palju parem ning kui selle hinnaks on kehv enesetunne, noh --- mõnd aega kannatan välja.
Lihtsalt ei pane endale vaimus kätt ette, kui isu tagasi tuleb ja jälle rohkem süüa tahan.

Muidu: kodanik on teinud laulu sellest, kuidas ja miks ma (no tema ka, muidugi) nõuandeid jälestan. 
Minul on mõned lisakriteeriumid samuti (kui nõuanne on spetsiifiliselt mulle, mitte "üldiselt on nii kombeks", ma võin isegi rahul olla vahel), ent laias laastus on ta ära öelnud, mis mul öelda oleks. 

Hea

Ma lõpetan ad-dega, sest kodanik siin kommentaariumis, kelle nime ma ei mäleta, aga kelle teave oli mulle uudne, selgitas, et HTP5 ja antidepressandid koos on ohtlik kombo. Mispeale ma asusin jupphaaval annust vähendama (enne olin lihtsalt tunde pealt natuke vähendanud, aga siis hakkasin otsustavalt), viimased 10 päeva võtsin pool tabletti üle päeva ja nüüd ei võta enam üldse.
Selle tulemina haaras mind eile ilma ovulatsiooni ega mingi välise stimulatsioonita huvi näpukat teha ja noh - vbla on teile liiga palju informatsiooni sellest teadmisest, aga ma ise olen nii rahul ja õnnelik, et rääkisin ikkagi.

Orgasmi ikka ei saanud, aga noh - olen fking ligi 7 aastat juba ilma elanud, ei ole eriti pettunud =P

Lisaks sain täiesti kogemata jälle Paremaks Emaks.
Ma ei arvanud enne, et jama on, aga kui oli pojaga maha pidanud uue tüli teemal "krt, ma teen nii palju, tee ise natukenegi" (seekord kohvipaksuta), sai mul siiber. Rääkisin temaga järgmisel päeval ja teatasin, et no ma süüa toon ikka koju ja teen oma asju, aga kui tal on vaja nõusid, pesku ise, ma enam ei pese kõike ära, mis kraanikausis, tehku vajadusel endale ise süüa, ma ei ütle enam, et linu oleks vaja vahetada vms, vahetab, siis vahetab, ei vaheta, siis ei vaheta, pesku ka oma pesu ise ... ja selle tulemus on, et mul on nii palju toredam poeg kodus.
Nagu tänab supi eest ja remontis oma tõuksi ära ja proovis selga jopet, mis on talv otsa esikus rippunud, aga ta ei kandnud seda, vaid mõnevõrra väikeseks jäänud vana, sest talle ei meeldinud värv ...

Ega phmt midagi reaalselt isegi muutunud ei ole, aga nii tema kui minu hoiak on teine. Ma olen jälle tagasi selle peal, et teen, kui MINA tahan (mitte "teen, sest ma ju tahan oma poja vastu hea olla") ja no - mitte aint mina, vaid selgelt ka tema on õnnelikumad. 
Usalda poega ja poeg muutubki kohe palju usaldusväärsemaks.
Koeraga läheb ka nüüd ruttu välja, kui too niutsuma hakkab, mitte et ootab kaks tundi ja mina muudkui teen ennast seestpoolt karmiks, et mitte vaest kudzut, kes juba 2 tundi niutsub, ise õue viia.
Olen rahul.

Lisaks käib pea jubedalt ringi (ilmselt ad-ga lõpetamise kaasnäht), tõmbasin Firefly, sest hei, mu poeg pole seda ju veel näinud, ja mõtlen, kas minna enne magama ja siis pesema või pesta enne ära ja siis mekutada Ameerika jumalate selle hooaja 5. osa ning kohvi juures, kuni uni täiesti tapma hakkab. 
Isegi see, et mu isa on natsa jobu jälle (inimestel internetis ei ole õigus, oh jubedust - minuga on pea kõik inimesed internetis, ka mu isa), ei morjenda eriti.
Maailm saab hakkama, ma ei pea seda ära parandama. Kõik on kombes. 

Imestusväärset

Üks mõte tuli täiesti lambist eile hilisõhtul veel:
minu jaoks ei ole küsimust, kes ma olen. 
Ma olen mina, dohh, spetsiifiliselt just mina.
Aga kuidas teised mind näevad, on hämmastav ja kummaline. Hämmastun ikka ja jälle. Ning kuna inimesed näevad teisi mitte lähtuvalt teistest, vaid lähtuvalt iseendast, on kohati ikka päris õudne. 
Inimesed ongi SELLISED v?! Niimoodi näevad? Niimoodi mõtlevad? Siuke taust ongi???
Brrr!
Mida elevant minust küll mõtleb?
No aga ... mida ma ise mõtlen, ma ju tean.
Mida ma elevandist mõtlen, ka tean. Ma ei pea sellele eraldi aega kulutama, et mõelda "tegelt ta ei olegi NII suur" või "õigupoolest on tal päris palju karvu seljas". See tuleb iseenesest, automaatselt.

Aga mida elevant minust arvab, vat seda tõesti ei tea ja see info ei tule minuni automaatselt.
Kusjuures eriti kui ma oleksin pime, kes kobab ega saa aru ega otsa kätte, mis toimub, ma ikka väga tahaksin teada, ega elevant veel mõtle; "Kurat, aitab!" ja ei viruta. 
Et ta minust tugevam on, on ilma mõtlematagi selge, eks ole.  
No hea küll, kui ma millegipärast oleksin pimedana teda kobama hakanud, võibolla ma ei teaks elevantidest TÕESTI midagi. Sest kes, kurat, roniks muidu elevandile nii lähedale, olles pime ja omamata isegi ettekujutust, kas tegu on kodustatud leebeloomulise isendi (ilmselt india elevant) või metsiku aafriklasega?!
Kuigi olen täiesti kindel, et ka india elevant võib väga hirmus ja tappev olla - lihtsalt mitte nii sageli, kui aafrika oma.

"Mida ta minust mõtleb?" on eluoluline küsimus! 

Muidu: nägin und.
(Ositi sama teema, noh.).
Olin umbes 12, sama pikk ja raske, kui päris-kaheteistaastane-mina, aga unenäos olin ma balletti õppinud ja siis koolist-trupist välja visatud, sest olin äkitselt liiga pikaks ja raskeks kasvanud. Üldiselt olid tüdrukud seal ikka eelpuberteedis ja vastavate kehadega, mina olin anormaalne.
Tulin uude kooli ja üritasin selgeks saada sealseid reegleid (miks mingi pisike kaheksane poiss räägib "oma abikaasast", mäh?), aga kogu aeg oli mu tegevuste, õpetajatega suhtlemise, klassikaaslaste vaatlemise, vihikusse kirjutamise ja tantsutunnis sammude seadmise taustaks mõtlik kõrvalpilk.
Mingi osa mu ajust oli üsna täpselt 41-aastane mina, kes uuris kergelt hämmastunult sealsete täiskasvanute nõudmisi ja norme ja mõtles, MIKS nad nii nõmedad on? Et lapsed kujundasid end nende nõudmiste järgi, ei pälvinud mu hukkamõistu, sest noh: lapsed ju. 
Tundsin end kuidagi küpsemana, ei-tea-küll-miks.
Aga kuidas need keemiliste lokkidega naeratavad naised seal nii nõmedad olid, ise veel õpetajad, oli ikka nukker ning imestusväärne.

***

Vaatasin, et täna, neli aastat tagasi, olen fb-s jaganud seda. 
Mhmh. 
Ma ka arvasin, et kõik reguleerivad end ja oma käitumist teadlikult. Siiamaani olen hämmastunud, kui taas ja taas selgub, kuidas nad seda ÜLDSE ei tee. 

***

Kolmandate isikute teemal vaegmõtlemine haavab mind sama palju, kui minu enda suunal. Jälgisin Tumblris umbes kuute isikut, üks neist Sõrmuste Isanda teemal meemide ja mõtete jagaja.
Saabus eilne päev, kus ta jagas oma kommentaariga seda artiklit ja siis taasjagas seda seal all lademetena kuhjuvate tema arust "reblogimist" väärivate järgnevate kommentaaridega.*
Nüüd ma jälgin Tumblris umbes 5 inimest ja LOTR-iga ei tegele neist ükski. 
Lisaks on mul ikka veel halb teadmisest, et SELLISED palju inimesed ongi. Loevad Tolkieni ja puha ... 
WTF ...
---------------------------------------------------------------------------------

* Ma armastan Tolkieni väga, aga tema töödes TÕESTI on vähe naisi. Ma arvan ise, et see on tema vana-aja-härrasmees olemisest, kes puutus elus kokku väheste naistega. Kel mööda luuüdi jooksis tunne, et naised on kas mingid teenjad või imelised haruldased olendid - ja see jõudis ka raamatutesse. Kuigi ta ise tahtis parimat, lihtsalt ei OSANUD - vt nt "haldjatel olid mehed ja naised võrdsed, naised ei olnud ka kuni sünnitamisteni (lapse või laste saamine võttis läbi) meestest kehaliselt nõrgemad" ... aga millegipärast "naine sõjaväljal" oli tal ikkagi täiesti uskumatu ja imeasi.