Igapäevane nõiakunst

Pea valutab.
Miks mu pea valutab?
Sest ma olen natuke loll. 
Ei valuta väga hullusti ja ma võtsin ibuprofeeni (200 mg) sisse ja üsna selgelt aitab. Joon kohvi ka. See ka aitab. 
Aga loll olen ikka. 

Vaata, ma arvan (jälle), et vbla olen rase. Sest noh - teistmoodi. (Jah, mul on tegelt meeles ka AD-de võtmise muutumine ja et ka see mõjutab.) Osa minust on "ei ole sa rase, ära loodagi" ja teine osa "ok, ibukas ibukaks, aga kas ma tõesti pean kogu aeg suitsetama, äkki ikka olen" ja siis on tunne, et kui ma suitsetan, joon veini ja söön ibukat, siis ehk olen rase. Samas - kui voodis on mõnus olla, ei tõuse üles, et tabletti võtta, sest raseduspeavalu läheb äkki ise üle magamise ja kohvi peale ... Aga selgelt ta tahtis ibukat, et kahaneda. 

Igatahes jah, phmt teen üsna heldelt kõiki kahjulikke asju, sest kui jätan need tegemata, sest ÄKKI olen rase, nagunii ei ole. 
Maagiline mõtlemine täiega. 

Minu elukogemus ütleb, et head asja loota ja oodata ei tohi, siis nagunii ei juhtu.
Vahel miski juhtub lambist, ootamatult. Aga no rasedus ei saa sedasi juhtuda, eks ole. Nii et peab mängima nii, et kui asja juures on mängus pettumus ja halb ootus ("krt, vbla ma kahjustasin oma last rohkem kui aimatava kümnendiku protsendi võrra, äkki katkeb seepärast äragi!"), võib õnnestuda. Mingit elulist loogikat pole, aga see on ka koht, kus ma tegelt usungi maagiliselt.
Ehk "ma ei saa kunagi, mida ma tahan, see on reegel".
Aga ikka üritan saatust ära petta,
Seal on mingi "puhtalt tõenäosusteooria järgi PEAB KUNAGI JU VEDAMA KA!!!" taga. Ja ma teen võimalikku loodet kahjustavaid asju, et loode ikka olemas oleks. 
Päris ... halb. Tegelt vist. 

Vähemalt olen taas vaene ja saan endale öelda, et raha kokkuhoiu nimel teen vähem suitsu. Üldse mitte võimaliku raseduse pärast. 
Vbla õnnestub saatus ära petta (ja raha kokku hoida).
Eile juba tegin. Täna lasen edasi. 
Ma olen vaene, krt küll!!!

Aga peavalu taandub. Lihtsalt halb on, et see 200 mg ibukat on saanud suht igapäevaseks. Väike annus - kuid praktiliselt iga päev. 
...
Ach, mis seal ikka. Mul on vaja, sest peavalu on hirmus. 
Ja rasedustesti veel ei tee. Otsustasin ära, et 15. veebruaril, kui päevad pole alanud. Siis vaatab. 

... peavalu võiks kiiremini taanduda - ent süüdistada on aint iseennast. Miks ma ei võtnud enne magamajäämist tabletti?! See oleks aidanud! 
Oh, väga väga naine, lollus on su nimi ...

Meeleoluvaheldus

Need antidepressandid ei toimi. 
Tähendab, see ei ole üllatus, eks ole. Juba ammmmmmmu tuvastasin, et keha on nendega ära harjunud, peaks marki vahetama - aga sellega läks nagu läks. Esimene arst soovitas jäleda terapeudi juurde tagasi minna, järgmine antipsühhootikume ja perearst kirjutab mulle lihtsalt seda, mis varem oli. 
Aga enesetunne on NII HALB.
Nagu NII HALB. 

Kui suurem annus toimima hakkas, oli paar päeva parem olla. 
Nüüd on sama halb. 
PÄRIS halb. 
Krt ... suht hirmus. Raha on mul ka otsas (riik teisel katsel ei arvanud enam, et võiks mu kirjutamiste põhjal mulle pool aastat miinimumpalka maksa), ei saa ka "fakit, mul on VAJA!" tasulise psühhiaatri juurde minna.
See õudus ruudus, muide, oli tasuline. Ma maksin 80 eurot, et ta mulle tarot'st ning puhtaks keha mõjutusteta hingeks saamisest räägiks. 
Soodsalt sain. Enamasti maksab tund psühhiaatriga sajalise. Aga noh - tase oli ka vastav, nii et siit moraal: psühhiaatri pealt kokku hoida ei tasu. 

Ainult et minu variant on nüüd lihtsalt ilma läbi ajada. 
On kummaline end jälle sedasi tunda. Huvitaval kombel tuleb meelde koolipõli, mitte mingi hilisem periood, mis teoreetiliselt võiks nagu paremini meeles olla. 
Mõtlen, kas saaks selle kuidagi sõnadesse panna. 
Mõtlen ...

Ah, kuradile. Lähen parem magama. 

***

Täna on parem. OLULISELT parem. Ütleksin, et hakkan vist taas terveks saama, ainult et pole isegi kindel, et vahepeal haige olin. Lissalt hommikul oli "oo, mm, voodis nii mõnus, mm, vedelen veel!" ja no see on nüüd nii haruldane minu puhul, et läks kohe "Tänane on ilmselt hea!"-kirja.
Ei, kui ma mõtleksin halbade asjade peale, need võtaks kohe võimust, ega ma mingi raudnaine ole (veel), ent ma ei mõtle. Teadlikult. Täpselt siuke vaimuseisund on, et mõtted ei tule kogu aeg ja kutsumata peale, vaid saan lihtsalt endale öelda: "Krt, mul on hea olla, hoian seda. Tähtsam kui miski muu!"
Kui on halb, et selge oleks, ei ole süngete mõtete vältimine teema. Sest sitt on olla nagunii, täiesti suva, millele sealjuures veel mõtelda. 

Praegu võin rahulikult mõelda nt sellele, et tegin jumala hea küpsetatud seakoodi. Idee on nami-namist, aga panin poole vähem nii mett kui sinepit ning küpsetasin fooliumi all kuskil 5 tundi (öö oli, ma täpselt ei vaadanud) umbes 130 kraadi juures. Hommikul lasin lahtiselt 220 kraadise kuumusega üle - mille oleks vbla tegemata võinud jätta, sest mee tõttu muutus kamar mustaks ning kuumuse tõttu kohati mittenäritavaks - ja kokku tuli väga maitsev. 

Ja me leppisime eile Poeglapsega kokku, et ta ei tee enam süüa ainult endale. S.t. ma vahel võtsin enne ka tema tehtud asju, aga ma ei ole suur fänn ei praetud pelmeenide ega keedetud makaronide suhtes ja tema tegi mingit muud toitu ... .... .... väga harva. Ning enamasti ikkagi sõin neidki asju ainult siis, kui tema kõike ära ei võtnud ja siis jäänuks 5 pelmeeni pannile vedelema, nõõ-mee.
Aga nüüd rääkisime ja leppisime kokku, et ta teeb vahepeal sinki ja mune või tomatisalatit ka ja siis mulle samuti. 
Täna ta tegi tomatisalatit. Minu imelise seakoodi juurde. 
Muidugi maitses talle salat rohkem, sest ta ei armasta magusat maitset soolase toidu sees. Aga kui kamara ja välise kihi lihal ära võtsin, sest MULLE maitseb, oli koot ka tema arust hea. 
Kuigi ta ei taipa hinnata, kui täiuslikult läbiküpsenud ja mittenätske see on =P

Depressiooniga on see hea asi, et PÄRISELT ei olegi pettumusi. Või noh, see ei ole hea asi, eks ole, et kunagi ei loodagi, et võiks hästi minna (ja siis läheb ikkagi veel halvemini, kui ootasin ja mul on "fakit, ma ka ei suuda"), aga ei ole vaja end vaos hoida ja mitte mõelda, kuidas juhtub see või teine hea asi ja päästab mu kitsikusest, sest kui siis ei juhtu, on ebameeldiv.
Depressiooniga on pea sees täielik leppimine sellega, et jälle ei vea, ning et ei vea, pole mingi pettumus. 
See lihtsalt on elu. 
Nii et kui on natuke parem olla (nt täna) siis hoian end jõuga tagasi ka häid asju lootmast-mõtlemast, sest nagunii läheb halvasti ja siis olen veel suuremas hädas ja hingevalus, kuna julgesin loota, et läheb hästi. Ja jääbki üle mõelda seakoodist ja tomatisalatist, nõidurist (loen raamatut) ning kas peaks pead värvima või mitte.
Peavärvimisega on siuke värk, et üks sõber korraldas jaanuari lõpuks sünnipäevapidu, kus rõivastuskood oli "kuulus bändimees või -naine". Ma mõtlesin oma suht lühikestele plaatinablondidele juustele ja leidsin, et kas noor Madonna või Pink. Ja kuna mul pole säravpunast huulepulka, mis oleks noore Madonna mängimisel vajalik, jäi Pink. 

Noh, käisin juuksuri juures ära, see lõikas suht pinkja pea, mõtsin kodus ise värvida, kuigi tegelikult läks juba kiireks ning otsustasin ka, et noh, kui üldse ei jaksa, lähen, nagu olen ... kui võõrustaja teatas, et pidu lükkub kuu aega edasi, sest ta naine ja lapsed jäid koroonasse.
Nüüdseks on blond ikka VÄGA välja kasvanud (no oli juba ennegi, onjo), ent samas on valge ja tumeda kontrast ka lahe.
Eile ma kohe üldse ja kindlasti ei jaksanud värvida, käisin niisama pesus ja pesin pea ära. Ent varsti on jälle juuksed blondeerimisräpased (juukseid blondeeritakse pesemata) ja siis ma peaks suutma ära otsustada, kas blondeerida terve pea Pinki´ga sarnanemiseks (pidu nihkub taas lähemale) või ainult pikem osa, sest mulle endale meeldib sedasi. 
Oeh. 
Raske, raske ...

Ruudu Rahumaru töö 2020. aastast

Pärgel küll

Olen emotsionaalses segaduses. 
Vaata, mul oli see üleeelmise posti kohtumine ja no - kuigi ma ette mõtsin, et no kui meil on hea kohtumine, võib seksida ja ... aga me tegime seda, nüüd räägime netis juttu ning ta on päriselt lahe inimene. 
Nagu ... ausalt, seda ma ei oodanud. 
Mu latt kellegagi magamiseks on tasemel "ebameeldiv ei ole", ent ma ei olnud üldse valmis, et ta mulle päriselt meeldima hakkab. 
Väga keeruline. Korraga on täitsa tunne, et kohtume taas ja vbla jälle ja siis veel ja ma peaksin oma elutavad ümber tegema. Kusjuures kuigi mul on ikka veel vaimselt selline olla, et AD-sid ära küll jätta ei saa, on viimaks päriselt argument seda ikkagi teha. 

Lihtsalt nii - veider. 

Jah, ta loeb siinset võrgupäevikut ka - lehvitan! - ent nii väga ma nüüd ka oma harjumusi ei muuda, et hakkan varjama. On juba tehtud ka sedasi, läbikäidud etapp. Enda osas on vaikne "oh sa pisike!", kui mõtlen, kui järjekindlalt ja absoluutselt Rongimehest vaikisin. 
Aastaid!
Ja oleks sellest siis mingit kasu olnud, eksole =P Ainult kahju, sest ta üldse ei saanud toona arugi, kui väga ma temasse armunud olin.
Ehk: äratuntavust väldin, kirjutamist mitte. 
Vähemalt saan end välja elada.

***

Niivõrd-kuivõrd. 
Tähelepanu läks kõrvale ja hakkas Hästi Erikuradi Paha. 
Mingit põhjust polnud - ok, hommikul kurk valutas, ma ei kraadinud, aga vbla olen jälle veits tõbine - aga pea hakkas valutama, ibukast ei aidanud, isegi kui selle järel magada, kõik oli NII HALVASTI ja oeh. Kogu päev läks halvasti, koerale ussirohu andmise kavalused jooksid kõik lörri, ühe blogi kommentaariumis öeldi mulle pahasti (ja selgelt minu jaoks on eelkõige oluline kirjutaja toon, mitte  et ta minuga nõus pole), boršilõpp osutus äädikasupiks (ärge jätke supile lisatud äädikat segi segamata, muidu vajub see põhja ning moodustab seal ... väga äädikase vedeliku), Poeglaps unustas matemaatikas puudutud töö järele teha ja sai ühe, kodus rabas ta mul sülest kassi, kes haaras kaduvast pinnast küüntega kinni ja kaduv pind oli minu käsi, ning K, selle asemel, et mind lohutada, hakkas "mõistlikult arutlema". 
Mis viis ta järeldusele, millest mina alustasin:"Ei tasu isiklikult võtta."
Mina alustasin sellega, et  TEAN küll, et ei tasu isiklikult võtta, ent sain haiget ja jube ja uää, nii halb on olla. 
Temapoolse järelduse ajaks olin: "Ok, ma tahtsin sult hellust, ei saanud seda, mul ei ole mingit huvi sinuga vaielda, et kas mul on hellusele õigust, otsisin vale inimese juurest, saan ise hakkama," ja päris krdi sünge. 

Aga vähemalt oli koer õhtuks nii näljane, et sain talle ussirohu sisse söödetud, ja kassile olin ka päeval vähe süüa andnud, nii et tema ahmis ka oma rohu rindu ja no vähemalt üks asi läks siis hästi. 

Äh, hoopis depressioon

See on nüüd kehapost. Huvitav vast depressiivikutele ja neile, kel on lähedane depressiivik. 

Kõik mu senised "mhmh, ajupõrutus, kui oli vahetult pärast Rongi, paranesin sellest ja siis paar aastat käis pea ringi" arvamused on põrmustatud. Mu pea käib ringi, kui söön vähe. Kõik, kogu saladus. Ei ole ajupõrutust vaja. Pea käib nii jubedalt ringi, silme ees on alatasa mingi hägu (topeltnägemine ja väsinuna halvasti nägemine on ikka, see on lisa) ning lumevalge näib kõik ühtlaselt valgena ja olen maru üllatunud, kui jala alla jääb mingi kumerus või lohk. 

Miks ma söön vähe? Isu ei ole. Depressioon paistab jälle vastuseks olevat.
Jah, Pärast Rongi sama - SEEPÄRAST ma olin nii kaua nii kõhn!
TÕESTI ei ole sedasi, et mida kõhnem, seda tervem, "tervislikult toitumine" EI võrdu vähekalorilise söömisega. Jube ilus olen küll, iga kord imetlen, kui peeglit näen, kuid enesetunne on nii pekkis, et see ei lunasta. Olen hakanud isegi imetlema oma jämedamaid käsivarsi vanadel piltidel, kuigi lisaümarus näos ei ole mu lemmik. 
Ei, ka see, et panen leivale paksult võid ja söön palju kohukesi, ei päästa. 
"Söö siis rohkem!"
No aga ... kui ma söön iga kord, kui isu on, on niigi hea ju? Mis ma peaks hakkama sööma ka siis, kui tõesti ei taha?! Aga --- see on ju nii vale! Inimene peab ikka kõhnem olema ju, siis ta teeb hästi?!

Muidu: lumi, lumi, lumi. Oh, miks mul on siis pika säärega saapad, kui mitte raja paremini sisse kõndimiseks? Läheb.
Kusjuures lund on nii palju, mu "pika säärega saapad" tegelikult poole sääreni ulatuvad ja esimesena rada sisse käima hakata ma ei riskiks. Aga juba natuke lumme käidud rajale astuda söandan. 
Midagi halba ei juhtunud samuti. Koer jalutatud, tema on nii õnnelik sügava lume üle, ja mul ainult natuke varbad jahedad. 

Kõht koriseb. 
On vist vaja süüa. Mõte otseselt vastik ei tundu ka.
Kas võileib või kohuke?
Võtsin ühe ampsu supiliha (keedan borši - ma küll ei tea, kes seda sööb, aga no keedan) ja suurte raskustega sain selle alla neelatud. Kaks pisikest keedupeeti sõin ka. Need olid päris head, ei käinud suus ringi. 
Nüüd on Karumsi sidrunikohuke ja kohv. 
Need on ka head.