Niuts

Ma kaotasin koera ära. 
Loodetavasti leian üles ka. 
Aga lihtsalt - et te teaksite. 
Koer, kes ehmub kõvasti, võib käituda ettearvamatult ja kui ta ei ole parajasti rihmas ka ... võib ta nt ära kaduda. 
LOODETAVASTI ta ei ole surnud ja keegi viib ta kohta, kus saab kiipi lugeda. 

Tütarlaps pildistas

Pean silmas: TÄIESTI ettearvamatult. 
Ta lihtsalt haihtus. 
Oli koer - enam ei ole. 
Kutsun, käin mööda tänavaid, kutsun, kodu juures kutsun - krt, ma otsisin isegi põõsaste alt, et äkki roomas sinna ja suri või midagi, äkki ta sai ikkagi autolt löögi, äkki-äkki-äkki. 
Aga ei niutsumist, karjeid, verest ja kehast rääkimata. Oli pidurdav auto, eest ära hüppav koer ja siis ei midagi. 
Tühjus. 

Meta

Mina mõtsin: "Kõik on klaar, nüüd ei ole enam kobinat."
Osa sellest, miks Ukraina sõda mu jaoks phmt elu meeldivaks tegi: ühine vaenlane tundus ühendavat. 
Aga paraku:
Trollid (asuvad pealtungile).

Huvitav, et trollitakse peamiselt naisterahvaste blogisid.
Tõsi, enamasti ongi blogid, mida ma loen, naisterahvaste omad.
Enamasti ongi blogid naisterahvaste omad, ükskõik, kas mina neid loen või ei.
Aga ikkagi - kuidagi jääb mulje, et naistele on kergem peale lennata, seda tehakse kuidagi loomulikult, aga meestele ... mitte.
Vbla on valik alateadlik.
Vbla on teadlik. 

Palgalistel trollidel pigem teadlik - aga ma mõtlen nende palgaliste üle ja mul on ikkagi juhe koos: kuidas SAAMA kirjutada asju, mida ise ei usu? Pidevalt, süstemaatiliselt ja armutu järjekindlusega (+ajuti jubedate kirjavigadega)? 
Ma näen kaht varianti: kas sa usud, et teed head ja õiget asja, võitled headuse poolel, või sa teed oma ajus täiesti selge vahe sisse, kuidas töö ajal tööasjad, ja muul ajal nende teemadega ei tegele.
Võibolla ma eksin ja mingi variant on veel, aga minu ajju ei mahu, kuidas muidu saama. 

Mittepalgalised trollid, kes trollivad trollimise rõõmust ja ei saa selle eest isegi raha, on mulle veel arusaamatumad. 
Täiesti imelikud. 
Ma tean, Kaur kunagi seletas, kuidas vahel on tore öelda midagi, mis inimestel karvad turri ajab, ja vaadata, kuidas nad reageerivad. 
Ma olen isegi nõus. 
Ainult et ma ise usun, mida sedasi ütlen =) 
Et Hea Ema olemine on ülehinnatud, ole halb, see on täiesti hea =P
(Sest mina olen hea ema, olemata kuidagipidi Hea Ema. Kunagi ma sain siinsamas kõvasti sarjata selle eest, et arvan end hea ema olevat - siis ma veel ei teinud vahet, et hea ema saab olla ka Hea Ema olemata ja neil kahel asjal on maailmasuur vahe. Too i-ga kodanik, kes sarjas, ka ei teinud vahet selgesti.)
Et iga inimene võib teha just seda, mida tahab, ja see ongi hea.
Et inimesed on lollakad. 
(Kui meeleheitesse sattun ja maailm tundub jube, kuidas nii saama ja miks nii olema, mõtlen ikka veel sellele, kuidas maailmapalju inimesi valis Trumpi presidendiks. Ameerikas, mis on mu jaoks ses mõttes normaalne riik, et pole nagu LAV või Boliivia, mille osas ma dünaamikaid üldse ei adu ning sealsed otsused on täiesti segased, ja on samas ka riik, mille valimissüsteemi ma usaldan ja ei arva, et nagunii tulevad võltsid tulemused, vahet pole, millised need väidetakse olevat.
Nad valisid Trumpi presidendiks.
Inimesed ON lollakad.)
Aga ega ma ei naudi tegelikult, et inimesed seepeale kurjaks saavad. 
Ma olen rea peal: "Vaadake, nii saab ka mõelda ja see on täiesti hea!" ja siis nad üldse ei arva, et see on täiesti hea, ja ma hullun endamisi. 
Aga troll vist naudib seda, et inimesed närvi lähevad, ja kuigi mingi osa - MINGI osa - minust mõistab seda naudingut, see on nii väike, et ma alati unustan ta ära, kui spetsiaalselt ei süvene.
Sest noh: mina vihkan valu, ma ei taha kellelegi valu põhjustada, ainult siis põhjustan, kui mul on tunne, et tema põhjustab oma käitumisega rohkem valu, kui ma ei sekku. 
Miska mul on väga raske mõista vastupidist mootorit. Et teen haiget, vaatan, kuidas ta reageerib. 
Päris ... noh, võimalik siis, kui ei mõtle, et valu on valus, jah, mhmh. Või isegi kui mõtleb, ei tunneta kaasa. 
Aga hirmus, et sedasi saab. 
Phmt loomapiinamine, aint inimestega.

Kogu selle süngetoonilise jutu peale panen endast ilusa pildi. Olen alles viimasel kaheksal aastal aduma saanud, et KÕIGIST inimestest saab sittasid pilte, ükskõik, kui kaunid nad ka oleksid. Ilusaid pilte lihtsalt presenteeritakse rohkem ja siis võibki mulje jääda, et see või teine inimene on alati ilus. 
Heh. 
Keegi ei ole. 

Aga see on ilus pilt ikkagi. 

Tütarlaps pildistas

Kaledus kerkib

21 päeva ja ma olen juba: nojah, Ukrainas on laiaulatuslik sõda, aga kuna nad ei kaota kiiresti, olgu, mõtlen teistele asjadele. 
Mitte mõistuse tasemel, eks ole, mõistus tõmbub ikka rõngasse ja ajab end siis hooga sirgu ja krampleb, kui mõtlema hakkan. Tundetasandil. "Ahah, nojah ... tahaks midagi värsket, midagi C-vitamiinist ... kiivit!"

Njah.
Tahaks mingit Ghiblit vaadata ja magada. 
Oleks päev tehtud.
Tähendab, see on seepärast, et eile tegin asju kaugelt üle oma jaksamise piiri, täna oli kohe hommikul kahetabletimigreen ja ma ei ole isegi üllatunud ega enda peale pahane, vaid tõden: "Seda oligi oodata."
Ent ei ole pidevat Ukrainast mõtlemist. See on tausateadmine, aga vajub järjest kaugemalt taustale. Ning see tundub samas nii vale.

MisMÕTTES mul on: "Nojah, pommitatakse puhtalt tsiviilidega asustatud alu, tapetakse kümnete tuhandete kaupa ... peamine on, et nad vastu peaks!"
Võiks ju erutuda. 
Üldse ei erutu. 
Ostan Ristiku kohvikust Ukraina makroone, mille kogu tulu läheb ukrainlaste abistamiseks (mul oli eile RASKE päev, mingit rõõmu oli vaja) ning mõtlen, et olen midagi teinud, jai, minu osa probleemilahendamisel olemas.
Noh, minu osa on olemas (mitte ainult makroonide ostmise näol) ja mitte kellelgi ei oleks parem sellest, et mul halvem on. Tasakesi teen rohkem ja edasi, ikka.
Imestan lihtsalt oma reaktsioonide üle. 2014 oli küll kauem otseselt halb. 

Magus mannapuder ja mõru must kohv sobivad nii hästi. 
Mm, oivaline. 

Muide, ma ei oska "leitnant" kirjutada. S.t. praegu kirjutasin hoolikalt õigesti, aga kui loovkirjutasin ja nüüd seda läbi toimetan, selgub, et vähemalt 2/3 kordadest olent "leitnant-i" asemel kas "leitant" või "leitnat" kirjutanud. VÄHEMALT 2/3 juhtudest.
Õige variant oli ikka haledas vähemuses.
Ja siis ma olen veel hädas käänamisega - millal läheb t d-ks, ei ole mulle üldse enesestmõistetavalt selge. 
Siiamaani on imelik mõelda, et ses sõnas on kaks n-i. 

Koer on alustanud näljastreiki. Kümnekilone pakk suht kvaliteetset toitu, veidi üle poole on ära tarbitud - ja korraga ta seda enam ei taha.
Süüa tahab küll, väga tahab, aga isegi selle hinnaga, et pärast saab konti, ei suuda ta tühjaks süüa oma krõbuskikaussi, kus natuke põhja peal. Niutsub. Vaatab mulle haledalt otsa. Paneb pea mulle sülle. Nii armas, nii hale. 
Aga ikka ma ei anna talle. Olgu, pudrupoti sai puhtaks lakkuda. Aga seda ma oleks talle igal ajal pakkunud, ainult ta ei oleks muidu ilmaski viitsinud nii põhjalikku puhastust teha. 

Krdi halastamatu kodanik on Totoro omanik =P

Ommikusöögid

Mulle laekusid omapärased isiklikku elu puudutavad uudised. 
Olen natuke segaduses, et kuidas niimoodi saama, seni pole ju sedasi old, mingi uus värk?! Aga ega ma kurb ole. (Uudised on sellist negatiivset laadi.) Pigem elevil. Et mis siis nüüd saab. 

Aga pea valutab. Vat peavalu vastu see üldine elevustaseme tõus kuidagi üldse ei aita. Pigem on hullem kui enne. 

***

Järgmisel päeval laekusid uued uudised (mitte netipask maskeerunud ajakirjanduseks, vaid lihtsalt uued uudised). 
Oluliselt vähemproblemaatilised. 
Teema avariiulilt maas. Oot, kas mul on millestki muust kirjutada üldse???

Kirjutan hummusest. 
Sel teemal on mingi haip üleval. Ikka veel, kuigi ma juba 10 aastat tagasi lugesin neid: "See on nii hea! Sa ei usu mind, aga on!" värke. Nüüd ma ikka vahel fb-s silman teadet: "Sa ei saa kõigile meeldida, ega sa hummus pole," või reklaami: "Hullutavalt hea!" Ja ma olen, sellest hoolimata, et kord-paar aastas ikka proovin, rea peal: "Aga äkki ikka on kuskil päriselt hea hummus ka olemas? Äkki ma olen ainult mingit supermarketitesse mõeldut söönud, peediga ja ilma, aga plasttopsis ikka?! Kuskil on PÄRIS hummus ka." 

Sest senised proovitud variandid üldse ei tõmba.
Ilmselt hummus lihtsalt ei maitse mulle. Mitte agressiivselt, näljaga sööksin küll, aga maitse pärast süüa, kui on ka teisi asju? Maitsvamaid asju? Näiteks kuiva näkileiba?
MIKS?!
(Pealegi saab näkileivale üldiselt võid peale panna ja siis muutub see imeheaks.)
Ja ma ei saa aru, miks see inimestele ahvatlev tundub. 

Oh, ma olen nii teistsugune, isegi hummus ei maitse mulle! Ja mind üldse ei sega, kui pudruhelbed üksteise vastu kleepuvad ja mis mõttes putru ei tohi piimaga teha?! Piim (või koor ja vesi) teeb pudru üldse toiduks, muidu on see näljaga söödav, aga kes, pagan, sööks seda ilma näljata?!
Kuigi just praegu söön piimaga keedetud neljaviljaputru ja ei märka kuskil kleepuvust. Väga sõmer on. 
Ja hea. Piimaga tehtud ju!

***

Puder söödud, joon kohvi. 
Kohviga läks ka naljakalt. Püsilugejad teavad, et mulle maitseb Tchibo. Ikka veel maitseb, kuigi mitte enam niiiiiiiiiiii hirmsasti - eks ma olen end Tchibo sagetarbimisega ära hellitanud ja vaheldus on enamasti täitsa tore. (Kuigi Paulig maitseb nüüd kahtlaselt; ma pean olema hoolikas, et tuleks kohv, mitte põrandapesuvesi ega jube kange tõrv.)
Aga Poeglaps ilmutab teistsugust maitset. Esimest korda sain sellest aimu, kui Tchibo otsa sai, ma avasin Löfbergs Lila paki, tegin kohvi ja Poeglaps võttis ka.
"Oo! Seekord on väga hea kohv! Sa oled end ületanud!"
Kerime pool aastat edasi ja leiame Poeglapse vingus näoga juba piimast heledale kohvile piima lisamas. "See on nii kange!"
Ta võtab väga ära valgendatud kohvist lonksu. Ootab veidi. Maitse levib suus igasse punkti. Poja näole tekib sünge ilme. "Äkki mulle lihtsalt ei maitse see kohv? Järelmaitse on niiiii mõru!"
Nii et nüüd on meil kohv kahes purgis. Alumisel riiulil asuvas sinises säbruga metallkarbis on Tchibo minule ajaks, kui Poeglaps on koolis või magab. Ja ülemisel riiulil seisvas üleni sinises metallkarbis muu kohv (hetkel Jacobs) ajaks, kui ta kodus ja ärkvel on ning me mõlemad kohvi joome. 

Olgu, kohv ka joodud. 
Lähen kutsuga õue, nägemist!