... et vanaks saab süda

See on Yeatsi luuletusest.

Kuid kes teadnuks küll seda,
et vanaks saab süda.

Mulle mittearusaadavatel põhjustel ei leia ma kogu riiulist, nii et pääsete pikast tsitaadist.

Kui noor olin, oli armumine nii lihtne. 
Kogu aeg olin armunud, sageli rohkematesse kui ühesse inimesse korraga. Piisas mul filmis näha-kuulda midagi õigel helikõrgusel õigesti vajuva juuksesalgu saatel, juba läks. 
Kusjuures seda tegelast võis kogu filmis nii umbes neli minutit näha olla - mind see ei seganud. Mõtlesin talle taha tohutu tausta, millega sobis too nähtud peakallutus ja hääletoon, ja armusin, mis ludin.

Nüüd ... ohhohhoo, jajah. Lapsepõlve süütud muretud mängud. 
Olgu, MURETUD nad küll ei olnud.
Ikka väga valus oli vahel. Mäletan meeletut ahastust ja trollis nutmist, sest ükskõik, mida ma teeksin, ükskõik, mida saavutaksin, õpiksin kasvõi ajas rändama - seda oma D'Artagnani ei saa ma iial ega mingil moel kohata, sest teda pole kunagi olemas olnudki. Lihtsalt tühi maa. 
Aga no olin ahastuse üle minnes valmis siiski leppima, et pärismaailma meestega omas ajas piirdun. 
Ausalt, ei tulnud selle peale, et vastastikkust armumist tuleb mu elus ette ühel korral. 
Nagu ... mina, nii oivaline, ja minusse armutakse nii vähe?
Veel vähem tulin selle peale, et minusse võib ju inimene armuda, ent mina lihtsalt ei armu enam. 
Kõik, klaas tühi. Süda sai vanaks. Ei enam lootust, et vot selle või tolle mehega saab arstitud kõik mu vanemate käitumisest pärit rebendid hinges. Tahan just teda, talt ei nõua mu hingehaavade kokkulappimine isegi mingit pingutust. Piisab tema ise olemisest. 

Kui aru sain, et armumine ongi olek, kus su sees vallandub lootus, et just _temaga_ saad oma sisemised haavad ravitud, muutus tõenäosus veel kunagi armuda vist veel väiksemaks, eh?

On siuke tavatarkus ka, rahva sekka läinud ja seal kanda kinnitanud, et ei tasu loota, et keegi teine su täiuslikuks teeb. Peab ikka ise üksi õnnelik olema, siis oled ka teisega koos õnnelik.
Ainult et see välistab armumise, eksole. Kui saad ise enda ära parandatud (ma küll hästi ei usu, et see paljudel õnnestub), milleks sulle üldse veel teine?! Vähemalt keha küll ei arva, et peaks tema peale hormoone nõristama hakkama. Vbla neid oksüdotsiinivärke või serotoniini, aga ei dopamiinile ja noradrenaliinile. 
Et nagu ... kui teist pole vaja, ei olegi teda vaja. 

Mul on praegu hea, nii et tõesti - milleks mulle keegi? Isegi keegi tore nagu K. Kui tema siin on, ma ikka väsin kordades kiiremini ära. Kui ta paneb mingit pistikupesa seina ja ropendab ja ropendab, ma küll ei küsi enam ammu: "Kas ma saan kuidagi aidata?" aga see kurnab ikka. Teine inimene täidab toa oma halva meeleoluga (isegi kui ta meeleolu pole otseselt halb, lihtsalt pistiku paigaldamine ei õnnestu sujuvalt) ja miks, MIKS tahta seda endaga teha?!

Arusaamatu. 

Mart Kanguri luuletus

Kas üks rahvas lõpetab juba
oma kultuuri selja taha
pugemise
puškin tolstoi bulgakov
mandelštam brodski harms
ei olnud teie tõttu
vaid teie kiuste
nad on meie omad
globaalse kirjasõna vabariigi
kodanikud
nad sülitavad
veel hauast
mullast suudega
teie messiaanilikele deliiriumitele
isevalitsejale õigeusule
kirillidele šoigudele
ja sellele, kelle nime
ei öelda
lõpetage oma kultuuri
selja taha pugemine
ja pugemine oma isandate ees
saage inimesteks
võtke vastutus
uurige seda imeasja
seda masinat mis toodab
hinge

See luuletus vabastas minus midagi suurt ja olulist. Ma ei anna ära oma Bulgakovit, oma Ahmatovat, oma Ilfi ja Petrovi, oma Dovlatovit. Nad ei ole natside omad, nad on vabad. 
VABAD!

Tegelt mitte ängipuhang

Esiteks valutab mul pea.
Teiseks valutab mul kõht. 
Kolmandaks: minge persse, natsionalistid! Suva, kelle vastu ja kelle poolt te natsid olete. 
Ja need ka, kes samastavad saumikseri varguse ja inimeste piinamise. MINA olen sealjuures see paha, sest ei pea vargust eriliseks patuks. 
Neljandaks märkan, et söön hirmus palju. Nagu ... mõnus on süüa. Mis on phmt hea. 
Viiendaks loen "Põlguse aega", olen päris lõpus ja üsna mürgine idee pihta, et kui noor naine litsub kehaliselt ligi teisele noorele naisele, see ei ole vägistamine. Kogu värk on hoopis teistmoodi, nii tore, et Ciri pääses olukorrast, kus litsujaks oleks noor mees olnud.
Või siis ... suurt vahet ikka pole. 

Selle kõige keskel on ikka hea olla. Plaanida loomaaedaminekut ja pojale lõpuülikonna ostmist ja perepilte (seotud on kaks eelnevat niipalju, et lõpuülikonna nimel on pildistamisvaenulik noormees vbla valmis mõnel pildil siiski olema). 
Ma ise ei ole mingi ülikonnafänn, aga no kui see on laheda mustriga või erilist värvi, olgu. Võin osta, et Poeglaps rõõmsaks teha. 
Naiste seljas on ülikond kusjuures vinge. Meeste seljas igav. 

Võibolla see on ka mingi meetod autistide ja allistide eristamiseks? Sest ma olen nii palju kuulnud ja lugenud naistest, kes lähevad põlvist nõrgaks, sest mehed on ülikonnas või univormis ja oo, kaunis, miks kogu aeg nii pole? Ja minu jaoks on need: "Nojah, eks hädaga kannatab ära ja siis ta võtab koledad riided ju jälle maha, paneb kodusemad asemele ja kõik on hästi."

Isegi ilma näota on see ahvatlev pilt

Kui ma mingi riietuse peale sulan, siis ilmselt rullkraega lohvaka kampsuni. Eriti ühte heledat värvi. Kreemikas või beež või helehall. Tibukollane vast mitte, aga kahvaturoosa: ooo!

Tegelikult vist ei ole. Autistide ja allistide värk.
Aga mulle käib väga pinda rõivastus, mis on suunatud sellele, et oldaks teistega ühtmoodi. Ülikondades mehed, vormis sõdurid, koolivormid - võeh. Aga ebatavaline värv päästab ülikonna ja kunstipärased lisandid (kingad, purukserebitud värvilised sukkpüksid, üleskääritud varrukad, pikk sall) koolivormi. 

Võibolla pole see minu kui autisti eripära.
Võibolla on see minu kui minu eripära.
Umbes nagu ma ei pea varastamist eriliseks patuks.
Muide, olen rohkem kui  20 aastat imestanud, kuidas kui sa varastad endale toidukauplusest süüa, sest sul ei ole süüa ega üldse raha, on see hullem patt, kui taskud raha täis, varastada mida iganes. Ehk kui sa kohapeal trahvi ära maksta ei suuda, kutsutakse politsei, aga kui suudad ja maksad: ok, varasta aga, kuskile kirja see ei lähe ja meid ei sega.
Ja ma ei ole sellega nõus. Minu jaoks on vastupidi ja fakk need seadused ja reeglid.

Ei midagi uut

 ... ikka sama vana mina.

 Kohtun mõne ärevaga ja saan jälle aru, kuidas ma olen nii teistmoodi. Kuidas ta küll viitsib?! Ja samas, eksole: ei saa öelda, et ma önnelikum oleks. 
Enamjaolt. Praegu olen =) Praegu on hea =)

Kui olin umbes 18, ütles Kõige Ebaõnnestunum Armsavalik mind oma sõpradele tutuvustades: "Te võite ju arvata, et teil on kõigest pohhui, olete kõvad mehed, aga selle tüdruku kõrval olete kõik poisiked!"
Mõne kuu pärast ütles ta mulle: "Ma arvasin, et sul on pohhui. Aga sind lihtsalt ei huvita!"
Siiamaani mõtlen, mis neil kahel asjal vahet on.
Nagu ... jah, mind tõesti ei huvita. Ehk mul on pohhui. 

Tollal, mäletan, oli sel p-tähega sõnal vist natuke teine varjund eesti keeles, aga ma ei mäleta, mis varjund. Igatahes piisavalt olemas, et ma ei mõelnud tema ütluse peale: "Mida kuradit, sama asi ju?!" vaid "Hm, vbla tõesti."
Samas, ma mõtlesin KEA sõnade üle üldse palju. Ja kelleiganes sõnade üle, eriti kui need minu kohta käisid. Üritasin kõiki varjundeid tunnetada - ja jätsin täiesti arvestamata võimaluse, et midaiganes mulle öeldi, öeldi, et haiget teha. Ütleja oli vihane vms. 
Ma tahtsin olla parem inimene ja selleks teadsin ainult ühte võimalust: teistele meeldida. 

Siiralt uskusingi, et inimestele meeldivad parimad teised inimesed ja kui mu järel ei jookse austajate masse, on see märk, et ma ei ole piisavalt hea. 
Kui siis viimaks avastasin, et ei, ma võin endale sitaks meeldida, teistele meeldin VÄHEM kui enne, oli üpris raske seda sisse võtta. Keeruline aru saada, et nii ONGI. Teiste hinnangud on täiega ebaolulised, sest need minu seisukohalt ei päde sugugi, ainult enda hinnangud loevad. Mida KURADIT?! 

Aga jah, lammaste juurde tagasi: ega mind ei huvita küll. Kastmeplekid? Koer võib ära joosta? Võin suguhaiguse saada? Ilmselt hakkab pea valutama? Kaks kuud võtmata tolm? Juurde võetud 5 kg? Äkki inimestele ei meeldi? 
Kui 18 olin, vähemalt juurdevõtmise üle põdesin. Ja selle üle, kui Kea ütles: "Tundub, et su jalgadel on habe ajamata."
Aga nüüd nende asjade üle ka mitte. 
Mind LIHTSALT ei huvita. 
Kui kastmeplekk härima hakkab, puhastan ära. Kui ei hakka, las ta olla. Kas maailm läheb hukka, sest mul on kapiserv kastmene? Kas vbla Ukraina sõda lõppeks, kui see puhas oleks?! 
Pfff ...
Mind LIHTSALT ei huvita. 

Kunagi oli mul sõbranna, kes ei viinud oma väikesi lapsi (2 ja 3? 2 ja 4?) suvel õue, sest kui üks hakkab trepist kukkuma, ta ei saa tema juurde sööstes samal ajal teist valvata. 
Veetsidki suve toas. Kaks või kolm korda said välja ka. Kui issi koos emmega lastega õue tuli. 
Ja siis olen mina, kes jättis oma kuuese ja kahese ööseks üksi koju (koos paki jäätisega ja kinnitusega, et hommikul olen tagasi). 
Jah, ma lugesin enne sõnad peale, et pliidi nuppe ei keera, aga ega nad siis lollid ju ole. Mis mõttes üldse eksisteerib oletus, et jäävad lapsed üksi koju, hakkavad aknast välja hüppama, tikkudega mängima ning üksteist kägistama.? Ma siiamaani mõtlen, et see laste omaettejätt oli minust veidi liiga julge, sest maja oleks ju võinud kellegi teise tegevuse tagajärjel põlema minna - ent samas, ma usaldan oma lapsi. Tean, et nad ei ole idioodid. Nemad maja põlema ei paneks. 
Kumbki ka ei nutnud ja ei klammerdunud mu jalgade külge vms. Kokkulepe sõlmitud, ja neile jäi liiter jäätist. 
See pehmendas kõik laste sisemised probleemid. 

Mis tähendas, et ka mul oli neid üsna vähe. Muretsesin, et kui nad hakkavad kurvastama, mind ei ole, pole kedagi lohutamas. Kui keegi peaks voodisse pissima, olin instrueerinud, kuidas võtta saunalina ja märjale kohale peale panna.
Ja üldse,  ma olen homme ju tagasi. Pole hirmus pikka kurvastamist ette näha.  
Olin ka tagasi.
Polnud probleeme olnud. 

Aga ma lähen närvi, kui keegi läheb närvi asjade peale, mis minu meelest on pisiasjad, pisiasjad. Segamini tuba või tegemata koolitöö vms. Olgu, mitte oma laste peale, kui neil oli tüüpiline algklassiõpilaste: "Mul on homseks vaja kooli kaasa võtta kastanimune!" kell pool 11 õhtul või "Sellel vihikul on liiga suured ruudud, õpetaja hakkab õiendama!" sest täpselt - ma ei tahtnud NEID panna olukorda, kus keegi kolmas läheb närvi, sest neil on valede ruutudega vihik või pole kastaneid.
Aga kui täiskasvanud inimesed pablavad asjade pärast, mis mitte kuidagi maailma ei muuda, ei lähe ta hukka, ei pääse ta ära, mul hakkab sees keerama ja ma lihtsalt hoian neist inimestest eemale.
Jaah, see on üpris selgelt sulle öeldud, oo Isane. Ma ei arva, et sa oleks paha inimene, aga ma lähen närvi, kui minnakse närvi, ja siis ma hoian eemale. 

Mul on tegelt põnev mõelda, kui intensiivsed on notsu või Isase maailma värvid, kui tugevad head ja halvad. 
Minul on ainult väga murtud toonid, halbadel aegadel tuleb kõik läbi tumesinise filtri. 
Kuid just selle pärast mind ka ei huvita. Üks või teine nüanss, kokku on ikkagi kõik tumedamat sorti sinine. Vahet ju pole siis.