Tartu ja aju

Käisin Tartus psühhiaatri juures. 
Sest ma ei ole normaalne ja ei ütle, et kuulge, teeme videokõne, mulle on Tartusse liiga ebamugav tulla. Kui mulle on öeldud, et vähemalt esimesel korral arst tahaks ikka näost näkku kohtuda, ma lähen kohale. 
Läksin Tartusse kohale. Kaks rongi sinna, kaks rongi tagasi. Seal hästi palju jala kõndimist, sest ma olin veendumusel, et Tartu on tore linn selle poolest, et igale poole saab jala, ning ei võtnud mingit ühistransporti üldse plaani.
No ... sai ka. Lihtsalt jalad olid pärast väsinud, sest lisaks on muidugi vaja käia edasi-tagasi, sest majanumber on valesti meeles, ja siis on vaja leida toidupood ja kui toidupoodi ei leidnud, on äraminekul vaja minna kohta, kus kindlasti ON toidupood. (Kesklinna kaubahall e. Rimi.)
Et suitsu osta.
Kohupiimataskutele ja krabipulkadele lisaks.

Aga põhmt läks vist hästi. Diagnoosi ei ei ega jaa, kohtume uuesti, aga dr Kadri Kool oli TORE; mul on hea meel teda uuesti näha (seekord läbi videokõne) ja 60 raha, mis kordusvastuvõtt maksab, on märgatavalt vähem kui esimese vastuvõtu tasu.

Minu aju on ikka imeline organ. 
Läksin nimelt kliinikusse, mis oli mulle nime järgi täiesti võõras - midagi kuskil Teguri tänaval.
Tänavanimi ei öelnud mulle samuti midagi.
Vaatasin google mapist kaardi, kuidas rongijaamast sinna saab. Jätsin aadressi valesti meelde, aga õnneks lõppes tänav ära ammu enne minu meelde jäetud aadressi, nii et läksin tagasi ja leidsin õige koha (sest ma olin kasutanud ka Google street view'd ja teadsin, kuidas see välja peab nägema). 
Ja siis mõtlesin: "Ma olen kuskil E-kaubamaja lähedal."
Sellele järgnes mõtisklus, kas Tartus üldse on E-kaubamaja, siis mõtisklus, et Tallinnaski vist pole enam, ma ikka ajasin asjad täiesti jaburalt segi ja üldse, miks ma arvan, et ma kuskil E-kaubamaja juures olen, see on ju võõras koht ... Ainult et parki lugema lontsides (vastuvõtuni oli veel poolteist tundi, rongijaamast teele asusin kahe ja poole tunnise varuga) avastasin, et seal kõrval on tõesti E-kaubamaja. Sisustuskaubamaja. Üldse olin ma Tähe tänaval korraga, sest see ristus Teguriga AJK kliiniku lähedal. Ma olen siin 25 aasta eest omajagu jalutanud ja sealt E-kaubamajast on ema mulle umbes 23 aastat tagasi kaks kolmeksvolditavat poroloonmadratsit ostnud. 

Mul oli paik kuidagi meeles. 
Nagu ... ise seda teadmata mäletasin.
Aju on ikka imeline organ. 

Minu aju vähemalt.
Hiljutine tumblri lugemine sõnastas mulle ära: eelarvamuste puudumine, esmalt detailid, siis teooria, selgub ka olema autistliku mõtteviisi värk. Mõtlemegi teistmoodi. Ei näe inimest ja siis oleta, milline ta on, vaid esmalt tutvume, uurime, korjame fakte ja siis teeme teooria. Ja kui tulevad uued faktid, teeme uue teooria neid arvestades. Nii ongi.
Ma ausalt ei kujuta ette, mismoodi on teistmoodi elada. 
Kaur kirjutas, kuidas ta ei kujuta ette, kui raske on elada nii, et EI püstita oletust kohe. Palju õnne, tema on ilmselt siis neurotüüpiline. Aga mul ei tule, ma ei saa ja ma lähen närvi inimeste peale, kes teevad neid oletusi. Mustanahaline (see termin ajab mind ka närvi: enamik neist on pruunid ju!) või naine või venelane või rätikuga naine või habemega mees - kohe on teooriad platsis, milline inimene on. Feministid vihkavad kõike, eriti naiste alastust, mendid rikuvad inimeste elu ära, koerad hammustavad (loom on loom, kunagi ei või teada!)
Ma sain vaimse trauma mingite vanainimeste vestlust kuulates bussis: möödusime majast, millel on  tornikesed küljes olnud viimased 30 aastat ja nemad olid: küllap see on mošee, tänapäeval need muslimid trügivad igale poole. 
Ja see on normaalne?! Öäk. 

Ma ei saa aru, mismoodi niimoodi mõelda saab, kuidas inimesed nii lollid on, mis krdi VÄRK on??
Aju on imeline organ ...

Einoh, ma olen ise ka vigu teinud. Suuri vigu. Vaatan kolme fakti põhjal, et tore inimene - ja siis neljas ei lükka teooriat veel ümber, viies paneb kahtlema, aga no kõigil meil on ju väikesi veidrusi, ja alles kuues ja seitsmes veenavad mind, et ei. 
Selle mehega ei taha ma rääkida ka, mingitest intiimsematest värkidest mõtlematagi, ja kui ta on vahepeal minusse ära armunud, no tough luck. Ei vedanud.
Ma ei taha. Iu. Idiootidega ma ei mängi. 

Aga kui inimene välimuse põhjal tahab minuga tutvuda ja koos kinno või sööma minna ... aaaaaaaaaaaaaaaappiii! 
Ta on teinud otsuse enne, kui tal üldse mingeid fakte on! Lihtsalt ma näen välja nagu tema ettekujutus ilusast naisest. See on jälk! Vastik! Iu! Ma ei taha, ma ei suuda aktsepteerida, et inimesed sellised on! 

Miks inimesed ei võiks normaalsed olla? Nagu mina, noh =P
Muidu viimasel ajal on mulle taas komplimente tehtud, et nii ilus naine ja väga ilus naine, mitte päris jumalik, aga väga ilus. Komplimentide vastu pole mul midagi. Need on toredad. Isegi kui tulevad selle pealt, et olen depressiooniga 12 kilo alla võtnud. Naeratan ja tänan, mis siis, et tegija on purupurjus ja veidi pehme keelega.
Aga kui tahetakse suhelda selle pealt, et vaatepilt meeldib, ma lähen täiesti pöördesse. 
Sest ma ei saa aru, mismoodi sedasi mõeldakse üldse, et üks asi inimese juures meeldib ja tahaks kohe armuvõimalusi avades suhelda. Nagu EI. See ei käi nii!!!! 

Mälestused (vist peamiselt)

Kas Kate Atkinson on mu lemmikkirjanik?
Igatahes. Lihtsalt ta jagab esikohta veel kümnekonnaga. Aga ta on nii hea. Kirjutab nii, nagu mina tahaksin seda teha - kuidagi sujuvalt, pingutuseta, ja samas näidates oma muigava targa pilguga elu, nagu ta on: samad asjad on võrdselt traagilised ja koomilised, mõlemat palju ja palju.
Valu on valus - mis ei muuda, et lapse surm, sest arsti auto jäi teel mutta kinni, on jabur. 
Eriti kuna raamat on kirjutatud niimoodi, et tead kindlalt: arst oleks selle lapse päästnud. Kuigi ta on üsna ebasümpaatne inimene ja hindab marineeritud juurvilju kõrgemalt, kui mõnd järekordset tüütut patsienti.

Ehk siis: ma hakkasin taas lugema. Juba loetud raamatut, sest mul on kindlam tunne nii: tean ette, et ei pettu. 

Üldiselt on mul tunne, nagu oleks mulle elu tagasi antud. Tulin Selverist üle äsja niidetud niidu ja maailm lõhnas. 
Mõtlesin heinamaadele, kus ma pärast koristamist kõndinud olen, samamoodi künklik pind jalge all ja heinalõhn, õhtused linnuhääled hilissuvisel ööhakul, ja mäletasin korraga, kuidas ma küünis heintes magasin ja kui pehme oli lehma lüpstes lehma nibu. Meenus ka, kuidas pärast saadeti mulle abi eest heinateol karp kiisuga komme - neid, mille nimi nüüdsel ajal on vist: "Koorepumeti komvekid".
Nüüd ma neid eriti ei fänna, aga tollal ... Ooh, parim asi üldse!
Mõtlesin ka, kuidas nädal-paar tagasi oleks mulle vbla isegi kõik see meelde tulnud, aga mitte rõõmu ja nostalgiaga, vaid "nojah, nii oli". Depressiooniga ei kao ära võime näha taevast, tunda tuult, kuulda hääli - kaob lihtsalt ära võime tunda rõõmu ja heldimust. Jääb: "Ma vist peaksin seda nautima. Aga ei naudi. Ohjah."

Olen igasuguseid vanakooli asju kogenud: näinud, kuidas piim peale lüpsmist kaevu jahutusse lastakse ja vikatika tehtud heina küünis kinni tallanud, lammastele leiba andnud, peenrast supirohelist, porgandit ja kurke toonud, kanamune korjanud ja kurja kukke kartnud, lüpsisooja piima joomisest ja kangaspuudele pandud maavillase lõnga kerassekerimisest rääkimata. Jajah, kui mina alles laps olin, mängisin ma talvel (ühel konkreetsel talvel, kui me tegime sellise vea, et läksime talvevaheajal maale) laua all, kus seinad härmas kütmisest hoolimata, pissisin sellisesse keraamilisse pissipotti, nagu nüüd vahel filmides näha, ja mu väike vend magas väga ilusa kummuti alumises sahtlis. 

See oli välja tõmmatud, loomulikult. 

ATHkatel olevat kehv mälu. Mina panen oma hiilgava mälu selle arvele, et autist olen ma siiski ennekõike. 

Ma mäletan isegi, et mu väikevenna silmalaugudel olid kerged kurenokajäljed, nii et kui tal silmad kinni olid, olid laud ikkagi veidi tumedad. Mitte punased, vaid pisut sinakad. 
Ta oli väga ilus beebi suurte tumedate silmadega. 
Omal moel mäletan teda väikesena teravamalt kui oma lapsi. Segadus ja hämming, teadmatus, kuidas suhtuda ja mis värk on, olid temaga suured. Aga oma lastega olin ma unistuste emme, kes armus lapsesse juba siis, kui ta kõhus oli, ja edasi vaimustus ainult kasvas. 
Mul ei olnud sünnitusjärgset depressiooni kummagagi. 
Mul oli sünnitusjärgne eufooria: ma võinuks taskunoaga draakoni tappa, kui vaja. Ma suutsin kõike. 

Kuivõrd ma olen mälestuste real ja see lugu tuli meelde, emadusteema oli ka just üleval ning mul on pealegi natuke meh olla vananev naine ja see lugu meenutab, et täiskasvanud naine olla ei ole mitte paha ... vaadake jälle!
Jeh, kuulasin ise ka kolm korda järjest.

Jah, ma suudan isegi muusikat kuulata, ilma et see häirima hakkaks!

Rahast vist peamiselt

Mõnikord ma ikka hämmastan ennast. 
Näiteks tabas mind korraga meeleheide, kuidas mul enam kunagi rahulikult raha ei ole, ja kandideerisin Selverisse tööle. 
Ilmselt nad ei võta mind, aga kui võtavad, ma lähen ka. Kui raske see infoleti töötaja olemine ikka saab olla, eriti kui rõhutasin kaaskirjas, et ma mitte mingil juhul ei saa võtta täiskohta?
Mõtle, kui sul hakkab iga päev pea valutama, väga väga naine, kas sa sedasi suudaksid toime tulla? Või isegi üle päeva? Ja pearinglus ning kohmakus ülejäänud ajal?
Olgu, saab raske olla. Aga ma vähemalt prooviksin. 

Vahepeal sain kerge külmetuse. Ehk tõesti pisikese haiguse: natuke nohu, natuke kurguvalu. Paraku minu depressiooni ja migreeni otsa oli see päris ebameeldiv. 
Mitte hirmus halb, aga halb. Ja pea kogu aeg valutas ja sumatriptaani läks jälle nagu leiba. Huvitav, kas nad saavad perearstikeskuses mu retsepti ära uuendatud, enne kui mul sumatriptaan otsa saab ja ma tasulise retsepti tellin? (Sest seda kogemust korrata küll ei taha, mis mul viimati oli: kui ei teadnud, et tasulise retsepti saab tellida ja sumatriptaan otsa sai. Sa jutas, millised kaks päeva! Oleks naljakas, kui poleks nii kurb.)
Selgelt puudega inimese hädad - kerge haigus võib põhjani kahjustada, sest eelnev seisund on juba kehv. Võibolla on jabur sellisel inimesel Selverisse tööle tahta minna? Isegi proovida?
Muidugi riik soosib seda täiega - tee ikka tööd, isegi kui see su tapab. Aga mulle on ka lapsest saati sisse taotud, et kui inimene ise end ülal ei pea, on ta halb ja väärtusetu, mõttetu kulu. Ma olen sellest ennast läbi võidelnud ja usun, et mul on väärtus ka siis, kui ma raha ei teeni - aga ma tahaks anda. 
Nt oma lastele. 
Ja ühele neist mul ei ole juba ammu enam anda emmet, kes talle hommikul kell pool kaheksa leiba ja sinki praeb, ja varsti on ka teine veidi liiga suur, et see minu meelest adekvaatne andmine oleks.
Veel on. 
Või noh, ütleme et oleks täiskasvanud mees, kes läheb uuele töökohale, ma ka tunneks soovi nunnutada ja talle hommikusööki teha. 
Erandkorras on see teema igavesti (ja tavakorras ma seda ei teinud ka nelja aasta eest).

Aga ma tahaks anda neile raha, ma tahaks maksta nende trenne, sporditarvikuid, saapaid ja pükse, lõunaid ja sõpradega väljaskondamisi, nii et see kõrist kinni ei tõmbaks. 
Aga ma elan praegu rahulikult ainult annetuste toel. 

***

Rahulikult? Ma ei ela rahulikult. Kassi põieprobleemid olid ära, käisin täna temaga vaktsineerimas ja ostsin põietoitu, kõik lill. Sain seda endale finantsiliselt lubada. 
See-eest ajas koer hommikul mu vaikse niitsumisega üles mingi 4-5 tundi enne tavalist aega. Mõtsin, et tal on kõht lahti - aga ei olnud. Selle asemel ta pissis mingi 8 korda või umbes nii. Guugeldasin kodus. Esitasin arstile küsimuse, et kas ja mis ja vaatab, ehk ta teeb seda jälle ja siis pöördume? Aga arst ütles, et homseks pissiproov.
Nüüd ma vaatasin ka, mida ta pissib ja konkreetselt verine oli see kusi.
Nii et nüüd on põiepõletik koeral. Viisin analüüsi - koera pissi püüdmine oli lihtne, hoidsin purki all ja pärast tõmbasin süstlasse - saan antibiootikumid ja maksan end vigaseks. 
Vahel on loomaomanik olemine ikka raske. 

Rahaliselt.
Ja et vahel on mure, et neil on halb ja valus.
Muidu on loomad nunnukad ja toovad mu päevadesse rõõmu ja paisid. Totorole on põiepõletik ses osas veidralt mõjunud, et ta tahab palju rohkem mängida kui vahepeal. Ja nunnutada, sügamist-kratsimist-kallistamist. Kuidagi kutsikalik käitumine on tekkinud. Ja ta on alla võtnud. Silmaga nähtavalt kõhnem. Küllap on ta juba mitu nädalat haige olnud, lihtsalt seni pole ma seda märganud, sest õueminekute tavalise arvuga sai toime. 

Tegelt on mul hea meel, kui saab antibiootikumidega probleemi lahendatud - ja tundub, et saab, sest ta on muidu ikka rõõmus ja külma ninaga, lihtsalt kuseb verd. 
"Muud pole midagi, lihtsalt kuseb verd."
Idiootlike lausete hulgas päris kõva. "Muud pole midagi, lihtsalt ajutükid tulevad ninast välja," oleks mõnevõrra hulllem, kahtlemata. Aga sama vaib.

Tegelt koer magab vist veidi rohkem ja sügavamalt samuti. Ja on nii armas. NII ARMAS. 

See kott-tool, mida ta armastab, on väga nagu Ritsiku koera lemmikki, eks?

Tudub

Need heledad kriipsud voodile
näris ta kutsikapõlves =)

Et natuke ka päevakajalistel teemadel kaasa rääkida, siis see Vikerkaare artikkel pani mu mõtlema, et krt - äkki polegi normaalne, et nii raske peab olema? Sest ma arvasin siiralt, et mees on siuke lisalaps, kellega jamamiseks peaks olema lisajõudu ja üksikvanemana ONGI kergem. Aga et on ka teistsuguseid mehi ja keegi lausa ootab, et mehed võiksid olla võrdsed partnerid, tuli täitsa üllatusena. Neil üürikestel aegadel, kui ma proovisin meestega kodu mängida, olin alati mina see suurem, tugevam, vastupidavam ja et ma ühtlasi raha ei teeninud, tekitas lisaks veel süümekad ka - kergem oli üksi. 

Vähemalt polnud iga kord "ma tean, et ma pole seda väärt", kui mees poest asju tõi. 

Natuke oli avastades tunne, nagu selle lapse kogemuslugu lugedes. 
Mis siis, et selgesti välja mõeldud, ikkagi lõikas hinge - kas selliseid peresid ka olemas on ... ja mehed minu elus (jah, ka isa ja ema mees) on alati olnud siuksed ... luksuseseme laadi. Need, kes ei tohi haiget saada, kelle eest tuleb hoolitseda, kes võivad katki minna, kui nendega ettevaatlik pole jne. Ma siiralt arvasin enamiku oma elust, et sedasi mehed käivadki.
Oot, MINA olen see, kes tegelt katki läks?!
Pole midagi, ma olen erinevatelt meestelt küllaga saanud rohkem või vähem looritatult tagasisidet: "Kuidas sa võisid (mulle, oma emale, oma lastele, Rongimehele) niimoodi teha?!" 
Tütarlapsel on üks onu, kes ütles: "Arusaadav: sa läksid katki. Piir käes." 
Ma olin nii liigutatud, et siiamaani mäletan.
Üldiselt tuli ikka süüdistusi. Nii meestelt kui naistelt. Mitte mõistmist, vaid süüdistusi. 
Kunagi ei ole naine piisavalt hea, ükskõik kui palju ta endast ka annnab =P Mina kui väga väga naine, eks ole. 

Autismist vist peamiselt

HOIATUS

Tegelt ma ei pea panema hoiatust, et hala teemal, mis tegelt teema ei ole, eks? Sest olenevalt vaimuseisundist on kõik teemad kas ülevaadatavad-rahulikud või paanika-õudus.
Minu teemad muidugi ka.
Lihtsalt vaatleja erineb.
Mina erinen isegi iseendaga võrreldes, teistega võrreldes veel rohkem.
Kui mul oli depressiooni põhi käes, ma sain aru küll, et maailm ei saa otsa, kui poeg läheb õhtukooli või kass ära sureb või (eriti) kui koeral kirbud on, aga tundus ikka piinavalt valus ja hirmus, et pean seda kõike taluma ja surra ka ei tohi, tuleb ära kannatada.
Aga kõik läheb halvasti, kindel.

Nüüd ma saan aru, et on natuke naljakas olla, kes ma olen (ehk oluliselt imelik) ja samas tahta kõigile meeldida.
See tähendab, jälle näen selle naljakat külge. Vahepeal nägin ainult traagilist. 
Ma tahan meeldida seetõttu, et mu ajupõhjas on ikka vaikiv oletus, kuidas suurem jagu inimesi on nagu mina, saavad must veatult aru ja neile meeldivad ja ei meeldi samad asjad kui mulle. MIS MÕTTES EI OLE NII??? Ma olen ju normaalne ja normaalsed inimesed on nagu mina?! ON JU SEDASI?!
Ainult tegelikult ei ole. 
Ma olen imelik. 
Osadele meeldin just sellise imelikuna. 
Osadele mitte.

Samas on olemas need inimesed, kes ka minu meelest imelikud on. Ja üldse ei ole nii, et mulle meeldiksid kõik need imelikud, kes on imelikud teistmoodi kui mina. 
Ma ka diskrimineerin.

Tunnen isegi sarnasused enda ja nende teiste autistidest imelike vahel ära - patoloogilise aususe, keeldumise midagi varjata ja soovi lehvitada oma kõige isiklikemate omaduste-soovidega. Minu puhul, et saada tagasisidet: "Sa oled okei. Nii võib."
Ma näen, et nende käitumine on sarnane. Mõistan mootorit, tuvastan, et olen samamoodi ise teinud ... ja ohkan, sest nii tüütu.
Kas ta ei või oma imelikkustega kuskil peidus olla, selle asemel, et nendega lehvitada? Kas ta ise ei saa aru, kui tobe ta tundub???
Ta tahab tunda, et ta on okei? Minu käest saab mõni toredam imelik oma nürimate hetkede leebet ignoreerimist või kui mul paha tuju on, pahurat ignoreerimist, ja mittetoredam pahurat ignoreerimist enamjagu aega, ainult vahel reageerin, kui pime kana on ikkagi tera leidnud ja ta ootamatu terasusega välja tuleb.
Tagasidet saab minu käest siis, kui minu meelest normaalne ollakse ja normaalsetel teemadel räägitakse. Minu "normaalne" ei ole ühiskonna "normaalne," aga see ei tähenda, et mu jaoks normaalset ja õiget ei eksisteeriks. Ikka eksisteerib.
Ja vahel on mul sellepärast oluliselt piinlik. 

Üks mu tuttav naine tappis end selle aasta esimeses pooles ära näiteks. Mul on siiamaani piinlik, et ta mulle ei meeldinud. Liiga paljusõnaline, liiga enesekeskne, liiga valjuhäälne, liiga hoolimatu --- sedasi tajusid teda küllap teisedki. Jätsid ta üksi, jätsid ta hätta.
Me jätsime ta üksinda ja hätta.
Aga no ta ei meeldinud mulle - mis ma teha saan, et ma tahtsingi ta üksinda jätta?! Ta polnud iial midagi sõbra moodigi, ma vältisin teda alati. Kaasa arvatud fb-s.
Mul ei ole kahju, et ta surnud on, mul on ainult kahju, et tal enne oli ilmselt väga valus. Valu ei soovi ma kellelegi. Aga muidu ... 
Ta oli täpselt selline, kes minu meelest on "mittetore imelik".
Ei, ei ole kerge olla kummaline ja ise mitte aru saada, mis su teistega võrreldes kummaliseks teeb.
Ei, ei ole kerge ka selliste inimestega kokku puutuda ja nad rõõmsalt omaks võtta.

Ehk - panete tähele, kuhu ma välja üritan jõuda? 
Ma tegelt saan aru, kui raske ma võin osadele inimestele tunduda. Olla. Ei, ei ole kerge sellise inimesega kokku puutuda ja ta rõõmsalt omaks võtta. Isegi kui on teada, et tal (mul) on raske ja depressioon ja valu ja häda. 
Kui ei meeldi, no siis ei meeldi, nii on!

Olgu.
On inimesed, kes on minu jaoks ka liiga imelikud, ma saan aru, et mina võin liiga imelik olla. Nii.
Mis siis ikkagi on see, mis mulle ei meeldi?

Nüüd ma muidugi kehitaksin õlgu ja ütleksin, et "rumalus". Mulle endale tundub see nii lihtne ja selge, aga samas pean võimalikuks, et hindan kuidagi valesti. Vaatan kuidagi ... veidralt. Lühike kirjeldus:
"Mittetoredad imelikud" ei ole mu meelest võimelisedki metatasandile minema. Iga kord, kui näen iseenda kõrvalt jälgimiseks võimetuid innukaid autiste või ath-kaid olemas ausalt ja maskimata nemad ise, mul sees võpatab. 
"Katsu olla," mõtlen ma. "Sa saad ju ise ka aru, et käid teistele närvidele?"
Aga nad ei saa.
Öelda ei ole ka võimalik: siis neil on lihtsalt halb, aga nad ei hakka paremini inimesi ning olukordi lugema.

Eriline õudjuht:
"Ma olen asperger," ütleb mõni ja ma tahaks kohe panna ukse kinni tema ees, sest mis mõttes ta ei tea, et ükski korralik autist ega ka psühhiaater ei tee autismispektri sees enam selliseid eristusi ja et Asperger oli nats ja eugeenik, kes leidis, et "kasutud" lapsed tuleb hukata?! 
Või veel hullem - kuigi ebatõenäoline - kui inimene teab, aga ütleb enda kohta ikkagi asperger.
Erilised miinuspunktid, kui inimene sõnastab (oma) aspergeri diagnoosi kui "aspi"-olemise. Sa teed sellest tobediagnoosist hellitusnime ja kasutad enda kohta, sest mingis 15 aastat tagasi välja antud raamatus kasutati seda sõna? Nagu ... aaaargh. SIUKE inimene oledki?!

- Kuulge, seda diagnoosi ei eksisteeri juba 10 aastat!
- Ma sain selle pool aastat tagasi! 

Ja hakka siis seletama, kuidas meil kasutatakse ikka veel RHK 10 ega ole RHK 11-le üle mindud, kuigi autismi ja aspergeri teemad on tegelikult selgeks vaieldud juba 10 aasta eest. 
Minu loomulik eeldus on, et kui inimene on mingi diagnoosi saanud, ta hakkab sel teemal uurima ja saab teada asju, mida eelnevalt olen maininud kui "mis mõttes ta ei tea". Ma tõesti eeldan, et esiteks vaatavad inimesed end kõrvalt ja teiseks, et nad uurivad asjade kohta, mis puudutavad neid isiklikult.
Ja jah, ma hindan  kuritegelikult rumalateks inimesi, kes seda ei tee.
Kes
a) ei vaata end kõrvalt
b) lepivad nende teadmistega, mida kuskilt antakse
c) ei tunne huvi teemade vastu, millel samas end identifitseerivad

Vahemärkus: väga sageli on need inimesed haritumad või vähemalt omandamas kõrgemat haridustaset, kui minul olemas on. 
Üks põhjusi, miks ma haridusse ei usu.
Jah, mina ei saa õppimisest targemaks. Ma saan targemaks, kui ma tahan mingist teemast rohkem teada ja ise seda uurin, aga enamasti koolides ei taheta, et sa asjast aru saaksid, vaid et sa oskaksid vastata küsimustele nii, et õpetajale meeldiks. 
Ja need on VÄGA erinevad oskused. 
Ehk peamine põhjus, miks ma haridusse ei usu, on minu enda võimetus haridust omandades õppida ja targemaks saada.
Aga teine põhjus on, et haridus ei tundu lolli rikkuvat. Ma tunnen nii palju haritud idioote ja nii palju harimatuid tarkpäid, kes päriselt ka targad on, et väga raske on uskuda haridusse kui asja, mis näitab midagi muud kui nüri visadust. 
Vahemärkuse lõpp.

Jah, ma ei ole oma rumalusediskrimineerimisega üldse kaasav ja sõbralik, mõistev ja hell inimeste vastu, kel tegelikult on niigi raske ja kes rabelevad neurotüüpilise ühiskonna nõudmiste all, vaid olen ainult eriti nördinud selle peale, et näe, on küll imelikud, aga mitte nagu mina. Ja ma saan tegelikult aru, miks ma olen diagnoosimata oma kummalisustega - inimesed, kelle vaimsed võimed ei küüni nii kaugele, et iseennast ja olukordi kõrvalt vaadata, on need, kes vabalt diagnoositud saavad. Aga kui sul ei ole imelikku tunnet, nagu oleksid tulnukas, vaid sa õpid rahulikult lapsepõlvest saati sisse "mitteverbaalsed märgid" ja kasutad neid kohastes olukordades teadlikult, tulemata selle pealegi, et teised inimesed ei pea selliseid asju õppima, sa ei mahu diagnostiliste kriteeriumite alla. 
Ma ei mahu diagnostiliste kriteeriumite alla. 

Mis ei ole kuidagi lohutuseks kellelegi muule kui mulle endale ja teistele, kel ka sama probleem: nad on lihtsalt liiga ratsionaalsed, et nende imelikkus psühhiaatritele selge oleks.