Oeh, tähtaeg möödas, asjad tehtud, kergendusvalu

Nüüd on peavalu. 

Mu pea valutab pärast füsioterapeudi soovitatud harjutuste iga päev tegemahakkamist umbes 3 korda vähem, valu saab üldiselt ibukaga ära kaotada (mis on ime, üldiselt ibukas aint leevendas) ja sumatriptaani ei lähe vaja. 
Olgu, see ei olnud päriselt selge lause, sest kõlab nii, nagu mul algaks peavalusid ka kolm korda vähem kui enne.
Tegelikult vbla kaks. Lihtsalt migreene, sumatriptaani vajavaid peavalusid on kolm korda harvemini. Mitte kord nädalas või rohkem, vaid kord kolme nädala jooksul - kuigi siis on visad, kulub mitu tabletti. 
Aga mis! Enne olid ka pooltel kordadel visad ja mu maailmatunnetus on nüüd PALJU helgem.
Igast asjad: ma ei lähe magama seepärast, et peavalu algab, vbla õnnestub enne magama jääda, kui hulluks läheb, ja jääb seekord tulemata. Ma ei ärka hommikul seepeale, et krt, pea valutab, ent vbla läheb paremaks,  kui ma ei lama. Muide, enamasti lähebki,  mul on sellised peavalud, mis pikaliolemisega kasvavad. Kuigi UNI vahel aitab. Magamine.
Üldse, see tunne, et "nagunii hakkab pea valutama" on taandunud. 
Enne oli kogu aeg saatjaks tunne, et kohe, kohe võib hakata. 
Nüüd teen igast peavaluohtlikke asju ning küll mõtisklen vahel, et varem ma poleks nii saanud, aga see ei pidurda mind tegemiste ees absoluutselt. 

Mu elu ei ei saada peavalu nagu igavene koor. Ma ei mõtle selle üle, kas pea valutab nii vähe, et oma tavaline hommikune kilomeeter joosta või nii palju, et see läheks jooksmise peale ainult hullemaks, kõnni, naine, see on kõik, mida endale luba saad.
Kui pea valutab, ma nüüd ei jookse ja kogu moos.
Ma võtan peavalu kui erakordset olukorda, mille jooksul tavalist elu ei elata, mitte kui tavalist, mis siis, et jube vastikut olukorda, mille jooksul tehakse endale järeleandmisi, kuid nii vähe, kui vähegi saab. 

Nojah,, aga nüüd mu pea ikkagi valutab. Sest pinge oli suur, eile saatsin romaani ära, et äkki Raulile meeldib, siis mängisin kella viieni hommikul civi , sest und ei olnud. Ma rüsasin enda nii ära, et kõht läks lahti, jalad värisesid, käed värisesid, põrkasin vastu uksepiita ja täna pea valutab.
AGA IKKAGI AINULT NÕRGALT! SELLE VALUGA JOOSTA POLEKS PROBLEEM!

Täiesti teine elu see pidevmigreenita elu. 
Ega ikka enne ei saa aru - vähemalt mina - kui halb on, kui see halb ära kaob ning kergendus NIIIIIIIIIIIIIIIII suur on. 

Vbla selle pärast ma ei saa aru, kuidas kannatusi ei saa järjestada ja kannatus on kannatus on kannatus, ükskõik mis põhjusel. 
Sest minu jaoks ei ole kannatus kunagi nii suur, et võtab kõik enda alla ja midagi muud ei ole. Või õieti, on küll. Valu on kohutav, kohutav, KOHUTAV.
Aga olgu vaimne või füüsiline valu, taustal on ikka mingi kiretu hääl, mis märgib: "Nojah, aga oleksid sa mõni teine inimene, su arust oleks veel üsna hästi. Kui sa endale seda lubaksid, mõtleksid ju kohe välja, mis võiks veel halvemini minna ja veel halvem olla!"
Muidu, ma enam häda sees ei mõtle, et niigi hästi. 
See ei teinud mu olemist paremaks, see tegi veel halvemaks, sest tundsin: "Praegu on perses, aga võiks veel enam perses olla. Kõik võib VEEL HALVEMAKS minna. Miks ma üldse elan?!"
Haiglased mõttemustrid olen PR ära koristanud. Aga seda mõtlen ja tunnen küll, et olgu, ma suudan veel veidi. Veerandtund korraga. Üks tegevus korraga. Pole hullu, ma suudan.
Et vahepeal oli VÄGA VÄGA V Ä G A  rõve, saan aru takkajärele. Kui valu enam ei ole, kui saabub kergendus, kui korraga ei vajutata mind enam 100 kilo kividega aeglaselt lömaks, on imeline olla.

Aga et kannatus on kannatus, olgu või karedate linade, mittekäivituva auto või valutava sõrme häda ...
Eip, mul ei registreeru. 
Sest mul vahetu kannatus üldse närvisüsteemis ei registreeru.
Olla on kohutav kohutav kohutav, aga ega ma sellepärast veel ... maitea, kokku kuku ja tegutsemist lõpeta nt.
Minu maailmas on kannatustel määr ja pole olemas mingit "OMG, sõrm valutab, ma hullun!"-õigust. 
Sest minu jaoks on isegi suur sõrmevalu: "Aah, vastik. Õnneks mitte igavene. Kannatan ära, mis seal ikka."

Ma usun, ei usu

Ma olen viimased kuus päeva toimetanud omaenda tekste päevas vähemalt viis korda rohkem, kui normaalsetel päevadel.
Ühe lehekülje asemel 5.
Selle tulemusena olen omadega täiesti läbi, vihkan kõiki ja kõike (märgatav ka viimasest postitusest, juba teisel tihepäeval olin omadega läbi) ning mul pole leebust, lahkust ja sõbralikkust kuhugi anda. 
Täna ka ainult tõrelen maailmaga. 
10. veebruaril peaks see kõik läbi olema. Huvitav, kaua kulub, et end pärast välja puhata?

HOIATUS: Osa juttu kõlab, nagu oleksin väga uhhuu - aga krt, neid uhhuu-inimesi ma KA ei usu.

Mida kõik teavad ja mina ei usu

* kui oled hea inimene, läheb sul hästi
* jube tähtis on, mida sa sööd, millega end pesed, millest rõivaid kannad. (Öko päästab su!)
* sõltuvused on pahad
* suitsetamine on paha
* alkohol ei ole lahendus (mulle ei olegi, aga kellelegi kuskil on kindlasti)
* narkootikumid on eriti pahad
* keskmised tulemused milles iganes ütlevad sulle pädevalt, kuidas sinu elu, haigestumine, tervistumine jne käib
* asjade ärategemine annab positiivse laengu
* pole oluline, mida teised sulle teevad, loeb, mida sina teed teistele
* oma ala spetsialistid (arstid, psühholoogid, maalrid, õpetajad) on pädevad ja nende pead täis tarku mõtteid, usu neid.
* varem magama minnes saab rohkem und
* õnnelikkus on kinni mõtlemises ja tervislikes eluviisides
* paks olla on paha su tervisele
* ja üldse paha
* haridus teeb targaks ja pädevaks
* teraapiatest on vaimse tervise toetamisel suur abi
* peaasi.ee on pädev leht ja sealt saab kontakti pädevate inimestega
* inimene on selline, nagu haridused väidavad teda olevat
* kõike saab kehtivate reeglitega seletada
* seaduslikkus on headuse mõõdupuu
* välised näitajad (nt haridusdokumendid, kehamassiindeks, töölt/koolist puudutud päevade arve jne) näitavad neid asju, milleks nad väidetakse pädevad olevat
* teadus ei kannata "conformation bias"-e all

Mida ma arvan, et kõik teavad, ja olen täiega hämmingus, kui nad ei tea

Hoiatus: jaa, vastuolud! 

* inimesed on VÄGA erinevad
* tunded on hormoonides, kehalised
* inimese "ilu" peitub peamiselt tema endassesuhtumises ja -usus
* jutumärkideta ilu on ka olemas, aga selle märkamiseks peab tark olema
* psühhosomaatika on VÄGA sage 
* eksida ja oma eksitust tunnistada on väga tavaline ja igati normaalne (jutumärkideta)
* armastus päästab (kui mitte maailma, siis indiviidi ikka)
* inimene võib teha, mida tahab, ilma et sellest midagi hullu juhtuks
* enamik inimesi tahab teha nii hästi, kui nad suudavad
* ma ei ole isekas
* kuidas inimene kedagi/midagi näeb, on kaugelt enam mõjutatud sellest, milline inimene tema on, ja väga palju vähem sellest, milline on see inimene või nähtus, mida ta vaatleb
* mina tean enda kohta palju rohkem, kui sina minu kohta tead
* mis ei tähenda, et blogidest ei saaks inimese kohta adekvaatset pilti
* inimesed on üldiselt head
* aga uskumatult rumalad
* enamik meie (inimeste) omadusi on kuidagi evolutsiooniliselt kasulikud, kuid mitte nii, nagu esmapilgul arvaks
* ausus on alati parem kui valetamine, vaja ainult õiged sõnad leida
* hellus tuleb enne jõhkrust, mis tuuakse mängu alles siis, kui hellusest kasu pole
* lahke olla tasub ära (vähemalt endapildi osas)
* maailm saab hakkama
* IGA tegevus võtab energiat

Nüüd ma toimetan edasi.
Ilmselt saan tähtajaks kõik tehtud - ühe asja juba sain ja saatsin ära - iseasi, kas teised ka seda hindavad või on mul ainult: "Nojah, vähemalt tegin oma parima."

Enesetapmisele tagasivaatav pealelõuna

Nüüd ma tahan vinguda.
Peamiselt sellepärast, et olen kahel päeval järjest kõik ära teinud (kirjutamised, muu on pisiasjad-pisiasjad), muu elu ka enam-vähem ära hallatud, isegi trenni olen vaikselt tegema hakanud, täna on ka kirjutamistest pool tehtud - ja ma olen vihane, õnnetu ning hädas.
Kusjuures kirjutamine ju tegelt MEELDIB mulle. 
Aga päriselt elusana, nii et ma ei mõtle kogu aeg "kasutegurile" ja "kas ma olen selle ära teeninud" jms tundsin end ikkagi kolm tundi civi tagudes. Et kolm tundi, on tähtis - kui ma teen midagi lõdvestavat ja kasutut vähem kui pool tundi, ma pean seda hädavajalikuks puhkuseks. Et end unustada ja hasarti minna, mitte püsida hädavajaduste rahuldamise tasemel, kulub märksa kauem aega. 
Mis tuleb näiteks kirjutamise, une ja koristamise arvelt.
Oh, paha mina, vbla ma ei kirjuta täna normi täis!

Seejärel pesin köögis nõusid ja mõtlesin mornilt - väga mornilt - kuidas see ongi elu. 
Teed seda, mida pead tegema, muidu ei jõua kõiki oma kohustusi täita, ja kui saad natukene tunnet kätte, et on mõnus, unustad hetkeks enda ja tavalise mõistlikkuse, kirjutab kommentaator sulle, kuidas sul peab ikka väga kerge elu olema, kui saad civilit taguda.
Ja siis ma olen halb inimene, kes ei tohiks kunagi lapsi saada, oh vaesed lapsed, sest ma ei suhtu sellesse ellu, mis koosneb kohustustest ja midagi toredat minu energiatasemega elamisse eriti ei mahu, entusiasmi ja innuga. Kestku elu aga kauem, soovib miljon rahvast ja mina olen mingi värd, et loodan surmas puhkust leida. 
Mul ei ole täna eriti halb.
Mul ei ole täna eriti kriis ja pinge ja panen viimase välja.
Mul lihtsalt ei ole eriti hea ja siis ma vihkan kõigest südamest ühiskondlikku üleüldist õnnejoovastust elust ja elamisest. 
Mida mina näen: elu on töö, töö, töö, töö, töö, kriis, töö, kriis, töö, töö, töö, peaks rõõmustama, aga ei jaksa, töö.
Mida kommentaator ütleb: "Enesetapp = elu kõige rumalam otsus."
Ja hunnikus kommentaatoreid ja päriselus tuttavaid inimesi: "Kuidas sa läksid rongi alla ning teiste peale ei mõelnud?!"
Ma ei saa aru, kuidas nad/te aru ei saa, et kui mul juba on kohutavalt kohutavalt kohutavalt halb, EI ole see, et kellegi teisel on pärast võibolla kohutavalt (üks kord, mitte kolm) halb, eriline argument. 
Phmt sama loogika kui inimeselt, kellel on pool keret, käsi, jalg, külg, nägu põlenud, ja ta tahab surra, küsida: "Kuidas sa ei mõtle, et teistel võib seepeale sihuke tunne olla, nagu oleks kogu labakäsi põlenud????"
Nagu ... ahah. Sitt lugu küll. Valu on hirmus asi. 
Aga mul ei ole ega olnud küll kuidagi tunnet, et ma teiste heaolu pärast kohutavalt kohutavalt kohutavalt kannatama pidanuks. Ainus, mida selline küsimus mulle ütles, oli, et inimesed ei saa aru, et mul oli päriselt halb. Nende arust oli nende halb palju tähtsam ja suurem.
Vähemalt mu laste halb ikka, hirmus, miks ma ei mõelnud, et neil hirmus on?! 
Esiteks mõtlesin ma, et nutavad veidi ja pärast on neil parem, kui sellise kipaka emaga, kes kuhugi ei kõlba, aga keegi neid üle ka ei võta, sest no see ema nende hädavajadused katab siiski ära. 
Ja teiseks: jälle, mul on päriselt reaalselt pool keret põlenud. Lastel vbla on pärast käsi põlenud. Ma ei saa aru, mis loogika on seal, et minu valu on ebaoluline, kannata, et teistel valus ei oleks.
Kui valu ei ole oluline, pole ju ka põhjust teisi sellest säästa? Kui valu ON oluline, on minu valu ka ju oluline?
Grrrr ...
kusjuures oleks siis üks või kaks inimest sel seisukohal olnud. 
Eip, see oli massiline. Mitu päriselt sõpra-sõpra lõpetasid mu sõbrad olemise, sest ma nii isekas olin.
Miks ma teistele ei mõelnud, kuidas ma võisin ....

AAAAAAAAAAAAAAHHHH!
Inimesed!

Päriselt, te võite mu vanu raamatuid ka lugeda

Vat nüüd on küll aeg lihtsalt ... kadunud. 
Et ma olin haiglas ja haige ja siis jälle haiglas ja siis jälle haige (iga päev läheb paremaks, ent üritasin täna natuke joosta ja suutsin seda teha kahel korral umbes 50 meetrit kõndimise vahele, teotempos ja päkaljooksuna) ja kui enne oli kogu aeg kõigeks ilgelt palju aega, kadus see korraga ära ja ma pean mingit ... süsteemi jälle rakendama. 
Ei, ei ole kohutavalt kiire, aga hopepunk-loo ülevaatamine on suht kuklas ja kui ma päriselt tahaksin toimetada läbi uue romaani ja saata ta Raulile nii, et Kulka tähtajani veel natu aega jääb, on vaja sellega ka üsna tihedat tööd teha. Üle 30 lk ootab ülevaatamist.
Vbla tahan. Sest noh - juba Neil Gaiman ütles, et ei tasu keskenduda sellele, mis juba valmis, vaid kirjuta järgmine asi. 
Ja järgmine. 
Ja järgmine.

10. veebruarini ei ole korraga enam miljon aastat aega.
Aga notsu ja lendav jagasid mulle mõningaid tagasisideme-linke ja need julgustavad ikka edasi kirjutama.
Mitte et ma muidu ei kirjutaks, aga need tekitasid lootust, et avaldamisele võib ka midagi head järgneda.
"Kuningate" link + "valikud" ja "kuigi sa proovid olla hea". 
Kummaski postituses on minu raamatutest juttu küll ainult ühe lõigu jagu, ent asi seegi halval ajal, onjo.

Ja kirjutati hästi. Ma olen tark, jai! Ning hea fantaasiaga.
Seda ma olen tähele pannud küll, kuidas maailmas on hulk kirjanikke, kes kirjutavad järjest suht sama raamatut või vähemalt sama lugu järjena ja järjena ja järjena. Mul ei ole üldse tunnet, et see minu teema oleks, sest kui ma juba tean, mis saab ja kuidas, mul ei ole huvi seda raamatut kirjutada. See on juba olemas, mul ei ole mõtet enam vaeva näha.
Ma tahan midagi uut luua, milletaolist veel ei ole.

Perepilte ka pole ja ei tule niipeagi, sest Tütarlaps sõidab ülehomme oma isale Soome põhjaossa külla ning pole seega kättesaadav.
Ma ei tea, miks ma seda ütlesin, nagu inimesed ootaksid hirmsasti vms. Ilmselt seepärast, et ma lubasin, et teen, ning asi viibib. 
Mul on kalduvus omaenda lubadusi väga tõsiselt võtta. Kui ma ütlen, et teen, on see minu teadvuses phmt nagu juba tehtud, ainult viimistleda veel vaja. Mis mõttes ei saagi veel tulemusi näidata??? Ma ju ÜTLESIN, et teen!