Vaata ette, mida sa soovid

See kõik, mis ihatud, on viimaks kättesaadav.
Siinsamas, ootab. Võta ainult, nopi!
Kõik see, mis nimel elatud need aastad,
kuspoole võetud joosta pimesi -
su ümber sirutub,
kui silmanurgast vaatad,
see kants, kust uskusid end leidvat imesid.

Ja näe, see kuldne udu lähedalt on ving,
ja näe, see uks on tegelikult suu,
su suunas ahmib, ablas, armutu –
see ongi paik, kus poole ihkas hing.

Ning müürid sirutuvad nagu kooljakäed,
sa seisad metsaserval hingetult ja näed:
siin on, jah, midagi. Kuid oli see su siht?
Kõik meelitav vaid oli pealiskiht?

No võtku kurat sind, mu hirmund meel,
see pole hetk, mil katkestada teed!
Kui olen seda lossi otsind igiammu -
ei jäta astumata viimast, värisevat sammu!

Kuskil siiski on piirid

Phmt kirjutasin nii rõveda postituse, et hoolimata disclaimeri sättimisest teksti ülaserva ei julgenudki seda üles panna.

Mõtleme nüüd kõik koos räpaseid mõtteid.

Tagasi- ja edasivaade

Täna on minu ja maailma vahel mitte lihtsalt kõik hästi, vaid valitseb kirg ja kuumus.
Õlad-puusad ei seisa paigal, tahavad üha tantsida. Too maailm pakub päikesepaistet, häid inimesi, naeratusi, kohvi ja sõrnikuid (ok, need viimased kaks ma tegin ise, aga maailm varustas mind vahendite ja maistmismeelega) ning mul ei ole saabunud päeval mitte ühtegi tüütut ega kurnavat tegevust ees, kui ma midagi just ise selliseks ei vormi.

Nädalavahel mätsisin koos hea seltskonnaga savi-liiva-põhu segu igavesti sümpaatse maja seina (vt. pilt, mille autorit kahjuks ei tea, kuna kaameratega käis päris mitu isikut ringi. Mina, muuseas, olen pildi peal all paremas nurgas), terve möödnud nädala käisin naljakates loengutes, kus räägiti, et ülikool on ikkagi ametiasutus ja nad ei taha näha e-maile "kiisumiisu87@midagi.veelmidagi".
(Sain aru küll, et ka minu mail on nende arust midagi sinnakanti.)
Hiljem üks nooruke kursuseõde saatis eraldi palve, et muudaksin ära oma e-maili settingutes sisalduva nime, sest nähtavasti õenduse üliõpilased ja Tervishoiukõrgkool on paindumatumad kui üksi teine inimene, kellega ma viimase 10 aasta jooksul kokku olen puutunud, ega suuda seega taluda imelikke nimesid oma postkastides.
Keegi teine pole enne kurtnud, et nad ei saa hakkama.
Aga kuna maailm on nii tore, siis andsin neile andeks ja tulingi omalt poolt vastu.

Nojah, ja põhimõtteliselt oli kõik hiigla vahva. Kui saab läbi aine lollidele ("Õppimine kõrgkoolis", 4 EAP), on mul ainult 1 selline õppejõud, keda üldse ei viitsi kuulata ja kelle loengust tahaks lihtsalt minema kõndida. Huvitav, kas on mingi loogiline loogika tõsiasjas, et tegu on mu ainsa meesõppejõuga ühtlasi? =)
Tegelikult suhtun ma meessoosse imetluse ja kerge hardusvõbinaga.
Ent aeg-ajalt siiski hämmastun, kui ennast täis ja ülbed suudavad mõned mehed olla pagasiga, mis normaalse naise paneb lihtsalt õlgu kehitama ja leidma, et "jah, ma olen suhteliselt hea spetsialist, mis siis?"
Räägitakse, et naised on kole tagasihoidlikud ja ei julge palka küsida ja seepärast pole seda neile ka vaja maksta.
Vabandust, aga naised on lihtsalt normaalsed. See, et ma oskan lugeda ja kirjutada, ei ole eriline uhkuseasi, mille eest lisaboonusi oodata.
Veel vähem on uhkuseasi see, et ma netti õppematerjale üles panna ja e-maili kasutada ei oska ega viitsi. Dohh...

***

Täna ärkasin täitsa ise (ilma tiriseva abivahendita s.t.) 10 minutit enne seitset ja mõtlesin, et oeh, äge, vaba päev - aga mida ma ometi teen nüüd terve selle vaba päeva? Ühtegi kohustust ei ole!
Õnneks mõned siiski meenusid tasapisi. Elu on täis ilusaid ja häid inimesi, kelle vastu saab olla ilus ja hea, kui on mõnigi vaba hetk selleks nt.

Kui te tahate mind näha ja minuga koos midagi teha, siis alanud nädal on nt. väga hea aeg.

Bipolaarne

Viuh! alla.

Siuh! üles.

Hetkel on "üleval" faas jälle. Kool võttis ette ja andis 3. õppepäeval mulle ka natuke informatsiooni.
Sellest millegipärast piisas, et jõuaksin 8 tundi hiljem söögilauda eufooriliselt niitsudes ja rusikate ning peaga õhku tagudes. Suisa omaette lauldes, v.a. siis, kui suu täis oli.
(Ma päriselt ka teen nii. Ükskord lõin nt asja käigus kukla päris kõvasti vastu autoistet ära.)

Romaan on võistlema saadetud. Jutt on ilmunud, Täheaeg 9, ja selle kaanepilt on täiega äge. Õhtul päike loojub ja iga kord on see üleloomulikult ilus. Maailmas on juustu! Sinki! Silmatilku!! Piparmündipastille!!!!
Nagu...
Lapsed on praktiliselt hüljatud. Raha saab kogu aeg viimseni (viimseni) otsa. Ei ole ka viimasel ajal laekunud uusi sooviavaldusi nägusatelt noortelt meestelt stiilis "palun, kas tohib, ma suudlen harda aupaklikkusega su reite sisekülgi ja toetan sind käsivarrest, mis siis, et sa seisad ilma ka suurepäraselt püsti?"

Aga.. elu on ikka nii täiega äge!!!

/käte, pea ja puusadega helge 80-date elektropopi rütmis vehkides kööki ära