Palaviku ja armastusega

Viimse jaksuriisme peal toimimine pani jälle organismile litaka kirja.
Nuuskan ja nuuskan ja nuuskan, pea on paks ja uimane.
Aga noh, semester lõpetatud ja keskmine hinne vist 4,666666 ja veel lõputult kuusi - ning näe, olen siiski enam-vähem elus.

Et ma olen kõik oma tähtsad asjad ära kirjutanud juba ja rohkem mõtteid maha äng teemadel ei ole, hakkan vanu otsast üle kordama.
Nt tuleb vahel endale meenutada, kuidas nii kurb ja õudne ja masendav kui see ka ei ole, teist inimest, kes ise ei taha aidatud olla, ei ole võimalik aidata. Sa võid kõrvalt vaadata, kuidas isennast saboteeritakse, käed rüpes ja hambad huules, aga midagi teha ei saa.
Mida enam seletad, et "nii ei ole sul ju hea," seda jonnakamalt tahab inimene omaenda rada käia. Ja õigustada oma õnnetu-olemist on imelihtne! Lõpuks on läbi aegade sellele pühendunud isegi terved kunstivoolud!

Iseend tsiteerides: "Oleks hea, kui saaks abiks olla, aga paraku - oma elu juhtima hakkamine on midagi sellist, mille osas ei saa teisi inimesi aidata. Seda saabki ainult ise teha ning ükski seletamine ega õpetamine ei aita. Ainult lükkab edasi seda piinavmagusat hetke, mil ise otsustamine kui printsiip viimaks inimese ajju kohale jõuab.
/Uskuge mind, mina tean. Mul on piiiikalt kogemusi sellega, kuidas igasugused lahked hinged on mind aidata püüdnud."

Seekord on küll paljud inimesed võtnud ette end natuke teistmoodi karistada kui lihtsa minnalaskmisega. Aga need ei ole vähem vaevalised rajad.
Vahel mõtlen, et oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, küll oleks siis kõik õnnelikud. A tegelikult nii ikka ei saa. Juhtida saab ennast ja ainult ennast ja nii ongi. Teistele saab ainult leebelt naeratada ja nendega väga väga lahke olla. Tassike teed ja tükk šokolaadikooki, see on umbes nagu ainus abi, mida sihipäraselt õnnetule anda saab.

Ja siis veel imestatakse, et miks ma ei taha see päris sõber olla ja ikka uhkesti tõde näkku öelda.
Sellest ei ole ju kasu! Krdi mõttetu! Ainult meil mõlemal on mõneks ajaks sitt olla.

...täna polegi veel midagi kirjutanud...

Et mu kirjanduslik karjäär tasakesi järgmise avaldumise suunas nihkub, siis siin on enesereklaami mõttes "Joosta oma varju eest" kohta kirjutatud avalikult kättesaadavad arvamused-arvustused.

Kui keegi mõnda veel teab, võib kommentaaridesse lingi jätta.

* Alustame trükiajakirjandusega. See arvustus ei ole küll kõige informatiivsem, aga kuna keegi arvustamise eest autorile ka raha maksis, tundub nagu rohkem päris: Margit Adorf Eesti Päevalehes

* Loomulikult tuleb linkida BAASi. Seal kirjutavad esiteks paljud inimesed ja teiseks need, kes päriselt ka raamatuid loevad, mitte ainult vahel ei sattu mõnda kätte võtma.
Nad on jõhkralt subjektiivsed, aga just see ongi BAASi arvustuste juures kõige lahedam.

* Ja et topelt ei kärise, siis näitan ära ka ka kogumiku üldarvustused BAASis.

* Loteriis on kogumiku üldarvustus, kus mind ka natuke puudutakse.

* Fantaasia kirjastuse blogis samuti

* Ja egotripi raames lingin ka veel intervjuusid Sirbis ja Poognas.

Kes see seda koera saba ikka kergitab, kui mitte ta ise!

Kuna jaanuaris juba on liiga palju liiga tobedaid postitusi, võin ju vabalt ühe juurde kirjutada

Hetkel piirduvad mu kõige keerulisemad ja häirivamad probleemid jätkuvalt teemaga kuidas siis olla inimene teiste inimeste seas?
Seda enam hindan kõiki neid hingelisi, kellega koos ma ei tunne, et peaksin olema õigem, parem, kohasem isik, et olla... nojah, päris inimene.

See film, on ju, mida me kõik oleme nagunii näinud - as good as it gets.
Seal on see ülim kompliment. ("Sa paned mind tahtma olla parem inimene/mees!"- oleneb, kuidas tõlkida.)

Minu ülima tunnustuse piiri lähedane kompliment on täpselt vastupidine: "Sinuga koos on mul nii lihtne olla, et ei tahagi midagi endas parandada ega muuta!"

Muidugi, v-o ma lihtsalt olengi nii hea inimene juba :P

Kristallselge

Võib-olla....
Võib-olla...
Võib-olla on vahel vaja nii jõledaid nädalaid, nagu seesinane oli, nii jõledaid kogemusi, nagu mu praktika on, nii näljast, vihast ja üksildast tunnet - et nende järel saaks tulla nii võrratuid päevi nagu tänane.



Ma tänan teid väga!