Päevatõus

Juba kolmandat neljandat mitmendat päeva ärkan tundega, et nii hea on, magaks veel, lihtsalt seepärast, et nii hea on. Kord sai silmad avatud ja nähtud, et tegu on päikesepaistega, kord uduga, kord-paar ilmaga, mida ma enam ei mäleta. Kusjuures sellevõrra sisemine kell töötab, et korjasin selle välise kella pihku ja vaatasin teda hommikul kord 7.43, siis 7:40, siis 7.42 ja lõpuks (oh häbi - aga samas nüüd mul oli jälle palatinaaber üheks ööks ja ta äratas mind korduvalt) kell 7:36.
Ja ma ei teagi, kas miski on muutunud minus või haiglas, sest magasin seal viimast ööd mõne aja jooksul ning uus koht on täiesti uutmoodi ju.

Uus koht. Uus mina. Väljapääsmatult.
Ma olen sellest juba kirjutanud, kuidas ma ei ole päris sama inimene, aga ikka üllatun selle üle isegi. Kuidas mu taluvus- ja armastusvõime on muutunud, kuidas ma ei suuda ignoreerida - kuigi seal on edasiminekut, esimest korda Haiglalinnas olles võtsin tõsiselt iga kuramuse laulu, mis raadiost tuli, nüüd suudan isegi lapse- ja naisenutust mitte välja teha mõnd aega -, kuidas ma võimalusel ei tee mitut asja korraga, näiteks ei loe ja joo kohvi üheaegselt, kuidas ma olen filmi lõpuni vaadanud täpselt korra, sest olin lastega kinos ja selle üle uhke, kuidas mu juuksed peas käharduvad, mida nad mu meelest sellisel määral küll ei teinud, kuidas mul on nüüd mingid nähtavad õlavarre-kakspealihased, mida polnud... Kuidas ma ei ole siis sama inimene kui enne üleni? Kuidas elada teistmoodi, kui ma tean tegelikult samu asju kui enne? Ma pean ju olema samasugune, ainult nõrgem?

Ehk siis ma loodan, et paranen vanaks endaks - ja samas sama koht kui enne hirmutab ju ka. Sinna aega, kus läks ootamatult hästi, ei tahaks üldse. Kas saaks vanaks endaks, aga ühegi miinuseta?
Aa. Isegi see küsimus on vale ju, mhmh. Inimene tahan olla? Nii, aga miinusteta? Päriselt? Miinusteta?!
Isegi hobused hakkaks naerma.
Kõike ma ka pean meenutama. misMÕTTES ei ole loomulik teadmine?!

Hommikud on sellest hoolimata ilusad. Täis seda mõnu, mis muudab voodi kohaks, kus olla, isegi kui see on üleni ebaseksuaalne (mulle oli fantaasia orgasmi jaoks tähtis, aga luua mingit lugu, mis oleks loogiline ja tundeline ühtaegu, on teema kuudeks, mitte üheks kiireks näpukaks. Ja pealegi on käed kohmakad) ja Võib-Olla ma ei ärata lapsi kohe kooliks, vaid jätan selle töö oma emale ja boonusisale?
Ei =)
Võib-Olla ma kolin ema juurest tagasi sinna Mittedepressiivse Väikelinna korterisse kunagi poole märtsi peal hoopis, ja siis oleks sellest alustamine, et mugavus ja mõnu VÕIB-OLLA on üle kindlate kohustuste iga päev, päris halb.

Tähtis, tähtsusetu... loeme Gaimani "Ameerika jumalaid" parem jälle

"Tähtis" ja "tähtsusetu" on minu jaoks muutunud. Varem ma neist sedasi ei mõelnudki, iga inimene oli tähtis, kuigi mõned neist natuke nõmedad, ja ma nagunii märkasin rohkem kui enamus, miska kui ma midagi ei märganud, oligi see ilmselt varjul kuidagi. Enamasti märkasin ja sobitasin süsteemi, mõtlemata, kas asi on tähtis või tähtsusetu. Nad lihtsalt olid.

Nüüd on kõik teistmoodi. Mälu töötab teistmoodi: võin kõndida mööda sama tänavat seitsmendat korda ja ainus, mis reedab, et pole esmakordne külastus selles kohas, on mingi imeliku kujuga puu näiteks. Praegu on aedades mingid punaste õietõlvikutega põõsad ja ma mõtlen neid nähes, et olen siin ilmselt varem olnud - aga kuigi harvaesinevad, ei ole need põõsad ainulaadsed ja võib-olla pole ka. Kui vaadata tänava nime, on mõnevõrra kindlam, aga tänavad on ju ka pikad, sama nimega tänaval võib olla punaseid õietõlvikuid mitmes aias ja ma ikka ei tea.

Mul on postitus selle kohta, kuidas funktsionaalsus pole tähtis. Ega polegi. Ja kommentaar mitte-seal-all, kuidas tõeliselt tähtis polegi võib-olla see, mis me teeme omast arust tähtsal moel, vaid hoopis mingi hetk, kus seisame õige näoga ja oleme suvalised kõrvalseisjad, ja ma mõtlen, et ei.
Sest kellele me siis tähtsad oleme, kellelegi kolmandale loo jaoks, mida ta elab? Kellelegi kuuendale? Kellelegi kolmeteistkümnendale? Aga aga aga - miks nemad siis on tähtsamad kui meie? Mis nad tähtsaks teeb? Kas neil on lihtsalt mingi parem narratiiv elus parasjagu? Või nad jutustavad kellestki ja siis on mingi nägu õiges kohas selle jutu parandamiseks? Miks on keegi teine minust tähtsam?

Kunagi, kui mul veel oli mingi tähelepanuvõime (vanasti, noh), vaatasin autosid värvi järgi. Helesinise autoga tulin, ilmselt helesinisega ka lähen, kui on sama juht. Sinna on õige koht pakid viia, sinna on õige koht ootaval ilmel ise positsioneeruda.
Nüüd ma näiteks majade värvi jätan meelde mitme-mitmekordse nägemise järel. Autode kohta ei teagi, eriti kui pole ere värv, mis meelde jääks. Kas nüüd on värv minu jaoks kõrvaline detail, et ei jää meelde? Samas, need detailid, mille järgi nt isadega poisid (üldistan, üldistan) autosid vaatavad ja markideks jagavad, on veel ebaolulisemad kui värv. Kelle pilk see täpsem on autot vaadates, minu "on mingi, vist  must" või isaga poisi "2012  aasta Subaru Legacy, vist must"? Mis on tähtis, mis tähtsusetu? Kes otsutab?

Ma suutsin kirjutada jutu umbes mittemillestki. (Praegu ei suuda, proovitud.) Miska oli jumala raske valida, et mida kirjutada ja millest, pidi ikka olema originaalne idee, vähemalt mingit originaalsust sisaldav idee, ja siis võis käsitööoskuse üldse käiku lasta. Kas mu prototüübid (keda ma tõesti enamasti ei tunne sügavuti) on siis selle abil parema elu elanud? Või ma olen midagi väärt sellepoolest, mitu nimetust ma omaenda raamaturiiulis ära täidan? Või on need prototüübid kuidagi paremas seisus, kes ära trükitud said, võrreldes nendega, kes ei saanud? Kas see vares, kes haigla akna taga puu otsas mõnusas keras istus, ajal, kui ma füsioteraapias joont mööda kõndisin, on nüüd tähtsam. kuna sa loed temast?
Lugesin eile üht oma juttu. Jumalast põnev oli. Tõsi, prototüübid tulid alles lugedes meelde.

Ühemõttena: ei, ei ole nii, et tähtsus on kusagil mujal, sest kus siis on? Ükski koht pole parem kui sa ise! Neil, kel on mingisugunegi jumal, on vähemalt see osa lihtsam, kuna kõik on kuidagi tähenduslikum, aga mida me, ülejäänud, teeme? Loeme raamatuid, sest keegi ju peab ka lugema, kuulame muusikat, sest keegi ju peab ka kuulama (ja pealegi on muusikat teha raskevõitu) (ma juttude kohta sõna ei võta), oleme kenad...
Jaa, kenad inimeste vastu, kes elavad samas maailmas, see aitab vähemalt meid endid, aga võib-olla ka neid, kelle vastu kena ollakse. Sest naeratus ja lahke sõna ON vahel kulda väärt, isegi kui nendega pihta saadakse, mitte välja ei anta.
Lihtsalt ei tasu end ka peale pressida. Naeratus ja lahke sõna ( või kolm sõna) on head, aga kui nendega koos tuleb vajadus ajada mingit tähendusetut juttu, pole nad enam nii universaalselt kenad žestid. Mingid inimesed maandavad ennast kõneldes ja nad ei ole seepärast paremad neist, kes tahaks kuskile peitu minna, kui nende pihta ootamatult kõneldakse. Mõlemad on olemas. Ka eestlaste seas.

Kuram, kas ma pean loengut või? Eelnev on lihtsalt see maa, kuhu ise jõudsin. Edasi ei jõua. Ma usun, et me oleme ise oma tähtsuse mõõdikud, aga kui mõõdik ei näita õigesti, ei näita sinna, kuhu tahaksin, ei tea, mida teha. Tublim olla, väikeste liigutuste võrra?

Jah, aga... aga... aga ma ju olingi? Kuni "ei jaksa" vastu tuli ja sõna "tubli" kaotas tähenduse ja kõik läks nagu läks.
Ma parem lähen ja joon kohvi. Kohv on hea.

See on hea raamat ja Shadow on jätkuvalt rohkem jamas kui keegi meist, internetiga lugejatest ja kirjutajatest.

Viitsime, jaksame ja on neil vahet

DISCLAMIER: Ignoreerin meelega. Vt. eelmise postituse pealkirja, kui vaja!

Arvasin tükk aega, et viitsimine ja jaksamine on üks ja sama ning kes väidab vastupidist, valetab vähemalt endale. Sama sirge eri osad. Alati jaksaks ju natuke rohkem, kui viitsitaks rohkem. Mingi piir on ka jaksamisel, ja ma läksin suhteliselt veriseks, kui ei näinud seda arvestatuna, ent see oli siiski kaugel. Natuke sai faktoreid alati nihutada, natuke rohkem viitsida ja jaksata. Kohemaid.

Mõned näevad lühikeselt. Näiteks on meil haiglas asendus-toidujagajanana tööl tädi, kes ei oska üldse eesti keelt. Ütleksin, et olles 60+ ja elades kogu elu Eestis, eriti haiglaga väikeses Linnas, nõuab täielik keeleoskamatus juba eraldi pingutust, seda enam veel söögijagajana: talt ju küsiti teed ja lusikat ilma mingi pahatahtlikkuseta eesti keeles, ja see, et ta keelt ei osanud, on talle endale ka raske ju. Lusika ja tee ta andis meeleldi, aga ei saanud algul isegi aru, et tema poole pöörduti! Ei ole kerge. See, mis algas puudujäägina ei tea kas viitsimises või jaksamises, muutus ajapikku ise viitsimist ja jaksamist söövaks faktoriks.

Mõned on kaugnägelikud.See on veidrus, millele olen lapsest saati vastu vaielnud. Homme ei ole halvem kui 2 aasta pärast, 2 aasta pärast võib kõik olla muutunud, sa võid olla surnud, teised asjaosalised võivad surnud olla. 2 aastat on igavik. Rääkimata veel pikemast ajast.
Aga kohe on teema, täna on teema, homme on   teema. Kurat, üks eestikeelne sõna päevas algusega kohe viib su keele osas aastaga kaugemale kui 5 tükki argipäevas algusega mitte kunagi! Kaugelenägemine on miski omapära, mida ma ei oska endaga ühendada ja seega ma ka ei näe, mis tähendus tal omanikele on. Kohe tegemine on teema, edasilükkamine või tegevuse kauge planeerimine aga pole. Teha natuke täna ilma mõtteta kahe aasta pärast saabuvale ajale jaa, teha kahe aasta pärast mida iganes on aga... Ähhh. See polegi miski, sest kahe aasta pärast on nagunii kõik muutunud - alustades sust endast ja su tahtmistest.

Viitsida natuke kohe, homme, järgmisel nädalal - see on päris. Viitsimine, mis võib-olla saabub kunagi tulevikus, võib tulla juba liiga hilja. Näiteks jaksamise jaoks. Sest viitsimine ja jaksamine siiski ei ole päris samad, ei ole ühe joone osad. Jah, vähe viitsides sa mõtled "aga mulle on praegu mõnus olemine tähtsam" ja vähe jaksates on see, et umbes surrakse rohkem tehes.
Ent.
Mul on seina taga üks noor naine, kes karjub hommikul ja vahel karjub ka õhtul. Täisvärk karjatused, nutt, karjatused, paha olemine, karjatused. Aga vahel kostab õhtul hoopis naeru ja jutlemist ja siis ma mõtlen, et kas see on sama naine, kes naerab ja juttu ajab? Hääl on ikka noore naise hääl. Võib-olla igavik tagasi ta ei karjunudki vahepeal. Võib-olla tal olid ka plaanid, et mida ja kuidas ta teeb - ükskord.
Ja siis tuli ükskord, mis oli hoopis teistsugune, kui ta plaanis. Kus ta ei suuda isegi ennast kontrollida, sest on piisavalt halb, et mitte suuta. Ei suuda, ei jaksa, ei tee.
Või võib viitsimine üldse mitte saabuda. Uued asjad saavad tähtsaks, mis seda enne ei olnud, ja vanad eesmärgid pole enam olulised.

Mul oli see arvamus, et viitsimine ja jaksamine ja üks asi, eks ole. Et "jaksan natuke veel" ja "viitsin natuke veel" on samad asjad erinevalt väljendatuna, jaksamisega käib koos märtrioreool (mida võtta on nõme) ja viitsimisega väljendatuna on asi aus - alati jõuab natuke veel ju. Mitte palju veel, aga natuke alati. Miska on jaksamine ja viitsimine sama, väljendada tasub ka ainult ühte moodi, ning miks üldse omada sõnavaras sellist sõna nagu "jaksama?"
Natuke viitsib ikka ju veel, kui targalt oma koormusi valida?
Lugesin ka sama tahtejõu-raamatut mis Rents, ja see, et tahtejõud on nagu lihas, oli mu meelest suht ilmne. Sealt ka see. et võtkem natuke iga päev teha, see on palju tõhusam, kui võtta palju ette harva. Pädeb lihaste puhul, pädeb tahtejõu puhul, natuke iga päev teeb kokku palju. Treenimine ja värk.

Mis aga arvestamata jäi, oli see, et lihased lähevad pooleks. Tahtejõud samuti. Ei jaksa siiski on olemas, nii vähe kui tast ka mõeldaks. Lihas ei jõua siiski tõsta mingit koormust, treeni teda kuidas tahad, tahtejõud ei ulatu lõputult kaugele.
Häda on selles, et tabada ära, kus on see katkemise piir, on peaaegu võimatu. Nii enese kui teiste puhul. See koht, kus ei viitsi on märkamatult muutunud ei jaksaks, kus need eri asjad sulanduvad  ühte ja sirged on nii paralleelsed, et koos, ei ole palja silmaga vaadates märgatav. Enamasti on ikka see, et ei viitsi, ja ei jaksa on siis... see on ikkagi osa viitsimise-joonest? Seal, kus ilma katkiminekuta enam edasi ei jõuta. Või noh, ei jõutagi edasi.

Viitsitagu, on pika jutu mõte. Natukehaaval, aga viitsitagu. Seda, et ei jaksa - seda me avastame ikkagi asja käigus, see ei ole ette nähtav, see ei ole harilik. Viitsitagu!

Lubasin, tegin, rohkem tollest Rongist sel kuul ei räägi

Ma käisin ükspäev kolmandat korda pärast Rongi (jep, täiega võtan praegu üle [ja räägin numbrites]!) kaks korda õues.
Miska ühest küljest ma näen enda jõuetust - ma olin niiiii väsinud, kõik käis ringi, teist korda väljas ikka oli vägavägaväga selge, et ma oma Poeglapse teekonda ka poolel määral ja poole aeglasemalt ette ei võta, ja kohe läksin magama ka õhtul (noh, enne kaheksat), ja teisalt seda, et ikka mingi paranemine toimub reaalselt: varem oli suhteliselt utoopiline jaksata kaks korda päevas õues olla, nüüd juba kolmas kord lähen ja ei minesta ka selle kätte.

Aga.
Täiesti olen selle poolt, et mitte end identifitseerida sellega, et seiklused raudteel, paranemine jne. Kurat, me oleme kõik ju palju rohkem kui ebaõnnestunud lõpetus! Aga (üks asi) mitu asja on selle sündmuse juures jumala keerulised ja vajavad väljaütlemist:

* ma ei olnud omast arust halvemas seisus, kui vahel ikka olen, mingit erakordsust ei olnud.
Mis tähendab, et kellegi juures vist pole. Et kui mina läksin rongi ette sellises "ohhh, on halb, aga mitte tapvalt, ennegi on halb olnud" meeleolus, võib minna igaüks, vähemalt igaüks kurva näoga. Ja kuna ma olen ka kaasanaerataja (sa naerad - ma naeratan, isegi kui tahaks nutta, automaatne), siis üldse igaüks.
Mis tähendab omakorda, et mu ees on põhimõtteliselt lahti kaks teed: kas tormata igaühe juurde ja küsida murelikult, ega ta ennast tapma nüüd ei lähe, sest võimalus ju on - või teha mittevälja kellest-millest iganes, sest tõenäosus on madal siiski. Minu pärast on keskmiste arvude järgi tõenäosus veel madalam kui muidu.
Enda puhul isegi ütleks, et olin rõõmsam kui mingil hetkel näiteks suvel. Et kui on siuke täielik madalseis, ei jaksa end ka rongi ette vedada, tundub et sa pole seda ka väärt, kannatame edasi, aga natuke paremas seisus ikka saab rongi ette mindud ka.
Või noh. Ma läksin.
Samas, sama hea-.halb oli mul ka aasta tagasi umbes (lugesin skaibilogisid), siis ma vihastasin teiste peale. Kooli peale, et mult nõutakse võimatut, laste peale, et nad on, kõige peale, et miks ma ei ole saamas preemiat eeee... kõige eest umbes. Septembris nagu polnud kellegi peale välja arvatud mina vihastada ka, nii et võibolla ongi asi juhuslikkuses.
Või ikka inimtüübis kinni.
Või mõlemas.

* Seiklused raudteel? Ei olnud ju tähetund, muidugi, kõikemuutev vist ka mitte, jaa, aga...
Nüüd ma olen igal juhul süüdi. Kui mul hakkab parem, kui tuleb neid hetki, mil on niii-ii hea, et midagi muud ei tahagi, olen loll, et üldse. Kui ei tule, kui kõik ongi halvasti ja ma ei saa tervemaks ka, olen lihtsalt ebaõnnestunud kõiges. Üritasin ja isegi seda ei suutnud.
Kui pühendun sellele, et saada tervemaks, saada korda, olla korras inimene, olen isekas. Kui jääda pooleldi pikali, olla invaliid, katkine, kõik kandku mu eest hoolt, olen ikka isekas. Kui ma ei mõtle, täidan ainult korraldusi - isekas. Kui mõtlen, mõtlen ju endast ja sellest, mis on mulle kasulik - i-se-kas. Jaa, see on minus kõik, mingit hea lahendust ei paista - aga see lahendumatus on ju ka minus!
 Ma ei tea, mis ja kuidas olla. Mul on nii edasiminekumärke kui märke, et ei suuda seda või teist asja, mis enne oli nii lihtne, et ma ei teinudki välja nende tegemisest, aga ma salgaks kõik maha, kui saaks, ei ole, ei mäleta - ja ei mäletagi.
Kas ma ei mäleta, sest ei taha meeles pidada või seepärast, et aju on katki ja ma ei mäletagi?
Emake maa kui keeruline!
Täna tegin oma esimese terve sigareti pärast teadagi mida. Pea käis rohkem ringi selle poole peal ja pärast, muud mõju ei märganud. Aga see ei olnud tark otsus, paranemisele või mitteparanemisele suunatud, see oli täpselt nii loll kui ta oli, lasi mul olla loll ilma midagi muud üritamata. Hetketahtmisele suunatud. Lihtne.

* Mul on raske millestki muust mõelda. Teeselda annab, aga tegelikult ma mõtlen ainult ühest asjast ja see ei ole seks.
Oh. räägiks seksist!
Tüng. Ei räägi. Ei ole millestki rääkida: see, et ei tahaGI, on uus, kuid uusi asju, millest ma ei räägi, on leegion, kaasa arvatud need vanad asjad, mida ma lihtsalt ei mäleta. Ja tegelikult on nende märkide hulgas, mis nagu näitaks paranemise poole, ka see, et vähemalt panen tähele, et mingi ovulatsioon on. Jee? Jee.
Mingi ovulatsioon on.

Täna on vastlapäev. Ma arvan, et liu ette võtmine (esmakordselt pärast Rongi, jee!) on teema. Täna on ka ilus ilm, vähemalt Haapsalus, ja mul tühi aeg, mille jooksul on kas võimalik minna õue või magada.
Lähen õue. Sest seal on ilus ilm, ma saan ja magada võin ka hiljem. Näiteks öösel. Uues pidžaamas, mis on ka ilus: tegin ostu, mida ei kahetse. Valentinipäeval.