See ei ole oluline!

Ma ei ole (vähemalt ei mäleta, et oleksin just tänase nurga alt sest kirjutanud) eraldi postitust teinud sellest, kuidas enne Rongi olid mus ja mu ees 1467 halli varjundit umbes, ja nüüd must ja valge.

Kui murranguline antidepressandid peale saades oli maailma vaadata.
Otsuseid teha.
Kuidas kõik muutus.
Mitte natuke teistsuguseks, vaid täiesti. Üleni. Kogu diskursus.
Võiks ju arvata, et kogemuste rohkenedes (ja oi, mul on PALJU erinevaid kogemusi) tuleb halle varjundeid juurde ja juurde, kõik on kõigile natuke hea ja natuke halb ja sadat ambivalentset asja hea-halva dihhotoomiale lisaks? Muudkui aga vaatled ja näed aina rohkem erinevusi; miski pole absoluutne?

Aga mina liikusin üle mingi kriitilise piiri. Kõik oli nii keeruline, mina ise nii loll (ainult et - kuidas ma siis samas nii palju targem olin inimestest, kellega suhtlesin? Mis värk?!), maailmas hakkama saamine võimatult raske ...
Ja siis enam ei olnud.
Jäid must ja valge.

Võtmelauseteks: "See ei ole oluline!"
"Kas see on see, mida mina tahan?"
"Keegi teine kontrollitult ei seisa minu eest, nii et ainus, kes saab seista, olen ma ise."
"Pole minu probleem."
Ja kõik.

See ei ole kuidagi minu asi, mismoodi teised a-d või k-d tajuvad. Ei ole oluline, ei arvesta sellega.
Neile vist ei meeldi? Pole minu probleem.
Minu asjad on minu asjad, kõik teised ja nende arvamused on ebaolulised, kui ma just ise ei taha neid olulisteks pidada. Aga ka see on minu tahtmises kinni.
Minu maailm on minus. AINUS, mis loeb.
Nii absoluutne.
Nii lihtne.
Mingeid varjundeid ei ole, mingit halli ala, natuke lillakat, natuke rohekat ... ei. Ma kas tahan või ma ei taha. AINUS, mis loeb.
Jah, igal valikul on hind. See on samuti minu otsus, kas tahan seda maksta või mitte.

Krt, seda kõike olen juba kirjutanud ja selgelt mul ei ole õnnestunud edasi anda, kuidas EI OLE OLULINE on mu maailma lihtsaks teinud.

Proovib näitega!

Ütleme ... ütleme, et teil on janu. Mul on janu. Ja mu ees (teie ees) on pudel veega.
Nüüd, tean ju, milline on oivaline vesi. Ja natuke vähem oivaline. Kaevuvesi Karksis ja puurkaevuvesi Nõmmel. Mulle on ka tuttavad soovesi Veriora rabas, Läänemere kergsoolakas laine suus ning plastpudelivesi poest. Erinevate firmade veidi erinevad veed. Kui vesi on nähtavalt hägune ja/või tuukritega, lisab seegi teatud nüansse.
Jaa, põhimõtteliselt on kõigil vetel erinevad maitsed, maitset muudab ka temperatuur, kui kaua ollus on seal kinnises pudelis seisnud, millest pudel tehtud on ja väga-äärmiselt-tohutult oluline on, kui suur janu teis/mus elab ja ...

Aga.
See on vesi. Ma otsustan, kas joon seda või ei joo.
Kõik.

Et teised teistes oludes või isegi samades oludes otsustaksid teistmoodi?
Pole minu probleem. Mina otsustan nii.
Joon. Ei joo.
Miski muu ei ole oluline.

Nii lihtne on nüüd! Usaldan oma sisetunnet, see viib ilmselt õigesse kohta - aga kindlalt õigemasse, kui kedagi muud usaldades minna võiksin.
Usaldan ENNAST.
Bah.

Ning ülejäänu pole oluline. Ma teen nagunii kõige parema võimaliku valiku, ilma et erinevate asjaolude üle punktuaalselt eraldi mõtleksin. Usaldan end.
Teen, nagu minu jaoks õige on.
Ja see on ainus, mis loeb.

P.S. Ikka verd ei jookse \o/

Niuts. Jah, kõik on objektiivselt hea. Aga NIUTS!

Ikka veel pole päevi.
Vaikselt hakkab tekkima mõte, et äkki ... äkkkkiii ..?
Iga kord, kui esikut näen, ka mõtlen, et oot, vahel siiski saadakse, mida tahetakse. Nii tore! Aga miks siis mitte titat? Äkki ikka õnnestub? Äkki on rasedariided teema ja järgmine sünnipäevapilt suure kõhuga?

Aga mingit "oo, jee, läheb nii!" tunnet küll pole. On "äkki!?"

Üldse vihkan vahelduseks taas maailmas kõike (peale oma kollaste seintega esiku, olgu), keegi ei armasta mind, nutt ja hala.
Mida, ei maga korralikult, sest NÄLG, ja samas ega ma siis vähe tee!
Kogu aeg nii väsinud, et võtab häälega niutsuma.

Ja jälle. Võin ka ära sõnastada, et ütle mulle hästi, mul on praegu vaja ja ikka suudavad inimesed genereerida umbes midagi sellist: "Sa oled huvitav inimene!"

Nagu ...

Puust ja punaseks.
Või ok, puu kui materjaliga on raskusi, aga punaseks igatahes saab.

Kui olen sedasi konkreetselt nõudnud, varjamatult kerjanud, et ütle hästi! eeldan, et inimene võtab end kokku ja ütleb nii hästi, kui annab. Eeldan, et paremini, kui tavaline oleks, nii hästi, et see on ... mitte vale, aga natuke sinnapoole
Kui siis öeldakse, et oled huvitav inimene või et mu jutt täitsa meeldis, loen sealt välja, et tegelt ei olegi midagi sõnadesse panna. Et ega ma väga huvitavgi ju pole, aga no päriselt vale see ka pole, vähemalt olen huvitav rohkem kui midagi muud.
Ja no on mõned kohad juttu, mis täitsa meeldisid, see samuti nagu päris vale pole.

Nii et saan mitte hingepidet, vaid veel jalaga näkku samuti. Arvan, et olen päris lahe?
Aga sellel või tollel ei ole no ÜLDSE midagi head öelda, mis otseselt vale poleks.
Säärases võrdluses oli isegi Rongimehe "ütle mulle midagi hästi!"
"Sul on ilusad silmad" päris hea.
Tal vähemalt MIDAGI oli öelda peale kõige banaalsema. Kuigi olgem ausad - ilusad silmad on küll miski, mille osas ma ise pole grammigi vaeva näinud. Isegi jalad pold ilusad, sealt saanuks veel trenni peale osa vastutust panna ja mõelda, et MIDAGI on mu tegevusest ka kasu.
Ei, silmad ...

Kui ma ütlen, et mul on vaja, tähendab see, et mul on vaja. Mitte "oleks tore, kui midagi ilusti ütleksid, aga pole ka probleemi, kui ei ütle."
Kui on vaja,
on VAJA.

Nüüd on punane. Aga tühjagi, nagunii ei päästa see midagi. Inimesed millegipärast - ja ma tõesti ei tea, miks - ei kohandu minu järgi, vaid eeldavad, et mina peaksin nende järgi kohanduma, muidu olen nõme.
Kas mina kohandun? Jaa, mul on see kuidagi automaatne. Pean olema väga kindlalt oma õiguses veendunud, et teiste tahtmisi ignoreerida ja enda omadele keskenduda. Püüan - ja üsna edukalt - rohkem endast hoolida ja lähtuda OMA vajadustest, aga automaatne tegutsemishoog on ikka "teen, nagu teised tahavad".

Ja siis olen hädas. Mina hoolitsen teiste eest, kuni vähegi suudan, ent kes hoolitseb minu eest, kui enam ei suuda? Küsimine ka ei aita vahel, nagu näha ...

Nii kuradi tore, kui keegi märkab

Sest ega ma ju väga lootnud (lootmine ei ole mu tugev külg), et inimesed loevad ja neile meeldibki.
"Kuningate tagasitulekut."
Enne suve veel eriti.

Aga no Loterii osas juba vaatasin, et vist lugejale istus see asi, kuigi kolm kirjutab hästi hinnanguvabalt, seal tuleb alati nuputada, et mis ja kas talle meeldis.
Siis rääkis (see ei ole lugemislink, on kuulamise oma) ka Peeter Helme hästi ja mus tekkis täiesti ajuvaba rõõm.
Ei, ei ma ei ole asjatult kirjutanud, ka see raamat võib oma lugejad PÄRISELT ka üles leida! "Kuningad" ei ole mingi "Valikute" hädine väike õve, ta on täiesti omaette väärtus, teistsugune lugu ja mitte kehvem!
Näete, siin on tegelt sama tekst ikka kirjalikuna ka - saab lugeda, ei pea kuulama.

Tõsi, et mitte ebaõiglane olla, on Peeter ka "Lihtsatest valikutest" kirjutanud-rääkinud.
See oli mul ka linkimata, üheks põhjuseks ilmselt kohutav pilt. Mitte teadlik otsus mittelinkimise taga, eks ole, aga tolle artikli oma ajust väljalaskmine oli ilmselt seotud tõdemusega, et iuuuuu, kui kole foto!!! Ei ole huvi seda levitada!
Ja nüüd on "Kuningate tagasituleku" kirjaliku arvustuse juures seesama.
Mingi mu paraadpilt v?!

Vaikselt muidu kirjutan uut lugu. Vaatab, pikk see tuleb, noore romaani mõõtu või pisem.
Arvata on, et alla 30 000 sõna ikka naljalt ei tee midagi - sest ma hakkan kuskilt pihta, on mingid Need Situatsioonid, mis tahan ära kirjutada, ning ma kunagi ei tea, kuidas nendeni jõuda või kaua see võtab. Ainult tegelasi peaks lugeja nonde olukordade tekke ajaks piisavalt hästi tundma, et aduda tegevuse nüansse. Miks nii, mitte teisiti.
Muidu lähen suht pimesi lukku sisse ja olen ise ka hämmastunud, kuhu ja kuidas jõuan.

Nojah.

Lisaks jubedale väsimusele, isuta näljale ning nüüdseks üsna lõppenud korterikoristusele värvib mu päeva, et veel pole menstruatsioon alanud.
VEEL.
Aga siiski.
Veel on hästi!

Kollane esik on samuti hirmus tore! Sealt on nii hea läbi kõndida.
Jaa, see on perfektsusest VÄGA kaugel, mõne koha oleksin ise vast isegi paremini teinud (a no R ei ole oma kursusi veel lõpetanud ka ja ta pakkus, et teeb esiku ära kolmandiku selle papi eest, mis talle tegelt maksin, sest inimese töövaeva ei tohi tasuta võtta!, nii et ses osas kõik hea), aga kuidas asi erinevates valgustes välja näeb, lambi all ühtmoodi, hommiku- , lõuna- ja õhtupäikese all kogu aeg iga tunni järel jälle teistmoodi, soojus tundub lausa kiirgavat, päikeselaik helendab, pruuni põranda ja tumekollaste seinte koosmõju ... ooh!

Kuna "aah-kõik-on-teistmoodi-nii-jube!" on ka möödas, mõtlen täiesti siira elevusega, kas lasta R-il veel esikus kapiuksed ka üle värvida (halli ja valge asemel näiteks telliskivipunane ning helehall? Või tellisekarva ja kreemvalge?) või lasta ta otse oma poja tuppa ning tekitada sinna rohelised seinad, samas näiteks korstnajala ja radika roosaks värvida lastes - ja kuigi mul enam väga raha üle ei ole, mõtisklen ka uuele põrandakattele.
Ei, saan aru, et linoleum ei ole inimeste meelest Hea Asi Mida Põrandale Panna. (Kuigi üleni looduslik, miks mitte?!) Aga see on odavam kui laminaat ja peamiselt pakub mulle huvi ju VÄRV. Jala all on ta pealegi apsaluutselt piisavalt soe ja mõnus.
Kolm päeva remonti oli nii jube, et võttis häälega niutsuma.
Nüüd mõtlen innukalt kolmele nädalale?

Nojah, aga need kolm päeva on ju möödas. Elasin üle.
Nii et võib eskaleerida.

Oi, mulle meeldivad värvid!

Minu otsus remonti teha ei olnud seotud sellega, et osast seinast oli üldse tapeet maha aurutatud, mujal narmendas, paarist kohast oli lihtsalt lahmakatena ära kistud - ja nii on vale ja paha.
Minu otsus põhines küsimusel "kaua ma neid hallikasvalge tapeediga seinu kannatan, kui mul isegi oleks finantse need mingit VÄRVI ka lasta värvida?"

Noh, oli umbes selline:

MITTEVÄRV. 

Ajalehed aastast 1973 olid seal seinas see HEA osa. Aga ebamäärane peaaegu-valge ... 

..!!!!

Nüüd on VÄRV.
Siuke:

Mulle meeldivad värvid.

Jah, selgelt seal, kus ainus erinevuse tasasemakslihvija valgekskrohvitud seina ja pruuni niiskuskindla tapeedi (mida oli õudne kepp eemaldada ja lõpuks üles serva ta jäetigi) vahel oli enne päris värvi  pandud kruntvärv, on üleminek läbi kollasegi näha, aga mind TÕESTI ei sega.
(Keerulise konstruktsiooniga lause, aga kõik on õige, lugege veel, kui ei usu!)
Tahtsin värviga esikut ja selle ma sain.
(Sest valge, must, hall ja beež ei ole värvid, noh. Need on ... mittevärvid, head täienduseks, võivad isegi olla põhilised, et detaile esile tuua - mustad püksid roosade detailidega nt. Aga kui nad on ainsad vär ... eee ... MITTEVÄRVID või kui nad ei too midagi esile, ilmetu pruun riiul sama ilmetu hallikasvalge seina taustal, on minu arust tegu raisatud pindadega.)
Seinapind võiks ISE rääkida, mitte olla taust.
Kui TAHETAKSE tausta, olgu, aga siis tehtagu tausta millelegi tähelepanuväärsele!

Samas millegipärast inimesed on valmis mitte lihtsalt elama (mina saan elatud igasugustes tingimustes, dohh), vaid ise kujundama oma ümbruse sitaks raha ja vaeva sinna alla pannes ebamääraseks taustaks, ilma et see midagi isegi esile tooks.
Ei tea, mis nende ajudes toimub.
Aga noh - mina ja minimalism. eks ole.
Väga ammu sain aru, et minu jaoks pole mitte vähem rohkem, vaid rohkem uhkem. Äärmused, alati äärmused, lopsakus, jõud, suurus!!!

Kuigi mul on surmväsimus+kõigevihkamine sellest, et kodus oli vahepeal nii teistmoodi, tolm kõige peal (ok, tolm on ikka veel, pole pühalikku koristust teind), elamisreeglid teistsugused, pidin suhtlema, kui tahtsin kempsu minna ja treppredel oli vetsu ukse ees, kodus käisin nagu ameeriklane, kogu aeg kingad jalas, ning üldse: KÕIK OLI TEISTMOODI! Uää.

Et teha asi veel eriti hulluks, korraldati siin vahepeal Mittedepressiivse Väikelinna päev, pandi maantee kinni, kõikjale maja ette mingid putkad püsti ja kell 8 hommikul voogas juba aknast sisse reibas vikerviis. Ma normaalsete häältega olen harjunud ja nad ei sega mind, ent ootamatud muusikapuhangud või kõne ajal ja kohas, kus mingit kõnet mu ebateadvuse meelest olema ei peaks, häirivad und täiega.

Ma ärkan samuti üles, kui keegi valesti hingab toas. Titepidamise järeltoime: kui titt ärkab ning hingab teistmoodi vahetult enne, kui nutma hakkab, on mu keha meelest juba otstarbekas üles ärgata ja ta muret enne lahendama hakata, kui ta päris ahastusse sattub.

Phmt olen võimeline tuimalt läbi magama valjud helid, mis on kohased, klapivad aega ja kohta, ent mitteklappivad helid võivad väga vaiksed olla, ma ärkan.

Aga no kuna vaimne seisund ei olnud minu jaoks veel piisavalt hullumeelne, tulin ka sünnipäevale. Palju õnne, K!
Ma isegi ei tea, kas see oli nüüd loll või "teen, mis tahan, tahtsin tulla, krdile muu!"

Ai-tsimmai-ruudi-rallallallaa!