Terve aasta elatud!

Täna on Totorol sünnipäev! Ta saab aastaseks!
30. mai on kuupäev.

Sellega seoses sitaks pilte =)

Ema ja vendadega

Enne meie juurde tulekut.
Muuhulgas ka selle pildi järgi kuulutustelehes otsustasime
et SEE kutsu. Mu poeg oli: "Jaa, see on nii tore karvane! Võtame tema!"

Tuleku õhtul,
kui ta kogu aeg õuduses paigal lamas.
Ei pissinud, ei joonud, ei TÕUSNUD PÜSTI ka tunde.
Näiteks 10 tundi? Või 14? Jube arutult kaua igatahes.
Ta oli kohe kolmekuune. Kaks päeva puudu.

Kohe saab neljakuuseks.
Täiega beebi veel.
Ei, me ei näljutanud teda vahepeal. Pildi rakurss.

5 kuud. Veits vähem beebi, rohkem juba laps.
Mulle nii meeldib see läbipaistev saba =)

6 kuud, veel ei ole aastavahetus

7 kuud täis, aastavahetus 2018/2019

Varsti 8 kuud.
No hea küll, selgelt 7 tegelikult =)

No siin on 8 =)

9 kuud

10 kuud algus

10 kuud
Lendkoera elu

10 kuud

11 kuud algus

11 kuud

minu käed on ka =) 

11 kuud lõpuosa

Pahupidi olevate kõrvade kohta ütlen "müts peas".
Mu isakodus öeldi sedasi. 

Tänase seisuga kaalub Totoro suhteliselt täpselt 35 kilo, on omandanud ujumisoskuse algmed (ikka veel kerkivad pritsmed poolde taevasse, aga vähemalt vee peal püsib), on üleni lahke ja sõbralik (Totoro ei lähe kellelegi kallale! Ega ta mõni bungalo ole!) ja igatepidi OIVALINE.

Mingil põhjusel sööb ta ära talle antud kempsupaberirulli sees olevad papist torbikud. Mitte ei näri neid, vaid SÖÖB ära, nii et raasukestki ei jää järele.
On andunud teiste-koerte-fänn, talle meeldivad kõik koerad. Jah, ka see vist-landseer, kes raevunult seestpoolt vastu oma väravat hüppab, kui kedagi tulemas kuuleb, ja kelle pererahvas on blokeerinud ülejäänud aiaääre tema jooksmise eest, sest ta vihkab kõiki ja üritab läbi aialippide nendeni jõuda. Totoro läheb alati elevile, kui selle aia äärde jõuame, sest seal elab ju KOER!
Vahemärkus: ükskord juhtus ühe kolmanda koeraga (kas on berni alpi karjakoer? aga see tõug on ju 25% ka minu Totoro veres, ma olen uurinud, peaks olema sõbralik ja rõõmus väsimatu pikamaajooksija, ent too kolmas koer on NII KURI ja suur ja jämeda häälega!) sedasi, et too tormas läbi oma aia ja sööstis meie poole, nii et pea aia alt väljas. Kuri madalahäälne haukumine muutus kuid kiiresti vingumiseks, sest ta pea jäi aia alla kinni. Ma kõhklesin, kas peaks kuidagi aitama, aga kümne sekundi pärast olukord lahenes, võõras koer sai oma pea vabaks ja lahkus kähku, et oma ebaväärikus peitu toimetada. See oli nii armas ning naljakas, et ma kaotasin kohe igasuguse respekti tema jämeda hääle ja suure kogu suhtes. Vahemärkuse lõpp.
Tänaval teist koera nähes heidab Totoro kõhuli ja teeskleb, et on väga väike alandlik koer, ärge mind kartke - ja siis põhjustab päriselt väikestele koertele õudushooge, kui ta kahe meetri kaugusel teisest koerast (kes tuli lähemale) püsti kargab ja oma reaalse suuruse paljastab, sest nüüd on vaja mängida ju!
Ta teab küll, et minu voodisse ei või minna, ainult mu poja omasse, aga kui ta on üksi kodus, siis tagasi koju tulles oleme nii mina kui Poeglaps näinud, kuidas Totoro kähku minu voodist alla tuleb, süütu nägu peas, nagu poleks üldse paha peal käinud.
Ta on OIVALINE.

Palju õnne, pisike!

Vaimsest tervisest (mis selgelt on sama asi, mis füüsiline. Ehk siis "kõik on keha")

No kuram.
Pühapäeval 7 asja. Esmaspäeval seitse asja. Täna ainult viis (seni), aga ma olen täiesti lääbakil väsimusest. Täiesti!
Pärast pikka lõunaund. Enne olin täitsa paigast ära juba. Stiilis "ei seisa püsti".

Täna oli mu viimane teraapia selle terapeudiga (jess!)
Töötukassa maksab mulle hunniku seansse Vaimse Tervise Keskuses, ja need koosnevad peamiselt psühhoteraapiast (mitte nii jess, aga ma olen ju tubli tüdruk naine: kui arvatakse, et need on mulle kuidagi head, teen ära).
Kuigi tegelt ma siiralt ja üleni arvan, et parim, mida mulle saaks teha, on rahule jätta, võtta mult kohustusi maha, juurdelisamise asemel.
Aga noh, uus töövõimeseadus ei ole selle peale üles ehitatud, et inimestele head teha. Ta on loodud, mõttes "aga äkki saab sedasi raha kokku hoida?!"
Ei saa(nud), aga noh, on ikka vaja proovida.

Mina olen veel tugev sant, eks ole. Ma jaksan neid töövõime(tus)pensioni nõudeid täita, läbi raskuste. Aga ma kujutan ette neid täiega heitunuid, kes ei jaksa,  ei saa enam pensionit ka ja lihtsalt surevad.
Ja olen nii kuri, nii kuri - kui jaksan.
Väga ei jaksa. Vbla ongi parem: ma ei ole nii kuri, et tegutseda jaksata naguniigi, nii et miks end vaevata süngete mõtetega.
Aga lihtsalt - ma tean nii hästi seda mõtteviisi, et kui ma ei saa toetust, ju ma siis polegi seda väärt. Peangi aint makarone sööma läbi kuude ja on MINU VIGA, et mu lastel pole seda, teist ja kolmandat. Sest kui mul on halb, on minu viga järelikult. Neil, kes ÕIGESTI teevad, ei ole ju probleeme. Nii et ma siis teen valesti.
Lihtsalt - teistmoodi ma ka teha ei suutnud. Mu inimlikkus oli üleni selle vastu, et kaevata mõni lapseisa kohtusse näiteks.

NIIIIII hästi mäletan seda!

Lahendus oli mitte tunnistada, et halb ja raske on, sest see oleks ju tunnistamine, et mul on suured vead sehen! Ei, ma ei tunnistanud seda mitte endale ka! Sest ka enda silmis tahaks ikka samuti väärtuslik inimene olla! Mul on kõik okei!

Ja siis surin tasapisi.
Jee.

Olgu, aga vähemalt on üks teraapia möödas. Ma ausalt (ja kurvalt) teatan, et kuigi vahel oli lühiajalist abi - nii tore on endast rääkida ja saada hinnang "sa tegid ju hästi!" - ega mu usk teraapiasse ei kasvanud ega paranenud. Oli täiesti kama, millest me kõnelesime, mu enesetunne käis mööda antidepressante - kui annus suurem oli, oli parem. Kui väiksem, halvem.
Minu järeldus: ei vähenda enam annust, keegi ei võida sellest. Teraapia aga on lihtsalt sooja õhu vahetamine.
Vähemalt mulle.

Aga noh. Töötukassa maksab ja mina kui tubli kesiganes lähen kohale oma järgmise terapeudi juurde  ja teen terapeutiseerumise ära, sest ma ju tahan teha, nagu soovitakse, ja saada raha.
Päris ... noh, veider ja tobe. Eriti arvestades nende "teenuste" hinda. Huvitav, mismoodi ma peaksin elama, et teisiti 1800 eurot aastaga laiaks lüüa, ilma et midagi reaalselt nähtavat tagasi saaks ja selle eest ei osteta isegi mitte süüa?
Vbla reisides õnnestuks. Aga mulle ei meeldi välisreisid, ning Eestis saaks selle eest päris kõvasti rännata.

Aga nohnohnoh. Ma elasin tükk aega suvaliselt ulguma hakkava suitsuanduriga, kuigi iga kord, kui taburetile ronisin teda vaigistama, hakkas pea ringi käima ja kukkumine paistis väga reaalsena.
Sest reeglid. Ma ikka ÜRITAN neid täita - kuni väga selge on, et suur jama.

Suitsuanduril võtsin patarei välja ja vedeleb esikuriiulil juba üle kahe aasta. Ei, ma ei kahetse grammigi.

Aasta ema

Olgu, sellest ma pean kirjutama.
Sest noh.
NOH!!!

Laupäeva õhtul kell 21:27 sain ma kõne. Mu poeg, kes oli läinud sõprade jalkat mängima, helistas. Ta ütles: "Tšau emme!" kuidagi väga haleda häälega, siis nagu oleks nutma hakanud - ja kõne katkes. Helistasin tagasi, korra kutsus, siis hakkas kinnist tooni andma.
Helistasin veel. Telefon olla kas välja lülitatud või väljaspool võrguteeninduspiirkoda.
Mul oli täiega mure. Kallistasin Totorot ja rääkisin, et Poeglapsega on miski halvasti ja ma ei saa midagi teha, sest kõne katkes ära ja ma ei tea, mida ette võtta.

Siis helises telefon uuesti ja ma sööstsin vastu võtma.
Rääkis täiesti rõõmsa häälega Poeglaps.
"Emme! Kuule, tule meiega jalgpalli mängima! A. ja R.-iga, meil on nii igav!"
Mul oli selle rõõmsa hääle peale siuke kergendus sees, et natuke kokutasin, jokutasin, küsisin, kus see staadion täpselt on, ja siis lubasin kohale minna.
Läksin ka.
Ja mängisin. Ja mängisingi, kuigi ma hästi allapoole ei näe ja lõin korduvalt pallist mööda ja väsisin ära jne jne.
Minu poeg ja tema vingest jalgpallurist klassivend R. korraga kiitsid mind alailma, ja samas ei andnud midagi ära, võtsid mind täiega (ok, R.iga olime ühes võistkonnas ka, sest loogika: kõige nõrgem ja kõige tugevam koos ning teises kaks ülejäänut, täiega mõistlik). Phmt R. on imeline, temast saaks oivaline treener, sest ta ei tunnustanud alailma mitte ainult mind, vaid mu poega ja A.-d samuti. Mäng lõppes 18-12 meie kaotusega, aga no arvestades, et mina olin oma teada tühi loos (kuigi kinnitati pidevalt vastupidist) ja R. mängis ülejäänud kahe vastu üksi, oli see täiesti hea tulemus.

Ühtlasi sai mu poeg taas tõestatud oma kuldsolvaja staatust.

Mina: no arvestades, et R. mängib phmt üksi ja mina olen siin ilu pärast, siis niigi hästi ju!
Poeglaps: No ilu pärast küll mitte!
=)
Siis me naersime, mina kinnitasin, et OLEN KÜLL ja Poeglaps üritas seletada, et ta ei mõelnud nii, aga staatus sai kinnitatud.
Kunagi ütles ta K kohta, kui too alles Overwatchi mängima oli hakanud, et huvitav, kas teised arvavad, et K on bot, ta mängib nii halvasti? Ka täiesti siiralt ja tõsiselt mõtiskledes.

Mul on nii nunnu poeg =)

Pärast-pärast tuli välja, et nad olid hakanud tüngakõnesid tegema, aga kuna Poeglaps ei tahtnud mingitele klassikaaslastele helistada, oli ta võtnud minu. Algul oli mõte lihtsalt "Tšau!" öelda, aga siis nad arvasid, et oleks lahe jalgpalli mängima kutsuda.
Keegi ei uskunud, et ma tulengi.
Aga tulin.
Lahkumisel ütles R., et järgmisel korral võtku Poeglaps ka oma ema kaasa.
Olen päris meelitatud, kuigi noh - nii sitta mängijat ikka annab teist otsida. Aga samas ma vähemalt jooksin, paar väravat kaitsesin ära (kuigi faking KOLM löödi mu jalge vahelt sisse - KOLM!) ja tean reegleid. Nii et asi seegi.
Nojah, ja lõin ühe värava ka. Selle fakti lisasin hiljem ülejäänud postitusele juurde - mitte et see tõsi poleks, aga mul on patoloogiline vajadus oma saavutusi mitte esile tõsta, need pole ju tähtsad üldpildis - eriti kuna ma isegi ei ürita teeselda, et jalgpallurina prügi ei ole.
Aga noh, lõin =P

Ühtlasi abiellus mu tütre tädi. Näiu käis pulmas ja puha. Kui täpne olla, on ta ikka veel seal pulmas.
Mina olen jalkamängult kodus - kui hämaraks läks, kutsuti A. koju ja varsti läksime kõik laiali.
Aga nagu - laupäeva õhtul kell 22.15 olin ma veel stadkal ja mängisin poistega jalkat.
Maivõi, kui lahe ma vahel olen =)

Ma ei oska seda elamisevärki

Kui elu eest pidurit all hoian, saan tehtud midagi kuue asja ümber. Eile kuus ja pool nt. Või no olgu, see koera pealt tulnud mullahunnikute kokkupühkimine ka.
No olgu, seitse, tuli seitse.
Aga siiski. Peaaegu. Jatkan samas vaimus, sest tegelikult ON juba parem olla. Suhteliselt raske on kirjeldada, mismoodi, võib kõlada isegi, et halvem - aga tegelikult on parem.
Tunne on teine. Mitte "Kõik lusikad otsas, kõik, lülitun välja  ... oot, üks veel! Ma veel veidi suudan!", vaid "Lusikad peaaegu otsas. Ma nüüd puhkan ja kogun neid juurde".
Magan rohkem. Ei mängi civ-i, et natukene lõõguastuda, vaid olengi lõõgastunud ja kui aega üle, loen "Eikusagit" (üle).

Aga et tunde muutus tekiks, oli ainult ühte päeva vaja. Ehk - keha andis pea kohe teada, et õige tee! Tee veel sedasi! Nii on hea!
No ja mullapuru täis esik on sellega võrreldes tõesti tühiasi. Heam enesetunne on raudselt üle puhtamast korterist.

Kuigi nojah. Täna tegutsesin täiesti seitsme asja graafikus, aga kell pool 10 oli ikka vaja koeraga jõe äärde minna ja tagasi tulles tortillatedele täidist teha ja siis nad täidisega ahju ja juust peale ja kurat, me isegi ei taha neid enam - mu poeg võttis jäätist ja mina sõin tortillade küpsemise ajal ära lõunaks tehtud salati jäägid, aga sinna jääkidesse oli kuidagi sattunud enamik sinki, mis rukola ja tomatite juurde läks, ja mul sai kõht täis.
Poeglaps ikka võttis ühe - aga noh, homme ma siis ei tee süüa, eks? Pääseb aint soojendamisega.

 Aga noh - edasi tuleb "Eikusagi" ja kohv ja krdile, eks?

(Noh, ja 140 sõna juttu kirjutasin ka. Või õieti 176, sest ega ma mingi punktuaalne ole. Sest vabandusi mitte kirjutada ju ei tohiks leida, eks? Mis ma jälle koorman end üle v? KURAM!)
Selle mõtteviisiga on väga viltu miski, et tähtsam on asju teha, kui puhata.
Kusjuures - kõige jubedam - ma ju saan aru, et see on vale, jabur ja kõigi teiste puhul ma räägin neile, et maailm ei lähe hukka, kui nad ei pinguta, võtku vabalt!
Aga mina ju jaksan? Mulle isegi täitsa meeldib? Tortillad head, suveöö oma hakatusel kaunis ja jutt paljulubav?
Ja siis läheb jälle nii, nagu läheb.

Läheb jälle, nagu läheb.