Mitte helge suvi, vaid valutab nii väga hetkel

Vau, kuidas sitad asjad võivad elus kuhjuda.
Täitsa uskumatu.
Aga kuna mõnda neist ma ei ole isegi lugenud (s.t. ma näen Goodreadsist, et "kuigi sa proovid olla hea" keskmine hinne kukkus kolinal, ma ei pea selleks arvustust lugema, et teada: talle ei meeldinud, ja ma ei jaksa hetkel) ja mõnda ei saa niisama avaldada (inimene palus enda koha pealt diskreetne olla), siis lingin aint ühe arvustuse.
Mis ei ole isegi otseselt halb arvamus minu kui kirjutaja kohta, aga mis mulle lihtsalt ei meeldi. Häirib, et arvustaja ei tea ise ka, mis ta öelda tahab.
Ühes kohas ütleb, et kogu ulme kaob kohanimedega, alles jääb kolm toredat lugu ja teisal, et narratiiv peaaegu puudub ja naised on "mehemad kui mehed" - ja jooksevad samas, pead laiali, ringi.
(Võibolla see on mehelik omadus siis?)
Ja siukseid momente on veel.
Ühelausega: arvustuses puudub järjepidevus ja see mind häirib.

Phmt on see siin. Sirp.

Aga jah. See Sirbi arvustus on kõige väiksem sitt ja ma lihtsalt ei oska ja ei jaksa ja ei suuda ja ei jõua ja kogu aeg aint nutaks ja on isegi: "vat suren ära, vaadake, siis on teil küll kahju!", aga ma lubasin meelega suremist mitte taaskatsetada, kuni olen 45, ja sinna on veel veits aega.

Aga ma hästi ei saa ikkagi aru neist, kelle meelest hingeseisund on isejuhitav ja sa saad valida, mida tunned ja otsustada, et sa ei lange depressiooni vms.
Emotsioonid on täpselt sama palju keha kui hingamine nt.

Ainus, mis aitab: "A minge ka persse!"
Pole minu asi.

Suvi

Elu kahe loomaga ja ilma lasteta kulgeb hästi, tänan küsimast. Ainult kahel korral tegi kass nördimust tekitavalt pahandust - esimesel korral avastasin ta oma taldrikust vorsti söömast, kui toast tühja kohvitassi toomast tulin, ja teine kord sõi ta sama laua pealt oma kausist oma sööki, mille talle etteandmine pool minutit viibis, sest ma andsin koerale TEMA söögi, kuna otsustasin teha karjahierahia "koer on tähtsam karjaliige kui kass".

Muidu on kõik korras. Nad ei maga küll üksteise kaisus, aga kahe käega korraga kahele loomale teen pai juba küll ja keegi ei kõhkle teisest mööda minemast, kui kuhugi teel on. Kuigi Totoro liputab ikka kassi maas kohates innukalt saba ja kass .... noh ... talub tema nuusutamist ja indu, kuni kõrini saab ja loom lahkub kuskile kõrgemale tasapinnale.
See on neil edukalt ära jagatud, et aknalauad ning arvutilaud on kassile ja põrand koerale. Voodid on mõlemale välja arvatud minu voodi, mis on segane ala ja kust kassi leides koer erutub ning ei saa seda talle ka pahaks panna.
Ise enda jaoks olen asja lahendanud nii, et kass võib seal magada, kuna on väike ja mul ei ole raske temaga koos voodis olla, aga koer, raibes, on ju SUUR.

Ilmad on ka head. Jõle palavus on taandunud (õue, hullult paistvasse päikesesse vaadates - no mõneks ajaks vähemalt!), eile vihmaga oli nii hea ujuda!
Totoro ja minu vahel on hakanud ujumisalal kompromiss valitsema - tema tuleb alati ujuma, kui mina lähen. Muidu käib ta vees küll, palju ja sageli, aga UJUMISEGA tegeleb ainult samal ajal kui mina. Minu juurde ei tule, ujub natuke eespool ja kuna tal läheb see natuke kiiremini kui mul, teeb siksakke ja siis ma lükkan teda eest, tehes rahulolematut, aga mitte raevunud häält. Ma saan niisiis ujutud ilma sinikateta ja tema ... aa, et kus kompromiss on?
Kõik eelpool kirjeldatu kehtib, kui rinnuli ujun. Kui selili keeran, asub Totoro mind päästma, vahepeal omandatud rahulik ujumisoskus taandub, pritsmed tõusevad taas poolde taevasse ja jubedad küüniselised käpad vehivad minu pihta ja põhjustavad uusi sinikaid.
Nojah, kui tema vees selili keerata, ta läheks kuivalt põhja. Nii et kompromiss seisneb selles, et ma enam selili ei uju. Vähe piinlik seda tunnistada, mis karjajuht ma olen, kui koeral otsustada lasen - aga krt, VALUS on.

Vbla mõne aja pärast võtan selle seliliujumise-lubamise värgi taas treenimisele. Kui vanad sinikad taandunud on.
Ei ole vaja mind päästa, krt.

Muidu sain raamatukogude laenutushüvitise kätte.
Tore =) Jälle enda ja oma tütre kulmutehnikule maksmise (jep, ema-tütre aeg iga kuu) raha käes =P

Igal valikul on see krmuse hind ju!

Hea aeg on.
Ma juba kirjutasin sellest, et EKREde ja Trumpide kõrval on jõuliselt päris inimesed sõna võtmas ja elamas ja kuigi nad/me ei ole lihtsalt "nice", oleme natuke siiski ajaloost õppinud ja ei lepi.
Sest hah. Me ei taha sellist jätkumist, mis sealt tuleb!
Teate küll, ma olen seda lugu juba ammu aega tagasi siin jaganud, aga ikka on See.



Mu poeg läks maale üheksaks päevaks. Ise otsustas, et tahab ja läheb. Ja seal pole tal isegi arvutit, aint telefon! Krt, nagu päris raamatulaps, suvel maale vanaema juurde. Võttis isegi oma raamatu kaasa, lugemiseks. (Bartimaeus, mis ei ole ainult triloogia, vaid täiesti loetav eellugu on ka eesti keeles olemas. Tal on kaks läbi, üks pooleli ja üks ootamas.)
Niisiis sain jaanilaupäeva veeta kodus kahe loomaga.
Totoro mängis pargis Hubertiga, kes on temast natuke suurem ja kõvasti vanem (mingi 4 aastat juba) ja siis minul oli ka nii tore, et nää, koer saab koerasuhtlust, jee.

Lõke koosnes sigaretist. Mõtlesin, kas panna küünal põlema, aga ei viitsinud.
Ei hooli piisavalt.

Aga kaheni üleval olin ikka. Civilization. Nüüd pea valutab, aga ei ole enda peale kuri võtmes "kuidas nii loll võib olla".
Ma isegi öösel mõtlesin, et nii väsinuna mängida, mitte magama minna, on peavalu kutsumine.
Ja mängisin edasi.
Igal valikul on hind.
Võid valida, nagu tahad, aga ära pärast virise, eks ole. Või noh - ilmselt ma ei olekski niimoodi valinud, kui mul kodus sumatriptaani ei oleks.
Kui ma olen (sa oled) valmis tagajärjega tegelema, teen (tee) valik(u), mis tagajärje tõenäoliselt kaasa toob. Kui tahan.
Kui ei ole nõus tegelema - noh, siis toimin (toimid) teistmoodi.

Lihtne ju?
Ei ole või?
Inimesed on ikka erinevad ... näiteks autism ei olegi osa igaühest.
Hämmastav.

Muide. See ei olnud eesmärgipäraselt sedasi kirjutatud ega isegi poole pealt tekkinud teadlik maailmakujundus, aga "kuigi sa proovid olla hea" on  takkajärele mõeldes sellise maailma loomine, kus autistid on enamuses, neurotüüpilised vähemuses ja püüavad toime saada endale võõrastavates tingimustes.
Selline pahupidi-maailm.
Ei, seal pole kõik lilled ja rõõmupidu, kaugel sellest =P
Lihtsalt inimesed teavad, millega riskivad, ning võtavad oma riskid teadlikult.
Enamasti.

Postitus looma- ja linnuhuvilistele

ghkfipöj8ietXYKHKLPÖJUYJDfdyjdtujyykj

Teiste sõnadega: olen nii väsinud, et koherentset juttu on raske ajada.
Oot, mida üldse tähendab "koherentset"? Mõtlesin, et tähenduslikku, aga guugeldan ... 

Koherentsus on kokkukuuluvus, seostatus, kooskõlastatus.
Koherentsus keeleteaduses on teksti sidusus.

No enam-vähem.
Vahepeal tuli kaks tagasisidet veel.
Goodreads (kuhu muidugi tilgub alailma, aga see värske, see Sille oma on eriti ilus)
Ja Loterii.

Siis sain vahepeal kaks looma koju. Mul on nüüd koer (tuntud ka kui Totoro) ja kass (tuntud kui K(C)orpus). Kassi nüüdis-pärispere läks reisima ja ma sain (kunagise oma) kassi ka endale mõneks ajaks tagasi.
Laias laastus saavad nad rahumeelselt läbi, kuigi koer muudkui üritab sõprust teha ja kui ta oma nina (otseses mõttes) liiga pealetükkivalt topib, teeb kass: "Kähhhh!" ja koer võpatab ja taganeb.
Korra on kass ka käpaga patsanud.
S.t. ilma küünteta löönud nina pihta.
Ta ei ole koeraga sõpruse sõlmimisest huvitatud, aga ka ei vihka teda. Tahab lihtsalt, et ta rahule jäetaks.
Mu ühtekas =)

Mis veel vahepeal juhtus ... meil oli hakipoeg toas. Selle remonditava ruumi aken on öösel lahti (päeval ka) ja ükshommik oli Totoro kuidagi eriti elevil, kui sinna suitsu tegema läksin. Vahtis ühte seinakapi taganurka ja ei pööranud mulle üldse tähelepanu. Ja kui olin oma sigareti lõpetanud, vaatasin ka sinna ja kuradi kurat! Hüplev hirmunud olekuga mustahallikirju mitte just pisike sulepundar, kelle nokal veel kergelt kollast märgata.
Tegelt ega ma ei ole kindel, et hakk. Äkki oli hoopis mingi rästas, suur ja rammus. Sest oli elev elamus ja ma väga ratsionaalselt ei mõelnud. Lind oli ka väheke turris ja laperdav, mitte selline ilus ja sile, nagu nad õues enamasti on.
Peletasin teda taas akna poole, sest sealt ta saaks välja lennata, seinakapi taganurgast oli vabaduse leidmine ebatõenäoline, ning teisel katsel sain ta aknast välja, nii et noorlind lahkus tiibade vihinal ning mul oli "jee mina!"

Et mul köögiakna taga elupuu otsas oli harakapesa, pole ka rääkinud.
Tütarlaps avastas selle, kui kunagi iidsel ajal mõne kuu eest aknast välja vaatas ja tuvastas, et hei! suvaline oksarisu elupuu peal on praktiliselt alla neelanud haraka, aint tolle pika saba ots paistab veel välja!
Hakkasin siis jälgima  ning selgelt oli pesa. Harakas või harakad, tühja ma neil mustvalgetel küütleva sabaga tüüpidel vahet teen, pendeldasid sealt sisse-välja ning aeg möödus.
Paar nädalat tagasi nägin pubekaealisi harakalapsi kassi kiusamas. Ega muidu ei saakski aru, et lapsed, suled sama värvi kui vanematel, mustvalge ja sinakalt-lillakalt valgust püüdev tume saba - aga nad oli vanadega võrreldes umbes poole väiksemad ja kuna vanalind istus sealsamas puu otsas, sai suurust vahetult võrrelda.
Harakalapsed karjusid kassi peale kiledalt, lendasid muudkui aga tema poole, ent viimasel hetkel muutsid suunda, nii et päriselt ei ramminud. Kass oli: "Johhaidii ma viitsin teiega jamada!" ja sammus rahulikult ja harakaid täielikult ignoreerides mööda aiaäärt edasi, halli-beeži-mustatriibuline, sile ja väärikas.
Sügavalt tüdinud nägu peas.