Labased naljad

Jumalast tükk aega ma arvasin, et inimesed, kes teevad "lihtsakoelist huumorit" ehk nalju, mis ei ole absoluutselt naljakad, ainult labased, "this fruit just hanged so low", teevad seda sarkastilisel iseenda-üle-naerval moel. 
Mul läks palju-palju aastaid, mis sisaldasid muuhulgas selliselt käituvate isendite siirast selgitamist, kuidas huumor on aidanud neil ellu jääda ja rasketest aegadest ja rasketest läbielamist üle saada, et taibata: nad teevadki omast arust naljakaid nalju. 
Nendel ongi "hea huumorimeel". Vähemalt nende endi arust. 

See avastus oli osaks minu avastusest, et inimesed on lollakad. 

Ma olen maailmapildi, kus enamik inimesi on täiesti lollid ja kõik, ka kõige helgemad pead, vahel ja mõnes asjas lollakad, suhteliselt omaks võtnud. Pisiasjades mind enam ei üllata. Jah, nad arvavad, et ongi naljakas. Ja inimesed, kes nende naljade üle naeravad, ei naera piinliku olukorra vältimiseks ja selleks, et humoristile mitte haiget teha, vaid need naljad on ka nende meelest naljakad. 

Aga üldpilt, üldtõdemus ikka šokeerib mind. Pidevalt. 
Ma lihtsalt ei suuda uskuda.
Nagu päriselt päriselt päriselt inimesed mõtlevadki nii?!?!?! 

Kuigi tõsi on, et vahel loen üle mõnd oma vana postitust ja näen ise ka, kui veider ja justnagu sihilikult šokeeriv(ad) mu mõtteavaldus(ed) seal on. Kusjuures ise tegelt mäletan, kuidas ma oma teada lihtsalt ütlesin välja selle, mida kõik teavad. Aga üle lugedes on see: "OMG, see kõlab küll väga imelikult ... selliseid asju ikka enamasti ei kirjutata."

Ent tulles tagasi nende humooriliste huumorit tegevate inimeste juurde: mind ajab selline asi karvaseks, turri ja ahastusse. Ahah, mhmh, jube naljakas, et on olemas Eesti Pimedate Ühing ja Eesti Lasterikaste Perede Ühing, keda, huvitav, ühendab Eesti Metsloomaühing?! 
Ma saan aru, miks peaks olema naljakas, aga no üldse ei ole. 

Ma olen isegi välja mõelnud, miks mõni asi on naljakas ja mõni teine ei ole. Võtmesõna on ootamatus. Ehk siis low hangin' fruit ei saagi naljakas olla, sest on ootuspärane. Kui turske mees kükitab ja särgi ning pükste vahel on näha kannikatevahelise prao algust, see ei ole isegi grammike naljakas. Ainus, miks võiks huumoripunkte anda, on võimalus, et mees on ühtlasi torumees ning kui teine on tema tagumikupragu silmanud, ütleb ümber pööramata ja asendit muutmata: "Mhmh, ma olen torumees ja kükitan, mu persepragu PEAB paistma." 
Sest kui inimene ilmutab ootamatut semiootilist võimekust, on see täiega tore. 
Aga kui kannuga naise pildiallkiri on: "Naisel on kann," ja keegi selle lugemise järel naerust lämbub ja mu segaduses pilgu peale selgitab, et no KANN (palataliseeritud n), hahaha, naisel on KANN, ma naeratan viisakusest, aga tegelikult ei saa aru, kus nali on. 
Sest nali peaks ju olema ootamatu. Kui nali on nii ootuspärane, et nalja tegemata jätmine oleks tegelikult ootamatum viis situatsioonist läbi saada, see nali ei ole naljakas. 
Isegi mitte natuke. 
Aga, eks ole, on olemas inimesed, kellele on. Ja need inimesed on võimelised kirglikult ja nukralt rääkima, kuidas huumor on neid aidanud ja teeb elu elatavaks. Mina olin alati neil kordadel enda sees: "MILLEST ta räägib?! Mismoodi tema mõtleb ja tunneb?!" iga inimese puhul.
Aga ei öelnud, et nende huumor pole naljakas. Sest kõigi nendega olid meil head suhted ja ma ei tahtnud ometi haiget teha jne. Tegelikult olen ikka veel väga hell inimeste vastu, kellega mul isegi enam-vähem sõprus on. 
Lissalt neid inimesi on väga mitu korda vähem. Kogu aeg jääb vähemaks neid, kelle vastu ma vaevun ettevaatlik olema. 

Pole päris kindel, mis mootor selle taga on.
Aga küll ma välja mõtlen. 

Vara veel, tegelikult

Nad kirjutavad mingeid aastakokkuvõtteid. 
Nad? Te? Me?
Ei saa öelda, et mulle aastakokkuvõtted ideena ei meeldiks või et poleks lahe enda sees asjad läbi mõelda ning kuskilt kinni võtta, otsustada: Jah see!

Aga ... 
Aga ma nii paljudele küsimustele-asjadele ei oska tegelikult vastata või on neid liiga palju või pole üldse ja siis ma üritan MIDAGI leida, aga pähe tulevad ainult täiesti juhuslikud mälestused, mis tegelikult üldse kõige-kõigemad pole. 
See on parem kui mitte midagi?
See on parem kui mitte midagi - kui ma olen elus näiteks viie aasta pärast, on hea lugeda vähemalt MILLESTKI selle aasta sees.
Muidu ei mäleta üldse midagi. 

Temalt võtsin. 

Mis sul möödunud aastal õnnestus?

Ma sain aru, et mu kirjutised vajavad AEGA, et kasvada esimesest mustandist Millekski Heaks. Ma nüüd kirjutan seda silmas pidades edaspidi. 
Oot, see on teooria, mitte otsene hästiminek?
Noooo ... püsisin terve aasta - no ok, paar päeva on veel - elus!
Mitte et see tingimata õnnestumine oleks, aga ma andsin lubaduse kümneks aastaks ja see aeg pole veel täis. 
Mina ei tea, mis mul õnnestus. 
Osad asjad ei läinud halvemaks? Kodu on päris kodune näiteks. Kuidas õnnestumisi üldse mõõdetakse? Hõrk sidrunikreemitort tuli päris söödav. 

Mis sulle möödunud aastal muret tegi?

Poeglapse koolitee. Tütarlapse igasugused teed. Ma tahaksin, et nad oleksid õnnelikud, ja kogu aeg on tunne, et nad ikka piisavalt ei ole. 

Ma ise. Et ma olen igalt poolt katki ja keegi ei oska mind parandada ja siis on kergem öelda, et ma olen lihtsalt valesti. 
Jah, ka mul endal. 

Et raha saab otsa - kusjuuures, kui mul oli rahulik kuuteenistus, ma üldse ei muretsenud selle pärast, et see toetus saab kunagi otsa. 
Aga siis sai. Millega seoses hakkasin taas muretsema, sest ilmselt hakkab nüüd halb.
Ja oli halb küll, jah. Kui inimesed (lehvitan tänulikult ja rõõmsalt) poleks mulle annetanud, ma ei tea, kui hirmsaks oleks asjad minna võinud.

Mis olukord tegi sind väga ärevaks kuid lõppes siiski õnnelikult?

Mind ei tee miski väga ärevaks. 
Aga no kui võtta natuke muret teinud asjad, siis ... poeg võeti keskkooli vastu, K-ga leidsime ühise pinna, millel koos seista, ja see raamat, mida koos kirjutasime, on veeeeeel paremaks läinud - viimased raksud tänu mulle, kuigi ma ise seda ütlen. 
Koer kadus ära ja tuli siis tagasi.
Kass jäi haigeks ja siis sai terveks.

Viis lemmikut hetke aastast 2022:

Ma ei ole eriti hetkede-inimene. Ehk minu jaoks "hea hetk" on "kle, polegi nii halb!" ja hea periood, kui sellised tõdemused ridamisi peale tulevad. Elus on olnud oivalisi tunde, aga ainult mõõdukalt häid, paraku, sel aastal.
Aga no ... Tütarlapsega peale kulmutehniku juures käimist koos Balti Jaama turu terassil päikese käes istumine, makroonid ja latte. Rääkisime elust, aseksuaalsusest, demiseksuaalsusest, K-st, tütre sõpradest ja sellest, mismoodi on olla aromantik, aga siiski suhet soovida.

Lumetormis mis kunagi detsembri keskel oli, Selverisse rühkimine. Poodi jõudes aina naeratasin ja naeratasin, sest NII LAHE.

Kunagi augustiõhtul jões ujumas käia nii, et paar päeva oli olnud külmem ilm ja viimaks ometi vesi värskendas pikemalt, mitte ei jahutanud ainult korraks. Väga mõnus tunne oli.

Ainult kolm? Oeh ...

Kaisa Ling Thingi kontsert oli mega. Just see, kuidas mul õnnestus seal täpselt sedasi ja sellisena käia. nagu käisin, tõi kaasa iseendaga maksimumrahul olemise. Eri värvi saapad ja korralik meik, kleit ja kotis olnud raamat. Jõin esialgu ühe neitsiliku ja siis ühe ammu enam mitteneitsist moijto, tantsisin üksi istekohtade taga ja nägin paari tuttavat, kellega aga ei vahetanud rohkem sõnu kui "tere".
Pärast sain päeva viimase bussiga koju ka. 

Ma olin hästi rahul endaga ka pärast K mahajätmist ja pärast Ukrainasse mineva drooni jaoks annetamist. Pärast selle loo kirjutamist, mida keegi ei tahtnud, samuti, aga see ei tule arvesse, sest hiljem oli nii halb.

Kuidas sa möödunud aastal maailma/teiste inimeste elusid mõjutasid?

Ma väga loodan, et kuidagi ikka.
Jep, mina olengi see inimene, kes on nii otsustavalt tema ise, et teised LOODETAVASTI leiavad sellest julgust olla nemad ise.
Kuigi - kui nüüd kirstalselt aus olla, siis on blogilugejate arv mõneti (nt umbes poole võrra) kahanenud. Mõtlen, et vbla sellesama pärast - no et on hulk inimesi, kes ei taha, et teised nemad ise oleksid, kui see ühikondlikult tavalistesse mõõtudesse ei mahu. 
Mis omakorda mind oluliselt ärritab. Sest kui ma teeksin midagi aktiivselt halba, peksaksin loomi, lööksin tänaval inimesi, kasvõi sodiksin raamatukogu raamatuid täis, ma saaksin aru. Aga ma ei tee, minu imelikkused on jube taltsad - ja ikka olen Liiga Imelik enamiku inimeste jaoks ja wtf. 
Aga vbla ma mõtlen liiga palju. Vbla annavad inimesed mulle lihtsalt seda, mida mina neilegi: kui ta ei tee mu maailma paremaks, ma ei võta teda sinna. Las teeb oma asju kuskil, kus mind pole. 
Phmt mu igavene teema: ma tahaks meeldida inimestele, nagu ma olen, ja kui ei meeldi, on halvasti. 
Aga ega keegi - ei mina, ei nemad - end ometi muutma hakka. Mina tahan ju meeldida sellisena, nagu olen, mitte mingi teeseldud pehme karvase kaisuloomana. Nemad aga ei oma muutumiseks üldse mingit mottigi =P

Mis põhjusel enda üle uhke oled?

Ma ikka üritan.

Miks endas pettusid?

Ma ikka üritan.
Ei õpi üldse, et alati saan peksa.
No hea küll, hea küll, vbla see ei ole otseselt PETTUMUS, mida ma enda osas tunnen. Rohkem ... hämmastus.

Selgub, et ma ei suuda enam ÜLDSE uusi meessuhteid sõlmida. Nagu ... absull ei taha ja ei meeldi ja väkkväkkväkk. 
Pettumus ei ole siingi vast õige sõna. Ma ei pea seda oma veaks. Aga ma arvasin kaua-kaua, et on naa, aga sain taas tunnistust, et mkmm. On hoopis nii. Ainult nii. Naa pole üldse variant.

Millisel hetkel tundsid täielikku rahu ja kohalolu?

Öööööööööööööööööööööööööööööö ... ööö? 
... rahu ja kohalolu ... mingi viis aastat tagasi vist oli? Mingi laste ja K-ga väljas söömine nt? Meie esimene sedasi koos, takkajärgi vbla tundub lahedam, kui siis oligi.
Nii et vbla ei olnud ka. 

Mis oli möödunud aasta kõige raskem õppetund?

Demiseksuaalsus ei ole mingi muretu poosekas "oh, ma olen ka LGBT+-inimene, nää, lipp, võin paraadile ka minna", vaid PÄRISELT on raske, PÄRISELT on purustavalt raske ja ei, ei ole üldse okei aduda, et inimesed, kes sulle nii südame külge kasvanud on, et näed neid viimaks ahvatlevana, näevad selleks ajaks alati ja vääramatult sind kui ebaseksuaalset olendit, "noh, nagu õde".
Ja tõdemus, et pinge ühiskondlikult õigeks ja heaks ning mu enda meelest õigeks ja heaks loetu vahel jääbki mind painama alati, kui enesetunne kehvem. Jaa, kui adrenaliin üleval, mind ei koti teiste arvamus, siis teen, nagu enda silmis õige on, ja muu ei huvitagi. 
Aga kui adrenaliin üleval ei ole, tuleb: "Aga äkki ikka ... aga kui nüüd teisest küljest vaadata ... aga miks ma arvan, et minu pilk asjale kuidagi õigem on kui tema/nende pilk, ma olen vist ikka natu isekas ..."

Kas saavutasid midagi oma elu eesmärkidest?

Kusjuures ei. Nagu ... ma ikka tahaks öelda, et jah, jah, just! Aga see oli rohkem aasta, mil ma sain aru, et neid asju ei juhtugi mitte kunagi. 
Mitte kunagi ei saa ma kirglikuks polügaamiks. Minusse võidakse isegi armuda, ma ei armu üldse vastu. Kogu see demiseksuaalsuse värk lihtsalt välistab võimaluse võtta oma ellu vastu inimesi, keda ma vaevu tunnen või õieti ei tunnegi, aga tundma õppida inimesi, ilma et nad mulle külge hakkaks lööma, samas kui minu viimaks valmis olles oleks nemad ka valmis ... ei ole eriti sageli ette tulnud minu senise elukogemuse põhjal.
Mitte kunagi ei saa ma palju lapsi. Vähemalt kõhust mitte. MITTE KUNAGI. Isegi viljaka ea lõpumärgid on saabunud. Mul on veel viimased verised tõmblused ees, aga ühed vahelt ära jäänud päevad ütlevad, et varsti on nendega üldse kööga.
Ja noh. Kaks proosaraamatut, millega ma rahul olen, on mul juba ilmunud, nii et seal pole enam midagi saavutada. Kanadasse ei kolinud, Šotimaale ka mitte ja suures puumajas loomeinimeste pansionaati (tasuta) ka ei avanud. 
Rohkem eesmärke polegi. 
Ainult vähemalt-nelja-lapse unelm on ses osas veel lahti, et enda juurde elama saan kellegi võtta küll, vbla isegi lapsendada. Ja KUI ma peaks kuidagi arusaamatul moel rikkaks saama ja suuremasse elamisse kolima, võin sedasi oma perre lisada lausa mitu inimest. 
Ei tundu küll väga tõenäoline. 

Millised inimesed moodustasid möödunud aastal su siseringi?

Tütarlaps, Poeglaps, K, Murca. 
Miks Murca ka mainitud on? Kuule, ma käisin tal KAKS KORDA külas! Teises Eesti otsas! Kui ma teda sitaks ei armastaks, poleks see võimalik ju. Ja ma mõtlen tast alatihti. 

Mis veel?
Ma pole end vist viimasel kolmel aastal kordagi kaalunud. "Ma varsti, kui kuhugi sattun, kus kaal on," ja siis ma unustan seda teha, kui kuhugi sattun, kus kaal on.
Lisaks ei "sattu" ma kuhugi enam kuigi tihti. Elangi ainult kodus. Poes käin ka. Ja jõe ääres. Aga külas?
No Murcal käisin. KAKS korda sel aastal. 

Selle aasta Suur Avastus oli kindlalt, et minu sees nõrgubki vähe hormoone. Hulga vähem, kui normaalseks peetaks. SELLEpärast ma ei käitu, nagu oodataks, ja sellepärast ei saa ma ka teiste poolt tagasisidet, mida ma ootaks. Sellepärast ma ei tunne asju, mida hea ja õige inimene peaks tundma, ja ei saa kasutada eneseabivõtteid, mida inimesed muudkui kasutavad ja mis väidetakse töötavat. Sellepärast ma olen, mis ma olen, ja maailmas toimima nii krdi abitu.
Ei, autismi ma ära ei anna. Pean oma identiteedi osaks edasi. 
Aga hormoonivaegus seletab NII PALJU.
Ka seda, miks ma autistlik ei tundu isegi spetsialisti vaates.  

Mul on käevõru, mis kogu aeg käel (viis erineva paksuse ja punutuse astmega pruuni nahkpaela, kõik käib kinni ühe lukuga, lukk on mu arust geniaalselt lihtne), ja kaelas Ukraina vappi kujutav ripats. Kui sõda läbi ja Krimm taas Ukraina, võtan ära.
Mitte käevõru, see lihtsalt on. Kui katki läheb, hangin vist uue. Võin ka lihtsalt ära võtta, kui ära tüdinen, aga mulle meeldib oma randmel midagi näha =P
Suvel värvisin juuksed lillaks ja olen nii hoidnud.
Kohvi joon mustalt ja mõrult. See on vähem hea, kui varem oli. Rohkem harjumus, vahel harva nauding.
4-5 sigaretti päevas. Pigem 5. Peenikesed Malborod. 

Ma ei tea, miks ma olemas olen. Vahel mõtlen, et K elu teen paremaks, vahel kahtlen selles. Oma Poeglapse elu ilmselt teen paremaks. Tütarlapse elu teeks halvemaks, kui ma ära sureks, aga no ... ma ei suuda teda õnnelikuks muuta ka elades, eksole. Nii et laias laastus teeb sama välja.

Ega mul elamise vastu hetkel eriti midagi ei ole. 
Lihtsalt ega mul elamise poolt ka eriti midagi ei ole. 

Sitad unenäod võtavad päevaks ka tuju ära. Head unenäod samas loovad meeldiva fooni kõigele muulegi. Aga see ei ole selle aasta eripära, nii on olnud kogu mu elu. 

Ampsuke minu rõõmuks

Nende jõulude märksõna minu jaoks on "ebaõnnestumised kokkamises".
Algas asi hommikul, kui üritasin teha suppi ja alles kui poeg tuli ja küsis, mis siin haiseb, taipasin, et puljong oli halvaks läinud. (Ignoreerime küsimust "kes teeb jõuluhommikul suppi?!" - mul oli omast arust vaja see puljong supiks teha, muidu läheb halvaks.)
Sealiha oli liiga taine ja maitseb seega ülearu kuiv ja tervislik hoolimata pikast ahju-ajast ja peekoniga tempimisest. Poeg õnneks ilmutas rahulolu, sest tal oli ilmselt rasva piisavalt hinge all, et mitte häiritud olla. 
Tiramisu-kreem tuli kuidagi hapukas. Ilmselt vastutab brändi, mida mandlilikööri asemel kasutasin - liiga toores. Üldiselt kasutan ikka brändit ja see on igati hea, aga ma ei kasutanud varem nii kehva. 
Miks mul oli kehv brändi kodus: ema arvas, et äkki söögitegemisel saad tarvitusele võtta, joomiseks see ei sobi, ja tõi. 
Ma arvan, peale 24 tundi seismist on Miisu ikka hea, ent täna sõin kreemijääke ja olin veidi rahulolematu. 
Ja ma ei ole kindel, et piparkooke üldse teha viitsin. Ma olen teinud kaks korda juba selles detsembris, ise tegin taigna ja puha, ja jumala hea tulid, aga ma olen lissalt nõrk. 
Ei JAKSA. Mis siis, et taigen on kapis ootel ja valmis ja isegi kaht värvi glasuuri on.
Sööme magusaks jäätist + mandariine + vahvlitorukesi ja kogu lugu. 
Olgu, Tiramisu-mandlid, mis jõulukingiks tulid, vaigistasid Poeglapse magusaisu ilmselt üsna ära ka. See pakk on juba tühi ka =P

Meie jõulupuu on kaks raagus oksa, mille eile metsast tõin ja mille Poeglaps täna kuue jõulukuuliga ära ehtis. 
Kaunis, kuid ma ei hakka teile pilti tegema. 
Ei (arvasite õigesti) jaksa. 

Üldiselt ma jõulude üle üldse ei kurda. Ema ja K ja Tütarlaps käisid eile ja üleeile, ma ei pea kuhugi minema, aga kutseid vormis: "Kui te tahate tulla, siis olete oodatud," esitati tervelt kaks, nii et mul on maailmaga haakunud tunne. Poeglaps oli äärmiselt rahul oma kingitustega, kuigi neist kaks olid vormis "sedelid lubadustega". Mu ema oli helde käega ja lisaks sain täiesti - täiesti - ootamatu laekumise.
Ei, mitte annetuse eraisikult, vaid raha väga ametliku olemisega asutuselt selgitusega "honorar". 
"Mille eest see nüüd oli?!"
"Aa, me ajasime sassi. Arvasime, et sa pole veel honorari saanud. Jäta endale, jõulukingituseks."
Ega ma nüüd rikkaks ei saanud sellega, ent väga abiks siiski.
Väga jõulukingitus.
Much wow.
Nii jõul.

Alatu teadlikkus

Käisin täna töövõimehindamisel. 
Noh, tegelikult hindamistaotluse täitmisel ametniku juures. 
Jube libe oli. 
Jaa, SEE ilm on mu vaenlane. Plusskraadid, löga ja libedus. 
Täitsime tund aega taotlust. Minu peamine sõnum oli: ma väsin jube kergesti ära ja kui ma väsin, mul kõigi süsteemide töö nõrgeneb. Ja siis me täitsime seda taotlust ja ma mitmel korral mõtlesin, kas öelda, et olen jube väsinud ja mul juba on raske ... aga ikka ei öelnud. 
Sest ... ega mul olnud ju vaja seda ametnikku veenda. Tema ainult kirjutas taotlust. Mida ta oleks sinna kirjutanud, kui oleksin öelnud, et olen väsinud?
Ilmselt  mitte midagi rohkemat, kui sinna nagunii läks. 
Tulin koju. Juba rongis hakkas mul paremal pool rinnus ja kaenla all valutama. Nüüd valutab muudkui edasi. Une järel samuti. Ilmselt see pole infarkt - filmides nad haaravad karjega rinnust, mitte ei ela ebameeldiva tundega järgmised 8 tundi - ilmselt see ei ole midagi, millel konkreetne nimigi oleks. 
Nii et mul on lihtsalt sitt olla ja keegi saa midagi teha. Isegi kaastunnet ma ei saa, sest see ei ole halisemavõtvalt valus.
Lihtsalt tüütu.

Muide, tuntud paanikahäired. Ma olen korduvalt mõelnud, kas ma saan neid, lihtsalt - ilma paanikata. Sest süda hakkab peksma, hingamine muutub hingeldamiseks, pea hakkab pööritama, halb on. 
Mina sellises olukorras tulen poest välja. 
(Ehk: enamasti juhtub see minuga täis kaubanduskeskustes. Eriti ohtlik on jõuluaeg. Palju sebivaid inimesi, vali juhhei-muusika - ja ma saan oma ilma-paanikata-paanikahoo.)
Olen nüüdseks õppinud, et sellises olukorras mu võime ratsionaalselt edasi ostelda langeb põrmu ja ma ei naudi ka nagunii enam midagi. Kunagi viisin ostlemise ka kangelaslikult lõpuni ja siis kodus tuvastasin, et need asjad, miks üldse poodi läksin, on pooles ulatuses ostmata. Küll aga on kalakonserve ja Earl Grey teed ja lisapakk tatart, wtf.

Nüüd ma juba tean. Hakkab halb, lahku poest. 

Samas, seda ei peeta paanikahäireks, eks? Sest PAANIKA on paanikahäire põhikomponent. Peab kartma, et nüüd suren ära.
Mina isegi ei arva, et on lootus surra. Lihtsalt sitt on olla. 

Et teised inimese hädasid tõsiselt võtaksid, peab ta nende all kokku kukkuma. Kui ta ei kuku, kedagi ei huvita.
Ja isegi kui kukun, tulevad inimesed: "Kuidas sa nii isekas olid? Kuidas sa nii loll võisid olla? Elu rumalaim otsus!" 
Ma ei saa üle. 
Ikka veel mitte. 
Nagu ... mida te tahate minult?! Et ma oleks mingi hormonaalne vrakk, kel hormoonide üleküllus katuse ja vundamendi ja kõik sõitma paneb?! Mul ei ole seda kuskilt võtta! Ma mõtlengi kainelt, et njah, kehv on, aga selgelt ma ei sure. Tuleb poest välja saada. 
Pärast tänast töövõimehindamist läksin poekempsu, panin ukse enda järel haaki ja puhkasin seal veerand tundi pingest. Aga kuhu ma sellised asjad töövõimehindamisdokumentidesse kirja peaksin panema? Keda huvitab, kui ma ei karda ja mul ei ole vaimset piirangut: "Jube hirm on, ei suuda teha", vaid ma teen kõik ära ja siis suren väsimusse?

Lõrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!!!

Muide. psühhiaater, keda novembri lõpus väisasin, mulle meeldis. Aga autismi ja ATH kohta ütles ta: "Ma praegu mingeid viitavaid jooni ei näe. Võibolla teeme hiljem mõne uuringu."
Selgelt tema ka eeldas, et ma teen Mingeid Teadvustamata Asju ja siis ta näeb ja saab Jooned. 
Ja mina teen asju, mis on teadvustamata, nii vähe ja nii harva, et keegi krt ei pane neid tähele - isegi ma ise mitte.
Ja see on juba kõrgtase - et ma ise ei märka, kuidas ma midagi teen.
Mina tean, mida ma teen, miks, kurat, see tähendab, et ma pean teadlikult sümptome teesklema, kui tahan, et mind mingil moel vaadeldaks?????