Pisiasjad suuremasse plaani mahutumas

Mul on igast indikaatorid märkamaks, et olen endale liiga teinud. 
Üks on, et igemed hakkavad sügelema. 
Ei, ei ole hambaraviline probleem, jah, lapsest saati juba samamoodi. Siis ma küll ei teadnud, millele sügelus viitab, vaid kratsisin suu katki ja parem ikka ei hakanud. Sügeles ja valutas korraga lihtsalt. 
Nüüd ei kratsi, vaid kannatan ja loodan, et mõne päevaga puhkan välja. 
Siis läheb üle. 
Kui edasi koorman, saan ilmselt ohatise ja on variant, et üks silmalaug läheb paiste. On läinud ka mõlemad korraga, aga üks tõmbab üsna ruttu tagasi. Halvemal juhul kõnnin selle teise paistes lauga paar päeva ringi. 
Ei ole odraiva ega midagi, ei valuta, nägemist ka ei sega, lihtsalt inetu.

Et mu igemed sügelevad, ei ole väga halb ja no kuni pea ei valuta, mis üldse kaevata. 
Aga ikka kaeban. Sügeleb, kurat! Ja midagi ei ole parata. Kannata ära. Kogu lugu.
Asjade vastu põrkamine ja kadunud koordinatsioon on muidugi ka. Häirib? Häirib. Kannatan ära? Muidugi.

Miski ei ole halvasti, kõik on hästi, ma lihtsalt ei jaksa. 

***

7 tundi hiljem tunnen, et mu paremasse suunurka hakkab ohatis tulema. Oeh. Paberkäterätiku tükike, immutada kange alkoholiga ja vbla tasuks magama minna.
Ok, mitte päris suu nurka. Teid raudselt ääretult huvitab, et sentimeetri jagu keskemale poole alumisele huulele.

***

Hommik. Kange alkohol aitas. Kipitus on väga nõrk, kohe läheb uus kompress peale ka.
Mul tavaliselt aitab, kui vara jaole saan. Kuigi päris sageli juhtub siis nii, et sentimeeter-kaks esimese koha kõrvalt hakkab ka kipitama ja tuleb kahte kohta alkoholiga töödelda.
Vara mitte jaole saamine juhtub siis, kui ma olen igast muid vaevu nii täis, et ei märka nii väikest asja nagu kipitus huulel. Õnneks juhtub seda harva.

Mitte et ma harva igasugu vaevu täis oleksin, aga ma märkan asju üldiselt. Kipun säärane olema. Märkan mitte ainult enda sees, vaid väljaspool samuti. Ei väljenda enamjaolt, sest kes olen mina, et teiste maailma sisse sõita ja öelda, et kle, sinuga mitte ei juhtu nii arusaamatutel põhjustel, vaid sa käitud sedasi, et muud ei saagi tulla? Seda enam, et enda puhul märkan sääraseid elulisi asju sama hästi, aga ega ma siis teistmoodi tundma ega eriti teismoodi tegutsema hakka oma valgustuste ja avastuste valgel. 
Kuigi märkan.
Elan ikkagi, nagu elan, nii hästi, kui suudan.
Arvasin ka, et kõik märkavad, lihtsalt on diskreetsed, ei ütle välja.
Muidugi tegelikult ei märka. Minu enesetapulugu, eks ole. 
Keegi ei MÄRGANUD, kuigi ma faking ÜTLESIN VÄLJA ka.

Mingil moel arvan harjumuste kujunemist, kasvõi ühe toidu iga kord samamoodi tegemist ka märkamise fenomeni alla käivat. Et kuna mina märkan nüansierinevusi, ei ole mulle  "teen hakklihakastet, teen samu liigutusi, võtan samu aineid" või "ärkan hommikul üles, panen programmi käima ja toimetan" kättesaadav, sest minu jaoks EI ole hommik ja hommik ühesugused ja ma ju tean, mis kappides on, mis ained just praegu on vaja ära kasutada, enne kui nad halvaks lähevad. Poolik pakk tomatipastat nt. Ma tunnen, mille järgi parajasti isu on või pole, et täna tahaks minna õue suitsule enne tavalist umbes-kell-kaks aega, et süüa samas ei taha jne. Mulle on igapäevased eluasjaolud nii erinevad, et ma ei tule isegi idee peale, et igal hommikul ühtemoodi käituda. Tunnen tugevat võõristust, kui keegi sellist eluviisi iseenesestmõistetavaks peab.

Ja teiselt poolt muudab see erinevuste märkamine kõige (nt toidu) tegemise "nagu peab" üpris keerukaks. St mina MÄRKAN, kas proovitud viis on kasulikum, kahjulikum või samaväärne sellega, mis varem. 
Märkan nt et maitsel pole vahet, kas riis enne kotist välja võtta ja ära pesta või keeta kotiga. Ilmselt kuskil mingite riisidega oleks, aga meie niigi ülipuhta toidu puhul - eip. Aga kui inimesel on peas aint teave "õigesti keedetakse riisi nii!!" tal ei registreerugi, et maitse on üsna sama.
Ma ei ütle, et täiesti sama. Eks mingid erinevused tulevad ka näiteks Eesti eri piirkondade vees keetes ja mingi mikrovahe tekib vbla ka pestes või mitte pestes. Aga kui mina vahet ei märka, peab tema ikka SITAKS tundlik olema, et märgata.
Sibul tuleb enne kuldseks praadida, kui küüslauk pannile lisada. Kana peab marineerima just sellises segus. Osta seesamiõli, kui seesamiõli retseptis kirjas on, muidu ei saa teha. Ära joo kohvi, kui sa magama ei jää. Ega vaata ekraane. Duši all peab käima iga päev. Koerakaka tuleb korjata koerakakakotti, mida poes selle nime all müüakse. Lapsed vajavad piire. Haridus teeb targaks.
Ja. Nii. Edasi.
See, mida ühiskond ütleb, peaks nagu üle olema sellest, mida ise kogen? Mingid keskmiste inimeste keskmised näitajad peaks mulle oma elu paika panemise juures päriselt abiks olema? 
Oh, te süütud suveaja lapsed ...

Samas on teemasid, asjaolusid, mis on teistele tuntavamad kui mulle. Neid on vähe, aga on - nt notsu ja Mairi ei kannata külma ja Epp pesumasina tekitatud võnkeid. Ma magan valges. Kui vaja, ka muusika saatel. Automürinast rääkimata. 
Mul on suht raske uskuda, et on teemasid, kus teised on päriselt tundlikumad kui mina. Ikka mõtlen, et nad on lihtsalt pirtsakad. Sest noh - enamikku erinevusi, mida mina tajun, mina ei rõhuta. Elan üle. Mis seal ikka. Miks nemad rõhutavad ja karjuvad? Pirtsakad.

Märkate vastuolu? Muidugi märkate. Mina küll märkan.
Aint tegelt ei ole vastuolu. Mitte et ma oma individuaalseid kogemusi usun, teiste omi mitte, vaid ma olen nii kaua nii kindlameelselt üritanud end ja oma elu mahutada väidete alla, mis väljastpoolt tulid, "riisi keedetakse nii," "hea suhte saad nii," "täiusliku ahjuprae saamiseks tee sedasi," "kodu tuleb koristada sedasi," "ära jäta märkamata seda, teist ja kolmandat" (mida mina lihtsalt ignoreeringi), "trenn, mis kestab alla 20 minuti, ei tee midagi," "mis on populaarne, on hea," "meie madrats annab hea une," jne jne jne, et nüüd ma ei usu mingit infot väljaspoolt pluss ma kahtlustan, et teised inimesed on ka lugenud-kuulnud igasugu "nii elu käib"-jutte ja neid uskuma jäänud. Ehk nad ei jaga mitte isiklikke kogemusi, vaid asju, mida kuskil ühiskonna- ja meediatasandil väidetakse, ja nad võtavad sisse, et nii peab, nii on. Usuvad ise ka üleni,
Mingi soovita valetada või eksitada nad lihtsalt imevad endasse ümbritsevad reeglid ja kombed ja esitavad neid siis kui enda omi. 

Ja ma ei usu.
Kui inimene kirjeldab täpselt ära, mida ta tunneb (nagu nt notsu on teinud), jep, tuleb ära. Hakkan tema probleeme kohe tõsiselt võtma. 
Aga kui ta ei ole nii lahtine või nii sõnaliselt võimekas, ütleb asju, mis kõlavad, nagu oleks ta neid kuskilt lugenud, ma ei usu. Ma arvan, et ta ONGI seda kuskilt lugenud - et tema tunded ei ole ehtsad, sest ta väljendab neid klišeelikult nagu ajakirjas.
Mis ei ole tegelt nii lahke, kui mulle meeldiks. Kõik ei ole sõnainimesed. Aga samas - kui ma ei usu, ma ei usu ja mul on ka mitteuskumiseks hea põhjus. Inimesi, kes mulle mingeid müütilistele keskmistele inimestele mõeldud jaburaid nõuandeid andnud ja minu isiklikke kogemusi ignoreerinud on, on palju, ning ma keeldun uskumast, et nad kõik olid pahatahtlikud mölakad. Või rumalad.
Heh. Ei, nad olid sageli võõraste teadmiste asjatundjad, magistrid, doktorandid.
Ok, päris doktorit pole olnud =)
Aga haritud inimesed on VILUNUD uskuma, mis neile räägitakse. See ongi hariduse sisu: usu ja jäta meelde, mida sulle räägitakse või mida tõenduspõhistest allikatest loed.
Nii et nad siiralt uskusid, et aitavad mind, juhivad õigemale teele. Teate ju, et maailm on TÄIS inimesi, kes usuvad, et haridus on hea asi ning kui keegi sulle midagi õpetab, õpetab ta õigesti ja nii käibki. 
Maailm on TÄIS inimesi, kes usuvad pigem juttu kui isklikku kogemust.
Ja mina ei usu.
Et ma ei usu ka "mõtle oma peaga" ebateaduslikku pudrujuttu? 
Nojah. 
Ma ei usu eriti kellegi juttu peale nende, kes on mu meelest isiklikult usaldusväärsed. Et ma usun teaduslikke uuringuid? Jälle notsu - heh, kes on isiklikult usaldusväärne KUIGI MA KAHTLEN ALATI KA TEMAS - on mulle mitte jutuga, vaid rahuliku enesestmõistetavusega näiteid tuues õpetanud, et faktid on uuringutes enamasti õiged. Aga mida neist järeldadakse, mis kokku tuleb, on juba interpretatsiooni teema. Mitte tänulikumad inimesed pole õnnelikumad, vaid õnnelikumad inimesed on tänulikumad. 
Nt. 
Aga järeldused? Aga "lahendasime ära, elu käib nii"?
Ma olen nii palju kordi kogenud, MILLINE möggga see on, et ei usu enam kedagi. 

Ja noh, ohatise  kipituse peale panen alkoholi peale. Sest see on isikliku kogemuse kohaselt hea meetod old. Ja miks kannatada, kui ka ilma saab. 

AGA

HOIATUS! Ma kirjutasin selle postituse peaaegu valmis, siis läksin muid asju tegema ja magama ja naastes mõtsin, et krt. Kas avaldada? Mitte et see tõsi ei oleks. Aga vbla on korraga natuke liiga alasti ja ründav ning tekitab soove mul soolikad välja lasta. Ehk: hoidke end vaos, palun. 
Vaoshoitud mõttevahetus on samas alati teretulnud. 

Vahepeal on mõned asjad juhtunud.
EKL leidis, et ma olen piisavalt kirjanik, et mulle loomestipendium määrata. 
S.t. seda ma lootsin end ka saavat, mitte lihtsalt "kui ei taotle, ei saa nagunii midagi," nagu kirjanikupalgaga,  aga samas: ma tean ka ammu, et enamasti lootused ei täitu. 
Seekord täitusid. 
4000 raha aasta peale ja tunne, et näe, hoolivad, näe, märkavad - phmt väga hea asi. 
Aga - eks ole, aga. 
Millegipärast tunnen rahulolu, ent mitte rõõmu. "Mhmh, ma olen seda väärt, tore, et nemad ka seda nägid," mitte "Emake maa, ma olen nende meelest parem, kui ma ise arvasingi, ma olen nii hea!"

Nüüd, järgnev idee ei tulnud mulle eile selle stipendiumi ja oma vaoshoitud reaktsiooni peale, vaid juba mitu päeva tagasi. Miks ja kuidas, ma ei hakka ümber rääkima. Pole vist väga oluline ka. Saabusid mitmed olukorrad - ja korraga hakkas valgus kumama kohale, mis on nende ühisosa. Aa, seal on sarnasused!
Avastus saabus. Sain valgustatud. Taas. Omaenda omadused ja reaktsioonid muutusid arusaadavateks. Muidugi. Muidugi!

Sellepärast ma tahan mõistetud olla.
Sellepärast ma nii sügavasse meeleheitesse sattun, kui kommentaatorid mind halvustavad. 

Ma olen omast arust hea.
Päriselt.
Ma teen oma parima, et hea olla ja see tuleb välja ka. Eriti edukas olen viimasel 8 aastal või nii, mil ma end täiesti puruks ei rebi teiste heaolu nimel ja küsin otsesõnu tunnustust, kui muidu ei saa. 
(Varem ma ei julgenud isegi mõelda, et olen oäriselt hea - oh, mis nüüd mina, see pisiasi. Ma peaks tegelt parem olema, aga ei suuda end kokku võtta. Ja kogu tunnustuse tõrjusin tagasi: see ju loomulik, pole kiitust väärt, mis nüüd mina. Mitte et ma hea ei olnuks, aga ise keeldusin seda tunnistamast ja keegi teine mind ka ei veennud, et krt, sa oled kangelane.) 
Nüüd näen, et olen suht ebaloomulikult hea. 
AGA.
Aga päriselt ma usuksin ja tunneksin, et olen hästi, maailm saab minu läbi parem, kui saaksin tagasisidet: "Sa ise ei saa aru ka, kui hea sa oled!" "Keegi teine pole kunagi isegi mõelnud selle mu mure peale, mille ebatäiusliku lahendamise eest sa praegu vabadust palud!" "SINA tegid tõesti hästi, MINA jätsin sind hätta!" vms.
Ma usun siis, kui teised märkavad. Et nad ei märka, sest neil endil on pihmetähnid? Et ma elangi täiesti teistsuguses maailmas ja mu tegusid ei panda mitte sinna konteksti, kuhu mina nad asetasin, vaid kontekstidesse, mis neile teistele loomulikud (ja mulle täiesti võõrad)? Et mind ei nähta mitte nagu mina olen, vaid nagu need teised on? 
Oeh. 

Jah, ma olen teistsugust tagasisidet ka saanud omajagu, tegelikult. Vaikseid erasõnumeid teemal, kuidas mõistetakse oma enesetapu teinud lähedasi paremini, kuidas ma valgustan varjatud paiku inimhingedes oma kirjutistega, kuidas teine tahaks ka olla nii julge kui mina. Kuidas on näha, kuidas ma armastan, imetlusväärne. Kuidas keegi teine ei ole aidanud, mis siis, et lubasid, ja mina isegi ei lubanud, aga aitan.
Kuid rohkem ikka: "Ega ta seda muidugi ei ütle, aga vbla ta tegelt soovib, et sa surma oleksid saanud," "uskumatult isekas," "halb, ülbe, egoistlik, teistele üldse ei mõtle" ja "mis õigusega SINA veel lapsi tahad?!"

Tegelt olen parem, kui ma isegi aru saan. Kui need põlglikud hammustajad võtaks sisse, mis ma tegelikult olen, mõtlen, teen, nad oleks: "Tehfakk siukseid inimesi üldse olemas on?! See on ebanormaalne, kui krdi isetu sa oled ja siis veel põed ka?! "Vabandust, et ma selle kuuekäigulise söömaaja eest, mille tegin, ikkagi viis eurot näkku teilt saada tahan, mul ei ole muidu endal toiduraha?" Kle, normaalne oleks, kui me vähemalt materjalid kinni maksaks sulle!"
Aga tegelt tuleb: "Miks sa arvad, et eriline oled? Sa ju ise tahtsid meid toita! Ma olen ka tasuta tööd teinud! Sa said vähemalt viieka praegu!" 
Ja ma lihtsalt - nojah.
Ega ma ei hakka ometi vaidlema ja tõestama =) Ma tahan, et inimesed ise mõistaksid ja kui nad ei mõista, sitt lugu. 
Aga ikkagi tahaks. 
Ma tahaks, et tuleks mõni ekssõber, võtaks mu käed pihku ja paluks andeks. Ma tahaks, et saadaks aru, kui hea ma olen, ja seepärast ka eeldataks, et ma annan andeks, minu käest tasub paluda.
Ma tahaks, et tuleks mõni vaenlane ja ütleks, et ta eksis, ma ei olegi väga hull. 
Aga ...
aga.
Aga inimesed ei ole sellised ja eriti ei meeldi neile tunnistada - ka endale - et nad eksisid. 
Ohjah.

Üks asi, mis aitas valgustusel tulla, mille peale ma "krt, ta ei saanud aru, krt" tundsin, oli see Mudlumi arvustus Vikerkaares. Ei, seal ei öelda otse halvasti millegi kohta, millest ma hoolin, ja kui mõnesid asju oletataksegi valesti, ma ei haavu selle peale. Kiita saan ju  ka omajagu.
Lihtsalt - see tunne, et mind ei mõisteta. Et ma teen oma parima ja no ei tule ära. 
Jälle.
Alati.
Mitte ootamatut õnne: "Oh, ta sai aru, ta sai aru neist asjust ka, mida ma puust ja punaseks ei teinud, vaid ainult vihjasin!" vaid alatine: "Nojah, ta midagi sai sealt. Mitte seda, mida ma andsin omast arust, kuid vähemalt midagi."

Mitte "Oh, ma olen tema arust veel parem kui enda arust olengi!" vaid "Nojah, kena."

Ja kogu mu elu, KOGU mu elu on selline. Ma pingutan ja annan oma parima kõiki asjaolusid arvesse võttes, ja siis saan pahandada millegi eest, mida kas nimelt tegin või mis on paratamatu kaasnäht nii hästi tegemisele, kui vähegi oskan, sest minu silmis ilmne üldine hea ei jõua pea kellelegi kohale.
Kirjutamine kirjutamiseks, elamisega üldse on sedasi.
Rahvas ei näe enamikku asjaolusid ja leiab nende kolme põhjal, mis nende ajju maandunud on, et halvasti tehtud. 
Kui keegi saab aru, saadab ta  mulle erasõnumi, et toetab, aga minu ja peksjate vahele ei astu.
Mis on arusaadav. 

AGA.

Sünnipäevapilte

Kokkuvõte pole saadaval. Postituse vaatamiseks klõpsake siin.

Ah armastus, sina kallis magus mesi

healthy romance starts w friendship

and bad romance starts w rah rah rah aha ha roma roma

Ok, mida ma nüüd tahtsingi öelda?
Tegelt ei ole mul väga hinge peal ka homne pilditegemise vajadus ja absoluutne ideedepuudus, mis mul sellega seoses on. Ehk on võimalik, et ei teegi pilti ja siis on veel võimalik, et lasen K-l (ta tuleb ikka külla, mis siis, et me enam paar pole) teha klõpsu alasti igatepidi tuunimata minust isegi ilma meigita.
Kuigi ma arvan, poosi võtan sellise, et näeks enam-vähem kena välja kõigest hoolimata. 

Aga võimalik ikkagi ka, et ei teegi pilti. Sest ma ei pea seda, ma ainult võin ja VÕIN ka otsustada, et ei taha. 

Nii et mida ma siis tegelikult tahtsin öelda ... 

Ilmselt ma tegelt tahtsin kirjutada romantilistest suhetest. Kuidas jaa-jaa, demiseksuaal on selle ametlik nimi, aga tegelt ma lihtsalt projitseerin tundeid sinna, kus neid ei ole. 
Ehk minu ettekujutus inimestest, eriti isastest inimestest, on, et kõva koore all on tugevad tunded ja neid ei väljendata, sest ... midagi-midagi ja/või veel pole aeg, tunne pole veel nii terav, et rebib end nähtavale.
Tera peab ikka väga sügaval olema, et korralik endassetõmbunud vaoshoitud mees välja näitaks.
Selline romantiline Soome (või ka Eesti) mehe stereotüüp. Karm koor ja pehme sisu seal all.

Kui mees kõnnib mul tänaval järel ja räägib, kuidas mu silmad on nagu tähed ja kael nagu luigel, ma eeldan, et ta räägib seda kõigile, kel tissid, mingit päris asja on täiesti mõttetu sealt isegi teoreetiliselt loota, ja phmt värisen vastikusest. Mulle on arusaamatu, kuidas siuke inimtüüp eksisteerida saab, ja pean neid süüdlaseks maailma ees juba lihtsalt olemasolemise pärast. 
Ok, otseselt  nii on teinud ainult lõunamaa mehed, aga kui mees kahe tunni minuga koos viibitud aja järel kutsub mu välja sööma või tantsima, mu reaktsioon on sama. Või veel hullem, ta näeb tänaval mu tätokat ja küsib numbrit. Või kui me oleme koos maganud, ta oli esmapilgul vastuvõetav, aga umbes lõhkeb pärast seda suurest arrrrrrrrmastusest ja väljendab seda pealetükkival moel. 
Seks on ainult seks, jumalanna küll, mida sa tahad must?! Sa ei tunnegi mind!
Jäle.
Päris tunded inimese sees kasvavad aeglaselt ja on liiga intensiivsed, et välja tulla enne mitmeid kuid - vahel aastaid. Eks ju, on ju?
Aint et tegelikult inimesed ei ole sellised. Kel on tunded, avaldab neid. Kui kodanik kuid ja aastaid tundeid ei avalda, neid pole.
Soome või Eesti tavaline vaikiv mees annab purjus peaga naisele vastu hambaid ning tahab kartuleid.
Nii lihtne ongi.

Aga mina ikka arvan, et kui tundeid avaldatakse, eriti kui otse ja kiirelt, neid tegelt raudselt ei ole. Minu jaoks on porno - see, mis üles kütab, see, mis fantaseerima paneb, elab sees nii tugevalt, et ma ei saa magada, vaid pean aina mõtlema ja mõtlema ja mõtlema, mastrubeerima ja mastrubeerima ja mastrubeerima - selline lugu (visuaalne porno üldse ei loe, see on mingi igav pealiskaudsus), kus tegelased ei seksi, ei suudle, ei räägi millestki muust kui ainult igapäevastest vahetutest asjadest või filosofeerivad üldiselt, aga aitavad, kaitsevad ja hoolivad üksteisest. 
Emake maa, kui kuum see on ...

Pole ime, et juba lapsest peale olin kummuli sõprussuhete ees raamatutes, aga armusuhted jätsid külmaks. "Kolm musketäri" oli mu jaoks maailmaromantiline raamat - aga naised seal ei läinud mulle üldse korda. Mileedi veel. Olgu, kuninganna Anna oli ka tegevuskatalüsaatorina oluline. Aga muu ... absoluutselt kõrvaline. 
Seks? Kuulge, see on lihtsalt tegevus. Sõpradega koos süüakse, juuakse, reisitakse, räägitakse, seksitakse - no mõnega ei seksita. Mis siis?
Seksitakse ka vaevu tuttavatega? No kui paremat pole, võib nii ka, ent issake, see ei TÄHENDA ju midagi! See on lihtsalt - seks.
Seks ei ole nii tähtis. 
Kõik ace-id ja arod ja polüamoorsed kodanikud näevad seda ühtemoodi. Seks on lihtsalt seks. Seks ei ole millegi sümbol, midagi püha, tehakse ainult lemmikinimesega vms - seks on lihtsalt seks. 
Ja kui selle külge riputatakse mingeid tundeid, kui seksi loetakse nende tunnete väljenduseks või põhjuseks või midagi, mul hakkab äärmiselt vastik.
Me käisime koos jooksmas, nüüd valitseb meie vahel eriline lähedus, me oleme üksteisele erilisemad kui muud inimesed, on mu jaoks umbes sama idee, kui usk, et seks on Midagi Erilist. 
Seks. Ei. Ole.

Aga ma kirjutasin läbi ja paremaks seda Rongimehega juttu ja no niiiiiiiiiiiiiiiiii kuum. Jah, mhmh. Seda Minu Rongimeest ei olnud tegelikult olemas, ma mõtlesin kõik ise välja. Panin välise käitumise konteksti, mille mina oma peas loonud olin, aga kuna see sobis sinna nii hästi, armusin ikka sügavamalt ja sügavamalt.
Me nii hoolime üksteisest, me näitame teineteisele oma õrnu ja valusaid hingetahke, me oleme üksteise jaoks alati olemas.
Oh, mis armas asi.
Mina olin talle päriselt ka see inimene, kellele võib kõigest rääkida. Mina rääkisin talle samuti --- peaaegu kõigest.
Et ma teda tahan ja igatsen, loomulikult mitte. Kammaan. See oleks ju ... iu! Ta oli oma naisega õnnelik ja rahul! Ma ometi ei tüki vahele.
Tema rääkis mullegi enam-vähem kõigest. (V.a. et ta kunagi ei öelnud mulle, miks ta alkoholi ei tarbi. Ehk üks level usaldust jäi ka sedapidi alati saavutamatuks.)
Aga muudest asjadest: piirideta kõigest.

Mis lõi väga karmilt vastu viimaks. Kui tema naine ära läks, korraks olin mina ja ma siis tõdesin, et sry, sa ei taha mind, ärme tee üksteist õnnetumaks, hakkas ta aktiivselt uut naist otsima - ja otsis täpselt nii meeleheitlikult ja nõmedalt nagu kõik need mehed, keda ma jälestasin ja kellest eemale tõmbusin. 
Uut naist. 
Ma üldse ei lugenud talle. Korraks vahepeatus päris naiste vahel, mille sai joonelt unustada. 
Saan aru, et ta eelmine oli tal väga ja väga hinges, aga et isegi plaastrina, isegi korraks-leevendusena ei kandnud ma kauem kui paar kuud ja kaks näost-näkku kohtumist JA et ta mind üldse ei hoidnud ka enam selle järel ... Brr. 
Ma sain tema otsingutest lähivaate. Ta ei tsenseerinud end minu ees või minu pärast natukenegi. Minuga räägitakse ju kõigest?
+ kui ta kedagi tahtis, näitas ta seda väga välja. Ka siis, kui ma otseselt pealt vaatasin, samas seltskonnas olin.
Sest kui inimesed tunnevad, nad ka väljendavad seda.

Aint mina ise ei näita tundeid välja, sest äkki teine ei taha, äkki ta tahab kuidagi muud moodi, oleme vaoshoitud ja väärikad, nagu peab vms.
K-le mingi aja möödudes ikka näitasin ja sain vastuseks: "Ööäämmmääämmm."
Millest ma järeldasin esimeste ahastuste järel, et mitte ta ei taha mind, vaid et ta ei taha väljendada. 
Et ta minuga edasi tahtis suhelda, oli  mulle võti mitte ahastada, vaid oodata. Ta ju hoolib, lihtsalt ei oska seda näidata?
Ja muidugi ma ootasin tühja. 
Kui ei väljendata, ei olegi midagi väljendada. 

Jaa, ma TEAN seda.
Aga - ei tunne. 
Kui krdi kuum see Rongimehe lugu mulle tundub ... ikka veel. IKKA VEEL.