laupäev, 3. november 2012

Ilu mõttetusest e. edevuse katk IV

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kaalunumber päeviku vasakus servas oli tükk aega vale.
Mitte seepärast, et ma oleksin oma reaalset kaalu häbenenud, vaid seepärast, et ma lihtsalt ei pannud tähele, et see kaalunumber on juba pikemat aega piinlikult vale.

Kuidas see niimoodi juhtuda sai 

Nagu te loodetavasti teate, on naiste kaal kuu lõikes nagunii 2-3 kilo jagu kõikuv. Mis tähendab, et panna enda kohta kirja mingi ühene kaalunumber on nagunii tõe venitamine. Aga kuni see kirjasolev kaalunumber korrakski kuu jooksul saavutatav on, ongi samas ju kõik õige. See on mu selle ja selle tsükliperioodi püsikaal.
Nii, aga ma ei kaalu end ju iga päev. (Ega ka iga nädal). Ja vahel, kui kaalun, ei viitsi riideid ära võtta, siis saab kohe arvestada, et kaal näitab liiga palju, aga kui palju liiga palju, on juba enesepettusvõimekuse teema. Ning teate, 2-3 kilo võib ju tegelt olla vabalt venitatav ka suurusjärku 3-4, eks ole! Kui on tundlik organism.
Ja nii ma üldse ei märganud, et oleksin juurde võtnud, kuni kaalunäit mind ükspäev arvuga 75 ehmatas ja ma seda siis pea viltu vaatama jäin.

Kui te arvate, et ma siis võtsin käsile drastilised meetodid, dieedi ja hullunud treenimise, arvate küll valesti.
Ma tundsin end hästi, nägin vähemalt enda meelest täiesti kena välja, skoorisin jätkuvalt komplimentide mägesid, ja kuna enamik mu rõivaid on mulle nagunii siit või sealt laiad olnud, siis ei pidanud ka garderoobi asendamisele mõtlema.
Tegelikult istusid osad riided isegi paremini. Kurvidega naine on nagu taskutega teksad jne.

Mõtlikult kirjutasin kõrvalolevasse enesekirjeldusse kaaluks siiski 72, leides, et 75 pidi olema tsükli kõige veerikkam aeg, +3 kilo on kõik veest, eks ma söön natuke vähem ja kõik kohe normaliseerub, pole vaja muretseda.
Ja siis tabas mind haigus ja isupuudus.
Nädal hiljem vahetasin kaalunumbri 69 peale tagasi. See 69 oli küll patuga veidi pooleks, sest tegelt näitas kaal 70 ja kriips rohkemgi, aga ma arvutasin automaatselt 3 kilo maha ja leidsin, et asi on pettusest kaugel.

Hea enesetunne ja normaalne kehatemperatuur taastusid, isu ei tulnud aga ikkagi tagasi. Tervelt kuu aega. Minu teatavaks pettumuseks ei juhtunud aga seda, et iga nädalaga veel 5 kilo alla oleks läinud. Kui täpne olla, ei läinud alla suurt midagi. Keha viskas vee välja ja muutus kõige muuga maru kokkuhoidlikuks. Kusjuures ma ei näinud ka oluliselt teistsugune välja kui selle õnnetu 75 kilo ajal. Esineksin ma alasti mõne hurmava noore mehe seltsis igal õhtul, siis ta ilmselt oleks mingit vahet märganud, aga kuna mu seltskond voodis on ainult kujuteldav, siis... ei paistnud nagu vahet.
Kuni see kuu aega, kui ma kaalusin 70 koma natuke, sai mööda, isu oli ikka minimaalne, ja keha asus jupphaaval kaalu alla laskma uuesti.
Sel päeval, kui ma pärast duši kahe jalaga kaalul seisin ja see näitas 69 reaalselt, mitte kujuteldavalt, võis ka seinal olevast peeglist näha, et kõhnemaks on läinud nii mu nägu kui õlavarred ja väike rasvapadi alaseljal enne tagumikukumerust oli samuti ära kadunud.
Krdi hea nägi välja.
Keerutasin end võlutult peegli ees ja võtsin poose, lastes käterätikul hooletult paari põnevamat kehaosa katta või kasutades seda sihipäraselt, nii et kaetud said täiesti mittestrateegilised osised ja kõige muu hämmastav voolujoonelisus jäi pilgu ette imetlemiseks.
Kurat, mõtlesin riidesse pannes, kui kogu see ilu ära kadus ja kampsun seljas nõmedalt lotendama asus (aga ilma kampsunita ei saa elada, sest nagu kõigil kaalu kaotanud inimestel, on ka minul permanentselt külm ja ma magan öösel nelja tekiga). Ja mis kasu mul sellest siis nüüd on? Mida ma sellega nüüd peale hakkan? Kujutan end ilusamana ette teki all või?
Sulaselgest pahameelest tuli isu peaaegu tagasi. Suure ponnistusega meenutasin talle, et mul pole teda tegelikult vaja, kõtt!

Keegi hea fotoka ja fotosilmaga isik (eelistatult naissoost) must napis rõivas fotosid tahab teha? See sireduse värk tuleks ju kuidagi ära kasutada, enne kui ära kaob!
(Mul üks pildistav kandidaat on juba: nimelt kunstnikusilmaga Tin. Aga... keegi talle natuke paremat kaamerat laenab sihtotstarbeliselt?)

25 kommentaari:

notsu ütles ...

Tibikommentaar ka: kust sa küll selliseid riideid saad, mis kurvide peal paremini istuvad?

Mul on viimase paari aastaga nii puusa- kui rinnaümbermõõt suuremaks läinud. Vööümbermõõt ka, aga see ei loe, sest siis tuleb lihtsalt laiema värvliga riided muretseda.

Puusaümbermõõt kah eriti ei loe, sest talje ja puusa suhe on ikka umbes sama, nii et need probleemid on juba tuttavad (pükstega on reeglina 2 varianti: kas lotendavad vööst või ei mahu puusast ümber, järelikult tuleb seelikuid kanda).

Aga vat suurenenud rinnaümbermõõduga on suurem häda kui enne, sest õlaümbermõõt ega selja laius ju suuremaks läinud ei ole. Mis tähendab, et õlgadest parajad riided tulevad eest kinni ainult siis, kui nad on ekstra venivast materjalist - ja vahel istuvad nad ka siis inetult. Justkui oleks liiga väikese pluusi selga pannud - aga pagan võtaks, kui ma panen selga pluusi, mis on rinnust paras, siis on see õlgade pealt nii palju üle ääre, et õlaõmblus on kuskil poole käsivarre peal ega lase normaalselt käsi liigutada!

Või siis ripub rinnust paras riie kõhu pealt nagu kott. See on küll puhtesteetiline probleem, mitte liikumisvabaduse küsimus, aga hästi istuvuseks vist ikkagi ei kvalifitseeru.

Kui ma oleks ühtlaselt lapik, oleks oluliselt lihtsam parajaid riideid leida.

notsu ütles ...

btw, mulle meeldib alaselja rasvapadi. Laiapuusalise ja kitsaselgse karkassiga olen ma eluaeg olnud, nii et kui ma olin kõhnem, siis oli tagantvaade kuidagi koomiline: selg tuli laiadest nurgelistest puusadest välja nagu mingi kalaroots. Nüüd koos väikese rasvapadjaga on voolujoonelisem ja hakkab juba väikest viisi Man Ray "Ingres'i viiulit" meenutama.

väga väga naine ütles ...

Poest saan =)

Kaltsukas-poest enamasti.
Kudumid eriti tahavad vastu pehmeid kurve liibuda ja neid emmata, mitte rippuda nagu kott ülalt alla.
Ja siis need seelikud, mil on TÄPSELT õige pikkus, kui nad püsivad teatud kõrgusel, hakkavad kõhnunud kogu peal vajuma alla ja keskkoha asemel puusadel rippuma, ja siis on nad korraga täiesti lollakad ning lõppevad vales kohas.

Mulle see kõhna lihaselise selja ja laia puusa kontrast meeldib rohkem kui teine variant, aga ega ma ei kaevanud enne ka eriti =)

Muidugi, mul on vist mingi rinna-õla eriti standardne komplekt, sest ma pole kunagi kummagagi riiete istumise osas erilisi probleeme tuvastanud. Minu probleemid on ikka need taljest paras - puusast kitsas, puusast paras - taljest lai-probleemid.

väga väga naine ütles ...

Ja et enam-vähem ülalt parajad varrukateta särgid on lühikesed, õige pikkusega varrukateta särgid aga ülalt suured ja laiad ja vahel üldse meeste omad.

ma kannan neid liiga suuri särke siis =) Ikka parem kui enne puusakonti lõppev imelik kandiline riidetükk.

Kaur ütles ...

Sirabella, http://sirabella.ee/ ja http://www.facebook.com/pages/Sirabellas-Photography/167584928548?fref=ts

notsu ütles ...

See puusa-talje probleem on mul ka, no ja nüüd kujuta ette, et rinna-õla vahel on täpselt sama probleem - koos probleemiga, et "kõik laiuselt parajad särgid on liiga lühikesed".

Kui ma lisaks rinnapartiile arvestaks suurusnumbrit valides ka pikkusega, siis oleks särkide õlaõmblus vist kuskil küünarnuki peal. Lahendus on siiamaani olnud kleitide särgi või pluusina kandmine.

mul on kudumitega alati olnud tunne, et nad sobivad just kõhna keha peale rippuma. need rippuvad kudumid, tähendab. Liibuvamad kudumid on muidugi kurvide sõbrad.

a mis selga ja puusadesse puutub - no vaata kui kena selg. oma kõhnade õlgadega ma muidugi nii kena sümmeetriat kunagi ei saavuta.

väga väga naine ütles ...

Ma guugeldasin selle viiulipildi muidugi välja, kui sa esimest korda mainisid, juba.

Kui ma oma pildid kunagi tehtud saan, siis tulen virisema, et noh, kas minu selg on siis inetum või?!
=)

väga väga naine ütles ...

Jäetud lingi kohta - aitäh! Aga kui mul oleks pappi täishinnaga professionaali juurdeminna, ma vist ei küsiks siin, et laenake sõbrantsile kaamerat.

Anonüümne ütles ...

Ma võika laenata, aga veits kaugel olen.

notsu ütles ...

portreteeri aga. ma usun, et sul päris sellist kalarootsu ikka ei ole, nagu mul nooremana.

väga väga naine ütles ...

Üldiselt ma selliseid kudumeid väga ei kanna, mis on rippuvat laadi. Ikka sellised embavad on hinnas. Aga nüüd ripuvad need ka ja see on täiesti nördimustäratav.
Vähemalt selle ülemise kumeruse juures on liibumisruum selgesti liiga väheseks jäänud.

Kaur ütles ...

Ma soovitan, et ikkagi uuri neid professionaale. Kasvõi teadmaks, MIS on hinnas ja mis variandid on. "Kaamerata" vihjab sellele, et sõbrannal (no offence) ei ole ka valgust ega kohta, kus pildistada, seega ka kogemust. Aga kui kunstnikusilm on, siis on tore.

Mis puutub teemasse, et "enne kui ära kaob": tuttav daam näiteks sai elu figuuri kätte kohe pärast sünnitust, kui laps võttis kõigele allergiline olla ja lihtsalt ei lasknud süüa. Never say never jne.

Aga no pildista kus tahad, peaasi et pildid pärast blokki paned :)

Manjana ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
notsu ütles ...

aa noh. sul kindlasti näebki selg parem välja kui mul nooremana - ma olin 170 pikk ja 56 kilo, kujuta neid ribikonte ette. Praegu olen 65 ja palju kenam näeb välja. tähendab, paljalt on kenam. Riietega on muidugi keerulisem.

väga väga naine ütles ...

Muide kaur - minu elu vorm oli raudselt ära pärast mu esimese lapse sündi.
Ma läksin nii kõhnaks, et ei saanud kõhuli magada, sest puusakontidel oli valus, aga samas rinnad olid nagu imetaval emal ikka.

Aga pärast teist last nii äge enam ei olnud. Pool aastat läks, et raseduseelsesse kaalu saada ja sealt alla ei läinud enam midagi. Hoopis üles, kui imetamise lõpetasin.
Ma kolmandale jõnglasele kui erilisele iluravile ei loodaks niisiis =P

notsu ütles ...

vist on ikka maitse asi see iluvärk, ma vaatan, mulle ei ole kunagi meeldinud, kui mu kondid kuskilt välja turritavad, nii et millegi vastu minnes on valus. nii et küllap kirjeldaks mina oma "elu vormina" midagi ümaramat kui sina.

üks mu sõbranna on loomu poolest kõhn, ka mu 56-kilo aegadel tunduvalt kõhnem kui mina ja ta ikka häbenes oma ribisid ja ei julgenud nende pärast dekolteed kanda ja rääkis igatsevalt oma teismeaastatest, kui põsed olid ikka ümaramad ja. nüüd on ta ümaram, kah pärast lapse sündi :). ma arvan, et ta ainult rõõmustab, kui lapsega tulnud kilod maha ei lähe.

väga väga naine ütles ...

Ma pole kunagi nii kõhn olnud, et liiga kõhna ligigi saada. Ka tol puusakont-teeb-haiget ajal. Mulle lihtsalt loodus on andnud nii suurejooneliselt laia vaagna, et mingit kasinat pisikest taguotsa või siredaid reisi sellega saada tähendaks juba näljasurma kanti jõuda tervise ja luukõhnuse kanti ülejäänud kehaga.

Seega ma elan maailmas, kus naine ei SAA olla liiga rikas või liiga kõhn ja mu "elu vorm" ongi see üürike aeg täiskasvanueast, kui puusaümbermõõt oli alla meetri mõned kuud =P.

notsu ütles ...

Mul on kah lai vaagen - puusaümbermõõt ei olnud mul vist ka 56 kilo päevil alla meetri - aga ega see kõhnemaks jäädes kitsamaks lähe, kondid dieedile ei allu. Vastupidi, seda silmatorkavamalt lai ta kõige muuga võrreldes on (mõtlen jälle sellele, kuidas laiast vaagnast tuli välja selgroog nagu heeringaroots).

isegi 54 kilo päevil (mil ma kartsin, et mul on mingi surmahaigus, ja jooksin paanikas arsti juurde) oli suur puusaümbermõõt.

Rasv aitab natuke proportsionaalsemaks siluda. Mõtle luukerele, selle küljes paistab ka kitsas vaagen tugeva horisontaalse joonena.

pisikese taguotsa unistusest ei saa ma lihtsalt aru, ma arvasin juba kõhnemal ajal, et mu välimuse juures üks väheseid häid asju on see, et mu taguots on ümmargune, mitte lapik. Sama hea asi kui rinnad. ega sa ju ka ei häbene, et rinnad on küljes, oi, siit tuleb issand kui suur rinnaümbermõõt, appi kui paks ma olen, peaks nad äkki ära opereerima. või noh... jällegi, laiad puusad paistavad ju proportsionaalsemad, kui neil on lisaks laiusele ka teine mõõde olemas, muidu oleks nagu piparkooginaine.

või noh... on ju ootuspärane, et naistel on ümmargused asjad küljes?

ainult riided istuvad lapiku figuuriga paremini ja lihtsam on neid osta, see on küll tõsi. teksased mahuks jalga ja puha.

väga väga naine ütles ...

Hetkel suhtun rahulikult. Täiesti hea tagument on vormunud =)
Aga noorukesena ikka väga põdesin. Vägavägaväga.

notsu ütles ...

See on hirmus huvitav.

Ma pidasin ennast noorena kah hirmus koledaks ja põdesin väga, aga selle nurga alt ei taibanudki põdeda. ja see, et mul oligi suhteliselt väike kaal, ei tohiks siin erilist rolli mängida, arvestades, et päris paljud normaalkaalu alampiiri lähedal kõikujad ikkagi oskavad selle pärast põdeda. Kaheksakümnendate lõpu-üheksakümnendate alguse riietes (liibuvad püksid, lotendav pusa) suutis minusugune laiapuusaline ja lühikeste jalgadega tüdruk pealegi isegi kõhnana äärmiselt masajas välja näha. a ma vaatasin seda peegelpilti ja mõtlesin lihtsalt "kole", mitte "paks", masajusest hoolimata.

Mitu klassiõde, keda ma kadestasin kui "ilusaid tüdrukuid", olid minust märkimisväärselt ümaramad. Päris pikka aega arvasin niisiis, et see kaalu pärast muretsemine on mingi ilu-või ajakirjanduslik konstruktsioon, et päriselt ometi selle peale ju ei mõelda (kui on mõelda ju ometi palju olulisematest asjadest, näiteks vistrikest või üldisesest koledusest).

väga väga naine ütles ...

Ma ei pidanud end koledaks. Vastupidi, ma pidasin end ilusaks, laiast tagumikust hoolimata, aga keegi teine ei tundunud pidavat. Siis ma olin ilgelt pettunud, et teooria "usu, et sa oled ilus, ja kohe teised ka usuvad" ei pidanud paika.

Alles hiljem sain aru, et asi pole AINULT usus, et oled ilus. Sa võid ju uskuda, et oled ilus, aga kui muidu arvad, et oled paras piinlik tropp ja pead teesklema kedagi teist või mutumagi kellekski teiseks, et maailmas olemas olemise õigust omada, siis paistab see välja. Ebamugavus omas nahas ei pea olema piinlikkus oma välimuse pärast - kui sul on piinlik hoopis oma sisemuse pärast, jätab see samasuguse abitu ja armetu mulje ja inimesed hoiavad eemale.
Põhjusega. Ma olingi tollal, lähtuvalt oma ebakindlusest ja vajadusest end tõestada, ikka üsna jube inimene =)

notsu ütles ...

kõlab nagu üsna lootusetu tagasisidering: ma tunnen ennast piinliku tropina ja ma üritan ennast tõestada, tõestamine annab tulemuseks,et ma käitun nagu piinlik tropp, selle tulemusel on mul vajadus ennast tõestada, selle tulemusel ma käitun nagu...

kuidagi peab ju võimalik olema sellest välja tulla no ja nagu näha, kuidagi ongi.

Siis on veel see huvitav asi, et miks osadel see tunne tuleb, et on vaja oma maailmas olemise õigust ära teenida, ja teised arvavad, et see on nende sünniõigus.

ma tegelen vahel siiamaani maailmas olemise õiguse ärateenimisega, millest tuleb ilgelt palju jama, aga päris enesestmõistetavaks see ikka muutuda ei taha.

väga väga naine ütles ...

jäin mõtlema selle piinliku tropluse ringkäigu üle täna.

Jõudsin jälle enesehinnanguni.

Mida ja kuidas sa endast mõtled. Kes sa enda jaoks oled. I'm ok-you're ok maailma nauditavuse tõdemiseni. Sama värk. Murrang tuleb seal, kui hakkad positiivselt hindama nii ennast kui teisi.

Mis mulle kohati hirmu tekitab, on see, et kas asjad on tõesti nii ühesed ja lihtsad? Kas reaalne tajutav õnn ja eneseteostus on võimalikud ainult ühel moel?

Loen vahel omaenda võrgupäevikut üle. Ja vahel sattun samateemaliste eneseabipäevikute peale laias ilmas. Ja kõik vähegi usutavad ja pädevad eneseabilehed on kohutavalt sarnased oma ideedelt. Ole endaga sõber, julge olla laisk, aga tee tööd, kui sul on kirg, ära anna alla, jaga tähelepanu, ole suuremeelne, usu endasse, ole teiste vastu leebe jne jne jne.

Kui niimoodi elada, on tõesti suurem võimalus midagi olla, midagi suuta, naeratada endale peeglisse ja kuulda jälle ja jälle, kuidas "Sinus on midagi... erilist!"
Proovitud.

Aga nagu kõik maailma naised ei ole oma ideaalvormis 90-60-90 mõõtudega, ei tohiks ju kõik maailma inimesed muudkui ühesuguste teadlike otsuste põhjal ühtemoodi õnnelikuks saada?
Isegi kui jätame välja need, kes EI TAHA olla õnnelikud - neid on päris palju - ikkagi tekib õudne ühe vormiga tagumise tunne mähes, kuidas siuksed isehakanud õnnelikud nagu minagi leiavad oma õnned nürilt ühtemoodi.

Peaaegu tahaks mõelda, et olgu ikka inimesed edasi arad, närvilised, väiklased ja laisad. Mitte et mina parem välja näeks, vaid et mitmekesisust säilitada.

notsu ütles ...

noonoh... see eeldaks, et nende ise, kellesse nad uskuma hakkavad ja kellega nad sõbraks saavad, on kõigil ühesugune. a ma olen optimistlik ja usun, et äkki inimesed on päriselt veel erinevamad kui nad endal olla lubavad.

väga väga naine ütles ...

Kuule, sa annad mulle lootust =)