esmaspäev, 31. detsember 2012

Kui sa oled hea, ole sina ise*

Hommik

Ma tean, et peaksin igast asju tegema praegu. Näiteks magama, võtma tolmuimejaga vannitoa põrandalt kassiliiva, nõeluma Tütarlapse jopet, mil on imelik rebend varrukal, ostma poest samale lapsele ilutulestikku, tegema süüa, pesema hambaid, kitkuma säärekarvu**, siluma oma märgade juustega magama minemisest pöörast soengut, võib-olla isegi vaatama, misasja õppejõud nüüd tahtiski, et ma kokku kirjutaks viiendaks jaanuariks...
Niisiis kirjutan teile.

Tulin kell 04.41 hommikul läbi jäitesaju kodu poole ja mõtlesin malbelt ning natuke äraolevalt, et kas ma tegin õigesti? Oot, mis inimene ma selle jooksva olukorra põhjal nüüd olengi?
Selgus, et sellele küsimusele leidus täiesti lihtne vastus: ma olen inimene, kes läheb kell 04.41 läbi jäitesaju kodu poole, ümber varruka lahkelt laenatud helkur ja hinges veendumus, et kui vähegi võimalik, tuleb peolt enne magamajäämist koju minna. Sest võõras kohas meiki maha võtta, magada samas pesus, mida tuleb hommikulgi kanda, ja pesemata hammastega, ning hommikul pererahva ning teiste ööbijatega suhelda, kui vedru on maha käinud, näos kaks värsket vinni ja rinnus väriseb pohmeluses küülik, on võimalik ja vbla isegi omajagu meeldiv, aga kokkuvõtteks siiski liigne koormus, kui olemas on ka alternatiiv.
Muu alternatiiv, kui magada märjas lumes, s.t.

Tuvastasin, et selline inimene olemise vastu ei ole mul vähimatki. Olen see inimene, see inimene olen mina.
Olen. Mina.
Ossa, see inimene olengi mina! Ja mulle meeldib see inimene!

Kodus tabas seda mina-inimest muidugi vajadus panna pesu kuivama, koristada kokku üksi kodus olnud laste poolt üüratus koguses maha puistatud plaksumais, pesta köögipõrandalt maha arusaamatu kleepuv miski ja siis nägin, mida üks lähedane sugulane oli mu ära olles kempsuharjaga teinud.
Hari nägi välja nagu oleks sinna oksendatud. 
Tekkis kohe soov asutada Kempsuharjade Päästmise Selts. 
Ja siis ma päästsin kempsuharja ja sain magama kuskil kell 6 midagi alles. Aga - kui süda on soe ja lööb nagu vaja, ei tee olud midagi - ehk isegi alkohol, vähe und ja varahommikune koristamine ei suutnud rikkuda üldist õnneliku enesetunnet.
Ei valuta pea, ei lämmata kõri.
Ainult ootus ja helgus.

Öö, 14 tundi hiljem

Loendasin: alates 14. detsembrist on mul olnud 2 päeva, mil pole olnud mingit Üritust, sellisele sõitmist või sealt naasmist.
Täiesti mine-lolliks-elutempo. Täna ka: ikka hästi palju oli vaja teha, ega muidu ei saa ju =)

Aga õudselt tore on. Tõesõna, pea kogu aeg on ilus, tore ja hea. Tahaks minna ja kõigile jagada, kõigile anda, kallata nagu kannust. Teen rohkem, on rohkem, saangi rohkem jagada!
Leevike lendab toas ringi ja minu sees on absoluutne rahu + enesega tasakaalus olemine ja isegi mõte, et tegelt ei peaks inimesel olema vaja linde, et end maailmaga tasakaalus olevana tunda, ei sega.
Ma olen see inimene, kes ma olen. See inimene, kel on leevike toas ja kes on selle üle õnnelik.
Ei peagi olema midagi veel, midagi endast ülemat-endast paremat, et suuta anda rohkem, armastada*** rohkem, teha rohkem.
Vajalik on saavutatav ka selle inimesena, kes ma olen - kui vaid piisavalt tööd teha ja tahta, iseennast tunda ja sobivad meetodid leida.
Ainult niisama istuda ja õnne sülle kukkumist oodata mina küll ei tohi.
Mõned vbla tohivad, aga vat mul tuleb siis õudus peale =P



* Tervitused Ramloffile! 
** Ma ei pea seda, ilmselgelt. Täna ka ei teinud =)
*** Valige suvaline meeldiv tähendus kogu selle sõna lollilt suurelt tähendusväljalt. Ei suuda täpsem olla hetkel.

P.S. Mõni parem inimene, parem mina oleks soovinud teile kuidagi erilist uut aastat ja püüdnud leida selleks kõige puhtamaid ja uuemaid sõnu, aga see inimene siin muidugi rääkis ainult endast.
Kahju - ent mu kiindumuse ehtsust abitus tema väljendamisel ei vähenda.

Olgu teil kõigil senisest veel enam julgust ja antagu teile osadusvõimalust igal pool, kus see tõesti oluline on!

Kommentaare ei ole: