Plõksimine ja egotripp

Lühike kommentaar (kuulub tegelikult peatüki "kiitus" juurde):

on vaja tähelepanu?
on vaja plõksida ja üles-alla hüpelda ja teisi togida, et näidata kui ilus sa oled?

on vaja vahel oma litakas kätte saada, et jälle rahulik olla?

minul näiteks on vaja. muidugi minul on vaja.

Aga vähemalt ma siis ei vingu pärast, kui vastu togitakse, solvutakse, postkasti kakat poetatakse ja öeldakse, et ma olen kole ja ebameeldiv.
Tähelepanu on tähelepanu, tuleb teist nii- ja teistsugust. See on selline üldreegel, et kui juba tuleb mitmelt poolt, tuleb ka mitmesugust.

Võtan hea vastu - ja halva ka. Ja jumala pärast -ei ürita enam iial sitast saia teha ja halva tähelepanu pöörajatele ükskõik kui kaudselt kinnitada, et tegelikult olen ma tore inimene ja mind tuleb armastada.
Ma olen seda nooremas põlves paar korda proovinud.
Parim, mida saab teha, on vait olla.

Plõksimise järel tasub üldse alati vait olla.
Muidu keerutab hüsteeriat üles. Kas teistes või endas või kõigis.

Nädalavahetuse tähtsündmused lumetormis

* lumetormis jalgsi läbitud kilomeetreid: 12
* neist 22-kilost last kandes: 8 (jah, õlavarred justkui pisut tuikavad)
* poes varustusretkel käies osta unustatud asjad: piim, keefir, kohvikoor, tikud, kartulid
* ostetud mh: suur brie juust, 300 g shokolaadi ja shoklaadikomme, 140g martsipani, suur pakk basiilikut, poolteist kilo apelsine
* ostetud asjadest nüüdseks otsas: shokolaad+kommid, brie, apelsinid
* Tartust koju teel kraavis näha olnud busse: 5
* dragonis peaaegu-surma-saadud kordi 2 päeva jooksul: 4
* jooksva eluolulise tegevuse untsukeeramisi kohutavate veeretustega: 6 (lihtsalt iga kord polnud ohver mina, korra suri süütu heatujuline npc ja korra kuivatasin ma oma veeretusega õnnetul kombel ühe metsa ära. Pärissurmast päästsid mind teised mängijad, kes veeretasid paremini)
* \o/ tehtud ja "Squeeeeeee!!!" karjutud: 7-8 korda
* klikitud Kroka-ref Saga linki , et leida uus Supernaturali Episode Review of Doom: 13 korda
* leitud uus Episode Review of Doom: 0 korda
* saadud kingiks moosi: 2 purki ja 1 karp

Kokkuvõte: kordaläinud nädalavahetus, aga ebaproduktiivsus on hirmutav

Tagasilöök

Ilmne on, et äng on asunud vastupealetungile.
Tal on liitlane.
Minu vererõhk.

Peaaegu iga kord, kui ma hakkan kehaliselt nagu lausa vormi saama, kaal võtab ette mõningase languse ja ma olen endaga üsna rahul ja mul RÕÕM füüsilisega tegelda, otsutab mu vererõhk, et on geniaalne hetk kukkuda veel allapoole kui tavaliselt.
Mis toob kaasa selle, et mul hakkab pea ringi käima.
Viimased 4 päeva on möödunud lakkamatu pearingluse tähe alla, ja ma ütlen teile, see ei ole tore. Ma pole nii külma kõhuga, et kõiki oma tavalisi toimetusi, jooksuringe ja asju teha, kui ma TUIGUN ja kergelt iiveldan. Mis tähendab, et ma ootan ja puhkan ja söön, kuni paremaks läheb. Kuramuse NELI päeva juba ootan.

Mul ei ole sellisteks olukordadeks, kui mu oma keha, tuttav ja kallis keha mind alt veab, ühtegi retsepti. Reeturlik moodustis selline!
Täna olen ma lisaks täis tuubitud paratsetamooli, mis mulle ei mõju, sest mul hakkas pea valutama ja ibuprofeeni karbi unustasin maale, kui ma seal viimati käisin, ja kuna paratsetamool mulle tegelikult ei mõju, siis pidin võtma hobuseannuse, et saada sealt kõrvalt kätte oma 16 mg kodeiini. Kodeiin on tore.

Kodeiin mõjub.

Aga mu eriliselt sitale meeleolule mitte. Ma magan piisavalt. Ma söön piisavalt, vitamiini- ja valgurikast toitu pealegi. Ma olen väga kaugel anorketiliselt kõhnusest. Miks mu keha mind siis nii halvasti kohtleb?
reetur, ma ütlen.

ma tean, et ma pole haige. see ei vabasta mind enesetundest, et ma OLEN, igatsusest, et keegi peseks mu eest nõud ja pühiks toa ja söödaks mind apelsinide ja kuuma supiga.
Selle asemel on mul kaks nõudvat last.
Samas, ühel päeval on nad kah teismelised ja toovad mulle poest (paki)suppi ja apelsine ja pesevad nõud. Igatahes on mul PERE ja millegi poole tulevikku vaadata ja see on äge.
Positiivne noot koos peavalu taganemisega =)

Aeg ja möödumine

Mul oli kunagi isegi umbes selline soeng, nagu sel pildil. Selle vahega, et tema omal on juuksurikäe maik man, aga mina tegin enda oma ise, lõikusest värvini. Ja minu oma oli kohati lühem.
Sellist parti pole mul küll kunagi olnud.
Üldse ta meenutab mind mingil mu möödnunud eluperioodil. Mitte näojoontelt või olekult, aga bravuurilt, sigaretilt ja alusrõivastes ringi kondamise koha pealt ka.

Mõtlesin täna, kuidas ma olen vanaks jäänud.
Vaimult.
Teinud pesa omaenda pähe, mõnusa ja sooja, võtnud selle, mida supermarket ja meediapasun meie ümber pakuvad, moodustanud sellest midagi kodutaolist ja kutsun seda Iseendaks.

Kui tütarlaps sündis, teate, mida ma talle unelauluks lausin? Psychoterrori "Ära Argentiinasse" ja prantsuse rahvalaule blondiinidega magamisest ja pardijahist ja The Doorsi "People are Strange". Ja "On möödunud päev, peagi algamas uus, ma laman käed taskus voodis, sigaret suus..."-Vennaskonda. Poeglapsele olen ma laulunud lõpututes ridades "Eia-tuia, lase kiike käia," Mõmm-mõmm-mõmm-mõmm, nutab karujõmm" ja "Üks väike laul oli rannas maas". Tütarlaps tegi mul kaheaastasena kollaazhe. Poeglapse käest võtan ma käärid ära (liimida vahel lasen), sest jumal teab, eks ole. Haavu ja arme pole ju talle rohkem vaja, niigi üks käsi ära näritud.

Ma ei mäleta, millal ma viimati tantsisin kuidagi teisiti kui omas kodus arvutist tuleva muusika saatel. 2 aastat? 3? 4? Millal ma viimati MEHEGA tantsisin? Jumal küll, veel veidi ja me räägime DEKAADIST.
Ma täiesti siiralt ei mäleta isegi umbkaudu, millal ma viimati jõin rohkem kui kerge lõbususe tekkeni.

Ja sealjuures olen ma ikka veel ühiskondlikult kiiduväärse täiskasvanu kujust kilomeetrite kaugusel. Kümnete kilomeetrite kaugusel. Ma unustan. Ma ajan segi. Ma ei pööra tähelepanu. Ma lasen nad oma silma alt välja ja miski läheb katki (kui see on minu asi, pole hullu. Kahjuks on see sageli hoopis kellegi teise, nt minu ema või tema mehe asi).
Minu kuuteenistus on naeruväärne.

Ja nii ma siis olengi.
Ma olen muide täpselt samasugune, nagu mu korter: kaootiline asjade pusa, osad teadliku maitsega valitud, aga halvasti hoitud, osa tulnud kellegi "mul ei ole seda enam vaja"-pärandusest, osa on kallis pärandus kallitelt inimestelt ja osa miski, mis lihtsalt sattus siin korteris olema ja ma võtsin kraami kasutusse. Kõik see kuidagi vaevu-vaevu täieliku prügimäestumise eel ohjes hoitud, korras ja süsteemis olemisest sama kaugel kui ma isegi.

Ei uus ega vana. Ei klassikaline ega modernne. Võib-olla huvitav sellele, keda niisugused asjad huvitavad. Konservatiivile huulekõverdusainet pakkuv, aga "Noh, polegi nii hull"-kommentaari saav.

Üks sõber arvas, pole siin pabistada midagi, 40-selt elu alles algab. Aga mul on nii kahju neist kiiresti kahanevatest alla-kolmekümne-aastatest. Sellest, et neljakümneni jõudes ma võib-olla enam ei tahagi musta laega keldriklubides lõbusa metali järgi rappuda, kombinees ja katkistes sukkades ringi käia ja kõva häälega laulda, noorte nägusate meestega flirtida - ja need õhukesed jooned mu laubal ja silmanurkades muutuvad ka kaugemalt kui meetri pealt märgatavateks.
Ma saan muudkui vanemaks ja vanemaks ja pole ühtegi posti, mida ma aja sisse püsti oleks pannud ja tagasi vaadates öelda saaks: "...see oli tookord, kui..."

Tegelikult ma tean, miks ma poeglapsele "Ära Argentiinasse" ei laulnud. Tütarlapse pärast. Sest imik, kellele sa õrna häälega ja hellitavalt leelotad "...ja ma tahan tappa, tahan tappa sind, eksite kui arvate, et tunnete te mind, te ei tunne mind, ma teid tunda ei taha..." tunneb end ilmselt suurepäraselt, aga 4-5-6-aastane seal kõrval sattub pehmelt öeldes hämmingusse sellest, et miks sa tema väikesele vennale laulad "ja ma tahan tappa sind".

Aga ikkagi on kuidagi kurb.
Loobuda sellest, kes sa kunagi olid, kui see keegi sulle tegelikult ikka veel meeldib.
Noh, suuremalt osalt, eks ole.
Ta oli küll loll nagu saabas, aga ilus vaadata (meigiga) ja tantsis nagu vanakurat.

Sest nüüd... nüüd on kõik päevad üksteisega sarnased, ainult iga aastaga vaiksemad, tasasemad, unisemad ja unustuslikumad ja ühel hetkel olen ma 40 ja beezh õuekombinee ei lähe enam selgagi, rääkimata sellest, et mu rinnad seal all näeksid välja ülbed ja mitte kaastunnetäratavad.

Mul on nii kahju neist kaduvatest aastatest. Teate küll, noorus ei tule iial tagasi jms.
Sest ma ei ole ju enam loll ja miks ma ei või saada lapsi, hingetarkust ja tantsimist kõike korraga?

Ah, kes teadnuks küll seda, et vanaks jääb süda?

Valgusest, vitamiinidest ja tomatisupist

Legendaarne kaamos, põhjamaade pimedushaigus novembrist veebruarini peaks nagu olema minu kui ängivaenlase üks alamvaenlastest. Oh me vaesed põhjamaarotid, me vajame valgusteraapiat, me vajame spetsiaalseid vahendeid ja käitumisi, et novembrist veebruari välja vedada.
Nagu mu toonist on aru saada, ei võta ma kaamost kuigi tõsise vastasena.

S.t. kui meil oleks polaaröö, siis ma saaks natuke aru, milles probleem. Aga praegu? Kuulge, vabandage. Ega ma muidu kui suvel ka tundide kaupa õues ei konda, et 5-tunnist valgusedoosi saada. Ning paariks tunniks päevas läheb meil valgeks ka pööripäeval, vaja ainult oma istmik nendeks paariks tunniks õue vedada. Jah, see pole võib-olla heledaim valgus, mida kunagi nähtud, aga pisut D-vitamiini tuleb ära ja ülejäänud ajal... ostke üks lamp juurde, kui muidu ei saa.

Vitamiinid iseenesest on meie sõbrad. Selline toit, mis sisaldab TOITaineid ja ei sisalda muid aineid kui TOITained, kaldub tegema rohkem kasu kui kunstlike vitamiinidega üle valatud värk. Aga tegelikult on peamine vist jälle suhtumine - kuni ma usun, et mingi asi teeb mulle head, on tõenäosus, et teebki head, üsna suur. Ja kui ma seda enam ei usu - noh, tuleb mingi järgmine asi otsida, mis teeks. Ehk - ega tegelikult suurt vahet pole, mida süüa, kuni kere sellega õnnelik ja funtsionaalne on. Ükskõik milline teooria maksab vähe praktikaga võrreldes. Ükskõik kui tervislik ja tasakaalustatud mingi söömiskava ka ei oleks, kui mul hakkab seda järgides pea kuuendal päeval ainsagi arusaadava põhjuseta ringi käima, on midagi viltu. Või kuitahes geniaalselt poleks ka tõestatud mõne teise toitumsplaani hea mõju mu tervisele, kui mul tekivad seedeprobleemid, on midagi viltu.

Eks muidugi tuleb mõnes kraavis ära käia, et tabada, kustkaudu kulgeb kuldne kesktee.
Millegipärast oskan ma teha joovastavalt head tomatisuppi, kalasuppi ja kanasuppi klimpidega. Ükski pirukas ei tule nii hea kui supp. Ju siis on supp minu asi.
Püha tervise varaait, ängivastane vahend SUPP.

Jah, ma mõistan. Üledramatiseerimine.

Muidu on nii et jooksin.
Üldse ei jõudnud ja jube ja miks ma kõige suurema ringi pidin täna valima, iga ülespoole kallak on nagu korsett ümber rindkere ja emake maa, ole tänatud, et lõpuni jõudsin.
Vaatasin kella.
Mis mõttes 5 minutit vähem kui tavaliselt???

Kõrvad ikka veel lipendavad

Tuvastasin, et olen üle arvukate aastate viimaks jõudnud füüsilise treeninguga faasist "töötan, et asjad hullemaks ei läheks" mingisuguse vormiparanemiseni.
Ma nüüd lausa jooksen mäest üles - nii et näen asja juures välja nagu jooksev inimene, ja mitte nagu legendaarne kiirhiilija.
See tõstab tuju küll.

Muidu on nii, et korra loomine ümbruses aitab kah hingerahu kasvule kaasa. Isegi kui koristamisesse suhtuda nii vaenulikult nagu mina. Isegi kui noorem põlvkond kõik kahe tunniga jälle segi keerab. Isegi kui tegevuse käigus tunnen kohutavat masendust, viha ja tüdimust.
Tulemus on vaeva väärt.
Iga väike liigutus laga alistamise nimel on vaeva väärt.
Ja pooleteise tunniga jõuab hämmastavalt palju korda luua.

Keegi nutikas kommenteerija pakkus mulle kõvade kukkumistega elu tunnustuseks lause "Teiste vigadest õppida on nagu vatist majas elada". Mõtlesin järele. Toimib. Tundub küll jube soe ja turvaline, aga esimese vihma järel on ainult mingi märg narts ja uputus.
Asja juures on mitterõõmustav see väike asi, et kogu mu võrgupäeviku mõte kadus seega hundi kurku. Nagu... Maha äng?!
Kuhu maha? Kelle taha täpselt? Ja kuidas minu rüselused ängiga kellelegi teisele midagi ütlema peaks?!
Aga võib-olla ma aitan iseennast oma heietustega.
Asi seegi.

ELu puudega

Mu netipesa (füüsiline pesa, kuhu käib kaabli ots) andis viimaks julmale kohtlemisele, mis talle aeg-ajalt mu laste poolt osaks on saanud, alla ja ma elasin veidi aega netita.

Mida ma avastasin:

* minu võrgusõltuvus ei ole tagasihoidlik vaid intensiivne. Vähemalt neli korda päevas ma juba sirutasin käe, et rebane lahti teha, enne kui meelde tuli. Pidevalt oli tunne, nagu oleks käsi või mingi muu minu jupp küljest ära ja väga raske oli meeles pidada, et seda juppi praegu kasutada ei saa.

* kulutada 3 tundi solitaire'i mängides on kukepea. Kulutada 6 tundi on samuti kukepea. Aga jooksvat skoori mul üle 758 ei õnnestunud saada. Pagan! Tahtsin tuhandet.

* sain valmis kaks kirjalikku tööd ja parandasin tervet hunnikut teisi. Sest aega oli korraga jube palju käes.

* Mul on arvutis väga vähe lugemist. Arvasin, et omaenda vaimusünnitiste lugemisega võin mitu päeva ära sisustada, aga juba esimese päeva õhtul kiskusid valikud väga kasinaks. Lugesin selle asemel Liisi Ojamaa uusimat kogu. "Jõgi asfaldi all". Sel on sabas sihuke väike proosavihik. Luuletused olid päris head, aga proosavihik jättis suisa sügava mulje. Põhiliselt seepärast, et esimest korda, kui ma selle lahti tegin, lugesin poolteist lehekülge ja mõtlesin: "Ah, jälle mingi nutt ja hala". Teisel korral lugesin kahe mõtlemispausiga läbi. Kuigi lõpp oli vahest liiga ülemlaululik, oli kuidagi hingeülendav avastada, kuidas teisedki käivad läbi lompide ja komistavad vahel pilvepiirile ka. Ja kuidas nende lombid on sügavamad ja villid kannal ulatuvad selgrooni välja.
Ja tõdeda, et mul on ikka õnne nagu koeral, jah.

Nt minu Väikevend ilmub kord aastas paariks nädalaks ikkagi nähtavale, ma saan teda kallistada ja temaga isegi natuke rääkida, enne kui ta jälle kaob.
Kuigi ma olen kartnud kaua, et äkki kaob ükskord päriselt ära. Ei tule enam kunagi.

Pole kadunud.
Ma olen oma väiksest vennast hirmasti sisse võetud, et te teaksite.
...ja ma tunnen tast praegu puudust nii et kõrvetab.

* Kell 11 magama minnes tuleb uni küll. Tuleb ainult MINNA.

* Minu mulje, et ma olen jätkuvalt kõva lugeja, on täiesti ekslik. Mälestusena ajast, mil ma lugesin keskmiselt raamatu päevas, arvasin ma siiamaale, et loen suheliselt palju. Aga tegelikult ei loe ma isegi raamatut nädalas. Heal juhul ühe kahe nädala jooksul. Kui kaasa arvata need raamatud, mida ma juba olen lugenud ja nüüd üle loen. Ja need, mida pudinatele ette loen. Muidu tuleb vahest ehk raamat kuus.
Olen degenereerunud. Täiesti.

P.S Veetsin terve igaviku, otsides netist oma väikevenna pilti. Nagunii oleks ta olnud seal kuskil 14 või 17 midagi, nii et eriline isikuandmete lekitamine ja ahistamine poleks see olnud, aga ma ei leidnud üldse ühtegi. Mul pole ka arvutis ainsatki. Ma googeldasin tema nime ka ja saate aru - 0 vastust. NULL! Põhimõtteliselt on mu vennas Eestimaalt lahkudes jätnud maha väga kitsa vao, mis aasta-aastalt üha enam lumme tuiskab.
Korraga on mul seestpoolt külm ja kurb. Ja ma igatsen teda.

Panen siis selle Liisiojamaa kogu kaane. Parem kui mitte midagi.

Elu on lühike /öine vahetus/

...ja jäi just lühemaks.

Emake maa, ja nüüd jäi ta veel lühemaks! (paanikanurk avatakse... kohe!)

AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAh!
Mis mia TEEN oma elokesega nõnnaviisi?!

Ma tean, et kui ma istun sellisel kellajal üleval, ei tule sellest midagi head järgmisel päeval. Ja maailm on jälle asunud end ümber vormima (süngel moel, ja ma olen taas sunnitud sammukese täisväärtuslik inimene olemisele lähemale astuma. Kuigi ma täiesti kiidan selle heaks, et täisväärtustumine ja puha, võtab mõte vanaemale haiglasse külla minemisest siiski rinnakorvi keskelt kergelt õõnsaks). Ja kuigi ma olin eile parem kui üleeile, ei olnud ma kohe kindlasti täna parem kui eile. Põhimõtteliselt võib end lohutada ainult sellega, et ma polnud ka väga palju halvem. Mis iseenesest pole paha tulemus.

Aga ma lugesin mõnede inimeste sõprusest ja pikast retkest mööda Ameerika mandrit ja kuskil mu pruunide patside kohal lõid mingid tulukesed põlema. Ma võiksin selle õhevil, innuka, heljuva sisetundega kirjutada lugusid, aga kirjutan selle asemel blogi, sest kuigi lood on Lood, on sotsiaalse suhtlemise teesklemine samuti oluline.

Otsustasin (ja tõsiselt otsustasin, s.t. päriselt, mitte "ei, ikka on vaja 5 kg alla võtta") õppida ära autojuhtimise. Ma olen sellega juba mitu korda alustanud, aga pole iial tagurdamisest kaugemale jõudnud. Mitte seepärast, et kole raske oleks. Vastupidi. Lihtne on (v.a. et ma unustan kogu aeg sidurit vajutada enne pidurit) ja siis on aega vähe ja tunne, et ah! Kus mul kiiret! Nädala pärast võib ka, täna mul pole lapsehoidjat.

Aga need pagana nädalad lähevad nii ruttu.
Suvi sai läbi enne, kui ma õieti peadki jõudsin pöörata.
Ja ma ei jõudnudki tagurdamisest kaugemale.

Mul juhtub seda paljude asjadega. Ma ei jäta neid õigupoolest pooleli vaid panen kõrvale, kuni pakilisemad asjad tehtud saavad. Aga pakilisemaid asju tuleb kogu aeg juurde ja sinna vahele jääb see "ma olen ära teeninud puhkuse ja lõbu, niisiis täna (ja homme ja veel kogu pikeneva nädala) ma puhkan ja lõbutsen" ja peab ikka tõesti olema südame järgi töö, mille juurde ma pika vahemaa järel kord tagasi pöördun.
Sageli on see vahemaa mõõdetav AASTATES.

Aga mulle meeldib see vabadusetunne, mida autojuhtimine tekitab. Tõsi, praegusel ajal ilmselt mattub vabadusetunne ahistustunde alla, kui mõelda vajaduse peale kütuse eest maksta, aga siiski. See on ilmselt oskus, mis ei jookse mööda külgi maha.
Ilmselt rohkem väärt kui oskus teha hundiratast. Mida ma pole siiamaani selgeks saanud. Väga võimalik, et ei saagi. Mis on kurb, sest kunagi umbes 12 aastat tagasi ma mõtlesin, et kui ma õpin ära hundiratta tegemise, suudan ma kõike, mida väga tahan.
Aga ma ei õppinud seda ära.
Ja mida lühemaks jääb elu, mida vanemaks, puisemaks ja igat sorti sümbolite suhtes ükskõiksemaks ma muutun, seda väiksem on isegi teoreetiline võimalus, et ma selle kunagi ära õpin. Et ma üldse vaevun selle õppimist ette võtma.

Kõige hullem on, et ma ei oska hundiratta tegemist ka oma tütrele õpetada ja teda ootab ilmselt kehalise kasvatuse tundides ees sama abituse ja "maeisaaaru-midatemusttahate-mukehaeioskasedaasenditvõtta-"agoonia.

Vahepala, jälle

Keegi ei kiida.
Jube.
Peab vist midagi silmnähtavalt kasulikku tegema. Umbes nagu... kohe.

Muidu on nii, et mu suurushullustusel võeti veidi tuure maha ja ma vist siiski ei saa kümme korda kuulsamaks lihtsalt seetõttu, et Tumen tegi kogule imeägeda kujunduse (2 pilti stiilinäiteks. Nad on siin pisikesed, viimsitlemata ja mustvalged, aga annavad eelmaigu pärisasjast =D) ja üle lugedes mulle endale asi suisa meeldib. Kui kellelgi on erapooletuid kirjanduskriitikutest tuttavaid, võib küsida (kunagi jõulu eel ilmsesti siis) tasuta eksemplari, et see siis tollele kriitikule sokutada ja anuda avalikku arvustust kuskil ajakirjanduses :D

Ja ma olin eile parem kui üleeile ja püüan olla täna parem kui eile jne.

Sest muidu ma plahvatan ängist. Sest "just praegu" kestab ikka veel ja tegelikult ma ju TEAN, et aeg muudkui tiksub ja varsti on mul jälle liiga kiire, et teha neid asju, mis mulle meeldivad nende asemel, mis natuke raha sisse toovad. Nii et tasuks teha meeldivaid asju ja mitte pühenduda "Supernaturalile" ja muule elamise eest põgenemisele.
jah, mhmh, kohe...
mhmh, kohe, mhmh.
Eks ma tulevikus annan teada, kas õnnestus täna olla parem kui eile.

See ei ole tegelikult eriti raske. Ja just seepärast ongi raske, et ta raske ei ole, sest ma ei viitsi end kokku võtta - raskustega võitlemiseks küll võtaksin. (See on nüüd sõnastuselt eriti briljantne lõik, või mis).

S-tähte kuulates: kiitusest

Ma ei suuda otsustada, millest seekord kirjutada.
Kiitusest ja paidest?
Kriitika talumisest?
Sellest, et S-tähega bändid nagu Stranglers ja Stooges ja Sparks ja Siouxsie & the Banshees ja Sweet ja Triste Sire jne murravad mu südame oma suurepärasusega (ok, see ei ole ängiteema, aga emake maa küll, Always the sun või Koeralugu!!!) (Jah, ma olen vanamuusika austaja, vähemalt S-tähega bändide osas, mul pole vähimatki erootilist võnget seoses - maeitea, Soulja Boy või Sugarbabesiga).
Unerütmidest?
Korrast ümbruses ja peas? Korra loomisest oma ümbruses ja peas?
Teest?
Sellest, et mul on tegelikult õnne nagu koeral (vt. ka Koeralugu)?
Sabadest ja nabadest ja millestki muust samavõrra frivoolsest?

Sõprusest?
Armastusest?
Elu mõttest? (ok, ok, ma ei tea sellest midagi uut /veel vähem huvitavat/, see on lihtsat see koht, kus tahaks olematut musklit näidata).
Analoogiatest?

Hmh.
Teeks lühidalt ja võtaks kiituse.

Kiituse järgi hooramine olevat eriti omane nartsissistlike kalduvustega inimestele. Nartsissistlikud kalduvused olla omased inimestele, keda titeeas palju vanematest lahus hoiti (nt nende töö ajal) ja kes ei tundnud tingimatut armastust. Või midagi sinnakanti. Külmad vanemad jne.
Ma arvan, et tegelikult on enamik vanemaid ideaalist kõrvalekalduvad. Lapsevanemana on mul sageli tunne, et vanematele esitatakse ebareaalseid nõudmisi, aga see on pisut teine teema. Antud hetke iva on see, et vähemalt pooled mu lähemad tuttavad ja sugulased on häbitud kiitusehoorad (Ja see ei tähenda, et neil kõigil oleks külmad koledad vanemad. V-o keskmine eestlane ongi selle teooria järgi külm ja kole inimene? Ja nartsissistlik?)
Mina hooran kiitust täiesti piinlikul määral. Kui keegi mulle millegi kohta hästi ütleb, mingit minu tegu tunnustavalt mainib, jumal küll, kas või kuidagi kiitvalt KÄITUB, puhken ma õide kut tublipeenar mais. Mulle on iga kiitusega kroonitud keskpärasus kallim kui tunnustamata jäänud (kuigi mulle endale väärtuslik ja töömahukas) suur ja uhke asi.
Aga tegelikult ei mõju kiitus mulle üldse hästi. S.t muidugi on tore ja hea tunne, aga kiitus pärsib mind, selle asemel, et ergutada. Kui mulle nt mõne mu kirjatüki kohta hästi öeldakse, loen ma seda 18 korda üle, parandan vigu ja meelisklen, selle asemel, et midagi uut (ja paremat) kirjutada. Ükskord kaugel aastal 2005 läksin pärast kiitasaamist ujuma ja ujusin oma kilomeetri mööda basseini muudkui edasi-tagasi, korrates peaaegu peast seda kiitasaanud (äärmiselt ebaolulist ja üsna segast) unenäokirjeldust. Omaenda sõnaseadest ekstaasis. Sest hei, see meeldis kellelegi ja järelikult ma polegi täielik viljaikaldus nahast kotis, paar pruuni patsi sõlmeks peal.

Valus.
Seetõttu on mul raske midagi head teha. Kui keegi ei kiida, olen ma vapper, enda üle uhke (sest ma igatahes olen enda üle alati uhke, kui midagi endale meeldivat valmis trein) aga alati natuke õnnetu. Proovin järgmine kord paremini, aga kibedus on hinges.
Aga kui keegi kiidab, kukun ma puhta kokku. Enesimetlus haarab mind nii täielikult, et muud funktsioonid (peale kõige esmaste nagu hingamine, söömine, magamine ja emadus) lakkavad töötamast.
Aja jooksul olen ma end kiituse vastu soomustanud. Pingutan rängalt, et seda mitte südamesse võtta. Säilitamaks töövõime sellest hoolimata, et keegi ehk tunnustab mu tegevust. See pole lihtne, kuid mingil määral olen ma saavutanud oskuse teha vähemalt mingit muud laadi tööd kiitasaamisest hoolimata.

Kiitus on nartsissistliku inimese siht ja läbikukkumine ühtaegu. Sellega peab õppima toime tulema. Täpselt samamoodi, nagu läbikukkumistega. Viimastega on isegi lihtsam. Ühel hetkel saab isegi loll aru, et igas asjas ei SAA esimesel korral õnnestuda ning taipab hobuse selga tagasi ronida enne, kui hirm ja häbi hakkab. Ronib punastades ja pidurdamatult kinnitades, et eksimine on lubatud ja eksimatuid ei ole, aga ronib.
Kuid kiitus - enamik meist (õnnetutest nartsissistidest siis, teistel pole selle probleemiga ilmsesti asja) isegi ei taipa, et sellega on tarvis hakkama saada, et kiitus on ränk emotsionaalne väljakutse. Lobaajakirjandus õpetab komplimeti uskuma, seda rahulolevalt ja kinnitavalt vastu võtma ning keegi ei selgita sulle, kuidas kiitus su koost lahti võib võtta just sellepärast, et sa seda usud.
Arvad, et kui juba kiidetakse, peab olema kuidagi hea ja siis, ainult siis, kui kiidetakse, on sinul ja su tegudel ka mingi väärtus.
Mis loomulikult on jama, aga emotsioonidega mõistuse abil sõdida on ränk, aega ja visadust nõudev töö.
Ma vahel teen seda. Ränka tööd. Aga elu on näidanud, et ainult siis, kui kuidagi muidu enam läbi ei saa. Kui tekib revolutsiooniline situatsioon minu sisemuses.
Mul on tegelikult olnud õnne nagu koeral, et mul on olnud omad väga valusad litakad ja sellega seoses omad Valgustused.

Iseenesest võiks selle kohta isegi mingi aforism olla. Nt. "Ainult läbi valusa elu käinud inimeselt võib oodata mingitki elutarkust".
Kui keegi teab paremat sõnastust, lasku tulla. ("Kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks" ei kõlba. Suur osa sellest, mis ei tapa, teeb hoopis nõrgemaks. Liiga nõrgad togimised peletavad lihtsalt sügavamale urgu. Hoop peab olema just paras - selline, mis ei tapa, aga samas piisavalt jube, et su organism tavaliselt häda-hala-viletsus-rezhiimilt otsese hädaohu ning võitlemise rezhiimile ümber lülitada).