***
2/3 suveniirpudelikest Vana Tallinnaga.
1/3 sai kaaslasega jagatud; eks jagatud jook on alati topelthea.
Esimest korda sain aru, mida tähendab "kogu kere lõi hetkega soojaks".
Seda soojust oli just siis väga vaja ka.
Ahju ja kuuma mahla ja kuiva olemiseni jäi umbes tund.
***
***
Sedakorda ma ei uju üle järve, mõtlesin ma. Sedakorda ma ujun piki kallast, vaatan, mis seal roostikunuka taga on.
Roostikunuka taga oli koht, mis veel mõne aasta eest oligi ujumiskoht. Nüüd oli sinna tekkinud miski kaldus aasa moodi asi.
Kaks pisikest lindu, noka ja hoiaku järgi kuidagipidi tutka sugulased, kekutasid oma tikkpeenikestel, kehapikkuse kohta üpris pikkadel koibadel päris veepiiril.
Nad ei oodanud kindlasti mingit inimest vaiksete konnatõmmetega lähenevat. Usun, et olin lähemal kui 2 meetrit, kui nad õudusega taipasid, et see punakaspruun asi ei olegi mätas vaid hoopis inimpea, ja minema vurisesid.
***
***
Fantastiliselt ilus keepmantel - lihtsalt naeratuse eest.
Jah, ma olen tühine ja närune inimene, mulle jäävad südamesse asjad. Sellised malbed "ah, mul pole sellega nagunii midagi teha"-kinkimised, tõsi, annavad südamlikkuse koha pealt ka asjale üht-teist juurde.
Talvehakul ostsin mantli juurde sobiva kübarmütsi, mille dekoreerisin sinise sulekese ja vana vööpandlaga.
Kahju, et praegu keepmantli jaoks liiga külm on =(
***
***
Pärm on kahtlane ollus ja pärmitaigen välja mõeldud selleks, et inimesed, kel ei ole nii palju võid, et muretainast teha, ka midagi süüa saaksid.
Ainult et ma ikkagi võtsin teda üha uuesti ja uuesti kätte, et 30. eluaastal lõpuks siiski omada ka teatavat pärmitaignaosavust.
Esimene seemne-pähkli-sepik, mis välja tuli, oli väga maitsev.
Iga järgmine üha maitsvam.
Seemne-pähkli-plaadisepikute võidukäik perekonnas on viinud mu sinnani, et ma naljalt enam poest sepikut, saia ega leibagi enam ei osta.
Ainult väga laisas tujus.
***
***
Naeratus. Pakutud käsi.
Kohe sulan kui kärjevaha.
Jah, muidugi - see mõni asi!
Judin ikkagi üle naha.
***
***
Lumi ja kõige parem sõber üldse, uisud ja seenesupp.
Ma ei mäletagi, millal ma enne seda end viimati nii päris inimese ja nii vähe papile maalitud näopildina tundsin.
***
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
esmaspäev, 27. detsember 2010
laupäev, 25. detsember 2010
Lotovõit või midagi
Kaks posti üksteise otsa, aga mul kama.
Rõõmu tulevat jagada, saavat mitmekordne.
Leidsin nimelt aarde.
Saate aru, olen haige, õde on haige, õe isa on haige, minu isa on haige, kõik on haige - ja otsustasime, et lükkame jõulud päeva võrra edasi.
Ma siis kinke pakkima täna öösel alles, kui lapsed viimaks magamas ja vagurad ning ei passi.
Pakkimispaberid on kapi otsas kõrgel. Pidin kaks tooli ülestikku panema, et ilusamat välja valima pääseda.
Tuhlan seal tolmu sees, kaks paberirulli on suht inimliku välimusega. Võtan ühe ja viskan alla - ja siis mõtlen: oot, üks kingitus oli mul ju valmis pakitud ka, aga kuskohta ma selle küll peitsin?
Igaks juhuks tegin selle kapi uksed lahti, mille otsast pabereid otsisin, et äkki on see ainus varem varutud kink seal sees kuskil.
Teadsin küll, et seal kapis on tegelikult raamatud.
Ma olin neid sisse kolides ikka vaadanud ka ja mõelnud, et "Heegeldamine" ja "Pitsilised koekirjad" ja "Tervenemine jooga abil" leiba ei küsi, aga ega mul nendega suurt asja ka ole.
Aga nüüd, saate aru, nägin korraga, et esimese raamaturea taga on teine veel.
Mõlemal riiulil.
Sobrasin natuke.
Siis juhtus nii, et persse need kingitused, ma pean oma kapivälised ja nähtavad raamaturiiulid nüüd ümber korraldama kell 1 öösel, panema paika oma uued (vanad) Alverid ja Kaplinskid, Rimmelid ja "Viplala lood", "Ukuaru" ja "Antiikmütoloogia" (millest ma olen umbes nagu 7 korda puudust tundud siin korteris elades, kuhu pagan ometi minu eksemplar sai?!) ja "Hea meremeeste hoidja" ja "Kolme katku vahel" ja "Doktor Dolittle'i" ja "Naksitrallid" jne.
Sinna kappi jäi veel palju toredaid raamatuid. Mis ootavad vaguralt aega, kuni mul jälle "Anna Karenina" või "Kevade" tuju peale peaks tulema.
Aga kõige suurema aarde jätsin teadlikult peitu. Sinna kõige taha, salajasse paika.
Kõik kolm mu laste kõige ärarüsatumat lemmikraamatut, millest kõiki kolme on mitu korda ohtralt kleeplindiga parandatud ja kahel on ikkagi jälle kaaned küljest ära - "Vennad Lõvisüdamed" + "Röövlitütar Ronja", vana "Mary Poppins" ja vana "Bullerby lapsed" - kõigist kolmest on seal täiesti korralikud, siledad ja kaunid väljaanded.
Või noh. Laste lemmikud... Minu lemmikud... Mis seal vahet, neist said laste lemmikraamatud ilmselt seetõttu, et mulle meeldis neid ette lugeda!
ÕIGES köites. ÕIGES sõnastuses. (Oi, ma vihkan Ronja tõlke uuesti ületoimetatud versiooni!) ÕIGET värvi. ÕIGED jutud sees. ÕIGES järjekorras.
Just need ÕIGED raamatud.
Täiesti imeline.
Rõõmu tulevat jagada, saavat mitmekordne.
Leidsin nimelt aarde.
Saate aru, olen haige, õde on haige, õe isa on haige, minu isa on haige, kõik on haige - ja otsustasime, et lükkame jõulud päeva võrra edasi.
Ma siis kinke pakkima täna öösel alles, kui lapsed viimaks magamas ja vagurad ning ei passi.
Pakkimispaberid on kapi otsas kõrgel. Pidin kaks tooli ülestikku panema, et ilusamat välja valima pääseda.
Tuhlan seal tolmu sees, kaks paberirulli on suht inimliku välimusega. Võtan ühe ja viskan alla - ja siis mõtlen: oot, üks kingitus oli mul ju valmis pakitud ka, aga kuskohta ma selle küll peitsin?
Igaks juhuks tegin selle kapi uksed lahti, mille otsast pabereid otsisin, et äkki on see ainus varem varutud kink seal sees kuskil.
Teadsin küll, et seal kapis on tegelikult raamatud.
Ma olin neid sisse kolides ikka vaadanud ka ja mõelnud, et "Heegeldamine" ja "Pitsilised koekirjad" ja "Tervenemine jooga abil" leiba ei küsi, aga ega mul nendega suurt asja ka ole.
Aga nüüd, saate aru, nägin korraga, et esimese raamaturea taga on teine veel.
Mõlemal riiulil.
Sobrasin natuke.
Siis juhtus nii, et persse need kingitused, ma pean oma kapivälised ja nähtavad raamaturiiulid nüüd ümber korraldama kell 1 öösel, panema paika oma uued (vanad) Alverid ja Kaplinskid, Rimmelid ja "Viplala lood", "Ukuaru" ja "Antiikmütoloogia" (millest ma olen umbes nagu 7 korda puudust tundud siin korteris elades, kuhu pagan ometi minu eksemplar sai?!) ja "Hea meremeeste hoidja" ja "Kolme katku vahel" ja "Doktor Dolittle'i" ja "Naksitrallid" jne.
Sinna kappi jäi veel palju toredaid raamatuid. Mis ootavad vaguralt aega, kuni mul jälle "Anna Karenina" või "Kevade" tuju peale peaks tulema.
Aga kõige suurema aarde jätsin teadlikult peitu. Sinna kõige taha, salajasse paika.
Kõik kolm mu laste kõige ärarüsatumat lemmikraamatut, millest kõiki kolme on mitu korda ohtralt kleeplindiga parandatud ja kahel on ikkagi jälle kaaned küljest ära - "Vennad Lõvisüdamed" + "Röövlitütar Ronja", vana "Mary Poppins" ja vana "Bullerby lapsed" - kõigist kolmest on seal täiesti korralikud, siledad ja kaunid väljaanded.
Või noh. Laste lemmikud... Minu lemmikud... Mis seal vahet, neist said laste lemmikraamatud ilmselt seetõttu, et mulle meeldis neid ette lugeda!
ÕIGES köites. ÕIGES sõnastuses. (Oi, ma vihkan Ronja tõlke uuesti ületoimetatud versiooni!) ÕIGET värvi. ÕIGED jutud sees. ÕIGES järjekorras.
Just need ÕIGED raamatud.
Täiesti imeline.
Loominguline skisofreenia
Kas olla kellegi muusa on samuti eneseteostus?
***
***
Vahel tahaks mõne inimese ees lihtsalt kummardada. Ja võib-olla ka sala kadedusest ohata.
Aga kui ma püüan oma kummardust kuidagi kirjasõnasse panna, siis isegi kui kirjutan /kummardus/ - kõlab see ikkagi kiitusena.
Mis on aga hoopis midagi muud.
Pilt: Edward John Poynter
"Erato, luule muusa"
teisipäev, 21. detsember 2010
Kuuldemäng
Poeglaps (kempsu ukse taga): Kuule!
Tütarlapse hääl (summutatult läbi ukse): Jaa?
Poeglaps: Kas sa magad?
Tütarlapse hääl (summutatult läbi ukse): Jaa.
Poeglaps: Ma tahtsin öelda, et meevesi on valmis.
Tütarlapse hääl (summutatult läbi ukse): pomiseb midagi arusaamatut
Poeglaps (reipalt): Jah, ainult mett ei ole.
Tütarlaps käib vahel kempsus raamatuid lugemas, sest see on ainus koht, kus saab ukse lukku panna ja rahus olla.
Ma ei tea, kas ta istub potil või pesumasina ees põrandal maas.
Tütarlapse hääl (summutatult läbi ukse): Jaa?
Poeglaps: Kas sa magad?
Tütarlapse hääl (summutatult läbi ukse): Jaa.
Poeglaps: Ma tahtsin öelda, et meevesi on valmis.
Tütarlapse hääl (summutatult läbi ukse): pomiseb midagi arusaamatut
Poeglaps (reipalt): Jah, ainult mett ei ole.
Tütarlaps käib vahel kempsus raamatuid lugemas, sest see on ainus koht, kus saab ukse lukku panna ja rahus olla.
Ma ei tea, kas ta istub potil või pesumasina ees põrandal maas.
pühapäev, 19. detsember 2010
Kui a>b ja b>c siis a>c ehk mõningaid udutamisi minu mõttemallide teemal
NB! Hoiatus! Palju ininat ja nabaimetlemist ja absoluutselt mitte midagi cooli ja elegantset!
(See võrgupäevik muutub järjest hullemaks. Mulle on vist omane mingi aastalõpumõõn, sest eelmisel aastal olid detsembrikuu postitused ka ainult lamedusi täis.)
Ma kirjutasin tänase jutu (mille esialgne sisu rääkis ühest mu nukrast mõttemallist, mis seotud meessooga) peaaegu valmis ja leidsin asja käigus veel ühe veidra mõttemalli, mis tahtis kohe, et ma talle mõned read pühendaksin.
Nimelt märkasin, et trükin siia võrgupäevikusse tohutu innuga kõike, mis on minuga viltu, kuidagi valesti, mitte-nõutaval-tasemel (isegi kui ma selle kujuteldava "nõudja" üle pisut õelalt muigan) jms.
See pakub mulle palju lõbu ja kohatisi ahhaa-elamusi ning põhjusmõtteliselt tundub minu inimsuhtluse aluseks olemagi "sa näe, kui palju ma kaldun kõrvale avalikult kehtivast õige inimese normist ja märka, et ma meeldin endale sellest hoolimata - ja kui sa siis soovid mulle naeratada ja minuga kõnelda, siis oled sa vist see inimene, kellega minagi heal meelel olen nõus suhtlema!"
Aga kui välja arvata kohatine rahuloluväljendus oma välimuse küsimustes, ei ole ma vist eriti kirjutanud sellest, mille üle ma oma elus ja iseendas eriti rahul ja õnnelik olen.
Mida ma olen hästi teinud nt.
Mis paneb mu naerma ja naeratama ja olema veendunud, et kuidagi kõik laabub ja maailma magusad aarded kogunevad mu ümber ja lubavad mulle vähemalt ühe vahetu kokkupuute, enne kui ma ükskord ära suren ja vaatan, mismoodi siis surnud olla on.
Heade asjade postid olid, aga minust endast polnud seal ikkagi eriti juttu.
Kui ma inimestega räägin, siis ega ma ka ei viska pead kuklasse ja ei teata, et "Ma muide olen õppinud lähedastega aus olema ja olulistest probleemidest rääkima!" või "Ma olen viimase 4 aasta jooksul muutunud oluliselt julgemaks!" või "Teen iga päev püsivalt tööd selle nimel, et mu laste anded ja head küljed saaksid õilmitseda ja tegelt on see meie ühiskonnas üsna pagana muljetavaldav, sest enamikul inimestest ei ole selleks lihtsalt aega."
Eks ma vist tunnen, et oma vead võib laiali laotada (sest nende vigade, mida ma ka ise tean, teistepoolne kritiseerimine ei ole ju valus), aga oma võlude demonstreerimine (ja oo ei, ma ei räägi füüsilistest) on ohtlik. Sest kui lüüakse seda, mida hindad (hindan) ja mille küljes ripub osa su (mu) enesehinnangut, siis on valus.
Mõistate?
Küllap mõistate =)
(Ega ma oma lemmikomadusi ikka üles ei kirjutanud näidetesse, sest hei, ohtlik!)
Nojah.
Ma veel mõtlen, mida nüüd selle "vaatake mind, mul on vinn, näete kui öka!"-käitumistendentsi teadvustamise järel peale hakata.
Aga seni - siin on esialgne postitus, mida ma kirjutama asusin:
Mida aeg edasi, seda enam märkan, kuidas ma olen meessoo suhtes kuidagi baasilisel tasemel ebaõiglane ja eemalolev.
Ma nagu ei pea neid päris ehtsateks inimesteks - võluvad või veidrad, haprad, naljakad, üllatavalt nutikad, üllatavalt naiivsed, veetlevad või veetlusetud, heatahtlikud (enamasti), sapised (vahel) - aga ikkagi mitte päris tõsiseltvõetavad olevused.
Olen nii mitmed mehed nii paljudes teemades maha kandnud, et ka nende sookaaslased on mu jaoks kadunud päris inimeste killast ja muutunud "üheks neist teistest".
Minu jaoks on mehed raudselt Too Teine Sugupool.
Enamasti ma meestega suheldes uurin nende seisukohti nagu KuMus pilte - näe, ka niimoodi tundub mõnele õige, nojah, eks see on vist mingi nende (aja, soo, kultuuri vm.) värk.
Minu teadvuses on nt. meeste "eetilise käki" lävi umbes 4 korda kõrgem kui naiste oma, sest naiste puhul ma eeldan, et nemad mõtlevad ja saavad aru (=võiksid vastavalt käituda), aga meeste puhul oletan automaatselt, et nende toimetused käivad "oi, pissi tuli!" moel ja no mis sa teed (lapsega) (hüperaktiivse lapsega) mehega, kes lihtsalt ei suuda mõelda oma tegude ja sõnade kaasnähtudele? Ning äh, kes olen lõpuks mina, et neid elama õpetada, noomida või nende enesetunnet kehvemaks muuta, avaldades arvamust nende ilmsete enesepettuste jms kohta? Nende elud ja nende käkid on nende eneste asi ja kui nad tahavad uskuda ennast kõige puhtamad valged inglid olema, lasku käia.
Minu õigus on enda sees olla hävitav ja irooniline, viisakalt kaasa noogutada, pärast ikka veel enese sees muiates oma teed minna ja mitte näha inimest läbi ülemäära lameda rinna, mitte tunda hinge, sest kuskil kubemeluu kohal on teisel peenis ja komplekt munandeid ka.
Nõme on asja juures see, et olen viimastel aastatel tutvunud mitmete väga nutikate ja isegi eetiliselt üsna kõrgel tasemel opereerivate meestega, kellest paljud on veel võluvad ka - aga ma täiesti järjepidevalt suhtlen nendega selles võtmes, et otsin nende jutus märke "mehelikust mõtlemisest". (Ehk siis emotsionaalsest totrusest, eneseanalüüsivõime puudusest, välisest enesekindlusest, mis ulatub umbes 3x üle põhjendatu, ning kombest eitada fakte, kui need lemmikuskumustega ei sobi.)
Ja kui ma selliseid märke ka ei leia, siis mõne veidruse avastab ju ikka - kes meist on veidruseta? - ning visa "haha, sihukesed nad ongi!" mõtteviis minus muudkui elab.
Ma ei tee nõnda paha tahtes.
Ma lihtsalt teen nõnda.
Mõnele mehele olen teinud ka erandi, aga erand tuleb võtmes "Tema ei ole tüüpiline mees".
Mitte võtmes "Tema on tõestus, et ka mees on 100% inimene".
Ja ma mõtlen, et äkki ma seepärast olengi armusuhtes ainult iseendaga, et ma tegelikult keeldun mehi potentsiaalsete partneritena võtmast? Olgem ausad, pakkumisi või vähemalt vihjeid - rohkem ja vähem looritatuid - on ju olnud, aga ma - ei suuda kuidagi vedu võtta? Mõnega ei taha ja mõnega ei oska ja kuidas nende imeasjadega üldse toimitakse, ma ei mäleta..?
+ need, kes mulle kõige rohkem meeldivad, need on paistavad nagunii lihtsalt sõbralikud olema. Mis on ju ka tore. Aga...
...filmis "Pahat pojat" küsib poiss tüdrukult, et mida sa minust õieti tahad. Ja tüdruk loeb ette terve rea asju nagu "et sa räägiksid minuga ja kaitseksid mind ja kingiksid mulle kassipoja ja hoolitseksid minu eest ja seksisid minuga ja teeksid mulle kingitusi ja..." (väga vaba tsitaat).
Mina vist jääksin lihtsalt tölli moega vahtima, kui mõni võluvat sorti võimalik-armupartner-mees mult niimoodi küsiks. Seksi ja rääkimise võiks filmitüdruku pealt maha spikerdada ja esile tuua, aga tegelikult ei usalda ma meestelt miskis suhtevõtmes midagi tahta.
Sest tahta ja mitte saada on ju - ebameeldiv! (Et mitte olla avameelne ja öelda - päris pagana valus, kui asjad juba nii kaugele läinud on.)
(See võrgupäevik muutub järjest hullemaks. Mulle on vist omane mingi aastalõpumõõn, sest eelmisel aastal olid detsembrikuu postitused ka ainult lamedusi täis.)
Ma kirjutasin tänase jutu (mille esialgne sisu rääkis ühest mu nukrast mõttemallist, mis seotud meessooga) peaaegu valmis ja leidsin asja käigus veel ühe veidra mõttemalli, mis tahtis kohe, et ma talle mõned read pühendaksin.
Nimelt märkasin, et trükin siia võrgupäevikusse tohutu innuga kõike, mis on minuga viltu, kuidagi valesti, mitte-nõutaval-tasemel (isegi kui ma selle kujuteldava "nõudja" üle pisut õelalt muigan) jms.
See pakub mulle palju lõbu ja kohatisi ahhaa-elamusi ning põhjusmõtteliselt tundub minu inimsuhtluse aluseks olemagi "sa näe, kui palju ma kaldun kõrvale avalikult kehtivast õige inimese normist ja märka, et ma meeldin endale sellest hoolimata - ja kui sa siis soovid mulle naeratada ja minuga kõnelda, siis oled sa vist see inimene, kellega minagi heal meelel olen nõus suhtlema!"
Aga kui välja arvata kohatine rahuloluväljendus oma välimuse küsimustes, ei ole ma vist eriti kirjutanud sellest, mille üle ma oma elus ja iseendas eriti rahul ja õnnelik olen.
Mida ma olen hästi teinud nt.
Mis paneb mu naerma ja naeratama ja olema veendunud, et kuidagi kõik laabub ja maailma magusad aarded kogunevad mu ümber ja lubavad mulle vähemalt ühe vahetu kokkupuute, enne kui ma ükskord ära suren ja vaatan, mismoodi siis surnud olla on.
Heade asjade postid olid, aga minust endast polnud seal ikkagi eriti juttu.
Kui ma inimestega räägin, siis ega ma ka ei viska pead kuklasse ja ei teata, et "Ma muide olen õppinud lähedastega aus olema ja olulistest probleemidest rääkima!" või "Ma olen viimase 4 aasta jooksul muutunud oluliselt julgemaks!" või "Teen iga päev püsivalt tööd selle nimel, et mu laste anded ja head küljed saaksid õilmitseda ja tegelt on see meie ühiskonnas üsna pagana muljetavaldav, sest enamikul inimestest ei ole selleks lihtsalt aega."
Eks ma vist tunnen, et oma vead võib laiali laotada (sest nende vigade, mida ma ka ise tean, teistepoolne kritiseerimine ei ole ju valus), aga oma võlude demonstreerimine (ja oo ei, ma ei räägi füüsilistest) on ohtlik. Sest kui lüüakse seda, mida hindad (hindan) ja mille küljes ripub osa su (mu) enesehinnangut, siis on valus.
Mõistate?
Küllap mõistate =)
(Ega ma oma lemmikomadusi ikka üles ei kirjutanud näidetesse, sest hei, ohtlik!)
Nojah.
Ma veel mõtlen, mida nüüd selle "vaatake mind, mul on vinn, näete kui öka!"-käitumistendentsi teadvustamise järel peale hakata.
Aga seni - siin on esialgne postitus, mida ma kirjutama asusin:
Mida aeg edasi, seda enam märkan, kuidas ma olen meessoo suhtes kuidagi baasilisel tasemel ebaõiglane ja eemalolev.
Ma nagu ei pea neid päris ehtsateks inimesteks - võluvad või veidrad, haprad, naljakad, üllatavalt nutikad, üllatavalt naiivsed, veetlevad või veetlusetud, heatahtlikud (enamasti), sapised (vahel) - aga ikkagi mitte päris tõsiseltvõetavad olevused.
Olen nii mitmed mehed nii paljudes teemades maha kandnud, et ka nende sookaaslased on mu jaoks kadunud päris inimeste killast ja muutunud "üheks neist teistest".
Minu jaoks on mehed raudselt Too Teine Sugupool.
Enamasti ma meestega suheldes uurin nende seisukohti nagu KuMus pilte - näe, ka niimoodi tundub mõnele õige, nojah, eks see on vist mingi nende (aja, soo, kultuuri vm.) värk.
Minu teadvuses on nt. meeste "eetilise käki" lävi umbes 4 korda kõrgem kui naiste oma, sest naiste puhul ma eeldan, et nemad mõtlevad ja saavad aru (=võiksid vastavalt käituda), aga meeste puhul oletan automaatselt, et nende toimetused käivad "oi, pissi tuli!" moel ja no mis sa teed (lapsega) (hüperaktiivse lapsega) mehega, kes lihtsalt ei suuda mõelda oma tegude ja sõnade kaasnähtudele? Ning äh, kes olen lõpuks mina, et neid elama õpetada, noomida või nende enesetunnet kehvemaks muuta, avaldades arvamust nende ilmsete enesepettuste jms kohta? Nende elud ja nende käkid on nende eneste asi ja kui nad tahavad uskuda ennast kõige puhtamad valged inglid olema, lasku käia.
Minu õigus on enda sees olla hävitav ja irooniline, viisakalt kaasa noogutada, pärast ikka veel enese sees muiates oma teed minna ja mitte näha inimest läbi ülemäära lameda rinna, mitte tunda hinge, sest kuskil kubemeluu kohal on teisel peenis ja komplekt munandeid ka.
Nõme on asja juures see, et olen viimastel aastatel tutvunud mitmete väga nutikate ja isegi eetiliselt üsna kõrgel tasemel opereerivate meestega, kellest paljud on veel võluvad ka - aga ma täiesti järjepidevalt suhtlen nendega selles võtmes, et otsin nende jutus märke "mehelikust mõtlemisest". (Ehk siis emotsionaalsest totrusest, eneseanalüüsivõime puudusest, välisest enesekindlusest, mis ulatub umbes 3x üle põhjendatu, ning kombest eitada fakte, kui need lemmikuskumustega ei sobi.)
Ja kui ma selliseid märke ka ei leia, siis mõne veidruse avastab ju ikka - kes meist on veidruseta? - ning visa "haha, sihukesed nad ongi!" mõtteviis minus muudkui elab.
Ma ei tee nõnda paha tahtes.
Ma lihtsalt teen nõnda.
Mõnele mehele olen teinud ka erandi, aga erand tuleb võtmes "Tema ei ole tüüpiline mees".
Mitte võtmes "Tema on tõestus, et ka mees on 100% inimene".
Ja ma mõtlen, et äkki ma seepärast olengi armusuhtes ainult iseendaga, et ma tegelikult keeldun mehi potentsiaalsete partneritena võtmast? Olgem ausad, pakkumisi või vähemalt vihjeid - rohkem ja vähem looritatuid - on ju olnud, aga ma - ei suuda kuidagi vedu võtta? Mõnega ei taha ja mõnega ei oska ja kuidas nende imeasjadega üldse toimitakse, ma ei mäleta..?
+ need, kes mulle kõige rohkem meeldivad, need on paistavad nagunii lihtsalt sõbralikud olema. Mis on ju ka tore. Aga...
...filmis "Pahat pojat" küsib poiss tüdrukult, et mida sa minust õieti tahad. Ja tüdruk loeb ette terve rea asju nagu "et sa räägiksid minuga ja kaitseksid mind ja kingiksid mulle kassipoja ja hoolitseksid minu eest ja seksisid minuga ja teeksid mulle kingitusi ja..." (väga vaba tsitaat).
Mina vist jääksin lihtsalt tölli moega vahtima, kui mõni võluvat sorti võimalik-armupartner-mees mult niimoodi küsiks. Seksi ja rääkimise võiks filmitüdruku pealt maha spikerdada ja esile tuua, aga tegelikult ei usalda ma meestelt miskis suhtevõtmes midagi tahta.
Sest tahta ja mitte saada on ju - ebameeldiv! (Et mitte olla avameelne ja öelda - päris pagana valus, kui asjad juba nii kaugele läinud on.)
kolmapäev, 15. detsember 2010
esmaspäev, 13. detsember 2010
Nabaimetlemine e. postitus sellest, kuidas midagi ei ole öelda, aga lobapidamatus see-eest kange
Väga tahaks kirjutada midagi kavalat ja nutikat, mis meenutaks inimestele, et ma olen
a) olemas
b) üllatavalt lahe mõnikord
c) olemas
Kahjuks ei ole midagi kirjutamisväärset võtta ajust. Aju, hakka tööle!
Mäh.
Ei saa ju kirjutada sellest et "viimati küüsi närides tuvastasin, et need maitsevad tuntavalt mõrumandli järgi. Mitte alt või pealt vaid just seestpoolt. Mida sellest nüüd järeldada?"
Põhiliselt ei saa sellest kirjutada seepärast, et ma ei oska asjast midagi järeldada - eriti kui jätta mainimata pisidetail, et inimese komme süüa omaenda küüsi võib mõningaid lugejaid pisut tülgastada ja seetõttu ma muidugi ei saa teisiti kui panen asja kirja, sest inimeste sedasorti märkustega hämmeldamine ja vastikuse väljakutsumine pakub mulle vaikset süütut lõbu =)
Muide, ma päris klassikalise küünenärija tüüpi ei ole - mul on sellised üsna pikad ja ajuti suisa hoolitsetud küüned ning puha. Lihtsalt enne viilimist ma tavaliselt natuke närin servi, sest need on nii head ja see on nii patune.
(Suitsetamine ja valimatu ringiseksimine on küüntenärimise kõrval väga soositud ja popid pahed.)
Võiksin ka kirjutada filmist "Pahat pojat", mis on mu viimase aja õhtulõpetaja - teen filmi arvutis lahti ja vaatan veidi aega valitud lõike, et naeratades ja ilusate piltidega mälus magama minna.
Paraku ei anna sellestki teemast mingit eriti lahedat teksti välja kangutada, sest see ei ole mingi eriti sügav (ega ka eriti epateerivalt labane, mis peaaegu nagu võrdub "sügav" juba, onju) film ja "Maha äng" teemaga ka üldse ei haaku.
Mis mõttes kirjeldati seda Eesti kinolevis kui "lõbusat actionkomöödiat"? Ma piinavat avastseeni ei saa ega saa peast välja ja algustiitrite ajal juba nutsin suure hääle ja suurte paksude pisaratega.
Vaatamise ajal oli kogu aeg tunne, et hoolimata ohtrast särgivabast lihaskonnast ja ühtlaste hammastega naeratustest on suur jama ainult hingetõmbe kaugusel (ja seda mõlemas suunas - nii minevikus kui tulevikus).
Ses suhtes film nagu "Tõe ja õiguse" raamat lausa!
Minu kui vaataja ohutunne tugevnes eriti pärast sõnumit: "Meil vendadega on selline komme. Noh, et kui kogu aeg juhtub halbu asju, siis ei saagi selle peale enam muud teha, kui naerda. Ja nii me naeramegi, kui midagi väga halba juhtub."
Nad saavad ikka täitsa palju naerda ses filmis, mhmh.
Väga meeldivalt ülevaks krutitud ja laia joonega tüdrukutefilm, aga "lõbus actionkomöödia"???
Nojah.
Sellest, et sel nädalal on lastel kokku viis jõulupidu ja järgmisel veel kolm + perekondlikud, pole ka midagi kirjutada. Kõigil lastel ju on! Jõulude ajal lapsevanem olla on topeltkoormus, kas see tuleb kellelegi üllatusena?!
Ja kel topeltkoormust pole, on lapsed kas pisipisikesed, teise vanema hooldada või siis peod toimuvad küll, aga laps ei saa neist osa võtta - ja see on juba kraad kangem probleem, nii et mis ma siin ikka virisen.
Lähen parem oma õhtusi filmilõike imetlema.
Naba asemel.
a) olemas
b) üllatavalt lahe mõnikord
c) olemas
Kahjuks ei ole midagi kirjutamisväärset võtta ajust. Aju, hakka tööle!
Mäh.
Ei saa ju kirjutada sellest et "viimati küüsi närides tuvastasin, et need maitsevad tuntavalt mõrumandli järgi. Mitte alt või pealt vaid just seestpoolt. Mida sellest nüüd järeldada?"
Põhiliselt ei saa sellest kirjutada seepärast, et ma ei oska asjast midagi järeldada - eriti kui jätta mainimata pisidetail, et inimese komme süüa omaenda küüsi võib mõningaid lugejaid pisut tülgastada ja seetõttu ma muidugi ei saa teisiti kui panen asja kirja, sest inimeste sedasorti märkustega hämmeldamine ja vastikuse väljakutsumine pakub mulle vaikset süütut lõbu =)
Muide, ma päris klassikalise küünenärija tüüpi ei ole - mul on sellised üsna pikad ja ajuti suisa hoolitsetud küüned ning puha. Lihtsalt enne viilimist ma tavaliselt natuke närin servi, sest need on nii head ja see on nii patune.
(Suitsetamine ja valimatu ringiseksimine on küüntenärimise kõrval väga soositud ja popid pahed.)
Võiksin ka kirjutada filmist "Pahat pojat", mis on mu viimase aja õhtulõpetaja - teen filmi arvutis lahti ja vaatan veidi aega valitud lõike, et naeratades ja ilusate piltidega mälus magama minna.
Paraku ei anna sellestki teemast mingit eriti lahedat teksti välja kangutada, sest see ei ole mingi eriti sügav (ega ka eriti epateerivalt labane, mis peaaegu nagu võrdub "sügav" juba, onju) film ja "Maha äng" teemaga ka üldse ei haaku.
Mis mõttes kirjeldati seda Eesti kinolevis kui "lõbusat actionkomöödiat"? Ma piinavat avastseeni ei saa ega saa peast välja ja algustiitrite ajal juba nutsin suure hääle ja suurte paksude pisaratega.
Vaatamise ajal oli kogu aeg tunne, et hoolimata ohtrast särgivabast lihaskonnast ja ühtlaste hammastega naeratustest on suur jama ainult hingetõmbe kaugusel (ja seda mõlemas suunas - nii minevikus kui tulevikus).
Ses suhtes film nagu "Tõe ja õiguse" raamat lausa!
Minu kui vaataja ohutunne tugevnes eriti pärast sõnumit: "Meil vendadega on selline komme. Noh, et kui kogu aeg juhtub halbu asju, siis ei saagi selle peale enam muud teha, kui naerda. Ja nii me naeramegi, kui midagi väga halba juhtub."
Nad saavad ikka täitsa palju naerda ses filmis, mhmh.
Väga meeldivalt ülevaks krutitud ja laia joonega tüdrukutefilm, aga "lõbus actionkomöödia"???
Nojah.
Sellest, et sel nädalal on lastel kokku viis jõulupidu ja järgmisel veel kolm + perekondlikud, pole ka midagi kirjutada. Kõigil lastel ju on! Jõulude ajal lapsevanem olla on topeltkoormus, kas see tuleb kellelegi üllatusena?!
Ja kel topeltkoormust pole, on lapsed kas pisipisikesed, teise vanema hooldada või siis peod toimuvad küll, aga laps ei saa neist osa võtta - ja see on juba kraad kangem probleem, nii et mis ma siin ikka virisen.
Lähen parem oma õhtusi filmilõike imetlema.
Naba asemel.
reede, 10. detsember 2010
K. M.
Kord nädalas inimestega suhelda on vähe.
Isegi 2 päeva (mis on kumbki täis KOLME sündmust ja koosviibimist) nädalas on vähe.
Ikka on tunne, et olen oma maailmas ainuke täisealine inimene.
Mingisuguse vestluse keskel mõni aeg tagasi küsisin endalt, kas ma tõesti olen nii üksildane, et olen valmis taluma kuude kaupa inimesega koos igavlemist (tasapisi tutvumist?) kunagi võib-olla saabuva huvitava ühisolemise nimel.
Tõdesin, et jah, ma olen tõepoolest just nii üksildane. Täiesti valmis teie (või siis mõnede teiste, sest ega ma kõigiga ka ei igavle!) seltsis igavlema lootuses, et kord saabub päev, kui on huvitav =)
Ma olen nii üksildane, et võiksin iseendale kirju saata nagu Muhv juba. Selle erinevusega, et omaenda hädadest lugemine ajab mu tavaliselt vihaseks ja siis tahaks kellelegi kolki anda, aga kellele ma annan, kui ma nii ohjeldamatult üksik olen!
Kahesõnaga, parem mitte.
Kaalun nõutava täiskasvanutega suhtlemise sageduse tõstmist kolmele päevale nädalas.
Ainult see, kust ma neid täiskasvanud inimesi võtan, on esialgu veel lahtine.
Sel nädalal on juba 2x inimesega kokku saadud (uisutamine oli nii äge! need hokiväravate moodi asjad, millest saab kinni hoida, päästsid mu elu, ja viimaks ometi olen ma piisavalt enesekindel ja arukas, et neid ka kasutada! Veinipäevakust sain paraku kassiahastuse, aga omad hetked olid sellelgi) ja ehk õnnestub ka 3. kord üsna valutult organiseerida (kuigi ma ei viitsinud oma lapsüksuste eesotsas läbi lumetormise ja hilinevate rongidega täidetud Eestimaa Tartusse rühkida).
Saabuv nädal see-eest laiutab mu ees tühjana nagu ise kaevatud haud. Noh, v.a. nädalalõpp, mis muidugi on rahvakogunemistest tulvil.
Ettepanekuid?
Isegi 2 päeva (mis on kumbki täis KOLME sündmust ja koosviibimist) nädalas on vähe.
Ikka on tunne, et olen oma maailmas ainuke täisealine inimene.
Mingisuguse vestluse keskel mõni aeg tagasi küsisin endalt, kas ma tõesti olen nii üksildane, et olen valmis taluma kuude kaupa inimesega koos igavlemist (tasapisi tutvumist?) kunagi võib-olla saabuva huvitava ühisolemise nimel.
Tõdesin, et jah, ma olen tõepoolest just nii üksildane. Täiesti valmis teie (või siis mõnede teiste, sest ega ma kõigiga ka ei igavle!) seltsis igavlema lootuses, et kord saabub päev, kui on huvitav =)
Ma olen nii üksildane, et võiksin iseendale kirju saata nagu Muhv juba. Selle erinevusega, et omaenda hädadest lugemine ajab mu tavaliselt vihaseks ja siis tahaks kellelegi kolki anda, aga kellele ma annan, kui ma nii ohjeldamatult üksik olen!
Kahesõnaga, parem mitte.
Kaalun nõutava täiskasvanutega suhtlemise sageduse tõstmist kolmele päevale nädalas.
Ainult see, kust ma neid täiskasvanud inimesi võtan, on esialgu veel lahtine.
Sel nädalal on juba 2x inimesega kokku saadud (uisutamine oli nii äge! need hokiväravate moodi asjad, millest saab kinni hoida, päästsid mu elu, ja viimaks ometi olen ma piisavalt enesekindel ja arukas, et neid ka kasutada! Veinipäevakust sain paraku kassiahastuse, aga omad hetked olid sellelgi) ja ehk õnnestub ka 3. kord üsna valutult organiseerida (kuigi ma ei viitsinud oma lapsüksuste eesotsas läbi lumetormise ja hilinevate rongidega täidetud Eestimaa Tartusse rühkida).
Saabuv nädal see-eest laiutab mu ees tühjana nagu ise kaevatud haud. Noh, v.a. nädalalõpp, mis muidugi on rahvakogunemistest tulvil.
Ettepanekuid?
neljapäev, 9. detsember 2010
Õudus ja ahastus ja närune läbikukkumine
Kook läks untsu.
Kas seepärast, et panin ühte komponenti (brändit) 8x rohkem kui ette nähtud eksikombel või seepärast, et laotasin taigna liiga õhukese kihina plaadile, selle asemel, et see kõrge servaga koogivormi toppida, või seepärast, et kõigest hoolimata püüdsin hoida kinni originaalselt küpsetusajast - vahet pole.
Untsu läks. Raisus on. Isegi siga ei sööks.
Enesetunne on sellest tulenevalt kohutav.
Löök oli nii ränk, et üldse ei kisu alustama uue laadungiga (kuigi ained on juba kodus valmis ja kuivatatud puuviljad 3. päeva leos, plaan oligi kohe 2 laari teha).
Isegi piparkoogitainast, mis ometi on iga kord välja tulnud seni, ei taha teha!
Saate aru, see tainas oli enne ahjupanekut NII MAITSEV!!!
Mis mõttes läks nii suur kogus suurepäraseid koostisaineid (ja nende hankimiseks kulunud raha) ning tegemisõpetuse detailsesse järgimisse pandud tohutu vaev ja energia selleks, et moodustada plaaditäis tugeva söemaitsega mustjaspruuni nätsket küpsist?!
Üldse, miks peab olema koogitegu nagu Harry Potteri nõiajoogi valmistamine?
"Sega jahu vürtsidega, tõstes seda kõrgele ja lastes siis potti tagasi kukkuda, et õhk vahele pääseks" ja "klopi munad kolmandas kausis korralikult segamini ja lisa nad siis taignasegule lusikatäis haaval, nii ei vaju võivaht lössi" ja "ära jäta jahu lisamise ajal visplit hetkekski seisma, et väärtuslik õhk välja ei pääseks" ja "toida kooki paaritupäevaste ajavahemike järel".
Ainus, mis puudu, ongi nõiasõnad ja "sega režiimis 3 päripäeva, üks vastupäeva, kusjuures hingata tohib ainult vastupäeva segamise ajal".
St. võivaht on nagunii rohkem nagu kamakas ju. Ja taigna saab kergeks, lisades veidi soodat, see õhu taignasse segamine on suht mõttetult vaevarikas.
Ja üldse, ma istusin kella neljani öösel üleval, et see asi oma madalal kuumusel neli ja pool tundi küpseda saaks ja tulemus on praktiliselt täitsa ebasöödav =(
Maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne.
Kas seepärast, et panin ühte komponenti (brändit) 8x rohkem kui ette nähtud eksikombel või seepärast, et laotasin taigna liiga õhukese kihina plaadile, selle asemel, et see kõrge servaga koogivormi toppida, või seepärast, et kõigest hoolimata püüdsin hoida kinni originaalselt küpsetusajast - vahet pole.
Untsu läks. Raisus on. Isegi siga ei sööks.
Enesetunne on sellest tulenevalt kohutav.
Löök oli nii ränk, et üldse ei kisu alustama uue laadungiga (kuigi ained on juba kodus valmis ja kuivatatud puuviljad 3. päeva leos, plaan oligi kohe 2 laari teha).
Isegi piparkoogitainast, mis ometi on iga kord välja tulnud seni, ei taha teha!
Saate aru, see tainas oli enne ahjupanekut NII MAITSEV!!!
Mis mõttes läks nii suur kogus suurepäraseid koostisaineid (ja nende hankimiseks kulunud raha) ning tegemisõpetuse detailsesse järgimisse pandud tohutu vaev ja energia selleks, et moodustada plaaditäis tugeva söemaitsega mustjaspruuni nätsket küpsist?!
Üldse, miks peab olema koogitegu nagu Harry Potteri nõiajoogi valmistamine?
"Sega jahu vürtsidega, tõstes seda kõrgele ja lastes siis potti tagasi kukkuda, et õhk vahele pääseks" ja "klopi munad kolmandas kausis korralikult segamini ja lisa nad siis taignasegule lusikatäis haaval, nii ei vaju võivaht lössi" ja "ära jäta jahu lisamise ajal visplit hetkekski seisma, et väärtuslik õhk välja ei pääseks" ja "toida kooki paaritupäevaste ajavahemike järel".
Ainus, mis puudu, ongi nõiasõnad ja "sega režiimis 3 päripäeva, üks vastupäeva, kusjuures hingata tohib ainult vastupäeva segamise ajal".
St. võivaht on nagunii rohkem nagu kamakas ju. Ja taigna saab kergeks, lisades veidi soodat, see õhu taignasse segamine on suht mõttetult vaevarikas.
Ja üldse, ma istusin kella neljani öösel üleval, et see asi oma madalal kuumusel neli ja pool tundi küpseda saaks ja tulemus on praktiliselt täitsa ebasöödav =(
Maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne.
esmaspäev, 6. detsember 2010
Jõuluteemaline kettkiri
1. Kas sulle meeldib jõul? Miks?
Meeldib küll.
Esiteks on nii aasta kulus tublisti vaheldust.
Teiseks annab see võimaluse teha igasuguseid natuke tobedaid asju ja põhjendada neid "aga jõulud ju" vabandusega.
Kolmandaks sisaldab jõul palju head sööki kaua kaua. Ma märgiksin suisa, et üks lõputu jõulusöögitegu kestab novembri lõpust läbi detsebri kuni poolde jaanuari välja.
Ja süüa teha mulle meeldib!
(Süüa meeldib ka.)
2. Kujuta ette, et nende jõuludega läheb kõik täpselt täkke ja nad tulevad just sellistena nagu sa tahad. Kuidas ja koos kellega need jõulud mööduvad?
Mul on tunne, et Tütarlapse isapoolne suguvõsa on niivõrd üle prahi jõulupidajad, et kui nad sel aastal ka suure perekokkutulemise teevad, siis ma hea meelega osaleksin oma järelpõlvega.
Ja kallistaksin hästi palju kõiki tuttavamaid isikuid ja vähemtuttavatega ei olekski üldse piinlik =)
Ja siis saaks telepordiga koju tagasi ja keegi oleks toad vahepeal ära koristanud, isegi kapi otsast oleks tolm võetud.
Ning ukse vahel oleks (ilma sära ja kulinateta) kaart (mis EI oleks arve ega parastus) ja kaardil kirjas...
Ooot!! Oot-oot-oot-oot! See läheb juba liiga detailseks! Ning üldse, väga raske on välja mõelda, kuidas kõiki "absoluutselt täkkes" asju korraga ühte jõulu kokku toppida!
Aga kusagil nähtaval kohal igatahes võiks olla ka noor nägus mees, ilma särgita, aga sall kaelas.
3.Milline on su esimene jõulumälestus?
Ma ei ole võimeline oma mälestusi järjestama.
Tegelikult ma üldse ei saa aru, kuidas seda tehakse, mina ei suuda mingi valemiga mälestuse põhjal öelda, kas ma olin nüüd 2 või 5-aastane nende sündmuste toimumise ajal.
Sest jõulud tulid minu varases lapsepõlves järjekindlalt ühtemoodi. Kuusk, selle ehitimine, värvilised lumehelbekujulised elektriküünlad, verivorst, piparkoogid, kartul, kapsas, küünlad, jõuluvana, luuletused-laulud, kingitused, nende avamine, veel söömist.
Üks lahe kuldne koerakujuline ehe oli, mida ma ikka püüdsin ise kuuse otsa panna. Punase lipsuga kaelas.
5. Parim jõulumälestus?
Ei suuda järjestada, ei suuda ka hierarhiasse panna.
Üks hea hetk, mida tükk aega igal aastal kordasin, oli lugeda sel ajal, kui toad olid juba korras ja kuusk ehitud, aga midagi muud ei toimunud, "Bullerby laste" jõulupeatükke.
Aga nüüd ma teen sel ajal süüa ja pole mingit sellist aega, kus midagi ei toimu.
6. Lemmik jõulutoitude seast?
Ma üldse ei tunnistagi mingeid muid jõulutoite peale piparkookide.
S.t. muidugi on asju, mis maitsevad mulle rohkem. Ja ka selliseid, mida ma ikka eeskätt jõuludega seostan. Aga ühtegi teist sellist toitu ei ole, mille jõuludest puudumisel tekiks tunne "midagi on viltu, kas need peaks jõulud olema v"?
7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Ei tea. Oleneb sellest, kes kutsub ja millal.
(Viimasel hetkel ma plaane ei muuda, närvikava ei kannata selliseid asju.)
8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Kümneid!
* Päkapikud peavad käima.
* Jõulusööke tuleb teha, kuni nõrken, ja siis edasi ka.
* Kingitusi peab saama ja tegema.
* Jõululisi raamatuid on vaja lugeda.
* Kinke ei saa ilma esinemisteta kätte anda - loomulikult.
* Koristada tuleb ka enne jõulu (selle ma püüdsin ära unustada).
* Vanaemadel külas käimine on samuti vältimatu kaasnähe.
* Küünlad on vaja ikka alati põlema panna
* ning kui on sobivat ilma, siis on hea ka lumelatern teha....
...Oh, ja siis on mul ühed teatavad armsad vanad sõbrad, kellega alati kunagi jõulude ajal kokku saame.
* Ja tuba tuleb ära kujundada! Kuidas ma selle unustasin!
* Ennast hullult paksuks süüa ikka =)
* ja pärast Tütarlapse sünnipäeva jälle jõulurasva alla asuda võtma, kuigi see ei taha enne mu enda sünnipäeva möödumist hästi teoks saada.
... ja neid on veel.
9. Sinu jõulukingisoov?
Sellised asjad ma saadan jõuluvanale, mitte ei pane avalikku võrgupäevikusse üles.
/punastab
Ja pealegi, üllatused on ikkagi parimad.
10. Parim kink, mille oled jõuluks saanud?
Võimatu öelda.
11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
KÕIK peaks saama!!!
Ilge jama on, et ei saa =(
12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Blogikülastajatele.
See sõna on nii kohutavalt ebaisiklik!
Ma soovin ikka ükshaaval ja igaühele eraldi omaenda personaalse soovi! Sest mis kasu oleks ülejäänud blogilugejatel nt kärurattast, mida ma südamest soovin ühele nende hulgast?!
Kui ma aga sind, kulla lugeja, üldse või kuigivõrd ei tunne ja sulle isiklikult midagi soovida ei saa nagunii - ja sa siiski ihkad natukenegi midagi, siis...
Ma soovin sulle nii isiklikult, kui ma vähegi suudan, võimet oma vajaduste ja tahtmiste vahel vahet teha. Ja oskust selle võimega ka midagi asjalikku peale hakata!
Sain Rattuselt. Täitsa rõõmustasin, muuseas.
Kuna hulk võluvaid inimesi naeraksid mu selle kettkirja peale lihtsalt välja (aga mulle endale meeldib õigupoolest väga kuuluda - ja mu meelest on ketid armsad), siis saadan ta edasi Tindarienile, Thonoliale ja zarvikule, kes on kõik leebed inimesed ja kui naeravad, siis vähemalt lõbusalt, mitte kurjalt.
(Tegelikult muutsin ma osade küsimuste sõnastust. Sest arvasin, et nii on parem. Ja ei otsinud lemmikpilti jõuludest, sest no - mida paganat??? Mis lemmikuid mult veel oodatakse? Varsti küsivad lemmikraamatut ka!
Aga kettkirja iva peaks siiski üsna ilmne olema, kas ei?)
Meeldib küll.
Esiteks on nii aasta kulus tublisti vaheldust.
Teiseks annab see võimaluse teha igasuguseid natuke tobedaid asju ja põhjendada neid "aga jõulud ju" vabandusega.
Kolmandaks sisaldab jõul palju head sööki kaua kaua. Ma märgiksin suisa, et üks lõputu jõulusöögitegu kestab novembri lõpust läbi detsebri kuni poolde jaanuari välja.
Ja süüa teha mulle meeldib!
(Süüa meeldib ka.)
2. Kujuta ette, et nende jõuludega läheb kõik täpselt täkke ja nad tulevad just sellistena nagu sa tahad. Kuidas ja koos kellega need jõulud mööduvad?
Mul on tunne, et Tütarlapse isapoolne suguvõsa on niivõrd üle prahi jõulupidajad, et kui nad sel aastal ka suure perekokkutulemise teevad, siis ma hea meelega osaleksin oma järelpõlvega.
Ja kallistaksin hästi palju kõiki tuttavamaid isikuid ja vähemtuttavatega ei olekski üldse piinlik =)
Ja siis saaks telepordiga koju tagasi ja keegi oleks toad vahepeal ära koristanud, isegi kapi otsast oleks tolm võetud.
Ning ukse vahel oleks (ilma sära ja kulinateta) kaart (mis EI oleks arve ega parastus) ja kaardil kirjas...
Ooot!! Oot-oot-oot-oot! See läheb juba liiga detailseks! Ning üldse, väga raske on välja mõelda, kuidas kõiki "absoluutselt täkkes" asju korraga ühte jõulu kokku toppida!
Aga kusagil nähtaval kohal igatahes võiks olla ka noor nägus mees, ilma särgita, aga sall kaelas.
3.Milline on su esimene jõulumälestus?
Ma ei ole võimeline oma mälestusi järjestama.
Tegelikult ma üldse ei saa aru, kuidas seda tehakse, mina ei suuda mingi valemiga mälestuse põhjal öelda, kas ma olin nüüd 2 või 5-aastane nende sündmuste toimumise ajal.
Sest jõulud tulid minu varases lapsepõlves järjekindlalt ühtemoodi. Kuusk, selle ehitimine, värvilised lumehelbekujulised elektriküünlad, verivorst, piparkoogid, kartul, kapsas, küünlad, jõuluvana, luuletused-laulud, kingitused, nende avamine, veel söömist.
Üks lahe kuldne koerakujuline ehe oli, mida ma ikka püüdsin ise kuuse otsa panna. Punase lipsuga kaelas.
4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Ei. Kas oleks pidanud?
Ei. Kas oleks pidanud?
5. Parim jõulumälestus?
Ei suuda järjestada, ei suuda ka hierarhiasse panna.
Üks hea hetk, mida tükk aega igal aastal kordasin, oli lugeda sel ajal, kui toad olid juba korras ja kuusk ehitud, aga midagi muud ei toimunud, "Bullerby laste" jõulupeatükke.
Aga nüüd ma teen sel ajal süüa ja pole mingit sellist aega, kus midagi ei toimu.
6. Lemmik jõulutoitude seast?
Ma üldse ei tunnistagi mingeid muid jõulutoite peale piparkookide.
S.t. muidugi on asju, mis maitsevad mulle rohkem. Ja ka selliseid, mida ma ikka eeskätt jõuludega seostan. Aga ühtegi teist sellist toitu ei ole, mille jõuludest puudumisel tekiks tunne "midagi on viltu, kas need peaks jõulud olema v"?
7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Ei tea. Oleneb sellest, kes kutsub ja millal.
(Viimasel hetkel ma plaane ei muuda, närvikava ei kannata selliseid asju.)
8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Kümneid!
* Päkapikud peavad käima.
* Jõulusööke tuleb teha, kuni nõrken, ja siis edasi ka.
* Kingitusi peab saama ja tegema.
* Jõululisi raamatuid on vaja lugeda.
* Kinke ei saa ilma esinemisteta kätte anda - loomulikult.
* Koristada tuleb ka enne jõulu (selle ma püüdsin ära unustada).
* Vanaemadel külas käimine on samuti vältimatu kaasnähe.
* Küünlad on vaja ikka alati põlema panna
* ning kui on sobivat ilma, siis on hea ka lumelatern teha....
...Oh, ja siis on mul ühed teatavad armsad vanad sõbrad, kellega alati kunagi jõulude ajal kokku saame.
* Ja tuba tuleb ära kujundada! Kuidas ma selle unustasin!
* Ennast hullult paksuks süüa ikka =)
* ja pärast Tütarlapse sünnipäeva jälle jõulurasva alla asuda võtma, kuigi see ei taha enne mu enda sünnipäeva möödumist hästi teoks saada.
... ja neid on veel.
9. Sinu jõulukingisoov?
Sellised asjad ma saadan jõuluvanale, mitte ei pane avalikku võrgupäevikusse üles.
/punastab
Ja pealegi, üllatused on ikkagi parimad.
10. Parim kink, mille oled jõuluks saanud?
Võimatu öelda.
11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
KÕIK peaks saama!!!
Ilge jama on, et ei saa =(
12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Blogikülastajatele.
See sõna on nii kohutavalt ebaisiklik!
Ma soovin ikka ükshaaval ja igaühele eraldi omaenda personaalse soovi! Sest mis kasu oleks ülejäänud blogilugejatel nt kärurattast, mida ma südamest soovin ühele nende hulgast?!
Kui ma aga sind, kulla lugeja, üldse või kuigivõrd ei tunne ja sulle isiklikult midagi soovida ei saa nagunii - ja sa siiski ihkad natukenegi midagi, siis...
Ma soovin sulle nii isiklikult, kui ma vähegi suudan, võimet oma vajaduste ja tahtmiste vahel vahet teha. Ja oskust selle võimega ka midagi asjalikku peale hakata!
Sain Rattuselt. Täitsa rõõmustasin, muuseas.
Kuna hulk võluvaid inimesi naeraksid mu selle kettkirja peale lihtsalt välja (aga mulle endale meeldib õigupoolest väga kuuluda - ja mu meelest on ketid armsad), siis saadan ta edasi Tindarienile, Thonoliale ja zarvikule, kes on kõik leebed inimesed ja kui naeravad, siis vähemalt lõbusalt, mitte kurjalt.
(Tegelikult muutsin ma osade küsimuste sõnastust. Sest arvasin, et nii on parem. Ja ei otsinud lemmikpilti jõuludest, sest no - mida paganat??? Mis lemmikuid mult veel oodatakse? Varsti küsivad lemmikraamatut ka!
Aga kettkirja iva peaks siiski üsna ilmne olema, kas ei?)
laupäev, 4. detsember 2010
Vahepealne
Olen selle vahe (peal) sees kirjutanud 2 hädisevat mustandit, mida ma ei avalda, sest need - noh, hädisevad! Ja lõpuks, eesmärk on siiski ängi vastu võidelda, mitte seda toita ja levitada ning selle abil kaastunnet ja kallistusi kerjata!
Panen hoopis üles ühe nõksu, kuidas elu tühje hetki kasulikult tarvitada.
* Külmad lumised rongiootamisõhtud saab muuta meeldivamaks ning kasulikumaks, kui lõdisemise ja kella vaatamise asemel teha vaikseid (suuremat tormamist ja lõugamist mittenõudvaid) lihasharjutusi. Nt väljaastekükke. Või sörkida tagurpidi perroonil edasi-tagasi. Tõsi, selleks peab olema suhteliselt ükskõik, mida möödasõitvatest autodest väljavahtivad inimesed sinust mõtlevad.
Aga mis seal vahet on, mida mingid inimesed mõtlevad "selle kubujussi kohta perroonil"?
Ilmselt annab antud meetodit kasutada ka bussiootamiste soojemaks ja kasutegurlikumaks kujundamisel, aga kui tegu on südalinna ja paljude teiste ootajatega samas peatuses, siis isegi mina vist kõhkleksin.
Oleneb muidugi meeleolust.
Panen hoopis üles ühe nõksu, kuidas elu tühje hetki kasulikult tarvitada.
* Külmad lumised rongiootamisõhtud saab muuta meeldivamaks ning kasulikumaks, kui lõdisemise ja kella vaatamise asemel teha vaikseid (suuremat tormamist ja lõugamist mittenõudvaid) lihasharjutusi. Nt väljaastekükke. Või sörkida tagurpidi perroonil edasi-tagasi. Tõsi, selleks peab olema suhteliselt ükskõik, mida möödasõitvatest autodest väljavahtivad inimesed sinust mõtlevad.
Aga mis seal vahet on, mida mingid inimesed mõtlevad "selle kubujussi kohta perroonil"?
Ilmselt annab antud meetodit kasutada ka bussiootamiste soojemaks ja kasutegurlikumaks kujundamisel, aga kui tegu on südalinna ja paljude teiste ootajatega samas peatuses, siis isegi mina vist kõhkleksin.
Oleneb muidugi meeleolust.
kolmapäev, 1. detsember 2010
1. aruanne
Esimene päev "päris inimestega kohtumist" ehmatas mu kaameks.
Murphy mängis kaasa ilmselt, nii et sain enam, kui küsisin: suhelda umbes 17 tundi järjest kolme erineva seltskonnaga, kusjuures suhtluse kohatine intensiivsus ulatus tõesõna noorpõlvest tuttavani.
Teate (loodetavasti teate) küll: 12 sekundit tagasi oled kõva häälega naernud ja siis pilgutad natuke pisaraid tagasi, võtad lonksu brändit ja asud rääkima asjadest, mis seni sellises võtmes küll üle keele pole liikunud.
Ning 12 minutit hiljem naerate jälle kõva häälega.
Järgmist päeva täitnud vaimne segadus oli samuti kahekümnendate 1. poolt meelde toov. (Ei, mitte aastaid 1920-1925. Minu eluliiva nirisemisest on jutt.)
Aga! Kokkuvõtteks oli väga lahe ikkagi. See oli päris. Tekitas tundeid.
Kui on sooviavaldusi isikutelt, kes tahaksid näost näkku + südamest südamesse rääkida, siis kontakti saab kommentaaridest küsida ning brändi nimi oli Frantsuskii Aist (ärge küsige, miks) ja see täitsa meeldis mulle. Veinide puhul ei või iial teada, kas panevad pea valutama või mitte, viimasel ajal kardan riskida.
Kommi ja piparkooke võin omalt poolt pakkuda.
Murphy mängis kaasa ilmselt, nii et sain enam, kui küsisin: suhelda umbes 17 tundi järjest kolme erineva seltskonnaga, kusjuures suhtluse kohatine intensiivsus ulatus tõesõna noorpõlvest tuttavani.
Teate (loodetavasti teate) küll: 12 sekundit tagasi oled kõva häälega naernud ja siis pilgutad natuke pisaraid tagasi, võtad lonksu brändit ja asud rääkima asjadest, mis seni sellises võtmes küll üle keele pole liikunud.
Ning 12 minutit hiljem naerate jälle kõva häälega.
Järgmist päeva täitnud vaimne segadus oli samuti kahekümnendate 1. poolt meelde toov. (Ei, mitte aastaid 1920-1925. Minu eluliiva nirisemisest on jutt.)
Aga! Kokkuvõtteks oli väga lahe ikkagi. See oli päris. Tekitas tundeid.
Kui on sooviavaldusi isikutelt, kes tahaksid näost näkku + südamest südamesse rääkida, siis kontakti saab kommentaaridest küsida ning brändi nimi oli Frantsuskii Aist (ärge küsige, miks) ja see täitsa meeldis mulle. Veinide puhul ei või iial teada, kas panevad pea valutama või mitte, viimasel ajal kardan riskida.
Kommi ja piparkooke võin omalt poolt pakkuda.
Tellimine:
Postitused (Atom)