Kolmapäev, 1. detsember 2010

1. aruanne

Esimene päev "päris inimestega kohtumist" ehmatas mu kaameks.
Murphy mängis kaasa ilmselt, nii et sain enam, kui küsisin: suhelda umbes 17 tundi järjest kolme erineva seltskonnaga, kusjuures suhtluse kohatine intensiivsus ulatus tõesõna noorpõlvest tuttavani.
Teate (loodetavasti teate) küll: 12 sekundit tagasi oled kõva häälega naernud ja siis pilgutad natuke pisaraid tagasi, võtad lonksu brändit ja asud rääkima asjadest, mis seni sellises võtmes küll üle keele pole liikunud.
Ning 12 minutit hiljem naerate jälle kõva häälega.

Järgmist päeva täitnud vaimne segadus oli samuti kahekümnendate 1. poolt meelde toov. (Ei, mitte aastaid 1920-1925. Minu eluliiva nirisemisest on jutt.)

Aga! Kokkuvõtteks oli väga lahe ikkagi. See oli päris. Tekitas tundeid.

Kui on sooviavaldusi isikutelt, kes tahaksid näost näkku + südamest südamesse rääkida, siis kontakti saab kommentaaridest küsida ning brändi nimi oli Frantsuskii Aist (ärge küsige, miks) ja see täitsa meeldis mulle. Veinide puhul ei või iial teada, kas panevad pea valutama või mitte, viimasel ajal kardan riskida.

Kommi ja piparkooke võin omalt poolt pakkuda.

2 kommentaari:

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.