Esmaspäev, 13. detsember 2010

Nabaimetlemine e. postitus sellest, kuidas midagi ei ole öelda, aga lobapidamatus see-eest kange

Väga tahaks kirjutada midagi kavalat ja nutikat, mis meenutaks inimestele, et ma olen
a) olemas
b) üllatavalt lahe mõnikord
c) olemas

Kahjuks ei ole midagi kirjutamisväärset võtta ajust. Aju, hakka tööle!

Mäh.

Ei saa ju kirjutada sellest et "viimati küüsi närides tuvastasin, et need maitsevad tuntavalt mõrumandli järgi. Mitte alt või pealt vaid just seestpoolt. Mida sellest nüüd järeldada?"

Põhiliselt ei saa sellest kirjutada seepärast, et ma ei oska asjast midagi järeldada - eriti kui jätta mainimata pisidetail, et inimese komme süüa omaenda küüsi võib mõningaid lugejaid pisut tülgastada ja seetõttu ma muidugi ei saa teisiti kui panen asja kirja, sest inimeste sedasorti märkustega hämmeldamine ja vastikuse väljakutsumine pakub mulle vaikset süütut lõbu =)
Muide, ma päris klassikalise küünenärija tüüpi ei ole - mul on sellised üsna pikad ja ajuti suisa hoolitsetud küüned ning puha. Lihtsalt enne viilimist ma tavaliselt natuke närin servi, sest need on nii head ja see on nii patune.
(Suitsetamine ja valimatu ringiseksimine on küüntenärimise kõrval väga soositud ja popid pahed.)


Võiksin ka kirjutada filmist "Pahat pojat", mis on mu viimase aja õhtulõpetaja - teen filmi arvutis lahti ja vaatan veidi aega valitud lõike, et naeratades ja ilusate piltidega mälus magama minna.

Paraku ei anna sellestki teemast mingit eriti lahedat teksti välja kangutada, sest see ei ole mingi eriti sügav (ega ka eriti epateerivalt labane, mis peaaegu nagu võrdub "sügav" juba, onju) film ja "Maha äng" teemaga ka üldse ei haaku.
Mis mõttes kirjeldati seda Eesti kinolevis kui "lõbusat actionkomöödiat"? Ma piinavat avastseeni ei saa ega saa peast välja ja algustiitrite ajal juba nutsin suure hääle ja suurte paksude pisaratega.
Vaatamise ajal oli kogu aeg tunne, et hoolimata ohtrast särgivabast lihaskonnast ja ühtlaste hammastega naeratustest on suur jama ainult hingetõmbe kaugusel (ja seda mõlemas suunas - nii minevikus kui tulevikus).

Ses suhtes film nagu "Tõe ja õiguse" raamat lausa!

Minu kui vaataja ohutunne tugevnes eriti pärast sõnumit: "Meil vendadega on selline komme. Noh, et kui kogu aeg juhtub halbu asju, siis ei saagi selle peale enam muud teha, kui naerda. Ja nii me naeramegi, kui midagi väga halba juhtub."
Nad saavad ikka täitsa palju
naerda ses filmis, mhmh.
Väga meeldivalt ülevaks krutitud ja laia joonega tüdrukutefilm, aga "lõbus actionkomöödia"???

Nojah.
Sellest, et sel nädalal on lastel kokku viis jõulupidu ja järgmisel veel kolm + perekondlikud, pole ka midagi kirjutada. Kõigil lastel ju on! Jõulude ajal lapsevanem olla on topeltkoormus, kas see tuleb kellelegi üllatusena?!
Ja kel topeltkoormust pole, on lapsed kas pisipisikesed, teise vanema hooldada või siis peod toimuvad küll, aga laps ei saa neist osa võtta - ja see on juba kraad kangem probleem, nii et mis ma siin ikka virisen.

Lähen parem oma õhtusi filmilõike imetlema.
Naba asemel.

1 kommentaar:

  1. Kui pole nagu millestki kirjutada, sii äkki pole ka ängi?

    Ka omamoodi tore ju?

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.