Pühapäev, 19. detsember 2010

Kui a>b ja b>c siis a>c ehk mõningaid udutamisi minu mõttemallide teemal

NB! Hoiatus! Palju ininat ja nabaimetlemist ja absoluutselt mitte midagi cooli ja elegantset!

(See võrgupäevik muutub järjest hullemaks. Mulle on vist omane mingi aastalõpumõõn, sest eelmisel aastal olid detsembrikuu postitused ka ainult lamedusi täis.)


Ma kirjutasin tänase jutu (mille esialgne sisu rääkis ühest mu nukrast mõttemallist, mis seotud meessooga) peaaegu valmis ja leidsin asja käigus veel ühe veidra mõttemalli, mis tahtis kohe, et ma talle mõned read pühendaksin.

Nimelt märkasin, et trükin siia võrgupäevikusse tohutu innuga kõike, mis on minuga viltu, kuidagi valesti, mitte-nõutaval-tasemel (isegi kui ma selle kujuteldava "nõudja" üle pisut õelalt muigan) jms.
See pakub mulle palju lõbu ja kohatisi ahhaa-elamusi ning põhjusmõtteliselt tundub minu inimsuhtluse aluseks olemagi "sa näe, kui palju ma kaldun kõrvale avalikult kehtivast õige inimese normist ja märka, et ma meeldin endale sellest hoolimata - ja kui sa siis soovid mulle naeratada ja minuga kõnelda, siis oled sa vist see inimene, kellega minagi heal meelel olen nõus suhtlema!"

Aga kui välja arvata kohatine rahuloluväljendus oma välimuse küsimustes, ei ole ma vist eriti kirjutanud sellest, mille üle ma oma elus ja iseendas eriti rahul ja õnnelik olen.
Mida ma olen hästi teinud nt.
Mis paneb mu naerma ja naeratama ja olema veendunud, et kuidagi kõik laabub ja maailma magusad aarded kogunevad mu ümber ja lubavad mulle vähemalt ühe vahetu kokkupuute, enne kui ma ükskord ära suren ja vaatan, mismoodi siis surnud olla on.

Heade asjade postid olid, aga minust endast polnud seal ikkagi eriti juttu.

Kui ma inimestega räägin, siis ega ma ka ei viska pead kuklasse ja ei teata, et "Ma muide olen õppinud lähedastega aus olema ja olulistest probleemidest rääkima!" või "Ma olen viimase 4 aasta jooksul muutunud oluliselt julgemaks!" või "Teen iga päev püsivalt tööd selle nimel, et mu laste anded ja head küljed saaksid õilmitseda ja tegelt on see meie ühiskonnas üsna pagana muljetavaldav, sest enamikul inimestest ei ole selleks lihtsalt aega."

Eks ma vist tunnen, et oma vead võib laiali laotada (sest nende vigade, mida ma ka ise tean, teistepoolne kritiseerimine ei ole ju valus), aga oma võlude demonstreerimine (ja oo ei, ma ei räägi füüsilistest) on ohtlik. Sest kui lüüakse seda, mida hindad (hindan) ja mille küljes ripub osa su (mu) enesehinnangut, siis on valus.
Mõistate?

Küllap mõistate =)
(Ega ma oma lemmikomadusi ikka üles ei kirjutanud näidetesse, sest hei, ohtlik!)

Nojah.
Ma veel mõtlen, mida nüüd selle "vaatake mind, mul on vinn, näete kui öka!"-käitumistendentsi teadvustamise järel peale hakata.

Aga seni - siin on esialgne postitus, mida ma kirjutama asusin:

Mida aeg edasi, seda enam märkan, kuidas ma olen meessoo suhtes kuidagi baasilisel tasemel ebaõiglane ja eemalolev.

Ma nagu ei pea neid päris ehtsateks inimesteks - võluvad või veidrad, haprad, naljakad, üllatavalt nutikad, üllatavalt naiivsed, veetlevad või veetlusetud, heatahtlikud (enamasti), sapised (vahel) - aga ikkagi mitte päris tõsiseltvõetavad olevused.
Olen nii mitmed mehed nii paljudes teemades maha kandnud, et ka nende sookaaslased on mu jaoks kadunud päris inimeste killast ja muutunud "üheks neist teistest".

Minu jaoks on mehed raudselt Too Teine Sugupool.

Enamasti ma meestega suheldes uurin nende seisukohti nagu KuMus pilte - näe, ka niimoodi tundub mõnele õige, nojah, eks see on vist mingi nende (aja, soo, kultuuri vm.) värk.

Minu teadvuses on nt. meeste "eetilise käki" lävi umbes 4 korda kõrgem kui naiste oma, sest naiste puhul ma eeldan, et nemad mõtlevad ja saavad aru (=võiksid vastavalt käituda), aga meeste puhul oletan automaatselt, et nende toimetused käivad "oi, pissi tuli!" moel ja no mis sa teed (lapsega) (hüperaktiivse lapsega) mehega, kes lihtsalt ei suuda mõelda oma tegude ja sõnade kaasnähtudele? Ning äh, kes olen lõpuks mina, et neid elama õpetada, noomida või nende enesetunnet kehvemaks muuta, avaldades arvamust nende ilmsete enesepettuste jms kohta? Nende elud ja nende käkid on nende eneste asi ja kui nad tahavad uskuda ennast kõige puhtamad valged inglid olema, lasku käia.
Minu õigus on enda sees olla hävitav ja irooniline, viisakalt kaasa noogutada, pärast ikka veel enese sees muiates oma teed minna ja mitte näha inimest läbi ülemäära lameda rinna, mitte tunda hinge, sest kuskil kubemeluu kohal on teisel peenis ja komplekt munandeid ka.

Nõme on asja juures see, et olen viimastel aastatel tutvunud mitmete väga nutikate ja isegi eetiliselt üsna kõrgel tasemel opereerivate meestega, kellest paljud on veel võluvad ka - aga ma täiesti järjepidevalt suhtlen nendega selles võtmes, et otsin nende jutus märke "mehelikust mõtlemisest". (Ehk siis emotsionaalsest totrusest, eneseanalüüsivõime puudusest, välisest enesekindlusest, mis ulatub umbes 3x üle põhjendatu, ning kombest eitada fakte, kui need lemmikuskumustega ei sobi.)
Ja kui ma selliseid märke ka ei leia, siis mõne veidruse avastab ju ikka - kes meist on veidruseta? - ning visa "haha, sihukesed nad ongi!" mõtteviis minus muudkui elab.
Ma ei tee nõnda paha tahtes.
Ma lihtsalt teen nõnda.

Mõnele mehele olen teinud ka erandi, aga erand tuleb võtmes "Tema ei ole tüüpiline mees".
Mitte võtmes "Tema on tõestus, et ka mees on 100% inimene".

Ja ma mõtlen, et äkki ma seepärast olengi armusuhtes ainult iseendaga, et ma tegelikult keeldun mehi potentsiaalsete partneritena võtmast? Olgem ausad, pakkumisi või vähemalt vihjeid - rohkem ja vähem looritatuid - on ju olnud, aga ma - ei suuda kuidagi vedu võtta? Mõnega ei taha ja mõnega ei oska ja kuidas nende imeasjadega üldse toimitakse, ma ei mäleta..?

+ need, kes mulle kõige rohkem meeldivad, need on paistavad nagunii lihtsalt sõbralikud olema. Mis on ju ka tore. Aga...

...filmis "Pahat pojat" küsib poiss tüdrukult, et mida sa minust õieti tahad. Ja tüdruk loeb ette terve rea asju nagu "et sa räägiksid minuga ja kaitseksid mind ja kingiksid mulle kassipoja ja hoolitseksid minu eest ja seksisid minuga ja teeksid mulle kingitusi ja..." (väga vaba tsitaat).
Mina vist jääksin lihtsalt tölli moega vahtima, kui mõni võluvat sorti võimalik-armupartner-mees mult niimoodi küsiks. Seksi ja rääkimise võiks filmitüdruku pealt maha spikerdada ja esile tuua, aga tegelikult ei usalda ma meestelt miskis suhtevõtmes midagi tahta.

Sest tahta ja mitte saada on ju - ebameeldiv! (Et mitte olla avameelne ja öelda - päris pagana valus, kui asjad juba nii kaugele läinud on.)

10 kommentaari:

  1. "välisest enesekindlusest, mis ulatub umbes 3x üle põhjendatu..."

    Ma loodan, et sa pead selle all silmas põhjendamatut enesehinnangut. See ei ole sama asi. Aga kui mitte, siis...
    Ei kujuta ette, et kellelegi võiks soovitada: Ole 3x vähem enesekindel. Puterdajast pabistajast pole kellelegi kasu, ta tekitab vaid segadust. Enesekindlus, olgu või põhjendamatu, on abiks. Nii inimesele endale kui übritsevatele.

    VastaKustuta
  2. ah, aga seal ongi ju sõnake "väline".

    seal oli isegi jätkulause kuidas "sisemist pole samas ollagi..." aga selle kustutasin ära, sest kas sõna "väline" siis ei räägi ise enda eest?

    Ilmselt mitte.

    Nujah, aga ma mõtsin jah umbes nii, et põhjendmatult kõrge enesehinnang.

    VastaKustuta
  3. "sest kas sõna "väline" siis ei räägi ise enda eest?"

    Aga kui see tuleneb siemisest enesekindlusest? Sellisest põhjendatust? Kas see siis poleks väljapoole näha? :D

    (sorry, ma niisama...)

    VastaKustuta
  4. "...kombest eitada fakte, kui need lemmikuskumustega ei sobi" :P mul on tunne et see "mehelik mõtteviis" on sul endal kah sees.

    Noh samas, see on üks elementaarsemaid psühholoogilisi enesekaitsevorme - kõigil olemas. Sellepärast on ka demokraatia suhteliselt mittetoimiv nähtus.

    Muu jutu kohta viskaks lihtsalt ühe iilgama targa mõttetera: Kui miski sind häirib, siis muuda seda, või suhtumist sellesse.


    :P no ja kui väga hullusti häirib ja lahendust ise ei leia, siis ma võin ehk sinu peal oma tulevasi terapeudioskusi kah harjutada, kui soovi on.

    Cheers!

    VastaKustuta
  5. Ma ei saa üldse aru, millest sa räägid =)

    VastaKustuta
  6. Vabandust, kui valesti aru sain.

    "mulle meeldib olla selline, nagu olen; mees aga meeldib mulle ainult siis, kui ta 1) on selline , nagu mulle meeldib; 2)saab aru, millisena ta mulle meeldib ja püüab end teadlikult vastavas suunas muuta; 3)
    austab minu iseolemist ja ei püüa mind vähimalgi määral muuta."
    Huvitav, milline roll oleks sellises konstruktsioonis armastusel?
    Vabandust, kui millestki valesti aru sain. Mulle meeldib Su kajam kirjanduslikus mõttes..hea on lugeda kirjavigadeta arukat juttu.

    VastaKustuta
  7. Mul on armastusega palju kogemusi =)
    Paistab, reo, pime olema.

    Seega pärast on jube paha olla, kui silmad hormoonilaksu järel avanema hakkavad ja saad aru, et "Appi-appi, arvestades valitud subjekti pole ka ime, kui persse kõik läks! Heh, tegelikult läks veel hästigi!"

    Ühe lausega: mis ses siis halba on, kui ma püüan leida meest, kes mulle _meeldib_ ka - lisaks sellele, et hormoonid käima lükkab?

    Aga siin ma õigupoolest ei kurtnudki nii palju "oh ma vaene vaene vanapiiga"-teemadel, kui täheldasin, et ma ka sõbralikes suhetes kipun isasinimestele natuke ülevalt alla vaatama, ilma et mul oleks selleks muud põhjust kui et "mina naine - tema mees".

    Naisšovinism, noh.

    Tegelikult ma ei taha olla naisšovinist.
    Sest meesšovinistide pealt ma olen näinud, milliseid poole pea suurusi silmaklappe see šovinismivärk tähendab.
    =)

    VastaKustuta
  8. Väga huvitav ja dee-jaaa-vuu lugemine. Samas mõtlesin ka midagi tarka ütelda, lihtsalt sest-et. Elu näitas. Et kuram, kui salakavalalt meievanustele (heh, sry) on vanem põlvkond sisse õpetanud selle "sina pead ise hakkama saama" mõtteviisi ja mõnikord võib see osutuda kõige kurja juureks, mis head asjad tuksi keerab. Et tegelikult võiks rohkem usaldada ja olla õrn ja nõrk ja naine, selle asemel, et süüa raudnaelu ja olla ilmapuu. Ja kui lased sellel esivanematarkusel enese seest vahelduseks välja minna, siis võib muu maailm mõistuse ootamatult pähe võtta ja ilusti käituda.

    Lihtsalt selline mõttekäik ;)

    VastaKustuta
  9. cool story bro

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.