Laupäev, 25. detsember 2010

Lotovõit või midagi

Kaks posti üksteise otsa, aga mul kama.
Rõõmu tulevat jagada, saavat mitmekordne.

Leidsin nimelt aarde.

Saate aru, olen haige, õde on haige, õe isa on haige, minu isa on haige, kõik on haige - ja otsustasime, et lükkame jõulud päeva võrra edasi.
Ma siis kinke pakkima täna öösel alles, kui lapsed viimaks magamas ja vagurad ning ei passi.
Pakkimispaberid on kapi otsas kõrgel. Pidin kaks tooli ülestikku panema, et ilusamat välja valima pääseda.
Tuhlan seal tolmu sees, kaks paberirulli on suht inimliku välimusega. Võtan ühe ja viskan alla - ja siis mõtlen: oot, üks kingitus oli mul ju valmis pakitud ka, aga kuskohta ma selle küll peitsin?
Igaks juhuks tegin selle kapi uksed lahti, mille otsast pabereid otsisin, et äkki on see ainus varem varutud kink seal sees kuskil.
Teadsin küll, et seal kapis on tegelikult raamatud.
Ma olin neid sisse kolides ikka vaadanud ka ja mõelnud, et "Heegeldamine" ja "Pitsilised koekirjad" ja "Tervenemine jooga abil" leiba ei küsi, aga ega mul nendega suurt asja ka ole.
Aga nüüd, saate aru, nägin korraga, et esimese raamaturea taga on teine veel.

Mõlemal
riiulil.

Sobrasin natuke.

Siis juhtus nii, et persse need kingitused, ma pean oma kapivälised ja nähtavad raamaturiiulid nüüd ümber korraldama kell 1 öösel, panema paika oma uued (vanad) Alverid ja Kaplinskid, Rimmelid ja "Viplala lood", "Ukuaru" ja "Antiikmütoloogia" (millest ma olen umbes nagu 7 korda puudust tundud siin korteris elades, kuhu pagan ometi minu eksemplar sai?!) ja "Hea meremeeste hoidja" ja "Kolme katku vahel" ja "Doktor Dolittle'i" ja "Naksitrallid" jne.
Sinna kappi jäi veel palju toredaid raamatuid. Mis ootavad vaguralt aega, kuni mul jälle "Anna Karenina" või "Kevade" tuju peale peaks tulema.

Aga kõige suurema aarde jätsin teadlikult peitu. Sinna kõige taha, salajasse paika.

Kõik kolm mu laste kõige ärarüsatumat lemmikraamatut, millest kõiki kolme on mitu korda ohtralt kleeplindiga parandatud ja kahel on ikkagi jälle kaaned küljest ära - "Vennad Lõvisüdamed" + "Röövlitütar Ronja", vana "Mary Poppins" ja vana "Bullerby lapsed" - kõigist kolmest on seal täiesti korralikud, siledad ja kaunid väljaanded.

Või noh. Laste lemmikud... Minu lemmikud... Mis seal vahet, neist said laste lemmikraamatud ilmselt seetõttu, et mulle meeldis neid ette lugeda!

ÕIGES köites. ÕIGES sõnastuses. (Oi, ma vihkan Ronja tõlke uuesti ületoimetatud versiooni!) ÕIGET värvi. ÕIGED jutud sees. ÕIGES järjekorras.
Just need ÕIGED raamatud.

Täiesti imeline.

5 kommentaari:

  1. Oot...
    See kapp oli seal varem, kui te sinna kolisite?
    Huvitav, kas vanaemal oli sellest mingit aimu?
    Aga ma kujutan ette, kui lahe on midagi sellist leida, lihtsalt, et "vau, siin on salajane raamaturiiul, raamatuid pilgeni täis!".

    VastaKustuta
  2. Mis nad ses Ronja tõlkes siis tegid? Lihtsalt juntisid nagu "Kääbikuga"? ("Maa all urus elas kääbik, kääbik elas maa all urus.")

    VastaKustuta
  3. Aga minul ei olnud tore leida sel aastal koristamise käigus kingitus lapsele,mis eelmisel aastal jäljetult kadus,nüüd aga enam ei kõlba,pole moes,ei taha...Ma nimelt olen eluaegne asjadepeitja,nüüd aga ka mäluprobleemid päevakorral ja paljud asjad jäävadki oma aega ootama,ajaloouurijaid näiteks!

    VastaKustuta
  4. Ma pean seda koledat uut raamatut nägema, et täpselt tsiteerida.

    Aga phmt on kõik ilusad poeetilised laused, dialoogi- ja kirjeldusejupid, mis mul lapsest saati just oma täiusliku kõla ja emotsiooniga meeles püsisid, nuditud lihtsakoelisteks ja "lastepärasteks".

    VastaKustuta
  5. Nojah, minu lapsepõlve mahtumiseks ilmus "Ronja" liiga hilja. Mõni lause jäi muidugi meelde ("Misjaoks nad sedasi teevad? Misjaoks sedasi, sedasi?"), ent vähe.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.