Kui on aega oodata ja mõelda ja olla, tulevad igasugused mõtted. Nad ronivad välja sest igapäevasest lebrast, mis sind ümbritseb ja maailma segaseks teeb, vinnavad end su teadvusesse ning raputavad ennast seal lebralögast kuivaks. Seejärel istuvad nad su sõrmenukkidel ja vaatavad sulle otsa, oodates, millal neid märgatakse.
Ja siis ongi kõik korraga lihtne.
Leia oma elutegevusele eesmärk. Mis sind sinnapoole aitab, hoia alles.
Mis kisub teistes suundades, sel lase minna.
Ma proovisin elada kuutteist eesmärki korraga.
Osutus, et tegu polnud suurte tähtsustega, mille vahel ei saa valida, vaid lihtsalt soovimatusega valida. Kui oled millelegi juba tööd alla pannud, on raske sellest loobuda enne, kui on piinavalt selge, et see viib vales suunas.
Aga kui valik "nöörid läbi lõigata" on tehtud ja ei jäta kahetsust, vaid puhtama tunde, saad aru, et see valik siiski oli vaja ära teha.
Muidugi, karma on ka oluline.
Ole inimeste vastu hea ja inimesed on sinu vastu head.
Vahel lihtsalt mitte need samad inimesed.
Tasub võtta aksioomina, et teised näevad neid andmise-asju üsna samamoodi kui sina: ka nemad on oma teada andnud rohkem kui saanud. Inimese ajus on mingid nöörid, mis lasevadki sedasorti asju just niimoodi näha.
Ära lase end sellest segada. Anna, palju sul on. Kui rohkem pole, kui see ei tee sind enam õnnelikuks ega vii su eesmärkidele lähemale, lõpeta ära.
Kui sa tead, mida tahad, on elu naeruväärselt lihtne.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
pühapäev, 26. august 2012
kolmapäev, 22. august 2012
Üks kass üle
Kell 23.15 heliseb uksekell.
Mina olen juba kella poole üheksast maganud, aga lapsed olid üleval ja parasjagu sättisid end voodisse.
Uksekell helises nõudlikult ja palju kordi. Igaks juhuks koputati ka.
Alguses mõtlesin, et ei teegi ust lahti. Olime tasa tasa olnud nagu hiired ju, mis õigus on neil müra üle kaevata? (Sest mis muul põhjusel keegi sul kell 23.15 ukse taga helistab, onju). Mingil hetkel hakkas aga südametunnistus piinama. Sest äkki meil torud jooksevad vms hoopis?
Kerisin teki ümber kere ja läksin ust avama.
Oligi naaber, aga mitte otse meie alt. Küsis, kas "see väike kiisu" on meie oma?
See väike kiisu ei olnud meie oma. Meie kiisu on suur nagu köögitool, must ja karvane kõutselukas. See väike kiisu oli alles poeg, vöödiline ja valge ninaga.
Ma olin väga unine.
Naabrinaine seletas midagi, kuidas ei saanud ju kassi trepile jätta, ta kindlasti on meie majast, ja mis me temaga nüüd teeme. Koridori ju ka ei tohi lubada, laseb täis.
Asi lõppes sellega, et võtsin vöödilise ööseks sisse, naiivselt tõesti uskudes, et ta on meie majast. Sest mul jäi mulje, et ta leiti KORIDORItrepilt.
Kui vöödiline oli toas ja kähises juba minu pisikese musta kõutskiisu peale, teatas mu tütar, et oli läbi akna kuulnud, kuidas kass leiti õuetrepi pealt.
Sitt ja sõnnik.
Miks, miks juhtuvad siuksed asjad just minuga?
Väike kass jälestab minu kõutsi ja lisaks on ta mu arust ka emane. Ma ei taha teda! Väkk!
Kas keegi tahab endale vöödilist emast kassipoega, sõbraliku loomuga (v.a. võõraste kasside vastu) julge ja selgesti harjunud sööma kuivtoitu? Või teab keegi kedagi, kel siuke kass Keilas kaduma on läinud?
ILLLLLLLGELT hea meelega annaks ära esimesele soovijale.
Mina olen juba kella poole üheksast maganud, aga lapsed olid üleval ja parasjagu sättisid end voodisse.
Uksekell helises nõudlikult ja palju kordi. Igaks juhuks koputati ka.
Alguses mõtlesin, et ei teegi ust lahti. Olime tasa tasa olnud nagu hiired ju, mis õigus on neil müra üle kaevata? (Sest mis muul põhjusel keegi sul kell 23.15 ukse taga helistab, onju). Mingil hetkel hakkas aga südametunnistus piinama. Sest äkki meil torud jooksevad vms hoopis?
Kerisin teki ümber kere ja läksin ust avama.
Oligi naaber, aga mitte otse meie alt. Küsis, kas "see väike kiisu" on meie oma?
See väike kiisu ei olnud meie oma. Meie kiisu on suur nagu köögitool, must ja karvane kõutselukas. See väike kiisu oli alles poeg, vöödiline ja valge ninaga.
Ma olin väga unine.
Naabrinaine seletas midagi, kuidas ei saanud ju kassi trepile jätta, ta kindlasti on meie majast, ja mis me temaga nüüd teeme. Koridori ju ka ei tohi lubada, laseb täis.
Asi lõppes sellega, et võtsin vöödilise ööseks sisse, naiivselt tõesti uskudes, et ta on meie majast. Sest mul jäi mulje, et ta leiti KORIDORItrepilt.
Kui vöödiline oli toas ja kähises juba minu pisikese musta kõutskiisu peale, teatas mu tütar, et oli läbi akna kuulnud, kuidas kass leiti õuetrepi pealt.
Sitt ja sõnnik.
Miks, miks juhtuvad siuksed asjad just minuga?
Väike kass jälestab minu kõutsi ja lisaks on ta mu arust ka emane. Ma ei taha teda! Väkk!
Kas keegi tahab endale vöödilist emast kassipoega, sõbraliku loomuga (v.a. võõraste kasside vastu) julge ja selgesti harjunud sööma kuivtoitu? Või teab keegi kedagi, kel siuke kass Keilas kaduma on läinud?
ILLLLLLLGELT hea meelega annaks ära esimesele soovijale.
laupäev, 18. august 2012
Pärdiku söögisedel
Mingitel asjaoludel on mu maitsmispungad (vabandust, -näsad) sel suvel otsustanud, et kuigi maailmas on palju head toitu, on kõigil toiduainetel siiski kuningas - ja selleks on banaan.
Viimasel ajal läheb enam kui kilo banaani päevas ja hoolimata sellest, et tõsise banaanisöömisega sai alustatud juulis, ei ole ikka veel kõrini.
Mõtlesin siis, et v-o on kellelgi mu banaanitoitude varasalve vastu huvi, sest normaalsed inimesed ei söö kõike banaaniga, ja siis on vähemalt üks katseisik, kes võib öelda oma sõna, et kuidas banaan kõlbab ja kuidas ei kõlba.
Baananitoitude põhiline võlu (lisaks sellele, et mulle banaan millegipärast kangesti maitseb) on see, et banaani valmistamine on kiire ja lihtne. On võimalik muidugi mõelda välja ka väga keerulisi retsepte, aga ma olen rohkem siuke otsemineja-naine ja ringe ei viitsi väga teha. Ja kuna banaan kuumtöödeldub kenasti juba 5 minutiga ja on ka toorelt söödav, siis ma mingeid kolmetunniseid banaanihautisi pole vaevunud tegema.
Mida ma vaevun tegema:
Grillitud banaan
Kuna ma ei suutnud uskuda, et banaani grillimiseks on vaja lihtsalt panna banaan ahjupannile ja grillrežiim sisse, otsisin selleks esimesel korral retsepte. Ja uskuge või mitte, leidsin ka. Küll pakiti seal banaane ükshaaval fooliumisse, küll tehti kastmeid laimimahlast ja pruunist suhkrust ja veel paarist eksootilisest komponendist...
Tegelikult on banaani grillimiseks vaja
a) banaane
b) mingit kohta, kus neid grillida
c) kui see koht on teie ahjuplaat, siis küpsetuspaberit
KÕIK.
Lülitage grill sisse, koorige banaanid ära. Võite ka pikkupidi pooleks lõigata (aga ei PEA), pange nad küpsetuspaberiga ahjuplaadile ja lükake ahju. Umbes 5 min pärast on teil grillitud banaanid. Sööge jäätise, vahukoore või kasvõi hapukoorega.
Eriti äge retsept seepärast, et grillimise järel ei ole väga midagi sellest, kui banaan oli algfaasis natuke roheline veel.
Nüüd, soovi korral siiski võib grillimisel banaanile midagi ka lisada. Minule meeldib katta oma banaanid (muidugi odava) brie või camemberti viiludega, mis grillis oivaliselt hõrguks värgiks muutuvad. Šokolaadiste banaanide tarvis (see on variant, mis mind väga ei eruta tegelt, sest mulle meeldib banaanimaitse liiga hästi selleks, et seda šokolaadi omaga solkida) jätke banaanile koor ümber, lõigake sinna pikkupidi lõhe ja toppige lõhest jõumeetodil sisse mõned shokolaaditükid. (Selle retsepti puhul läheb valmimiseks veidi enam aega kui 5 minutit, aga kaheksast peaks siiski enam-vähem aitama.) Pärast sööge saadud värki mustaks tõmbunud koore nagu kausi seest lusikaga.
Igasugune banaanide suhkrusiirupiga pintseldamine, laimimahlatamine vms lollus mind parema maisteelamuse juurde viinud ei ole, küll aga oli päris huvitav küüslaugupulbri ja õrna soolaga banaan.
Ma muidugi söön küüslauku absoluutselt kõigega (nagu banaanigi), nii et v-o pole mu soovitus sel korral päris adekvaatne.
Veel vaevun ma väga tegema siukest asja nagu
Banaan keefiri ja kodujuustuga
Üldiselt mu suvine lemmikhommikusöök, niisama vahepeala või hilisõhtune "sööks midagi, aga figuuuuur!"-amps. Boonuspunktid selle eest, et kui banaan on üliküps, ei sega see pärast peenestamist enam kedagi.
Võtad banaani, koorid. Paned ilma kooreta banaani taldrikusse. Peenestad kahvliga. Lisad paar supilusikatäit kodujuustu ja tublisti keefirit, segad. Valmis.
Vastavalt meeleolule ja hetkele võid lisada ka maasikaid, vaarikaid, mustikaid, mett, riivitud šhokolaadi vms.
Mu poeg sööb ilma kodujuustuta. Ütleb, et nii on parem.
Kujutan ette inimesi, kes kasutaksid peenestamiseks ja segamiseks köögikombani või sausegurit. Küllap tuleb ka söögiasi.
Banaan teiste toitude sees
Hommikupudru juurde - paned enne putru taldrikusse banaani, peenestad kahvliga. Lisad pudru. Banaan asendab sellises variandis phmt moosi.
Banaan ahjukana juures - pärast kana maitsestamist ja enne ahjupanekut topid ta kõhu banaani täis. Ainus oluline miinus on see, et hiljem kana kõhust välja tulev kerge lihamaitsega banaan on mõnevõrra maitsvam kui kana, ja teda on liiga vähe isegi ühe inimese jaoks.
Banaan pannkoogi juurde - grillituna on parem. Toorelt sobib ka. Toorelt sobib üsna hästi ka siis, kui täidises on midagi soolast juures, nt sinki, juustu, kodujuustu-küüslaugukastet vm.
Banaan salatis - riskantne. Puuviljasalatis on ta raudvara, aga igal pool mujal kipub olema nii, et inimesi, kes nina kirtsutavad, on rohkem, kui neid, kes söövad.
Banaaniliistakud - neid ma ise ei viitsi teha. Korra tegin, maitsesid nagu poest ostetud umbes, aga teha oli tunduvalt keerukam kui osta. Igatahes on need liistakud võrratu asendus kommile. Mu lapsed rosinaid, kuivatatud aprikoose jms nänni eriti ei armasta, aga banaanikrõpsud on nende seas tõepoolest sama populaarsed kui kommid.
Kõikvõimalikud banaanikeeksid, banaanimuffinid ja banaanikoogid on mu arust küll hea banaani raiskamine magusa saia saamiseks, aga süüa kõlbab ikka.
Lisaks võib banaani, on ju, süüa ka lihtsalt koore seest nagu keskmine ahv. Mulle meeldib see eriti siis, kui on midagi soolast ka kõrvale ampsata, nt sinki või juustu. Ehtne ahv võtaks ilmselt ampsukese herilast, tõuku vms
Viimasel ajal läheb enam kui kilo banaani päevas ja hoolimata sellest, et tõsise banaanisöömisega sai alustatud juulis, ei ole ikka veel kõrini.
Mõtlesin siis, et v-o on kellelgi mu banaanitoitude varasalve vastu huvi, sest normaalsed inimesed ei söö kõike banaaniga, ja siis on vähemalt üks katseisik, kes võib öelda oma sõna, et kuidas banaan kõlbab ja kuidas ei kõlba.
Baananitoitude põhiline võlu (lisaks sellele, et mulle banaan millegipärast kangesti maitseb) on see, et banaani valmistamine on kiire ja lihtne. On võimalik muidugi mõelda välja ka väga keerulisi retsepte, aga ma olen rohkem siuke otsemineja-naine ja ringe ei viitsi väga teha. Ja kuna banaan kuumtöödeldub kenasti juba 5 minutiga ja on ka toorelt söödav, siis ma mingeid kolmetunniseid banaanihautisi pole vaevunud tegema.
Mida ma vaevun tegema:
Grillitud banaan
Kuna ma ei suutnud uskuda, et banaani grillimiseks on vaja lihtsalt panna banaan ahjupannile ja grillrežiim sisse, otsisin selleks esimesel korral retsepte. Ja uskuge või mitte, leidsin ka. Küll pakiti seal banaane ükshaaval fooliumisse, küll tehti kastmeid laimimahlast ja pruunist suhkrust ja veel paarist eksootilisest komponendist...
Tegelikult on banaani grillimiseks vaja
a) banaane
b) mingit kohta, kus neid grillida
c) kui see koht on teie ahjuplaat, siis küpsetuspaberit
KÕIK.
Lülitage grill sisse, koorige banaanid ära. Võite ka pikkupidi pooleks lõigata (aga ei PEA), pange nad küpsetuspaberiga ahjuplaadile ja lükake ahju. Umbes 5 min pärast on teil grillitud banaanid. Sööge jäätise, vahukoore või kasvõi hapukoorega.
Eriti äge retsept seepärast, et grillimise järel ei ole väga midagi sellest, kui banaan oli algfaasis natuke roheline veel.
Nüüd, soovi korral siiski võib grillimisel banaanile midagi ka lisada. Minule meeldib katta oma banaanid (muidugi odava) brie või camemberti viiludega, mis grillis oivaliselt hõrguks värgiks muutuvad. Šokolaadiste banaanide tarvis (see on variant, mis mind väga ei eruta tegelt, sest mulle meeldib banaanimaitse liiga hästi selleks, et seda šokolaadi omaga solkida) jätke banaanile koor ümber, lõigake sinna pikkupidi lõhe ja toppige lõhest jõumeetodil sisse mõned shokolaaditükid. (Selle retsepti puhul läheb valmimiseks veidi enam aega kui 5 minutit, aga kaheksast peaks siiski enam-vähem aitama.) Pärast sööge saadud värki mustaks tõmbunud koore nagu kausi seest lusikaga.
Igasugune banaanide suhkrusiirupiga pintseldamine, laimimahlatamine vms lollus mind parema maisteelamuse juurde viinud ei ole, küll aga oli päris huvitav küüslaugupulbri ja õrna soolaga banaan.
Ma muidugi söön küüslauku absoluutselt kõigega (nagu banaanigi), nii et v-o pole mu soovitus sel korral päris adekvaatne.
Veel vaevun ma väga tegema siukest asja nagu
Banaan keefiri ja kodujuustuga
Üldiselt mu suvine lemmikhommikusöök, niisama vahepeala või hilisõhtune "sööks midagi, aga figuuuuur!"-amps. Boonuspunktid selle eest, et kui banaan on üliküps, ei sega see pärast peenestamist enam kedagi.
Võtad banaani, koorid. Paned ilma kooreta banaani taldrikusse. Peenestad kahvliga. Lisad paar supilusikatäit kodujuustu ja tublisti keefirit, segad. Valmis.
Vastavalt meeleolule ja hetkele võid lisada ka maasikaid, vaarikaid, mustikaid, mett, riivitud šhokolaadi vms.
Mu poeg sööb ilma kodujuustuta. Ütleb, et nii on parem.
Kujutan ette inimesi, kes kasutaksid peenestamiseks ja segamiseks köögikombani või sausegurit. Küllap tuleb ka söögiasi.
Banaan teiste toitude sees
Hommikupudru juurde - paned enne putru taldrikusse banaani, peenestad kahvliga. Lisad pudru. Banaan asendab sellises variandis phmt moosi.
Banaan ahjukana juures - pärast kana maitsestamist ja enne ahjupanekut topid ta kõhu banaani täis. Ainus oluline miinus on see, et hiljem kana kõhust välja tulev kerge lihamaitsega banaan on mõnevõrra maitsvam kui kana, ja teda on liiga vähe isegi ühe inimese jaoks.
Banaan pannkoogi juurde - grillituna on parem. Toorelt sobib ka. Toorelt sobib üsna hästi ka siis, kui täidises on midagi soolast juures, nt sinki, juustu, kodujuustu-küüslaugukastet vm.
Banaan salatis - riskantne. Puuviljasalatis on ta raudvara, aga igal pool mujal kipub olema nii, et inimesi, kes nina kirtsutavad, on rohkem, kui neid, kes söövad.
Banaaniliistakud - neid ma ise ei viitsi teha. Korra tegin, maitsesid nagu poest ostetud umbes, aga teha oli tunduvalt keerukam kui osta. Igatahes on need liistakud võrratu asendus kommile. Mu lapsed rosinaid, kuivatatud aprikoose jms nänni eriti ei armasta, aga banaanikrõpsud on nende seas tõepoolest sama populaarsed kui kommid.
Kõikvõimalikud banaanikeeksid, banaanimuffinid ja banaanikoogid on mu arust küll hea banaani raiskamine magusa saia saamiseks, aga süüa kõlbab ikka.
Lisaks võib banaani, on ju, süüa ka lihtsalt koore seest nagu keskmine ahv. Mulle meeldib see eriti siis, kui on midagi soolast ka kõrvale ampsata, nt sinki või juustu. Ehtne ahv võtaks ilmselt ampsukese herilast, tõuku vms
kolmapäev, 15. august 2012
Kõigile neile, kes ka lollid on - te pole ainsad!
Täna on jälle siuke päev, kus ma enne kirjutamist pikalt mõtlesin, kas panna piinlik, natuke jäle ja väga isiklik info plokki üles või ei.
***
Käisin oma praktikabaasis dokumentide järel ja püüdsin juhendajat nõutavasse e-keskkonda mind hindama suunata. Juhendaja on jätkuvalt nii kõva top-dog, et ei lasknud mind näppudega oma arvuti külge (ilmselt eeldades, et ma mürgitan selle kuidagi) ja kui ma püüdsin üle ta õla näha, mida ta valesti teeb, et hindamiskeskkonda sisse ei saa logida, käskis mul maha istuda.
Kolmel korral.
Noomiva häälega.
Enne ta teatas, et eeldab, et mina teda õpetan, sest hindamisjuhendis oli kirjas, et tudengitel on ette nähtud juhendajat hindamiskeskkonna kasutamisel aidata. No aga ma ei saa õpetada inimest, kes samas ei lase mul näha, mida ta teeb!
Niisiis ma ei saanudki teada, mis ta valesti tegi, sain väga rangelt suunatud tagasi oma alamale positsioonile, ja hindamist ka ei saanud.
Aru saanud, et ega siit midagi enam tulemas ei ole, dokumendid kotis ja e-keskkonna tehnilise toe nimi ja mailiaadress juhendajale (julgen teda nimetada nt Napoleonaks) üle antud, lidusin praktikabaasist välja nagu pudrukuul, Napoleona antud mentaalne jalahoop "jah, samu probleeme, mida sa ise oma praktikapäevikus märkisid, märkasin sinu puhul ka mina," ahtrit kaunistamas.
150 m eemal sain aru, et tegelt tahaks kempsu.
Aga tagasi sinna majja küll üldse ei kiskunud. Kuna kahel pool teed oli kena mets, siis noh, põõsas on iga taami sõber.
Aga ma olin vist natuke rohkem ärevil, kui tahtsin endale tunnistada.
See oli umbes üle 20 aasta esimene kord, kus ma konkreetselt ise endale kinga sisse lasin.
Kurat, no kuidas niimoodi saab? Sel naisel ei ole minu üle mitte mingit muud võimu enam kui see, mille ta ise võtab oma käitumisega.
Miks ma lasen tal niimoodi endale mõjuda? Mis see on, mida ta teeb?
***
Käisin oma praktikabaasis dokumentide järel ja püüdsin juhendajat nõutavasse e-keskkonda mind hindama suunata. Juhendaja on jätkuvalt nii kõva top-dog, et ei lasknud mind näppudega oma arvuti külge (ilmselt eeldades, et ma mürgitan selle kuidagi) ja kui ma püüdsin üle ta õla näha, mida ta valesti teeb, et hindamiskeskkonda sisse ei saa logida, käskis mul maha istuda.
Kolmel korral.
Noomiva häälega.
Enne ta teatas, et eeldab, et mina teda õpetan, sest hindamisjuhendis oli kirjas, et tudengitel on ette nähtud juhendajat hindamiskeskkonna kasutamisel aidata. No aga ma ei saa õpetada inimest, kes samas ei lase mul näha, mida ta teeb!
Niisiis ma ei saanudki teada, mis ta valesti tegi, sain väga rangelt suunatud tagasi oma alamale positsioonile, ja hindamist ka ei saanud.
Aru saanud, et ega siit midagi enam tulemas ei ole, dokumendid kotis ja e-keskkonna tehnilise toe nimi ja mailiaadress juhendajale (julgen teda nimetada nt Napoleonaks) üle antud, lidusin praktikabaasist välja nagu pudrukuul, Napoleona antud mentaalne jalahoop "jah, samu probleeme, mida sa ise oma praktikapäevikus märkisid, märkasin sinu puhul ka mina," ahtrit kaunistamas.
150 m eemal sain aru, et tegelt tahaks kempsu.
Aga tagasi sinna majja küll üldse ei kiskunud. Kuna kahel pool teed oli kena mets, siis noh, põõsas on iga taami sõber.
Aga ma olin vist natuke rohkem ärevil, kui tahtsin endale tunnistada.
See oli umbes üle 20 aasta esimene kord, kus ma konkreetselt ise endale kinga sisse lasin.
Kurat, no kuidas niimoodi saab? Sel naisel ei ole minu üle mitte mingit muud võimu enam kui see, mille ta ise võtab oma käitumisega.
Miks ma lasen tal niimoodi endale mõjuda? Mis see on, mida ta teeb?
esmaspäev, 13. august 2012
Kuidas leida lugu
Tegelikult peaksin paluma Taavit, et ta võtaks selle posti oma tarkuseterade pessa. Mitte et siin sedakorda mingeid tarkusi oleks, aga mõned naljakad tähelepanekud kirjanikluse kohta vast siiski.
Ehk siis, siin on nüüd
DISCLAIMER: te tõesti ei tarvitse seda posti lugeda, kui teid huvitavad nt mu eraelu, laste- ja vastassoosuhted või tänaval pealt kuuldud repliigid, sest see on kohutavalt enesessesulgunud kirjanikujutt hoopis
- kuigi tegelt muidugi võite lugeda, kui suudate. Sest ses jutus on kuskil peidus mingi minu maailmatunnetuslikkuse eripära, mida ma lihtsalt veel sõnastada ei suuda.
Peale kuuajalist asjatut ootamist, mida ütleb Püha Kogumikukoostaja minu eelmise loo kohta, sain aru, et kohe tuleb sügis.
See tähendab, et kohe tuleb ka kool, ja kui mul ei ole selle alguseks lugu, mis on mitte ainult et alustatud (mul on kuskil 6 poolikut lugu ootamas, et ma nendega tegeleksin), vaid mõjub mulle samas inspireerivalt, on väga ebatõenäoline, et ma sel aastal veel üldse midagi kirjanduslikku valmis saan.
Otsustasin, et nii ei lähe mitte. On lihtsalt vaja leida, mida kirjutada, ja tööle hakata. Kirjanikud kirjutavad! Nagunii on pidevalt peas ekselnud erinevaid mõtteid, mida teha ühe maailmaga või kuidas laiendada mõnd teist lugu või... noh, mõtted.
Need olid paraku seni olnud sellised teoreetilised mõtted. Ilma tegelaste, süžee ja intiimse seoseta.
Selliseid mõtteid saab põhimõtteliselt kasutada, aga need ei ole lugu, kui sa mõistad, mida ma öelda tahan, Puhh. Kontseptsioon üksinda pole mitte midagi. Kontseptsiooni saab kirjutada ainult nii, et teed seda tuima käsitööna. Ma muidugi pooldan täiega käsitööd, aga tahan midagi veel. Mul peab kirjutades äge ka olema!
Kuidas seda saavutada?
Kui kanapaleed ehitamast tagasi tulin, hakkasin asja üle mõtlema.
Esimesel päeval käisin raamatukogus ja tõin hunniku lihtsaid jutukaid ja hunniku häid raamatuid. Võtsin Pratchetti arvuti kõrvale ning otsustasin ära, mis lugu ma siis seekord kirjutan. Panin alguse paika.
Olin oma otsuses kindel ning üsna elevil. Plokki kirjutasin samuti hinges õhelevatest ihadest ja augustihurmast. Tundsin, et osade inimestega ei taha rääkida, tahan ainult kõige toredamaid ja stimuleerivamaid, ja hoidsin õhtul elektroonilistes kanalites sõnad üsna sõrmede sees peidus, klaviatuurilt eemal.
Teisel päeval, mil jutt juba välja valitud oli, käisin korra poes. Rohkem õues ei liikunud. Tegin pannkooke, grillisin banaane ja sõin sinna juurde bried ja jäätist ja porgandeid. Vaatasin True Bloodi järjekordset osa ning kirjutasin loo alguse pikaks.
Kirjutasin ja lugesin ja sõin ja kirjutasin ja lugesin ja sõin. Lapsed hirmsasti segasid keskendumist, nii et püüdsin neid õue ajada, omamata samas vähimatki ettekujutust, mida nad seal tegema peaks. Õhtul msnis laulsin spontaanses elevuses ühe serenaadi ja jooksin siis kähku minema, enne kui noormees jõudis visata aknast alla kas roosi või nõudepesuvee. (Ta on siuke, kes uksevõtit nagunii ei viska.)
Kirjutasin seejärel veel ühe lõigu ja läksin rahulolevalt magama.
Mõeldes valmiskirjutatud jutualgusele olin endaga voodis väga rahul.
Kolmandal hommikul taipasin, et see algus ei tööta. Mitmed detailid olid õiged ja head, neid tegelasi saan ma ilmselt mingis loofaasis kaasa haarata, aga jutualgusena kirjutatu ei toimi.
Võtsin tolmuimejaga põranda üle, tegin uued pannkoogid ja suvikõrvitsapaja. Kirjutasin terve päeva kahte lehekülge ümber, karjusin laste peale (kes ei tahtnud ilma minuta enam õue minna) ja ütlesin inimestele, kes muga rääkima tulid läbi võrgu, tõtt näkku.
Õhtuseks tulemuseks olid jätkuvalt kaks lehekülge, aga pool teisest leheküljest oli kaetud uute tegelastega. Tulin nende peale poes kassasabas seistes, kassiliiv, tuunikalakonservid, vahukoor, piim ja uus pakk jäätist korvis.
Dünaamika, mõtlesin ma. Tegelaste vahel peab olema mingi suhete areng!
Pärast poolt lehekülge uute tegelastega tegelemist kirjutasin valmis ka teile näha oleva eelmise plogiposti.
Unes nägin end trenni tegemas. Kehal võis teatud liikumispuudus küll olla tekkinud.
Hommikusöögiks neljandal päeval tegin hiigelsuure vahukoorega kohvi, panin pesu pesema ja hakkasin jälle kirjutama. Kumbki senistest algustest ei kõlvanud, ükski senistest tegelastest (koguarv 4) ei pannud mind peategelasena ennast armastama. Elasin oma pea sees, aga see, mis seal oli, ei rahuldanud mind! Pidin pääsema sügavamale.
Võtsin ette kolmanda alguse, kasutades tegelast, kes esimeses oli dekoratsiooniks. Sõin mehhaaniliselt porgandeid, leiba, tuunikala ja majoneesi.
Lapsed nõudsid midagi korralikku. Vehkisin nad ärritunult eemale, kus nad vihaselt koogi jaoks (mida ma teha ei viitsinud) ostetud šokolaadi mugisid ja viimaks oma taskurahaga poodi valgusid.
Ma ise ei saanud poodi minna, sest olin juba kolmandat päeva pesemata ja ausalt öelda, ega ei kiskunud ka majast välja. Elu toimus juba 60% minu pea sees, keha lihtsalt eksisteeris mingis häirivas keskkonnas, mida püüdsin võimalikult vähe tunnetada.
Pesu viisin siiski õue kuivama.
Arutasin vastupidavamate sõpradega oma uut jutualgust ja ütlesin teistele inimestele internetis veel veidi tõtt näkku. Lugesin järgmist Pratchetti. ("Tubakas". See oli jube, kui väga teile Pratchett muidu ka meeldiks.) Magama sain kell kolm öösel. Koos tundega, et ka see uus algus, kuigi läbi viimistletud, ei kõlba kuskile.
Viienda päeva hommikul meenus mulle, et olin pesud ööseks õue kuivama unustanud.
Lugesin "Tubaka" lõpuni ja kirjutasin BAASi selle kohta arvustuse. Olin kuidagi, jahedas kodus paigal istumise mõjul ilmselt, saanud rämeda nohu. Sõin ja lugesin , sõin ja tegin õhtupoolikul isegi mõned kätekõverduseseeriad, mille järel pesin enda puhtaks ja tõin pesu ka tuppa. Oletan, et otsus pesema minna ei sündinud mitte seetõttu, et vastik oleks hakanud (keha ega kodu ei tundunud ikka reaalsed - nagu oligi vaja. Ma otsisin seda tunnet enda seest, mis laseks tegelastele kaasa elada ja mitte näha neid kui mängunuppe). Ilmselt mõjus hoopis see, et olin teadlik: järgmisel päeval pean nagunii teise linna oma kõige armsamat ja kallimat vana sõpra vaatama minema.
Sõin jäätist ja spagette tuunikalaga ja mõtlesin asjadest... ja siis, koos sooja vooga alakehas (ja ma ei mõtle "alakeha" all varbaid, onju) sain korraga aru, kellest ma pean kirjutama, millest alustama ja see, et ma pean nägema ränka vaeva, et need inimesed esialgse kontseptsiooni sisse mahutada, polnud mingi probleem.
Need olid need inimesed, õiged inimesed, ja mul olid esimesed kümme lehekülge phmt vaimus juba olemas. Edasi tuleb natuke niite tirida, aga ma nüüd teadsin, millest kirjutada.
Viskasin kolm lehekülge arvutisse, kulutades selle peale paar tunnikest kuskil kella 11-st kuni kella poole kaheni.
Parandasin kirjutatut kella kolmeni. Sain lõpetades aru, et kui välja arvata esimesed 10 rida (mis on täiesti täkkesse), vajab ülejäänu kõvasti tööd.
Aga mul oli nöörikerast ots käes, viimaks ometi!
Võisin reaalsesse maailma tagasi pöörduda.
Tähistasin seda sellega, et eile tegin nii kõvasti trenni, et täna reied ei taha hästi treppidest kõndida lasta, ja saatsin koolitöö ära. Ja muidugi käisin linnas sõpra vaatamas ja pesemas ja korjasin marju - ja tegin kolmest hooletust leheküljest neli ja pool head lehekülge öösel, kui lapsed magasid.
Täna kirjutasin selle päevikuposti, sest see, kuidas ma maailmast ära läksin, tundub mulle mingi olulise kirjutaja-hetkena.
Aga teate - mul ei ole ikka veel kahju ühestki läbi "see maailm pole mulle päris"-vati öeldud tõest, serenaadist või aususpuhangust.
Reaalsuse tunnetamine koos murega sellepärast, "ega nad must ometi halvasti ei mõtle?" ei ole veel tagasi tulnud.
Ehk siis, siin on nüüd
DISCLAIMER: te tõesti ei tarvitse seda posti lugeda, kui teid huvitavad nt mu eraelu, laste- ja vastassoosuhted või tänaval pealt kuuldud repliigid, sest see on kohutavalt enesessesulgunud kirjanikujutt hoopis
- kuigi tegelt muidugi võite lugeda, kui suudate. Sest ses jutus on kuskil peidus mingi minu maailmatunnetuslikkuse eripära, mida ma lihtsalt veel sõnastada ei suuda.
Peale kuuajalist asjatut ootamist, mida ütleb Püha Kogumikukoostaja minu eelmise loo kohta, sain aru, et kohe tuleb sügis.
See tähendab, et kohe tuleb ka kool, ja kui mul ei ole selle alguseks lugu, mis on mitte ainult et alustatud (mul on kuskil 6 poolikut lugu ootamas, et ma nendega tegeleksin), vaid mõjub mulle samas inspireerivalt, on väga ebatõenäoline, et ma sel aastal veel üldse midagi kirjanduslikku valmis saan.
Otsustasin, et nii ei lähe mitte. On lihtsalt vaja leida, mida kirjutada, ja tööle hakata. Kirjanikud kirjutavad! Nagunii on pidevalt peas ekselnud erinevaid mõtteid, mida teha ühe maailmaga või kuidas laiendada mõnd teist lugu või... noh, mõtted.
Need olid paraku seni olnud sellised teoreetilised mõtted. Ilma tegelaste, süžee ja intiimse seoseta.
Selliseid mõtteid saab põhimõtteliselt kasutada, aga need ei ole lugu, kui sa mõistad, mida ma öelda tahan, Puhh. Kontseptsioon üksinda pole mitte midagi. Kontseptsiooni saab kirjutada ainult nii, et teed seda tuima käsitööna. Ma muidugi pooldan täiega käsitööd, aga tahan midagi veel. Mul peab kirjutades äge ka olema!
Kuidas seda saavutada?
Kui kanapaleed ehitamast tagasi tulin, hakkasin asja üle mõtlema.
Esimesel päeval käisin raamatukogus ja tõin hunniku lihtsaid jutukaid ja hunniku häid raamatuid. Võtsin Pratchetti arvuti kõrvale ning otsustasin ära, mis lugu ma siis seekord kirjutan. Panin alguse paika.
Olin oma otsuses kindel ning üsna elevil. Plokki kirjutasin samuti hinges õhelevatest ihadest ja augustihurmast. Tundsin, et osade inimestega ei taha rääkida, tahan ainult kõige toredamaid ja stimuleerivamaid, ja hoidsin õhtul elektroonilistes kanalites sõnad üsna sõrmede sees peidus, klaviatuurilt eemal.
Teisel päeval, mil jutt juba välja valitud oli, käisin korra poes. Rohkem õues ei liikunud. Tegin pannkooke, grillisin banaane ja sõin sinna juurde bried ja jäätist ja porgandeid. Vaatasin True Bloodi järjekordset osa ning kirjutasin loo alguse pikaks.
Kirjutasin ja lugesin ja sõin ja kirjutasin ja lugesin ja sõin. Lapsed hirmsasti segasid keskendumist, nii et püüdsin neid õue ajada, omamata samas vähimatki ettekujutust, mida nad seal tegema peaks. Õhtul msnis laulsin spontaanses elevuses ühe serenaadi ja jooksin siis kähku minema, enne kui noormees jõudis visata aknast alla kas roosi või nõudepesuvee. (Ta on siuke, kes uksevõtit nagunii ei viska.)
Kirjutasin seejärel veel ühe lõigu ja läksin rahulolevalt magama.
Mõeldes valmiskirjutatud jutualgusele olin endaga voodis väga rahul.
Kolmandal hommikul taipasin, et see algus ei tööta. Mitmed detailid olid õiged ja head, neid tegelasi saan ma ilmselt mingis loofaasis kaasa haarata, aga jutualgusena kirjutatu ei toimi.
Võtsin tolmuimejaga põranda üle, tegin uued pannkoogid ja suvikõrvitsapaja. Kirjutasin terve päeva kahte lehekülge ümber, karjusin laste peale (kes ei tahtnud ilma minuta enam õue minna) ja ütlesin inimestele, kes muga rääkima tulid läbi võrgu, tõtt näkku.
Õhtuseks tulemuseks olid jätkuvalt kaks lehekülge, aga pool teisest leheküljest oli kaetud uute tegelastega. Tulin nende peale poes kassasabas seistes, kassiliiv, tuunikalakonservid, vahukoor, piim ja uus pakk jäätist korvis.
Dünaamika, mõtlesin ma. Tegelaste vahel peab olema mingi suhete areng!
Pärast poolt lehekülge uute tegelastega tegelemist kirjutasin valmis ka teile näha oleva eelmise plogiposti.
Unes nägin end trenni tegemas. Kehal võis teatud liikumispuudus küll olla tekkinud.
Hommikusöögiks neljandal päeval tegin hiigelsuure vahukoorega kohvi, panin pesu pesema ja hakkasin jälle kirjutama. Kumbki senistest algustest ei kõlvanud, ükski senistest tegelastest (koguarv 4) ei pannud mind peategelasena ennast armastama. Elasin oma pea sees, aga see, mis seal oli, ei rahuldanud mind! Pidin pääsema sügavamale.
Võtsin ette kolmanda alguse, kasutades tegelast, kes esimeses oli dekoratsiooniks. Sõin mehhaaniliselt porgandeid, leiba, tuunikala ja majoneesi.
Lapsed nõudsid midagi korralikku. Vehkisin nad ärritunult eemale, kus nad vihaselt koogi jaoks (mida ma teha ei viitsinud) ostetud šokolaadi mugisid ja viimaks oma taskurahaga poodi valgusid.
Ma ise ei saanud poodi minna, sest olin juba kolmandat päeva pesemata ja ausalt öelda, ega ei kiskunud ka majast välja. Elu toimus juba 60% minu pea sees, keha lihtsalt eksisteeris mingis häirivas keskkonnas, mida püüdsin võimalikult vähe tunnetada.
Pesu viisin siiski õue kuivama.
Arutasin vastupidavamate sõpradega oma uut jutualgust ja ütlesin teistele inimestele internetis veel veidi tõtt näkku. Lugesin järgmist Pratchetti. ("Tubakas". See oli jube, kui väga teile Pratchett muidu ka meeldiks.) Magama sain kell kolm öösel. Koos tundega, et ka see uus algus, kuigi läbi viimistletud, ei kõlba kuskile.
Viienda päeva hommikul meenus mulle, et olin pesud ööseks õue kuivama unustanud.
Lugesin "Tubaka" lõpuni ja kirjutasin BAASi selle kohta arvustuse. Olin kuidagi, jahedas kodus paigal istumise mõjul ilmselt, saanud rämeda nohu. Sõin ja lugesin , sõin ja tegin õhtupoolikul isegi mõned kätekõverduseseeriad, mille järel pesin enda puhtaks ja tõin pesu ka tuppa. Oletan, et otsus pesema minna ei sündinud mitte seetõttu, et vastik oleks hakanud (keha ega kodu ei tundunud ikka reaalsed - nagu oligi vaja. Ma otsisin seda tunnet enda seest, mis laseks tegelastele kaasa elada ja mitte näha neid kui mängunuppe). Ilmselt mõjus hoopis see, et olin teadlik: järgmisel päeval pean nagunii teise linna oma kõige armsamat ja kallimat vana sõpra vaatama minema.
Sõin jäätist ja spagette tuunikalaga ja mõtlesin asjadest... ja siis, koos sooja vooga alakehas (ja ma ei mõtle "alakeha" all varbaid, onju) sain korraga aru, kellest ma pean kirjutama, millest alustama ja see, et ma pean nägema ränka vaeva, et need inimesed esialgse kontseptsiooni sisse mahutada, polnud mingi probleem.
Need olid need inimesed, õiged inimesed, ja mul olid esimesed kümme lehekülge phmt vaimus juba olemas. Edasi tuleb natuke niite tirida, aga ma nüüd teadsin, millest kirjutada.
Viskasin kolm lehekülge arvutisse, kulutades selle peale paar tunnikest kuskil kella 11-st kuni kella poole kaheni.
Parandasin kirjutatut kella kolmeni. Sain lõpetades aru, et kui välja arvata esimesed 10 rida (mis on täiesti täkkesse), vajab ülejäänu kõvasti tööd.
Aga mul oli nöörikerast ots käes, viimaks ometi!
Võisin reaalsesse maailma tagasi pöörduda.
Tähistasin seda sellega, et eile tegin nii kõvasti trenni, et täna reied ei taha hästi treppidest kõndida lasta, ja saatsin koolitöö ära. Ja muidugi käisin linnas sõpra vaatamas ja pesemas ja korjasin marju - ja tegin kolmest hooletust leheküljest neli ja pool head lehekülge öösel, kui lapsed magasid.
Täna kirjutasin selle päevikuposti, sest see, kuidas ma maailmast ära läksin, tundub mulle mingi olulise kirjutaja-hetkena.
Aga teate - mul ei ole ikka veel kahju ühestki läbi "see maailm pole mulle päris"-vati öeldud tõest, serenaadist või aususpuhangust.
Reaalsuse tunnetamine koos murega sellepärast, "ega nad must ometi halvasti ei mõtle?" ei ole veel tagasi tulnud.
reede, 10. august 2012
Igin ja vigin - ja siis serenaad ka, et oleks tasakaal
Kuna ma olen ikkagi ise endale kõige huvitavam mõtelus- ja jälgimisteema, siis siin on järgmine tähelepanek minu enda kohta:
hetk, mil ma hakkan meest temaga asjas eelnevalt kokku leppimata kaitsma (tegelt, kusjuures, kaitsma enamasti minu enda eest!), on ühtlasi ka hetk, mil ta lakkab mu jaoks mehena huvitav olemast.
Sest see on sama hooga ju hetk, kus ma olen otsustanud, et ei usalda mehe enda otsuseid e. olen otsustanud, et ta kuulub minu jaoks pigemini lapse kui partneri klassi, ja kas tema intellekt, vaimne küpsus või adekvaatse tegutsemise võime jätavad minu omadega võrreldes soovida.
Mis on naljakas.
Vaatasin ma ju kogu oma noorpõlve mõttes ülalt alla neidudele, kes ideaalmehe omadusi sõnastades teatasid, et too peab olema pikem kui nemad, targem kui nemad, rikkam kui nemad ja võib-olla veel mingit asja rohkem kui nemad. Ah, vanem kui nemad! Muidugi! Ja mina muigasin, et tere-tore, õekesed, ise ei julge otsuseid vastu võtta ja tahate, et teid kätel kantakse vä? Aga kas poleks siis meeldiv olla hoopis alt üles vaadatud, jumaldatud ja imetletud?
Aga nüüd, vana ja kogenuna, olen sunnitud tunnistama, et neidudel vähemalt tarkuse osas oli vist õigus. Kuni on mulje, et mees on targem või vähemalt väga võrdne, on ta põnev.
Kui mul tekib ent tunne, et mehe enda turvalisuse huvides peaksin vist mina kui vastutusvõimelisem, arukam ja mõistuslikum tema eest asjad ära otsustama, muutub ta korraga igavaks ja mul lülituvad sisse ainult emalikud instinktid.
Tuld ja sädemeid enam ei teki. Hellus ja hool, seda küll. Aga see ei ole nagu... päris see?
(Kui see faas on ajutine, mehe habras olek on Põhjustega ja tasapisi taanduv, peaks olema mingil hetkel võimalik sädemete juurde tagasi pöörduda. Ent see oletus on seni puhtteoreetiline, praktikas pole juhust olnud katsetada. Avastus ise on liiga värske!)
Jätkates samal teemal:
registreerinud tule- ja sädemetepuuduse intensiivse esinemise mõningatel pealtnäha meeldivatel meesjuhtudel, on mul tekkinud ka arusaam sellest, mida tähendab mõiste "liiga hea mees".
S.t. see väljend on ju sisuliselt absurdne. Liiga head inimest ei ole olemas. Aga kui vaatasin mööda sõna "hea" tähendusest ja üritasin välja mõelda, mida sellega mõeldakse, jõudsin üsna kohe palliga väravasse.
"Liiga hea" armsam (ükskõik, mis soost) on see, kes on liiga teenistusvalmis. Kel ei ole mingit nähtavat oma asja ajada, oma plaane lauba taga, omapoolseid suunavaid mõtteid. Kes varmalt kohandub, teenindab, on selle peal väljas, et ära teenida partneri rahulolu lühikeses plaanis - ent jätab selle hinnaga vastutuse kõige sündiva eest tollesama partneri õlgadele. Saate aru?
"Mina tegin kogu aeg seda, mida sina tahtsid, sest ma tahtsin, et sinul oleks hea ja et sa mingil juhul minu juurest ära ei tahaks minna. Ja kui me oleme nüüd mingis jamas, siis see on seepärast, et sina tahtsid valesid asju ja minul pole kujunenud sitas olukorras mingit rolli, sest mina ei mõelnud muust kui ainult sinu kiire heakskiidu saamisest!"
Ja siis on see ainus oma tahtmisi väljendanud partner siukse näoga
Seega inimest, kes on liiga teenistusvalmis, ei tule mitte pidada heaks, vaid karta. Paljud seda instinktiivselt ka teevad. Tõesõna, parem on ju saada verine nina inimeselt, kelle suhtes sa kogu aeg arvasid, et tegu on ohtliku isendiga, ja oled ka valmis end kaitsma või vähemalt vastu lööma, kui saada rusikaga kõhtu healt inimeselt, kes lisaks on veendunud, et tegelikult andsid sa selle maksahaagi endale ise, sest tema tegi ju ometi kogu aeg ainult seda, mida sina tahtsid?
Asja kolmas ja kokkuvõtlik külg - mulle kipuvad meeldima säärased mehed, kelle ajus toimuvad nii väledad või vähemalt nii ootamatutes suundades viivad liikumised, et ma vaevu jõuan järgi. Vahel eksin nende jälil sootuks ära. Vahel (eriliselt kaifid hetked!) jooksen täpselt rinnutsi-kõrvuti ja tekib joovastav vaimne sünkroonsus.
Meeldivad on need mehed, kes hoiavad mind vaimselt pingul ja kes on seega olemuslikult ebaturvalised - ma ei tea, kuhu suunas nad mõtlevad või kuhu pärale jõuavad. Ei tea, mida neilt igal eraldi hetkel just oodata. Ja just sellised mehed meeldivad mulle, keda ma eelmainituga seoses natuke ka pelgan. Nii ebaturvalised ju!
Sihukesed, keda ma teps mitte enda eest ei kaitse, vaid keeran oma loomulikule veel veidi volüümi juurde ja provotseerin ekstra, sest mind huvitab, mis nad seepeale teevad.
Vahel saan provotseerimise järjel haiget ka.
No loomulikult, ikka juhtub, kui ettearvamatute jõududega mängida.
Ma tean selliseid mehi rohkem kui ühte, et asi selge oleks. Ei ole tegu looduses mitteesineva liigiga ega sellega, et igaüks on esimesed kolm kuud huvitav, enne kui nupud selgeks õpid.
hetk, mil ma hakkan meest temaga asjas eelnevalt kokku leppimata kaitsma (tegelt, kusjuures, kaitsma enamasti minu enda eest!), on ühtlasi ka hetk, mil ta lakkab mu jaoks mehena huvitav olemast.
Sest see on sama hooga ju hetk, kus ma olen otsustanud, et ei usalda mehe enda otsuseid e. olen otsustanud, et ta kuulub minu jaoks pigemini lapse kui partneri klassi, ja kas tema intellekt, vaimne küpsus või adekvaatse tegutsemise võime jätavad minu omadega võrreldes soovida.
Mis on naljakas.
Vaatasin ma ju kogu oma noorpõlve mõttes ülalt alla neidudele, kes ideaalmehe omadusi sõnastades teatasid, et too peab olema pikem kui nemad, targem kui nemad, rikkam kui nemad ja võib-olla veel mingit asja rohkem kui nemad. Ah, vanem kui nemad! Muidugi! Ja mina muigasin, et tere-tore, õekesed, ise ei julge otsuseid vastu võtta ja tahate, et teid kätel kantakse vä? Aga kas poleks siis meeldiv olla hoopis alt üles vaadatud, jumaldatud ja imetletud?
Aga nüüd, vana ja kogenuna, olen sunnitud tunnistama, et neidudel vähemalt tarkuse osas oli vist õigus. Kuni on mulje, et mees on targem või vähemalt väga võrdne, on ta põnev.
Kui mul tekib ent tunne, et mehe enda turvalisuse huvides peaksin vist mina kui vastutusvõimelisem, arukam ja mõistuslikum tema eest asjad ära otsustama, muutub ta korraga igavaks ja mul lülituvad sisse ainult emalikud instinktid.
Tuld ja sädemeid enam ei teki. Hellus ja hool, seda küll. Aga see ei ole nagu... päris see?
(Kui see faas on ajutine, mehe habras olek on Põhjustega ja tasapisi taanduv, peaks olema mingil hetkel võimalik sädemete juurde tagasi pöörduda. Ent see oletus on seni puhtteoreetiline, praktikas pole juhust olnud katsetada. Avastus ise on liiga värske!)
Jätkates samal teemal:
registreerinud tule- ja sädemetepuuduse intensiivse esinemise mõningatel pealtnäha meeldivatel meesjuhtudel, on mul tekkinud ka arusaam sellest, mida tähendab mõiste "liiga hea mees".
S.t. see väljend on ju sisuliselt absurdne. Liiga head inimest ei ole olemas. Aga kui vaatasin mööda sõna "hea" tähendusest ja üritasin välja mõelda, mida sellega mõeldakse, jõudsin üsna kohe palliga väravasse.
"Liiga hea" armsam (ükskõik, mis soost) on see, kes on liiga teenistusvalmis. Kel ei ole mingit nähtavat oma asja ajada, oma plaane lauba taga, omapoolseid suunavaid mõtteid. Kes varmalt kohandub, teenindab, on selle peal väljas, et ära teenida partneri rahulolu lühikeses plaanis - ent jätab selle hinnaga vastutuse kõige sündiva eest tollesama partneri õlgadele. Saate aru?
"Mina tegin kogu aeg seda, mida sina tahtsid, sest ma tahtsin, et sinul oleks hea ja et sa mingil juhul minu juurest ära ei tahaks minna. Ja kui me oleme nüüd mingis jamas, siis see on seepärast, et sina tahtsid valesid asju ja minul pole kujunenud sitas olukorras mingit rolli, sest mina ei mõelnud muust kui ainult sinu kiire heakskiidu saamisest!"
Ja siis on see ainus oma tahtmisi väljendanud partner siukse näoga
ja kahetseb üleni, et üldse kunagi selle "hea" inimesega asju hakkas ajama. Sest misMÕTTES ainult mina otsustasin ja mõtlesin? Kas PAARISsuhte mõte ei olegi see, et noh, on PAAR inimest, kes asjaga tegelevad?
Lisaks on täiesti õudne avastada, et teine inimene on selleks, et sina saaksid ühe vaarikatega jäätisekokteili, end promillistatud päi vastu politseimaja seina loppi sõitnud täpselt päev enne seda, kui tal on algamas tähtis tööreis. Ühe lausega: nii ei julgegi varsti enam midagi tahta, kui ära näed, kui lolle otsuseid teine teeb, et su tahtmisi täita!
Asja kolmas ja kokkuvõtlik külg - mulle kipuvad meeldima säärased mehed, kelle ajus toimuvad nii väledad või vähemalt nii ootamatutes suundades viivad liikumised, et ma vaevu jõuan järgi. Vahel eksin nende jälil sootuks ära. Vahel (eriliselt kaifid hetked!) jooksen täpselt rinnutsi-kõrvuti ja tekib joovastav vaimne sünkroonsus.
Meeldivad on need mehed, kes hoiavad mind vaimselt pingul ja kes on seega olemuslikult ebaturvalised - ma ei tea, kuhu suunas nad mõtlevad või kuhu pärale jõuavad. Ei tea, mida neilt igal eraldi hetkel just oodata. Ja just sellised mehed meeldivad mulle, keda ma eelmainituga seoses natuke ka pelgan. Nii ebaturvalised ju!
Sihukesed, keda ma teps mitte enda eest ei kaitse, vaid keeran oma loomulikule veel veidi volüümi juurde ja provotseerin ekstra, sest mind huvitab, mis nad seepeale teevad.
Vahel saan provotseerimise järjel haiget ka.
No loomulikult, ikka juhtub, kui ettearvamatute jõududega mängida.
Ma tean selliseid mehi rohkem kui ühte, et asi selge oleks. Ei ole tegu looduses mitteesineva liigiga ega sellega, et igaüks on esimesed kolm kuud huvitav, enne kui nupud selgeks õpid.
teisipäev, 7. august 2012
August on alati selline kuu
Inimesed on õrnatundeliseks muutunud.
Tänase päeva (s.t. ööpäeva) jooksul on minu avalikku võrgupäevikusse jõutud mh otsisõnadega kui sa seda loed, oled mulle suudluse võlgu; puhas armastus; pitsilised unelmad ja kõige avalikumalt igatsevana ma tahaks, et keegi mind armastaks. Küllap seetõttu, et käes on augustiööd jms hurm.
No mis ma oskan öelda? Küllap: olge rahulikud, keegi nagunii armastab!
Et see pole See keegi, kelle järgi ihkab hing (isegi kui tollega pole veel kohtutudki), ei mängi rolli.
Või õigemini - mängib küll, väga mängib! Olge oma soovidega ettevaatlikud, neil on kombeks täituda.
Mul on ka nälg. Kusagil juuste all ja silmades, kaelas, diafragma kohal ja niuetes. Laulaks kellelegi serenaadi, kui oskaks laulda.
Või kirjutaks soneti.
Tänase päeva (s.t. ööpäeva) jooksul on minu avalikku võrgupäevikusse jõutud mh otsisõnadega kui sa seda loed, oled mulle suudluse võlgu; puhas armastus; pitsilised unelmad ja kõige avalikumalt igatsevana ma tahaks, et keegi mind armastaks. Küllap seetõttu, et käes on augustiööd jms hurm.
No mis ma oskan öelda? Küllap: olge rahulikud, keegi nagunii armastab!
Et see pole See keegi, kelle järgi ihkab hing (isegi kui tollega pole veel kohtutudki), ei mängi rolli.
Või õigemini - mängib küll, väga mängib! Olge oma soovidega ettevaatlikud, neil on kombeks täituda.
Mul on ka nälg. Kusagil juuste all ja silmades, kaelas, diafragma kohal ja niuetes. Laulaks kellelegi serenaadi, kui oskaks laulda.
Või kirjutaks soneti.
esmaspäev, 6. august 2012
Ei ole pääsu kellelgi
Mu tütar on poolest saadik preili - ja see ei ole minu pool.
Mõnikord ma käin tema suguvõsal külas suvel ja siis on hiljem siuke kummaline tunne, nagu oleksin maailmast välja astunud ja komistanud kuskile hoopis teise ühiskonda, hoopis teistsuguse taeva ja maa vahel.
Kõik inimesed on seal pikad, jõulised, eredad ja innukad. Kui neid kallistada, siis vastukallistuse mõjul ribid raksuvad. Kõik teevad kogu aeg kõvasti tööd ja need on mingid täiesti pöörased tööd - siuksed tööd, mille kohta inimesed üldiselt mõtlevad, et "kui ma kunagi vanaks saan, siis..." (ehitan põhumaja, võtan õnnelikke mune munevad kanad, teen siukse turismitalu ja restorani vahepealse koha, kus ma siis ise teen igast peeni beseepõhju ja elegantseid maltsasuppe, istutan virsikuid ja kõrvitsaid, ja maja ümber teen üüratu aia, kus on nii lilli kui ürdipeenraid, ja kirjutan romaani.) Lisaks ripuvad iga nuka peal võrkkiiged, laiutavad vana tüüpi pitsa- ja leivaahjud, kerkivad hiigelkasvuhooned täis tomateid, paprikat, salveid, basiilikut ja kurke, ilutsevad pinkide, sohvade, vaipade ja patjadega katusealused, sisse ja välja voorivad kassid ja koerad ning ilgelt lahe vana tüüpi kann on kogu aeg täis väga head kohvi. Viimase fakti imevägisust ei muuda isegi see, et ma kohati ise seda kohvi teen sinna kannu.
Kann on lihtsalt nii sitaks hea ja hiigelsuur ja kohv ei muutu seal ka seistes kolkunuks ja imelikuks!
Taevas on kuidagi sinisem, rohi kuidagi rohelisem ja söögiaegadel on kuidagi ilgelt palju süüa.
Tütar läheb ka imelikuks, kui sinna sattub. Hakkab käituma nagu ärahellitatud printsess, kuigi muidu on üsna normaalne inimene. Ja talle lubatakse seda ja pahaks paneb ainult üks onudest.
 |
| no koht on õige, ehitan savist, sobib - eksole |
Ja õhtuti on lõbuparty.
Aga isegi neil, isegi neil inimestel on mured ja omavahelised kraaklused, pahurus ja sitad hetked.
See on ikka inimelu lahutamatu osa ilmselt.
kolmapäev, 1. august 2012
Võõral maal larpifestivalil
DISCLAIMER: Tegu on mammutpostiga, kust soovijad võivad üksikuid rõvedusi tikutulega taga otsida!
NB! Tänu Irve ennastsalgavalt kiirele tegutsemisele on meil (teil) nüüd vaatamiseks ka mõningaid pilte! Aitäh!
Ma polnud lennukiga sõitnud peale aastat 1993, kui SAS-i peal anti mulle (lisatasu nõudmata) kõva külma tumedaks keedetud loomaliha, millesugust ma nii tollal armastasin kui ka praegu väga armastan. Oo, kaunid mälestused! Tänapäeval on lennukites kuidagi rohkem istmeid, vähem ruumi ja loomaliha üldse mitte. Vähemalt Ryanairi omades, eks ole.
See-eest oli mul kaasas pudel vett. Võta tühi pudel kaasa ja täida see lennujaama kempsus kraanist. Sedasi ei peagi sa pudelivee eest kolme eurot maksma, mida mina nt teha ei taha, esiteks ihnsusest ja teiseks põhimõtte pärast. On sigadus teiste häda pealt kasu lõigata! Samas oled siiski enda eest hoolt kandnud.
Elu on kummaline ja ebaloogiline, ent seaduseparagrafide vahel vääneldes ja veidi loovust kasutades siiski täiesti elatav. Lennukis vett juua on väga tore ja tervisele kasulik ka. Muidu ähvardavad sind paksenenud vere tõttu trombid ja vastik dehüdratsioon oma muude aspektidega loomulikult ka.
Vee hankimiseks mul loovust jätkus, jah. Oh, oleksin ma seda omadust natukene mujalgi kasutanud!
Vaadake, lugu ei alanud tegelikult lendamisega. Lugu algas sellega, kuidas eemisel aastal kunagi märtsis-aprillis küsis Ronald, kel on väga armas naeratus, põrisev r ja häirivalt palju ajusid, mult tolle (2011.) aasta Drachenfesti jaoks laenuks Elendili Koja telki, mida ma talle kerglaselt ka lubasin.
Mais hakkasin telki viimaks reaalselt taga otsima. Mai lõpus hakkasin kõhklema, kas telk on üldse leitav. Juunis helistas Ronald ja küsis, kuidas telgiga on.
Soovitasin tal alternatiivset varjualust otsida, aga kinnitasin, et jätkan ise Elendili Koja telgi otsinguid siiski ka. Mida ma tegingi, kuid ei paistnud üldsegi, et keegi sellest Morgothi õgitud telgist ÜLDSE midagi teaks, ja juulikuus mu hoog rauges tasapisi,
kuni ühel kaunil suveööl Tartus Arkham Horrorit mängides (oh, nooruse süütud muretud mängud! Oh kaunid kauged mälestused ilusatest inimestest!) rääkisin seltskonnale end tabanud telgiotsimisfiaskost ja tundest, et ma nagu olen Ronaldit&Co-d mõnevõrra alt vedanud.
Üks seltsiline tegi seepeale "Häh!", laksas endale peoga vastu reit nagu d'Artagnan, ja ütles, et miks ma kohe tema käest ei küsinud. Ta ju ometi teab, kus telk on.
Saatsin kiiresti sõnumi Ronaldile.
Räägiti, et seda sõnumit saades (otsapidi juba poolel Poolamaal, öises mikrobussis vedeldes) oli ka too käega vastu reit laksanud, valjusti oianud ning silmad demonstratiivselt pahupidi pööranud.
Mõistagi ei hakanud ma niisiis neile seda telki reaalselt välja otsima, kui nad nagunii juba läinud olid, aga elasin edasi veendumuses, et telk on olemas ja vajadusel kättesaadav.
Nojah, ja sel aastal, kui ma isegi pidin üritusel osalema, ma loomulikult ütlesin, et võtan ülesleitud telgi siis meile kaasa. Miks oli oluline võtta just see telk: Drachenfest on selline üritus, kus moodsad telgid on ebasoosingus. Lahe välja nägemiseks ning hoolikas ja teistega arvestav tundumiseks olnuks suur, linasest riidest ning puitkonstruktsiooniga telk ütlemata kohane.
Ainult et mul jäi rakendamata oluline element soovitusest "usalda, aga kontrolli!"
Telk, kui ma seda reaalselt taas otsima asusin, kinnitati mitte olevat seal, kus reielelaksaja nr 1 teda olevat väitis. Samuti ei ilmnenud kuskilt mingeid uusi jälgi.
Ma pole suurem asi survestaja. Ka mu katsed veenda kedagi teist telgi võimalikku hoidjat taas otsimisele survestama lõppesid armetu läbikukkumisega - ning 3 nädalat enne festivalile minekut otsisin ma juba täiesti paaniliselt kokku vähegi sobiliku välimusega laenutelke.
Ühe leidsin, üks eriti lahke hing lausa ise pakkus seda. Aga see oli väikesevõitu.
Teiselegi panin pilgu peale ja rääkisin läbi teoreetilise "äkki te oleks valmis seda laenama, kui me muud ei leia". Vahepeal leidis aset ka Estcon, mis hõivas mõneks ajaks mu tähelepanu ja mõtlemise, sest ma pidin seal larpi tegema ja mul on siuke omapära, et ma suudan korraga keskenduda ainult ühele probleemile. Mis antud juhul oli niisiis Estconi larp.
Ja pärast seda jälle telk.
6 päeva enne minekut selgus, et minu mulje, et telki läheb vaja umbes 6 inimese jaoks, oli täiega ekslik ja peavarju oli vaja 10-le persoonile.
Võtsin kiirelt ühendust telgi nr 2 omanikega. Viie esimese päeva jooksul vastust ei saanud. Viimasel päeval enne minekut õnnestus lähenemisnurka muutes siiski ühendust saada ja selgus, et jah, võite laenata tõesti, ning samuti see, kust telk peale võetakse ja kuidas.
Phmt oli seega päästetud mu au ja eneseväärikus ja ma ei olnud inimesi juba teist aastat järjest telgita jätnud, aga
aga
aga
aga kuna minu aju, nagu juba mainitud, on suuteline korraga efektiivselt tegelema ainult ühe probleemiga, vajus telgi leidmise järel korraga mu peale mõistmine, et mul on Drachenfestile mineku tarvis enda ettevalmistamiseks aega 1 päev + veel üks lisapäev, sest ma läksin lennuki, mitte asju vedava bussiga.
Seni olin ma tegelenud telgiprobleemiga ja kõik muu vedeles amorfse lahendamata murede massina kuskil taustal mu mõistuse kasutamata nurkades.
S.t. mul oli mingi hulk kokkulaenatud kostüümijuppe, ajus ringiloksuvaid ebamääraseid rollijuppe, mõttejuppe tegelaspunktide teemadel ning ebamäärane ärevus ja vastumeelsus kogu ürituse vastu (ma pelgan asju, millest ma aru ei saa). Veel oli olemas hoolega kõrvale pandud ja kokku hoitud reisiraha ning väga ruumihoidlikult pakitud kaks kotti, üks bussis, teine lennukisse kaasa tulemas.
Raha oligi ainus asi, millega mul enam-vähem kombes oli. Kotid olid pakitud nii neetult ruumihoidlikult ja tänapäevaseid asju vältides, et magada oli mõneti jahe. Sooja magamiskoti asemel oli mul magamiseks kaasas ainult keep ja õhuke villane tekk. Igal ööl umbes kell 3 läks väljas külmaks ja ma pidin kampsuni selga panema ning organismi veenma, et pole hullu, varsti tõuseb päike ka. Maga nüüd edasi!
Olin niisiis ürituseks täiesti ette valmistamata.
V.a. et meil olid telgid, kus elada. Aga niipea, kui telgid olemas olid, muutusid nad iseenesestmõistetavuseks ja phmt olin ma ikkagi täiesti ette valmistamata.
Niisiis, sõitsime lennukiga võõrale maale.
Millest ma tegelikult juba alustasin.
Võõral maal oli ehmatavalt soe ilm. Suisa kuum. Lõõskava päikese all ootas meid mikrobuss koos juhiga. Mikrobussi juht ütles, et sõidab sihtkohta kuskil 5 tundi. Kuna mul oli õudne nälg, vääksatasin, midagi sellist nagu "Aaaaaga poodi?"
Selgus, et loomulikult, poodi ka. Kahjuks ei võtnud ma oma ajju sisse sõna "loomulikult". "Loomulikult" tähendas, et nüüd ostetakse endale eelseivaks kuuepäevaseks ürituseks süüa ja juua.
Mina ostsin selle asemel süüa viieks tunniks, autosse.
Ja jätsin ostmata vee. Sest nägin ägedat tomatimahla ja mõtsin, et see on parem, seal on soolad ka sees.
(Räme eksitus.)
Esialgu mind toidu mitteostmine ei piinanud. Sõin kõhu rõõmsalt redist ja kanatiiba täis, jõin oma tomatimahla peale ja püüdsin paaniliselt välja mõelda, mida mängida, keda mängida, mida teha tegelaspunktidega, mis must saab?
"Oled sa välja mõelnud, kes sa oled?" küsib Ronald alias Kapten-Mu-Kapten.
"Mõtlesin filosoofi või elukutselise mässaja peale," vastan ma ja juba kõneldes taipan, et mässajat on palju lõbusam mängida, aga filosoof kõlab paremini.
Kapten-Mu-Kapten hakkab naerma. "Kui sa suudad seda filosoofi reaalselt otsast lõpuni välja mängida, nii et kõik sind vihkama hakkavad, siis see oleks päris hea!"
Ja mina? Mina?
Mina: "No selge siis."
...a girl who cain't say "No!"
...ja mul oli juba pisut sünge eelaimdus, et see filosoofimine läheb esimese päeva järel tüütuks, aga ma ei aimanud, kui tüütuks.
Nimelt ei olnud ma ostnud vett ja ilm oli väga kuum. Peavalu paremal pool lauba taga hakkas poole sõidu ajal korralikku hoogu koguma. Reisikaaslased pakkusid vedelikupuuduse vastu oma jooke, aga need olid kas magusad või alkohoolsed ja ei aidanud kuigivõrd.
Sünge eelaimdus saabuva mängu suhtes süvenes järjest sügavamaks. Kuid seda, et kui ma end meie laagri ereilusalt võitlejannalt kerjatud tabletiga tuimestatud kujul telki (mille bussiga tulnud seltskond meile ennastsalgavalt üles oli pannud!) lohistan ja hakkan just halastavasse unne vajuma, asuvad naabertelgi inimesed laulma ja karjuma, ma siiski ette näha ei suutnud.
Lebasin telgis ja tundsin, kuidas hell uni must jälle välja libiseb ja valu küünised pea sees kokku tõmbuvad. Pärast umbes pooletunnist piinlemist ronisin välja ja läksin naabreid läbi sõimama, ilma neid eelnevalt viisakalt vaiksem olla palumata või midagi sellist.
(Ilmselt oli selles ootamatus ja valimatus jõhkruses süüdi see, et mul jäi äärmiselt halb mulje noormehest, kes naabrite juurest varem meil külas käis ja kujuteldamatult virisevat "väkk, ja punases laagris me pidime eelmine aasta turvistega lahingus käima ja käske kuulama ja vastased ei surnud üldse ära - milline jõledus!"-juttu ajas.)
Kui olin pahandamise lõpetanud ja telki tagasi ronisin, alustas naabrite seltskond uut kõlavat saksakeelset laulu.
Oleks vist siiski pidanud paluma. Armsalt ja viisakalt.
Hakkasin pimedas vaikselt omaette nutma.
Valus oli, noh.
Veidi aja pärast läks piltilus telgiõeke ja veenis seltskonna siiski kõrtsi lahkuma. Kui ei mõju vihane naine, peab mõjuma veel vihasem ja pisarais naine!
Ja nõnda said öö ja hommik ning algas mängu esimene päev.
Ärkasin peavalu ja teadmisega, et hommikusöögiks on mul olemas pakk kuiva seemneleiba. Ja et ma vihkan inimesi, kes palju räägivad, ja ise ei taha üldse rääkida. Filosofeerimist mainimatagi.
***
Nüüd, kui ma edasi sama detailselt kirjutaksin, siis te sureks kõik igavusse ja mul jääks endast väga halb mulje. Pealegi saite te laias laastus juba aru, mis mul viga oli: ei olnud tegevust, mida teha tahtnuksin, ei olnud ettevalmistatud tegelast, ja (nagu nt selles postituses ka kirjas on) ma olen samas mängija, kes on võimetu endale tegevust ja põnevust ise asja käigus genereerima.
Sest see lihtsalt ei ole minu võimuses. Öelda mulle, et kui sul on igav, mine tee midagi huvitavat, on umbes sama kui öelda: "Kui sa oled haige, saa ometi terveks siis!" Ehk siis - kui mul on igav, siis see tähendabki seda, et ma ei oska midagi huvitavat teha.
Drachenil on mängul siukest minu moodi mängu ka võimalik edukalt rakendada - on olemas alkeemikud ja taimetargad oma kohapeal istutatavate ja hoolitsetavate aedade ja kaevatud tiikidega. Igasugu lahedat sisseelanud nokitsemist maa ja ilm, vaja ainult tränn kaasa tuua.
On ravitsejad, kes rõõmuga oma tegevust naudivad. (Saate aru, üks ravitseja näiteks teatas kirvega kõhtu saanud sõdalasele, et oi, teil on osa kirvest seal kõhus veel kinni, ja hakkas tükke välja korjama - nagu, igasugune loogika sellises haavatasaamises puudub, aga lõbusat retsi saab korraldada maa ja ilm!)
Ja siis on võimalik endale enne mängu korralik konflikt genereerida ja seda siis lahendada püüda, nagu nt tegi Aweron.
Mina aga ei valmistanud midagi ette, mul ei olnud midagi kaasas, millega end hõivata, ja muidugi oli mul niisiis igav.
Lisaks olid pooled meie laeva inimesed mulle täitsa uued ja siuksi inimesi, kelle seltskonnas ma end täitsa heljuvalt vabalt tunnen, oli eestlaste pundis üldse 1 - ja tegelt temaga ka ei haakinud sedakorda väga.
Saate aru, enamasti nad ju meeldisid mulle, aga nad olid võõrad! Mu müürid olid kogu aeg mehitatud, tõstesillad üleval ja hea-mulje-jätmise ponnistus näris lauba taga peavaluga võidu. Üksi olla ja pingest puhata sai ainult duši all, sest öösel magasime neljakesi ühes telgis ja päeval seal telgis olla ei saanud. Oli ju kuum ilm, telk tundus nagu türgi saun.
Sõin väga vähe (kuigi ükspäev käis Kapten-Mu-Kapten haiglas oma katkise trummikilega kõrva loputamas ja asja käigus lipsas ka läbi poe ning tõi mulle toitu), magasin vähe ja külmetades (kuigi ma magasin raudselt rohkem, kui ükski teine sinise laagri eestlane), tasapisi hakkas seltskonnakoormus tunda andma ja eriti liikuda ka ei saanud, sest oli nii palav. (Kui füüsilist koormust pole, mu vererõhk langeb - ja mu rõhk kipub niigi liiga madalaks => oo, madala vererõhu peavalu, tere!)
Ning nagu sellest veel vähe olnuks, hakkasin esimesel ööl veel verd ka tilkuma. Mis, noh, põhjustas krampe kõhus ja vedas vererõhu veel madalamaks - madalaks kui mullapind, võiks öelda.
Peavalu, kel oli nii palju põhjusi kohal püsida, võttis, ühesõnaga, olukorrast viimast.
Alates kohalejõudmisõhtust kuni neljanda mängupäeva suure vihmasajuni oli mul kokku vast 8-10 üsna valuvaba tundi. Pärast läks õnneks paremaks, aga päris ilma valuta ei saanud ühelgi päeval läbi.
Aga pöördugem nüüd halina juurest ägeduste juurde!
Teisel hommikul ärgates teatati mulle, et öösel oli Ilus Suurte Silmadega Väga Noor Mees (edaspidi lühiduse mõttes lihtsalt Veetlev Vigane) jalaluu murdnud ja Kapten-Mu-Kapten oli temaga haiglasse sõitnud.
Peavalust hoolimata suutsin olla väga nördinud. Ta murdis jala ja mina ei näinudki! Kõik huvitav juhtub siis, kui mina magan! Sa sinine saatan küll!!!
Siis koperdas Veetlev Vigane käpuli telgist välja. Selgus, et mängul kohal viibivad vabatahtlikud medabistajad olid umbes veel ebaprofessionaalsemad kui mina. Nende diagnoos oli täiesti vale. Poisi jalg sattus lihtsalt välja väänatud olema, seoti haiglas elastiksidemega kinni, ja nad olid hommikul kell 5 kaunilt taksoga tagasi sõitnud.
Mul valgus suu sülge täis. Tiirutasin noormehe ümber nagu näljane hüään antiloobi ümber ja andsin oma parima, et pääseda tema juures heasse kirja ja saada luba vigastatud jalga näha ja katsuda. Olin valmis ta heaks pea ükskõik mida tegema! Siuke väljaväänamine, mida peeti murruks! Nii äge!!!
Õhtul kandis Kapten-Mu-Kapten ta uuesti vabatahtlike juurde siduma ja ma jõlkusin kaasa. Sest oo, tal tõmbus tald sinakaslillaks juba! Oo, kui põnev!!
Vigane võluv noormees ei tahtnud hästi siduma minna. Avaldas kahtlust, et nad saadavad ta äkki jälle haiglasse sealt. Vastasin rahulikult, et ma veenan nad ümber. Mismoodi, küsis Kapten-Mu-Kapten. "Valetan end esimese kursuse lõpetanud õendustudengist kolmanda kursuse omaks," vastasin pikemalt mõtlemata.
Plaan tundus jumalasta ahvatlev ja ma juba nägin hulka põnevusvõimalusi, aga nad siiski ei tahtnud teda haiglasse saata vaid lihtsalt sidusid, ilusti ja kindlalt.
Mu innukas vigastusvaimustus sai kujuka väljenduse ööhakul, kui mina läksin parajasti kempsu ja sandistunud noormees (kes immobiilsena määrati kohe kaptenite lauda istuma - kuna seal pidi ainult istuma, kuulama ja rääkima ja teistel oli seal igav ka, eriti kuna jutt käis saksa keeles ja Veetlev Vigane oli meist ainus, kes saksa keelega enam-vähem hakkama sai) komberdas kaptenite istungi lõppemise järel täiesti liiga palju haigele jalale toetudes tagasi laagri suunas.
Esmalt ma märkisin (nii vähe noomivalt, kui suutsin), et see jalale toetumine tegelt ei ole väga hea plaan, ja siis lubasin kohe tulla ja ta sihtkohta avitada, kui kusel ära olen käinud.
Tulin tagasi ja noormees oli läinud.
Kadunud.
Kurat, nii kaua ma ju ka kempsus ei olnud? Kus ta on nüüd?
Sprintisin oma parimal õnnelikul jooksusammul mäest alla laagri suunas. Jalgades oli linnulik lennutunne, mida polnud juba ammu kogenud - ilmselt vähese söögi tõttu kaotatud kaalu mõju. Lihastel oli väiksem koormus lennutada.
Kohtusin teel seltsimehega oma laevalt. Küsisin, kas Veetlev Vigane on siit möödunud?
Ei ole.
Korraga hakkas mul jube hea ja tore. Mul oli eesmärk. Mul oli midagi teha.
Igaks juhuks jooksin laagrisse välja, tehes ohakate ja telginööride juures mitte väga graatsilisi, aga efektiivseid hüppeid, aga tõesti, seal teda polnud.
Jooksin mäest üles tagasi, iga hetkega järjest õnnelikum, sest jalad ei ilmutanud väsimise märke ja mul oli kohutavalt lõbus. Otsisin uuesti kõrtsist ja selle ümbrusest. Jooksin (otsimine tähendas ju väikest puhkust, nii et jaksasin jälle) läbi teise võimaliku tee kempsude juurest laagrisse, täistempos.
Keda polnud, seda polnud.
Viimaks jõudsin järeldusele, et ju tal tekkis midagi teha ja ta läks mujale, kellegi teise abivalmis õla najal või lausa turjal, ja lõpetasin otsimise. Polnud isegi eriti pettunud, sest korraks oli ometi nii tore olnud. (Kuigi mu ergonoomika tunnis õpitud komberdava inimese toetamise süsteem jäi katsetamata, millest oli kahju.)
Läksin jooksmisest tekkinud higi maha pesema ja varsti ka magama. Ja pea valutas hommikul jälle.
Mu pühendumus sai tasutud alles pärast mängu lõppu, kui me rongiga lennujaama poole sõitsime. Veetleva Vigase mõistus töötas nagu noore terve inimese mõistus ikka (ma ise olin täpselt samasugune, kuni organism lubas) ja niipea, kui valu enam ei tapnud, asus ta jalale toetuma ja seda kasutama pluss katkus ka räpase sideme lahti ja viskas minema. Mispeale tal loomulikult järgmisel päeval jalg valutama hakkas. Niisiis sain mina seda sinilillat paistes jalga rongijaamas siduda =)
Tõsi, mul oli alles ainult täiesti kõlbmatut mittevenivat sidet, mille olin kaasa võtnud juhuks, kui mul läheb vaja mänguhaavu siduda (esmaabi oskuse ikka võtsin endale, kuigi muidu arvasin, et mul on mänguravitsemisvajadus tänu teistes mängudes mängitud meedikutele täiega kaetud ja jääb ülegi) ja hea, PÄRISELT kõlbuliku sideme sidusin loomulikult päev varem ümber ühe mänguhaava.
Kusjuures ma tegin seda valesti ja halvasti e. tegelt see side sai liiga kiiresti ümber keeratud ja ei ravinud seega tegelikult sittagi, ainult hoidis (mängu)verd kinni kuni päris (mängu)ravitseja saabumiseni. Aga ma unustasin seda asjaosalisele, kelleks oli Kapten-Mu-Kapten, öelda. Lamisesin midagi teemal "kui see üldse paraneb, võtab vähemalt 10 minutit" ja lippasin järgmist haavatut päris (mängu)ravitsejateni lohistama
See polnud teadlik reeglirikkumine vaid ... nojah, lahing on lahing, mis siis, et mängulahing, sa ei mõtle seal alati päris kainelt ja selgelt. Kõik ei tule meelde õigesti.
Aga väljaväänatud jalale ja väljaveninud kudedele on kasu igasugusest, isegi kehvast toetusest, nii et vähemalt veidiks ajaks mu tegevus teda ehk aitas. Igatahes avaldas noormees täiesti tänu, nägi kergendunud välja ja vaatas oma eriti ilusate kaardripsmeliste silmadega mulle pikalt otsa. Pakkus, et teeb rongijaama mäkis mulle eine välja. Mina olin ka üleni õnnelik, kuigi kõht ei olnud üldse tühi ja ma lihtsalt näksisin üle laua ta friikartuleid, naeratasin ja õhelesin, õieti teadmatagi, mis mulle rohkem meeldis: noormees ise oma võrratute silmadega või tema lilla jalalaba.
Järgmisel korral on mul kindlasti jälle kaasas elastiksidet (vahepeal oli umbes 5 mängu, kus mul kõigil paar rulli kaasas oli, aga võõrale maale säästlikult kotti pakkides jätsin peale väikest kaalutlemist elastiku ikkagi maha. Mis oli viga, nagu näha) ja ma ei kasuta oma normaalseid sidemeid viimseni mänguhaavade peale ära, vaid jätan mõne ka varuks.
Juhuks, kui olukord peaks korduma. Võimalus on ju olemas!
Teine ägedus mängul oli mu lemmiknaine. Ma olen teda juba pikalt imetlenud ja propageerinud igal pool tema lahedust, aga ometi lõi ta mu seekord täiesti tummaks.
Tähendab, ma tean paari inimest, kes on meie räpases näruses ühiskonnas mingisugused kummalised sisserännanud, ja tegelikult mingi ilusa unistuste-tulevikumaailma elanikud. Kadeduse- ahnuse ja õeluseplekkideta olevused, kellest kiirgab headust ja vaprust, täiesti igasugusest moraalivalvuri hoiakust vabana. (Noh, nagu Aweron, eks ole.)
Olin ka selle naise juba ammu aega tagasi nende olevuste hulka lugenud.
Ning ikkagi oli rabav näha, kuidas keegi on korraga üks laagri kõige ilusamaid naisi, innukamaid võitlejaid (naiste turniiri teine koht tasavägise finaaliga, kõvasti areenil alistatud meesvastaseid, alati valmis lahinguhäire peale kolmekümnekraadises kuumuses turvist selga tõmbama ja lööma minema), osav käsitööline (äge nahast haldjaturvis, ise tehtud! üldse head kostüümid!) ja üks püsivaimaid pidutsejaid. Ta tuli nii hilja magama, et mina hakkasin sellal juba ärkama, ja ometi ärkasime hommikul siiski kõik tema lahingu alguseks ajastatud alarmi peale.
Ja kuigi ta jalad olid ville täis, ei takistanud need esiteks teda laialt ringi liikumast ja teiseks ta üldse ei virisenud ka nende pärast. Ega magamatuse pärast. Ega millegi pärast. Oli üleni rõõmsameelne, lahke ja mõnus kaaslane ning ma arvan, et ta võitis mängul vähemalt 100 südant, võib-olla rohkemgi, ning täiesti teenitult.
Eriti kuna lõpuks tegi ta sätendava rinnahoidja väel ka kõhutantsu. Nagu - mida, mida veel tahta???
Paganas, kui ma mõtlen, et siuksi inimesi on ka olemas, hakkab enda pärast natuke piinlik.
Kolmas ägedus oli äikesetorm.
Eelviimasel päeval enne lõpulahingut otsustas ilm, et aitab küll turviseidsulatavast päikesest ja armutult sinisest taevast, ning ajas kõigist neljast küljest üles tumedad pilved. Esmalt võisime imetleda kaugeid kuivi välke, mis ringiratast "kes aias" tantsisid, ja siis korraga võttis üks välgunool heledaks taeva otse meie kohal ning kostis korralik kõueraksatus.
Inimene mu kõrval vaatas taevasse ja ütles midagi saksa keeles.
"Awesome, don't you think?" pärisin ma.
Tema arvas, et selle aasta Drachenfestil on täiesti fucked up ilm, esmalt on liiga palav ja nüüd tuleb sadu. Ja tema peab enne pimedat telklinna tänavatele 40 laternat riputama!
Ma naeratasin: "I still think it's awesome. Of course, i don't have to deal with lanterns."
Ta noogutas kõrtsi poole. "You will probably go and stay under cover like everybody else."
"Maybe. Or maybe I'll just dance around, naked."
Ta naeris ja arvas, et sel juhul ta peaks tulema ja vaatama.
Siis hakkas sadama.
See oli kõige ägedam asi üldse-üldse-üldse!
Ma ei ole eriline tagantjärgi hõiskaja. Piisab vast sellest, et alasti ma siiski ei olnud, aga vesi pritsis kohati päris kenasti.
Aga aitab ka ägedustest, läheks nüüd jälle nutu ja hala juurde tagasi. Selgub, et kui olla ühes laevas nii ilusate naistega nagu meie õekesed, lakkan mina üldse naine olemast nähtavasti.
Viimasel päeval juhtus selline naljakas lugu:
Läks Kapten-Mu-Kapten mängima veidrat ravitsejate hasartmängu, mis seisnes selles, et kes mängima läks, panustas mündi. Istus teistega koos ringi. Siis lasti otse õhku ammunool, mängijad heitsid selili, katsid kätega õrnemad piirkonnad ja ootasid noole allatulekut. Tabamuse saanu läks mängust välja. Tüüpiline ravitsejate mäng, noh.
Niisiis, Kapten-Mu-Kapten läks mängima ja andis (ilmselt turvakaalutlustel) oma kukru minu kätte hoiule.
Mina, üleni siivas ja hetkel mitte väga vargushimuline (lõpuks olin ma hiljuti palka ka saanud ega suutnud isegi seda ära kulutada), ei hakanud seda rindade juurde pihikusse toppima,
sättisin hoopis püksivärvli vahele ja jäin nagu lollakas paar meetrit mänguringist eemal seisma ja põrnitsema vastassuunas jäävat orkide laagri väravat (kus võis näha ägedat taplust nelja spartalase ja algul ühe, siis kolme ja viimaks kuue orki vahel, sest orke valgus avatud väravast aina juurde. Spartalased said haledalt kere peale. Üks armulikult ellu jäetu lohistas hiljem kilbi varjus eemale ainsa surnud kaaslase, kes päriselt lapikuks taotud polnud).
Ammunool lendas üles õhku ja kukkus siis maa poole tagasi. Tabas igavese mütsuga pinnast umbes 30 cm mu jalast eemal.
Mina sooritasin ehmunud kitsehüppe, röökisin pikalt ja eemaldusin neetud mänguringist kärmel sammul, samas südamepõhjast vandudes.
Kitsehüppe ajal aga vajus kapteni kukkur mu värvli vahelt pükstesse.
Em... oih?
Istusin maha ja ajasin käe püksi. Minu ümber kostis kommentaare selle kohta, kuidas ma "kaevan liiga ahnelt ja liiga sügavale ja v-o leian balrogi?" (nilbete naljade kontsentratsioon viimase viie päva jooksul oli üle mu tavalise nädala oma kuskil kümnekordselt, aga jäi arusaamatuks, mis pagana balrogi ma äratama pidanuks? Keegi polnud mulle oma balrogi hiljaaegu laenanud ja mul endal on deemonile ainult koobas reite vahel, lõpuks!), aga abi keegi ei pakkunud.
No hea küll. Leidsin kukru üles.
Seal sees oli kaks vaskraha.
Järeldasin, et ülejäänu pudenes välja, kui kukkur mu pükstesse maabus, ja jätkasin otsinguid. Õnneks olid mu püksisääred siniste sametpaeltega väga tihedalt kinni nööritud.
Ikka keegi abi ei pakkunud. Mitte et ma oleks selle vastu võtnud, aga no nilbete naljade kontsentratsioon? Kas polnud hea hetk nendega jätkata?
Leidsin vasakust püksisäärest pihutäie raha. Veeretasin need hoolikalt kukrusse, ja panin selle kindluse mõttes pihikusse, sest korraga oli Kapten-Mu-Kapten mängust välja astunud (tüüpilise ihne tropina võttis ta ka oma mündi kaasa!) ja lähenes naerdes.
Tegin näo, et kõik on kombes, kuni ta oma kukrut tagasi küsib. Aga ta loomulikult küsis.
Tagantjärele mõeldes oleksin võinud selle talle ka igasuguste kommentaarideta anda, pooltühi, nagu ta oli, aga samas - ega tola loll ei ole! Tudishevski nagunii oleks rahakoguse üle kontrollinud, nii palju ma oma kaptenit juba tunnen.
Nojah.
Nii et ma ohkasin, naeratasin ja alustasin: "Noh, vaata, kapten! Sellega juhtus selline naljakas lugu..."
...ja saate aru. Nad kuulsid lugu. Nad nägid mu pükse, mis on nii laiad, et tegelt ma mahuks tervenisti ühte säärde ära, kui käed välja jätta.
Ja. Nad. Ei. Teinud. Ühtegi. Nilbet. Ettepanekut.
Isegi mitte süütut "No nüüd ei jää muud üle, kui püksid maha koorida!"
Lihtsalt võtsid mul jalgadest ja raputasid.
Saate aru?! Vähimagi perversse kobamise ja kommenteerimiseta!
Maha pudenes kuldmünt ja natuke pisemaid pudinaid. Ei järgnenud ka mingit märkust teemal "Oo, hea soe kuld!"
Korjasid mehed rahad üles ning kõndisid lihtsalt tuimalt minema.
Vähe puudus, et oleksin kaptenile tema ülejäänud rahapauna seepeale nördinult näkku visanud. Tegelt oleks võind visata, aga liiga sünk masendus tuli peale.
C., Punase laagri sõdalanna, kes on minust kriips noorem ja kellele seda lugu hiljem rääkisin, sõnas elutargalt: "Ega nüüd polegi enam muud kui hauda ja kraabid endale mulla ka peale. Naiseaeg on läbi."
Olin nördinult sunnitud sellega nõustuma.
Härrasmehed my ass!
***
Meie grupp tegi veel toredaid asju ja oli ilusaid rollimänguhetki, aga kuna mina olin neis ikkagi ainult mõttetu kõrvalseisja, siis vast tulevad need lood kusagilt mujalt välja.
Mu enda intensiivseimad momendid said sellega nüüd siia kirja ja oli hea meel jagada. Lühikest mainimist väärivad vast veel järgmised detailid:
* Seal ei olnud sääski. Mitte ühtegi. Olid üksikud parmud, aga NULL sääske. Muutis magamise kordades meeldivamaks, kui võinuks oodata.
* Muljeid sai kotiga ja tegelt tahaks tagasi minna küll. Paremini ette valmistanult.
* Kaubanduspunktid ei äratanud minus mingeid tundeid peale selle, et "Kui palju asju, mida ma ei vaja!" Kuigi, kui tagasi minna, vajaksin ma sealt vist lihakirvest. Sest kui tagasi minna, siis kokana!
* Ürituse mastaapsus ei mõjunud ka väga. Nagu... jah, oli palju kostüümides inimesi ja telke. Ja mis siis?
* Roosade prillidega ereblond noormees. Kui ta poleks iga kord mind kohates "liebest" rääkinud ja mind katsuma kippunud ja silma pilgutanud, oleks vahepeal v-o päris nukker hakanud.
Tal oli väga ilus kondise lõuaga näolapp ja muljetavaldav kõhulihaste komplekt ka.
* Natukese saksa keele oskamine olnuks hädavajalik. Nagu tõesti.
* Roheline ork, kes võitis tšempionide turniiri. Efektselt kere peale saamise teel. Väljapeetud miimika ja liigutused, loomanahad, paljas kõht ja verised kihvad. Nii äge!
* Lõpulahing. Isegi niisama tagalas ringi joosta ja haavatuid ravile tarida oli äge!
Nägemiseni, lugemiseni ja teile, kes siiaamaani vastu pidasid, kuulub minu tänu ja tunnustus!
NB! Tänu Irve ennastsalgavalt kiirele tegutsemisele on meil (teil) nüüd vaatamiseks ka mõningaid pilte! Aitäh!
Ma polnud lennukiga sõitnud peale aastat 1993, kui SAS-i peal anti mulle (lisatasu nõudmata) kõva külma tumedaks keedetud loomaliha, millesugust ma nii tollal armastasin kui ka praegu väga armastan. Oo, kaunid mälestused! Tänapäeval on lennukites kuidagi rohkem istmeid, vähem ruumi ja loomaliha üldse mitte. Vähemalt Ryanairi omades, eks ole.
See-eest oli mul kaasas pudel vett. Võta tühi pudel kaasa ja täida see lennujaama kempsus kraanist. Sedasi ei peagi sa pudelivee eest kolme eurot maksma, mida mina nt teha ei taha, esiteks ihnsusest ja teiseks põhimõtte pärast. On sigadus teiste häda pealt kasu lõigata! Samas oled siiski enda eest hoolt kandnud.
Elu on kummaline ja ebaloogiline, ent seaduseparagrafide vahel vääneldes ja veidi loovust kasutades siiski täiesti elatav. Lennukis vett juua on väga tore ja tervisele kasulik ka. Muidu ähvardavad sind paksenenud vere tõttu trombid ja vastik dehüdratsioon oma muude aspektidega loomulikult ka.
Vee hankimiseks mul loovust jätkus, jah. Oh, oleksin ma seda omadust natukene mujalgi kasutanud!
Vaadake, lugu ei alanud tegelikult lendamisega. Lugu algas sellega, kuidas eemisel aastal kunagi märtsis-aprillis küsis Ronald, kel on väga armas naeratus, põrisev r ja häirivalt palju ajusid, mult tolle (2011.) aasta Drachenfesti jaoks laenuks Elendili Koja telki, mida ma talle kerglaselt ka lubasin.
Mais hakkasin telki viimaks reaalselt taga otsima. Mai lõpus hakkasin kõhklema, kas telk on üldse leitav. Juunis helistas Ronald ja küsis, kuidas telgiga on.
Soovitasin tal alternatiivset varjualust otsida, aga kinnitasin, et jätkan ise Elendili Koja telgi otsinguid siiski ka. Mida ma tegingi, kuid ei paistnud üldsegi, et keegi sellest Morgothi õgitud telgist ÜLDSE midagi teaks, ja juulikuus mu hoog rauges tasapisi,
kuni ühel kaunil suveööl Tartus Arkham Horrorit mängides (oh, nooruse süütud muretud mängud! Oh kaunid kauged mälestused ilusatest inimestest!) rääkisin seltskonnale end tabanud telgiotsimisfiaskost ja tundest, et ma nagu olen Ronaldit&Co-d mõnevõrra alt vedanud.
Üks seltsiline tegi seepeale "Häh!", laksas endale peoga vastu reit nagu d'Artagnan, ja ütles, et miks ma kohe tema käest ei küsinud. Ta ju ometi teab, kus telk on.
Saatsin kiiresti sõnumi Ronaldile.
Räägiti, et seda sõnumit saades (otsapidi juba poolel Poolamaal, öises mikrobussis vedeldes) oli ka too käega vastu reit laksanud, valjusti oianud ning silmad demonstratiivselt pahupidi pööranud.
Mõistagi ei hakanud ma niisiis neile seda telki reaalselt välja otsima, kui nad nagunii juba läinud olid, aga elasin edasi veendumuses, et telk on olemas ja vajadusel kättesaadav.
Nojah, ja sel aastal, kui ma isegi pidin üritusel osalema, ma loomulikult ütlesin, et võtan ülesleitud telgi siis meile kaasa. Miks oli oluline võtta just see telk: Drachenfest on selline üritus, kus moodsad telgid on ebasoosingus. Lahe välja nägemiseks ning hoolikas ja teistega arvestav tundumiseks olnuks suur, linasest riidest ning puitkonstruktsiooniga telk ütlemata kohane.
Ainult et mul jäi rakendamata oluline element soovitusest "usalda, aga kontrolli!"
Telk, kui ma seda reaalselt taas otsima asusin, kinnitati mitte olevat seal, kus reielelaksaja nr 1 teda olevat väitis. Samuti ei ilmnenud kuskilt mingeid uusi jälgi.
Ma pole suurem asi survestaja. Ka mu katsed veenda kedagi teist telgi võimalikku hoidjat taas otsimisele survestama lõppesid armetu läbikukkumisega - ning 3 nädalat enne festivalile minekut otsisin ma juba täiesti paaniliselt kokku vähegi sobiliku välimusega laenutelke.
Ühe leidsin, üks eriti lahke hing lausa ise pakkus seda. Aga see oli väikesevõitu.
Teiselegi panin pilgu peale ja rääkisin läbi teoreetilise "äkki te oleks valmis seda laenama, kui me muud ei leia". Vahepeal leidis aset ka Estcon, mis hõivas mõneks ajaks mu tähelepanu ja mõtlemise, sest ma pidin seal larpi tegema ja mul on siuke omapära, et ma suudan korraga keskenduda ainult ühele probleemile. Mis antud juhul oli niisiis Estconi larp.
Ja pärast seda jälle telk.
 |
| (Pildil on enamik meie laevameeskonda miinus alaliselt lennus olev tulevikunaine, mina ja pildistaja, kelleks oli Irve) |
Võtsin kiirelt ühendust telgi nr 2 omanikega. Viie esimese päeva jooksul vastust ei saanud. Viimasel päeval enne minekut õnnestus lähenemisnurka muutes siiski ühendust saada ja selgus, et jah, võite laenata tõesti, ning samuti see, kust telk peale võetakse ja kuidas.
Phmt oli seega päästetud mu au ja eneseväärikus ja ma ei olnud inimesi juba teist aastat järjest telgita jätnud, aga
aga
aga
aga kuna minu aju, nagu juba mainitud, on suuteline korraga efektiivselt tegelema ainult ühe probleemiga, vajus telgi leidmise järel korraga mu peale mõistmine, et mul on Drachenfestile mineku tarvis enda ettevalmistamiseks aega 1 päev + veel üks lisapäev, sest ma läksin lennuki, mitte asju vedava bussiga.
Seni olin ma tegelenud telgiprobleemiga ja kõik muu vedeles amorfse lahendamata murede massina kuskil taustal mu mõistuse kasutamata nurkades.
S.t. mul oli mingi hulk kokkulaenatud kostüümijuppe, ajus ringiloksuvaid ebamääraseid rollijuppe, mõttejuppe tegelaspunktide teemadel ning ebamäärane ärevus ja vastumeelsus kogu ürituse vastu (ma pelgan asju, millest ma aru ei saa). Veel oli olemas hoolega kõrvale pandud ja kokku hoitud reisiraha ning väga ruumihoidlikult pakitud kaks kotti, üks bussis, teine lennukisse kaasa tulemas.
Raha oligi ainus asi, millega mul enam-vähem kombes oli. Kotid olid pakitud nii neetult ruumihoidlikult ja tänapäevaseid asju vältides, et magada oli mõneti jahe. Sooja magamiskoti asemel oli mul magamiseks kaasas ainult keep ja õhuke villane tekk. Igal ööl umbes kell 3 läks väljas külmaks ja ma pidin kampsuni selga panema ning organismi veenma, et pole hullu, varsti tõuseb päike ka. Maga nüüd edasi!
Olin niisiis ürituseks täiesti ette valmistamata.
V.a. et meil olid telgid, kus elada. Aga niipea, kui telgid olemas olid, muutusid nad iseenesestmõistetavuseks ja phmt olin ma ikkagi täiesti ette valmistamata.
Niisiis, sõitsime lennukiga võõrale maale.
Millest ma tegelikult juba alustasin.
Võõral maal oli ehmatavalt soe ilm. Suisa kuum. Lõõskava päikese all ootas meid mikrobuss koos juhiga. Mikrobussi juht ütles, et sõidab sihtkohta kuskil 5 tundi. Kuna mul oli õudne nälg, vääksatasin, midagi sellist nagu "Aaaaaga poodi?"
Selgus, et loomulikult, poodi ka. Kahjuks ei võtnud ma oma ajju sisse sõna "loomulikult". "Loomulikult" tähendas, et nüüd ostetakse endale eelseivaks kuuepäevaseks ürituseks süüa ja juua.
Mina ostsin selle asemel süüa viieks tunniks, autosse.
Ja jätsin ostmata vee. Sest nägin ägedat tomatimahla ja mõtsin, et see on parem, seal on soolad ka sees.
(Räme eksitus.)
Esialgu mind toidu mitteostmine ei piinanud. Sõin kõhu rõõmsalt redist ja kanatiiba täis, jõin oma tomatimahla peale ja püüdsin paaniliselt välja mõelda, mida mängida, keda mängida, mida teha tegelaspunktidega, mis must saab?
"Oled sa välja mõelnud, kes sa oled?" küsib Ronald alias Kapten-Mu-Kapten.
"Mõtlesin filosoofi või elukutselise mässaja peale," vastan ma ja juba kõneldes taipan, et mässajat on palju lõbusam mängida, aga filosoof kõlab paremini.
Kapten-Mu-Kapten hakkab naerma. "Kui sa suudad seda filosoofi reaalselt otsast lõpuni välja mängida, nii et kõik sind vihkama hakkavad, siis see oleks päris hea!"
Ja mina? Mina?
Mina: "No selge siis."
...a girl who cain't say "No!"
...ja mul oli juba pisut sünge eelaimdus, et see filosoofimine läheb esimese päeva järel tüütuks, aga ma ei aimanud, kui tüütuks.
Nimelt ei olnud ma ostnud vett ja ilm oli väga kuum. Peavalu paremal pool lauba taga hakkas poole sõidu ajal korralikku hoogu koguma. Reisikaaslased pakkusid vedelikupuuduse vastu oma jooke, aga need olid kas magusad või alkohoolsed ja ei aidanud kuigivõrd.
Sünge eelaimdus saabuva mängu suhtes süvenes järjest sügavamaks. Kuid seda, et kui ma end meie laagri ereilusalt võitlejannalt kerjatud tabletiga tuimestatud kujul telki (mille bussiga tulnud seltskond meile ennastsalgavalt üles oli pannud!) lohistan ja hakkan just halastavasse unne vajuma, asuvad naabertelgi inimesed laulma ja karjuma, ma siiski ette näha ei suutnud.
Lebasin telgis ja tundsin, kuidas hell uni must jälle välja libiseb ja valu küünised pea sees kokku tõmbuvad. Pärast umbes pooletunnist piinlemist ronisin välja ja läksin naabreid läbi sõimama, ilma neid eelnevalt viisakalt vaiksem olla palumata või midagi sellist.
(Ilmselt oli selles ootamatus ja valimatus jõhkruses süüdi see, et mul jäi äärmiselt halb mulje noormehest, kes naabrite juurest varem meil külas käis ja kujuteldamatult virisevat "väkk, ja punases laagris me pidime eelmine aasta turvistega lahingus käima ja käske kuulama ja vastased ei surnud üldse ära - milline jõledus!"-juttu ajas.)
Kui olin pahandamise lõpetanud ja telki tagasi ronisin, alustas naabrite seltskond uut kõlavat saksakeelset laulu.
Oleks vist siiski pidanud paluma. Armsalt ja viisakalt.
Hakkasin pimedas vaikselt omaette nutma.
Valus oli, noh.
Veidi aja pärast läks piltilus telgiõeke ja veenis seltskonna siiski kõrtsi lahkuma. Kui ei mõju vihane naine, peab mõjuma veel vihasem ja pisarais naine!
Ja nõnda said öö ja hommik ning algas mängu esimene päev.
Ärkasin peavalu ja teadmisega, et hommikusöögiks on mul olemas pakk kuiva seemneleiba. Ja et ma vihkan inimesi, kes palju räägivad, ja ise ei taha üldse rääkida. Filosofeerimist mainimatagi.
***
Nüüd, kui ma edasi sama detailselt kirjutaksin, siis te sureks kõik igavusse ja mul jääks endast väga halb mulje. Pealegi saite te laias laastus juba aru, mis mul viga oli: ei olnud tegevust, mida teha tahtnuksin, ei olnud ettevalmistatud tegelast, ja (nagu nt selles postituses ka kirjas on) ma olen samas mängija, kes on võimetu endale tegevust ja põnevust ise asja käigus genereerima.
Sest see lihtsalt ei ole minu võimuses. Öelda mulle, et kui sul on igav, mine tee midagi huvitavat, on umbes sama kui öelda: "Kui sa oled haige, saa ometi terveks siis!" Ehk siis - kui mul on igav, siis see tähendabki seda, et ma ei oska midagi huvitavat teha.
Drachenil on mängul siukest minu moodi mängu ka võimalik edukalt rakendada - on olemas alkeemikud ja taimetargad oma kohapeal istutatavate ja hoolitsetavate aedade ja kaevatud tiikidega. Igasugu lahedat sisseelanud nokitsemist maa ja ilm, vaja ainult tränn kaasa tuua.
On ravitsejad, kes rõõmuga oma tegevust naudivad. (Saate aru, üks ravitseja näiteks teatas kirvega kõhtu saanud sõdalasele, et oi, teil on osa kirvest seal kõhus veel kinni, ja hakkas tükke välja korjama - nagu, igasugune loogika sellises haavatasaamises puudub, aga lõbusat retsi saab korraldada maa ja ilm!)
Ja siis on võimalik endale enne mängu korralik konflikt genereerida ja seda siis lahendada püüda, nagu nt tegi Aweron.
Mina aga ei valmistanud midagi ette, mul ei olnud midagi kaasas, millega end hõivata, ja muidugi oli mul niisiis igav.
 |
| See on pilt silmini täis tunnet, mida ma soovinuksin ürituselt saada - aga ei õnnestunud. Pildistas Irve. |
Lisaks olid pooled meie laeva inimesed mulle täitsa uued ja siuksi inimesi, kelle seltskonnas ma end täitsa heljuvalt vabalt tunnen, oli eestlaste pundis üldse 1 - ja tegelt temaga ka ei haakinud sedakorda väga.
Saate aru, enamasti nad ju meeldisid mulle, aga nad olid võõrad! Mu müürid olid kogu aeg mehitatud, tõstesillad üleval ja hea-mulje-jätmise ponnistus näris lauba taga peavaluga võidu. Üksi olla ja pingest puhata sai ainult duši all, sest öösel magasime neljakesi ühes telgis ja päeval seal telgis olla ei saanud. Oli ju kuum ilm, telk tundus nagu türgi saun.
Sõin väga vähe (kuigi ükspäev käis Kapten-Mu-Kapten haiglas oma katkise trummikilega kõrva loputamas ja asja käigus lipsas ka läbi poe ning tõi mulle toitu), magasin vähe ja külmetades (kuigi ma magasin raudselt rohkem, kui ükski teine sinise laagri eestlane), tasapisi hakkas seltskonnakoormus tunda andma ja eriti liikuda ka ei saanud, sest oli nii palav. (Kui füüsilist koormust pole, mu vererõhk langeb - ja mu rõhk kipub niigi liiga madalaks => oo, madala vererõhu peavalu, tere!)
Ning nagu sellest veel vähe olnuks, hakkasin esimesel ööl veel verd ka tilkuma. Mis, noh, põhjustas krampe kõhus ja vedas vererõhu veel madalamaks - madalaks kui mullapind, võiks öelda.
Peavalu, kel oli nii palju põhjusi kohal püsida, võttis, ühesõnaga, olukorrast viimast.
Alates kohalejõudmisõhtust kuni neljanda mängupäeva suure vihmasajuni oli mul kokku vast 8-10 üsna valuvaba tundi. Pärast läks õnneks paremaks, aga päris ilma valuta ei saanud ühelgi päeval läbi.
Aga pöördugem nüüd halina juurest ägeduste juurde!
Teisel hommikul ärgates teatati mulle, et öösel oli Ilus Suurte Silmadega Väga Noor Mees (edaspidi lühiduse mõttes lihtsalt Veetlev Vigane) jalaluu murdnud ja Kapten-Mu-Kapten oli temaga haiglasse sõitnud.
Peavalust hoolimata suutsin olla väga nördinud. Ta murdis jala ja mina ei näinudki! Kõik huvitav juhtub siis, kui mina magan! Sa sinine saatan küll!!!
Siis koperdas Veetlev Vigane käpuli telgist välja. Selgus, et mängul kohal viibivad vabatahtlikud medabistajad olid umbes veel ebaprofessionaalsemad kui mina. Nende diagnoos oli täiesti vale. Poisi jalg sattus lihtsalt välja väänatud olema, seoti haiglas elastiksidemega kinni, ja nad olid hommikul kell 5 kaunilt taksoga tagasi sõitnud.
Mul valgus suu sülge täis. Tiirutasin noormehe ümber nagu näljane hüään antiloobi ümber ja andsin oma parima, et pääseda tema juures heasse kirja ja saada luba vigastatud jalga näha ja katsuda. Olin valmis ta heaks pea ükskõik mida tegema! Siuke väljaväänamine, mida peeti murruks! Nii äge!!!
Õhtul kandis Kapten-Mu-Kapten ta uuesti vabatahtlike juurde siduma ja ma jõlkusin kaasa. Sest oo, tal tõmbus tald sinakaslillaks juba! Oo, kui põnev!!
Vigane võluv noormees ei tahtnud hästi siduma minna. Avaldas kahtlust, et nad saadavad ta äkki jälle haiglasse sealt. Vastasin rahulikult, et ma veenan nad ümber. Mismoodi, küsis Kapten-Mu-Kapten. "Valetan end esimese kursuse lõpetanud õendustudengist kolmanda kursuse omaks," vastasin pikemalt mõtlemata.
Plaan tundus jumalasta ahvatlev ja ma juba nägin hulka põnevusvõimalusi, aga nad siiski ei tahtnud teda haiglasse saata vaid lihtsalt sidusid, ilusti ja kindlalt.
Mu innukas vigastusvaimustus sai kujuka väljenduse ööhakul, kui mina läksin parajasti kempsu ja sandistunud noormees (kes immobiilsena määrati kohe kaptenite lauda istuma - kuna seal pidi ainult istuma, kuulama ja rääkima ja teistel oli seal igav ka, eriti kuna jutt käis saksa keeles ja Veetlev Vigane oli meist ainus, kes saksa keelega enam-vähem hakkama sai) komberdas kaptenite istungi lõppemise järel täiesti liiga palju haigele jalale toetudes tagasi laagri suunas.
Esmalt ma märkisin (nii vähe noomivalt, kui suutsin), et see jalale toetumine tegelt ei ole väga hea plaan, ja siis lubasin kohe tulla ja ta sihtkohta avitada, kui kusel ära olen käinud.
Tulin tagasi ja noormees oli läinud.
Kadunud.
Kurat, nii kaua ma ju ka kempsus ei olnud? Kus ta on nüüd?
Sprintisin oma parimal õnnelikul jooksusammul mäest alla laagri suunas. Jalgades oli linnulik lennutunne, mida polnud juba ammu kogenud - ilmselt vähese söögi tõttu kaotatud kaalu mõju. Lihastel oli väiksem koormus lennutada.
Kohtusin teel seltsimehega oma laevalt. Küsisin, kas Veetlev Vigane on siit möödunud?
Ei ole.
Korraga hakkas mul jube hea ja tore. Mul oli eesmärk. Mul oli midagi teha.
Igaks juhuks jooksin laagrisse välja, tehes ohakate ja telginööride juures mitte väga graatsilisi, aga efektiivseid hüppeid, aga tõesti, seal teda polnud.
Jooksin mäest üles tagasi, iga hetkega järjest õnnelikum, sest jalad ei ilmutanud väsimise märke ja mul oli kohutavalt lõbus. Otsisin uuesti kõrtsist ja selle ümbrusest. Jooksin (otsimine tähendas ju väikest puhkust, nii et jaksasin jälle) läbi teise võimaliku tee kempsude juurest laagrisse, täistempos.
Keda polnud, seda polnud.
Viimaks jõudsin järeldusele, et ju tal tekkis midagi teha ja ta läks mujale, kellegi teise abivalmis õla najal või lausa turjal, ja lõpetasin otsimise. Polnud isegi eriti pettunud, sest korraks oli ometi nii tore olnud. (Kuigi mu ergonoomika tunnis õpitud komberdava inimese toetamise süsteem jäi katsetamata, millest oli kahju.)
Läksin jooksmisest tekkinud higi maha pesema ja varsti ka magama. Ja pea valutas hommikul jälle.
Mu pühendumus sai tasutud alles pärast mängu lõppu, kui me rongiga lennujaama poole sõitsime. Veetleva Vigase mõistus töötas nagu noore terve inimese mõistus ikka (ma ise olin täpselt samasugune, kuni organism lubas) ja niipea, kui valu enam ei tapnud, asus ta jalale toetuma ja seda kasutama pluss katkus ka räpase sideme lahti ja viskas minema. Mispeale tal loomulikult järgmisel päeval jalg valutama hakkas. Niisiis sain mina seda sinilillat paistes jalga rongijaamas siduda =)
Tõsi, mul oli alles ainult täiesti kõlbmatut mittevenivat sidet, mille olin kaasa võtnud juhuks, kui mul läheb vaja mänguhaavu siduda (esmaabi oskuse ikka võtsin endale, kuigi muidu arvasin, et mul on mänguravitsemisvajadus tänu teistes mängudes mängitud meedikutele täiega kaetud ja jääb ülegi) ja hea, PÄRISELT kõlbuliku sideme sidusin loomulikult päev varem ümber ühe mänguhaava.
Kusjuures ma tegin seda valesti ja halvasti e. tegelt see side sai liiga kiiresti ümber keeratud ja ei ravinud seega tegelikult sittagi, ainult hoidis (mängu)verd kinni kuni päris (mängu)ravitseja saabumiseni. Aga ma unustasin seda asjaosalisele, kelleks oli Kapten-Mu-Kapten, öelda. Lamisesin midagi teemal "kui see üldse paraneb, võtab vähemalt 10 minutit" ja lippasin järgmist haavatut päris (mängu)ravitsejateni lohistama
See polnud teadlik reeglirikkumine vaid ... nojah, lahing on lahing, mis siis, et mängulahing, sa ei mõtle seal alati päris kainelt ja selgelt. Kõik ei tule meelde õigesti.
Aga väljaväänatud jalale ja väljaveninud kudedele on kasu igasugusest, isegi kehvast toetusest, nii et vähemalt veidiks ajaks mu tegevus teda ehk aitas. Igatahes avaldas noormees täiesti tänu, nägi kergendunud välja ja vaatas oma eriti ilusate kaardripsmeliste silmadega mulle pikalt otsa. Pakkus, et teeb rongijaama mäkis mulle eine välja. Mina olin ka üleni õnnelik, kuigi kõht ei olnud üldse tühi ja ma lihtsalt näksisin üle laua ta friikartuleid, naeratasin ja õhelesin, õieti teadmatagi, mis mulle rohkem meeldis: noormees ise oma võrratute silmadega või tema lilla jalalaba.
Järgmisel korral on mul kindlasti jälle kaasas elastiksidet (vahepeal oli umbes 5 mängu, kus mul kõigil paar rulli kaasas oli, aga võõrale maale säästlikult kotti pakkides jätsin peale väikest kaalutlemist elastiku ikkagi maha. Mis oli viga, nagu näha) ja ma ei kasuta oma normaalseid sidemeid viimseni mänguhaavade peale ära, vaid jätan mõne ka varuks.
Juhuks, kui olukord peaks korduma. Võimalus on ju olemas!
Teine ägedus mängul oli mu lemmiknaine. Ma olen teda juba pikalt imetlenud ja propageerinud igal pool tema lahedust, aga ometi lõi ta mu seekord täiesti tummaks.
Tähendab, ma tean paari inimest, kes on meie räpases näruses ühiskonnas mingisugused kummalised sisserännanud, ja tegelikult mingi ilusa unistuste-tulevikumaailma elanikud. Kadeduse- ahnuse ja õeluseplekkideta olevused, kellest kiirgab headust ja vaprust, täiesti igasugusest moraalivalvuri hoiakust vabana. (Noh, nagu Aweron, eks ole.)
Olin ka selle naise juba ammu aega tagasi nende olevuste hulka lugenud.
 |
| Tulevikuinimene. Pildistas Irve. |
Ja kuigi ta jalad olid ville täis, ei takistanud need esiteks teda laialt ringi liikumast ja teiseks ta üldse ei virisenud ka nende pärast. Ega magamatuse pärast. Ega millegi pärast. Oli üleni rõõmsameelne, lahke ja mõnus kaaslane ning ma arvan, et ta võitis mängul vähemalt 100 südant, võib-olla rohkemgi, ning täiesti teenitult.
Eriti kuna lõpuks tegi ta sätendava rinnahoidja väel ka kõhutantsu. Nagu - mida, mida veel tahta???
Paganas, kui ma mõtlen, et siuksi inimesi on ka olemas, hakkab enda pärast natuke piinlik.
Kolmas ägedus oli äikesetorm.
Eelviimasel päeval enne lõpulahingut otsustas ilm, et aitab küll turviseidsulatavast päikesest ja armutult sinisest taevast, ning ajas kõigist neljast küljest üles tumedad pilved. Esmalt võisime imetleda kaugeid kuivi välke, mis ringiratast "kes aias" tantsisid, ja siis korraga võttis üks välgunool heledaks taeva otse meie kohal ning kostis korralik kõueraksatus.
 |
varju alt naeris ja pildistas keegiMenno Teddy Suhrbeyer |
"Awesome, don't you think?" pärisin ma.
Tema arvas, et selle aasta Drachenfestil on täiesti fucked up ilm, esmalt on liiga palav ja nüüd tuleb sadu. Ja tema peab enne pimedat telklinna tänavatele 40 laternat riputama!
Ma naeratasin: "I still think it's awesome. Of course, i don't have to deal with lanterns."
Ta noogutas kõrtsi poole. "You will probably go and stay under cover like everybody else."
"Maybe. Or maybe I'll just dance around, naked."
Ta naeris ja arvas, et sel juhul ta peaks tulema ja vaatama.
Siis hakkas sadama.
See oli kõige ägedam asi üldse-üldse-üldse!
Ma ei ole eriline tagantjärgi hõiskaja. Piisab vast sellest, et alasti ma siiski ei olnud, aga vesi pritsis kohati päris kenasti.
Aga aitab ka ägedustest, läheks nüüd jälle nutu ja hala juurde tagasi. Selgub, et kui olla ühes laevas nii ilusate naistega nagu meie õekesed, lakkan mina üldse naine olemast nähtavasti.
Viimasel päeval juhtus selline naljakas lugu:
Läks Kapten-Mu-Kapten mängima veidrat ravitsejate hasartmängu, mis seisnes selles, et kes mängima läks, panustas mündi. Istus teistega koos ringi. Siis lasti otse õhku ammunool, mängijad heitsid selili, katsid kätega õrnemad piirkonnad ja ootasid noole allatulekut. Tabamuse saanu läks mängust välja. Tüüpiline ravitsejate mäng, noh.
Niisiis, Kapten-Mu-Kapten läks mängima ja andis (ilmselt turvakaalutlustel) oma kukru minu kätte hoiule.
Mina, üleni siivas ja hetkel mitte väga vargushimuline (lõpuks olin ma hiljuti palka ka saanud ega suutnud isegi seda ära kulutada), ei hakanud seda rindade juurde pihikusse toppima,
sättisin hoopis püksivärvli vahele ja jäin nagu lollakas paar meetrit mänguringist eemal seisma ja põrnitsema vastassuunas jäävat orkide laagri väravat (kus võis näha ägedat taplust nelja spartalase ja algul ühe, siis kolme ja viimaks kuue orki vahel, sest orke valgus avatud väravast aina juurde. Spartalased said haledalt kere peale. Üks armulikult ellu jäetu lohistas hiljem kilbi varjus eemale ainsa surnud kaaslase, kes päriselt lapikuks taotud polnud).
Ammunool lendas üles õhku ja kukkus siis maa poole tagasi. Tabas igavese mütsuga pinnast umbes 30 cm mu jalast eemal.
Mina sooritasin ehmunud kitsehüppe, röökisin pikalt ja eemaldusin neetud mänguringist kärmel sammul, samas südamepõhjast vandudes.
Kitsehüppe ajal aga vajus kapteni kukkur mu värvli vahelt pükstesse.
Em... oih?
Istusin maha ja ajasin käe püksi. Minu ümber kostis kommentaare selle kohta, kuidas ma "kaevan liiga ahnelt ja liiga sügavale ja v-o leian balrogi?" (nilbete naljade kontsentratsioon viimase viie päva jooksul oli üle mu tavalise nädala oma kuskil kümnekordselt, aga jäi arusaamatuks, mis pagana balrogi ma äratama pidanuks? Keegi polnud mulle oma balrogi hiljaaegu laenanud ja mul endal on deemonile ainult koobas reite vahel, lõpuks!), aga abi keegi ei pakkunud.
No hea küll. Leidsin kukru üles.
Seal sees oli kaks vaskraha.
Järeldasin, et ülejäänu pudenes välja, kui kukkur mu pükstesse maabus, ja jätkasin otsinguid. Õnneks olid mu püksisääred siniste sametpaeltega väga tihedalt kinni nööritud.
Ikka keegi abi ei pakkunud. Mitte et ma oleks selle vastu võtnud, aga no nilbete naljade kontsentratsioon? Kas polnud hea hetk nendega jätkata?
Leidsin vasakust püksisäärest pihutäie raha. Veeretasin need hoolikalt kukrusse, ja panin selle kindluse mõttes pihikusse, sest korraga oli Kapten-Mu-Kapten mängust välja astunud (tüüpilise ihne tropina võttis ta ka oma mündi kaasa!) ja lähenes naerdes.
Tegin näo, et kõik on kombes, kuni ta oma kukrut tagasi küsib. Aga ta loomulikult küsis.
Tagantjärele mõeldes oleksin võinud selle talle ka igasuguste kommentaarideta anda, pooltühi, nagu ta oli, aga samas - ega tola loll ei ole! Tudishevski nagunii oleks rahakoguse üle kontrollinud, nii palju ma oma kaptenit juba tunnen.
Nojah.
Nii et ma ohkasin, naeratasin ja alustasin: "Noh, vaata, kapten! Sellega juhtus selline naljakas lugu..."
 |
| Siit näete ka teie mu pükse. Pildistas Irve. |
Ja. Nad. Ei. Teinud. Ühtegi. Nilbet. Ettepanekut.
Isegi mitte süütut "No nüüd ei jää muud üle, kui püksid maha koorida!"
Lihtsalt võtsid mul jalgadest ja raputasid.
Saate aru?! Vähimagi perversse kobamise ja kommenteerimiseta!
Maha pudenes kuldmünt ja natuke pisemaid pudinaid. Ei järgnenud ka mingit märkust teemal "Oo, hea soe kuld!"
Korjasid mehed rahad üles ning kõndisid lihtsalt tuimalt minema.
Vähe puudus, et oleksin kaptenile tema ülejäänud rahapauna seepeale nördinult näkku visanud. Tegelt oleks võind visata, aga liiga sünk masendus tuli peale.
C., Punase laagri sõdalanna, kes on minust kriips noorem ja kellele seda lugu hiljem rääkisin, sõnas elutargalt: "Ega nüüd polegi enam muud kui hauda ja kraabid endale mulla ka peale. Naiseaeg on läbi."
Olin nördinult sunnitud sellega nõustuma.
Härrasmehed my ass!
***
Meie grupp tegi veel toredaid asju ja oli ilusaid rollimänguhetki, aga kuna mina olin neis ikkagi ainult mõttetu kõrvalseisja, siis vast tulevad need lood kusagilt mujalt välja.
Mu enda intensiivseimad momendid said sellega nüüd siia kirja ja oli hea meel jagada. Lühikest mainimist väärivad vast veel järgmised detailid:
* Seal ei olnud sääski. Mitte ühtegi. Olid üksikud parmud, aga NULL sääske. Muutis magamise kordades meeldivamaks, kui võinuks oodata.
* Muljeid sai kotiga ja tegelt tahaks tagasi minna küll. Paremini ette valmistanult.
* Kaubanduspunktid ei äratanud minus mingeid tundeid peale selle, et "Kui palju asju, mida ma ei vaja!" Kuigi, kui tagasi minna, vajaksin ma sealt vist lihakirvest. Sest kui tagasi minna, siis kokana!
* Ürituse mastaapsus ei mõjunud ka väga. Nagu... jah, oli palju kostüümides inimesi ja telke. Ja mis siis?
* Roosade prillidega ereblond noormees. Kui ta poleks iga kord mind kohates "liebest" rääkinud ja mind katsuma kippunud ja silma pilgutanud, oleks vahepeal v-o päris nukker hakanud.
Tal oli väga ilus kondise lõuaga näolapp ja muljetavaldav kõhulihaste komplekt ka.
* Natukese saksa keele oskamine olnuks hädavajalik. Nagu tõesti.
* Roheline ork, kes võitis tšempionide turniiri. Efektselt kere peale saamise teel. Väljapeetud miimika ja liigutused, loomanahad, paljas kõht ja verised kihvad. Nii äge!
* Lõpulahing. Isegi niisama tagalas ringi joosta ja haavatuid ravile tarida oli äge!
 |
| Lõpulahingu mingi hetk. Pildistas Elin. |
Tellimine:
Postitused (Atom)