laupäev, 29. september 2012

See lugu, mida mu poeglaps nüüd kogu elu oma sünnipäevadel kuulma hakkab

Episood tänasest õhtust:

umbes kahe meetri kõrgusel asuvas tillukeses aknas kõigub selle võrgupäeviku omanik, tagumik ja jalad ühel, pea, õlad ja käed teisel pool raami, kusjuures käed toetuvad seinal rippuvale pisikesele maitseaineriiulile. Maitseaineriiuli ülemine serv on kõigist purkidest tühjaks tehtud, küll aga on seal päevikuomaniku mobiiltelefon.
"Appi, appi, appi," mõtleb päevikuomanik, ja vahib kuidagi kole kaugena tunduva põranda suunas, kust vaatavad vastu kõva prügiämber, sama kõva taburet ja kõvasti klaasikilde.
"Issand, äkki ma peaks kellelegi helistama, enne, kui hakkan lahti laskma. Juhuks, kui ma kaela murran või midagi. Ütleks, et ma armastan neid ja..?"

***

Kõik algas halvasti.
Mulle ei meeldi mu laste sünnipäevad, sest kui ma olen omaenda üritusel sotsiaalselt küündimatu, siis mis seal ikka, aga kui ma olen nende üritustel sotsiaalselt küündimatu, kannatavad nemad. Ja kuidagi on ikkagi nii, et laste sünnipäevaks on raha suhteliselt otsas ja koristada ilgelt palju ja kuna ma olen siuke pool-asotsiaal ja mul kempsu uks on isesulguv (paned kinni, siis seestpoolt enam ei avane), sooja vett ei ole ja prill-laud ei ole potiga ühendatud, vaid lihtsalt asub seal peal, peaks kõik muu olema mega, et seda heaks teha, aga ei ole.
Noh, ja mu lapsel oli täna (28. s.t.) sünnipäev. Niisiis oli kõik väga halvasti. Koristasin, koristasin, sain aru, et mingi valemiga ei suuda lapsele lasteaeda järgi jõuda. Saatsin teise lapse (telefoni teel) enda asemel, koristasin, jooksin poodi, tegin pärmitaigna, koristasin, sain aru, et kohvi ei ole, saatsin lapsed (telefoni teel) kohvi järgi, panin pitsa ahju, vaatasin kella.
Hingasin süüügavalt välja. Mul oli veel mahti pesemaski käia!
Siis helistas ema. Rääkisin talle kuidas mul on kõik kontrolli all nüüdseks ja vaja veel ainult pesemas käia. Ta lõpetas kõne ja ma otsustasin, et võtan telefoni kemps-vannituppa kaasa, juhuks kui külaline peaks mu pesemise ajal raporteerima oma saabumisest. Võtsingi telefoni kaasa ja tõmbasin vannitoa ukse enda järel kinni.
Sel hetkel, kui tõmme tehtud, mu aju reageeris. "SEDA UST EI SAA SEESTPOOLT AVADA!"  karjatas ta, ja ma lükkasin käe vastu.
Liiga hilja, liiga õrnalt.
Uks sulgus. Pehmelt, aga kindlalt.
Klõps.

Esimese asjana ma lihtsalt seisin ja püüdsin mõelda.
Et uks ei ole seestpoolt avatav, oli mulle mitme eelneva luku taha jäämisega selgeks saanud, aga siis oli alati teisel pool mõni laps, kes mu välja aitas.
Parasjagu olid mu lapsed aga pealinnas kohvi otsimas ja oodata oli neid vast ehk neljakümne minuti pärast, kui sedagi.
Selleks ajaks on pitsaga kööga.
Pealegi, koitis mulle seejärel, on mu välisuks mitte lihtsalt lukus, aga niimoodi lukus, et võti on seestpoolt sisse lükatud. Nad ei saa ju välisuksest korterisse sisse, isegi kui nad lõpuks tulevad, mitte kuidagi.
Ja külaline! Arvatavasti tuleb kohe külaline, kelle ma peaks kuidagi sisse laskma ju. Appi.
Helistasin talle, et öelda - venitagu tulemisega, hetkel on kogu ürituse toimumine kahtlane.
Külaline ei võtnud toru.

Tiirutasin vannitoas ringi nagu munas kana ja mõtlesin, et äkki peaks asja rahulikult võtma ja end ära pesema. Siis jõudis kohale, et ükskõik, kuidas ma sealt urkast lõpuks välja saan, higiseks võtab see mu raudselt. Pole mõtet enne seda suuremat küürimist korraldada.
Ronisin pesumasina peale ja püüdsin lahti kangutada kööki viivat akent, mis kinni värvitud. Esiteks polnud mul aga midagi, mida värvi lahtilõikamiseks raami vahele ajada, ja teiseks avastasin väikese uurimise järel aknaraamis ka naelad. Aken oli konkreetselt naeltega piida külge kinni löödud!
Ronisin pesumasina pealt alla ja helistasin häirekeskusesse.
Häirekeskus oli väga mures minu pitsa pärast (tulekahjuoht!), aga kuulnud, et teine korrus, rõdu pole, küll aga on metalluks, jäi mõtlikuks.
"Kuulge, helistage lukuabisse," soovitasid nad. "Sest meie inimestel ei ole mingit eritehnikat, nemad peavad selle ukse lihtsalt maha lööma."
Ajasin mõttes silmad punni. Päriselt ei ajanud - kedagi polnud ju nägemas.
Lukuabi numbri nad mulle andsid, aga juba häirekeskusega kõnet lõpetades teadsin, et lukuabi läheb kõvasti kallimaks, kui klaasija.
Aken seal üleval kõrgel lae all polnud just suur. Aga vähemalt külitsi peaksid nii õlad kui puusad läbi mahtuma.
Tõsi, keha pööramiseks seal ruumi polnud, istumiseks ammugi mitte. Ja aken oli kõrgel. Enda sinna vedimine saab ka pea ees raske olema, aga jalad ees üles minna ei olnud üldse võimalik, isegi mitte kõige metsikumates teooriates.
Mõtlesin süngelt sellele, et allaminek saab olema päris hull, sest siis on mul jalad üleval, pea all ja seal pole ka mingit pesumasinat, millele toetuda. Aga no lukuabi - ma olin nende hindadest kuulnud. Kui rahakott ei jaga, tuleb riskida murtud luudega, pole parata.
Võtsin mopivarre ja ronisin pesumasina peale. Hakata omaenda akent puruks lööma on, kas teate, ilgelt vastik tunne. Et esimesed seitse lööki ei omanud mingit toimet, muutusin julgemaks. Lõin ikka kohe kõvasti.
Seepeale läks mopivars kahekorra.
Pöörasin ta niimoodi ette, et terav kahekorra-koht jääks ette, ja lõin uuesti. Selgus, et terav vahend on palju tõhusam - aken läks esimese hoobiga katki ja puistas kogu ümbruse klaasikildudega üle.
Kogusin suuremad kokku ja panin nurgariiulile, mis plastmassist ja püsib üleval kahe miniatuurse naela abil. Siis võtsin raami seest killud välja, ladustasin ka need riiulile ja eemaldasin raami alumiselt servalt sinna pudenenud klaasipudi.
Häirekeskusest helistati ja küsiti, kuidas mul lukuabiga läheb. Selgitasin neile, et ma hakkan kohe läbi akna ronima, kuigi pole kindel, et ma sealt välja mahun, ja ma helistan neile tagasi, et teada anda, kuidas seis on, kui see ilmseks saab.
Ja siis panin pesumasina peale tagurpidi pööratud põrandapesuämbri ja hakkasin ronima.

***

"Issand, äkki ma peaks kellelegi helistama, enne, kui hakkan lahti laskma. Juhuks, kui ma kaela murran või midagi. Ütleks, et ma armastan neid ja..?"
Raskuskese on ikka veel pigem vannitoa pool ja puusavööd ning jalgu tuli lihasjõuga üleval hoida, et need alla tagasi ei vajuks. Pea ees alla vonklemine tundus kohutavalt ebameeldiv ja tabureti otsas istuv, ainitise mureliku pilguga pealiku ponnistusi jälgiv kass ei parandanud oluliselt asja.
"Kurat, ja kus on see otsustav adrenaliinilaks, mis laseb mul toime tulla üleinimlikuga?" mõtles päevikuomanik ehk mina vihaselt ja püüdis end üht kätt allapoole nihutades rohkem aknast välja tirida.
Maitseaineriiul vajus ohtlikult ühele küljele ja kõlkuja tasakaalustas ta kiiresti, kätt endisele kohale tagasi asetades.
Kõlkumine muutus hetk-hetkelt ebamugavamaks ja raskemaks. Korraks tekkis soov vannituppa tagasi pugeda, aga alternatiiv (lukuabi) näis siiski jätkuvalt hullem kui murtud luud.
Kuigi mitte murtud kaelaluu. Aga kui suur tõenäosus on murda kael nii madalalt kukkudes, kui ma samas tean, et ma pean end hoidma nii, et ei kukuks peale ega seljale?
Otsustasin, et tõenäosus on pisem, kui lukuabi arve.
Aga lihased olid sellest asendist lõplikult tüdinud ja nii nihutasin ühe käe riiuli keskele ja krabasin teisega ebamäärasest seinapiirkonnast teisel pool. Sikutasin, samas keerates. Hulk ebakindlat vehkimist hiljem olin veidi paremas asendis, nii et üks jalg toetus natukene plastist mittekandvale riiulile ja mõlemad käed hoidsid teiselt poolt raami seinast.
"Nii, mis edasi?"
Kõlkusin veidi aega ebakindlalt. Riiulile toetuv jalg hakkas täiesti metsikult tudisema, ilmselgelt mitte lihaspingest (sellele riiulile ei saagi nii kõvasti toetuda, et lihast ära väsitada), vaid adrenaliin hakkas kohale jõudma.
Sundisin jala rahulikuks ja asusin edasi liikuma ainsal moel, mida suutsin kehale võimaldada, nimelt end raami sees keerates.
Veel pool minutit ronimist ja olin nüüd oma köögipõranda poole seljaga, hoides ühe jalaga kinni seinast teisel pool akent ja ühe käega täiesti jõust aknaraamist endast. Raami keskel oli nimelt siuke üsna peenike puust pulk. Ei tundunud väga vastupidav, aga see oli ainus, millest üldse hoida oli. Teise aknapoole klaas oli ka jätkuvalt terve, nii et lootsin seda veidi stabiliseerivana mõjuvat.
Mis juhtub, kui see raamipulk ja klaas peaksid järgi andma, püüdsin mitte mõelda. Hooga killunev klaasisadu võib päris kurje haavu lõigata.
"No tere-tore. Nüüd ma olen seljaga maa poole. Ja ometi sai just otsustatud, et nägu ja käed ees kukkuda on 10 korda parem, kui kukkuda selili!" Ometi keeldus keha kategooriliselt mõttest endine asend taastada. Selle asemel asus ta täiesti omal initsiatiivil end niimoodi nihverdama, et nihverdamise lõpul oli mul korraga üks jalg aknast läbi köögi poolele nihkunud.
Epic win!
Tõsi, maani oli jätkuvalt umbes miljon meetrit, aga isegi kui rebestan reielihase, on see igatahes parem, kui kukkuda pea ees!
Lasen endal allapoole vajuda, ikka allapoole ja allapoole. Kinnihoidev jalg on kõver, see päästab kõõlusevenitusvalust päris tõhusalt. Oot, ja siinsamas kõrval on ju kraanikausikapp! Ta on küll võimatult kaugel, aga mitte nii kaugel, kui põrand! Ei, kurat, ei, ma ju näen, kui kaugel see kapp on!
"Ei ulatu, pole lootagi."
Ning siis on see kapp juba mu varba all. See fantastiline spagaat, mis sai sooritatud, ei teinud isegi mitte haiget - ilmselt jõudis adrenaliini-imevõime viimaks kohale ja realiseerus elu parima painduvusharjutusena.
Ma olin vannitoast põgenenud!
Esimese asjana keerasin pitsa alt tule ära. Teisena vahtisin kassile otsa ja ütlesin: "Issandjumal, issandjumal, issandjumal, issandjumal."
Kolmandana helistasin häirekeskusesse ja neljandana hakkasin klaasikilde kokku koristama.
10 minutit hiljem oli põrand ka tolmuimejaga üle võetud ja läksin vannituba koristama. Veerand tundi pärast oma kangelaslikku pagemist vangikongist sain viimaks pesema.
Pluusi läbi leotanud higikogust arvestades oli otsus seda mitte teha enne pagemist väga väga õige.
Ihukontroll tuvastas vigastustest kusjuures ainult ühe pisikese killukriimu vasakus peopesas. 
Kui ma olin puhta särgi selga saanud ja seda parasjagu pükste peale sikutasin, helises telefon. Külalised olid kohale jõudnud.
Sa raisk, kui täpselt!
See, et sünnipäevalast ennast veel polnud, oli tõesti pisisasi.

Edasi, võib öelda, läks pidu tõusvas joones.

16 kommentaari:

  1. ma läksin kaasaelamisest ise higiseks. värisema veel ei hakanud.

    VastaKustuta
  2. väga hea laupahomkune lugemine. Äratas üles ja adrenaliinilaksu sain ka kätte. Spagaati ei hakka siiski proovima, muidu tuleks häirekeskusesse helistada.

    VastaKustuta
  3. tuleb ikka osata elu uvitavaks teha :D

    VastaKustuta
  4. Blogi omanik sooritas vägagi arvestatava ellujäämise katse. Lõpp hea kõik hea! Las mõni meesinimene teeb selle vannitoa ukse korda. Kas tasub omaenda kodus selliseid trikke ette valmistada - uks korda! Omaenda lollusest ja laiskusest surma saada?!?

    VastaKustuta
  5. Enamasti saadaksegi surma nendel põhjustel =)

    Phmt on sul õigus aga mul on suur vastumeelsus teenete küsimise suhtes. Ma pigem ootan, et mulle kukuks järgmine honorar pähe, ja kutsun siis kellegi, kelle töö on asju parandada.

    VastaKustuta
  6. Milleks siis isad, vennad ja laste isad välja on mõeldud, kui mitte asjade parandamiseks! Kleebi luku keel vähemasti mingi korraliku teibiga kinni või topi lukukeele avasse uksepiidas mõni julla, et lukk ei saaks kinnituda. Asja positiivse külje pealt vaadates, nüüd on sul vannitoas väga hea ventilatsioon.

    VastaKustuta
  7. Selle loo puhul oli see metateadmine ka tore, et ilmselt on loo autor elus ja enam-vähem ühes tükis, muidu ta sellest blogis kirjutada ei saaks. (elik õnnelik lõpp seega ette garanteeritud)

    VastaKustuta
  8. Eks ole otseühendus köögi ja kempsu vahel, iga pereema lemmik!

    Tegelt on nii, et seal on olnud nii teipi kui muid vahendeid, aga see, et uks sulgub päästmatu kindlusega, on vahel väga mugav: nimelt siis, kui vaja kohati täiesti talumatult käituvat poeglast mõneks ajaks isoleerida.

    Ja nii on ta seni ikka siukseks kiirsuletavaks jäänud. Nüüd v-o mõtlen ümber.
    Või siis hakkan võtit välisukse eest alati tagasi tõmbama. See peaks ka töötama =)

    VastaKustuta
  9. Väga loogiline ühendus ju, ühest otast sisse, teisest välja:)
    Hea, et ellu jäid.

    VastaKustuta
  10. Üldiselt, mu kallid, ma olen tänulik emotsionaalse kaasaelamise eest, aga te ikka saate aru, et oht elule ja liikuvusele oli siiski pigem hüpoteetiline? ja draama kirjelduses tulenes mu vaimuseisnundusit lae all kõõludes, mitte mingist kainest kainemast analüüsist?

    Tõenäolised kahjustused olid sinikad, kriimustused ja servmisel juhul, kui väga kobasti kukkuda, ka mõni mõra käeluus vms.

    VastaKustuta
  11. Kõige rohkem inimesi sureb kodus. Seega ole pai, tee seda trikki järgmine kord kellegi teisel pool kylas olles. Meil on Sind veel vaja. Sa saad ikka aru, et oled enam-vähem viimane eesti kirjanik, keda ma lugema vaevun?

    Muide, Google nõuab kinnitusfraasiks "22 ronicib". Kontekstitundlik kyll, aga mis see 22 on? Vanus?

    VastaKustuta
  12. 22 on vaimne vanus selgesti =)

    ja vahel on vaja mu kirjaniku-enesekindlust natuke buustida küll, nii et suur tänu!

    Vahel on vaja, et mind maa peale toodaks, aga just eile mõtlesin sellele, et ilge jama: normaalne kirjandushuviline mind ei loe, sest ulme ei ole eesti versioonis siiski kirjandus ju, ja ma lihtsalt ei jõuagi temani.

    Aga ulmehuviline jälle ei ole üldse nii väga huvitatud sellest, et teos peaks kirjandus olema, talle piisab neljal juhul viiest sellest, et püssi lastakse ja keegi ropendab vene keeles, ja ta on juba õnnelik. Miks seikluskirjandusele elusad tegelased, onjo. just täna kallas ja metsavana arutasid seda fb-s. Leidsid, et ega polegi vaja.

    ...ja siis on üleni loll tunne, kui vaatan baasi hindeid ja mõtlen elu üle. S.t. muidugi ei pea kõigi maitse olema sarnane. Aga vahel ikka üllatab siiski.

    Kolmandast küljest ega kahe paberil avaldatud looga oleks uusi medaleid nats palju lootagi vist veel.
    Aga uus jutt, see uus jutt võiks juba ilmuda!
    /keksib jalalt jalale.

    VastaKustuta
  13. Kas ma ytlesin, et testisin Su juttu mingis Täheajas isegi oma ema peal, kes on keskmisest ulmelugejast pehmelt yteldes valgusaastate kaugusel? Oli stiilist vaimustuses ja uuris, et kas kuskil veel midagi on.

    Sa oskad kirjutada nii, et ei pea tingimata žanrikirjandusega piirduma. Suurem jagu neist, kes Eestis ulmet näpivad, väljaspool seda konteksti lugeda ei kõlba. Sina võid ulmet kirjutada sellepärast, et tahad, muud põhjust ei ole. Noh, umbes nagu Doris Lessing.

    VastaKustuta
  14. Oopil on nüüd midagi uut oma emale lugemiseks pakkuda. Annotatsioon:

    Väga vana naise ulmeline pääsemine vannitoast.

    :)

    VastaKustuta
  15. Paku Loomingusse jutte.
    Aga kirjuta romaani. No võiks ju.

    VastaKustuta
  16. ma proovisin, aga see ei tulnud väga hea.
    Jutukogu on perspektiivsem variant parasjagu.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.