Talv!
Nii armas aeg!
Jälle lumi, tasane valge lumevalgus, taeva all pilveviirgude uje roosatus. Lumel ei olevat lõhna, aga on mingi õhuniiskuse ja temperatuuri tase, mis tundub ninas nii mahe nagu violetne sinine silmale või kannikese aroom või mahe kume ksülofoniheli kõrvale. Vaikne rõõm.
Rongis kuulsin, kuidas räägib tänapäeva ümarik, ümmarguse helehalli mütsi ja musta karvase kraega jopega vanamemm.
Memm: "See on väga kõva lugu! VÄGA kõva! Kui Helvi ja see teine seda sünnipäeval laulsid ..! Oooh!
(...)
Homme ma saan Maiega kokku. Seal ... Viru Keskuses.
Vestluspartner (teine memm tumedama halli ümmarguse mütsi, lilla jope ja karguga): Jaah, seal on hea soe, hea oodata!
(...)
Esimene memm: Nii väike maa - ja nii erinevad ilmad!
Kahju, et ma ei kuulnud, mille kohta. Mina mõtlesin kohe erinevate maailmade peale, milles inimesed Eestis elavad, aga takkajärgi tõden, et ta võis mõelda ilmastikutingimusi rongisõidu jooksul.
Ja et asi tasakaalus oleks, kuulasin ka nooremaid naisi.
Käisin väljas söömas (sest mul oli linnas teha ja siis veel teha ja päike lõikas ajju, libedus kurnas keha, see ei lakanud ega lakanud - ja mul oli vaja kuhugi sooja maha istuda, midagi kõhtu saada ning mitte millegi pärast muretseda. Ühest kohast läksin peale sisseasumist ja minut aega seismist lihtsalt minema, sest kuramuse viiekümne inimesega koos istuda ja nende lakkamatut kõnekõma koos muusikaga kuulata tundus mulle kaugelt liiga pingutav) mõnevõrra trendikas-hipsterlikus kohas nimega Kohalik.
Mu kõrvallauas rääkisid omavahel ka kaks naist, ütleks, et nii 35, aga kurat - ma olen vanuse hindamises kehv nüüd. Minu meelest nägid nad välja natu vanemad kui mina enne soengumuutust, aga vbla ma näengi nooruslik välja. Igatahes küsiti mult paar nädalat tagasi, kui suitsu ostsin, kas vanust ikka jätkub.
Olgu, naised kõrvallauas. Üks brünett, teine blond, ripsmepikendused ja sulgjoped, jõid värskelt pressitud greibimahla ning vett (mis on seal tasuta), üks sõi ka midagi. Aga ma ei tea, kumb, ja ma ei tea ka, kumb kõneles:
"... no ja siis me tegime neile võistluse - 15 minutit aega ette valmistada ja kes rahvale rohkem meeldib ja meilt punkte ka, saab auhinna. Kas esinetakse üksi, kahekesi, viiekesi, tervet publikut kaasates - vahet pole. Ja seal tuli ikka selliseid asju (erialaste terminite kuhi, mille ma kõrvust mööda lasin), nii lahe oli, adrenaliin oli taevas ja nad tulid nii hästi kaasa, nii tuline võistlus! Noh, ja siis ma läksin auhindu üle andma ja üks mees küsis mult - kõik käis muidugi inglise keeles, eks ole - "And who are you to judge?" või noh, ta ei öelnud judge, aga tema point oli selge. Et meie siin ponnistame tantsida ja kes oled sina, et tuled ütlema, et see oli paremini, see halvemini. Ja ma olin nagu: "Olgu, aus küsimus." Ja siis tegin seal igasugu showd kähku, ja ma ei tea, kuidas, ma tõesti ei tea ega saa aru, aga lõpetasin hundirattaga ja sealt otse spagaati. Tead, ma pole kaks aastat muidu spagaati maha ka saanud, aga seal ... ja no pärast seda ei olnud kellelgi enam küsimusi.
Aga ma isegi ei tõmmanud ega venitanud midagi ära, sooja tegemata, lihtsalt ..."
Siiras hämmastus hääles.
Enne ütles, et ta mingit mu trenni ei viitsi teha peale tantsimise. Et see on tema ainus armastus.
Muidu tellisin uhhaad.
(Ja kohvi ja mineraalvett, sest mul oli jube janu ja alles pärast avastasin, et vesi on tasuta, nagu ka leivad, must ja valge, ning maitsevõi.)
Uhhaa oli maitsev, aga mul mängis muie kõhus ja kuklas, kui seda sõin, sest täpselt - no peaaegu täpselt - sellist suppi tegin oma eriti vaestel tudengipäevadel Lõunalinnas. Värske särg turult ei maksnud peaaegu midagi, kartul ja porgand olid nii nagu täna, ka tollal odavad toiduained, muna supi sees oli maitsev ja täitis kõhtu ning roheline sibul, olgu, läks minu supi peale ainult erandkorras ja värske spinati lehtede asemel kasutasin (kui üldse) nõgest. Aga laias laastus ikkagi sama supp.
Mis oli teistmoodi - neil oli muna täiesti pehme, mul läks ikka vähemalt poolpehmeks kuuma leeme sees, ja selles "Kohaliku" supis ei olnud hulkuvaid luid mitte ainsatki.
Aga jah. Naturaalsed toiduained ja hellusega tehtud VÕRDUBKI sageli "nagu sööks väljas".
"Kohalikust" veidi edasi on teine tore koht - "Aurora B".
VastaKustutaKuhu poole on "edasi"? =)
VastaKustutaMul on väljas vahel see häda olnud, et endale sobivas hinnaklassis on raske leida midagi, mis oleks vähemalt sama hea, kui oma kodus.
VastaKustutaSuvel sai Budapestis käidud ühes udupeenes restoranis, sellises, kus kelnerid teevad klientide ümber balletti, mis oli õigupoolest hirmuäratav. Aga peakoka soovitatud menüüs oli tõepoolest nii uskumatult maitsvalt tehtud seafileemedaljon, et kogesin kohe ära, et tõepoolest - tippkokad teavad tõepoolest selliseid võtteid, mida niisama koduselt katse-eksituse meetodil ära ei õpi. Ma ei ole elus kunagi nii hästi tehtud lihatoitu söönud.
Ei, tegelt ma ei kahtle selles, et Päriselt süüa teha oskavad isikud teevad paremini - lihtsalt enamasti ma võtangi väljas selliseid toite, mida ma kodus teha ei oska, ei saa või ei viitsi. Aga kalasuppide osas on mul hinges pehme koht, see oli mu lapsepõlve lemmiktoit igas variandis ja ma siiamaani armastan.
VastaKustutaMa ka. Lihtsam näide: ma ei viitsi enamasti pannkooke teha, sest mõte praehaisu sees panni kõrval seismisest on reeglina suurema kaaluga kui pannkoogiisu, kodust väljas aga selliseid kaalutlusi ei ole.
VastaKustutaAga vahel harva olen saanud väljas nii head toitu, et ma ei oskagi ära mõistatada, kuidas see tehti või mis nõksuga täpselt see nii heaks saadi. Ühes Kuressaare restoranis oli näiteks üks selline salapärane magustoit, nimi oli "arooniahüüve".
Head seafileemedaljoni tehakse prof. köökides enamasti sous vide meetodil. Ehk siis vaakumkotis, madalal ja kindlal temperatuuril, pikka aega. Enne serveerimist viimistletakse kuumal pannil.
VastaKustutaMedium seafilee tuleb 60°C peal 1 kuni 4 tundi.
Sous vide on lahe, ning selleks vajaliku seadme saab koju ka poolmõistliku raha eest soetada.
Pooleldi offtopic: kui ma loen notsu toidublogist söödud asjadest või notsu tehtud kommentaarides retseptisoovitusi, siis ta alati mainib ära ka maitsestamise (mis on tegelt vajalik, see on ju veerand toidu maitsest VÄHEMALT), aga ma ise ei oska neid anda, sest on väga vähe toite, kus mul on kindlad maitsestajad. Ok, juustuga läheb pea alati ka muskaat ja kartulipüreesse või püreesuppi kõvasti purustatud musta pipart, aga enamasti ma vaatan, mida kodus on (oi, ma peaks rosmariini ostma! Tüümianiga on aega, puravikuaeg pole ukse ees) ja siis panen tunde järgi toidu sisse.
VastaKustutaKuna mul on viimasel ajal aasia toitude armastamise pärast kodus ingverit, koriandrit, kardemoni, tshillikastet, cayenne'i pipart ja siis mõnda ürdisegu, sest soolaga mandlid tahavad, must pipar, currypulber, vürts, loorber ja küüslauk on nagunii alati olemas lihtsalt igaks juhuks, muskaat ja safran, sest oli nendega ehtavate toitude isu ja midagi ilmselt veel, mis meelde ei tule, piirdun maitsestamisel nendega ja ei ole hädalist tunnet. Aga see ei tähenda, et teistes oludes phmt sama toidu sisse teised maitseained ei läheks.
Ma mainin oma blogis maitsestamise ära, sest see on pigem toidupäevik kui retseptikogu. Sel-ja-sel päeval panin sinna toidu sisse seda maitseainet.
VastaKustutaAga muidu meeldib mulle ka kodus olemasolevatest maitseainetest eri kombinatsioone kasutada. Et täna tahan teha pigem hiina kokaraamatu kanasuppi, aga homme pigem prantsuse või itaalia moodi.
Vürtse on mul samuti pea kogu aeg kodus olemas (kuigi koriander sai mõnda aega tagasi otsa ja mul läheb pidevalt meelest teda juurde osta, igal pool ei müüda ka), aga lisaks on mingi ürdikomplekt samuti kogu aeg, sest ma armastan neist teed teha. Pune, majoraan, salvei, rosmariin, aed- ja nõmm-liivatee on peaaegu kogu aeg kuivatatud kujul olemas, piparmünt vohab ise maja ees (pakasega külmkuivas ära, nüüd käin teda sealt nokkimas). Ainult piparrohi saab kohe varsti otsa ja ma pole teda kuskil müügil näinud.
hmm, miks peaks pannkoogi küpsetamine kuidagi eriliselt või palju haisema...?
VastaKustutaMa ei pea ennast heaks kokaks, täitsa tavaline söögitegija, aga mul on maitseaine-fetish. Kui lähen kodunt ära kauemaks kui paariks päevaks, reisin alati koos isikliku maitseainetekotikesega. Põhim. sama repertuaar mis sinul. Tüümiani ja oreganot kasvatan ise. Ja ma ei kasuta poest ostetud maitseainesegusid. Tahan ISE segada =)
VastaKustuta(ma ei tunne kedagi, kes end heaks kokaks peaks, aga ei oleks kokakooli lõpetanud seejuures =P)
VastaKustutaKaur, praadimine kui niisugune haiseb, rasv natuke ikka suitseb (ja jääb juustesse ja riiete külge - see häda on tegelikult ka siis, kui süüa väljas kohas, mis pakub pannkooke ja kus köögilõhnad söögisaali tulevad - pärast lähen õue ja tunnen, et olen ise nagu pannkook). Vahet pole, mida praadida, aga pannkookide praadimine võtab rohkem aega, sest nendega ei piirdu asi tavaliselt ühe pannitäiega, tähendab, ka õlikärsatamist on rohkem.
VastaKustutaJa nagu öeldud, sama häda on ka söögikohtadega, kus söögilõhnad söögisaali tulevad, nii et see ei ole mingi minu pannkoogipraadimise eripära.
Notsu, ähh.
VastaKustutaTeen lakkamatult lastele pannkooke. See on kõige kiirem võimalik söök üldse. Taigna teen mikserikannu ja sealt kallan otse pannile. Ühe ülepanni-pannkoogi praadimine võtab 90 sekundit. Panne on mul kaks. (Tõelisest eksperdist ämm teeb korraga neljal pannil.) Viie inimese pannkookide praadimine võtab 10-15 minutit. Nii et kõik saavad küllalt. Õli panen otse taignasse ja pannil ei kärssa ega kärsata midagi. Natuke lõhna tõesti tuleb... aga vaid natuke.
Mulle on varem ka öeldud, et pannkookide tegemine võtab palju aega. Ma ei saa sellest aru. Minu kogemus on vastupidine.
On ka aeglasi pannkooke. Ricottaga. Munavahuga. Kõrvitsaga. Nende valmistamine võtab tõesti aega, see-eest võivad olla super maitsvad. Aga tavaline pannkook, see kõige lihtsam, on.. nagu kiirsöök.
Ah ja moosi tegemine on ka ajamahukas :) Kui just rabarbarimoosi ei tee. See läheb pmst peenralt ise purki.
Mul on lisaks veel mingi teema ülepannikookide pööramisega - ma tahaks hästi õhukesi, aga kui ma teen nii õhukesed, nagu ma tahan, lähevad nad pöörates katki. A. oskab loopida.
VastaKustutaApropoo, minu jaoks on ka 10-15 minutit paljuvõitu praadimisega tegeleda. Muid pannitoite teen ma põhimõttel "viskan pannile ja hoian, kuni valmis on, ise tegelen muude asjadega, äärmisel juhul korra või paar segan". Tähendab, isegi kui see võtab kauem aega, siis see ei loe, sest ma ei pea sellega _tegelema_.
Ja mikseriga taina tegemine ei istuks sellepärast, et ma ei salli mürisevaid masinaid - kui vähegi annab, segan kõik asjad käsitsi. Ma põgenen isegi siis köögist ära, kui A. püreesuppi teeb. Ja toast ära, kui ta tolmu imeb.
Tõenäoliselt olen ma ka lõhnatundlikum, vähemalt teatud lõhnade suhtes. Kas sind häirib mingist pannkoogikohvikust välja tulles see lõhn, mis su riiete küljes on?
õhukesusest - mu ideaalne pannkook on selline, mis on servadest pitsiline ja krõbe nagu vahvel. aga keskelt elastne.
VastaKustutaAga seda, miks nad mul õhukesena katki lähevad, ma ei tea. Millalgi lapsena tehes ei läinud kunagi.
VastaKustutaVbla gaasipliidiga on lihtsam kui elektri- (küpsevad rutem valmis, ei pea ühe koogi taga ootama ja ootama - minusugune kärsitu üritab muidu liiga ruttu pöörata, kui on veel toores).