Issak ... emake maa küll! Alice teeb muusikat ikka otse mulle, eks?
Viimaselt plaadilt.
2019 on ppppeaaegu möödas, ei tule eal tagasi ja head teed tal minna.
Jap, annan praegu tähtsuse inimeste kokkulepetele (just sel kuupäeval aastanumbrit vahetada, mitte nt kevade hakul, et just see number aastaarv on praegu käsil ja mitte nt 20 987), aga no - ma tahan teda ära saata. Tahan uskuda, et see aasta on nüüd möödas, edasi läheb kõik paremaks.
Jah, võib ka halvemaks minna.
Ma tean.
Ärge nüüd nõmedad olge, eks? Tegelt ma tean, et te ei ole, aga ikka pelgan veitsa. No nt et tuleb mõni tänulikkusest rääkima. Näe, Süürias on inimestel päris mured, pole toitu, pole peavarju, laps sai pommitamise käigus surma, mis sina siin - ei jää isegi lageda taeva alla, ah?
Mhmh, jajah. Sel rääkijal oleks ka absoluutselt õigus.
Mis ei võta ära mu jubedat vastumeelsust paigalejäämise tarvis kõigest jõust jooksmise suhtes. Kusjuures ei jäänud ju PAIGALE, libisesin ikka veits tahapoolegi.
See lihtsalt ei ole tore.
Kui rabeled kõigest jõust, võiks miski ju paremaks minna?!
Päris ma ei ole rabelenud sel aastal ...
Aaaaaa, ma olen juba ju avastanud, et pingutamine ei vii kuhugi mujale kui katkisesse olekusse?
Krt, õige jah.
Selle aasta lubadus oligi vähem pingutada. Selle asemel pingutasin enda katki, lõhkusin selle järel suhte, mis ei aidanud mul katkisena koos püsida, ja kokku ei saanud ei rikkamaks ega õnnelikumaks ega kuidagi korrakski rõõmsamaks.
Ainult katki.
Jai.
Aga nüüd on see aasta möödas ja ehk on tulev ikkagi parem?! Lootus on alati, kui inimene just niiiiiiiiiiiiiiiii katki pole, et enam lootagi ei suuda.
Muidu oli nii, et ma ei jäänud öösel magama.
Vahel juhtub mul nii.
Kui ma seda ütlen (või kirjutan) hakatakse rääkima, kuidas kollane ekraanivalgus ja ei ekraanile tund enne uneaega ja ei kohvile õhtuti ja täis kõht on halb ja mugav voodi ja et kardina vahelt ei paistaks valgust jms.
Ja ma pööritan silmi ja teen igavlevat nägu ja kui ikka vaikida ei taibata, ütlen, et ma nagunii ei proovi te nõuandeid, pole mõtet rääkimisele hingeõhku raisata.
Ja siis mõeldakse nõuandja poolt, et nojah, talle vist meeldivad ta unehäired.
Aga mul lihtsalt ei ole mingit probleemi valges magada. Ei päeval, ei põleva tulega, aknast paistvast tänavalaternast rääkimata (sest ma ei tõmba kunagi rulood alla, kui päike otse sisse ei paista, mind ei huvita ega sega). Mul ei ole mingit probleemi magada kuitahes hiljuti või millise vahega tahes peale liitri kohvi sissekaanimist.
Ja ma olen alailma arvutis. Huvitav, et mul 97% kordadest pole mingit probleemi otse selle juurest magama minna.
Oma kogemuste tõttu, oma normaalse elu taustaga ma kuidagi ei usu, et mitteuinumise probleem oleks valguses, kofeiinis või ekraanide stimuleerivas mõjus.
Söögiga on üldse nii, et ma ei jää magama TÜHJA kõhuga. Täis kõht mind ei sega, küll aga tühi.
Ega ma enne eilset ööd polnud tegelikult ka just kohutavalt palju söönud. Nii et vbla on asi selles.
Lihtsalt mul tegelikult ei oleks midagi selle vastu, et veidi kõhnem olla. Aga keha ei luba vähem süüa - ei jää, tont teda võtaks (nali! Armastan oma keha ja tema konkreetsust!), magama siis.
Aga jahm. Terve kuradi päev ja mitu tundi kesta 2019 veel.
Võiks juba läbi olla!
Täna nägin unes, et kaarsilla asemele oli ehitatud uus sild. Esimesel septembril. Täiesti ootamatult. Esmapilgul natuke suurem (ja lamedam), aga muidu üsna tavaline sild.
Ja SIIS nägin terve igaviku, kuidas mina ja veel miljon inimest üritasid sealt üle minna (sest esimene september ja kõik kohad tudengeid täis) ja selgus, et sild on pooleli, aga me olime juba kõvasti aega kõndinud (rüselenud, näha ka midagi ei olnud, sest kõik oli inimesi täis), kui avastasime, et sild on siiski pooleli, üle veel minna ei saa, MINGEM TAGASI. Kurat, ma kaebasin kõvasti, et vastavat silti väljas ei olnud, aga üle püstiste torujuppide, pindamata kruusa, tohutu hulga inimeste ja traatkonstruktsioonida tagasi minna oli ka jube raske. Ja siis ma kogemata tegin ringe ehk arvasin, et hakkan nüüd kaldale välja jõudma, aga olin hoopis seal, kust tuli kalda poole tagasi pöörduda, sest edasi ei pääsenud.
Ei olnud lahe unenägu. Misiganes ideid mul ka tuli üle inimeste ronimiseks, traatkonstruktsiooni küljes rippumiseks, vaguralt lintide (seal olid hoiatuslindid) vahel käimisega leppimises: kõik oli kohutavalt keeruline ja samas ikkagi ei viinud kuhugi (eriti mitte kaldale).
Ma tahtsin ainult koju minna (minu tudengiaegne korter) ja magada ja no ma ei saanud. Ei saanud õigele jõekaldale.
Jube.
Peksasaanud tunne.
Muidu pidasime teist korda jõululaupäeva, mandariinid ja praad ja kingitused (neile, kes pold saanud veel) ja lauamängimine. Kuigi mu poeg kurtis, kui kohutavalt igav see (mängimine) on. Leppisin K.ga ära. Sest korraga hakkas mul hale, et ta nii üritab, lihtsalt ei oska, ja ta on ju tegelt tore. S.t. päriselt üritab!!! Temalt sai koer uue rihma. Ise küsisin. Eelmise kaotasin metsa ära, kui kuuseoksi tõin, vahepeal käisime ühe purukstõmmatud ja siis kokkusõlmitud vanaga, mille just sellisteks puhkudeks alles hoidsin. Oksad, mis tõin, ei saanud eriti ilusad, aga no liigutus "kaunistan kah kodu!" oli tehtud ja lõhnavad kuuse järgi igatahes.
Mu ema käis ja päkapikutas. Nüüd on mul ka roosa kala homseks olemas. Ja igast asju veel, nt lemmikkohv ja pistaatsiad ja näkileib.
Totoro magab mu vasaku jala peal ja on nii hea ja soe seal. Jõulud võivad tulla.
Jenny nähtavasti ei tule meile, millest on üks kaheldamatu rõõm: minu arust on Jenny igav nimi. Oleks tulnud uus nimi panna, aga see on kuidagi raske, kui tüübist juba kui Jennyst mõtlema on hakatud. Ja natuke see rõõm ka, et saab teise koera äkki ikka vähe suurema.
Peab tunnistama, et mul ei ole mingeid suuri plaane jõululaupäevaks peale forelli valmistamise. Jõulukook on kah martsipani selga saanud ning ainult glasuurida vaja ja kuidagi veider on olla.
Rahulikke jõule!
No nüüd ongi.
Eelmisel aastal olin jõululaupäeva õhtul Totoroga kahekesi, aga ma otsustasin umbes eelmisel õhtul alles ära, et ei hakka koeraga 100 km bussireisima, jääme koju, saadan ainult lapsed - aga täna olen rahulikult kodus mingi plaanita kuskile minna või isegi lapsi saata.
Tütarlaps oli paar päeva siin, eile läks koju tagasi, mu emme käis päkapikutamas, nii et meil oli tore, ja Poeglaps sai kingiks tosin jõulukuuli ja riputas need igale poole üles, sest: "Christmas spirit!"
Siuke tunne on, et vbla loeks lausa "Bullerby laste" jõulupeatükke.
See oli lapsena mu kindel jõulutraditsioon, aga kui ma ise lapsed sain, oli nii palju rabelemist alati, et raamatulugemiselt ei võtnud mõttessegi.
Nüüd loen.
Vanaks olen saanud, kuram. On kena küll, aga sellist: "JAH JUST NII ONGI, KÕIK ON NII ÕIGE!" tunnet pole.
Ma lapsena ikka tundsin, et seal raamatus on Tõeline ja kui ka meil oli õues pori ja hall ja vanaema kurjustas ja ema oli pahur, ma lihtsalt unustasin selle kui ebatõelise, raamatus oli Päris Tunne ja mul sees ka.
Ja õhtuks tuli vanaemale ja emale ka naeratus ette, enne ehtisime kuuske (vanaisa tõi selle tuppa ja laamendas natuke aega saega, et asi kuusejala jaoks parajaks teha) ja ma isegi ei mõelnud, et meil oleks kuidagi ... ebatõeline. Sest raamatutunne oli minu sees ka ja kõik oli õige, sest mul oli õige tunne.
Aga nüüd nagu ... loen. Küünal põleb. Talvelaulud juutuubist mängivad. Aknal on piparkoogid (piparkoogid on nii head!) ja ...
Ilmselt on see pideva hästisöömise ja "mul niigi ok, miks ma rohkem koristama peaksin?" varjukülg. Et pole "Nüüd on pidu, nüüd võib vabalt võtta"-kergendust, sest noh - ma ei teinudki enne endale elu raskeks kuidagi. (selle mõtiskluse peale läksin ja pesin puhtaks vannitoapeegli, esiku riidenagi, kempsupoti, võtsin tolmust puhtaks ja pesin ära mõningad lülitid ning nende ümbruse seinad ja on kuidagi vinge tunne küll. Vingem, kui "Bullerby lapsi" lugedes.)
Nüüd närin pomel(o?)(i?)t ja teate, üsna jõuluootuse tunne on ikka.
Mis koristamine andiski selle v?
Jõulukoogi glasuurimine ei teinud see-eest midagi. Sest süüa teha mulle meeldib vist. Pole tunnet, et oehhhh, tehtud.
Pühadetunnet saab siis ... natuke ebameeldivaid asju tehes?
Ega mul koristamise vastu väikestes kogustes tegelt ole midagi. Ainult palju korraga on vastik.
Põrnitsen pahuralt isegi täiesti sümpaatsete inimeste sümpaatsete raamatute arvustusi, mida jagatakse fb-s, sest: "Aaaaaga mina?! Miks mind arvustas avalikus meedias aint üks subjekt, kes üldse asjale pihta ei saanud? Kus on MINU LUGEJA(D), kes oleks ühtlasi arvustaja(d)?!"
Aa. Et ma peaksin selleks Ringkondades suhtlema ja tutvuma ja ...
Olgu, ma olen siis arvustamata ja pahur lissalt.
Vähemalt luges Tuul mu raamatu läbi ja tunnustas tõsiselt ja siis sai kohe titaaaaaa!!! otsa ja see TITAAAA on nii ilus ja armas!
Kuigi ma olen muidugi natuke kade ka.
Ma ei saanud isegi (kulkalt, Varrakult, üks raamat on veel tegemisel, vbla selle arvelt saab, aga hõudne on ju juba!) raha, et korterit osta ja ma nüüd arvan, et isegi teie abiga osutub laenu sissemakse kokkusaamine tõsiseks probleemiks. Aga TITA! Ta sai OMA TITA!!!! Miks mina ei saa?!?!?!
Aa. Et ma peaksin mingite uute meestega mitte ainult tutvuma, vaid ka liini ajama selleks?
Krt.
KURADI KURAT!!!!!! Elan titata, lootuses mõne aja pärast adopteerida siis. Kuigi KURADI KURAT!!!!
Kusjuuures samas on inimesed, päris inimesed, need, kes on indiviidid, mitte mingi "teised", minuga tõsiselt toredad.
Nagu: mind tasahaaval elatatakse aasta lõpus, üks vaene sõber lubas raamatut arvustada kohe, kui raamatukogus jaole saab (ma saadan talle oma eelviimase autoriekseka [viimase jätan endale] ja saan netiarvustuse!), eelmainit' Tuulega vahetasime raamatuid ja tema oma on täiesti mõnus ja soe, mu poeg on hakanud mitu korda nädalas sõpradega ujumas käima, mu tütar on viiiiiiiiiiiiiiiiiiiimaks terveks saanud ja ainult köhib veel natuke, ja ma kirjutasin loomaabile, kes otsib kodu ühele joomaurkast pärit kutsule, keda isegi õue ei viitsitud viia (ja seega ma näen ette tüütut tuppasittumis-ja-kusemis-perioodi), et kui nad kedagi teist ei leia, las ta tuleb meile meie koeraks.
Sest noh. Rahaliselt ei ole üks väike koer siiski eriline koormus ja kaks või üks koera elamispinna mõttes, jalutamise mõttes ja isegi nunnutamise mõttes pole eriline erinevus, sest pai teen jah kummalegi eraldi, ent osa mängimist teevad nad ju omavahel, mitte enam inimestega.
Nää, ta on siuke muidu. Pisike, sest teist suurt koera oleks füüsiliselt raske kinni hoida, kui nõmetsema hakkab =P
Tema elu on olnud seni üpris raske ja kurb. Kindlasti traumeerivam, kui minu viimane aasta (natuke juba kaks, sest ega 2018 ka kerge just polnud), ja noh - teine koer oli meil nagunii plaanis, lihtsalt uue elupaiga leidmise ja sissekolimise järel.
Lisaks.
Isegi kui keegi teine ta võtab (sest mu kirjast on loodetavasti selge, et konkureerima me küll ei plaani hakata kellegagi), mul on nii tore mõttest, et ma SAIN selle kirja loomaabisse kirjutada, et ma olen täiskasvanud ja SAAN koera võtta, kui tahan.
Nii tore. Täiskasvanu, isegi kui mul raha ja meestega ei vea, on ikkagi maru tore olla.
Kuigi sünnipäeva ma pidama ei hakka. Ei saa seda lõbu vabalt rahaliselt lubada ja ma ei TAHA samas raha pärast muretseda seejuures. Jäkk, kaotaks kogu sünnipäeva kui "MINU päev, naudin täiega!" mõtte ära. Lihtsam on mitte teha ja nautida täiega =)
Ses osas olen tegija, et omaette olemine on ikka ning alati mõnus. Nauding!
Krt, kõik on nii lihtne, kui asjad ära taanduvad alati.
Rongimehega. K.ga. Täpselt sama teema.
Mina ravitsen ja ütlen hästi, seon emotsionaalseid haavu ning annan hingerohtu lõdva randmega ja ise seda õieti märkamatagi. Kui teisel on haav, seon ja ise rõõmustan sinna juurde, et saan kasulik olla.
Aga see muuseas ja ise seda nautides haavade puhastamine ja sidumine ei ole üldse väga levinud oskus-omadus ju!
Nii et kui mina olen katki ja ütlen: "Näe, haav, seo!" nad esiteks ei saa üldse aru, mida ma neilt tahan. Ei oska, ei suuda ja tagatipuks ka ei taha, sest haavad, iu?! Ma oskan neid vist tekitada, aga kokku lappida ...? Appi, mis mõttes?! Ma jään ise põhjani õnnetuks, kui mult seda tahetakse!
Ja mina, väga väga naine-mina olen: "Issandjeesusemakemaa küll! Ma ütlesin, et MIND on vaja rohitseda ja nüüd väidad sina, et sul on jälle haavad ja põhjani õnnetus? Et mina sidugu hoopis?! Fakkjuu!"
See, mis minu jaoks on nii lihtne ja selge, enesestmõistav ja kerge (väga vaba tsitaat Emma Moškovskajalt) pole neile üldsegi kerge.
Oot ...
Ei, ei ole netis neid luuletusi.
See on mu titepõlve lemmikraamat. (Kuigi seal on ära toodud luuletus osast, mis mulle midagi ei pakkunud ja igav oli. Mulle meeldis see osa, kus kulges lugu!)
Nagu ... ma olin NIIIIII väike, vbla kaks, kui mul juba oli vaja igal õhtul issi või emme käest kuulda, kuidas: "Volks, volks, vunt, vunt, jälitas kitsekest hunt, HUNT!"
Igatahes on "Halli kitsekese"-osa esimese luuletuse moraal (igaühel on omad anded, kuid teiste iseenesestmõistetavad oskused tunduvad ilmvõimatud) väga teemasse.
Rääkimata sellest, et nojah - halli kitsekese anne ja oskus on lugusid jutustada. See on nii lihtne, see on nii kerge ...!
Hah. Mu esimene lemmikraamat määraski suures osas ära mu elu! Mis muidu teie oma oli? Mäletate?
Et mulle on ravitsemine loomulik, aga paljudele ei ole - veel ei tea, mis ma selle mõttega teen. Vbla ikkagi jään selle juurde, et kui sa mind ravitseda ei taha, mine ka põrgu.
Aga et mulle nii kerge, nii loomulik ja lihtne asi teistele raske võib olla, vajab läbitunnetamist.
Minu vajadusi see ei muuda, et neid (paljudele?) raske täita on, eks ole. Mul on ikkagi paha, kui minu halb ei käivita teistes abistamist, vaid ... näiteks hirmu ja eemalehoidmise.
Võibolla ma sellepärast (lisaks võõraste mittekvalifitseeruvaks pidamisele) ei olegi peale Poeglapse isa ühtegi Suurt Armastust leidnud?
Hmm, jaa ...
Asi pole selles, et ma olen psühhopaatidega harjunud, vaid ei pea üldse psühhopaat olema, et olla teiste suhtes palju pimedam, kui mina olen. Või isegi mitte pimedam. Mida see K. ütleski? Ma näen küll, aga see ei tähenda, et midagi teha oskaksin?
Kuigi noh. Ma ju ÜTLEN, mida teha. Mis mõttes see teistmoodi on kui: "Suru rusikaga peale! Täie keharaskusega! Jaa, veel kõvemini. Veri ei tohi läbi tulla, surud jõuga soone kinni!"
"Ütle, et ma olen ilus, hea ema, teen hästi süüa, tantsin lahedalt, midagi head, noh!"
Et ütleks, et kirjutan hästi, ma ei hakanud küsimagi - seda ta võinuks öeldagi, aga kuna ta ei ole kolmest kingitud proosaraamatust kahte suutnud läbigi lugeda, ma ei usuks nagunii.
Jaa, kõik, mis tema mulle on lugeda andnud, on ammu läbi ja kommenteeritud talle ka ja no - ta ju tahtis? Muidugi ma tegin siis!
Rongimehele ma ei öelnud väga palju, mida teha, aga isegi neid asju, mida ütlesin, ikka ta ei teinud.
Nagu - mis värk?! Kui ei oska ja sulle öeldakse, mida teha, võiks ju instruktsioone kuulata või midagi?
Ach.
Ma vihastan jälle.
Ei ole vist mõtet jälle samal teemal end üles kütta.
Kulka mulle ka raha ei anna. Kui teie, armsad inimesed, poleks jõulude puhul saatnud, oleks päris kurb.
Aga olete. Aitäh!
Käisin oma poja koolis ära viima heategevuslaada pakki ja pojale väikeseks jäänud tantsukingi (millega tantsuõpetaja ütles, et tal on midagi peale hakata, ta kohe teab, kellele anda).
Panin Totoro lipuvarda külge rihmaga kinni (omast arust väga kindlalt, paremini, kui tavaliselt) ja läksin sisse.
Seal kulus jube kaua, sest valvelauadaam oli lõunale läinud ja ma ootasin ja ootasin teda, aga kuna ma ei kiirusta oma elus eriti, polnud see probleem.
Sain paki ära antud (Poeglaps keeldus seda ise kooli viimast ja meil oli isegi tüli sel teemal. Tema ütles, et ta LIHTSALT ei taha viia, mingi põhjuseta, ja mina ei suutnud uskuda, et kuidas nii saama - aga no eks ma siis viisin ise, sest minu arust on heategevuslaat väga armas mõte ja ma tahtsin, et meie pere seal osaleks), tulin koolist välja ja kolm lipuvarrast olid jätkuvalt püsti, aga koera ei olnud enam.
Ma hüüdsin.
Mõtlesin, kas ma ikka panin rihma korralikult kinni, äkki panin kuidagi halvasti ja seal kooli juures inimesed lasevad paugukaid - ja Totoro pelgab vahel pauku. Mitte alati, aga umbes pooltel kordadel.
Minu mõtete taustaks lasid pisikesed poisid paugukaid.
Olgu, vähemalt on koeral kiip. Varjupaika jõudmise järel saadakse teada, kellega ja kuidas ühendust võtta.
Aga äkki hakkas ta kellelegi meeldima ja too varastas ta teadlikult ära?!
Ei tundu tõenäoline.
Aga on võimalik.
Pole tõenäoline.
Aga ON võimalik.
Muidu ta oodanuks mind ka lahtisena ära, aga paugud, need võisid hirmutada.
Hüüdsin veel, sest kui ta just koju ei läinud, ta on ju lähikonnas?
Ei ilmunud.
Läksin koju, aga maja ees ta mind ka ei oodanud. Hüüdsin päris kõvasti ja korduvalt. Mitte et see kuidagi mõttekas tegevus olnuks, aga MIDAGI tahtsin teha!
Seepeale tehti minu korteri aken lahti, sealt vaatas välja Poeglaps ja ütles: "Ta on minuga!"
PUUUHHHHHHHH, milline kergendus.
Ikka veel lendan selle harjal.
Tulin tuppa ja siin poeg rääkis, kuidas nad olid mind oodanud (tal on sõber ka külas) ja siis ta proovis mulle helistada, aga muidugi oli mul telefon kodus, ja siis nad tulid ära koos, sest mul läks NIIIII kaua.
Tänaval oli Totoro käitunud nõnda halvasti, nagu ta enne polegi temaga käitunud. (Jaa, minuga ka on koer viiel viimasel päeval täiesti uues kvaliteedis jamanud, ja alati õues - kodus on ta täiega tšill ja lahe, aga õues pöörab vahepeal ära.)
Ja mul on nüüd SIUKE kergendus, et oo.
Muidu olen ette võtnud ajarännud lahedate bändide surnud liikmete (no hea küll, seni on neid olnud kaks, mõlemad solistid) teavitamiseks ja (Kurt Cobaini puhul) vaimseks ettevalmistamiseks tulevaste raskete aegade eel ning (Freddie Mercury puhul) selgitamiseks, et sured siis-ja-siis, valmistu ja proovi enne võimalikult ohtralt luua siis, eks?
Unes muidugi. Juba teist ööd järjest.
Lisaks kolisin (ikka unes) uude kohta ja selle eelmised elanikud olid uputanud kraanikaussi kassipoja ning jätnud ta laiba sinna vett täis kraanikaussi (mis praegu kirjutades tundub oluliselt hullem, kui unenäos oli. Seal olin selgelt: "Noh, nõme neist, aga pole minu vastutus, minu kassipoeg on heas seisundis"), Pagan sõitis hallide juuste lehvides ringi waveriga (mis on nagu skuuter, aga liigub ka kuival maal nagu mootorratas umbes) ning Kirveraidur tantsis midagi breigilaadset, ainult mitte eriti hästi.
Unenäod on kuidagi elavaks muutunud. Mis on neist tore. Vähemalt magamise ning ööde (kuigi lõunaunesid näen samuti) nimel tasub ellu jääda!
Päriselus veel ... eeee ... võtsin Bonuswayst kõik oma parasjagu väljavõetava raha välja.
Jagan teile taas linki ka, sest võibolla ikka keegi tahab netist ostes veel odavamalt saada ning iga liituja pealt, kes seda linki liitumiseks kasutavad ning siis oma esimese euro koguvad Bonuswayga, saan mina ka ... midagi.
Näiteks neli eurot.
Varrakust öeldi mu eluloo-eneseabi raamatu kohta, et nende meelest ei anna päris raamatu mõõtu (veel?) välja, äkki ma lasen settida ja vaatan hiljem värske pilguga üle.
Noojah.
Aga no mul on juturaamat veel kirjutamisel, viimane jutt sinna pooleli, eks siis proovime midagi avaldada uuesti, kui see valmis saab.
Oeh.
Kui ma viis korda erinevat pidi proovin ja miski viimaks õnnestub, on see ju minu maailmas hästi läinud.
Nii et ... proovin veel.
Ikka veel ei lähe paremaks. No kaua võib?! (Kaua, kaua võib.)
Ma võiks [s.t. tunne lubaks] räntida teemal "tänulikkus ja kuidas see arvatakse olevat universaalne ravum hädade vastu, aga mind küll ei aidanud, aitas hoopis vähem tänulik olla ja rohkem "ma olen seda väärt!" tundmust kogeda" - aga isegi ise kahtlustan, et see on lihtsalt mu hapu meeleolu häiritus, mis räägiks. Las inimesed ometi olla tänulikud ja treenida end veel tänulikumaks, kui see neile sobib. Lihtsalt: tänulikkus ei ole universaalne ravim kõigile ja kõige puhuks.
Võib juhtuda, et oled inimene, kes on juba liiga-liiga tänulik ja see hävitab sind. Kõike saab liiga olla. Ma arvan. Kuigi ma ei tea, kas liiga õnnelik olemist ikka on olemas.
Kunagi ütlesin, et liiga tugev ei saa vist olla, aga nüüd sõnastasin ümber. Sest "tugevus" minu mõistes ongi võime olla õnnelik, ükskõik mis ka juhtuks.
See "mõtle positiivselt"-värk. Ignoreerime praegu igasuguseid asju (et keskmistele mõeldud teooria ja et värkide kaalukused muutuvad mul küll seoses tunnetega, mitte mõtetega. 100 mulle tulnud annetuseurot on heas tujus olles imetore, võtab kõik mu aju enda alla tundideks ja särab seal, halvas tujus ona aga: "ohh, tore!" ning muud raskused ikka vajutavad), ma tahan keskenduda sellele, kuidas vbla on positiivsete mõtete ülistamises üldse tagurpidi loogika - mitte et parem on olla neil, kes mõtlevad positiivsemalt, vaid kel on parem olla, ka mõtlevad positiivsemalt.
Jah, suutsid küll inimesed oma kallimale mõeldes kauem käsi jäävees hoida. Aga mulle tundub, et mõtted kallimale lihtsalt haarasid nii väga kaasa, et valu ei registreerunud - ja inimesed ka läksid selle mõttega innukalt ühes. Aga mu point on, et kui inimesel ei ole millegi osas indu, ainult kohusetunne, ei saa seda ka mõtlemisega muuta. Et mõtlen end innukaks ja siis kohe vaimustun. Minu teada ei käi asjad nii. Käivad nii, et kui sees on hea tunne, tulevad ka vaimustunud mõtted, aga kui on sitt tunne, võin mõelda ja samal ajal kommenteerib ajus mingi teine mõttetasand, et noh, hakkab parem v? Ikka veel ei hakka? Võibolla siiski natuke vasakust nurgast on parem? Ei, ei ole. Ja siis on kolmas tasand, mis eelmistega samal ajal mõtleb, et ma teen seda ikka valesti, et positiivne mõtlemine toimiks, peab seda kuidagi puhtamalt ja üleni tegema ja millal mina seda suudan ...? ... aaa. Kui mul hea TUNNE on!
Huvitav. Kui ma olen ju juba tuvastanud, et inimesed üldiselt mõtlevad palju vähem, neil ei ole automaatsused üldse sedasi sees kui minul, kas ma äkki eksin, arvates, et positiivne mõtlemine ei toimi? Äkki toimib - lihtsalt minul ja minutaolistel ei toimi?
Et saaks oma aju puhtaks teha ja korraga ainult ühte mõtet mõelda, tundub mulle väga väga raske. Aga äkki paljudele inimestele pole raske? Äkki neil on kogu aeg üks mõte korraga peas? Tegelikult olen ma võimeline keskenduma ja ainult ühte mõtet korraga mõtlema ka. Olen seda treeninud ja kui ma enne magamajäämist numbreid loen, siis just selle eesmärgiga: tõrjuda kõik mõtted minema, jätta ainul kuusada nelikümmend kolm, kuussada nelikümmend neli, kuussada nelikümmend viis jne.
Aga kui samal ajal pean tundma, kui mu positiivsed mõtted peavad kaasa tooma head tunded, murravad halvad koos headega kohe sisse. Niipea, kui tundma hakkan, on mõtted hädas, et midagi juhtida. Tunded rebivad neid nagu suur koer rihma ja katsu sa mingit korda sedasi pidada!
Vbla pole paljudel sedasi? Pole tunded nagu suur koer, vaid nagu spanjel?
Minu meetod õnnelikumalt elada on lasta tunnetel juhtida. Mu mõistus ei vea mitte kogu aeg suurt koera tollele soovimatus suunas ja lakkamatu võitlus, vaid läheb kaasa. Teen, mida tahan. Lähen, kuhu tunded näitavad. Palju kergem on nii. Me oleme ju üks. Tunded ja mõtted. Ei tasu osa endast teise osaga pidevalt peksta. Me oleme üks.
Mõtle positiivselt. Ole tänulik. Olgu, ma ei ole halb, et lähen ainult õnnetumaks, kui nii üritan. Olen, kes olen, ja HALB ei ole ükski osa minust.
Aga vbla on tegu paljudele inimestele sobivate tehnikatega? Äkki neile ikka toimibki?
Täna hommikul hakkas mind painama: mõne nädala eest ritsiku pool, kui ma läksin keema teemal "riietumise reeglid koolis", rääkis keegi (vbla ritsik ise?) kuidas Sütevaka gümna juhtsõnadeks on "Vabadus! Loovus! Vastutus!" ja et vastutus on sama tähtis kui need teised, ja kõneles sellise manitseva tooniga, nagu minu arust ei oleks. Vastutus tähtis.
Mis mõttes?! Nagu misMÕTTES? Teist sellist vastutamisguru ma ei teagi, kui mina olen! Mina olengi vastutamise kuninganna (ning see on halb asi!) ja just sellepärast olin ma tuliselt nt reeglite vastu kooliskäijate riietuses! Nii palju kergem oleks õlgu kehitada ja leida, et pisiasjad, pisiasjad, on reeglid, siis on, mis ma sekkun. Koolid on niigi jaburad kohad, piiravad riidereeglid on seal nagunii ju ebaolulised, sest nii palju muud on jamasti.
Aga kuna minul on vastutamisteema üle võlli sees, siis ma tunnen, et igal pool igal ajal on halbade tagajärgedega teod halvad ja sekku, väga väga naine, sekku ning paranda maailm ära!
Mu enesele meenutamine ja enesevalvamine käib teemas: "Maailm saab hakkama! Sina ei pea seda ära parandama! Ei ole iga murekoht ja jama sinu vastutus, ära tegele ometi sellega!"
Elik ma ei lähekski leili, kui ma ei üritaks vastutada, dohh.
See kalduvus liigselt vastutada on mu kirstunael ... ei, mis krdi kirstu, kremeerituna võtan ma oluliselt vähem ruumi ja ilma kirstuta aeda õunapuu alla, mis sellest rammu saaks, mind nagunii matta ei lubata.
Kalduvus vastutada on mu ... randmest läbi löödud ristinael? Ei, selle kohta on ka uurimus, et inimesed seoti risti külge kinni, sest naeltega lüües oleks varsti nende kämblaluud või randmes olevad luud katki murdunud, lihased poleks keha ammugi kinni hoidnud ja hukatav oleks ristilt alla sadanud. Või vähemalt kukkunud pea alaspidi.
Jah, ka see oleks kohutav ja ainult ettekujutamisestki saan ma valu kõhtu, aga no ilmselt teatud arvu proovimiste järel otsustati, et nii ei ole hea või midagi. Jätab lohaka mulje? Kasutati nööre.
(Muide. Miks minu arust Kristuse ristisurm ei olnud mingi suur asi: sedasi on hukatud nii palju inimesi asjaloos, see oli iga kord sama kohutav - aga kristlaste Jeesuse kannatustel oli vähemalt mingi mõte! Nende teiste, ohh, kümnete tuhandete, vbla ka saja tuhande omadel aga mitte. Neile oli kõik lihtsalt hirmus, hirmus, hirmus, sel polnud mitte mingit mõtet! Usu järgi Jeesuse valudel oli ning ta teadis seda samuti, nii et phmt läks tal HÄSTI võrreledes nende - teistega.)
...
No mingi hukatuslik nael igatahes.
Mul on seda krdi vastutust süles, seljas ja õlgadel. Paneme tähele, olukorras, kus ma teadlikult ja karmilt üritan end kogu aeg ja kõige eest vastutamast takistada.
Et mina ei märka, et vastutamine on teema?!?! Krt, kelleks mind peetakse?!
7 surmapattu (vt allolevaid silte postitusel) on teema seepärast, et selge uhkus. Tunne, et just mina pean maailma päästa üritama, see on minu vastutus.
Ja ei.
Ei ole, väga väga naine, pole sinu asigi mitte!
Krt, kui see oli ritsik ise (olid sina v?), ma olen ikka päris ... kuidas, kuidas on võimalik, et mu püsilugeja ei saa aru, milline jõlehirmus vastutaja ma olen???
Kui oli suvaline võõras kommentaator, siis on kama.
Välja arvatud, et kust, krt, ta selle idee, et mina ei taipa vastutada, võttis? Kui lollid saavad inimesed olla, pannes teise paika mingi omaenda uiu põhjal, ja arvates, et see mingi pädev asi on?
Ja ei (nagunii keegi mõtleb vaielda =P), mina ei tee nii. Ka need inimesed, kes on mu mittesallitud kommentaatorid, on pidanud väga mitu korda talumatud olema, enne kui ma otsustan, et seal allikast ei tule midagi joodavad, ainult solk ja mürk.
Et mina kedagi paika paneks, peab ta püsivalt sama rida ajama, korra või kahe pealt ei otsusta ma midagi.
(Ja samas kui inimese käitumises ilmnevad selged mustrid ja ta samas seletab, et seekord juhtus nii ja tookord naa ja kolmandal korral see ja neljandal korral too, aga TEGELIKULT on ta ikkagi usaldusväärne inimene, ma vaatan teda, suu lahti, sest KUI lolliks sa mind pead?!?! Nagu - nagu - ma annan väga palju võimalusi, sest ma tean, et asjad juhtuvad. Aga teatud hulga võimaluste järel ei saa enam salata, et see pole hulk juhuseid, vaid süsteemne "nii ongi".
Ja siis seletatakse hoolega lahti mingeid üksikjuhte ja ma olen õuduses, sest ok, teine võimalus peale "peab mind lollliks" on ju, et ta lollitab iseennast.)
(Ja see, sõbrad, sugulased ja vaenlased, niisama lugejad ja mõttega lugejad, on juba otseselt õudne.
Ma suudan kõike mõista (kuigi enamjaolt, kui ma hukka mõistan, ei ole see mõistmise puudumisest, vaid vastupidi, ma saan õudusega aru ja olen: "On, kurat, vaja nii juhm olla v????"), aga mitte enesepettust.
Selle ees jookseb mul juhe kokku.
Nagu ... ah? Nagu ... inimesed ei uurigi püsivalt iseennast ja teisi ja ei saa aru inimkäitumise põhiasjadest? Nagu .... AAAAAAAAAAAAAAAAPPIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!!!!!!)
Aaa, seda nägin täna hommikul ja siis tuligi kõik meelde ja oeh, OEH!
Ma ei taha olla normaalne, aga tahaksin ikkagi ellu neid mugavusi, mida normaalsus pakub. Nagu et ei oleks kogu aeg väsinud ja et suudaks suhteid pidada.
Ebaloogiline.
Täiega.
Seda enam, et kui mul oleks VALIDA, kas olla ebanormaalne mina edasi või ärgata täna lõunaunest vajamata tunnet, et olen oluline (või mine üldse põrgusse!) ja siis vehkida õhtuni tegutseda, ilma et väsiksin isegi inimestega koos olemisest, arvake, mille ma valiksin, eks ole.
Igaüks tahab ikka tema ise olla. Mina tahan mina ise olla.
Mul on tunne, et ma hakkan läbi närima, mis see "vajadus olla vajatud" tähendab.
Et tegelikult ei taha ma olla mitte vajatud, vaid et mind nähtaks, minust saadaks aru, ja arvasin, et seda on võimalik saavutada vaid siis, kui teine inimene mind vajab.
Vaata, mul on see, et ma tahan, et inimesed oleksid õnnelikud. Isegi kui nad pole mu tuttavad või ma oleks neist kasvõi kuulnud - ikka tahaksin.
Ja kipun tegema nii, et nad oleksid rõõmsamad, sest siis olen ju mina ka rõõmsam, ja mu jaoks on vaev, peab olema kindel otsus, et EI, SEDA ma ei taha, et mitte teha nagu nad tahavad.
Nagu Teised tahavad.
Vahel tuleb ette ka seda ja siis ma olen konkreetne. EI on EI.
Aga kui on "võiks teha nii, võiks teha teisiti" ja keegi kõrvalt on "tee teisiti!", ma teen.
Sest tahan talle rõõmu teha.
Aga ma tahan saada sama vastu inimestelt, kellega suhtlen. Sest minu jaoks on see elementaarne. Nii käib ju? Kui sa must natukenegi arvad (mind inimeseks pead), sa ju tahad teha nii, et mul on hea? Ja kaks ainsat põhjus, miks MITTE nii teha, on: kui sa ei saa aru või kui sul on raudne tunne, et MITTE seda, ei tee, nõup, jäkk.
Kui inimesed ei taju mind, no siis me ei suhtle kuigi lähedalt, sest ma ei taha.
Aga kui me juba oleme sattunud lähedalt suhtlema ja inimene hoolimata mu 28 korda selgitamisest ja isegi oma mõistmishüüust: "Aaaaa, SEDA sa tahad!" ei tee, nagu minu soov on (ja et oleks selge: ma hakkan sedasi inimese enda käitumisele risti vastu suruvaid soove üldse selgelt väljendama, kui mul on: "Jaa, seda ma PEAN saama, muidu on mul halb ja ma olen kogu aeg pinges ja õnnetu"), ma järeldan, et ma ei ole talle oluline.
Aga seda, et enamuse tarvis oluline ja märgatud olemine on "vajatud olemine", mitte lihtsalt "inimene olemine", olen õppinud. Elu on õpetanud. "Ma tahan teha, nagu ta tahab, sest ta tahab ju!" ei ole normaalsetel inimestel sees.
Aga mina tahan, et inimesel, kellega ma lähisuhtes olen, oleks. Sees. Et ta näeks mind, et ta oleks huvitatud mu heaolust, et ta saaks ka suhteliselt hästi aru, mis mus head olemist tekitab ja mis kohe üldse mitte.
Miks ma enamasti ise suhted lõpetan, eks ole.
Kui mul tuleb tunne, et teine ei näe mind, ei saa põhiasjadest aru ja ta seega üldse ei taju mind, ma ei taha seda suhet. Ma tahan talle olemas olla nii, nagu teised mulle on.
Aga nii palju olen ma inimeste kohta selgeks õppinud, et nad ei kipu teisi märkama, neid minu mõistes inimesteks pidama, kui nad neid just ei vaja. Noh, vähemalt nii ma arvasin. Vajamine oli mu leksikas tähtis.
Ma pean küll tõdema, et mind pole ükski mees sedasi vajanud. Ma olin/olen mingi ebaoluline tilbendis, mida võib täie rahuga mitte märgata, teha minuga asju, mis "naistele meeldivad" - mis siis, et mitte mulle - ja noh.
Jah.
Päh.
Ma siiralt arvasin, et K.ga on teisiti. (Ja et Rongimehega on teisiti. Ja mõnega veel.)
Aga ei. Ma ütlen, ma ütlen selgelt välja, ma ütlen korduvalt selgelt välja, ma isegi saan mingi sõnalise reaktsiooni - ja ei mingit muutust käitumises.
Miska minu järeldus on, et nad kas
a) ei pea mind inimeseks
b) ma tahan neilt neile vastikut, neile eriti vastumeelset midagi
Ja kui see "väljakannatamatult vastik" on mitte mu nina all oma teiste naissuhetega vehkida või et võiks rääkida asjast, mis on aastaid üleval kui oluline küsimus, kui ma nõuan nii vähe ja sedagi ei saa nad antud - siis mul on tunne, et selge, must absoluutselt ei hoolita.
Aga ma tahan, et hoolitaks. Ehk siis tahtsin olla vajatud. Tahan ikka, et mind märgataks.
Jap, tegelt ei ole märkamine mitte selle taga kinni, et inimene mind vajab, vaid lihtsalt selles, missugune inimene ta ise on. Kas ta lihtsalt märkabki teisi - või ei märkagi, nui neljaks.
Aga seda olen alles hiljuti (PR, aga ka PR ma ju ei saanud kõike kohe teada, vaid õpin jooksvalt elamist) avastanud, et teiste inimeste käitumine ja tunded on NEIS, mitte minus, ja mu variant on leida inimene, kes märkab teisi - mitte olla vajatud inimese poolt, kes ei märka, sest see ei märka nagunii.
Ma ei leia seda inimest.
Aga ometi loodan, et leiaks =P Sest ma olen uskumatult lollilt arutult mõttetult kõigi kogemuste vastaselt ikka lootusrikas.
Sest ma pole endale veel tundeisse võtnud, et normaalse inimese elu ei ole mulle ette nähtud, sest ma lihtsalt ei ole normaalne.
Kanasüdamed on niii head!
Ja siis sööb mu poeg kõik nad ära ja jätab mulle kastme ja riisi.
Mis on ka head, aga mitte niiiiiiiiiii.
Oh. Vaid vähesed armastavad mind nii, nagu tahaksin! (Kuigi tegelt Poeglapse armastusega võib rahule jääda. Lihtsalt kanasüdamed olid ahvatlevad ja need 5 tükki, mis ma juba sõin, maitsesid oivaliselt. Ma valmistan neid ka suht hästi.)
Tütarlaps on ikka haige. Peaaegu ... ei, vist ongi kuu aega juba? Minu oletus on, et tal on enda ülekoormamise ja stressi tõttu paranemine väga aeglustatud, ent tema klassijuhataja on mulle juba kaks korda helistanud ja teinud hämaraid vihjeid võimalikule vähile ja et haiglauuringud, mis see perearst ka.
Ma ei muretse ikka. Aga noh. Vbla peaks?
Ei, ei muretse. Olen ainult pahane, et mulle peale käiakse soovitusega rohkem muretseda. Pfff!
Aga noh. Mul niigi on hädisevõitu olla ja siis see ka.
Mida ma teen, kui on tunne, et tahaks pai ja nunnutamist saada?
Mhmh, hakkan seda ära teenima. Kuigi seekord ÜTLESIN oma pojale, et ma tahaks pai ja nunnutamist, kui läksin ja lugesin talle ette ja soojendasin ja viisin arvuti kõrvale glögi ja viskasin veits ta prügi ära. Ja tema viis osad mustad nõud köögi kraanikaussi ja krõhvitses mu pead - kuigi ütles, et eelmine glögi, mille ostsin, oli parem.
Krt, oleks vist pidanud talle rõhutama, et näe, mina tõin selle sulle arvuti kõrvale suure kruusiga, mitte ei lasknud sul endal kööki järele minna nagu tavaliselt! Sest ta ignoreeris mu lahkust.
Oot, ma siis lähen ja takkajärgi vähemalt nõuan tähelepanu!
Tegelt on nii, et kuigi ma kogu aeg visklen end vee alt välja ning jaksan jälle, sest on vaja või vähemalt, kuna "hirmsasti tahan"(ja kuna ma saan konkreetselt rõõmsamaks, kui teistel on minu tegudest hea, kipun väga tegema nii, et keegi naerataks, nii et ma hirmsasti tahan teha nii, et minu peale rõõmustataks), on see päris raske aasta olnud.
Jaa, jõulud pole veel läbigi, aastasse võib veel mõni tore asi mahtuda - näiteks võiksin ju raha saada ka muud teed pidi kui töövõime(tus)toetust ja teie annetusi - aga üle 11 kuu on siiski selja taga. Ja noh:
Ei olnud kerge aasta.
"Kuigi sa proovid olla hea" ilmus ja siis ei saanud üldse nii palju tähelepanu ega kiita, kui mulle meeldinud oleks. Mind lohutab vähe, et turustamise viga. Minu kallis raamat sedasi vähearmastatud!
Poja toas sai tehtud seinad (need said tehtud) ja siis oli jama põrandaga, mida muudkui pandi ja pandi ja tegelikult pole siiamaani päris pandud (seina lähedalt on ribake puudu, mille jaoks lippe saagida tulnuks.)
Jamad K.ga. Minu interpretatsioon: ta ei armasta mind. Ega mind pole lihtne armastada mõnel, aga kui kedagi armastad, tahad ju teha seda, mida tema tahab? Eriti kui see on ainult rääkimine???
Tema interpretatsioon: ma armastan sind küll, aga ei taha teha, nagu sa tahad. Eriti kui see on rääkimine.
Phmt läks nagu peaaegu alati: ma leidsin, et mind ei armastata ja tegin suhtele lõpu. Et suhet ei ole, kui pole paar oldud?
Pff, seksi ületähtsustajad sellised!
Vaid vähesed armastavad mind nii, et ma seda ka TUNNEN.
Kirjutasime temaga koos juttu ja lõpuks kirjutasin mina sellest 5/6 vähemalt ja selle asemel, et öelda: "Ülihea!" on ta: "Ma ikka tahaks sealt ja sealt ümber teha". (Mitte et ta teeks, ta niisama nuriseb.) (Kuigi minu arust tuli see jutt hea.)
Tallitöö. Seda ei ole vaja kommenteerida.
Sain teada, et pean välja kolima. Seda ka mitte.
Raha muudkui ei olnud ja ei olnud. Seda ammugi mitte.
Hästi olid need asjad, mis ikka on (mu lapsed on imelised, Totoro on imeline ja Korpus on imeline). Ujuda oli hea, Keila jõgi on nii tore. One Piece'i uued episoodid tulid nii aeglaselt, et vaatan uuesti vanu üle. Olen kuskil 220 juures hetkel ja need on head.
Aga uutest asjadest ... "Vanaema saatis mu ütlema, et ta palub vabandust". Oivaline raamat, tegi terve aasta paremaks.
Seda ma pojale ette loengi.
Kogu aeg väsinud, vähe eredaid rõõme (välja arvatud et mu lapsed ja Totoro on NII LAHEDAD), raske, raske, raske.
Ja ometi on mul teist, lugupeetavad, nii palju rõõmu olnud, te olete asjad mulle kergemaks teinud ning andnud märke, et ikkagi hoolite minust ju. Aitäh! Ja lisaks on päris hirmus mõelda, mismoodi veel muidu olnud oleks.
Sest isegi nii on alailma võitlus. Milline eluviis (võitlen päeva algusest lõpuni läbi, saan Kõik Tehtud, jee, ja homme jälle sama) on üleni koomiline arvestades, et ma ju teoorias olen pehmuse ja minnalaskmise poolt.
Aga isegi ühiskonna meelest pehme ja minnalaskev elustiil (0 kellast kellani tööd!) on minu jaoks katkematu võitlus ja vahel on see nii kurb.
Kas ei võiks minna hästi lihtsalt iseenesest? Miks ma pean võitlema, et ninasõõrmedki vee peal püsiksid? Ja põhiküsimus: "Kui Kõik ei ela sellist elu, kuidas nad siis elavad?! Miks neil on kerge ja mul nii raske? Aa, et sisemus on igal ju omamoodi ja minu oma on minu oma? Aga ma ikkagi ei saa aru, miks ja kuidas teistele on olemas need "läks lihtsalt hästi" ja mulle ainult "tegin rämedalt tööd ja käisin peale ja peale pärast viiendat äraütlemislitakat tuli viimaks üks soosiv vastus ka ja see ongi minu maailmas hästiminek".
Nagu - nüüd tsiteerin rahuga Helvi Jürissoni: ""Miski siin ei klapi," hüüdis vana mäger."
Või mult nõuabki tööd see, mis Kõigil (mis ei tähenda kõiki, on ju) tuleb välja kergelt ja muuseas? Minu jaoks ONGI töö see, mis üldiselt inimeste jaoks on "no juhtus"?
Aga mingis osas olen ikkagi hea ka. Nt emana, eks ole.
Kuigi oma tita ei ole mitte lähemal, vaid KAUGEMAL selle aastaga. Ehk kunstlik viljastamine on mul rahandusliku olukorra tõttu mängust väljas ja enam pole last kelleltki küsidagi mitte. Paarissuhe näib üldse võimatuna, sest olgem ausad: mehi, keda ma tunnen, tahaks, kes vallalised on ja läbi küsimata, et kle, sa muga deitida ei tahaks v? ei tule ühtegi meelde.
Ok, mõned ilmselt on, aga ma ei tunne neid niigi hästi, et üldse teada, on nad vallalised või mitte.
Huvitav, kas see on mul esimene kord üldse tunnistada, et kehv aasta on olnud?
Ja kas võib loota, et järgmine tuleb parem, sest ma nii avameelselt tõden, et on, jah, sitasti läinud?
Viimasel ajal (loe: umbes kuu) on mind tabanud absurdne vanainimesehäda: ma kipun "euro" asemel "kroon" mõtlema. Isegi mitte ütlema - ma rahast nii palju ei räägi. Aga pea sees on muudkui kroonid.
Nagu ... oleks ma veel mõni pensionär! Või oleks see krooni euroks muutumine hiljuti juhtunud asi! Ei.
Aga no mulle jõudis vist nüüd kohale. Või midagi.
Seekord oli mul homoseksualismi-teemaline unenägu. Kus üritasin kõigile tuttavatele selgeks teha, miks on oluline avalikult aktsepteerida, kuid neist parem osa ignoreeris teemat ja halvem osa kinnitas mulle, et mis hälbest poputada, ja põhiliselt tegelesid nad kõik jahi organiseerimisega. Kellele jahti pidama hakatakse, jäi unenäos ebaselgeks, aga igatahes olid mängus kuldsed mittehelisevad jõuluehe-kellukesed ja kard. Ja kaks koera ka, kellega ma sain oivaliselt läbi. Neist ühe nimi oli peaaegu Pontšo (mu eksämma 7 aastat surnud koera nimi), aga lõpuks selgus, et siiski Pontsu, ja ta nägi välja nagu ketikoer mu väga ammuses Tartu kodus, kus ühes puumajas oli 10 korterit, neist minu oma 10. See kujutas endast kööktuba wc-ga koridoris. Vets oli täiesti viisakas ja veega.
Too koer omakorda nägi välja nagu natuke suurem, kõrgejalgsem ja raevukam Totoro, kelle karvastikus puudub oranž.
Kui esimest korda seal käisime (päriselt, mitte unes), läks mu pisike õde vanuses kaks aastat koera ketiulatusse talle pai tegema ja ma ei arvanud et ei tohiks. Koer oli ka sõbralik, niutsus ja rõõmustas ja ma ei saanud aru, KUI hästi läks, kuni järgmisel korral (üksi) sinna minnes koer jälle niutsus ja saba liputas ja alles kui talle peaaegu ketiulatusse jõudsin oma väljasirutatud käe ja naeratusega, muutus äkki raevukalt lõrisevaks koletiseks suurte hammastega. Põrkasin tagasi ning olin edaspidi tema osas ettevaatlik, mis ei takistanud ta perenaist kord, kui tulin puid toomast, süli halge täis, ja koerale sõbralikult laususin: "No mis sa haugud mu peale?" oma korterist välja kargamast ja minu peale lõugamast: "Mis koer ei või enam võõraste peale haukuda ka, jah?!"
Vastasin (mõnevõrra kohkunult, aga peamiselt hämminguga), et no nüüdseks ta võiks minuga ju juba harjunud olla. Mispeale koeraperenaine lõrises: "Igasugustega harjuda ta ei tahagi!" ja kadus raevukalt oma korteri ukse taha.
Ta ikka jälestas mind täiega. Ilmnes ka edaspidi. Siiamaale ma ei tea, miks - vbla olin liiga nägus ta jaoks või midagi? Tema ise ja ta teismeline tütar oli mõlemad suht raskekaalulised ja ema ka punasenäoline, mingist enda ilusana esitlemisest polnud juttugi. Nad kandsid peamiselt meeste T-särke ja karvase kraega ebamäärase kujuga jopesid.
Muide, ma leidsin Totoro värvuse kirjeldamiseks hea võimaluse: ta on nagu natuke kõrbema läinud pannkook värvilt.
Muidu: tegin stiiliotsuse. Mul on vaja outfiti, mis on valge, aga lilla vesti ja kübaraga. Ma arvan, see oleks hea asi, mida omada, sest:
Kuulsin rongis pealt juttu, mida üks naine telefoni rääkis. "... ma olin nii vihane, nii vihane, et nutt tuli kurku! Inimene sureb sõidu pealt ära ja mina saan sõimata!"
Hiljem rääkis ta veel pädeval toonil mingitest raamatupidamisasjadest, kuidas nüüd on "e-arve", mis EI ole PDF, mis tuleb mailile, vaid mingi eraldi asi, kuidas vabatahtlikud aitavad kedageid, tundus et nt vanureid kodudes, ja kuidas toimetulekutoetusega ära elada ja kuidas ning kui palju umbes seda saab. Aga ka inimene, kes on tegev hooldusalal, ei tohiks kuidagi sõimata saada, et keegi teine ära sureb. Ka kiirabitöötaja ei tohiks. KEEGI ei tohiks, kui ta otse tapja pole!
Totoro eelmisest karvaajamisest on mul meeles, et see kestis kohutavalt kaua. Niii kaua, et ma mõtlesin täiesti tõsiselt, et vbla see ongi normaalsus ja koertega majapidamises on kogu aeg nii palju karvu.
Seekord on möödunud umbes poolteist nädalat. Või siis kaks. Mingeid märke karvauputuse raugemisest ei ole. Ma katkun kogu aeg talt karvu ja prügikastid on neid täis, tolmuimeja tolmukotist ei tasu rääkidagi, õues on igal pool karvaseid mälestusi sellest, et Totoro on seal käinud ja IKKAGI on ka kõik põrandad karvased ja kuigi ma harjan oma mantlit pidevalt, on too nagu üits karvapundar.
Ma ei ole VÄGA häiritud, kuigi natuke siiski.
Kui suveeelne karvaajamine läbi sai, mõtlesin, et ok, ei saa ju olla, et uus tuleb kohe peale? Ei, loogiline, kevadel-suve algupoolel aetakse paks karv maha, aga mida seal enne talve veel maha ajada on? Siis kasvab ju juurde, legend, et karva aetakse kaks korda aastas on vist mingi ... jäneste pealt tulnud või midagi.
Noh, nüüd tean kogemuse pealt, et kaks korda aastas on tõsi. Aga ikkagi ajab see mind segadusse. Sest karvad ju kasvavad ka, ei teki maagiliselt plaks! koera peale, nii et iga kord peale suvekarva mahaaajamist ja talvekarva (ilmselt tuleb siis samas nääpsust rohkem karvakesi?) veel-mitte-täis kasvamist peaks koer ju suhteliselt kiilas olema?
Aga mitte ainult Totoro pole kogu aeg karvane loom, vaid üldse tänaval ma pole kuidagi kiilaid koeri näinud.
Guugeldus ... tamditamm, koerte karvahooldus, mida teha, kui koer ajab lõputult karva --- ja huskyde lehelt leidsin: "Karvavahetuse periood kestab tavaliselt kolm kuni kuus nädalat, uus karv kasvab asemele järgmise kolme-nelja kuu jooksul."
Et siis ... Totoro ajab karva novembri keskelt detsembri lõpuni ja siis on uus soe karv on tal seljas märtsi lõpus või lausa aprillis? Kas natuke hilja ei ole või?
Miski siin ei klapi, ütles vana mäger.
Oot, ma tsiteerisin pedofiili praegu? Ok, tsiteerisin, aga ühtlasi rõhutan, et pedofiila on andestamatu.
Veel hullem tabu kui suitsetamine.
Üldiselt valutas mul pea tavalise "vähe und => tavaline peavalu = valukeskuse ärritumine => migreeen" süsteemi järgi, kusjuures vähe und oli jälle lihtsalt keha "eideke, söö midagi!" nõudmine, mida mina ei kuulanud esimesed kaks tundi (öösel ja väga vara hommikul), sest olin nii väsinud, ei jaksanud end jälle üles vedada.
2 tunni pärast loobusin. Tõusin üles, laadisin alla Thor Ragnaröki, vaatasin Aliexpressist valgeid haaremipükse ja sõin ühe hurmaa. Kella viie ajal hommikul siis uinusin viimaks mõnusalt.
Krt, ÜHEST HURMAAST aitas! Organismil on ikka väga konkreetsed soovid! Kui on "süüa vaja!", siis on süüa vaja, aga mitte kohutavat kogust, vaid natuke.
Oo, söök. Söö ikka vähem, on parem, kas jah?
Mu ema on vist praegu kergem kui mina. Ta ütles, et kaalus alla 75 üle teab mis aja. Ma ei ole kaks kuud kaalunud end, aga riiete sobimise järgi küll ei ütleks, et alla olen võtnud.
Pigem juurde. Aga noh: kas ma olin kõhnana õnnelikum? Ei? Mida seal kahetseda siis?
Niih, lõunauni magatud, peavalu lahkus.
Jee.
Väga kudenud tunne.
Mitte nii jee, aga no paratamatu.
Kuna nüüd on detsember ja vaikselt jõuluaeg ja täna esimene advent (millega seoses hakkasid meil taas päkapikud käima), meenutan ettevaatlikult teile oma korterilaenukorjandust. Et noh. Kui keegi peaks tahtma mulle midagi jõuludeks kinkida, siis seekord ma võtaks raha. Praegu on kontol EE921010011838960223 1192 eurot ja 59 senti.
On küll veits piinlik sedasi küsida. Ei jääks ma lageda taeva alla, saaksin sotsiaalkorterisse ikka ju. Aga samas - kui on inimesi, kes TAHAVAD mind aitada, kes ei jää seepärast ise nälga ja paljaks, siis mulle meeldiks ikka küll hirmsasti. Iga päev kontrollin ka kulka portaali, et ehk saan loomestipendiumi, ja kirjutan juttu edasi ning olemasolev raamatukäsikiri on Varrakus sees. Krista Kaer ütles, et nad loevad. Kuigi see viimane äratab mus kerget õudu. Raske, raske on end hindamiseks välja panna, sest võidakse vabalt otsustada, et nõup, pole piisavalt hea.
