Ega ma ei tea täpselt, mis värk nende Myiazakide ja üldse Ghibli filmidega on.
Või noh ...
Ilmselgelt ei ole sellist maailma olemas ega isegi kunagi olemas olnud, nagu seal näeb ja tunda on. Aga arvan, see oleks minu maailm, kui mul õnnestuks oma sisemus laiali laotada ja maailmaks teha.
Laias laastus. Kas sõidetakse kitse seljas, autoga või tundmatu olemusega amuleti toel, ei ole ju oluline.
Nendes maailmades on muudkui kõik head, vanamehed ja vananaised puistavad elutarkusi, uues kohas kohtad alati häid, kes su sõpradeks saavad ja isegi kui keegi on kuri, ta ei ole rumalalt kuri, vaid lihtsalt kahjustatud ning selles kinni.
Lase ta vabaks ja kõik saab helgeks ja heaks.
Vabaks laskmiseks, muidu, piisab sellest, kui neid mõista ja neist hoolida.
Kuigi tugev olemine sinna juurde ei tee ka paha =P
Siis ma vaatan neid filme ja nutan ja nutan, sest nii ilus ja õige.
Miks päriselus sedasi ei saa? Üritan, mis ma üritan, üldiselt saan neilt hambulistelt ja hirmsatelt lihtsalt lõuga ja siis kerin end ümber iseenda kerra ja ulun taeva poole, sest MIKS?
Eriti masendav on veel, kui saan lõuga nendelt, kes isegi ei ole hambulised ja hirmsad, lihtsalt mingi koha pealt verised ja õrnad ning kuitahes ettevaatlikult ma sealt ka siduda üritan, nad tõmbuvad turri, kihvad ja küüned, sest ma teen ju valu!
Aga Ghiblis nad ikkagi ju - noh, suudavad.
Ja mina üritan ka. Ikka ja uuesti ja jälle. Keeldun tunnistamast, et elus ei käi asjad nii.
Küllap see on traumeeritud lapse meeleseisund: mind on vaja, et maailm ära päästa. Või vähemalt osa maailmast. Või vähemalt üks elusolendki!
Aga kui ma kedagi ei päästa (ennast LOOMULIKULT ei arvesta, sest mhh. Ma küll püüan endast hoolida, aga ... MHH! Kui ma ennast päästaksin, oleks tulemuseks nullsumma mäng - pealegi on mind päästa väga raske, selleks küll mingist Ghibli-tarkusest ei piisa!), mis mõte mul siis üldse on?!
Miks nemad suudavad, aga mina mitte?
Mis mul VIGA on?
Aa, et vbla on nad välja mõeldud ja need maailmad on välja mõeldud ja tegelt ei käi niimoodi?
Nojah.
Mõistusega võttes vbla tõesti.
Aga tunnetega võttes valan ma pisaraid mingi Jaapani teismeliste armuloo käigus eelmise sajandi viiekümendatel.
Sest asjad PEAKSID sedasi käima!
Mis mõttes ei käi?!
Lindgren maailm on ju üldiselt samasugune, ainult et sõnas, mitte pildis.
VastaKustutaNo Lindgrenil ma ei tunneta seda kuri-olemise eitust. Kingsepp Lahke, metsmardused, Tengil - ikka on neid Lihtsalt Ongi Kurjad.
VastaKustutaMuinasjutulisemate lugude koha pealt nõus, aga kingsepp Lahke on huvitavam tegelane - käitub halvasti, eriti oma koeraga, aga kui lapsed kivi peal (mängult) appi karjuvad, tuleb ikkagi päästma. Või laseb tuppa sooja, aga ei oska nendega viisakalt käituda. Tundub täitsa usutav külajoodik koos kõigi külajoodiku halbade omadustega, aga kelles vahel ometi mingi südameheaduse säde välja lööb, isegi kui poolikult.
KustutaJaa. =) Sul on taas õigus =)
KustutaTeisalt: ma ei suuda välja mõelda, kuidas Lahke mõistmise ja lahkuse abil lahkeks muuta. Ta on nii välja kujunenud, et ... no on.
Samas kui lady Eboshi või No Face tegelt ei ole üldse kurjadki ning isegi Yubaba on lihtsalt veits ... traumeeritud.
Kõikvõimalikud reostatud looduse väärdunud vaimud (sest reostus!) või et ema on haige või on isa, kes püüab oma parimat ahistades ja vangistades - ent lõpuks saavad kõik terveks, valgustatuks ja heaks, on tüüpilised Miyazaki jamad =)
Et noh - Miyazakil (ja mingil määral kogu Ghiblil) ei ole sellist kontseptsiooni üldse, et keegi saaks olla lõplikult vihane ja raevukas ja samas teiste vastu halb.
KustutaNende angtagonistid on lõpuks kas heaks pööranud või: "Noh, jah, olgu. Võibolla nii ongi hästi. Ma tegelen nüüd muude asjadega."
Ma mõtlen, et Jaapani folkloor üldse toetab sellist maailmapilti. Vaimud ei ole enamasti ei head ega halvad, aga neil on mingi oma agenda. Kui nende tegevus selgelt inimvaenulik on, leidub sellel kindel põhjus näiteks traumas, vääriti kohtlemises vms (nt yama-onnad, kes olid mägedesse surema saadetud vananaiste vaimud, või nt lapse kaotusest hullunud emade vaimud jne... hüljatud laps-vaimud on ka olemas jne jne).
VastaKustutaMiyazakil muidugi on keskkond fookuses, aga samuti tugevalt põimituna Jaapani rahvausust puhas/saastunud teemaga.
Aga Ghibli filmid on suurepärased, poeg just vaatab neid üle ja taasavastab teismelise pilgu läbi.