Pole üldse mõtet ehitada

Kus krt see põhjus on, et ma kogu aeg endale liiga teen?! 
Vbla seal, et "inimeste jaoks on normaalne" ja siis ma üritan ka normaalne olla, kuigi tegelt tean, et ei ole? 
Vbla seal, et teha teisi õnnelikumaks on nii tore, isegi kui ma ise sealjuures katki lähen, et kuni asi on veel jeeli-jeeli serva peal ja ma täiesti tükkideks ju ei lagune, ainult halb on, ikka teen? Kui kõik keharakud "EI!" ei röögi, tuleb "jaa, ma saan" üle huulte või klahvide alt palju libedamalt?

Ja jah, sealt "no mina teen ja see on NII KURADI RASKE, ent ikka teen" on samas pärit suur osa mu kulmukergitusest teiste inimeste pihta. 
Et iga trauma on trauma ja pole mingit hierarhiat ja uppuda võib 39 cm vette samahästi kui 7 meetri sügavusse? No aga kui ma loen, MIDA inimesed teevad LÕBU PÄRAST, ma saan väga aru, et neil on konstantselt kordades ja vbla ka kümnetes kordades kergem elada.
Ehk mitte ma ei hinda "pff, tühiasi!" sealt pealt, et ma olen vastupidavam ja vingem ja mina ju jaksan, vaid ma hindan "pff, tühiasi" sealt pealt, et krt, see on minugi meelest tühine, mis veel sina? MIDA?!?!?!
(Spa on lõõgastav?! PÄRISELT?! Kui mina spas käin - vahel ikka käin, sest teistmoodi keskkond ja vaheldus, kogu aeg ei saa ju PÄRIS kodus ka istuda, põhjus oma lapsed kaasa haarata ja värki - võtab see kõik mu lusikad ja pärast puhkan neli päeva end sellest jubedast koormusest välja. Ok, vbla viis. Ja sellest naaberlinna sõidust ja kahe ööbimisega spakülastusest saab nii palju kogemusi, et jätkub aastateks.) 
Ning kui siis tuleb isik see või isik too ja on: "Miks sa ennast nii eriliseks pead, ma ka olen teinud seda ja toda ja teen ka praegu ja sinuga täitsa võrdselt!", mul on: "Issandjeesus! Me oleme ühejaksavad sinu meelest v???"
JA kui ma siis loen mõnda nende postitust ja peaksin ideeliselt neile kaasa tundma, sest krt, auto ei käivitunud või nad said hambaaukudeni vihma käes märjaks, mul ikka ongi: "THEFAKK probleemid?!?!?!"

Sest ma ei suuda näha, et need on probleemid. 
Mus mitte ainult et ei käivitu kaastundemootorit, mus käivitub ärritusmootor, et keegi üldse suudab selliseid asju probleemidena tajuda. KUI VÄIKSED PEAVAD TEMA MURED ELUS OLEMA, et ta on ärritunud, vihane ja hädas, sest sai märjaks?! Nagu .... 

...

....

Jah, ma vahetan mõttes ja saan aru, et ok, nii nagu mina suren kuuma käes, vbla mõni sureb vihma käes, ok.
Ainult et kui ei rõhuta sellele, ei ole pikalt juttu, kuidas antud isik ÜLDSE vihma ei kannata või KUI tähtis on talle tunda, et tal on auto, mis sõidab, ma ikka ei suuda sisse elada. 
Krt, kui ta ei anna mulle oma isiklikku vaatenurka, vaid suhtub sedasi, et kellelegi ei meeldi ju märjaks saada või kõik ju teavad, et täiega nõme on, kui automaatselt arvestatu (ja siis ma sõidan autoga maja eest sinna ja sinna) ei teostu, ma võtan seda nii, nagu MINA saaks märjaks või - nojah, autot mul ei ole. Aga kui jaamas ootamatult selguks, et raudteeõnnetus, rongid ei sõida. 
Ja teate mis? Kumbki nendest pole minu jaoks blogis mainimisegi teema. Rääkimata tervest postitutest. Vbla ma kulutan pool rida, kirjutamaks, et "pealegi sain täna üleni märjaks" või "lisaks oli raudteel mingi jama ja rongid ei sõitnud, pidin bussiga minema". Aga need ei ole asjad, millele vähegi keskenduda.

Krt!
"ON raskem, kuratkuratkurat!" on vist väga hinge peal mul.
Sest oli aint plaanis mainida, et õhtul jälle lapst hoidma, ja sinna taustale tõdeda, et mitte et teab mis värske olemine oleks. Esiteks ei ole teises linnas larpimisest veel taastunud ja teiseks käisin eile kinos ja emal-tütrel külas ning olen sellest täiesti laip ... aga millegipärast ikka lähen. Sest lapseemal on tööle minna vaja.

Aa. Kino. Kratt. 

Mulle meeldis, K.le meeldis, aga mu lapsed JÄLESTASID seda. 
Ehk minu jaoks on see irvhambaline film, kus saavad puid alla absoluutselt kõik: teismelised ja vanaemad, kristlased, kuradilembid, esoteerikud, ameeriklased, venelased, eestlased, koalitsioonid, opositsioonid, puudekallistajad, nutiinimesed, metsaraiujad ... oli üks täiega positiivne tegelane.
See oli hipster, kes hüppas kolm korda üle värava ja tõmbas parmupillil ühe sügavmõttelise "dännn"-i. (Meie meelest mängis teda sama näitleja, kelle hääl klipis seletab, et kratti pole üldse mõtet ehitada.)
Vot see hipster meeldis mu lastele ka.
Aga üldiselt nad jälgisid filmi kui lugu inimestest ja läksid täiesti katki. 
"Mul on vallavanemast NII KAHJU!" ütles Tütarlaps, silmad konkreetselt pisarais. "Ja mis saab neist ... ma ei tea, viiest mõrvast?! Kas vanaema läheb nende eest eluks ajaks vangi?!?!?!"
"Juuli ja August olid normaalsed. Ok, see poiss ka - normaalne, mitte TORE, eks ole. Aga kõik teised olid täiesti haiged! See oli mitte lihtsalt kõige halvem film, mida ma kunagi näinud olen, vaid järgmiseni on niiiiiiiiiiii palju maad!" Noormees demonstreeris käega. "Kratt" oli maapinnal ja siis tema rinna kõrgusel tuli järgmine halb film. Veel järgmine jäi sellest 5 cm kaugusele.

Nii et kogupere-film ei ole teema. See on SELGELT täiskasvanutefilm. Võibolla vastuvõetav ka noortele, kes maailma väga kaugelt jälgivad ja midagi isiklikult ei võta. 

Oh, ja koogisse panin ka kaugelt liiga palju soodat ja sidrunhapet, nii et pool kooki kerkis vormist välja ja plärtsatas ahjupõrandale

... krt, kui raske on võtta lusikas ja sellega soodat ja sidrunhapet tõsta?
Ei, ikka on vaja otse pakist raputada ...
Mul oli vist liiga vähe lusikaid, mh, ah?

Kunagi Murca küsis mult, et kas mu pea ei valuta, kui mul pingelisi olukordi ei ole?
Tol hetkel oli mul pingeline olukord just mööda saanud, pea valutas ja ma ei olnud kõige vahedam väits, nii et väitsin: "Ega ei."
Pärast mõtlesin järele ja sain aru, et ikka ju. Vahel otsustab pea valutada, kuigi üldse mingit välist põhjust ei paista, ja vahel on väline põhjus, mis ei allu minu kontrollile, näiteks madalrõhkkond. Aga oma iva tõdemuses "ise ju teen endale!" on. 
Sest peale pingelist olukorda valutab ALATI.
Situatsioonis endas isegi ei pruugi. Kui adrekas kõrgel ja sahm-sahm-sahm, vehk-vehk-vehk, pääseb ajuti täitsa valuta, ja mu laupäevane mäng oli täpselt selline. Koormust hullumiseni, isegi mitte lootust kõik ära teha, ainult rabelus.
Väga haarav. Väga väsitav.
Enne mängu avastasin rongis, et jätsin koju NII korseti KUI kosmeetikakoti. (Üldiselt mul puudub kalduvus asju maha jätta, miska seekord juhtuski. Olin nii kindel, kuidas mul on kõik olemas, et ei kontrollinud mõttes üle.) Öömaja andev inimene oli kokku lepitud, aga ta oli kolinud ja kuhu, krt, mul polnud enam võimalik netist vaadata (sest ma olen nuputelefoniga vanaema). 
Nii et ostsin Humanast 1.50ga salli, mille endale korseti asemel vööle sidusin, tegin Tartu Kaubamajas testreid kasutades meigi, ja pärast mängu helistasin öömaja-pakkujatarile ja sain täpsemad juhendid. 

Kõik sai korda.
Järgmisel päeval sõitsin koju ja oli ka veel enam-vähem, kolm 200-st ibukat ja 50 mg sumatriptaani - ja siis tuli esmaspäev.
Ehk turvaline väljapuhkamine oli alanud ja krt, kui raske jälle olla. 
Ja valus. 
Ja raske.
Ja valus. 
Ja nii edasi.
Aga K. on mu lemmik ja üle mõistuse armas ja see pehmendab palju =P Nagu päriselt. Phmt muutus me eludes nii palju, et kui ma meeleheitel ja ahastuses seletasin, et mul on nii raske end alati süüdi ja pealekäiva ja ahistavana tunda, kui ma talle ütlen, et armastan ja tore, et ta mul on, vastas ta, et see küll mingi ahistamine pole, lasku ma käia.
Miska mul on nüüd täiega õnnelik ja helge olla, sest ... sest ma olin varem piiridest valesti aru saanud, need on hoopis laiemad ja lahedamad, kui arvasin!
Ja krt, kus see ON rõõm ja helgus ja armastus korda 17 umbes. 

Jaah, tean-tean, ei peaks tast kirjutama, kui just ei PEA tast kirjutama. Aga ma pean! Nii palju helgust elus juures nii väikse asja pärast!
Nüüd, kui mul on kurb ja väsinud olla, ma selle asemel, et mõelda: "Mind ei ole olemas, mind ei ole olemas," (see on lohutus, muide), kujutan ette, kuidas panen pea talle sülle ja ta teeb pai. 
Võib olemas olla küll nii.

Laura tehtud pildid

Mängida oli ka päris tore, kuigi ma juba kohale jõudes väsinud ja värki. 
(Nagu ikka, kui mäng hea.)
Peaks vist varsti üles panema kuulutuse rollimängijate kokkutuleku kohta, mida korraldan. Sest ... maitea, olen veits loll ja ikka kipun asju korraldama. Kuigi tean, et maijaksa. Aga ikkagi. 
Vbla homme. 
Või siis eelkuultus täna, sest kaaskorraldaja tegi selle valmis. 
Mina tegin kooki ja ajasin selle nii nässu, nagu pole teab-mis-ajast ühtegi toitu nässu ajanud.

Ja vbla said need asjad üldse tehtud eile, sest ma ei taha postitust ilmutada, kui mul pole vähemalt ühte pilti siia juurde panna endast sel konkreetsel mängul larpimas. 

... ei, tegelt, hästi on. Ma pesin ahju ära ja see osa koogist, mis alles on, on söödav. 
Aga kõik see hea kate kerkis vormist välja ju ...!!!

***

Ok, pilti ikka pole, aga mul tuuritavad peas juba uue postituse kirjutamise tunded ja mõtted. 
Vbla hiljem tuleb? Nüüdseks olen otsustanud, et isegi kui on kole, ikka panen üles, sest NIIIIIIIIIIIIII kaua oodatud!

Kõhklesin, mis ma kõhklesin, saate lisaks minu näole mõnda veel näha, sest krt, mäng elab mängijates, mitte minus üksi!

Pisikene tiivaproov

Oh, minu vastu oldi kena täna ennelõunal. 
Kaks korda ootamatult ja üks kord poolootamatult. 
Poolootamatu kenadus on see, kui ma mõtlen: "Äkki on hommikul messengeris midagi .... naaah, pole seal muud kui "head ööd" või "kalli ja head ööd!""
ja siis ikkagi on. 

Nii et nüüd mul on tunne, et kirjutaks midagi võrgupäevikusse. 
Mis on edasiminek.
Neli päeva vait olla ei ole iseenesest midagi erilist, aga kui ma selle aja sees ei taha blogi sisaldavat akent lahtigi teha, oma viimast postitust vaadata ja millegi uue kirjutamine äratab ainult: "Aga misjauks?!"-tunnet, on asjad selgelt korrast ära.

Samas, NIIGI on hästi tegelt.
Sest ega ma piirdunud siis Mitte-Last-Teinud noorest mehest vabanemisega (raske töö ja pinget kõriauguni) ning võrgupäevikus enda ees seismisega (seda te nägite), ma ikka läksin täispanga peale välja ja arvasin, et kogu sellest raskusest võiks ju midagi head ka tulla ja on ju tunda, et ... (olen diskreetne), ja siis ma sain veel korra päris põhjalikult näkku ja makku.
Ning kui ma võrdlen igast eelmisi kordi võrgupäevikuvaevade ja näkku ja makku vaevadega, on seekord kõvasti leebem.
Nii leebe, et ma isegi ei pöördu AD-de juurde tagasi.
Orgasmide taastumine VÕIB sealjuures rolli mängida, ent kuna olen juba nädal otsa liiga õnnetu olnud, et midagi seksikat mõeldagi, mitte nii suurt, kui mõni arvaks. 

Muidu: see on täiesti reeglipärane, et kui ma vähendan või loobun AD-dest, siis tuleb blogidraama ja ma olen nii löödud, et tagasi endise annuse peale. (Välja arvatud nüüd, ent tendents on ikkagi tunda.)
Mõtlesin selle üle. 
Mul ju ikka käivad need draamad võrgupäevikus, äkki see on juhus, et just AD-de vähendamise ajal? Aga muidu ei ole KUNAGI niisuguseid! 
Hm.
Hm.
Võibolla on asi selles, et sertraliiniga tuimestamata mina kirjutab tooremalt, verise steigi tüüpi tekste vastukaaluks antidepressantidega minule, kellel on kõik läbi küpsenud, turvaline ja taltsas? 
Või noh, ilmselt see ei ole uimaselt tavaline, igav ja märkamatu üldisel taustal ikkagi. Aga kui ma olen mina ise mingite rohtudeta, on see juba otseselt aju- ja silmakriipiv. Siis tuleb ... reaktsioone ja ma olen alati šokis, et kuidas minu arust head ja loogilised teod-mõtted toovad kaasa SELLE?! 
Kuidas see ... VÕIMALIK on? 
Ma ei taha selles maailmas elada, ma ei sobi siia, miks inimesed on inimesed ...?!

Aga siis on teised inimesed kenad JA ma saan seda isegi vastu võtta (vrdl annetamispalve ja siis selgub, et sry, seda poldki vaja).
Nii et ma olen: "Vbla polegi nii hull. Näe, päike paistab, ei ole liiga palav, leib soolalõhega maitseb hea ja sobib kohviga nii hästi. Vbla ma isegi ... ei, loovkirjutama veel ei hakka. Nii palju ma veel ei suuda. Aga võrgupäevikusse posti teha täitsa võiks!"
Nii et palun, siin on postitus =)

Annetage haigetele ja ühtlasi tehke Eesti metsarikkamaks! Või siis mitte.

Oeh. Ignoreerige siin varem olnud posti. 

Poeg: kuna me möllasime juhendaga seepärast nii palju, siis puuasja pole. 

Mul on TÕESTI kahju, kui te juba annetasite. TÕESTI. 
Ainus lohutus: vähihaiged saavad ikkagi. 

Muidugi on kuningannadel jalad

On ainult üks teema, mis mul pakitseb, ja sellest ma ei kirjuta, sest teemakohane isik ise ei oleks rahul ja miks siis, onju.
(Ei, see ei ole apelisinimarmelaadi juures kommentaaris seletatu, too on üldse täiesti suva teema. S.t. tähtis küll, aga mitte hetkel, onjo.)
(Ei, see tõesti ei ole ka selle mitte-last-teinud-noormehe pihta midagi, temast sain lahti ja hea on, kõik, enam ei mõtle talle. Eriti.)
Kõik muu on mudru, aga no elame mudrus, kirjeldame siis seda.

Oli toidumürgitus. 
Jah, päriselt, isegi mina saan toidumürgitust nähtavasti, kuigi eelmisest on möödas aastakümneid ja karri ei maitsenud halvasti, lihtsalt pisut teistmoodi kui varem. 
Aga nüüd ma olen toiduga mõnd aega hoolsam. Sest see oli halb kogemus.
Üleüldine pehmus ja raskus keres on toibumise protsessina ikka veel minuga + jalg valutab, sest enamiku sellest, mida eile sõin (ja seda polnud eriti palju), oksendasin välja. 
Hoiatus! Rõve! Järgmist lõiku mitte lugeda, kui teil on tundlik magu!
Panin veel ülejäänud karri koos panniga põrandale, sest saab vähemalt koerale siis, mingigi kasu - aga see söök oli TÕESTI halb, sest koeraokset väljaoksendatud karrist sain koristada mõned tunnid hiljem, kui olin unest ärganud ja üsna kepsakas. Pehme ja raske jah, aga mitte valju häälega halisev.
Sain hakkama.
Rõve osa läbi!

Sis jäin mõtlema, et häh. 
Mis krdi Winnetou! Mul on palju lemmikum ja mulle palju sobivam triloogia ju! "Kuningannadel ei ole jalgu", "Borgiate sõrmus" ja "Ilus nõid". 
Minu elust saaks suht samalaadsed lood. Ainult ma pole veel noores keskeas - keskeapoolses nooruseotsas surnud. Ehk: minu raamatud pole veel läbi.
Aga ideeliselt. 
Kolm saatusejumalannat kogunevad Petr Kukan Kukanisti hälli ümber, kui ta on just sündinud. Kaks neist määravad ära head asjad, kolmas aga halvad. Ja paraku pidid need head esimesena rääkima, nii et nad üritasid öelda kõike positiivset ja veel nii, et must, Atropos, ei saaks seda ära kasutada lapse elu rikkumiseks.
Ehk nad andsid pisikesele Petrile kõik, mis oskasid ja ...
Oot, ma tsiteerin täpselt! 

" ... (blablabla, ilu, kiire taip, hea mälu, vinge kehaline võimekus, kõrge immuunsus) ... Selle vooruste loendiga, mis on kirja pandud tollele Mooselele, kelmide kelmile, omistatud käsulaudadele, oled sina mõnevõrra pahuksis, sest tingimusteta allumine nondele käskudele tunduks sulle silmakirjalik. Iialgi sa ei tunnista ega mõista, miks peaksid sa ainult ühteainsasse jumalasse uskuma, või miks mitte uskuda mitmesse jumalasse või üldse mitte ühessegi. Iialgi sa ei tunnista ega mõista, miks peaksid sa oma isa ja ema rohkem austama, kui nad seda ära on teeninud. Iialgi ei tunnista ega mõista sa, miks ei peaks sa himustama oma ligemese naist, kui too sellega nõus on ja eelistab sinu ilu oma laulatatud mehe inetusele. Iialgi sa ei tunnista või mõista, miks sa ei peaks tapma kurjategijat või kahjurit. Kuid see-eest sa ei valeta ega varasta iialgi, kuigi sa sellest valest või vargusest võiksid endale kõige suuremat kasu saada; valetamine ja varastamine oleksid vastuolus sinu uhkuse ja sinu südametunnistusega; sina, Petr Kukan Kukanist, elad alati kooskõlas oma uhkuse ja südametunnistusega. Nii nagu uskumatu Toomas, ei usu ka sina ühtegi haava, enne kui sa pole oma sõrme selle sisse pistnud, ja iialgi ei lepi sa põhimõttega, et kuningannadel ei ole jalgu, sest see täiesti lihtne põhimõte ei vasta tõele."*

Siit ma jätan natuke vahele, sest informatiivse jutu asemel on seal lihtsalt hea tekst. Ehk (...) ja rääkima hakkab Atropos, inimelu rikkuvate ettekuulutuste sõnastaja. 

"Sa ütlesid, õde, et ta iialgi ei usu, et kuningannadel ei ole jalgu," lausus mustjas viimaks.
"Jah, seda ma ütlesin ja sellest ma ei tagane," viskas Laechis/ Lachesis/ trotslikult peaga.
"Ja et ta hakkab alati elama kooskõlas oma südametunnistusega?"
"Jah, ka seda ma ütlesin, sest see järeldub loogiliselt sellest, mis oli talle omistatud varem," vastas Laechis /Lachesis.
Atropos naeratas veel natuke aega vaikselt ja teatas siis mõlema valeva saatusejumalanna üllatuseks lühidalt ja lihtsalt: "Mul ei ole sellele enam mitte midagi lisada. Olen teiega täielikult nõus ja kõigele, mida te siin rääkisite, kirjutan ma alla."

Raamatus saab Petr selle pärandi-ettekuulutuse-elumääravad faktid või mis iganes need on, kõige täiega kaela. Ta on mitte lihtsalt kõige lahedam mees maailmas, vaid kõige lahedam mees, keda on üldse võimalik välja mõelda. Ja kogu aeg pendeldab ta saatuseharja kõige kõrgemate lainetippude ja kõige sügavamate sügavuste vahel, sest ta ei mugandu, ei teeskle, ei valeta ja elab kooskõlas oma südametunnistusega. Ta võidab ja ometi kaotab ALATI. 

Noh, ma vbla päris NII ülevõlli oivaline pole, kui Petr Kukan Kukanist, aga põhimõte on sama. Olgu muu nii hurmav ja hiilgav, kui on, kuna me ei taha ja ei suudagi võtta endasse mingit ideed lihtsalt seepärast, et traditsioonid, tavad, kombed ning "nii tehakse", me saame lõuga. 
Ikka ja jälle.
Kust on pärit kõik mu võrgupäevikus aset leidnud pikemad haukumised ja draamad? ALATI on aluseks minu: "Ma teen teistmoodi, kui tavaks, sest mu arust see on loogiline ja mõistlik"-avaldus. 
Ja ma olen muide siiamaani täiesti segaduses, et inimesed PÄRISELT usuvadki traditsioonidesse, nad PÄRISELT usuvadki, et laste kasvatamiseks on vaja hulka raha, et kellegi hooviprügikast on tema eraomand, mida teised ei tohi puutuda, ja et bioloogiline isa on mingi tähtis asi lapse elus. 
Ma ei saa neist asjadest aru. Mu jaoks need on absurdsused, mis millegipärast ühiskondlikuks tavaks saanud ja mingit realistlikku olemust neil pole. 

Ja ... nii ongi. Ma ei ole nõus tunnistama, et kuningannadel ei ole jalgu ja kui mind seepärast maha lastakse, olen ma kurb, vihane, aga EELKÕIGE põhjatult üllatunud. 
Sest ma arvan, et kõik teavad, et kuningannadel on jalad, nende vahe, nad eritavad, nad higistavad ja teised lihtsalt teevad näo, et oo, ei ole jalgu! 
Ja-ja-ja-ja ... ja siis mind tapetakse millegi eest, mis minu arust on kõigile teada vale ja ... ja ma ei saa aru. 

Nagu Petr Kukan Kukanist, ma olen mõnes mõttes kangelane ja ometi kukun perioodiliselt ja suurejooneliselt läbi, sest ma ei kohandu ühiskondlike ootustega. 
Ja teate mis? 
Ma ei tahagi kohaneda. Ma olen parem läbilastud tiibadega mina, kui salgan end ja käitun nagu mingi ... normaalne inimene. 

* NB! Ma tegelt olen varastanud. Mitte küll hiljaaegu, aga noorena küll. Ja valetanud muidugi ka - põhjus, miks ma enam ei valeta, on, et see oli liiga lihtne. Mind hakkas häirima, et inimesed on mingid nukud, maskid, kui soovite, ja mitte ehedad olevused. MINA samamoodi. 
Ei enam, ei. Kui ma ütlen, on see tõsi, välja arvatud, kui ma eksin. 
Ei, oma lapse isaks kellegi teise pakkumist kui bioloogiline isa ma valena ei näe. See ongi ju "keda dokumendid peavad lapse isaks", mitte mingi bioloogilise tõe tagaajamine. 

Lapsehoid ja värk

Mõtsin, et olen selle nähtamatuks tehtud postituse ja seal kirjeldet sündmuste järel nii läbi omadega, et niipea ei ärka ega kirjuta midagi muud, aga hm. 
Ei tundu see mõte vastik, nii et ... võib ju. 

Natukesekesekene. 

Hästi pehme, udune ja raske on olla. Eile mõtlesin täiesti siiralt (ja mitte masendunult, vaid ideega "aga kui ma tahan, miks ma ei või?") jääda terveks päevaks voodisse, aga kuskil poole ühe ajal hakkas hinges kriipima, et koer tuleb ikkagi õue viia. Tõusin, civ, kudzu, omlett (ma võtan nüüd muudkui juurde. Kui vaatasin peeglit ja pomisesin: "Olen paksuks läinud", ütles poeg, et kui ta näeks mind tänaval, ta "paks" nüüd küll ei mõtleks, ja siis tuli mu kaine mõistus tagasi ja parandasin; "Olen juurde võtnud"), ja päev moodustus talutavana, kuigi raskena. Mitte keerulisena, ei, vaid lihtsalt RASKENA. Ei jõudnud eriti kätt laualt tõsta, sest raske. Ei jaksanud pead püsti hoida, sest raske. Kui viimaks magama kukkusin, jäin kohe ja magasin 11 tundi.
Mis muidugi on ka juurdevõtmise teene: magan sügavamalt ja kauem, ei ärka pidevalt üles, et pissile minna, jalad ei valuta üldse võrreldavalt. Viimati kasutasin valuvaigistavat masinat neli päeva tagasi ja ikka on jumala ok. Päris kindlasti ei valuta niivõrd, et rohkem magada ei saaks, peab ärkama ja masina külge panema. 
Mul on parem olla, kui olen paksem, välja arvatud, et mulle nii hirmsasti meeldib ilus olla. 

Täna on kere ka raske, pea uimane, tasakaal kehv, aga lähen õhtul titat hoidma ja mis seal ikka. 
"Kogu oma elu võttis ta end energiliselt kokku."

***

Hoidsin titat.
Õhtusel ajal.
Ta pidi olema väga väsinud ja jääma kohe magama, nii et võtsin käru ja läksime sõitma.
4 tundi, mänguväljakülastus ja sushisalat (kurk ja riisinuudlid olid ka tema meelest head, suitsulõhe ok, wakame EIMITTE, SEDA ma küll rohkem suhu ei võta!) hiljem jäi ta tõesti magama. 
Ehk siis: ma olin enne väsinud.
Tallinnasse ja tagasi sõit, 800 mg ibuprofeeni ja 100 mg sumatriptaani + üks hoitud laps, kuni ta emme tööd tegi, väsitasid ... juurde. Nii et nüüd olen nii väsinud, et mul on raske kõigega. 
Eranditult. 

Kahe tunni pärast tõdesin, kuidas ilmselgelt olen liiga väsinud, et veel midagi kirjutada. 
Jääb siis sellega. 
Nägemist!

Otsustasin vol II

Siin oli väga ebadelikaatseks läinud postitus ebadelikaatsete kommentaaridega.
Peitsin selle ära, sest inimesed said haiget ja tegelt nii ei ole ilus ega hea.

Otsustan ise. Kurat!

Kõik!
Nett sai täis.
Mu malbus sai läbi
ja lõppes kütus
ja enam ei ole ma hea.

On natuke häbi
(kuid üpris vähe)
Ma lihtsalt ei suuda,
ma lihtsalt ei taha -
no ega ma ju ei pea!

Ehk väike update eraelu teemadel. 
Ei pea ma saama karistada selle eest, mina olen meist kahest see ainus, kes mõtelda suudab. Vähemalt mitte veel rohkem karistada.
Tegelt ei ole see "mõtelda suutmine" ka päris ... noh, õige kirjeldus. Ma lihtsalt juba palju aastaid tagasi tuvastasin, et seal, kus mina näen taimega lillepotti räästa all ja üsna suurel määral ka maja, mille räästa all see on, näevad paljud inimesed tüve, kuiva mulda ning tuvastavad, et ajuti tuleb kohutavalt palju vett alla ja ajuti ei tule ikka kohe üldse, ja loomulik ju, et me siis mõtleme erinevalt nende asjade kohta. 

Teisisõnu: mul hakkab viha üle minema, aga vbla ma ikkagi ei vaata, mis ta mu raevupurskele (mille sisuks oligi phmt: "Miks ma pean su lollust kogu aeg alla neelama, sest sina keeldud aru saamast, et ma EI TAHA sinuga suhelda?!") vastuseks kirjutas. Sest kui ma vaatan vastust, ilmselt vastan omakorda ning lahke ja hea nagu ma olen, vastan rahulikult ja leebelt. Tema võtab seda jälle kui: "Ta ikka tahab minuga suhelda, jee!" ja olen alguspunktis tagasi.
Sest kui ei ole otse vihane, onju, järelikult tahan temaga suhelda!

Samuti: mul on selgelt teatud mured seoses sellega, kuna ma kirjutan teile pikalt-pikalt, kuidas ma ju ei pea!
Peamiselt on mu mured tulenevad sellest, et negatiivne test negatiivseks testiks, mu keha käitub veidralt ja seetõttu ma ikka pooliti kahtlustan, et rase. Ehk: saan rämelollilt inimeselt lapse. Kuna ta juba tegi ära: "Oi, see oleks nii tore, kas me siis kolime kokku?!", kui ütlesin, et vbla rase, mul ei ole kahtlust ka, et ta saaks hirmus tülikas olema ametliku isana. 
Aga samas ... eetiliselt oleks mitte öelda ikka päris halb. 
Aga samas-samas: kas mina olen olemas, et endale haiget teha, endast mitte hoolida, endale koormaid kaela võtta või on enda eest hoolitsemine mu PÕHILINE ülesanne?

Ma hoolitsen enda eest. 
Ma hoolitsen enda eest.
Ma hoolitsen enda eest ja see, kurat, on täiesti okei, ja kes teisiti arvab, kurat, võib seda omaette teha. 
Kurat. 

(Mitte et osake minust ei oleks ikkagi: "Aga ... aga ... see ei ole ju mehe SÜÜ, et ta mees on ja oma kehas lapsi kasvatada ei saa ja peab selleks naise otsima, et oma lapsega kontaktis olla ja mis mõttes ma nüüd ei lase ..?") 

Aga selle lapse, keda ma hoidmas käin, ema oli väga: "PIDIN ma talle ütlema?! Nüüd panen kohtuasjaks iga vähegi üle oleva euro kõrvale, ja oleks siis tema last tahtnud?! Ei, mina tahtsin - ja kuna olin nii loll, et talle ütlesin, et rase, on mul nüüd nii raske!"
Tõsi, tema lapse isa vist taltus ära, lõpetas talle kirjade saatmise teemal: "Oleme pere, sa oled imeline naine!" ning isegi ei ähvarda enam kohtuga teemal: "Pool aega tahan MINA lapsega olla, mis siis, et ta on imik, kes mind absoluutselt ei tunne!", aga hoiatus on kõva. 
Ei tasu juhmidele asju öelda. Nendega ei saa mõistlikult arutada, et mis edasi ja mis plaanid on, nad tormavad mingite oma ideedega peale ja siis võitled end ribadeks phmt selleks, et normaalsust säilitada.
Ja ma tõesti ei saa palka kellegi õpetamise, harimise ja paremaks inimloomaks kasvatamise eest, tänan väga.

Mitte et mul oleks mingi kindlus, et ta mulle ukse taha ei tule suvalisel ajal, mitte et ma poleks silmanurgast enne vestlusakna sulgemist tabanud sõnu: "Palun südamest vabandust", mitte et mul kuradi hale ei oleks nüüd. 
Aga ma ei taha. 
TÕESTI ei taha. 
Siin keegi kommentaator esitas mulle küsimusi, mille tagant paistis: "Aga kas sa siis üldse ei hooli lapse isavajadusest?" No minu vastus on selge: "Miks ma peaksin last koormama jobu isaga, kui saab ka ilma? Mis ma VIHKAN oma last v???"

Väike autistlik vahepeala teemal inimestega suhtlemine

Ma tean, miks mulle ei istu ÜLDSE koroonapiirangute üle kaeblemised!
(Üks päris hea on siin. Ilma irooniata kaunis lugemine.)
Mitte "Mul on halvem, vaata mind!", vaid "Kui neil on nende väitel nii paha praegu, kas mul siis on tegelt oma pahaga elades olnud kogu aeg nii halb, aga ma ei ole teadnud, et võib ka parem olla? Kas inimestel on pidevalt sedavõrd hea, et minu jaoks tavaline ärakannatamise tase on neile jube ja hirmus kanda? Kas minuga on NII HALVASTI?!"
Kuidas te nutate ja tapate end sellepärast, et ei puutu teiste inimestega näost näkku eriti kokku? MisMÕTTES?!

Nojah, tegelikult ... ma ka nutsin ja tapsin ennast.
Muuseas mõjutas mu otsust kindlasti ka vajadus inimestega pidevalt kokku puutuda. Mu baasusk (ikka veel) on, et elu on kannatus, võitled iga päeva õhtusse ja kui suudad selle välja kannatada, ongi võit. Aga päriselt persse läheb siis, kui selle raskuse peale, mis elu nagunii on, veel, veel ja VEEL raskusi laduda.
Näost näkku suhtlemine on miski, mille puudumine on hirmus, inimesed lähevad katki sellest ... kurat, kas mina suhtlemissurve all olin siis kogu aeg katki? Kas ongi päriselt nii?!
Ei, midagi on küll.
Praegu lähen ma turri noore mehe peale, kellest siiski rase ei ole, sest mulle on arusaamatu piinamine teda iga päev või isegi üle päeva näha. Ma ei taha, ma tõesti ei taha! Miks sa ei või messengeris kirjutada nagu normaalne inimene?! Ma võin sind näha ja katsuda, kui seksiks läheb, aga lihtsalt niisama kohtuda?! MIKS MA PEAN NII RASKET ASJA ALAILMA TEGEMA???

Kuid Enne Rongi oli iga krdi päev vaja kokku puutuda koolikaaslastega, patsientidega, teiste töötajatega perearstikeskuses ja ma kohusetundlikult käisin isegi eraldi seltskondlemas, sest nii ju tehakse. Inimesed teevad sedasi, see peaks nagu teoreetiliselt õnnelikumaks tegema, nii et teen ka. Raske? Nojah, aga kindlasti muudab mu tegelikult lõpuks õnnelikumaks! 
Mul on siiamaani segadus oma tunnetega, sest ma ei saa selgelt aru, mis on otsene rõõm ja mis kergendus teemal: "See on nüüd möödas, ma olen kodus, uks on kinni ja keegi ei saa mind enam kätte!"
Ma ei tee kergelt ja kohe vahet, ma pean süüvima, tunnetama ja siis mõistan. Oh, mul oligi tore!
Oh, olen rõõmus, sest see on nüüd läbi. 
Või mõlemad. 
Kergenduseta pole pea kunagi. Tulen seltskonnast, rõõmustan, et seda enam pole, kojureis on samuti selja taga, turvaline ja hea on olla.
Selleta, et oligi päriselt tore, on palju kojujõudmisi. Et ei olnud otseselt jäle, ei tähenda veel, et oleks tore olnud, eks ole. 
Ja kohtumise jäle olemiseks ei ole vaja vägistatud saada või kellegagi teravalt tülli minna, eks ole. Jäle on teiste inimestega lihtsalt siis, kui ei ole hea. Kui ei ole hea vestlus, kiitmine targa inimese poolt (kui pole tark, on veits piinlik), tähelepanu keskpunktis olemine või just see terav tüli, warriori-moment, mul on halb.
Sest inimesed kurnavad. Sest kui nad on mu ümber, ma olen kogu aeg neile häälestatud, loen nende märke, mis neile meeldib, mis mitte, neid on nii palju ja jube raske on kaevata sellest võõraste tunnete, tahtmisete ja oletuste, arvamuste, eluks-vajalike-maksiimide hunnikust välja ja eraldi tõsta omaenda vajadused ja tahtmised. 
Nii et ma olen niisama-istumiste ja üksteisele naeratamiste järel läbi nagu käbi ALATI.
Mine ära, väga väga naine. Mine ära, mine koju! 
Kusjuures ma olen hakanud seda tegema või üldse mitte kohale minemagi. Olen hakanud endaga hellem olema ja mitte end sundima kogu aeg. 
Aga ikkagi ajab kõhukoopas kuumaks kellegi jutt, kuidas tal on nüüd NII RASKE.

Kurat, ma ei saanud aru, kui raske mul oli, ma ei adunud üldse, et teisiti saaks, te ei saa aru KUI õnnelikud te olete!!!

Te ei saa aru. 
Nojah, ja ma olen häiritud, sest mina ka ei saa(nud) aru. 
Ma mõtsin, et minu moodi eksisteerida ongi normaalne. Et elu ONGI võitlus ja kannatus. Kõigile. 
...

Elu on raske

Loen internetti läbi teemal "viljastumine" ja juba olen avastanud, et minu "ahhaa, mul on ovulatsioon!" ei saa nende meelest ovulatsioon olla, sest liiga ruttu peale menstruatsiooni. Ovulatsioon võib toimuda "isegi ainult kümme päeva pärast menstruatsiooni algust!", kui inimesel on lühike tsükkel.
Aga minu hinnangul minu oma leiab aset 7.-8. päeval. Phmt lõppeb vere tilkumine ära ja siis kohe varsti OV algabki, ja see ei ole ametlike juttude järgi üldse võimalikki.
Ning kuna mina usun teooriat alati, kuni praktika pole asjade selgelt teistmoodi toimimist näidanud (ja kurat, ON nii palju kordi nii paljudes asjades!), ma juba hakkan mõtlema, et olen kõigest valesti aru saanud ja pff. 
Oeh.
Testi tegemiseni jätan veel mõned päevad, sest tahan tulemust nähes kindel olla, mitte mõelda: "Nojah, aga vbla kolme päeva pärast ikka ei oleks negatiivne?" 

Saate aru, kui ma midagi ei tunneks, mul ei oleks raske uskuda, et noh, ei tule titat, mis teha.
Aga ma tunnen asju. Jah, osa neist saab panna AD-dega lõpetamise arvele (ärrituvus, teistmoodi suhe unega, isud), aga mitte kõiki. Noh, kammaan, kui tõenäoline on, et AD-d mõjutasid mu emakakaela asendit ja nüüd on see teistsugune?! Või erutumisel tekkiva märgolluse konsistentsi?
Elik kui ma testi teen ja see on negatiivne, olen PETTUNUD. 

Ja olengi. Miska ma vähemalt ei taha seda pettumust mitu korda läbi elada. Ootan, kuni test eeldatavalt õiget asja näitab. 

Noormees on minust selgelt sisse võetud. Ma olen juba kaks korda üritanud temaga suhtlemist lõpetada, aga ma ei saa hakkama. 
See on nagu kutsikat jalaga lüüa! Ma ei suuda jääda kindlaks ja kompromiss "kord nädalas saame kokku" tõi kaasa, et näiteks täna kutsus ta mind kolm korda õue. Oli korjanud põldmarju ja õunu ja ostis mulle shokolaadi ja "millal me jälle omaette olla saame" ja no ... nii kahju on!
Kusjuures ta "saab aru", et mulle on uus info raske. Ja uued olukorrad. Ja läks ära ilma kuupäeva ja kellaaega "omaette olemiseks" kuulmata. Aga mul on ikka nii kuradi kahju!

Mõnes mõttes ma OLENGI kõige parem asi, mis temaga juhtunud on.
Mõnes mõttes kõige halvem.
Elu on nii keeruline, eks ole.

Elutaoline

Käisin rolli mängimas. 
Seeaeg, kui mujal toimus mäng, erinevad hõimud ja fraktsioonid tegelesid elamise ja kummalise Instituudiga haakumisega, mürgialadelt imeliste aarete kättesaamise ja omavahelise suhtlemisega, olin mina metsas. Otsisin siniste õhupallidega tähistatud saakloomi.
Kuna ma ei tahtnud tagasi tulla enne, kui olen vähemalt ÜHE looma leidnud (mõte seda õhkrelvast tabada muutus järjest ebaolulisemaks sedamööda, kuidas mu lootus ühtegi looma kasvõi näha kahanes), sõin, pikutasin päikese käes ja nautisin ilma, mis polnud liiga külm, liiga palav ja just selles kohas, kus pikali viskasin, polnud ka sääski.
Veetsin sedasi palju tunde.
Teisi mängijaid sel ajal kiibistati, uuriti, ankeedid ja väikesed testid - ent KIIBID kui "appi, mis nad tegid meiega?!" ajasid rahva hulluks. Kiibistatud tegelastel ja nende sõpradel-tuttavatel tekkis tohutu paranoiareaktsioon, nii et oli vaja kiibistajatele  lõpp peale teha.
Tüübid arutasid, närvitsesid, fraktsioonid ja hirmud - ja viimaks puhkes lahing. 
Sellest ma vist midagi isegi kuulsin, sest olin tagasiteel (ikka polnud ühtegi looma leidnud, aga õhtu oli ka juba), kui mingi väga sedamoodi heli hakkas, nagu lastaks kuskil airsoft-automaati. 
Aga mänguplatsile tagasi jõudsin ajaks, kui ka lahing oli läbi ja toimus kõigest: "Kas te nüüd võtate kiiibid ära? Kui ei võta, laseme teid maha!"

Tegelikult väga reaaleluline - inimesed lähevad täiesti lolliks mingite kiipide pärast, mis mängus tegid lisaks põhjalikule keha tervise taastamisele ja hoidmisele kahte asja - sa ei saanud Insituudi töötajate vastu vägivalda kasutada ja sa ei saanud enam valetada.
Aga inimesed hullusid. 
Reaaleluline kiibikartmine tundub umbes sama mõttekas - selle vahega, et mängus vähemalt pandi tõesti inimestesse kiipe, mis nende käitumist modifitseerisid. 
"Vaba tahte võtmine!" ja "Nad tahavad meid orjastada!" ja "Peame nad kõik maha tapma, NEMAD on agressorid!" (kuigi teie, khm, ründasite, khm). 

Pildi autorit ei tea, aga hoolimata teise inimese näost siin
keskel suures plaanis otsustasin: just see foto! Et te vähemalt
veidi saaksite näha ka ilusaid turviseid, mehhaanilist kätt
ja muid asju. Mina käsitööd teha ei jaksa ega taha,
see ei ole mu lemmik - 
aga kohalikult larpimaastikul on palju inimesi, kes TEEVAD
innuga ja ilusasti.

Ma näen ühte enam-vähem mõistetavat kiibikartjate pointi - et kui SUUDETAKSE teha inimkäitumist modifitseerivaid mikrokiipe, krt, mida siis veel osatakse?! Mida ma teiste inimeste poolt VEEL karta ja oodata peaksin taipama?! Täna mikrokiip valetamise vastu, homme ... 
Nojah, aga mis homme?
Et ... olgu, suudetakse teha veel rohkem halba. 
Aga miks seda peaks ellu viidama? Kes sellest võidaks? Miks peaks kellelgi  parem olema, kui inimestel üldiselt on halvem?
Pigem on võimalik, et kui mingil grupil on suutlikkust teha sääraseid kiipe, nad kasutavad oma oskusi, üritades maailma paremaks teha. On ju loogiline? Sest nemad elavad ka siin, neil ei ole mingit rõõmu sellest, kui maailmas halvem elada on, ergo tahavad maailmale parimat.
Tõsi, vbla nad teevad vigu. 
Inimesed ikka teevad vigu.
Samas - see ei ole ju midagi uut?! Vead koos kiipidetegemisvõimekusega ei ole tõenäoliselt suuremad kui vead ilma kiipidetegemisvõimekuseta.  
Tegelt kaa. 
Tegelt kaaaa! Ma päriselt usungi seda!

Mängus võideti Instituuti, tapeti kõik doktorid maha, ainult üks, kes sai hingelt kohalikuks, pääses. 
Mingil määral on see võibolla õigustatav Instituudi töötajate poolt teiste "aborigeenideks" nimetamisega ja "me oleme ülemad" suhtumisega. 
Aga ausalt - mida rohkem ma mõtlen ja tunnetan, seda kindlam olen, et nad olidki paremad ja targemad kui nende ründajad, "aaaaga nemad alustasid ju!"-agressorid. 

Jah, phmt ongi inimesed kui "ma pean vaba olema ja järsakust alla kukkuda saama"-telder mustangid massiliselt. 
Kusjuures - DISCLAIMER - mina hindan vabadust VÄGA kõrgelt. Lihtsalt ma ei arva, et see oleks oluliselt piiratud mõne-kolme-isegi kümne teemaga, kus mu käitumist kontrolliks mingi kiip. 
Mu käitumist kontrollivad nagunii seadused, tavad, kultuur, kus elan, raadiosaated, mida mu tuttavad kuulavad (mina ei kuula), blogid ja raamatud, mida loen jne. 
Kui ma poleks õppinud ise oma valikuid tegema, välistest mõjutajatest mööda hiilima, vaikima valetamise asemel, tegema asju täpselt nii, nagu mina tahan, andes keisrile keisri + jumalale jumalala jao ja ometi enamuse endale jättes, ma oleksin juba omadega perses. 
Hiilida ümber mingi kiibi takistustest ei saa olla oluliselt raskem kui juba ammu ise võetud ideega "Ma ei valeta ... nii et kuula hästi, mida ma just ütlen!" mitte valetada. 
Pff, inimesed ... oeh!