laupäev, 14. august 2021

Muidugi on kuningannadel jalad

On ainult üks teema, mis mul pakitseb, ja sellest ma ei kirjuta, sest teemakohane isik ise ei oleks rahul ja miks siis, onju.
(Ei, see ei ole apelisinimarmelaadi juures kommentaaris seletatu, too on üldse täiesti suva teema. S.t. tähtis küll, aga mitte hetkel, onjo.)
(Ei, see tõesti ei ole ka selle mitte-last-teinud-noormehe pihta midagi, temast sain lahti ja hea on, kõik, enam ei mõtle talle. Eriti.)
Kõik muu on mudru, aga no elame mudrus, kirjeldame siis seda.

Oli toidumürgitus. 
Jah, päriselt, isegi mina saan toidumürgitust nähtavasti, kuigi eelmisest on möödas aastakümneid ja karri ei maitsenud halvasti, lihtsalt pisut teistmoodi kui varem. 
Aga nüüd ma olen toiduga mõnd aega hoolsam. Sest see oli halb kogemus.
Üleüldine pehmus ja raskus keres on toibumise protsessina ikka veel minuga + jalg valutab, sest enamiku sellest, mida eile sõin (ja seda polnud eriti palju), oksendasin välja. 
Hoiatus! Rõve! Järgmist lõiku mitte lugeda, kui teil on tundlik magu!
Panin veel ülejäänud karri koos panniga põrandale, sest saab vähemalt koerale siis, mingigi kasu - aga see söök oli TÕESTI halb, sest koeraokset väljaoksendatud karrist sain koristada mõned tunnid hiljem, kui olin unest ärganud ja üsna kepsakas. Pehme ja raske jah, aga mitte valju häälega halisev.
Sain hakkama.
Rõve osa läbi!

Sis jäin mõtlema, et häh. 
Mis krdi Winnetou! Mul on palju lemmikum ja mulle palju sobivam triloogia ju! "Kuningannadel ei ole jalgu", "Borgiate sõrmus" ja "Ilus nõid"
Minu elust saaks suht samalaadsed lood. Ainult ma pole veel noores keskeas - keskeapoolses nooruseotsas surnud. Ehk: minu raamatud pole veel läbi.
Aga ideeliselt. 
Kolm saatusejumalannat kogunevad Petr Kukan Kukanisti hälli ümber, kui ta on just sündinud. Kaks neist määravad ära head asjad, kolmas aga halvad. Ja paraku pidid need head esimesena rääkima, nii et nad üritasid öelda kõike positiivset ja veel nii, et must, Atropos, ei saaks seda ära kasutada lapse elu rikkumiseks.
Ehk nad andsid pisikesele Petrile kõik, mis oskasid ja ...
Oot, ma tsiteerin täpselt! 

" ... (blablabla, ilu, kiire taip, hea mälu, vinge kehaline võimekus, kõrge immuunsus) ... Selle vooruste loendiga, mis on kirja pandud tollele Mooselele, kelmide kelmile, omistatud käsulaudadele, oled sina mõnevõrra pahuksis, sest tingimusteta allumine nondele käskudele tunduks sulle silmakirjalik. Iialgi sa ei tunnista ega mõista, miks peaksid sa ainult ühteainsasse jumalasse uskuma, või miks mitte uskuda mitmesse jumalasse või üldse mitte ühessegi. Iialgi sa ei tunnista ega mõista, miks peaksid sa oma isa ja ema rohkem austama, kui nad seda ära on teeninud. Iialgi ei tunnista ega mõista sa, miks ei peaks sa himustama oma ligemese naist, kui too sellega nõus on ja eelistab sinu ilu oma laulatatud mehe inetusele. Iialgi sa ei tunnista või mõista, miks sa ei peaks tapma kurjategijat või kahjurit. Kuid see-eest sa ei valeta ega varasta iialgi, kuigi sa sellest valest või vargusest võiksid endale kõige suuremat kasu saada; valetamine ja varastamine oleksid vastuolus sinu uhkuse ja sinu südametunnistusega; sina, Petr Kukan Kukanist, elad alati kooskõlas oma uhkuse ja südametunnistusega. Nii nagu uskumatu Toomas, ei usu ka sina ühtegi haava, enne kui sa pole oma sõrme selle sisse pistnud, ja iialgi ei lepi sa põhimõttega, et kuningannadel ei ole jalgu, sest see täiesti lihtne põhimõte ei vasta tõele."*

Siit ma jätan natuke vahele, sest informatiivse jutu asemel on seal lihtsalt hea tekst. Ehk (...) ja rääkima hakkab Atropos, inimelu rikkuvate ettekuulutuste sõnastaja. 

"Sa ütlesid, õde, et ta iialgi ei usu, et kuningannadel ei ole jalgu," lausus mustjas viimaks.
"Jah, seda ma ütlesin ja sellest ma ei tagane," viskas Laechis/ Lachesis/ trotslikult peaga.
"Ja et ta hakkab alati elama kooskõlas oma südametunnistusega?"
"Jah, ka seda ma ütlesin, sest see järeldub loogiliselt sellest, mis oli talle omistatud varem," vastas Laechis /Lachesis.
Atropos naeratas veel natuke aega vaikselt ja teatas siis mõlema valeva saatusejumalanna üllatuseks lühidalt ja lihtsalt: "Mul ei ole sellele enam mitte midagi lisada. Olen teiega täielikult nõus ja kõigele, mida te siin rääkisite, kirjutan ma alla."

Raamatus saab Petr selle pärandi-ettekuulutuse-elumääravad faktid või mis iganes need on, kõige täiega kaela. Ta on mitte lihtsalt kõige lahedam mees maailmas, vaid kõige lahedam mees, keda on üldse võimalik välja mõelda. Ja kogu aeg pendeldab ta saatuseharja kõige kõrgemate lainetippude ja kõige sügavamate sügavuste vahel, sest ta ei mugandu, ei teeskle, ei valeta ja elab kooskõlas oma südametunnistusega. Ta võidab ja ometi kaotab ALATI. 

Noh, ma vbla päris NII ülevõlli oivaline pole, kui Petr Kukan Kukanist, aga põhimõte on sama. Olgu muu nii hurmav ja hiilgav, kui on, kuna me ei taha ja ei suudagi võtta endasse mingit ideed lihtsalt seepärast, et traditsioonid, tavad, kombed ning "nii tehakse", me saame lõuga. 
Ikka ja jälle.
Kust on pärit kõik mu võrgupäevikus aset leidnud pikemad haukumised ja draamad? ALATI on aluseks minu: "Ma teen teistmoodi, kui tavaks, sest mu arust see on loogiline ja mõistlik"-avaldus. 
Ja ma olen muide siiamaani täiesti segaduses, et inimesed PÄRISELT usuvadki traditsioonidesse, nad PÄRISELT usuvadki, et laste kasvatamiseks on vaja hulka raha, et kellegi hooviprügikast on tema eraomand, mida teised ei tohi puutuda, ja et bioloogiline isa on mingi tähtis asi lapse elus. 
Ma ei saa neist asjadest aru. Mu jaoks need on absurdsused, mis millegipärast ühiskondlikuks tavaks saanud ja mingit realistlikku olemust neil pole. 

Ja ... nii ongi. Ma ei ole nõus tunnistama, et kuningannadel ei ole jalgu ja kui mind seepärast maha lastakse, olen ma kurb, vihane, aga EELKÕIGE põhjatult üllatunud. 
Sest ma arvan, et kõik teavad, et kuningannadel on jalad, nende vahe, nad eritavad, nad higistavad ja teised lihtsalt teevad näo, et oo, ei ole jalgu! 
Ja-ja-ja-ja ... ja siis mind tapetakse millegi eest, mis minu arust on kõigile teada vale ja ... ja ma ei saa aru. 

Nagu Petr Kukan Kukanist, ma olen mõnes mõttes kangelane ja ometi kukun perioodiliselt ja suurejooneliselt läbi, sest ma ei kohandu ühiskondlike ootustega. 
Ja teate mis? 
Ma ei tahagi kohaneda. Ma olen parem läbilastud tiibadega mina, kui salgan end ja käitun nagu mingi ... normaalne inimene. 

* NB! Ma tegelt olen varastanud. Mitte küll hiljaaegu, aga noorena küll. Ja valetanud muidugi ka - põhjus, miks ma enam ei valeta, on, et see oli liiga lihtne. Mind hakkas häirima, et inimesed on mingid nukud, maskid, kui soovite, ja mitte ehedad olevused. MINA samamoodi. 
Ei enam, ei. Kui ma ütlen, on see tõsi, välja arvatud, kui ma eksin. 
Ei, oma lapse isaks kellegi teise pakkumist kui bioloogiline isa ma valena ei näe. See ongi ju "keda dokumendid peavad lapse isaks", mitte mingi bioloogilise tõe tagaajamine. 

15 kommentaari:

  1. Eks südametunnistusega tuleb kompromisse leida meil kõigil (ega ilmaasjata ei kõla vormel "tõde, kogu tõde ja ainult tõde") ning kui mees on nõus, et tegu on juriidiliselt tema lapsega, ongi pm kõik koššer - mis iganes sealt laekast kunagi välja peaks tulema.

    Tegelikult polekski kommenteerinud, aga tähenärija minus ärkas ja küsis, et kas tõesti Laechis, mitte Lachesis?

    Neffi olen lugenud ammu-ammu, aga selle kohta ei mäleta palju, kuigi meeles on stroofike "Tarquini superbi, buoni soldati!" - ja et esimeses osas räägiti järgmistest osadest natuke ette, kuid ühe pealkiri töö käigus muutus ("Kaunis võlujanna" -> "Ilus nõid") :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jep, trükkisin valesti, sest lapsena lugesin valesti ja arvasin, et tean nime =)
      On Lachesis.

      Kustuta
  2. Kui bioloogiline vanemlus pole oluline, siis võiks ju sünnitusmajast lahkujatele beebisid suvaliselt kaasa anda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui ma olen 9 kuud kedagi enda sees kasvatanud ja tundnud, mul on temaga teatud side juba. =P

      Kustuta
    2. Ach, muidugi: ära toida trolli!
      Sry, et vastasin, aga jääb üles, et trollide mittetoitmist meenutada!

      Kustuta
  3. Oh, notsu, ma ei saa sellest eraldi postitust, aga mul tuli praegu pähe, mis värk mul kõige selle headuse, täiuslikkuse ja et-keegi-teaks-kõike-ja-annaks-au värgiga on!

    Ma tahaksin, et mind armastataks, kuigi ma ei ole täiuslik.
    Aga mind ei armastata isegi kui ma OLEN enda jaoks ja silmis täiuslik ja arrrgh! Miks, kuidas, miks, MIKS?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sind armastatakse, aga sa pole rahul, sest sind armastatakse VALESTI, mitte nii, nagu sina armastust enda jaoks ette kujutad. Ootad täiuslikku armastust ebatäiuslikelt inimestelt.
      Näib mulle.

      Kustuta
    2. Armastus on armastus, kui ma saan aru, et see on armastus, mhmh.

      Kustuta
    3. Tahtmine täiusliku armastuse järele, kuigi ei suuda ise olla täiuslik, on normaalne täitmata jäämisele määratud tahtmine, küllap on see kõigil olemas. ("täitmata jäämisele määratud" - st maailmas täitmatusele määratud, seepärast ma räägingi, et sa ootad maailmast selliste vajaduste rahuldamist, mida tavaliselt saadakse religioonist.)

      Kõigil ei tekita see aga sisimat survet ise täiuslik olla, vähemalt mitte teatud vanusest alates, päris levinud on leppimine "mina ei ole täiuslik, teised ka ei ole, elu ongi selline, mina ei saa alati teistelt, mis ma tahan, nemad ei saa minult, aga vahel läheb õnneks."

      Puritaanidel on teisiti, nemad püüavad täiuslikud olla ja mõnes puritaanlikus voolus ongi justkui jumalik (st see täiuslik) armastus siis kätte saadud, kui kõik normid on täidetud.

      Ma vaatasin hiljuti Austraalia ortodokssete juutide enklaavist dokfilmi ja mõtlesin vahepeal, et sulle võiks sellises grupis elamine täitsa sobida: on selged nõuded, mida täita ja mulle jäi mulje, et see ongi põhiline usuelu, keegi ei oota individuaalset usulist ilmutust, vaid kõigest tahtmist selliste nõuetega elu elada ja sellega on teadmine jumalikust heakskiidust olemas (kusjuures igal aastal on selle puhuks, kui pole õnnestunud nõudeid päris täita, ka lepituspüha olemas, nii et isegi läbikukkumisel ei pea süükoormaga lõpmatuseni ringi käima); ei ole karjäärisurvet, sest suurem osa karjääre nende nõudmistega nagunii ei sobi; naisterahva ideaalne elu on lapsi kasvatada; kogukond toetab üksteist; elu elatakse valdavalt selle linnaosa piires, nii et pole ka muljekoormuse ohtu.

      No ja kellele ei meeldi, saab ära minna ja suvalise austraallase või Austraalia liberaalse juudi elu elada.

      Kustuta
    4. No kui juba tuleb: "Me elame nii, et jumal meid armastaks," mul tuleb kohe vastuseks: "Mis jumal? Miks just see?! Kas on mingi garantii, et ta armastab? Ok, alustame garantiist, et ta olemas on?!"
      Ehk ma ei saa selliseid asju võtta, sest ma ei usu =/

      Kustuta
  4. Kui sa oleks selles kogukonnas üles kasvanud, siis võib-olla ei tuleks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ... aga isegi kui need küsimused tuleks, siis kogukonna silmis adekvaatne olemiseks piisaks ikkagi ka reeglite täitmisest.

      Su kirjelduste põhjal tundub, et su vanemad esindasid - mitte küll religioosses, vaid argises mõttes - sellist jumalikku täiust, mis on inimeste maailmas võimatu ("lapsi ei tohi kiita").

      Mis on eriti ränk just siis, kui seda tehakse argises ja praktilises võtmes. Kui selline ideaal on religioonis, käib sellega kaasas ka teadmine, et see ongi inimeste maailmas võimatu, järelikult ei tohi keegi lihtsalt oma tubliduse pärast teistele pähe sülitada (jumalikust perspektiivist on see tublidus-edetabeli astmete vahe kaduvväike, kindlasti väiksem kui pähesülitamise enese halbus).

      Kui sellist täiust päris inimestelt päris elus nõuda, ei saagi tulemus olla muu kui pettumus.

      Kui su vanemad oleks olnud pigem ortodokkssete juutide stiilis, kasvõi ilmalikuna - ehk "palju nõudmisi, aga siiski lõplikus koguses, nende täitmisel oled hea", oleks sul olnud võimalk kiita saada.

      Kustuta
    2. grr, kirjutada ei oska. *ortodokssete*.

      ja kui ma kirjutasin "esindasid jumalikku täiust", siis ma mõtlesin, et esindasid maailmavaadet, kus heaks saab pidada ainult jumalikku täiust, alla selle ei vääri miski kiitust, mis tähendab, et miski ei väärigi kiitust.

      Kustuta
    3. pmst üritasin ma viimase paari kommentaariga öelda, et kui religioosne eetika kolib ilmalikku süsteemi üle, selle usuline külg kukub tagant ära, siis konkreetsete reeglitega religioon töötab ilmalikus elus paremini kui abstraktne-müstiline. Tekitab vähem frustratsiooni.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.