neljapäev, 18. august 2022

Oh

On nii nõme tunda, et midagi pole loota. See mis on, ongi nii hea, kui olla saab. As good as it gets. 
See pole eriti hea.
Samuti tuli pähe - lihtsalt, suvaliselt, koerajalutamise ajal - et kõik need "ei tasu nii palju mõelda, see teeb õnnetumaks" ütlejad-mõtlejad võtavad asju vales järjestuses. 
Mitte mõtlemine ei tee õnnetumaks, vaid ma viitsin nii palju enda ja üldse inimkäitumise üle mõelda, sest ma olen õnnetu loomusega. Pidevalt on: "Aga äkki ikka kuidagi saab õnnelikuks???"
Kõik need teooriad, mis on "ole õnnelik praegu, ära oota!" toimivad ainult selle piirini, et mul on PRAEGU rõve olla ja ainus, mille ma saan mõtlemisest "ega hea kallim ega uus laps teeks mind õnnelikumaks" on lootusetus.
Kui inimene on niigi õnnelik, tal ei ole vaja mõelda iseenda ja inimloomade peale niimoodi. Aga mul on vaja.
Ma mõtlen ja mõtlen, sest peab ju kuidagi teisiti saama.

Ja jah, ilmselt saabki.
Aga natuke jube on loota, et juhtub midagi halba!
Kusjuures seda ma tegin ka lapsena - lootsin, et juhtub midagi halba. Mingi teadmiseta hormoonidest ja omaenda keha käitumisest mulle nii meeldis uneleda sellest, kuidas algab sõda või kurjad kollid pääsevad maailma peale lahti või talv ei lõppegi või muud sellist. Ma mõtlesin ka hoolega välja, mida teha kui ma nägemise kaotan, kuidas elada, kui kuulmise, kuidas ühe jalaga, jalutuna jne. Ja kuidas juhul, kui mingi jube õnnetus tule või happega teeb mu näo vastikuks vaadata, ikka eriline ja ihaldusväärne olla (ma kannan kogu aeg maski, väga teatraalseid ja täiesti ümbitsevast eristuvaid rõivaid, liigutan end kogu aeg teadliku graatsiaga). 
Ma lootsin õnnetusi. 
Aga nüüd on ikkagi hirmus neid loota, sest ma pole enam laps ja mõte kõikidele teistele saabuvatest kannatustest muudab halva lootmise kuidagi ebamoraalseks. 

Võiksin loota, et MINUGA juhtuks. Et saaksin tellisega pähe vms.
Aga seda olen nagunii nii kaua teinud, et olen kaotanud lootuse kogemata auto alla jääda, kogemata pimedal tänaval vägistatud saada (röövida pole mult nagunii midagi), peksa saada pole ma kunagi lootnudki. Rääkimata rõõmust olla allakukkuvas lennukis - esiteks tuleksid teised kaasa, EBAMORAALNE, teiseks ma lendan vast korra viie aasta sees. Et just siis, kui mina sees, kukuks lennumasin alla? Ha. Ha. Ha.
 Ei, selleks, et midagi juhtuks, pean ise rongi alla minema ja sealt, nagu näha, tulin ka välja mitte ainult elusalt, vaid peale vaadates ka üsna tervelt. Noh, läks natuke aega, et arusaadavalt rääkima ja otse kõndima hakata, aga ei mingeid jubedaid arme, halvatust vms. 
Ainult jalad valutavad halbadel aegadel, aga seda ei usu tegelikult isegi arstid. 
Ja sellist halba, mille olemasolu keegi teine ei usu, mis mul lihtsalt ON, on mul niigi kõvasti ülearu, tänan väga.

Täiesti nõme.

Ma ei ole kandnud kokkupigistatud rusikas võtmeid, ma ei ole vältinud meestekampadest möödajalutamist, ma olen isegi sihilikult nende VAHELT läbi läinud, selle asemel, et väikest pööret teha ja mööda minna. 
Sest kui juhtub Midagi Halba, see minu maailmas on Midagi Head. 
Ja noh, ma olen hea meelega natuke uhke ja ülbe olukorras, kus mind eeldataks olema hirmul ja pispisikene. 
Ainult ma ei mõelnud oma halvaotsimisest kunagi sedasi, et otsin halba. Ma lihtsalt mõtlesin, et olen maru julge, miks keegi seda ei hinda, miks ma saan PAHANDADA, et nagu väidaksin teiste naiste hirmud mõttetud olevat oma rumala vaprusega?! Mäh?!

Aga ikkagi. 
Hirmus on mõelda, et ainus, millele oma parema elu nimel loota, on Millegi Eredalt Halva juhtumine.
Ei, muidugi rõõmustaksid mind mõned head asjad ka. Kui K tuleks mu juurde, ütleks, et on järele mõelnud ja tahab mind oma naiseks. Kui jääksin maagiliselt seksita rasedaks. Kui korraga kirjutaksid mulle kaks või lausa kolm erinevat kirjastajat ja küsiksid midagi avaldada, ükskõik mida, nad väga tahavad.
Ach, olgem ausad: piisaks ühestki. 
Aga noh, jah.
Auto alla jääda tundub siiski oluliselt tõenäolisemana - ja seda arvestades, et ma tegelikult ei looda kogemata auto alla jääda enam. Ainult kui tahtlikult ette astun või hakkan jooksma ning siis teele meelega veidralt tössima jään, võiks juhtuda. 

Sandman tuli ka välja. Oli päris tore, aga nüüd pole sedagi enam oodata. Tühjus, lagedus, mitte midagi. 
Kui eredad halbused välja arvata - ja välja ma arvan nad seepärast, et nad oleksid TOREDAD - on ees ootamas ainult halvad asjad.
Poeglaps läheb jälle kooli ja kooli jälestame me mõlemad. 
Võibolla ei pikendata mu vabakutselise loovisiku toetust. Või on pikendamistaotlus kadunud, sest ma saatsin selle juba juuli alguses. 
Raamatute füüsiline valmistamine on sitaks kalliks läinud ja ma kardan iga kirjastaja pärast, kes minu loodu alla oma finantsid paneb. 
Ühtlasi olen seega väga kõhklev ja vist ei hakkagi JÄLLE kord luulekogu käsikirja kokku panema ja kuskile saatma. 
Nagunii ei taheta. 
Keetsin puljongi, nüüd ma pean sellest suppi tegema, et ta halvaks ei läheks. Poeglaps nagunii ei taha seda süüa, sest on suvi ja soe ja võeh, supp. Nii et mul saab olema hulk suppi ja mõned päevad nüri supisöömist ootavad. 
Leiba ka pole, et supi kõrvale süüa. Ainult saia, sest ma ostan korraga ainult kas ühte või teist ja mul oli maapähklivõi ja moosiga röstsaia isu poes. 
Olgu, tegin supi valmis. 
Süüa seda küll ei taha.
Oh, kus ma jään. 

Samuti: viimati, kui kraadisin, polnud isegi palavikku. =( 

44 kommentaari:

  1. Kuigi mingil ajal kartsin ma meeste- või hilisteismeliste poiste kampadelt mingeid negatiivseid kommentaare kuulda.
    SEE oli minu hirm - öeldakse, et mehed kardavad, et naised naeravad nende üle ja naised kardavad, et mehed tapavad nad ära?
    Mina olen kartnud aint seda, et nad naeravad minu üle.

    VastaKustuta
  2. Pai.
    Sest maailmas on head rohkem, paraku on see ebaühtlaselt jaotunud. Mõnikord õnnestub ehk kõigil tihedama õnne kohast läbi libiseda.
    Võibolla sa ootad paha, et hea pärast seda veel parem paistaks? On se võimalik?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ebatõeäoline. Mul ei olnud vaja mingit lahendust Ukraina sõjale, et vunki täis minna ja paar head kuud ellu saada.
      Piisas sellest, et viskas adrenaliini üles ja kohe hakkas lahe.

      Kustuta
    2. Või noh: samal ajal see muidugi ONGI see.
      Mitte "pärast", aga kui on rõve, kui juhtuvad halvad asjad, omandab hea hoopis teise värvingu. Korraga on päikeselaik, milles istuda, mitte: "Nojah, tore päike, peaksin selle üle rõõmustama, aga ei jaksa," vaid "Ja minu ümber on kullane valgus ning õhk nii magus kui siirup".
      Ma mäletan väga eredalt päikeselaigus söödud lõunasööki nädalal Enne Rongi näiteks.
      Kui on halb, ma tunnetan head palju tugevamalt.

      Kustuta
  3. Ma tean, et palumata nõuandmine on harva hea mõte, aga. Sul oli vist kunagi psühholoogi v terapeudiga mingi negatiivne kogemus? Aga kas sa uuesti ei taha proovida mõne teisega ja vb teise lähenemisega? Skeemiteraapia nt? Psühhodraama? Hakomi? Muidugi võib olla tõrge, et "mida saavad nemad mulle öelda, mida ma enda kohta veel ei tea", aga paljud on kuuldavasti siiski abi saanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on kogemused mitmete terapeutidega.
      Mitte ühega, vaid ... neljaga. Pluss üks kohutav psühhiaater.
      Ma olen üsna väga kindel, et mu probleem on kehakeemiline, mitte jutuga muudetav.

      Kustuta
    2. Või noh.
      Ma tegelt ei saa aru, mida teraapia (nt skeemiteraapia) saaks mulle teha ülalkirjeldatud olukorra muutmiseks. Õpetada, et jube tähtsad asjad on ikkagi lapse hinded ja tunnistused, vööümbermõõt, uus vaip ja muud sellised asjad? Et kui mul oleks lootust saada need kuidagi head ja siis ... eeee ... see annaks indu elada?
      Ma tõesti ei tahaks seda, selge tagasiminek ju =)
      Ma hoolisin kunagi neist asjust, usus et, et Rahvas Teab, Kuidas Õnnelikuks Saab ja Need On Mingid Tähtsad Asjad.
      Enam küll ei taha nii rumalaid asju uskuda.

      Kustuta
    3. Täpselt muidugi ei tea, aga tundub ülimalt ebausutav, et terapeut hakkaks sind õpetama, et vaip ja vööümbermõõt on tähtsad. Ma olen aru saanud, et nad pigem aitavad leida mingi käitumusliku v mentaalse tööriista, millega tulla välja ebameeldivast olekust (nt "mind häirib see, et minu meelest mingid inimesed ootavad, et ma oleks X ja teeks Y, aga mina ei taha või ei suuda ei X ega Y, aga samas neid ootustega inimesi ma ei saa või ei taha või ei oska täielikult ignoreerida"). Näide oli illustreeriv. Aga noh, tõsi on, et sellel alal tegutseb väga erineva tausta ja tasemega tegelasi.

      Kustuta
    4. Järgneb mammutkommentaarm nii pikk, et ei mahu ühte kasti ära, tuleb mitmes:

      Esimene silma torkav su pakutud vääridee on, et mul on vale hoiak, vale suhtumine, kui ma suhtuks mingitesse elus ette tulevatesse olukordadesse teisiti, oleks kohe parem olla. Vms.
      Illustreeriv näide ses osas ei päde, et tegu ei ole mu elu raskeks tegeva olukorraga, tegu on mõnevõrra tüütu olukorraga. Mul ei ole elu raske "sellepärast, et on nii". Mu elu raskus lihtsalt ilmneb vahel nii.
      Mul ei ole "häirivat hoiakut". Veel vähem "häirivat olekut". Ma ei ole õnnetu, sest inimesed on mölakad, ma olen õnnetu ja siis on veel inimesed kah mölakad ja oeh, ma lihtsalt ei jaksa.
      Ehk: "mul on sitt olla, kuigi kõik on hästi".
      Ja see ei ole mõtlemise küsimus. Hoiakute või olekute. See on kehakeemia küsimus ja teraapiaga saab mõjutada ainult nende inimeste hormoone, kel need niigi kogu aeg jooksevad. Nö. vahetada suunda.
      Aga kui hormoone lihtsalt eritub väga minimaalselt, ei ole teraapiaga midagi teha, sest räägi või ära räägi, neid ei tule.
      Phmt "mhmh, ahah, mhmh, ahah, huh, mul on tunne, et mul pole mõtet teie juures käia, sest midagi ei muutu."
      "Aga tulemusi näebki alles kahe aasta pärast!"
      Kahe aasta pärast:
      "Head aega."
      Midagi ei muutunud, mul on hea meel, et ma enam tema juures käima ei pea, sest see oli siiski oluline koormus - teise linna kella peale sõit.
      Teiste kellegi juures ma nii kaua ei käinud. 9 kuud, 6 kuud ja mõned nädalad (aga see-eest mitu korda nädalas).

      Kustuta
    5. Sa üritad mind veenda, et mind saab jutuga terveks ravida. Mina väidan kogemustele toetudes, et mind ei saa terveks ravida, aga eriti mitte jutuga.
      Ükski jutt IIAL pole mulle midagi teinud. Välja arvatud üks lause, mida Haapsalu Neuroloogilise Haigla psühholoog ütles:
      Mina: "No äkki läheb halvasti."
      Tema: "Aga äkki läheb hästi!"
      See oli valgustuslik. Tõesti, kui asjad on ebakindlad, võib HÄSTI ka minna! Väga ilus mõte.

      Kahjuks enamasti mind väga ei morjenda, kas läheb halvasti või hästi.
      St. kui läheb halvasti, hingan sügavalt, nojah, mis teha, tuleb end kokku võtta, teisiti proovida - ja tuju läheb halvemaks, kuigi vast mitte nii palju kui mõnel teisel.
      Kui läheb hästi, naeratan, rõõmustan veerand tundi (ootamatute asjade üle kauem, aga kui mul on ette küsimus, et noh, kas pikendatakse toetust või ei nt, veerand tundi) ja neist kümme minutit mõtlen juba teistele asjadele, lihtsalt sees on soe ja kindel, ei ole selles osas halba tunnet.
      Kõik.
      Mind ei morjenda väga.
      Mida saaks jutuga muuta? Psühhodramaatilise läbimänguga? Mind ei huvita nii palju, et nutta või vihastada vms.
      Ema (mu ema on psühholoog) hoiatas mind enne esimese terapeudi juurde minekut, et väga raske võib olla ja nutma ajada, aga katsu aus olla ja vastu võtta jne.
      Mul ei ole kunagi isegi NATUKE tunnet olnud, et hakkaks nutma või et rasked teemad või et ei tahaks end paljastada vms.
      Ainus, mida ma tunnen on: kle, ma olen kõik sellest ära rääkinud ja sa ajad mulle mingit iba, mida ma ise ka psühholoogialoengutest või -raamatutest kuulnud olen? Räägiks midagi uut ka? Jeebus küll, see jutt on lausa psühhoanalüütiline! Piinlik. Äkki üritaks mõelda võtmetes, mis ei ole 100 aasta eest heade ideedena tundunud jama? Ah, ok, mida mina sind õpetan, sina peaks mind aitama, mitte vastupidi. Jura oma jura edasi, pole minu asi.

      Ravimid - vbla.

      Ravimite osas ma nii skeptiline ei ole.
      Lihtsalt meie kunstlikud hormoonid ei ole sel tasemel veel, et mind päriselt aidata. Vbla 30 aasta pärast on. Vbla ei ole. Vbla olen ma liiga imelik, et nii väheste inimeste jaoks üldse hakataks uut ravimit tegema ja katsetama. Aga samas - vbla ei ole.
      Vbla on tegelt minusuguseid palju. Minusuguseid, kelle jaoks serotoniini tagasihaarde inhiitorid on mõnevõrra abistavad, aga pikas perspektiivis mitte. Ka netis on kirjas, et tasapisi keha vastuvõtlikkus neile langeb ja peaks ravimit vahetama - aint minu katsed ravimit vahetada ei kandnud vilja, üks psühhiaater soovitas teraapiasse naasta, teine oletas, et mul on psühhoos ja soovitas psühhoosiravimeid, ja siis ma lihtsalt - toimetan omasoodu.

      Kustuta
    6. Ja tundub, et edukamalt kui ükski eriharitud inimene on suutnud. Eks ole, ma vähemalt olen jõudnud üldse idee juurde, et sitt hormoonieritus on mu probleem nr 1, mitte serotoniinipuudus ainsana.
      Ma ei saa hästi üle sellest, et MITTE KEEGI pole mulle "vähe hormoone on," öelnud.
      Sest see samas ON teaduslik üldteave. "Pole teada, kas see on depressiooni põhjus või tulemus, aga depressiivikutel on elanikkonna keskmisega võrreldes vähe kõiki hormoone". Ma ise pidin artiklite, kogemuste ja ema lausutud "ach, muidugi on sul hea, adrenaliin jookseb"-poole lause pealt kokkku leiutama, mis minuga toimub.

      Ja et ma lisaks tahaks osade hulluse ravijate peale süljata ja osadele pai teha ja julgustavalt öelda, et noh, eks te tegite oma parima, ärritab mind veel eriti.
      Nagu - NEMAD peaks olema tugevamad, need, kelle peale MINA toetuda võiksin.
      JA no ei.
      NO EI.

      Ja jah, mind praegu häirib küll, et inimesed on napakad. Aga ma võin ka öelda, et kui mul on sees hea kindel tunne, on, mul on jumala kama.
      Pole minu asi - mitte ainult teoreetiliselt, vaid tunne on ka selline.
      Mind-tõesti-ei-huvita-mis-te-teete-ja-mõtlete - tunne.

      Kustuta
  4. Kirjutasid kord, et ei saa aru, kuidas inimesed soovivad suhelda vaid seepärast, et teine tundub neile "huvitav". Ma mõtlen pidevalt ja ka selle posti all, et Su mõtted lummavad mind, ma olen võlutud, ehkki teemad on tavamõtlemise mõttes valusad, rasked. Ei, me ei pea suhtlema. Ja ehk on mu komm teemavälisuse tõttu ärritav. Aga ma pean ütlema, et Sa huvitad mind, ma tahan Su siinsetest lugudest midagi saada. Ja et ma ei tea tegelikult murdosagi Su elust. Lihtsalt aitäh, et kirjutad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. AWWW.
      Täh ütlemast!
      Muidu, teemal "huvitav" - eks ma vist olen liiga tundlik väljendamise osas. Mu jaoks on igati ok, kui öeldaks "mul on sinuga huvitav". Lihtsalt "sa oled huvitav inimene" mu jaoks ei tähenda seda, see tähendab lihtsalt kirjeldust. Nagu "see rohi on roheline" ei tähenda mitte, et ma tahaks sinna astuda või istuda või et mulle meeldib seda vaadata vms. See on lihtsalt kirjeldus.

      Kustuta
  5. "sellist halba, mille olemasolu keegi teine ei usu, mis mul lihtsalt ON, on mul niigi kõvasti ülearu, tänan väga."

    kas see tähendab, et ootamatute katastroofide hea külg on ka see, et need on üldtunnustatud hädad ja neid usutakse?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oojaa =) S.t. seda ka, aga mhmh. "See on jah ahastamisteema" vs "aga sul on kõik hästi ju?" (+ mine teraapiasse, ilmselgelt sa mõtled valesti.)

      Kustuta
    2. ma kujutan tglt ette, et ideaalne teraapia päästaks ära sellest survest, et su hädad peavad üldtunnustatud olema. Aga selleks peaks olema väga terane terapeut.

      Mõtlen vahepeal, et üle keskmise intelligentsetel inimestel ongi vaja väga erilist terapeuti, sest nagu sa kirjeldad - sa ise oled paljud nõksud juba oma käe peal välja mõelnud. Rumalam inimene võib-olla ei oleks, tema saaks kohe sellise nõksu väljapakkumisest kasu.

      Pluss see, et isegi kui terapeudil peaks olema midagi asjalikku pakkuda, on seda õudselt raske vastu võttta, kui ta tundub patsiendile endast rumalam.

      Minu puhul on isegi häda, kui ta tundub vähem intellektuaalne (mis ei tähenda tingimata rumalamat). Umbes et ma pean sõnu valima, kui temaga räägin, et ta kindlasti aru saaks. Väsitav.

      Kustuta
    3. Ma kipun lähenema nii: "Ta on sel teemal tark, tema oskab, isegi kui mulle tundub, et ei oska, tema teab."
      Ja siis ma tükk aega ei usu ennast, kui on tunne, et ei tea ta sittagi ja abi pole tast ka.
      "Mulle ainult tundub, TEGELIKULT toimub midagi, mida ma ei näe ja millest aru ei saa, ent see aitab mind kindlasti."
      Ja kui ma siis aru saan, et ei, ei toimigi, absoluutselt ei toimigiiiiiiiiii, ma olen palju vihasem ja pettunum, kui oleksin kohe alguses kahtlevana olnud.
      Selleks vbla oleks ka pidnud väga terane terapeut olema, et tabada ära mu naiivne looturikkus ja et kinnitused, et mul on tore, on väga kahtlased =D
      Tegelt viimasega oli juba "ma ei oota talt muud väga midagi kui et ta mu olemist halvemaks ei teeks" (=et mul tema pärast piinlik ei oleks) ja ega ta midagi eriti teinud ka. Lihtsalt ajasime juttu ja vahel ta kiitis mind, et sellist visadust ikka paljudel ei ole, luba endal uhke olla oma igapäevase kirjutamise üle, ja autistidel ongi jube raske töökohtadega, kus pole kindlaid kohustusi, see tallitöö pidi mulle ikka väga raske olema.
      Aga noh. See oli töötukassa osaliste töövõimetute toetusprogrammi raames, raha - nagu ka kümme euri tunnist - ma küll selle eest ei maksaks =D

      Kustuta
    4. Ehk siis minu probleem polnud vähemalt esialgu "raske vastu võtta", minu probleem oli "ma usun kõike ja teen kõike ja ei mõista, mis üldse parem ei hakka???"

      Kustuta
    5. Oh, ma sain just aru =)
      Sa ka arvad,et ega mul ju TEGELIKULT ei ole toredam, kui ma auto olla jääksin versus igapäevane elu.
      Siis mul oleks lihtsalt kaastunne võtta ja seepärast tore. Aga mul on: "Siis oleks kaastunne võtta, jah, aga mul OLEKSKI tore ka. Lihtsalt nagu - lust ja rõõm, sest need hormoonid nõristuksid, mis muidu puudu on PLUSS rahvas arvaks, et oi, ma nii vapper olen, nii vingelt kannan ära jne."
      Ehk mul oleks PÄRISELT ka toredam, mitte ainult et teiste suhtumine oleks nunnum.

      Kustuta
    6. Kui ma kogu selle "sul on teraapiat vaja" teema kokku võtan, siis minu jaoks on see gaslightning par exellance - sa ei tunne, mida sa tunned, tegelt käib hoopis teistmoodi, inimesed on teistsugused, järelt sina oled ka teistsugune, sa aint arvad, et tead midagi enda kohta, aga tegelt ei tea, spetsialistid teavad paremini.

      Ja see on kogu mu elu.
      Nagu KOGU MU ELU.
      Ma olen ju psühholoogide laps. Päris pisikesest saati on mulle kinnitatud, et see, mis ma teen, olen, kuidas käitun, see on mingite vigaste siseprotsesside tulem ja TEGELIKULT ma ei tunne, mida ma tunnen, kogen valesti, tegelt on teistmoodi jne.
      Mul on nii kopp ees sellest.
      Selle üks tulem on, et ma ei usalda ennast ja oma reaktsioone, kogu aeg arvan, et TEGELIKULT on kuskil keegi targem, kes teab paremini. Ja teine on see, et ma rämedalt vihastan, kui see jälle tuleb. Kui ma usaldan teiste arvamusi ja selgub, et EI, see, mida mina tundsin, kogesin, arvasin, tegelt pädeb, ma vihastan risti ja põiki, kui mind ikkagi ei usuta.
      "EI, sul lihtsalt ei vedanud, TEGELIKULT terapeudid teavad ja tunnevad inimesi, sa saaksid abi."
      Ja kui ma jääksin uskuma - sest ma olen väga kõva uskuma, et TEGELIKULT ma ikka olen nagu arvatakse inimesi olevat, lihtsalt ise ei saa sellest aru, TEGELIKULT ma mõtlen-kogen-tunnen valesti - ja läheks JÄLLE nagu alati, ma
      a) põlgaksin ennast, et ma jälle ei usaldanud ennast, vaid mingeid müstilisi Teisi
      b) põlgaksin veel sügavamalt nõuandjaid
      c) põlgaksin ennast, et krt, ma ikka ÜLDSE ei õpi.
      Ja ma ei taha seda.
      Nagu ... minu kogemused hakkavad korraga mängima, kui mul on neile ametlik diagnoos taha panna. SIIS inimesed usuvad. "Ma poleks iial uskunud, et sa ennast tappa võid" ütleb mulle inimene, kellele ma kirjutasin, kuidas käisin rongiaegu vaatamas, et kui ma pärast koolipäeva ennast tapma lähen, liiga kaua ootama ei peaks.
      Mida mina ütlen ja tunnen, omab usutavust, kui kas olen ära teinud või kui ametlik diagnoos on. "Tal diagnoositi teise astme depressioon" ütles mu ema uhkusega, kui ma enne psühhiaatriaja talt välja nõudmist polnud aasta otsa koolis käinud ja ei suutnud uksest välja minna, vaid lihtsalt nutsin saapaid jalga pannes tund aega kodus. Helistasin eluliinile. NIIII halb oli.
      Aga et mul PÄRISELT halb on, muutus usutavaks, kui psühhiaater ütles, et haige.
      NAgu ... mul on nii kopp ees sellest.
      NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII.

      Kustuta
  6. "Sa ka arvad,et ega mul ju TEGELIKULT ei ole toredam, kui ma auto olla jääksin versus igapäevane elu.
    Siis mul oleks lihtsalt kaastunne võtta ja seepärast tore. Aga mul on: "Siis oleks kaastunne võtta, jah, aga mul OLEKSKI tore ka. Lihtsalt nagu - lust ja rõõm, sest need hormoonid nõristuksid, mis muidu puudu on PLUSS rahvas arvaks, et oi, ma nii vapper olen, nii vingelt kannan ära jne.""

    ma mõtlesin pigem sellises suunas, et selle põhjal, mis sa kirjutad, on sul suurem osa ajast nii halb, et sa juba samahästi kui oledki auto all või põlenud nahaga, ainult et seda ei ole avalikult näha.

    Mul on üks psühholoogikogemus, millest mul jäi tunne, et ma kavaldan ta kogu aeg üle, ja ma oleks tahtnud, et ta oleks piisavalt läbinägelik, et mu kavaldamisest, mu hakkamasaajast fassaadist läbi näha, sest see fassaad on ise üks mu probleeme. Ja ta lõpetas seansid enne, kui ma jõudsin teda piisavalt usaldama hakata, et seda fassaadi ise langetada. Sest tänu fassaadile jäi talle mulje, et ma, ee, saan ju hakkama.

    (no mõnes mõttes saangi, aga ega tehniline hakkamasaamine pole veel kõik, elu ei peaks olema kõigest ellujäämine.)

    Aga kuskil mu unistustes eksisteerivad platoonilised ideaalterapeudid. Selline platooniline ideaalterapeut saaks aru, et sul on vaja oma kaotatud silmi tagasi ning neid omaenda silmi (või mis iganes tajuorganeid) taas usaldama õppida. Ja siis ta annaks muudkui seda vajalikku tagasisidet, mis seda teha aitaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks ole, ta võiks ju targem olla kui mina. Läbi näha =)
      Naiivne lootus ...

      Aga see oli üks mu suuri valgustusi aastate eest.
      "Usalda ennast, keegi ei tunne sind paremini kui sa ise!"
      Ja ma olen ennast suhtkoht usaldama hakanud ka sittate terapeutide või veidi paremate kui sittade, aga siiski suht kasutute terapeutide kõrvalt. Lihtsalt nii ajab närvi, et Teh Üldsus ikka tahaks, et ma ei usaldaks ennast, vaid teisi, mida mina mõtlen, ju ei loe.

      Kuna sa oled KAUA lugenud, sa vbla mäletad kuidas mul oli pidevprobleem "olen nähtamatu inimene, mind tegelt ei ole olemas". See ilmselt oli tulemus - kui mu reaktsioonid ei loe, kui mu tunded ei loe, kui see, mida mina arvan, on vale ja keegi teine teab paremini, tekkiski tunne, et MIND ei ole olemas. See, mida ma endaks pean, seda ei ole olemas, sest kogu aeg sain tagasisidet, kuidas ma kogen-arvan-mõtlen-tunnen VALESTI, tegelt on teistmoodi. Ja seda, keda teised minuks peavad, ammugi ei ole, sest selliseid tundeid-mõtteid-reaktsioone-kogemusi pole vabshee olemas, mida nemad olevat arvavad. Mina neid ei tunne igatahes. Ja "vaadake MIND, tundke ära MIND, see olen MINA ju, hei, kuulake, ma olen olemas!", mis on phmt see võrgupäevik..

      Ja pidevlugejana sa ka näed, et see mitte-olemas-olemise probleem on ära kadunud.
      Aga see ei tähenda, et ma närvi ei läheks, kui tuleb järjekordne ja ütleb, et tema teab paremini, kuidas ma olen, kes ma olen, kuidas elada võiksin jne
      Ükskõik kui respekteerivalt ja kenasti ta väljendub (ep, Unknown, kes vbla on jälle ep ja vbla ei ole - mul ei ole üldse etteheiteid sellele, kuidas te väljendute, ma saan aru, et väga ettevaatlikult ja austavalt - aga ma lihtsalt lähen pahuraks, kui idee väljendumiste taga on: "Sa ei ole adekvaatne inimene, tegelt suudaks keegi teine ikka paremini su elu paika panna kui sina ise.")

      Kustuta
  7. Lihtsalt minu arvamus, mis ei pretendeeri mingile sügavale tõele. Terapeudid vast ikka ei mõtle, et "sa tunned valesti", "sa mõtled valesti", "sa oled rumal", "sa oled ebaadekvaatne", "sa peaksid muutuma", "mina tean paremini, mis sa oled ja kuidas sa oled". Pigem nad ikka ütlevad, et sa oled okei igal juhul, aga kui sa tunned, et sul on halb olla, siis vaatame, kas on mingeid asju (peale ravimite), mis võiks teha olemist paremaks. Sa ütled, et pisikesest saati on sulle kinnitatud, et see, mida sa teed, on kuidagi vale ja vigane -- selle peale ei ole ju kuidagi vale, vaid on täiesti adekvaatne ja loogiline tunda ennast halvasti, kui sinus mõni heauskne ja/või ebapädev nõuandja tahtmatult sama skeemi aktiveerib. Ei ole ka kuidagi vale lihtsalt ollagi ärritunud ja pahur, kuni tunne üle läheb. Ei ole ka kuidagi vale see tunne ära ratsionaliseerida ("näe, minus ärkas jälle valesti mõistetud laps") aga seda ikkagi edasi tunda. Ja ei ole ka vale otsustada otsida mingit praktilist tööriista, mis teeks selle tunde vähem häirivaks. Terapeut ei pea sind lolliks; samamoodi on sportlastel treenerid, kuigi sportlane teab ju kindlasti ise ka (ja ilmselt veel kõige paremini), mis ta sooritust parandab. Päeva lõpuks taandub kõik sellele, kas sa tahad mingit muutust või ei. Aga kui sa tunned, et mistahes muutuse soovimine tähendaks juba iseenesest tunnistamist, et sa oled praegu kuidagi vale, siis on vist natuke, jah, ummik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tead, tegelt mulle isegi ei -öeldud, et vale või vigane =) Minupoolseid avaldusi lihtsalt ignoreeriti, sest TEGELIKULT on teistmoodi ja need teised, ignoreerijad, teavad =) Mida vähemalt paljud (need mitte-väga-terased) terapeudid teevad - teavad, mis mu väljenduste taga on, ma olen see, mis nemad mõtlevad, et ma olen. Mis ma ise arvan, on enesepettus aint.
      Mu viimane kohutav psühhiaatrikogemus - ta pani kümne minutiga paika, mis ma tema arust olen, ja edasi otsis sellele kinnitusi. Ei kuulanud, ei näinud, ei võtnud vastu. Ja ma olen jumalast kindel, et enda meelest ta oli jube läbinägelik ja teeb oma tööd hästi, kohe saab aru, mis probleemid kliendil-patsiendil on.

      Pole oluline, mida mina väidan end teadvat, tegevat või tundvat.
      Ja noh - ma ei taha selle olukorra taas-kord-kordumist.

      Muutust: ma tahaks, et mul hea oleks, oojaa. Ma lihtsalt ei usu, et terapeut ses osas mingit abi annaks.

      Kustuta
    2. P.S see oli nüüd väga selge terapeudijutt =) "Valesti mõistetud laps" =D
      Ei. Mitte laps. Valesti mõistetud täiskasvanu. Lapsena ma ei arvanud, et mul oleks üldse õigust tunda, et mul on õigus tunda. Et minu tunded on päris. Lapsena ma arvasin siiralt, et ma pean olema, mida teised ootavad.
      Ma avastasin selle, et ei pea, vaikselt väga täiskasvanuna. Nagu 30+. Vbla isegi 35+. Enne Rongi püüdsin ikka olla see, kes ma teiste arust peaksin olema.

      Ei olnud kasulik.

      Kustuta
    3. Ja see on ka üks nüanss, mida ma tõsiselt, TÕSISELT vihkan ja mida see mu pikaajaline terapeut tegi - lapseks taandamine. Kui sul on halb, siis "laps su sees sai haiget". Sittagi! Mul on PRAEGU halb, mina olen täiskasvanud, täiskasvanu sai haiget. Mida te leelotate mingist lapsest, keda ei ole olemas juba kaua-kaua? "Laps mu sees" ... ei. Ma ei ole mingi tükkideks võetav ühik "laps mu sees", "neitsi mu sees", "armastav ema mu sees" - ma ei ole. Aga arhetüüpidest ma veel saan aru, need on "selline arvatakse, et selle omaduse (nt et on ema) kandja peab olema" ja siis ma kas lepin, võitlen, ei lepi, aga ka ei võitle, mõelge, mis tahate - aga nende mõjust endale ma saan aru.
      Mida kultuuriliselt arvatakse, et on ja reaalne mina, mhmh.
      Aga see "laps mu sees" ajab lihtsalt vihale.
      Krt, see ei ole "laps mu sees", kes on väärkoheldud, see ei ole "laps mu sees", kes selle vastu mässu tõstab, see ei ole "laps mu sees", kes kõik persse saadab - see olen MINA. JUST PRAEGU!!!! MINA olen väärkoheldud, mitte "laps mu sees"!

      Kustuta
  8. Ma ei salli terapeute ja -looge.
    Olen neid vähe kylastanud, ja siis pettunud.
    Fakk, nad ei taibanud kuulata ega kysida, et MIS siis täpselt on ja MIKS mul on mingid kindlad probleemid. Sest nende elukogemus ei sisalda päris kindlasti midagi sellist. (Yli)koolis õpitu ei õpeta inimest tegelikult detaile märkama ja ära tundma. Seega on samast kõneldavast keelest hoolimata hoopis teised sõnad. Mai taha rääkida inimesega, kelle keel on hoopis teistsugune, ta kuuleb hoopis midagi muud, kui mina räägin. Selle kõige juures on idee "kõik, mida sa tunned, on okei" väärt 0 senti. Kui minu elukoolitus sisaldab "sa oled vale, kole ja sind tulebki maha lyya", või nagu Sinu, VVN, kirjeldus oma lapsepõlve vaimse vägivalla kohta, siis see ongi ainus asi, mida su ajucteab, ja ykski okei-jutt ei muuda sinu ajukeemiat. Selleks on vaja palju-palju aastaid, palju adrenaliini, võib-olla ka eduelamust ja palju ajukeemiat. (Seksi, antidepressantide ja valuvaigistite kombo on vähemalt mind jalul hoidnud ja igayks, kes selle peale nyyd silmi pööritab, võib p..se jalutada. Mul on väga head põhjused ja kõik. :))

    VastaKustuta
    Vastused
    1. =)
      Ma ütleks, et idee "kõik, mida sa tunned, on okei" on väärt täitsa palju, nt 146 eurot. Vbla isegi 346!!!
      Aga kui tahta osta maja või minu elu mõista, on naaaaatukene rohkem vaja =)

      Kustuta
    2. Minu kodutu-aastatel oli mul hoolimata kõigest alati mõni sõbranna, kes mu olemasolu valideeris. Täiskasvanud olid hirmsad, ohtlikud ja ebausaldusväärsed. Seega tolleaegne sõbranna sõna maksis naftatankeri ja võileiva jagu rohkem kui hiljem õppind spetsialisti sõna, sest vaenlasele teed ikka head nägu, et mitte surnuks piinatud saada.

      Kustuta
  9. Ma ei vihka ei psühholooge ega psühhiaatreid. Et see selglelt välja öelnud oleks.
    Ma lihtsalt ei usu, et ükski terapeut suudaks väga minu jaoks midagi teha. Natuke - mhmh, mul selliseid "nädal aega olin elevil"-asju on praegustegi ajalugudest võtta, kaasa arvatud see eriti mõttetu mees kahe aastaga - ka tema andis mulle mõned vaatenurgad, millele ma ise polnud tulnud. Aga ei midagi suurt, murrangulist, eredat - kõik suured ja olulised asjad olen ühegi terapeudi abita avastanud. Krt, ma olen blogikommentaaridest ka rohkem ideid saanud kui terapeutidega suhtlemisest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ka mina ei vihka, milleks? Lihtsalt mõttetu raharaiskamine. Nagu Sinu enda siinkirjeldatud kogemus - elus juhtuvad asjad, olukorrad, inimesed annavad väga head eneseanalyysimaterjali ja ilma surveta, mida ma ei talu.

      Kustuta
  10. Psühholoogiga vestlemas olen minagi käinud. Ja see oli - nagu siin eespool on mitmel korral mitme inimese poolt kirjeldatud - ajaraisk. Aga - ühe asja eest olen ma ikkagi tänulik. Mul oli võimalus teha teste, ma nüüd enam nime ei mäleta, oli see mingi isiksusetüübi test või midagi muud, pigem midagi muud. Selline, mis näiab ära, kui on skisofreenia või piiripealne isiksusehäite vms. Küsimusi oli kas 300 või 400, ilmatu aeg läks nendele vastamisega. Siis protsessis psühholoog kogu selle info läbi ja ma sain järgmisel vastuvõtul näha graafikut, kuhu olid joonistatud minu isikuomadused võrreldes keskmisega ja ka n-ö. normaalsuse ülempiir. Kaks valdkonda olid piiri lähedal või isegi natuke üle selle. Analüüsimine ja teiseks tundlikkus. See oli silmiavav. Kuidas ma mõtlen ise ennast auku. Mõtlen, analüüsin, kaevan täistuuridel enam-vähem ööpäevaringselt ja siis võtan kõike hinge ja isiklikult. Rohkem, kui kõik teised. Nüüd, kui vahel hakkab enesetunne väga rappa ära kiskuma, siis tuleb see graafik mulle jälle silme ette ja ma teen oma järeldused, ei peksa ennast oma mõtete vastu veriseks, püüan teha midagi muud. Ei istu kuskil omaette puntras ja ei halise, vaid katsun ennast korrakski oma ülemõtlemisest distantseerida, otsin mõneks ajaks teistsugust tegevust, kasvõi magan. Aga psühholoogi juurde tagasi küll enam ei taha, sest nüüd ma tean, kuidas näeb välja minu mõttemaailm graafikuna ja kuidas see teiste inimeste omast erineb ning mille poolest ma teistsugune olen. Vaevalt, et psühholoogil mulle sellest midagi rohkemat pakkuda oleks.

    Ega ma muud öelda ei tahtnudki, kui küsida, kas sul on õnnestunud mõnda sellist testi täita? Sellist, mida netist kätte ei saa, vaid ainult kliinilise psühholoogi juures? Ja kui, siis kas see on sulle ka näidanud midagi, mida sa ise oodanud ei oleks?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Trükivigu nagu muda. Vabandan, õpin siin lugemisprille kandma, aga vigu ikka veel ei näe parandada. Ja trükkida ka ei oska.

      Kustuta
    2. Ei ole =) Või noh, ma olen täitnud neid mitteneti-teste küll, aga need on andnud tulemuse "mingi astme depressioon" ja "kas on läinud olemine paremaks võrreldes eelmise korraga, kui test täideti" ehk siis need ei ole sedasorti, mis midagi muud avaldaks.
      Aga tõsi on, et ega mul ei ole vist abi ka sellest, kui ma saaks teada, et olen keskmisest tundlikum või keskmisest analüütilisem, sest noh - ma näen niigi, et olen keskmisest erinev. Mu probleem ei ole seal, et olen keskmisest erinev. Mu probleem on selles, et elu ei tundu tore.

      Kustuta
    3. Emotsionaalse enesetunde küsimustikud on need, mida sa kirjeldad. Minu test oli ikka hoopis midagi muud. Ega ma seda täitma polekski saanud, kui ise ei oleks küsinud. Ja küsida oskasin tänu sellele, et üks teine blogija oli oma terapeudi juures neid täitnud ning tulemustes üsna üllatunud olnud - oli piiripealne isiksusehäire. Mis, nagu ta ise ütles, seletas paljutki, mis enne arusaamatu oli olnud,

      Seda, et ma olen erinev, teadsin ma ka juba ... vähemalt kooliajast peale. Aga milles see erinevus seisneb, polnud üldse kindel. Miks teistel on nii, aga mul hoopis teistmoodi.

      Kaks testi, mis ma olen oma elus täitnud ning mille tulemus on andnud mulle ahhaa-efekti - esimene oli emotsionaalse enesetunde test (ligi 20 aastat tagasi), mis andis diagnoosiks depressioon ning ma sain tänu sellele aru, et mu erakordselt sitta enesetunnet on võimalik kirjeldada, skaalale panna, hinnata ja mõista. Teine oli see psühholoogi mammuttest, mille nime ma ei mäleta.

      See oli, kusjuures, mu viimane psühholoogi-külastus, sest ma sain aru - tal ei ole mulle pakkuda ühtki uut vaatenurka, sest ma olen ülemõtlejana juba ise kõik võimalikud vaatenurgad läbi kaalunud. Ta ei öelnud mulle mitte ühtegi mõtet, mida ma ise juba mõelnud polnud. Ainult see võimalus, kuidas võtta vähem südamesse igasugust jama, oli läbi kaalumata.

      Minu probleem seisneb küll selles, et ma olen keskmisest erinev JA ei ole päris lõpuni õppinud selle erinevusega toime tulema. Alustuseks ma isegi ei saanud aru, mille poolest ma erinen ja kus on dissonants. Nüüd ma juba natuke saan.

      See hormoonide teema on ka huvitav. Ma ei saa (vist?) kurta, et mul oleks neid vähe. Lihtsalt mingitel aegadel kipub süsteem tootma ülemäärasel hulgal stressihormoone, ma lausa tunnen, kuidas vereringesse tilgub midagi juurde, üle keha läheb enesetunne ärevaks, tuleb hirm, peaaegu paanika, üsna õudne olemine. Ja kui see juhtub kauem kestma (vahel päevi, isegi nädalaid), siis tahaks vägagi surnud olla. Ning - sellisel ajal on igasugune intensiivne mõttetegevus kurjast, sest kortisool ja mis-nad-kõik-olidki soodustab maailmalõpu-mõtlemist, mis omakorda soodustab nendesamade stressihormoonide juurdepumpamist, kuni agooniani välja.

      Mismoodi on enesetunne siis, kui sisenõristussüsteem on igas mõttes laisk, ma vist ei ole kogenud.

      Kustuta
    4. Oh, tore mõtiskleda =)
      Mul on olnud see "mõtlen nii üle, et ei saa enam öösel magada, on vaja muremõtteid mõelda". Aga kui ma endale ütlesin, et kle, nii on nõme, ja otsustasin mitte enam üle mõelda, läks asi kahe päevaga paika. See oli NII KERGE ja ma tükk aega ei saanud aru, miks üldse keegi ülemuretseb, hakaku vähem muretsema siis, dohh!
      Aga notsu andis (siinsamas umbes 10-12 aastat tagasi) uue vaatenurga - ehk tema seletas, kuidas füsioloogia lihtsalt ei tule kaasa. Sa võid endale öelda küll, et ära mõtle murelikke mõtteid, aga süda peksab samal ajal nii, et voodi väriseb, ja ikka ei saa magama jääda. Ja kui kell on juba viis ja ees ootamas tegevusi täis plaanitud päev, tekib juba täiesti loogiline põhjus muretseda juurde: mul hakkab täna nii kuradi halb.
      Ja mhmh, sestsaati olen selle kehade erineva toimimise üle mõelnud. Kuidas keha on vägev, keha ei ole midagi, mida saab mõtlemisega tasalülitada, keha on sama palju sina ise kui ... noh, aju on ka keha, eks ole. Osa kehast. Ütleme, keha on sina ise sama palju, kui su mõtted ja siis natuke veel, sest mõtted on ikkagi KA keha ju. Võtta teadvust kui "ennast" ja keha kui mingit tülikat masinat, mis ei tööta päris instruktsioonide järgi, on otseselt kahjulik. Esiteks inimene ei suuda sedasi oma mõtteid endast eristada ja teiseks ei suuda ka oma tunnetel ja teadvusel vahet teha ning kokku tuleb, et midagi ei saa aru, sest algeeldus on niivõrd vigane. Ent lubades kehal olla keha ja vaadelda tundeid kui kehalisi reaktsioone on sitaks valgustav. Sa tunned, mida sa tunned, sest keha.
      Vüi mis "sa".
      "Ma". Ma tunnen, mida ma tunnen, sest keha.
      Ja kui võtta sealt edasi, hakkab juba looma. Tunded on keha. Mõjutavad seda mõtted küll, aga kuidas ja kui palju, mis töötab, mis ei tööta, on juba igaühe enda uurida ja avastada.
      Sest kehad ei ole identsed, ooei. OOOOO ei.

      Kustuta
  11. "...otsustasin mitte enam üle mõelda" oli vanasti täiesti võimatu ülesanne, sest mul oli veendumus, et igasugu jama lahendatakse mõtlemise abil. Ja mida rohkem ma mõtlen, seda lähemale ma lahendusele jõuan. Seda, et üldse on võimalik ülemäära palju mõelda, saingi ma aru eelpoolmainitud testist.

    "Muretse vähem" on ka selline ütlemine, mis võib väga närvi ajada. Sest kuidas ma muretsen vähem?! Mure on mitte ainult peas ja mõtetes, vaid kogu mu kehas! Veel paarkümmend aastat tagasi oli kellegi öeldud "muretse vähem" minu jaoks justkui rünnak. Ära tunne nii, nagu sa tunned, sa oled valesti. Aga nüüd, kui mu oma mees seda mõnikord ütleb, püüan mitte enam isiklikult rünnakuna võtta, vaid arutlen: kui tema saab selle jama peale mitte muretseda, siis võiksin ju ka mina ilma muretsemata hakkama saada? Järelikult muretsemine ei ole antud olukorras sugugi ainuke võimalus. Ja see on vabastav mõte.

    Keha ja vaimu lahutamine on üldjuhul võimatu jah. Aga teatud puhkudel siiski natuke võimalik. Mina laskesportlasena reeglina võistlustel närvi ei lähe, aga vahel harva siiski ja selleks puhuks on omad nipid, näiteks kuidas hingata, nii et närv järele annab jne. Tõenäoliselt oleks mul olnud kasulik hakata laskespordiga tegelema juba ammu, oleks varem õppinud täpsemalt tajuma ja kuigipalju ka juhtima nii keha kui emotsionaalset ja ka mõttetasakaalu. Hea, et nüüdki :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja mul toimib see kehaga vaimu juhtimine niivõrd minimaalselt, et ma iga kord nördin, kui soovitatakse naeratada, sest siis saab keha signaali, et on hea olla ja hakkabki parem =P
      Et see toimib natuke küll - mingi 2 grammi head enesetunnet TULEB juurde, kui suu kõrvuni vedada ja nii hoida. Aga nii nõrgalt, et vaevu-vaevu märgatav. Sest enesetunnet muidu võiks mõõta ikka ... maitea, kilodes? Sadades grammides igatahes.
      Ja no ma olen oma mõtlemist treeninud suunas "et oleks parem olla". Kohe palju olen. Aga paraku: kui esimene eufooria ja efekt möödas, tuli jälle tagasi mingi baastase eluväsimust ja lootusestust, kust läheb üles ikkagi siis, kui juhtub. Midagi Päris Halba, Midagi Ootamatult Head - midagi erilist igatahes.
      Ja haigusega läheb meeleolu alla. Alati ja vääramatult.
      jube raske, ausalt.

      Kustuta
    2. Aga selle peale, et "muretse vähem!" olen isegi mina solvunud. =) Sest vähemmuretsemine ei tundunud üldse võimalik - kuni võtsin seda "sa tunned valesti, tunne õigemini." Mhmh.
      Kui hakkasin võtma seda kui mõtete kontrollimist, läks väga ruttu paika. "Kas see mõte on kuidagi kasulik? Ei? Siis ei tasu seda mõelda ju!"

      Kustuta
    3. Lendav, ma kaldun pigem olema sealsamas ärevuse paadis, kus sina.

      Aga vanemaks saades on see tasapisi lihtsamaks läinud, mul pole ainult õrna aimugi, kui suurt rolli mängib tavaline hormonaalne muutus, mis elukaarega kaasas käib, ja kui suurt rolli elukogemus - osa stressiolukordi on mul nüüd õhtul lihtsam kõrvale lükata, mõeldes "saab hakkama" või "kuidagi laheneb" või "aasta-paari pärast tundub tühiasi", sest mul juba ON mälestusi sellest, kuidas ma sain hakkama, kuidas kuidagi lahenes ja kuidas aasta-paari pärast tundus tühiasi. Mälestusi isegi sellest, kuidas mingi puntrasseajav ärritus muutus pärast puhkamist palju kergemaks. See kogemusepagas teeb närviliste olukordade ja isegi omaenda närviliste tunnete üleelamise lihtsamaks. Muudkui silitan mõttes - või päriselt! - oma pead ja ütlen midagi stiilis "on jah sitt olla, no mis sa ära teed" vms värki, mida oleks adekvaatne endale ka nt palavikuhaigusega öelda.

      Kustuta
    4. Mul puudub (veel? Äkki paari aasta pärast tuleb?) kindlus, et läheb paremaks.
      Vbla läheb - aga äkki jääbki nii kauaks-kauaks, kuudeks, vbla enamakski?
      Sest mul, paraku, on jälle elukogemus "sitt aeg ei pruugi üle minnes minna paremaks ajaks, mõnikord läheb ta edasi veel sitemaks ajaks ja siis veel sitemaks jne".

      Kustuta
  12. Veel üks asi, Unkown, kui sa veel loed: ibukas. Kuidas saaks ibuprofeen teha mu olemise paremaks ja tuju talutavaks, kui asi pole väga milleski muus kui mõtlemises?!
    S.t. see ei ole küsimus. See on veel üks tõestus.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.