teisipäev, 6. september 2022

Elu on päris raske parajasti

Feministeerium saatis äraütlemise.
Tõsi, leebema, "meie jaoks liiga palju isiklikke detaile" ja "liiga pikk" ja "kuid "demiseksuaalsuse" sõna on meil sõnastikus lahti kirjutamata, ehk soovite seda teha?"
Kuna jõudsin juba üsna leppida, et keegi mind ei armasta, ma ei ole üllatunud. Ja "demiseksuaalsuse" lahtikirjutamise eest saab isegi veidi raha.
Mõtlen, kas pakkuda lugu ka "Loomingule" või saata kuradile, avaldada võrgupäevikus ja vbla (vbla, te olete viimasel ajal kenasti käitunud ning mitte midagi öelnud, kui midagi lahket öelda ei ole) saada: "Iu, sa arvasid, et see on hea?!"
Et EI avalda?
No kuulge! Mis mõte see on üldse?!?! Kui see on minu arust hea, ma ju tahan, et inimesed loeksid!!!!

Kahtlemata ei ole mu reaktsioon kõigile arusaadav. Et ma nutan ja nutan sel teemal võrgupäevikus juba kümme päeva, ei unusta, ei tule teised, tähtsamad asjad peale - mis mõttes? Kas see on esimene lugu, mida mult keegi rahamaksja tahtnud ei ole v?
Ei ole esimene lugu. Kaugeltki.
Enamasti mind tõesti ei haara äraütlemised eriti. Nojah, nad ei taha selle eest maksta, mis seal ikka, kirjutan järgmise asja. Elu. 

Aga kui minu arust on tõepoolest hea asi, ma purunen. 
"Lihtsate valikutega" oli sama - kui saatsin ta Tänapäeva romaanivõistlusele ja ta ei saanud MITTE MIDAGI, ära ka ei märgitud, oli sama tunne. 
Luuletustest rääkimata.
Jestas, kui kulka toona ütles, et ei anna raha, mitte sentigi ...
Ei, seda tunnet ei teinud päriselt heaks ka seitse positiivset arvustust - ehk ma imestasin ja rõõmustasin küll iga kord, aga esiteks ei saanud ma aru, et neid arvustusi oli anomaalselt palju, sest mul polnud kogemust, ja teiseks oli kogu aeg taustal: "Aga need, kelle käes on rahakott, riiklikult pädevadeks tunnistatud hindajad, ei andnud midagi. Ei arvanud midagi. Ma olen lihtsalt üks neist paljudest oma lõbuks kirjutajatest, kes millegipärast arvab, et tema asju võiks avaldada."

Ja see läheb mulle nii kohutavalt korda, sest "Nad ei taha seda avaldada, leiavad, et pole küps või pole hea või misiganes moel piisavalt" tähendab "Mina ei saa absoluutselt aru, mismoodi peaks, mis on särav ja ere ja imeline, mu hinnangud on rämps, ma ei saa aru, kuidas inimesed mõtlevad" ja see on nii valus.
Nii valus.
NIIIIIIIIIIIIIIIIIII valus!!!!!

Aru saada - jälle - et ma pole inimene.
Aru saada - jälle - et arvesse lähevad ainult mu halvimad ettekujutused sellest, mis inimeste peades toimub. Et inimesed - isegi need, kes on tunnustatud ja pädevad ja auhiilgusega jne - on need, kelle arust Coelho on hea kirjanik ja Sauter on hea kirjanik, aga mina ei ole. 
Tegelikult, kui nüüd minna veel edasi sellega, kuidas ma ei saa aru, mismoodi inimesed mõtlevad: ka päriselt kultuursete ja lausa lahedate inimeste lemmikute seast on mul võtta mõni: "Ma ei saa aru, mis neis raamatutes head on. Ega nad halvad ei ole, aga mis neis HEAD on? Mu jaoks ühtlane "Jah, ok, võis lugeda, teist korda küll kätte ei võta"."
Murakami nt. 
Aga tema osas ma ei arva, et ta halb kirjanik on. Ma lihtsalt ei saa aru, miks ta hea on - mu jaoks absoluutselt mitte midagi tegev. Ma ei solvu teda lugedes, et kuidas mind, lugejat, nii lolliks peetakse. Ma ei nördi, et halb. 
Musse ei jäta lihtsalt mitte ühtegi jälge. 
See-eest Bukowski ... miks üldse keegi kuskil tahab lugeda Bukowskit??? Et saada kinnitust: ma olen sama nõme kui tema tegelased ja ta ise?

Ja nagu ... 

Ma lihtsalt ei suuda. Ma ei jaksa võidelda. Kui selle mõtte järel meenutan teadet oma seljal - mina olen torm; ma ei pea võitlema, teen, mis mina tahan, teised võivad sellele reageerida - on parem olla võtmes: "Ma ei pea jaksama," kuid ikka täiesti lootusetu võtmes: "Aga nad ei saa must aru!"
Nad ei saa must aru. 
Keegi ei usu ega mõista mind.
Eile ja täna vaidlesime Poeglapsega ja kuigi me lõpuks-lõpuks-lõpuks jõudsime konsensusteni, käis ikka läbi: "Sa oled nagu 12-aastane, püüad elu eest tõestada, kui lahe ja eriline sa oled!" 
Ja käed vajuvad rippu ja MIKSMAÜLDSE ja absoluutne lootusetus.
Oma poeg ka ei saa must aru!

+ armastus ilma mõistmiseta ei ole mu arust armastus. See on mingi täiesti hirmus miski, mis paneb mu end tundma kohutavamalt, kui näiteks asi, mis vihale ajab. Sest viha on aus ja ere, mulle meeldib viha tunda. "Mida ma peaksin nüüd tegema?" küsin endalt, kui mind halvasti koheldakse. "Go fucking crazy!" ütleb aju ja ma kuulan väga meeleldi.
Aga mida ma tunnen inimese pihta, kes arvab, et hoolib must maapõhja, aga ei saa üldse aru? Mul on vastik mõelda, mismoodi ta mind näeb. Iu! Nii et ... haletsust? Põlgust? Mingit segu neist pluss väga suurt üksindust enda sees?
Mul ei ole sellele tundele isegi nime, lihtsalt RÄMEhalb tunne. 

Et kõike seda sünget natuke tasakaalustada, siis siin on pilt Totorost, kus ta oli lõpetanud nina ja käppadega kott-tooli mugavaks nügimise ja rahuldatult sellele pikali heitis. 



9 kommentaari:

  1. Ma pole küll rahamaksja, aga nt "Lihtsaid valikuid" olen küll kindlasti kolm korda lugenud ja see on liikunud sinna loen-neid-raamatuid-jälle kategooriasse. See lihtsalt kõnetab. Ja siis olen tõega tänulik, et oled selle kirjutanud maailma rõõmuks.
    Ole edasi Torm!

    VastaKustuta
  2. Ma ikkagi kirjutan, kuigi ma olen ka võibolla see, kes arvab, et hoolib, aga... Ma olen lihtsalt teistsuguse biokeemia ja võibolla sellest tulenevalt teistsuguste tunnetega inimene. (Näiteks minul valuvaigistid depressiooni vastu ei aita. Ja tugevad tunded tekitavad tardumust, mitte elus olemise tunnet, seega pean ma tundeid doseerima ettevaatlikult.)

    Aga ma tahtsin rääkida kirjastamisest ja avaldamisest ja kirjanduse toetamisest jms, sest ma olen nende köögipoolega veidi kokku puutunud. Et siis need "tunnustatud ja pädevad ja auhiilgusega", kes avaldavad Coelhot. Nad avaldavad teda sellepärast, et ta müüb, mitte sellepärast, et nad teda heaks kirjanikuks peavad. Kirjastamine on äri ja suurem osa sellest, mida avaldatakse, peab tootma kasumit või vähemalt omadega nulli tulema. Sellist kirjandust, mis on hea, aga tõenäoliselt kasumit ei too, saab avaldada ehk paar raamatut aastas, suuremad kirjastused võibolla veidi rohkem, aga siis on see enamasti see, mis kirjastajale endale väga meeldib. Väärtkirjanduse sarjadesse pakendamisega võib müüginumbreid ehk veidi parandada, aga üldiselt kipuvad väärtkirjanduse sarjad tootma pigem kahjumit. Siis ongi vaja Coelhot ja feng shuid, et seda kahjumit katta.

    Ja tegelikult on ka romaanivõistlus üks võimalus saada tähelepanu ja seeläbi raamatute müüginumbreid tõsta. Eriti kommertskirjastuste romaanivõistlusel on ühena kaalukausil alati see, palju raamat võiks müüa, kas meie oskame seda müüa ja kas meie lugejad seda ostaksid. Ja kirjastused teavad, et eesti kirjanduse puhul otsivad lugejad sageli midagi eestimaist: olustikku, ajalugu, tuntud inimesi vms. Nii et kui romaanivõistluse käsikirjadest on sõelale jäänud näiteks kümme korraliku kirjandusliku tasemega romaani, aga kirjastuse eelarve võimaldab välja anda viis käsikirja (äramärkimine tähendab seda, et kirjastus tahab käsikirja välja anda), siis selleks, et teises aegruumis toimuva tegevustikuga teos osutuks valituks, peab ta olema mäekõrguselt teistest üle. Lihtsalt sellepärast, et kirjastajad teavad Eesti lugejate konservatiivsust ja ulmekogukonna väiksust, st seda, et sellist raamatut on raske müüa.

    Ja luulega on veel raskem. Ma ei tea, kas üldse on luuletajaid, kelle raamatute väljaandmise eest oleks mõni kirjastus nõus ise honorari maksma. Kareva? Ehin? Võimalik, et ka nemad saavad oma luulekogude eest honorari kultuurkapitalilt. Oma raha eest välja andmine on pigem reegel. Ka nende puhul, mis saavad preemiaid. Sest luulekogusid lihtsalt ei osteta.

    Ja siis veel see, et inimesed loevad kirjandust erinevalt ja üks oluline parameeter lugemiseelistuste juures on see, kas loetakse palju või vähe. Kirjastajad on inimesed, kes loevad väga palju. Ja palju lugemine tähendab ühelt poolt pealiskaudsemat lugemist ja väiksemat kaasaminemist loetava emotsiooniga, teiselt poolt aga rohkem tekstidevaheliste seoste nautimist. Ja see on näiteks põhjus, miks paljudele Murakami meeldib -- ta tsiteerib ja viitab, mängib kirjanduse ja kultuuri koodidega. On selline paljulugeva inimese kirjandus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See kõik ei ole oluline teemas "kirjutasin autobiograafilise jutu ja ei Vikerkaar ega Feministeerium ei tahtnud" =P

      Kustuta
    2. A muidu kõike seda "kirjastused tahavad müüa" ma tean. Sellega ma ka püüdsin end lohutada. Aga teemal "ei kulka kunagi ega Vikerkaar praegu ei armasta mind!" ei tule see nagu arvesse väga =)

      Kustuta
    3. Ma lohutamist ei oska, ainult praktilisi nõuandeid :D.

      Et siis sõltub, millest see autobiograafiline jutt on. Ja milline. Et siis võib ka mujale pakkuda. Kui ilukirjanduse poole kalduv, siis on meil ju olemas veel ka Looming. Kui kirjanikuks olemisest, siis võibolla Keel ja Kirjandus. Kui naiseks olemisest või mehele saamisest, siis Eesti Naine. Kui väga pikk ei ole, siis võib ka Müürilehte pakkuda. Ilmselt oleks mingeid variante veel, hetkel rohkem ei meenu.

      Kustuta
  3. Nüüd tulevad mõned küsimata antud soovitused. Ma ei taha nendega öelda, et ära tee seda, mida sa teed. Ma pigem püüan neid esitada sellise nurga alt, et kuidas saaksid sina iseendana endale kirjanduses paremini sobivat kohta leida, kuidas end oluliselt muutmata leida koht kirjandusmaastikul, mille muutmiseks sul tõenäoliselt pole jõudu.

    Ilmselt oleks oluline mõista, et kirjastajad pole "tunnustatud ja pädevad ja auhiilgusega" pooljumalad, vaid ennekõike inimesed (lollakad!). Tasub vaadata, mida nad on varem välja andnud, sest see võib peegeldada nende kirjandusmaitset (või seda, mida nad oskavad müüa). Kui mõni kirjastus on välja andnud raamatuid, mis sulle väga meeldivad, võid proovida pakkuda neile ka oma käsikirju, sest võib olla suurem tõenäosus, et neile võib siis meeldida ka see, mida sina kirjutad. Ja kui sa kirjutad väga naiselikku kirjandust, siis meeste juhitud kirjastustes võib tagasiside olla üsna sarnane sellega, mida ütles su isa.

    Kui sa tahad saavutada edu romaanivõistlustel, siis ei teeks paha arvestada sellega, et hindajad on tõenäoliselt inimesed, kes loevad palju, st hindavad vähem emotsiooni ja rohkem intertekstuaalsust, tõenäoliselt hindavad nad kõrgelt ka käsitöölist osavust. Kirjastuste romaanivõistlusel hinnatakse aga alati ka müügipotentsiaali (mis ei võrdu kirjanduse headusega).

    Kui sa tahad kirjutamisest ära elada, aga samas ka endaks jääda, siis ilmselt on kõige stabiilsem kirjutada ajakirjandusele. Igasugusele, alates reaktorist ja erektorist sirbi ja keele ja kirjanduseni. Kõige energiatsäästvam oleks ilmselt kõigepealt kirjutada ja küsida, kas te tahaksite sellest artiklit/retsensiooni ja milline oleks maksimaalne pikkus. Teine variant oleks kirjutada sarju. St kirjutada midagi sellist, millele saaks kommertsedu korral kirjutada järgesid või uusi samas universumis toimuvaid lugusid. Lugejad armastavad sarju, ja mitte ainult ulmes ja krimis. Aga jah, ega neid, kes Eestis ainult ilukirjandusest ära elaks, vist väga palju pole. Hargla ehk, aga tema puhul mu meelest käib kvantiteet kvaliteedist üle. Võibolla ka Õnnepalu.

    Ja veel üks mõte, mis tuli sellest: "Sa oled nagu 12-aastane, püüad elu eest tõestada, kui lahe ja eriline sa oled!" Sa noortekatega oled katsetanud? Ega seal vist muud vahet pole, kui et vähemalt üks peategelastest peab olema noor, reeglina paar aastat varem kui sihtrühm (12-aastastele nt 14-15-aastane).

    Pikk targutus tuli. Ühte kommentaari ei mahtunud isegi ära. Aga ma mõtlesin, et ikkagi kirjutan, sest juba paar päeva on peas ringi käinud need mõtted ja sul on vist ka teema endiselt üleval.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tead, masendav pole mitte see, et mul ei õnnestu kirjutamisest ära elada, vaid et inimesed ei armasta seda, mis mina just praegu, just kirglikult.
      Ja sealjuuures TEGELIKULT teen ma heaks omakirjutatud asjad, mis on enne seisnud ja oodanud - ka Valikud, ka "kuigi sa proovid olla hea" - kõik on seisnud. Ehk justkirjutatud asi tegelikult ei olegi veel oivaline, tegelikult tahabki seista ja tegelemist pausi järel - isegi oma luuletusi ma parandad pärast, hooga tuleb toorik, pärast lihvin.
      Aga see ei muuda, et mulle tundub nii hea, ja nii halb, et keegi ei tunne nagu mina =)
      Ma nüüd hakkan juba mõtlema, mida seal jutus peaks ümber tegema ja kuidas teda lihvida ja värki.

      Kustuta
    2. võinoh: et selgelt välja oleks öeldud.
      Mu eesmärk ei ole "kirjutamisest ära elada". See oleks lihtne.
      Ma tahan kirjutada seda, mis mulle meeldib, ja et teistele ka meeldiks. Ja TEGELT pikas perspektiivis isegi mulle endale ei meeldi see, mis toorelt ja inspiratsiooni najal tuli. Ehk ma TEAN, et see, mis tundub KOHEKOHEKOHE, ei ole see, mis pikalt töötaks isegi mulle endale.
      See teadmine paraku ei aita halva tunde vastu kuidagiviisi. Mul teadmine ja tundmine käivad täiesti eri radu. Neil on väga vähe seoseid,

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.