Selline ongi elu

Tead ...
Tead, ma olen hästi palju kurvastanud, hingamisraskusteni välja kurvastanud selle üle, kuidas noorena ma lootsin nii palju. Olin nii kindel, et see tuleb - misiganes on see. 
Õnn? Küps maailmanägemine, mille raames enam miski ei kõiguta? Loomulikult kahepoolne suur armastus mingi mehega (paljudega). Majanduslik iseseisvus - mul läheb sellega aega, aga kord see ju tuleb ikka. 
Ja nii edasi. See ehk kõik nad kokku.  

Mõtlesin, et olen mingi nõme ja rõve erand, et mul nii ei juhtunud ega juhtugi. Et kui ma ei leidnud elu armastust, kellega abielluda või peret luua, kui ma ei suuda tööd teha, väsimusest hullumata ja peavaludes tardumata, siis no - ma olen lihtsalt liiga veider. Mu ema kirjutas maru ilusas kirjas mulle, et ma olen ATH ja autist ja sellega nagu ülekahemeetrine korvpallur, kes üritab turistiklassi istmel lennukis mitte kedagi segada ja ise ka mitte kannatada ja no - see lihtsalt ei ole võimalik. Ma ei mahu sinna istmele mugavalt tundideks istuma. Rääkimata poolest päevast. 
Aga millegipärast ma ei võtnud sisse, et ega ma pole ainus imelik JA et me kõik lootsime nooruses normaalseid asju, rõõme ja kergust. 

Hästi palju on viimastel päevadel Sinead O'Connorist ehk Shuhada' Sadaqatist kirjutatud ja teda meeles peetud. Kuna minu jaoks on tegu ühe suure armastusega, palju palju enamaga kui Prince'i lauluga korraks kuulsakssaanud näoga, olen ka paljusid järelehüüdeid lugenud, ja kuigi ma viimased pool aastat ega rohkemgi pole eriti muusikat kuulanud, kuulasin teda jälle. 
Mitut ja mitut lugu.
Ja tont võtaks. 
Tema noorusea lauludes on täpselt seesama lootusrikkus. Täpselt seesama: "Nothing would please me better/Than I find that you're there when I wake/It's just like you said it would be."

Nagu täpselt. Sa arvad, et see tuleb, nii kena ja armas ja aus ja uhke, kui sa oled, ei saa ju selleta jääda - ja siis on sul neli abielu ja neli last, üks neist tapab enda ära, üks abielu kestab 7 päeva või umbes nii ja kõik on viimaks nii persses, et 56-aastasena sa sured ära ja nädal aega mäletavad sind kõik - et siis unustada. Sa arvad ja tunned, et nothing would please me better ... Aga seda ei juhtu, asjad ei tööta nii, meeleheide tapab, kägistab hingetuks ja miski ei paista päästvat. Ning sa ei ole enam 20 ega isegi 30, et loota: küll läheb paremaks. 
Ei lähe.  
Elu ongi selline. 

Päris krdi õudne. 

Kusjuures mul on äng hetkel teoreetiline. Ma ei tunne meeleheidet. Resignatsiooni, jaa. Valu - vähe. Segadust - suurt. 
Aga et KÕIK loodavad seda ja enamik meist saab petta? Et isegi need, kel on kaunis kauaaegne partner, raha  ja pealtnäha kõik hästi, vaevlevad tegelikult omade koormate all? Kõik me lootsime ja unistasime ja tegelikult täituvad need lootused vast viivuks, mõneks aastaks maksimum? 
Bah.
Vist ongi nii.

Täiesti teisel teemal, aga väärib mainimist: sain pahandada (hakkasin kirjutama "sõimata" aga "pooletoobine" pole päriselt sõim), sest mu koer kusi kellegi aia vastu, kes parajasti autoga tuli. Võpatasin signaali peale, aga ma isegi ei taibanud, et seda lasti mulle, kuni mees autost välja tuli ja minu peale karjuma asus. "Koer kuseb mu värava peale ja sina veel nii rõõmus ka! See ei ole normaalne! Mine parki oma peniga!"
Ma nimelt naeratasin talle lahkelt.
Olen siiamaani hämmeldunud inimeste üle. Mis ta tavatseb lakkuda seda aeda sealt alt või miks on jube, et koer sinna pissis? Ma naersin ja ütlesin, et pole koerpissi kunagi eriti tähtsaks asjaks pidanud.
"Jaluta edasi, pooletoobine," ütles ta mulle ja ma siis jalutasin edasi. 
Aga nagu ... aaaah, inimesed!

Üldiselt minuvanused inimesed ei tunne, et edasine elu on mõttetu ju?

Pea on situatsioonides ja ilmadega (raske vihm), kus tavaliselt päästab ainult sumatriptaan ja see ka mitte täiesti, nii vähe valutanud, et püstitan oletuse: uued antidepressandid, mis ühtlasi kõrvaltoimena aitavat neuropaatiliste valude vastu, aitavadki mu peavalude vastu. 
Toimeaine on duloxetiin. 
Poole vähem peavalusid. Estconil, olgu, oli sumatriptaan ka abiks, aga kuna mul on meeles üks hirmus Estcon, kus ma sõin terve karbi sumatriptaani ära ja istusin pool aega kurvalt duši all, sest VALUS, siis läks ikkagi hästi.
Ja need antidepressandid tunduvad ka muidu toimivat.
Parem on elada, elu ei ole enam HALB, aga peamiselt on parem magada. Uni, millest ärkamine ei ole: "Krt, pea jälle natuke valutab, ilmselt peab vertikaali tõusma, muidu läheb üha halvemaks," on ime. Jah, jah, ärkvelmaailm on üpris talutav (kuigi mitte rohkemat). Kuid emake maa, kui imeline on magada!!!

Duloxetiini ma võtan. Sobib. See on mulle parim.
Et tapab libiido? Mu seksuaalne iha oli nagunii juba üle poole aasta null, siin polnud midagi kaotada. 

Muidu olen ma ikka veits segaduses, et mida nüüd eluga peale hakata. Kui päriselt ärakannatamine enam kogu mu jaksu ei võta, siis ... eee ...
Olgu, ma olen suurtele lastele ema, aga seda, mida ma neile tahaks teha, ma ei saa - mul lihtsalt ei ole nii palju raha, et nad heldelt rahaga varustada, nii et nad selle pärast enam kunagi muretsema ei peaks. Ma ei suuda seda ka teenida. Ma lähen katki isegi natukene tehes, püsivalt .. ei taha ettegi kujutada. 
Olgu, ma kirjutan ikka veel raamatuid ja jutte, isegi luuletusi, aga kes kurat neid avaldada tahab ja kas üldse, on lahtine. Ma tunnen, et päriselt on mõtet ainult blogimisel, aga see ei ole raske, ei nõua enesedistsipliini - ja no kui asi pole koormus, on ta siuke ... muu elu kõrvalt nokitsemine.
Aga mis on muu elu?!
Lapsendamine ja ema olek on phmt ainus tulevik, mida ma veel näen. Aga see on ka natuke õudne - sest lapsendada saab, kui on vaba tuba. Ent ma ei taha oma poega kodunt välja lüüa. Ma ei kujuta ka ette, mis elu ta üldse elama hakkab, kui keskkool (loodetavasti saab kunagi) läbi ja kui ma mõtlen oma permahaigele tütrele, kes võiks vist saada ka osalise töövõimetuse vähemalt, kui taotleks, äkki me lihtsalt jaksamegi phmt elada ainult nii, et tööd ei tee ja koolis ei käi? Et siis jaksab igapäeva välja kannatada? 
Ja üldse, on lademes inimesi, kes ei tunne, et lapsevanem olemine on ainus, mis elule mõtte annab. Naisi, kes minust vanemanagi sõlmivad uusi armusuhteid ja käivad reisidel ja kel on põnev. Miks nemad saavad ja mina ei saa? Miks neil on kired ja mul on ... nojah?
Isegi praegu, kui elu ei ole enam otse halb, mul ei ole selles enam ühtegi eesmärki, mis poleks: "Kannata ära, äkki kellelgi on sust rõõmu!"
Aa, et äkki see läheb üle? Et kui mul on uued antidepressandid just toimima hakanud, on natuke vara veel tahta kogu elu paika saada? Äkki dr Kadri Kool kuidagi aitab mind? (Ma tegelt ei usu sellesse üldse, aga võimalus ju on.)

Millest ma üldse ja eriti üle ei saa: mul on vähemalt pool elu veel ees, kui midagi just ei Juhtu. Mida ma teen sellega? Ongi 40-50 aastat ära kannatada ja kui hästi läheb, pole väga rõve? 
Olgu. Vähemalt magada on hea. Selle nimel võib ärkvelolu ära taluda. 

Saabun Estconile
Foto: Jaana Muna

Käisin Estconil. Tegelikult olen ikka veel siin

Te olite väga toredad ja üldse ei löönud, rääkimata näkku löömisest, aitäh!

Täna lähen Estconile ja ei kavatse avaldada postitust enne, kui sinna vähemalt jõudnud olen. Oodake "mis tegin, mis mõtlesin" sõnavoolu.
Ma eriti "mis tegin" asju tavaliselt ei kirjuta, sest ma ei tee midagi peale igapäevase karmi ürituse enam-vähem rahuldavas meeleolus olla. Või noh, teen neid asju, mida ikka. 
Mu päevad on väga sarnased sinnani välja, et hommikul esmalt võtan tableti ja joon sinna peale pooleks tavalist vett ja mineraalvett, annan kassile süüa, teen kohvi ja vett keetes söön kraanikausi kõrval seistes puuvilja. 
Kraanikausi kõrval seistes, sest enamik neist on mingid mahlased värgid ja siis ma saan kummarduda ja üleliigsel mahal lasta kraanikaussi tilkuda, selle asemel, et see üle mu lõua voolaks ja riietele plekke teeks. 
Mu rutiinitalumatus lööb välja ... äh, ta LÕI kunagi välja.
Praegu ... 

...

Ma ei taha isegi veebilehtedel käia, kus enne käinud pole. 

***

Nüüd ma olen Estconil ja phmt 

Head asjad

* Totoro on väga hästi käitunud.
* Mu pea ei valuta.
* Ka need inimesed, kellega mu arust on meil vastastikkune sallimatus üdini, on mu vastu kenad olnud. Teistest rääkimata.
* Kuna olin arukas ja võtsin kaasa oma kohvipuru, olen ka kohvi saanud.
* Vaatasin eile ära ilmatupika ettekande, mis oli päris huvitav.
* Kas ma juba mainisin, et mu pea ei valuta? Eile neli korda ähvardas hakata, aga sain kogu aeg jaole.  Kuna ma magan saunamajas, kuulsin lisaks inimeste lämisemist kella viieni hommikul ja seni eriti magada ei saanud, aga PEA EI HAKANUD VALUTAMA. 
Oivaline.
* Tunnen end üldisel taustal rafineeritu ja erudeerituna.
* "Devolutsiooni" ilmumise kohta küsiti.
* Öeldi: "Mulle Triinu Meres õudsalt meeldib. Eeskätt kirjanikuna. Kui ta midagi kirjutab, on see hea."

Halvad asjad

* Vähemalt üks inimene siin kardab paaniliselt koeri, nii et mul on tema ees kogu aeg süümekad, kui Totorol vabalt joosta lasen, aga samas on mul koera ees kogu aeg süümekad, kui ma ta tuppa kinni panen või rihma otsas õue viin. No ei ole hea lahendust. 
Õnneks ütles too isik mulle, et Totoro on nii sõbralik, et ta ei ole temast häiritud. Kuni koer ei haugu, on okei.
Koer haukus peamiselt kahel juhul: kui ma ta tuppa üksi jätsin ja kui ma läksin ujuma paadisillalt, kus ta järgi ei saanud ja pidi tegema ringi kaldalt. 
* Purjus või lihtsalt vähe tobedad inimesed ajavad rumalat juttu.
* Totoro on nii erutatud, et ei ole praktiliselt söönud viimased 36 tundi. Ühe suurema kondi. 
Ja joonud kaks potti vett. 
*Mu silmaaluste aukude peitmise pliiats sai tühjaks JUST EILE.
* Arusaamatul põhjusel on pea must.

On, nagu on asjad

* Ma ei käinud hommikul Saltartriculi esinemist ja tantsuõpet vaatamas-kogemas.
* Ma ei käinud ka hommikust ettekannet vaatamas.
* Ega ujumas.
* Ega osalenud larbil.
* Hommikusööki oli ainult väga natuke alles, kui ma jaole jõudsin.
* Internet on üpris väga aeglane.

Tegelikult pärastlõunal ma lähen ujuma. Ja seejärel on plaan käia duši all ja pesta pea ära. Aga ma veel ei tea, kuidas sellega läheb 

***

Käisin ujumas ja pesemas, magasin natuke lõunaund ja voodi oli maru mõnus.
"Ma ei tõuse enam kunagi üles!" ütlesin pool tundi enne tõusmist.
Totoro sõi natuke veel, ma sain Depechi ja Rammsteini ja Billy Idoli järgi tantsida, pea ikka ei valuta. 
Võimalik, et see üritus ei olnudki halb mõte. 
Kuna ma ei ole midagi avaldanud, mis vähegi tähelepanu püüdnud, vaatasin seekord isegi Stalkerite jagamist pealt. 
Muidu oli nii, et väike lootus ikka alailma oli ja ei tahtnud hakata pettumisega riskima, nii et läksin oma tuppa ära, kui Stalkerite jagamise üritus programmis. Võimalik, et jätsin ülbe mulje sel ainsal korral, kui Salkeri sain, aga säästsin ennast ülejäänud juhtudel. Aga seekord vaatasin lihtsalt pealt ja tõdesin, et krt: enamasti on inimestel siiralt suva. Kui mul nii suva oleks, ma ilmselgelt võiksin ka lihtsalt üritusel osaleda - ent kuna ma hoolisin liiga palju, oli enda säästmine hea plaan. 
Keegi isegi ei märganud, et mind pole, raudpolt. Et ma seekord kohal olin, küll keegi ei märganud =P

Ja veel:
K on ATH. Palju selgemalt kui mina. 

Ärge näkku lööge, eks

Kui ma lähen hilja õhtul (11 paik) ujuma, sest äkki aitab peavalu vastu - ei aidanud - siis see on ju ATH käitumine?
Ei ole? 
Ma tean, et normaalsed inimesed käituvad teisiti. 
Aga mul tuleb mõte ja siis ma teen. 
Ja see on mu elu ja teist elu mul pole. Teist ennast pole ka.
Põhiliselt mind hämmastab, et inimesed polegi samasugused enamasti. Et nad ei tööta samadel põhialustel. Et see, mis minu jaoks on: "Jah, nii käib, tuli idee, viisin selle täide," on nende jaoks: "Oi, sa oled nii julge, oi, sa oled ikka täitsa pöörane!" 
Sest ... sest ma ei ole julge ega pöörane omast arust. Ei, ega ma arg ka ei ole, aga mul puudub sedasorti julguse osas täielikult: "Kardan, aga ikka teen." Ma ei karda. Ma ei saa hirmust üle. Mul lihtsalt ei ole hirmu. Mul ei ole mingit pidurit ka, millest üle minna ja siis teha - mul tuleb idee ja ma teen. Ilma vahepeatuseta.

Kui ma esialgu lugesin autismi kohta, mul ei olnud ideed ka, et mina võiksin autist olla. Autistidele ju meeldivad korduvad tegevused, rutiin, samamoodi on hea - ja siis olen mina, kes ma käin teed poeni ka 8 eri viisil, kunagi ei lähe ja ei tule sama teed, kes saab rahulduse isegi istudes pingile, kuhu ta muidu kunagi ei istu, kes tahab teha uusi asju lihtsalt seepärast, et need on uued. 
Minna Keila linnas alasti ujuma, sest kell on 11 õhtul ja kedagi pole rannas, annab sisemise rõkatava tõuke. 
Teha asju, mida ei tohi ja mida keegi ei tee, on mulle: "Jee! Teeme ära! Kohe!"
No vähemalt kui depressioon ei tapa. Aga no terve ma küll ei ole ja ometi tundus õhtul ujuma minek hea ideena. 
Aa, ja tingimusel, et keegi haiget ei saa. Haiget teha ma ei taha.
Kuigi kogemata olen teinud. 
Siis ma nördin, et mis mõttes mina tahan head ja nemad saavad haiget?! Kus on õigus? Nii ei tohiks!

Nojah, aga inimesed vist enamasti ei ole sellised. Et tuleb pähe ja teevad ära. 
Sest muidu ei tunduks ma üldisel taustal üldse imelik. 
Point on, et enda jaoks ma ei ole imelik. Minu meelest on kõik sellised ja siis ma olen pisarateni jahmunud ja õnnetu, et nad süüdistavad mind sajas surmapatus, kui koerakaka kellegi eraprügikasti panen või ei taha lollile noormehele öelda, et temast rasedaks jäin. Sest ma ei saa aru, mis sellles nii halba on.
Siiamaani ei saa. 

Seda lolli noormeest olen korduvalt linnas näinud ja iga kord on jube. Et ma selle lolliga magasin, et ma tema vastu kena olin, tõi kaasa, et ta armus minusse ja siiamaani otsib sõbralikkust. Emake maa, kui JUBE see on! 
Poeglaps minu kurtmise peale, et nägin teda ja miks, MIKS ta tahab minuga sõbralik olla ja fb-sõber, kui ma ei taha teda mäletatagi: "Ma tunneks sulle rohkem kaasa, aga kuigi ma ei ole väga välimuse põhjal otsustaja inimeste osas, tema puhul ma nägin kohe, et ta on tolgus."
"Tolgus? Mis mõttes?"
"No loll, noh!"
Jah, just. Ebaloomulikult loll. Mul oli ikka see rasestumisvalu väga suur, et sellest mööda suutsin vaadata.
Lollus on üldiselt see patt, mida ma inimestele andeks ei anna. Õelus, isekus, ülbus - kõik on vastuvõetavad, kui inimene ainult loll ei ole. Argus on ka suur patt, aga seal ma olen väga seda meelt, et argus kui kehaline reaktsioon on täiesti ok, see ei sega mind inimest armastamast. Moraalne argus, julguse puudumine mõelda, on asi, mida ma pahaks panen.
Aga seda panen täiega. 

Lollus ja argus on natuke samad asjad minu vaatepunktist. Julguse puudumine mõelda ja suutmatus mõelda annavad sageli sama tulemuse. 

Lihtsalt - andestamatud patud.
Samas ma ei pea end lolliks seepärast, et ma väga-väga last tahan. Rasestuda tahtsin. Nüüd tahan lihtsalt last. Ma näen seda nii, et kirg last saada jooksis mõistusest üle ja no kirglikkus, tunded, tahe ja julgus: absoluutselt mu jaoks ja silmis head asjad. 
Mõistlikkusest ei arva ma aga midagi. See nagu ... ma ei saa sellest aru ja ei pea väärtuseks. Mõistlikkus on midagi minu jaoks niivõrd imelikku, et ma lihtsalt ei mõistagi seda. 
Sest mõistlikkus toetub mingitele väärtustele, mida minu jaoks olemas pole. 
Ma ei saa sellest aru. Ma ei taipa. Ma ei adu pointi.
Millest täpsemalt ma aru ei saa: teha nagu tavaks on, teha, nagu inimestel kombeks, on kellegi meelest hea asi?!
Minu jaoks on vastupidi. Teha, nagu ei tehta, on hea asi lihtsalt seepärast, et näitab: see inimene mõtleb ise, mitte ei käi mööda etteantud teid.
Jah, igasugu vaktsiinivastased ja muidu hullukesed on isemõtlemise üsna halvakõlaliseks muutnud. 
Jah, see, kellega ma magasin, oli ka vaktsiinivastane. 
Siin võib olla teatud põhjus, miks ma kohe läbi ei närinud, et idioot - sest isemõtlemine on mu jaoks phmt hea asi ja ma oma ihas tast hästi arvata ei saanud kohe aru, et ta mitte ei mõtle ise, vaid korrutab seda, mida teised ees ütlevad. Lihtsalt teised teised, kui need, keda mina pigem usaldanuks. 
Ma ei arva midagi head inimestest, kes ei mõtle, aga väidavad, et mõtlevad. Ma hindan just neid, kes MÕTLEVAD.
Isegi kui nad minuga nõus pole. 

Üldiselt ma kiidan väga heaks selle, et kogetakse ise ja antakse teistele infot selle pealt, mida ise kogetud, mitte ei korrutata kellegi teise ideid. Sest minu kogemus on, et elu praktiliselt elada on absoluutselt teistmoodi kui teoreetiliselt asjade käimist-käitumist õppida, ja mul ei ole teie mõistliku maailmapildiga midagi teha - mul ei ole selles kohta ja ma ei sobi sinna ja äyt6teyehysõrrah see üldse olemas on!
Urr. 

Tunne on ainus

Ilma antidepressantideta elu (3 päeva on ette nähtud, aga kuna arst ütles: "Vähemalt üks päev!" ma slikerdan) on üpris talutav. Ainult lõunaund peab kindlalt magama.
Ma magan küll väga hilist lõunaund, aga sellest viilida ei kannata.  Kui ma kella viieks pärastlõunal veel ärkvel olen, läheb tuju kiiresti nii kohutavaks, et kell 7 on juba raske uinuda, sest pea on erinevaid jubedaid mõtteid täis ja läheb hulk enesedistsipliini, et aju vait sundida ja magama jääda. 
Aga uuesti ärgates on kõik tavalisel määral lill. Mitte päris "oo, kui tore!", aga mitte ka "oo, kui halb!" 
Tavaline tavaline. 

Jah, ma ärkan vahel umbes kell 10 õhtul. Kuni mulle endale sobib, pole probleemi. Vähemalt seegi hea ses puudega ja töövõimetus elus: saab oma päevarütmi vabalt paika panna, kellegi teise omast sõltumata. 

Vaata, see suvi, millle lõpus oli Rong, oli veel halvem. Aga ma ka tean, miks mu arust rongi alla minek oli õige otsus: sest ma arvasin, et nii jääbki. Kui inimese enesetunne on nii hea, kui ta ise hea inimene on, ja mina ei suuda enam parem olla ning tunnen end jubedalt, siis nii jääbki. Ma ei suuda enam parem olla = ma ei saa kunagi õnnelikumaks, kui oma maksimuheaduse juures just praegu. 

Mul on siiamaani raske andeks anda toonastele "saa veel paremaks"-soovitajatele. Ei, nad ei tahtnud halba, aga välja tuli halvasti. Välja tuli nii, et kui ma tõdesin, et ei jaksa enam parem inimene olla, olingi enda jaoks maha kantud. Kõik. Sest hästi elamine, hea olemine võrdus mu jaoks ja nende soovitajate jaoks "siis  on hea ollaga" ja see lihtsalt ei olnud tõsi.
Siiamaani ei ole tõsi. 
Mölakatel on hea. Täiesti jubedatel inimestel on hea. 
Mul ... ei kipu olema. 
Sest mul on selline keha. 
Ja ilmselt ikka ATH ka - kalduvus arvata, et nagu ma tunnen end praegu, nii jääbki, on väga ATH. 
Küllap on normaalsetel inimestel raske seda mõista. 
Ma olen antud teemal ammu võrgupäevikus rääkinud - et valu, mis valu nime väärib, tundub igavesena, ja et kui on päriselt kurb meel, tulevad ka ainult kurvad asjad meelde ja tulevik näib üleni tume ja nii ongi. 
Ma saan aru, et on hulk inimesi, kelle jaoks tunne ei võrdu Tähtis Asi. 
Ja minu jaoks ei ole miski muu üldse tähtis. 
Ma ei saa aru maailmast ega mõtteviisist, kus muud asjad olulised on. Ainus - absoluutselt AINUS asi, mis loeb, on ju see, kuidas ma end tunnen? Kõik muu on ebaoluline mudru, mis võib igat moodi olla. Ainus oluline asi on inimese enesetunne. 

Et ratsionaalne inimene ei arvesta tundeid? Aga ... aga ... aga mille pealt ta siis otsuseid teeb? Tunded määravad ju kõik? Tundemaailm on ainus maailm, mis üldse inimest otseselt mõjutab?! 
MisMÕTTES tunded ei loe?! Mis siis loeb?!

Loeb ja ei loe

Te kindlasti värisete uudishimust, mis minuga toimub, antidepressantide annust kolmandikule vähendanud. 
Höhöhöö.
Hämmastav, aga eriti mitte midagi. Ma olen jälle väsinum, aga väsimusega nii harjunud, et ma isegi ei märganud, et vahepeal vähem väsinud olin. Põhiline, miks asju on raske teha, ei ole ju väsimus. Põhiline on ahistus ja kurbus, teen ja teen, aga miski paremaks ei lähe. Ja noh - ma tegin ikka. Teen edasi. Asjade ärategemine ei anna mulle midagi juurde, sest aeg, kui ma EI teinud, on nii kaugel minevikus, et meeles ainult teoreetilisena. 
Aga ma ei ole kurvem, ärevam, hädisem selle pisikese annusega.
Oletus: need antidepressandid ei mõjunud mulle suuremat. Nii et nad maha võtta ei mõju ka. 
Vortioksetiin, kui kedagi toimeaine huvitab. Ma jätsin meelde kui "vorstiokse". 
Jäi meelde küll.

Mõtlesin sügavalt järele selle üle, mida notsu üle-eelmise postituse all ütles. 
Olen üsna rabatud. 
Oot, kas inimesed elavad teistmoodi või??? Ehk minu jaoks on loomulik ja elementaarne mitte eriti arvestada tegevusi, mis ei nõua eriti pingutust. Jaah, ma käin iga päev jooksmas, enamasti kaks korda, aga kuna mu distants on umbes kilomeeter või nii, ma ei võta seda kui mainimist väärt asja. Ma pesen nõud, toidan loomad, pesen pesud, teen süüa, võtan tolmu, jne, aga mis sellest rääkida, kui see eriti raske pole? Miks ma oma poega ei utsita neid asju tegema? Vat SEE oleks raske, ma ei taha, ma ei jaksa jne. Ja kui ma vahel harva talt küsin, ta enamasti teeb ka. Lihtsalt ... teise inimese sundimine millekski, mida ta ise loomulikult teha ei taha, on koormus. Ma ei võta seda vabatahtlikult enda peale, kui ta on asju nii palju teinud, et tean: ta saab pesu- ja nõudepesu, toidutegemise ja loomade eest hoolitsemisega vajadusel hakkama. 
Ja poeskäimisega.
Pesemas käib ta ise, asjad pesumasinasse paneb ise, sõpradega suhtleb ise - nende asjadega ma ka ei tegele.  
Vahel ma ei jaksa süüa teha. Olen selline jõuetu. Puudega jne.
Siis teeb ta endale ise makarone või popkorni. Või sööb neid asju, mida saab valmistamata süüa. Pikniku juustupulki, arbuusi, jäätist. 
Jah, ta on toidu suhtes VÄGA valiv ja asi, mis mitu aastat meeldis (müsli ja hommikusöögikrõbinad piimaga), võib edasi aastaid mittemeeldida. Võilebu ta tegi ja sõi paar kuud, siis jälle mitte. Pelmeene ta enam ei söö - muidu oli nende praadimine ka üks asi, mida ta tegi. 
Kurat, ta ei söö isegi mu imelist shokolaadikooki, kuigi SEE on üks asi, mida ta ise tegema õppis ja oskab. 
Ja väidab, kusjuures, et ta ei ole toiduga eriti pirtsakas. Lihtsalt mina ja Tütarlaps oleme eriti mittepirtsakad. Tema on lihtsalt normaalne.

Kaldusin kõrvale. 
Tahtsin rääkida sellest, et märkan neid asju, mis on koormavad. Aga ei, see on ju kõigiga nii? Suhetest ja meheotsimisest kirjutavad need, kel see teema kraabib, mitte õnnelikus suhtes olijad. Üksiolemise ja -elamise omadusi lahkavad need, kellele see keeruline on, mitte õnnelikult ja rahulikult üksi olijad. Suhtest oma kehaga räägivad need, kellele see häiriv teema on, mitte need, kellele see üldse mingi teema pole. Inimene märkabki seda, mis häirib. Kasvõi kivikest kingas. Võimalik, et peale kivikese eemaldamist ta rõõmustab, et nüüd on nii hea käia. Aga kui ta seda kivi veel aastate järel meenutab, oh, kui tore on ikka ilma kivikeseta, on selge, et see häiris teda omal ajal ikka kõvasti. 
Märgataksegi seda, mis häirib. 
Seda ma nutan siin oma depressiooni üle, post posti järel ja inimesed, kes tahavad lugeda millestki muust, on ammu mujale läinud. Oluline on see, mis koormab, mis häirib, millega on probleem. Mis hästi on, on pisiasjad-pisiasjad. Kord-paar tõuseb teadvusse, aga mitte alailma.
Kui notsuga nii ei ole, on kummaline tema (oled kummaline sina, armas!), mitte mina =P

Eriline ja puudega

Käisin eile psühhiaatri juures. 
Ta on väga ettevaatlik ravimitega, kirjutab väikesi koguseid ja igast üleminekutega on tal ilmselt reegliks lasta patsiendil esmalt nädal aega imeväikseid annuseid võtta. 

Selgub, et mina võtsin neid eelmisi AD-sid omast arust täisannust, tegelt aga oleks annuse suurendamiseks veel ruumi. 
Kuid need on ka sitaks kallid ja lisaks hakkasin ma kabinetis nutma: "Mul on nii kopp ees sellest, et mul hea olla ei ole!" nii et ta kirjutas mulle uued. Esmalt ma pean võtma tibatillu-annust neid mis enne, siis kolm päeva vahet pidama ja uusi tibatillu annusena nädal. Ja siis tuleb see, mida mina pean täisannuseks, aga nagunii, kui ma septembris tagasi lähen, on ta: "Aa, ei aita eriti? No tõstame annust!" Ja mina olen jälle kaks kuud jeeli-jeeli vastu pidanud ja vapper olnud mitte millegi nimel.
Raisk. 
Raisk.
Nagu ... kas ta ei saa aru, et mul on HALB v?????? Miks ta mind ei aita?

Aga seal majas ühes ooteruumis on kaal. 
Omast arust olen viimasel ajal jälle natuke juurde võtnud, nii et läksin kaalu peale ootusega, et mingi 72 või nii. 
68.0. Kõigi riietega. 
Krt. 
See tähendab, et olen jaanuarist saati üle 10 kilo alla võtnud. See omakorda tähendab, et mul on isegi mingi väline tunnistus sellest, et MUL ON HALB. 
Mitte et mul sellest mingit abi oleks. Nagu ... pffffffffffffffff.

Juuli, selgub, on puudega inimeste pride-kuu. Ma saan tumblris sel puhul jagatavatest sõnumitest palju lohutust. 
Jah, ma ei peagi jaksama ja suutma ja tegema nii palju kui terved inimesed. 
Isegi kui mu mittesuutmise põhjused on natuke teised kui ametlikult kirjas. 
Veits tobe on leida, et mu ametlik puue annab mulle rohkem õiguse puudega olla, kui ma samas diagnoose päris pädevateks ei pea, aga no krt sellega. Ma TEAN, et usun väliseid hinnanguid kaugelt rohkem, kui mulle kasulik oleks. 
Aga no usun, siis usun.

Muidugi pole hea.
Aga ma ei saa sinna midagi parata. 
Ma kogu aeg loodan, et Teised mõistavad mind ja et kuskil on Mingid Targad, kes teavad. Et tegelt ei ole, inimesed on samasugused lollakad kui mina ja enamik inimesi veel hullemad, ei kõiguta mu hingepõhjas elavat usku, et objektiivsus on võimalik ja mingid imelised Teised näevad mind objektiivselt. 
Mitte sellest lähtuvalt, millised on nemad, vaid lähtuvalt minu olemusest. 

Njah. 
Mul on nii kopp ees.
Aga ehk elan selle suve üle. Lõpuks, kass paistab terve, koer paistab ok, poeg ei pea koolis käima ja rohkem halbu asju ei paista - enne esimest septembrit, kui jälle kool algab, brrrr.
Izver, ja nii palju on inimesi, kes ei vihka kooli! Miks nemad saavad esimese septembri üle rõõmustada ja mina jälestasin koolist iga minutit?!
Aa. Sest ma olengi puudega. Õige jah. 

Veel teemast, kuidas ma imelik olen

Ma olen puudega, 
aga mul pole jalad puudu
või silmanägemine.
Et mu käsi 
ajuti ripatab ja 
diagnoos on
"osaline halvatus"
ei paista silma. 
Halvatus inimeste meelest
on midagi muud.
Peavalu pole ju puudeteema,
mida ma üldse.
Õige puue on
palju hullem kammaijaa.
Mina lihtsalt õigustan ennast,
et miks ma oldud ei saa. 

Ma olen kväär,
aga ma pole naisega suudelnudki
viimased 25 aastat.
Ei ole olnud järjekindel
tegema ainult seksuaalseid tegevusi,
mis mulle meeldivad
ja kui ma takkajärgi
jälestangi igat hetke,
see ikka ei ole päris õige kväärlus, kas jaa?
Lihtsalt õigustan ennast,
miks ma oldud ei saa.

Ma alles viimasel aastal
näen ennast
kui ema. 
Enne ikka arvasin,
et kui on alla 4 lapse
ja noorim üle viie aasta vana ka,
see pole emadus ega asi. 
Väikesed lapsed teevad emaks,
suured on lihtsalt inimesed,
kellega koos elad.
Ma ei andnud endale grammigi kiitust
selle eest, et mul on imelised järeltulijad,
sest mis koormust mul nendega?
Lihtsalt õigustaksin ennast,
miks ma oldud ei saa. 

Ja siis ma ütlen, et see pole luuletus ega asi, onjo. Enterluule. Pole väärt olema luuletus. Või mina ise kirjanik. 
Tõsi, kui ma mõne loomingutüki kohta ütlen, et see ON väärt, ega see asja paranda. Teised enamasti ei ütle ja tagasiside teeb mu veel kõhklevamaks ja hädisemaks. Paneb mu uskuma, et ainult õigustan ennast, miks ma oldud ei saa. Tegelikult ma ei olegi ju kirjanik. On täiesti arusaadav, et inimesed mu loomingut ei hinda.
Ütlen ma endale.
Aga tegelt - tegelt mul ikka ongi raske. Kurat depressiooniga, mul on muidu ka raske ju! 

See ATH ajatunnetus - see on RAUDSELT üks teema, mida ma kaasas kannan ja talun. Täpselt: on praegu ja muu pole tähtis. See, mis on praegu, on ainus, mis loeb. Kui on valu, on kõik valu ja midagi muud pole ja polegi.
Hästi veider on ennast jälgida hetkedel, kus vahepeal pea tuikab ja siis jälle mitte - kuidas elu tundub täitsa ok ja siis enam mitte, ainult õudus ja ahistus.
Huvitav on, et välised valud (nagu ma neid nimetan) ei mõju nii. Kui luu on murtud või pahkluu välja väänatud nt. Marrastused, nihestused, mõrad ... Need on täiesti talutavad, isegi kui valu on vahepeal väga tugev. Aga samas põletus on kohutav, peavalu kohutav, menstruatsioonivalu (mul ei ole seda enam!) kohutav ja mõnigi valu veel. 
Ja hingevalu. Kohutav. 
Kui maailm tundub halb, tundub, et ta on alati halb olnud, saab alati halb olema ja mitte miski mitte kunagi ei tundu enam hea. 
Vahepeal tundub kõik rahulik. Ja siis jälle halb. Et kõik tunduks hea?
No ... ma mäletan mõistusega, et selliseid hetki on olnud. 
Kunagi.
Ammu.