Lühidalt

Huvitav, et ma seda ühendust varem ära ei teinud. 
Mitte nii huvitav, aga võtab ikka ohkama, et ka ükski arst ei teinud. 
Aga jah. Depressiooniga hakkabki mu pea vähemalt neli korda sagedamini ja hullemini valutama. Iga faking TUND ilma valuta on võit. Olgu, nüüd on olnud juba 20 tundi peaaegu ilma valuta, ma juba hakkan mõtlema, et oh, võib elada - aga vahepeal oli päris vastik.

Midagi ei taha teha.
Isu ei ole. 
Mu tähetund on möödas, see oli 2017 ära, rohkem pole midagi loota. 
Magada ei saa. Sest uni ei tule. 
Voodis on küll kõige mõnusam, aga kuidagi ikkagi vale tunne. 
Loen raamatut, kus olen loo juures, mis mulle ei meeldi, aga millegipärast on vaja edasi punnida. 
Ma ei tea, kes sellest võidab, aga kuidagi arvan, et kui läbi loen, saab ka minu looming rohkem tagasisidet. 
Kuigi otsustasin ära, et kui lugu üldse ei meeldi, ma ei kirjuta sellest avalikult midagi. 
Ilmselt loodan, et miski päästab. Kuigi olen samas kindel, et ei päästa, lähebki samamoodi lõpuni välja. 
Mitte et ma seepärast pooleli jätaksin.
Jep, ma olen suur loogik.
Emake maa küll, jälle ähvardavad nad noormeest tema lemmikneiu vägistamisega. Kusjuures tsepeliini pardal, kus pole väga varjatud ja kõrvalisi kohti ning iga appihüüdmine kostaks kellegi kõrvu. 
Maeivõi.
Pea kipub jälle valutama. 

Sain vastiku loo läbi ja järgmine on hea. Jee!

Erinevad vaatenurgad

Fakit, lähen antidepressantide peale tagasi. Mul oli nagunii väljaostmata retsepte ajast, kui vaatasin, et krt, mitte mingit vahet enesetundes, võtan või ei võta. Ma siis ei võta.
Eila ostsin välja, ent kõhklesin veel. Oli juba pärastlõuna ja mul läheb õhtuti paremaks, nii et päris hea oli olla ja kas ikka on vaja ja ... Nüüd võtsin sisse. Sest ei ole vaja oodata, kuni päris rõvedaks läheb. On tunnused, on pidevad, juba mitmel päeval järjest, ja Kadri Kool, psühhiaater, ütles, et hakaku ma uuesti võtma kohe, kui on tunne, et vaja. 

Samuti: pea valutab. 
Sumatriptaanist hoolimata. 
KAHEST sumatriptaanist hoolimata. 
Ma arvan, et on okei täna mitte jaksata. 

Mul ei ole tegelikult midagi öelda ka, peale selle, et pea valutab. Nii et võtan eeskuju kaladest (kes on vait, kui neil midagi öelda pole.)

***

Kraadisin. 37.1. 
Jube enesetunne on nüüd põhjenduse leidnud, aga lahenenud mitte. 
Tekkis ka küsimus, et kunb on muna, kumb kana. Kas haigus põhjustab depressioonisümptome (nagu ma seni arvasin) või tekitab depressioon ka palavikku. 
Mis on ju ka võimalik. Eriti arvestades, et mingeid muid tõbisussümptome mul seekord pole. 
Raske päev. Veider päev. Midagi ei teinud. Vedelesin palju voodis. Uni ka ei tulnud. Aga pärast peavalu lahkumist oli mõnus. Isegi näpukat ei tahtnud teha. (Esimene päev antidepressante? Või depressioon?) 
Polnud halb - kui parem hakkas, tähendab. Hakkas tänu intensiivsele tabletivoodrile + ilm läks selgeks.
Polnud ka hea. 
Maisaa üle väitest, et kui pole halb, ongi juba hea. NO EI. Ei. Mitte minu hormoonidega. 

Ma lähen nii närvi - nagu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii närvi - kui loen jälle kellegi seisukohta, et kui väljast midagi erilist silma ei paista, siis ongi kõik ju ühesugused. Võtku end kokku. Depressiooni ja ATH-d pole olemas. 
Pahhhh.
Mul läks VÄGA tükk aega, et aru saada: mu jaoks ONGI elada palju raskem kui mõnede teiste. Ma jäin seda "aga kõigil on ju vahel raske"-paska uskuma, arvasin, et ma olen nagu kõik, ainult nõrgem. Ei kannata välja seda, mida rahvas üldiselt mängeldes talub.
Kui nüüd jälle keegi selle jutuga tuleb, mul vajuvad korraga ammuli suu ja silmad, sest nüüd ma ei suuda uskuda, et keegi ikka veel nii krdi loll on.
Miks ma osade inimeste kommentaare teiste blogideski ei loe, eks ole. Sest sellistel inimestel ei ole mulle midagi öelda. See ei ole "teine vaatenurk", see on lihtsalt uskumatu pimedus. Kui ta ei ole teadmiseks võtnud, et tunded on keha ja erinevalt töötavate kehadega inimeste tunded on erinevad, mul ei ole tema arvamuste ja vaadetega midagi teha. Et võiks teda harida? Seda on tehtud, teised on viitsinud - ja tundub, et asjata. Aga mina ei hakka. Pole minu töö ja vastutus. Kui inimene tahab loll olla, ma ei vaevu takistama.
Enda jaoks uusi inimesi, kes pole nõmedusega aastaid ja aastaid silma paistnud, ma sallin ja vaevun harima. Ent kui ma olen näinud, kuidas inimene ei võta teadmisi sisse, mul ei ole mingit huvi neid talle uuesti ja uuesti pakkuda. 

Veits kibestunud jutt? 
Sitt päev. 
Ja see pole veel midagi. See natuke sitt päev pole aboluutselt võrreldav sellega, millised möödunud aastal olid ligi 9 kuud KÕIK mu päevad. 
Ja siis mõnikord olid lisaks väga halvad päevad. 
Ei, ega ometi ravimid midagi mu sisemises keemias ei muutnud, ma lihtsalt hakkasin endaga paremini toime tulema, onjo =P 

Kõik on hästi v.a. ma ise

Kuidas ma ennast päästsin, lühidalt ja selgelt. 
Müürilehe artikkel nüüd tasuta loetav. 
Ma sain sel teemal ilusa pika kirja jumala võõralt inimeselt, kes sai mu mailiaadressi Jürgen Roostelt, keda ma ei tunne (aga kellega meil tõesti ON mõned ühised tuttavad.)
Olen rahul.

Marca arvustas "Devolutsiooni". Talle meeldis. Jai!
Goodreadsis on ka mõned rahulolevad lugejad juurde ilmunud. 

"Omasid ei jäeta maha" toimetuse ülevaate saatsin ära ja ütlesin Kati Metsaotsale (kes on toimetaja), et ma rohkem ei jaksa kiirustada, kiidan lihtsalt pimesi heaks kõik muudatused, mis ta veel teeb. 

Tagatipuks kaotasin koera ära. Jah, kui ma endamisi  ohkasin, et küllap läks koju, ise poodi kõmpisin ja sealt me kortermaja juurde jõudsin, istuski Totoro ustavalt trepil ja rõõmustas mind nähes hirmsasti. Aga siiski oli ta vahepeal kadunud ja see koormas mu hinge.

Ma ei jaksa püsti seista. Panin suurele presskannule peale väikese pressi ja olin siis tükk aega - mitu minutit - segaduses, et miks kann ja press valesti käituvad, mis värk. Ostsin tänase kuupäevaga kanafileed, aga mõte söögitegemisest ajab öökima. Vbla pärast lõunaund on parem. Siis on ikka veel "täna". 
Kõik on niiiiiiiiiiiii raske, kuigi tegelt on viimaks hästi. Poeglaps lõpetas klassi, Tütarlaps Polütehnikumis multimeedia eriala, koer on kodus, kass on rahul (jaah, ma peaks ta varsti iga-aastasele vaktsineerimisele viima, ussirohu söötsin eelmisel nädalal sisse, aga aega on selle kiire asjaga), K käis külas ja oli nunnu, aga kõik on lissalt niiiiiiiiiiiiiiiii raske. 

***

Kanad tuli IKKAGI veits tuimad. 
Ma olen ühe korra elus saanud niimoodi valmistatud kanafileed, et see oli hinnaalanduseta hea. Need olid tükid, mis paneeritud ja siis õlis praetud. Ma praegu tagusin pudrunuiaga lapikuks, marineerisin ja praadisin õlis. 
Söögiasi, aga mitte nii hea, kui sama asi kintsulihaga tehes oleks. Kusjuures kintsuliha ei oleks isegi lapikuks taguda tarvis. Kanafilee ikka ei olegi täisväärtuslik söögiasi, tundub. Aga sel oli 50% soodushind ja ma alati ostan viimase päeva liha, kui saan, sest see vähendab süümekaid piinafarmide toodangu tarbimisel. 

Võibolla ma järgmisel korral ikkagi teen seda paneerimise-värki. Kunagi omandasin nimetet oskuse ja see pole ÜLDSE raske. Aga kasutasin seda seni peamiselt suvikõrvitsa, kõrvitsa ja kaalika tegemisel. Kaalikas: soolaga maitsestet vees keedetud kaalikaviilud riivsaiast-munast-jälle riivsaiast läbi, õlisele pannile, praadida, kuni pöörad (loodetavasti on nad selleks ajaks ühelt poolt kenad helepruunid), siis praadida teiselt poolt ka, valmis. 
Võib leppida ka ühe kihi riivsaiaga, sel juhul tuleb alustada munast.
Väga maitsev. Üpris odav samuti.
Pole väga ammu teinud, sest esmalt keeta, siis praadida tundub ühe söögikorra jaoks räme töö. Kuigi tegelikult see ei ole raskem, kui esmalt liha vasardada, siis marineerida ja siis praadida.
Ja hea on. Vbla need, kes liha ei taha, aga pole selle kaalikaretseptiga tuttavad, said just idee.

Kurnatusdeprekas

Ma kuidagi ei näinud ette, et järgmine samm koera moodi söömisest on kurnatusdepressioon. Sest ma olen natuke loll. 

Muidugi on mul halb olnud ainult üks päev ja mis depressioon see ka on, aga samas ma vaatan end kõrvalt, tuvastan reaktsioone ja mõtteid ja no - ma ju tunnen end.
Kui mul on hea, ma ei mõtle, et kõik on alati persse läinud, läheb ka tulevikus persse ja mis ma üldse üritan. Ma ei imesta, et kuidas ma ei õpi, ikka loodan ... aga tegelt ei maksa ju isegi paar õnnestumist midagi, need on ainult ajutised leevendused selles elus, kus kõik alati vääramatult persse läheb.
Muuhulgas tuli ka migreen. 
Muide, teemal migreen. Ma arvasin, et harjutused aitasid selle vastu, aga kui ma üleüldises "raisk, ära tee nii palju trenni siis!" neid vähendasin ja vähendasin, ei avaldanud see mingit negatiivset mõju. 
Ilmselt on hoopis metüülfenidaatvesinikkloriid see, mis migreene vähendas
Ja et ma enam depressiivne pold. 

Kui depressioon jälle peale tuli, on aint loogiline, et migreen saabus samuti, eks?

Samas ma olen toimetamisega leheküljel 88/107, pole nagu palju enam jäänud, eks? Kannatan kuidagi välja, ah?
Ma ei tea, kas kannatan. Ma ei ole kindel. Aga kui ma ka venitan, langetan oma päevast leheküljenormi 10-lt viiele, ma ei usu, et see aitab. Mu sisemine sund on pigem teha hästi ruttu kõik ära, vbla rohkem kui 10 lk päevas, ja siis puhata.
Jaa, ma arvasin, et juunis puhkan :D Tüng. Ei. 
Kui juuliks normi saan, on juba hästi. 
Aga ma ei usu enam, et võiks hästi minna. Ma ei saa enam KUNAGI rõõmsaks. Mul ei ole enam KUNAGI hea. Elu on aint väljakannatamiseks.
Miks me peame seda taluma, arumaitaipa. 

Mhmh. Keegi ei armasta mind, keegi ei mõista mind, ma rebin enda puruks ja kedagi ei huvita ka ... Tüüpiline depressiivse minu mõttejada. Ei midagi uut. Ei midagi erilist. Ei midagi tegelt valet ka.
Lihtsalt enamikku inimesi ei koti, et keegi neid ei mõista ja armasta. Nad elavad selles maailmas helgelt edasi ja mida ma üldse tahan, see ei ole ju normaalne?!
Ei, oota. Kaur oli mu vastu nunnu täiesti ootamatult ja ... aaa! Lugupeetav, kes sa mulle jälle raha saatsid! Saada mail murumuna ätt gmail punkt com telefoninumbri ja sobiva pakiautomaadiga! Sa pole oma raamatueksemplari veel saanud ju!

See on ka, muide, märk depressiivsusest: mälu läheb paremaks. Tuleb meelde, kes kõik on mind aidanud, ja üritan midagi vastu anda. Kui mul on hea, on rohkem pohh. Minuga oldi nunnu, tore, aga palju põnevam on, mis sealt nurga tagant tuleb. Kui mul on halb, on kõik korraga meeles ja lisaks tunne, et ma ei tohi ju depressiivne olla, vaat kui palju mind aidatakse. Ma ei tohi mõelda, et keegi ei armasta ega mõista mind, inimesed on ju minu vastu nii liigutavalt head ... Aga keskendun rohkem sellele, mis tegelikult on, sest ma ei looda elus midagi toredat tulevat.
Sest noh - ma olen nii palju mõelnud, et vähemalt tõenäosusteooria põhjal peaks ju vahel vedama ka. Nagu MISKI võiks ka õnnestuda ju?! Ja ei. "Sa elasid rongi üle, mis sa veel tahad," ütleb universum ja ikka läheb kõik persse.

Ma arvan, see on minu ja K suhte kõige kurvem külg ka. Et ta ei nunnuta. Et isegi kui ma ÜTLESIN (enam ei ütle, ma olen leppinud, kuidas sealt ei tule), mida teha, mida öelda, et mul parem oleks, ei. Tema vastas, et ta pole mõni papagoi ja vihastas takkapihta, et ma teda survestan.
Mitmel korral.
Kindlalt rohkem kui kolmel.
Ehk kui mul on halb, ta ei aita. Vahetab pritsiva kraani uue vastu, mille ta ise ostis, toob süüa ja pakub suitsu, ajab juttu ja vajadusel toetab rahaliselt, aga neid asju, mida ma päriselt tahaksin/vajaksin, ei anna.
Ta lihtsalt ei ole selline inimene.
Ja kui mul on halb, ma enam ei looda ka, et ta aitaks. Kui mul on hea, tundub, et ta on nii tore, ikka ju aitab - ja siis on halb ja ei. 
Ei juhtu seda. 
Kui mul on halb, teeb ta mu olemise veel halvemaks, sest siis ta ka nördib, et miks ma temaga piisavalt hästi ei käitu ja järgmine ring tülitsemist, alga!

Jah, ma tean, et sealt ei tule. Mis ei muuda, et mul ikkagi on rämedalt kurb sellepärast.
Keeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeegi ei armasta mind.
Oh kus ma jään.

Midagi

Olen jõudnud faasi, kus ma alailma ei jaksa lusika või kahvliga süüa. Vähegi tahkemat toitu söön taldrikust nagu koer, kasutades keelt, huuli ja kaela. Mõnesid kõvemaid-suuremaid tükke (nt kana või õunaveerandikke selle kana täidisest) võtan käega. 
Kui päris plöga, ok, võtan lusika.
Krt, et see elamine peab nii raske olema ... 

Ma ka ei mäleta, millal viimati olid nii soojad ilmad ja nii soe vesi - ja mina ei lähe ujuma, sest lissalt ei jaksa. Õigemini ujuma minna ja ujuda veel jaksaks, aga siis ei jaksaks enam mitte midagi muud ja ma niigi teen toimetamisele lisaks nii vähe kui võimalik. Nõud kuhjuvad kraanikausis ja aknad on tolmused. Raamatud on teist aastat järjest lugemata, loen Carrie Fisheri (jep, see tüüp, kes printsess Leiat mängis) teost "the best awful", mis on päris hea, aga olen seda lugenud alates märtsi lõpust umbes, ja ma ei suuda, ma ei jaksa, appi. 

Vahepeal läksime K-ga korralikult tülli. Olime tülis ikka mitu päeva järjest, aga leppisime viimaks jälle. Sest me oleme täiskasvanud arukad inimesed. 
Vahel harva.
See väsitas samuti hullult. Pärast on mul olnud täielik jõuetus ka liinil "olla tark ja hea". Ma ei jaksa. MINU vastu võiks olla hea, nunnutada ja kiita! Miks mina pean aina tugev olema ja ratsionaliseerima, et igaühel on õigus tema arvamusele, asjad võtavad aega, ma vaikin väärikalt ja ootan?
Vedas, et Kallase arvustus ilmus ära, kui mul veel natuke jõudu oli tema kohta mitte halvasti öelda. 

Täna lähen randmeortoosi ostma. 
Kui mäletate, siis mu käsi on haige. Täpsemalt on mul karpaaltunneli sündroom. 

Ma vajan siukse kirjaga särki, ainult naiste oma. Kõige parem, tank-top või midagi pikkade varrukatega. Kaelus on ka tähtis - see meestesärkidele tüüpiline väike ümar kaelus on halvim kõikidest. See on ka meeste ilu osas halvim. Miks sellise kaelusega asju üldse tehakse?

Eile ma tegelt sulatasin külmkappi.
Nii palju siis sellest, et mitte midagi ei tee.
Olen seda tööd umbes 2 aastat edasi lükanud, sest ma ei jaksa kõiki sööke külmkapist välja võtta ja siis jälle tagasi laduda. Sedasorti tööd, kus phmt midagi erilist ei toimugi, lihtsalt "on puhtam kui enne" või "on vähem jääd kui enne" on mu jaoks väga raskesti talutavad. Väldin, kuni saan. Ok, vältisin - nüüd ma võtan tolmuimejaga ja pesen nõusid üsna varmalt. 
Ainult just praegusel hetkel karpaaltunneli sündroomiga on nõudepesu ebanormaalselt piinarikas. 

Külmkapp oli: "No ... ta töötab ju ikka. Ma kunagi tegelen selle jääga ka, aga mitte praegu."

Ent K tutvustas mind täiesti revolutsioonilise ideega, et ma võin külmkapi tavaosas jätta kõik nagu on, võtta külmuka saba seinast, teha tühjaks ainult sügavkülma ja jätta sügavkülma ukse avatuks. "Ja kui natuke on sulanud, kangutada jää noaga lahti ja visata kraanikaussi!" lõpetasin ma juba ise. "Ja siis külmukas seina tagasi ja mitte-sügavkülm ei märkagi õieti, et midagi muutus."
Seda plaani järgides sain eile oma sügavkülma jäävabaks. Mul ei ole seal mingeid suuri varusid kunagi, jäätis, jääkuubikud ja vbla pakk pelmeene või külmutatud köögivilju, ja selle kõik sain ära söödud, et sügavkülm tühjaks saaks. 
Lahe. 
Lisaks olen sel aastal kandnud 6 kleiti, ostnud vahvliküpsetaja ja teinud (palju kordi) vahvleid, mul ilmus raamat trükist, mul on prillid ja larpil olen ka käinud. 
Huvitav, inimesed unustavat ära, mis nad uuel aastal teha on lubanud? Ma ei tea, mina küll ei unusta. 
Kuigi ma unustasin panna uusaastalubaduste kilda ka selle, et sulatan külmkapi ära. =)
Igatahes on see nüüd tehtud. 

Miks Poeglaps nõusid ei pese? Sest tal on suve-eelne kooliponnistus ikka veel. Ta on ka täiesti läbi.

Ei, seda ma KA pole ära unustanud, et olen teile sünnipäevapildid võlgu. Alailma mõtlen sellest. Lissalt ma ei jaksa korraldada. Mul on nii palju teisi asju. 
Ja see krdi raamat läheb ju minu käest toimetaja kätte ja siis tuleb JÄLLE tagasi, ja ma olen juba puruks ju!

Maei.
Lähen ortoosi ostma koos koeraga, kes vaja õue viia.
Sest teatavasti tunnustan ma elus ainult tegevusi, mis VÄHEMALT kaht eesmärki korraga täidavad. 

ED ehk RSD

Eelmise postituse jätk. 
Ehk olen oma sotsiaalsest alaarengust pasundanud (eriti liialdamata) juba umbes tuhandes postituses, ent ikka veel leidub suuri murrangulisi teemasid, mil pole sõnagi õhanud, sest arvasin, et kõik on ju sellised ja mida ma kõigile teada asju lahti räägin. Mõttetu.
Või siis mitte.  
Mingil ajal viimastel aastatel sain aru, et Rejection Sensitive Dysphoria on olemas ja ilmselt minul ka, ent ausalt: millegipärast ei teinud ma ära tehte teist poolt ehk ei saanud aru, et kohutav valu ei olegi normaalne reaktsioon halvastiütlemisele, vales kohas vaikimsele või millele iganes, mida ma tõlgendan negatiivse reaktsioonina, kui olen positiivset oodanud. See sisemine suremine ja absoluutne meeleheide ei olegi normaalsus. Äkki TÕESTI inimesed ei saa aru, mida nad mulle teevad, sest nemad ise ei tunne nii?!

Sest noooh ... empaatiavõime paistab ka neil teistel olevat vähemalt - VÄHEMALT - sama lombakas kui minul.

Mida mina teen - ja miks ma arva(si)n, et olen sitaks empaatiline, kusjuures tegelt arvan ikka, lihtsalt enam mitte, et absoluutselt empaatiline kõiges. 
Ma olen väga ettevaatlik sõnastades ja eriti veel mingeid teateid kellelegi konkreetsele välja andes. Sest ma eeldan, et nemad tunnevad end sama kohutavalt kui mina, kui midagi halvasti öeldakse, ja ma ei taha ju valu teha. Ma sõnastan nii hellalt, nii arvestavalt, kui suudan, et edastada infot, ent mitte haiget teha. 
Halvasti ja otse jõhkralt ütlen ainult neile, kes on ilmutanud, et nad ei reageeri leebele, või hakkavad vastu õiendama, et ma mõtlen ja tunnen valesti.
Ehk siis kui õrn inimestest hea eeldamine ja lootus, et kui ma ütlen, kuidas minuga käituda, inimesed ka hoolivad mu soovidest, ei kanna vilja, mu samm üks on öelda väga otse (paar korda), samm kaks minna jõhkraks (samuti mõned korrad)  ja samm kolm, kui ta ikka oma käitumist ei muuda, on hakata inimest ignoreerima. Siin võrgupäevikus kustutan selliste kommentaarid ilma neid lugemata, mujal vaatan nende isikute kommentaaridest lihtsalt mööda. 
Kui ma teid ei kustuta, on järelikult korras.

Viimane lause on siin seepärast, et vana mina arvaks, et räägitakse minust ja ma olen paha ja oh, kus ma jään. Ja inimestele, kes tunnevad-mõtlevad nagu vana mina,  ei taha ma ju ometi valu teha lihtsalt seepärast, et ei mõtle oma sõnade haigettegemisvõimele.
Kui ma teid ei kustuta, on järelikult korras.

Ega ma ikka päris terve ja rahulik ei ole ses asjas, ikka veel võin VÄGA haiget saada, ent vähemalt ma ise ei halvusta end enam ega võta iga väikest vihjet või vaikimist südamesse.
Mu endast enda sees mõtlemine Enne Rongi, kui ma veel inimestele meeldisin, oli end halvustav. Kogu aeg. Igas asjas. Pidevalt. Ma tean, et olen keskmisest halvem igal rindel, aga ma vähemalt proovin paremini, saate ju aru, eks? Ma vähemalt tahan head! Ärge vigaseks lööge!
Ja PR, kui ma õppisin, lugesin juurde ja üritasin sedasi enam mitte teha, olin "ülbeks läinud" ja "ei mõtle üldse teistele" ja "nii isekas!" 
Krt ... mis inimeste, kes mulle seda ütlesid, peades toimus?!
See selleks.

Kui keegi viitsis seda artiklit lugeda, mida linkisin (ei ole mingi Eriti Hea, lihtsalt üsna põhjalik, ent nt emotsiooni lühiajalisus minu puhul küll paika ei pea), siis seal on ka lõik, mis räägib, et ilmselt on probleem keemiline, mitte käitumuslik, sest muidu seda ei saaks ju ravimiga lahendada. Mujalt olen lugenud, et asi võib olla eesaju töös, mis ATH puhul on veidi teistsugune kui neurotüüpsetel. Ehk siis "ära võta südamesse" EI ole hea soovitus. Sama, mis: "No aga tõsta seda asja kahe käega!"
Krt, mul EI OLE teist kätt ju! Mul ongi ainult see üks! 

Seesama RSD on ka vastutav selle eest, et jälestan "ei" ütlemist ja olen olnud nõus ka vägistamisega - vastumeelse seksiga, ütleksid need, kes arvavad, et kui ma vastu ei hakka, polnud vägistamist. Sest ma ei taha seda ahastusetunnet, mis mul tuleb, kui ma midagi palun ja mulle "ei" öeldakse, teistele. Ei taha täiesti mitteteadvustatud tasemel. Kui ma mõtlema hakanuks, oleksin ilmselt leidnud, et mees, kes ei kuula, kui talle 20 korda "EI" öeldakse, ei vaja ega vääri mu hellust.
Aga ei mõelnud. Lähtusin lihtsalt tundest, et kui tema väga tahab, ma siis rohkem ei keela ka talle, olgu, kannatan välja.
Ja findi findi fint - ma teen (jätkuvalt) teistele "ei" ütlemise hästi kergeks, et neil ei oleks halb mulle "ei" öelda. Kogu aeg, kui kelleltki midagi palun, tuleb see vormis: "Ma saan aru, see ja see asjaolu, on täiesti ok, kui sa ei taha ..." jne. 
Sama asja teine pool. 
Väldime võimalust, et ta ütleb valu vältimiseks jaa, kuigi tegelikult ei taha mu soovi täita. 

Kuna minul on väga halb olla teiste mind halvustava - tegelt ei pea isegi halvustama, vanasti piisas nt vältimisest - käitumise reaktsioonina, ma ei soovi seda kellelegi teisele teha.
Ja siis tulevad inimesed, kes on mulle NII haiget teinud, käituvad, nagu kõik peaks ok olema, ja ütlevad, et neil on empaatiaga korras, mul endal on halvasti. 

...

Inimesed ...

Aga jah. Kui ise ei saa eriti haiget, kui sulle halvasti öeldakse - ja vähemalt Rents on ikka korduvalt väljendanud, kuidas tal on suht pohh, mida kommentaatorid lamisevad - vbla ütledki teistele ja ei märka ka, et valu teed.
Pole nii üldse oluline. 

Täiega imelik

Jüri Kallas arvas. 
Muide, seda on minuga päris mitu korda juhtunud, et teada-tuntud ulmefanatid ütlevad, et no kõik oli nagu korras, aga kaasa nad ei elanud, emotsionaalselt lugu ei köitnud. Mis on minu jaoks sellevõrra arusaamatu, et minu jaoks on põhiline tegelaste peas ja kehas tunduv, nende mõtted ja tunded, ja mis mõttes suured raamatulugejad ei leia, millele kaasa elada? Kas nad siis pole vähemalt raamatutest ära õppinud, mismoodi tuntakse ja mõeldakse?
Aga no - ilmselt meie mootorid on liiga erinevad. 
Ehk need tunded, millest mina kirjutan ja aru saan, neile ei lähe, ja mulle jälle on surmigavad mingid kättemaksufantaasiad "omg, nad tapsid mu isa-tütre-kallima" või teemad "omg, tahan saada palju raha ja võimu". Või veel hullem, päästame nüüd kogu maailma ära.
Vbla olen liiga karm. 
Ehk ma lihtsalt ei saa aru. 
Aga tegelt on Kallaselt kolm viiepallisüsteemis hea hinne, sest nagu ta isegi tekstis mainib, ta ei armasta mind kirjanikuna ikka ÜLDSE.
Me oleme ka inimestena mitmel korral väga teravalt raksu läinud, kuigi enamasti on indikaatoriks old ta naine. S.t. naine karjatab millegi minu öeldu/tehtu peale ja Jürka toetab teda lojaalselt. Või mina ärritun millegi peale, mida naine tegi/ütles ja Jürka toetab naist lojaalselt. 
Mingil hetkel - mitu aastat tagasi - tuli järjest inimesi mulle ütlema, et kuigi Kallased mind "Postimehe" kommentaariumis sõimavad ja väidavad, et ulmefännid mind ei salli, mina olen neile ikka meeldiv inimene.
Ühelausega: meil on ajalugu =)
Nii et niigi hästi. 

Lõdvalt selle minu kirjutatuga emotsionaalse mittesamastumisega seotuna tuli meelde, kuidas alles eile küsisin K-lt meeleheites, et kui tema (nagu sitaks palju teisi neuroerilisigi) sai juba lapsena aru, et ta on imelik ja teistsugune, miks mina ei saanud? Miks mina arvasin kuni rongini ja natuke edasigi, et kõik on nagu mina - aint natuke kiiremad, kohanemisvõimelisemad ning tavaasjades nutikamad? 
"No võibolla sa oledki normaalsem?"
Ma isegi ei vaielnud. 
Ta peab ju nägema, KUI ebanormaalne ma olen?!
K täpsustas: "Või no näid normaalsem. Võibolla keegi ei öelnud sulle, et sinuga midagi valesti on."

Vat see lõi mu küll tummaks. 
Sest - sest nii vist oligi. Keegi ei öelnud mulle, et ma olen teistmoodi, imelik, valesti, ja siis ma ei teadnudki.
Jah, mulle on elus õpetatud igasuguseid normaalsusi. Teised üheksased näitasid, kuidas "õigesti" diskol tantsida ja kunagine pinginaaber mängis mulle muusikat ette ja küsis: "Kes esineb?" Aga mina võtsin seda - ja ma siiralt arvasin, et ka nemad mõtlesid seda - kui järeleaitamistundi ja mõnel juhul nõmedat järeleaitamistundi. 
Ma ei tahtnud tantsida nii igavalt, nagu nemad õpetasid. 

Keegi ei öelnud, et ma olen imelik, hälvik, teistsugune, ja ma pidin selle ise hiljem välja raalima, mis polnud ÜLDSE lihtne. 
Olin absoluutselt veendunud, et kõik on laias laastus nagu mina, näevad pealiskihi taha vähemalt kolm tasandit ja lihtsalt teesklevad, et pealmine on mingi pärisasi. Mulle siiralt ei tulnud muu pähegi. Ahah, kombeks on teeselda, et see pealmine kiht on mingi asi, aga tegelikult teavad ju kõik, et ka järgmine kiht ei ole veel päris asi, kuskil kolmanda-neljanda paiku hakatakse süüvimist lõpetama alles. 
Ma teesklen siis ka, sest nii ilmselt käib. 
Ja lasingi sedasi tuimalt rongini välja. Sest noh - kõik teesklevad, aga kõik ju näevad ka teeskluste taha, loogiline. 
Kõik on nagu mina.

Pärast olen vahel otsustanud, et mõttetus, olen otsekohene, mida me teeskleme, ja selle eest jubedalt kaela saanud. Ent ma ei tulnud ka koerakakadraama või mulle lapsekeelamise teemadel üldse selle peale, et et inimesed päriselt arvavadki, et pealiskiht on päris asi. Ma arvasin, et mulle pannakse kohutavalt pahaks teesklemise lõpetamist, mitte et inimesed tõepoolest arvavad, et kui mu lapsel pole isa või mul endal eriti suurt kuuteenistust ette näidata, laps õnnelik olla ei saa. 
Siiamaani vangutan šokeeritult pead Tilda üle, kes leidis, et kui ma panen koerakakat võõrasse prügikasti, olen phmt samal pulgal inimestega, kes ta ema kasvuhoone segi peksid. 
Püha issand ja emake maa. Niimoodi inimesed mõtlevadki ...?

Ma ei teadnud lapsena, et olen imelik, sest jah, ma paistsingi liiga normaalne selleks, et mulle öeldaks, et olen imelik. 
Nüüd mõtlen, kas see on hea või halb asi. 
Sest kuigi mind tegelikult ei kiusatud ega alandatud, minu emotsionaalne tunne enamiku klassivendade ja -õdede osas oli ikkagi: "Ma ei taha nendega kokku puutuda!" 
Võibolla oleksid mälestused hullemad, kui ma aktiivselt väljatõugatu olnuksin? 
Aga kui ma teadnuksin juba varem, et olen imelik, oi, kui paljudest ahastustest see mind hoidnud oleks!

Pean selle üle mõtlema. 
Ilmselt ühest vastust ei saagi olla.