One of the Greats

Igemed sügelevad täiesti pööraselt. 
Jaah, olen väga väsinud loomulikult. 
Ohatise eelilmingute seas olevat. 
Nagu ka silmade sügelemine. 
26 aastat hiljem siis selgus, miks mul vahepeal keskteismelisena silmalaug paiste läks, kuigi midagi nagu viga ei olnud. Kui väsinud olla, lööb ohatis välja.
Mul juhtus seda tähtsate ettevõtmiste eel. Nt rattamatkale läksin poolpimedana.

Olenvägaväsinud, mul on homme ühe tõlketöö tähtaeg, tegin ilge hunniku šnitsleid (ja poeg sõi 3/4 neist kohe ära), tegin piparkoogitainast (mõtsin, et teen eriti peenelt, panen mandlijahu ka sisse ja mandlijahu saamiseks jahvatasin mandleid kohviveskis, aga mitte nii kaua, kui pidanuks. Nüüd on taignas mandliraasud) ja kus on mu medalid ja kas keegi põlvedab mu ees ja suudleb mu jalad?
Tühjagi. 
Ole parem, siis ma armastan sind.

Lisaks on mul mingi täiesti arusaamatu reievigastus. 
Tekkis lihtsalt kõndides. 
Tundub nagu kramp, aga mitte kogu reies, vaid nagu ... ühes kius? Venitamine aitab, aga ära ei võta. 
Juba pea nädala. 
Tundub nagu kramp, aga väike. Kohati väga ebameeldiv, aga üleelatav. Masseerimine ei aita, ent valu jälgides tundub ka nagu terve lihaskiud. Hakkab ülaltpoolt põlve ja otsa saab valus joon veidi enne puusa. 
Vahepeal valutab. Vahepeal aint suriseb.  Vahepeal unustan lausa ära, et mingi jama on, kuni end meelde tuletab. 
Mätsin Diclaciga ja loodan, et paraneb ise ära, aga kaua läheb kuidagi. Mida tonti?!

Tegelt tahtsin jagada seda, kuidas Loomingus arvatakse ikkagi ka, et olen kirjanik, ja nüüd ilmus mu lugemiskogemus rubriigis "kirjanik loeb".
Vbla mõni pole veel näinud, fb-s jagasin paari päeva eest. 
Pilt, muide, kannab mu kodukataloogis nime "Nii kurb kook oli."
Ma ei tea, miks ma just selle pildi saatsin.
Tol hetkel tundus hea mõttena.

Lisaks tuleb mul Tallinnas veel üks raamatuesitlus. Soovitan küll tollele burleskiga esitlusele 21. jaanuar tulla, ent kui teil 19. detsember midagi teha pole, siis Keskraamatukogus 18.30 näeb mind Kalmsteniga rääkimas ja saab "Teistmoodi tavalist" kirjastusehinnaga osta.
Alati kirjutan pühenduse, kui tahetakse =) Aint mul läheb aega - käsitsi kirjutamine pole mu forte.  
Kalmstenil ilmselt hakkab veits nappima neid, keda ulmereedetele esinema kutsuda =P 
Minul hea meel. Rohkem avalikkust = rohkem reklaami.

Kuigi hetkel EI ole tore mõelda järjekordsetele kohustustele. 
Mul on "varsti puhkan välja" piisavalt kaua peal olnud, et mõte ülehomme ema sünnipäevale minekust peamiselt õudne oleks. Homme lõpetan tõlkimise, ülehomme on sünnipäev ja pühapäeval peaks päkapikk käima hakkama. 
Ei ole raske töö see päkapikutamine, kuid ma olen ka faasis "laske mind maha" juba.

Teil ei ole ju Florence'ist veel kõrini?
Ma arvan, see lugu (oooh, need kitarred! koos selle videoga!) on veel rohkem mina. 

Do you regret bringing me back to life?

Arms outstretched, back from the dead

Streetlights bursting overhead

Arms outstretched, back from the dead

Jeah, tema on one of the greats kahtlemata - aga mina, mina ju ka .. natuke? Did I get it right? 

Hilisem lisa: mul on paide ja kriitikaga kummaline suhe. 
Jätame kõrvale, et kui hästi halvasti öeldakse, rõõmustan ja läheb samuti pai kirja.
Jätame ka kõrvale, et ma usun aint sellist kiitust, mis tuleb mõne omaduse, töö või joone kohta, mida ise hindan ning oluliseks pean. 
Aga see ei ole kindlasti ka normaalne, et paisid on vaja pidevalt korrata, soovitatavalt järjest pikemaid, ja ikka ma päriselt ei usu - on ette tulnud, et arvan, kuidas ma ilmsesti meeldin sellele inimesele ja ta vaatab soojemalt; kiidab ka siis, kui väärt pole. 

See-eest kriitika jääb.
Kui just sõnaliselt ümber ei öelda, et oh, nüüd saan aru, et sa hoopis ... midagi.
Muidu kahtlen igal ebakindlamal hetkel. Nii ta must mõtlebki. See ma tema jaoks olengi. Jah, on häid asju ka, aga see ja see on mu küljes kogu aeg. Selline ma tema jaoks olengi.

Mis on ... üsna laastav. Ja väga sees selles, mida ma teile kirjutan ja selles, kuidas muidu suhtlen. 

Ütlen enda kohta halvasti, et te/ta vaidleks.
Ütlen enda kohta hästi, et te/ta kiidaks veel kangemalt kui ma ise.

Muide, kaamos, ma jätkuvalt tänan, et sa mind elatad!

Eeltunne

Olen närvlik. 
Mõned asjad, mis ärritavad, on ilmsed. Nt käib mulle meeeeeeeeeeletult närvidele, kuidas K oma frustratsiooni väljendab. Meeeeeeeeeeeeeeeletult. Kas ma tahaksin talle tundmise ära keelata? Ei. Vastupidi, ma intensiivistaks ta tundeid, kui saaks. 
Aga on üks spetsiifiline teema, kus ta väljendub (ja väga vabalt võib ka olla, et tunnebki) filtrita. 
Kui miski nässu läheb. Kui ta unustas koju asja, mille kaasa tahtis võtta. Kui kahe toa vahele seina puuritud auk on teises toas oodatust pool sentimeetrit paremal või vasemal. Kui ta pöörab autoga valesti ja peab paari kilomeetri pärast uuesti pöörama - isegi mitte tagasi sõitma, aga liikuma natuke pikemat teed pidi. Kui tal pole kaasas just seda kruvikeerajat, mida tarvis.
Need on samas täpselt sellised asjad, mille peale mina õlgu kehitaks ja tõdeks, et nojah, inimesed eksivad, mis seal ikka. Tegin oma parima, nii et see peab olema küllalt hea.
Ent tema raevub iga kord kangesõnaliselt.
Iga kord, kui ta kostitab mingit säärast pisiviga minutipikkuse ropendamisega, lähen mina pingesse. Siis on ta 15 sekundit vait ja ma loodan juba, et nüüd võetakse uus teema - aga ta kirub ja vannub väikeste pausidega muu tegevuse vahele järgmised tund aega. 
Minimaalselt. 
Ja samas, eks ole, kui ta jääb viis tundi hiljaks, ta isegi ei vabanda. See on normaalne.

Ma olen ka söömata. 
Isu ei ole, aga mõistusega tean, et päevane kilokaloritehulk on naeruväärne.
Ja nädalavahetusest täiesti lääbakil - Rollimängijate Kokkutulek üllatas mind sellega, et kohal oli hulk inimesi, kellega mul rohkem või vähem probleeme on, ja keda pole ammu kokkutulekutel näha olnud. Siis tegin (ausõna, absoluutselt kogemata!) halba inimestele, kes mulle meeldivad, ja sattusin tagatipuks sellise draama keskele, mis paneb siiamaani judisema.
Selline tüli, kus pole võitjaid, ainult kaotajad.
Tõsi, ma ka vennastusin naisega, kelle kohta seni peamiselt halba olen mõelnud, olin salliv ja malbe teisega, kes on hästi sarnane, ainult 25 aastat noorem, sain hulga komplimente oma välimuse pihta, mõned "Teistmoodi tavalise" kohta ning minu hääletatud lemmik võitis kostüümauhinna. 
Mina nägin enda meelest ka tõesti jube hea välja, kuigi kostüüm oli siuke väga keskmine. 
Sobis mulle, noh. Mis oli minu jaoks põhiline.
Paneks teile pildi, aga keegi ei teinud must.

Üldiselt: ei olnud halb üritus, aga veel palju kurnavam, kui võinuks oletada.
Ma juba oletasingi hirmsat kurnavust sealjuures,
Nüüd valutab pea kogu aeg, kuigi mitte kõvasti.
... ja siis on kaudsemad raskused.

Ei, häid asju on ka - ma tänan, oo blogilugeja, kes sa mulle kingituse saatsid, väga meelitav ja oooo, mmm. (EI ole söödav =P)
K üldse tuli tegelikult ära tooma kõiki neid asju, mida ta minu ja mu poja jaoks parandanud ja kohendanud on. Et ta neist ühe maha unustas, ei tee mu tänumeelt pisemaks.
Murca kiitis üht mu luuletust väljakutse raames.
Muusika on terve päeva kõlanud, nagu oleks iga laul just minust kirjutatud. Verilihal tunne tahab kõigega kaasa oiata, röökida ja tantsida, nutta ja nõuda.

Ükski peavalu pole jõletuks kasvanud ja ma sain K-le ära rääkida vähemalt mõned kripeldavad teemad ja jagatud mure on ju pool, ja ma tegin viimase-päeva-sealihast šnitslid valmis.

Agagaga --- tegelt on selline enestunne, mis ilma lamotrigiinita rebiks mind varsti laiali nagu keskaegne piinariist, lihtsalt see, mis praegu, on veel talutav, veel head märkav, veel omamoodi põnev.
Võtan parem tableti sisse. 
Ma tean, et mõnedel teist on kogu aeg selline tunne ja tabletti pole ka kusagilt võtta. 
Olge enda vastu nii head, kui vähegi saate. Isegi kui tundub, et mis kasu sellest ikka on. 
Iga tibanatuke kulub ära. 

kiire vahepala

Mhmh, mhmh, kellelegi ei tule üllatusena. 
See ongi siuke nending, mitte jahmunud hüüatus. 
"Ega mul ikka ei ole täit aru peas!"

Teisipäeval käisin murca luulekogu esitlusel Tartus. (Kogu on täiesti geniaalne nagu ta võrgupäevikki.)
Eile vankusin koju tagasi, arulagedalt kurnatud. Homme lähen rolimängjate kokkutulekule. 
Milleks täna plaan päev otsa kokata. 
Nii palju andsin mõistusele järele, et otsustasin: ujuma ei lähe. 

Ei, pea ei valuta(nud). 
Eriti. 
Tunnistan, et võtsin esimeste märkide peale kohe triptaani sisse. Võibolla oleks tavavaluvaigisti samuti tepsinud. Ent ei julgenud katsetada. 

Praegu tuikab hästi õrnalt. 
Normaalselt ma kell 10 hommikul magaksin, aga kuller tõi koeratoidu mulle koju. 
Muide. Kui keegi tahab, siis mul on Hill'si 1-5 aastase koera seedimist ja tugevaid lihaseid toetavat kuivtoitu omajagu üle. Nt 9 kg või nii. Ise peab Keilasse järgi tulema, aga ma tellisin vale, sest pilt oli sarnane ja ma tüdinesin Kaup24 soodsaimat pakkujat otsides kirjeldusi lugemast ära. 
Nüüd on jälle liigesehaigetele mõeldud toit olemas. Ta ei lähe päris rikki selle esimese toiduga, enamasti on korras, aga on juba kaks kakspäevakut olnud, kus ta muudkui magab, heidab pikali räntsti! ja otsib võimalusel pehmemat küljealust. (Nt voodit.)
Nojah, aga kui kellelgi oleks selle toiduga midagi teha, mul oleks hea meel talle anda. 
Kõige rohkem vihastavad mind kulutused, millest kellelgi kasu ei ole. Kui KELLELGI on, mis siis, et mitte minul, on süda kohe rahulik. 

Tartuskäik oli päris oluliselt intensiivne lisaks sellele, et pikk reisimine on juba ise hull koormus. Igasuguseid asju juhtus. Alates sellest, et mul läksid võrksukkpüksid katki (väga väga naine, sa ei ole sama kujuga kui 2016, kui ost tehtud sai), lõpetades sellega, et oi, veel pedofiiliat tutvuskonnas. 

Aga pea ei valuta? Ei valuta. Järelikult on hästi.

Palju väga head oli ka. Palju väga halva kõrval.

Isegi esitluse vein ei pannud pead valutama! Käsivarred ja biitsepsid valutavad ülinunnu beebi tassimisest. Ilus mees, keda "pagan, kes see on, ma ju tean seda nägu" vahtima jäin, noogutas mulle äratundvalt - hiljem sain aru, et ta polnud mulle isiklikult tuttav, ma lihtsalt olin teda kõvasti piltidel ja videotes näinud. Silver Sepp, jajaa. 
Nii palju head, mida välja ei kirjutanud, lisaks. 
Olgu, selle ütlen ka ära, et murca ja Helen (kes tegi kujunduse ja pildid) esitlesid oma loomingut väga nauditavalt. 

Samas on ennast distantsilt vaadata oluliselt hirmus.
Väsisin NIIIIIIIIIII ära. 
Kuid kuni pea ei valuta, mingeid pidureid ei ole. Lasen aina edasi, kuni sedasi valutama hakkab, et tabletid enam ei aita. 

Jaa, muidugi ma näen seda. 
Mis te arvate, et teen oma käitumisse korrektiive, kui olen ette ära lubanud, et tulen ja teen? Ha. Ha. Ha.

Oi

Selle postituse ees võiks jälle olla HOIATUS.
Ehk siis hoiatus oli see, et ma ütlesin, et ma ei hoiata. 
Misiganes. 
Valgustus. 
Lugesin raamatut, mis kohati oli nii täpne ja kohati nii mööda, nii mööda, kuidas autor MILLESTKI aru ei saa ... ja poole raamatu peal taipasin. 
Nii palju punkte mu peas ühines tervikpildiks. 
Nii paljust sain korraga aru. 

Ah. Ach. ACH!!!

Minul ei ole mineviku-lapsepõlvetraumat. Mul on läbi elu kestnud trauma, täpselt seesama, mis lapsena.
Ikka kestab. Väga vähe on muutunud.
Ja ma ei usu enam, et ma iial teistmoodi elada saaksin.

Sellepärast siis tundub mulle absurdsena idee sisemisest lapsest. Mul on PRAEGU halb, mul on PRAEGU vaja kallistusi, lohutust, kinnitusi, et ma olen kallis, olen armas, olen tähtis. Mis krdi sisemine laps?!
See terapeut, kelle juures 2 aastat käisin, üritasin teraapias head leida ning lõpuks tohutult rõõmustasin, et tast lahti olen, rääkis ka minu sisemisest väikesest tüdrukust. 
Kurat, mul ei ole sisemist väikest tüdrukut, keda lohutada ja hellitada, mina ise olengi see sisemine väike tüdruk. 

Nii kaua kui ma mäletan - tõesti nii kaua, kuigi mu varasema lapseea mälestused ei ole kronoloogilises järjekorras - olen olnud ebapiisav. Mitte see, kes ma peaksin olema, vaid mingi ... isekas laisk hoolimatu arg liiga halb.
Et ma nüüd mõtlen, et krt, mis kuradi ema see on, kes saab vihaseks ja nördib, kui ta kolmeaastane tütar ei julge üle perrooni ja rongi vahele jääva vahe juba liikuvasse rongi hüpata, vaid jookseb nuttes rongi kõrval, ei muuda, et sel hetkel mul oli aint meeleheide, et ma ei saa seda tehtud, mida pean tegema. 
(See oli mu isa ülikoolilõpetamine, kuhu me rongiga sõitma pidime. Ema sai piletid kätte, kui rong juba väljus, aga algul sõitis too aeglaselt, vanaaegsed pikamaarongid olid sellised. Nii et ema ise jooksis peale ja meie vanaemaga (mitte see, keda jälestasin, vaid isa ema)  rongi kõrval. Kuni üks noor habemega mees ka rongile järgi jooksis, minu lapsekeha ema käte vahele viskas, vanaema sisse tõukas ja ise järgi hüppas.)
Tagantjärele mõeldes: väga hea, et ma hüpata kartsin. Väga tõenäoliselt oleksin kukkunud perrooni ja rongi vahelisse auku ja surnud.
Aga ega see ometi mingi ainus kord olnud =)
Nii isa kui ema panid mind pidevalt situatsioonidesse, kuhu ei peaks last panema. 
Isa viis 8-aastast mind konkursile nii, et mind viidi maja juurde ja vaata nüüd ise edasi. (Kuna ma ei taibanud end registreerida, ma ei esinenudki, ei julgenud seda kellelegi öelda ning väitsin, et sain neljanda koha.)
Unustamatu ema ja isa lahkuminek, mida ma vahendasin, minnes ema soovi järgi pärast kooli isa töö juurest läbi küsima, kas ta koju ka mõtleb tulla? Ja siis kodus ema juurde teatama: "Issi ütles, et ta enam ei tulegi."
Umbes aasta hiljem, kui isa oli juba meie juurest ära läinud, elas ta omaette vanalinnas. Uus naine oli tal juba ka vist. Mu põhiline isaga suhtlemisviis oli tol ajal, et ta tuli meie maja juurde ja siis jalutasime temaga mööda Nõmmet. Algul olin rohkem ainult mina ja isa, sest mu vend oli veel pisike, koolieelik. Kui tema kaasas, käisime peamiselt parkides, mitte pikalt kõndimas.

Tookord teda polnud, käisime omaette. Ja isa rääkis, et ma võiksin tema juurde elama minna. Et kool on ju sealsamas ja ma saaks omaette toa ja oleks ju tore?
Ma olin rõõmuga nõus. Jaa, muidugi! Silme ees eretas juba igasugu toredaid võimalusi, ma olin ju juba vanalinnaga imetuttav, mu kool oli ju seal, ma teadsin kõiki nurki ja läbikäike läbi majade ja no vanaisa ja vanaema juurest minema saada oli imemeeldiv mõte. Jaa!
Siis jõudsime koju tagasi ja isa rääkis sellest plaanist emale.
Ema hakkas nutma.
Ta ei nutnud üldse tihti. Ma mäletan vast nelja korda kokku oma elust.
Mina hakkasin ka nutma, ütlesin, et ma ei lähe kuhugi ega ei läinudki kuhugi. Isa küsis mult, et oota, kas sa siis ei tahagi? Ja ma vastasin, et ma ju ei teadnud, et ta nutma hakkab, ei, ei, ma ei saa. 
Mis kuradi täiskasvanud need on, kes ei saa selliseid asju omavahel räägitud, ilma et laps vahel oleks?!
Thefakk?
Jah, muidugi sa küsid lapselt, mida tema tahab. 
Aga PÄRAST seda, kui teise vanemaga läbi oled arutanud, et tõstan selle võimaluse, vaatame, mis laps ütleb.

Kõik edaspidised "mind jäetakse tühja korterisse, ma pole eluski pliiti kasutanud, nii et seda ei julgenud, aga ma oskasin kaminasse tuld teha ja siis tegin endale lõkke peal plekk-kausis paremuna" ja et mitte kunagi ei aidanud ema mind käsitöös (kõigile teistele kudus ema või vanaema ikka pooled sokid-kindad-kampsunid valmis), et ma hoolitsesin ise oma menstruatsioonitarvikute eest (kasutades kapis olnud väikelapseriideid enamasti ja peites veriseid tulemeid oma voodi ette pappkasti, kuhu keegi iial ei vaadanud) ja et mind ülekaheteistkümnesena iial ei keelatud kodust mõned päevad eemal olla (ning seega olin vaba tegema igast huvitavaid hullusi nagu Pärnu rannas või mingis tee ääres olnud hüljatud suurlauda moodi hoones  magamiskotiga ööbimine. Kuradi külm oli, ega need mingid kaasaegsed soojad magamiskotid olnud) olid siuksed ... tavalised asjad. 
Normaalne elu. Halb, aga mitte talumatu.

Sest siis ma kuidagi ikkagi lootsin, et saan suureks, läheb paremaks.
Jah, ma ei saa kunagi hakkama asjadega, millega peaks saama, aga no saan suureks, ei ole enam olukorras, kus mult oodatakse asju, mida ma vaid hädavaevu, rämeda hinnaga iseendale tehtud saan või ei saagi, siis ma suudan. 

Ainult et ma jäin sellesse olukorda alatiseks. Ma peaks lõpetama ära ülikooli, tulema toime endale ette nähtud rahasummaga, ise enda eest hoolitsema - ma ei saanud hakkama. Ei hakka rääkima, miks, aga elu esimene depressioonidiagnoos tuli sealt ka.
Peaks iseseisev olema, tööl käima, olema hea koduperenaine (ehk siis Poeglapse isaga elamise ajal). 
Ma ei saanud hakkama. 
Peaks ise end üleval pidama, ise haigekassa hankima, ise oma mitterasestumise eest hoolitsema kuidagi püha vaimu kaasabil (kusjuures viimast ma isegi ei teadnud!) 
Ma ei saanud hakkama.
Seda võrgupäevikut hakkasin pidama ajal, kui mu poeg peaaegu täpselt kaheaastane oli.
Sestsaati on pidevlugejad saanud kaasa elada sellele, kuidas ma elan - ja no see sisaldas IKKA seda, et mu ema maksis kinni korteriüüri või kui ma tema mehele ja tolle õele ja vennale kuuluvasse korterisse kolisin, kommunaalid ja mu telefoniarve. 
Ma olen nii halb, ma ei saa ise enda ülalpidamisega hakkama, pean rohkem, pean paremini, ma pole see, keda oleks vaja,. ma olen liiga vähe, liiga nõrk, liiga rumal, liiga paks, keegi ei taha mind tööle, liiga harimatu; kokkuvõtteks: ma ei kõlba kuhugi. Aga no inimesed on lahked ja hoiavad mind siiski elus. 
Enamjaolt lahked. 
Tahtsin panna lingi mõnele "mis kuradi sisemine laps?!" postitusele, ent leidsin seda otsides hoopis selle. Postitus ise oli täiesti ok. Jah, ikka veel mõtlen nii.
Hakkasin siis kommentaare lugema. Notsu, mhmh, ma mäletan, et Lauri ka kommenteeris seal all, kohe näen seda ... ja siis jõudsin hoopis Ebapärlikarbini. 
Tema ja Waya kommentaarid jätsin lihtsalt lugemata. 
Aga tuli meelde, kuidas inimesed võivad ikka oluliselt ilged ka olla. 
Pärast meenus, et ma sisemisest väikesest tüdrukust kirjutasin vihaga hoopis murca kommentaariumis vist. 

Nojah. Aga kuigi olen viimasel kümnel aastal rämedalt tööd teinud, et end mitte alaväärsena, valena, mittekõlblikuna tunda, tegelikult on see tunne kohe pinna all olemas. Mitte unustatud, mitte kauge, mitte "enam ma ei ole selline ju".
Kohe, kui lasen endal olla, olen jälle. Ebapiisav, valesti, sobimatu.
Kui ma tahaks kedagi aidata ja kaitsta, emmata ja lohutada, pole see mingi sisemine väike tüdruk, vaid see noor naine, kes Enne Rongi olemas oli ja end iial kõlbulikuks ei pidanud.

Nii et minu jaoks ei ole lapsepõlvetrauma maha jäänud ja nüüd piinavad mind ainult tagajärjed. 
See on jätkuv trauma, ma lihtsalt üritan mitte traumeeruda. 
Tollal olin laps, kes pidi kandma koormat, mis lapsele liiga raske. 
Siis olin verivaene kahe lapsega üksikema, kes üritas elu eest normaalne paista ja anda oma lastele kõike, mida normaalsemad vanemad ja siis veidi paremini ka, sest kammaan. Muidugi tuleb lastega kevadet otsida, suvel rannas käia mitu korda nädalas, käia nendega eri linnades külas, eri inimestega loomaaias ja ujumas, lapsepõli peab laste jaoks ometi tore olema!
Ja kuidas mind piinas, kui Tütarlaps kutsuti sünnipäevale ja mul polnud MITTE MIDAGI talle kingiks kaasa anda ja isegi mitte paari krooni raha, et ta mingi shokolaadimedaligi saaks viia. 
Küpsetasin peamiselt õliga (võid oli üsna vähe) küpsiseid ja andsin talle kapist porgandiseebi, mille keegi oli mulle jõuludeks kinkinud. Kapis oli ka pakkekotte (ma ei visanud kunagi kingikotte ära, olge nüüd).
Tal oli päris piinlik, kui klassiõde kingi lahti tegi ja pika näoga seepi vaatas.
Ühesõnaga, ma olin oma meelest halb ema ja halb inimene, kuna mul ei olnud raha. Ükskõik kellega mu sugulastest oleks mu lastel parem, sest neil on raha.

Ja nüüd olen sant maailmas, mis eeldab mult normaalse inimese jaksu. 
Et keegi ei eelda tegelikult? Oh te süütud suveaja lapsed ..!
Mis te arvate, mida muud kui "kõik normaalsed inimesed ju jaksavad ja sotsialiseeruvad siin, kui tahavad gruppi kuuluda" on kõiksugused Kirjanike Liidu ja Ulmeühingu sündmused? Et ma ei pea vähemalt mõnele kohale minema? (Olen küll käimised piiranud peamiselt sündmustega, kus ise esinen. Mille eest saan raha ja raha EI OLE EBAOLULINE.)
Mis te arvate, et mõni ei vaata külas käies mu külmkapisisemust ja ei ohka pärast: "Sinu elu, elad nagu ise tahad," aga samas saab jubedustunde, mida mulle hiljem meelde tuletab? Mis te arvate, et mul ei ole sageli valida, kas võtan end kokku ja põen pärast - või jätan minemata ja kaon inimeste mäludest ja eludest? Et iga sündmus mu elus pole tehing mu teadvuses, kas saan sellest rohkem tulu kui on paratamatult tekkiv kehaline ja vaimne kulu?

Mulle tehakse mööndusi. Vahel lausa palju. Aga tõsi on ka, et kui ma pingutan rohkem, mult ka tahetakse üha rohkem.

Lõputu jada. 
Olgu, Peale Rongi olen ma üritanud seda jonksu saada. 
Veennud end, et ma oleń väärt ka rohkem olemata, kui rahulikult olla suudan.
Aga ma ei sea jonksu möödunud lapsepõlvetraumat. 
Ma sean jonksu enamus mu elu kestnud traumat, kuhu ikka ja jälle uuesti sisse sattun.

Ok, kell on peaaegu 10 hommikul ja ma olen maganud umbes kella neljast kuueni ainult. 

Aitab kirjutamisest kah.
Kuigi ei või lubada, et magama jään.

Sisemise kriitiku vaitsundimine

Olen päris kõva tööd teinud oma pideva sisemise kriitiku vaigistamisega. Konkreetselt korrigeerin iga mõtet, mis ennasthalvustav on:
"Olen väsinud vana naine."
EI! Olen väsinud parimais aastais naine!
Kõhuvoldi alt on higine, niisiis on kõht liiga suur. Oh, ma saan selle voldi isegi pihku võtta ...
EI! Kõht on ahvatlevalt pehme, külluslik nahk ja naiselik lopsakus, et sealt vahel higistab ... ja siis? Higistamine on keha normaalne funktsioon! Mu keha on minu keha ja sellisena hea. 
Keegi ei armasta mind ...
Mind ei peagi keegi armastama, olen väärtuslik ka ilma selleta!
(Et keegi armastab ka, ei ole oluline - kuni ma ise armastan, ei loe teised! Päriselt!)
"Ma olen selle kleidi jaoks liiga paks."
Ei, see kleit ei sobi mulle enam, see tähendab, et vaja on suuremat kleiti. Mitte minus pole probleem, vaid kleidis. 
Ma peaksin ikka niimoodi kirjutama, et rohkematele meeldiks. Vanasti ma ju oskasin seda.
Jaa, vanasti olin ma rohkem üldrahvalike uskumuste kaasauskuja. Praegu neid sisse panna oleks valetamine. Ma ei taha ju valetada. Nii et kirjutan, nagu endale aus tundub. 
Ma tegin talle ilmaasjata haiget, ta ei tahtnud ju halba.
Ei. Mul on õigus vihastada ja haiget saada, mul on õigus valesti mõista, mina olen ka inimene. Ma ei tahagi masin olla. Mul pole vaja masin olla, et maailma sobida. 
Ma olen kuulmatult loll. Kuidas üldse SAAB vaadata, et kui rong jõuab 13. 40 jaama, saan ma 13.37 väljuva teise rongi peale lipata, 3 minutit on aega?! Mida ma mõtlesin?!
On okei eksida. Inimesed eksivad. Jah, enamjaolt saan oma aju usaldada, vahel ei saa - aga see ei tähenda, et peaksin kõik alati üle kontrollima. Liiga raske, enamasti mõttetu - pingutus ei tasu ära. Nii et vahel eksin. No mis sellest siis on? Kas maailm läheb hukka? Ei? Vot nii.

Jne.

Inimestele meeldib selline mina vähem.
Teie olete juba harjunud, oo praeguse võrgupäeviku lugejad, pole niisugusel väga väga naisel ka häda - aga mina ise ikka meenutan, kuidas Kunagi oli. 
Ma olin nii nunnu ja kõigi meelest armas ja terve eneseiroonia ja mulle päriselt meeldisid peaaegu kõik teised inimesed ka. 
Enda meelest olin objektiivne (sest kui miski oli ikka väga sitasti, märkasin küll), ent tegelikult vaatasin kõiki teisi hea eelarvamusega ja ennast halvaga. Muidugi tundusid siis kõik teised paremad, mina üritasin parimat, nemad elasid nagu olid. 
Ja inimestele meeldis meeldida.

Nüüd vaatan objektiivsemalt. 

Ikka ilmselt mitte päris objektiivselt, aga objektiivsemalt. Imetlen vähem, usun vähem, mida Teised Arvavad. kujundan oma seisukohad ise. 
Ja ennast peksan vähem. Ei saa öelda, et üldse mitte. Kui mulle antakse põhjus, libisen täiesti vanale rajale tagasi ning võin seal pikka aega marssida - aga mingi aja möödudes märkan, suudan end kinni pidada ja mitte nii meeleheitlikult meeldimist nuruda. 
Kuigi see on loomalikult raske vahel.
Eriti kui mulle öeldakse, et ma meeldin inimestele vähem, sest olen nüüd nii agressiivne. Enesekindlus inimestele meeldib, agressiivsus mitte.

Mina ise ei arva, et agressiivne olen. Oma meelest olen enamjaolt ikka leebe, valmis enamust probleemi enda omaks võtma, kui vahekord tegelt on 50:50 või isegi minu osa 40, teise inimese osa 60 - aga jaa, kui ma tajun rünnakut, ma kaitsen end üsna raevukalt. 
Mis võib ebaproportsionaalne paista, kui teise meelest mind üldse ei rünnatudki. 
See on jälle oma aju usaldamise asi. 
Jah, ma tean, et mõnikord eksin. Aga mitte reageerida enamustel kordadel, kui mind tõesti rünnati, on suurem pahe vahel ülereageerimisest. 

Kui mina ennast ei kaiste, ei kaitse enamasti keegi.

Kuigi nt notsu on vahel siin kaitsnud =) Kaamos vist ka. Isegi Morgie on. Ja AbFab, mu igavene lemmik, samuti. 
Kellegid jätsin nimetamata. Vabandan. Ma neid inimesi, keda kaua näinud pole, kipun unustama. kuid kui meelde tuletatakse, on kohe nende kohta ajust palju võtta.
Mõned on mitte otse kaitsnud, ent vaikselt teatanud, et tegelt on mul nende arust õigus. 
Aitäh!

Omast arust olen lihtsalt ausam kui varem + julgen ja viitsin ennast kaitsta. 
Varem mõtlesin, et kui inimene on silmatorkavalt loll, mul ei ole vaja midagi öeldagi, kõik ju näevad. 
Ja siis ei ütle talle seda keegi  ja ma olen: "WTF? Kas ainult mina näen ? Kas ma näen valesti? Või kedagi ei huvita piisavalt, et midagi öelda?"
Nüüd on mulle selge, et kui mind huvitab, ütlen ise. 
Eiei, enam ei ole probleem võrgupäevikus - siin on asjad üsna head, halvastiütlejad on pärast seda, kui anonüümse kommenteerimise ära keelasin ja teatud inimeste kommentaare visalt lugemata kustutasin,  ära kadunud. 
Elusast peast. Jah, hoian end elusast peast oluliselt vähem vaos kui varem ja arvan küll, et see on enesekindlusest. 
Mul on nüüd tunne, et on oluline, mida mina arvan. Kui mu arvamus on intensiivne, väljendan ja pole veel iiial seda kahetsenud. 
Et haiget tegin, on kahju küll. 
Aga ei tunne end halvasti, et omapoolset valu väljendasin. 
Ma kahetsen ütlemata jäänud sõnu palju rohkem. Või mis palju rohkem - ainult neid kahetsengi. Vanasti ikka jätsin ütlemata.
Ei enam. 
Ei enam.

Tulevad juba

Kui 24. oktoobril Dropkick Murphyse kontserdil käisin, nägin Noblesseri linnaosas esimest täies jõulukaunistutses hoonet. Seest paistsid kuused - kõvasti rohkem kui üks - ning tulukesed põlesid nii nende peal kui kogu ehitise küljes. 
Ei olnud väike maja, teate.
Aga kuna see oli mulle üldse esimene kord isegi teada saada, et mingi Noblesser olemas on, ja nagunii käisin ringi, täis uskumatust, et see ongi Tallinn, ma väga ei šokeerunud. 

Igatahes hämmastasid jõulukaunistused mind vähem kui tõdemus, et ilmatu peen kvartal, igasugu iseteendinduslikke imesid täis (kas te teadsite, et on olemas Rimi iseteeninduslik poekene, kuhu saad kaardiga sisse, võtad, mis vaja, maksad iseteendinduskassas ja lahkud, ühtegi inimest nägemata?), käsitööõllekad, kästöö-veinide baar (mis krdi asi on käsitöövein???) - aga mitte ühtegi kohta, kust kohvi kaasa saaks osta.
Käisin oma kohvitopsiga ringi nagu munas kana ja ei leidnud ainastki paika, kus seda täita saaks.
Peenesse restorani ei läinud küsima, võibolla nemad oleksid mulle tegelikult halastanud.

Aga nüüd on jõulukaunistusi juba mitmel pool ja ausalt öelda enam ei ärrita. Jah, oli aeg, kui mossitasin sinna pihta, et jätke mulle võimalus jõulude tulekut nautida, mitta et ma iga järjekordse meeldetuletuse peale olen: "Jaa-jaa, teame, seda on juba kuu aega korrutatud söögi alla ja peale!"
Nüüd kutsutakse jõuluehete valmistamise töötubadesse? Ahsoo, nojah. Ma ei jaksa selliste asjadega tegeleda, aga edu teile!
Minule meenutab see, et õige küll. 
Aasta hakkabki varsti lõppema.
Alles ta algas ja juba november!

Joon oma kohvi ja mõtisklen. 
Jajah, november ... 
Olen hästi-hästi kaua mõelnud endast kui augusti- ja septembrinaisest. Et see on Minu Aeg ja ilmselt minu säraperiood inimesena tuleb ka kunagi suve lõpul. 44-56 või nii.
Seni tundub, et mul oli õigus.
Aga hilja novembris on omamoodi võlu. 
Veel pole hilja. 
Aga on november ja juba mõtlen, et sel aastal teen taas jõulukooke. 
Näis, mis sellest saab. 
Kui keegi tahab, võib mulle siin kommentaarides märku anda ja ma teen teile ka mõne =)

Suudame

Emake Maa ja isake Taevas! Ja issapojapüharistike ka veel.

Seda ma nüüd küll ei oodanud.
Kuigi kirjas, mille sain, polnud; "Seda te nüüd küll ei oodanud!" vaid et mu viimasel päeval burleskist vaimustununa kiirelt kirja pandud kava Kirjanike maja Musta Laega Saalis koos burleskitaridega oma "Teistmoodi tavalist" esitleda, on heaks kiidetud ja esinegu me.

21 jaanuar Tallinna vanalinnas. Kell 18.
Ilus kuulutus tuleb, kui aeg lähemal, aga pange juba praegu rist kalendrisse ja tulge. Palun!

Olen täiesti rabatud. 
Eile, kui selle kirja sain, olin veel rabatum ja pulbitsesin igale poole kõigile, kes kuulata tahtsid ja neile ka, kes ei tahtnud. Täna olen veidi rahulikum, ei tunne vajadust KOHE välja mõelda, mis selga panna, kuulutuse jaoks sobivaimat pilti välja valida, kava kümne minuti täpsusega paika panna ja uurida, kas burleskinumbrite taustamuusika kasutamine on ikka legaalselt lubatud üldse. 

Aga hirmus elevil ikka. 
Oo, saab jälle kirjanik olemise pinnal särada, edev olla ja näidata teistelegi, et maailm on põnev!
(Oot, kas ma arvan, et maailm on põnev? No ... hetkel arvan =) )

Asjad jäävad samaks või lähevad halvemaks? Juba kolmat korda sel aastal saan tugeva meenutuse, et ei. Saab ka paremaks minna. Või vähemalt täiesti teistsuguseks, mis pole ei parem ega halvem.

Ühesõnaga; lootuspunk.
Elu on imeline ja nii kaasakiskuv ja oo, oo.
Vahel.
Aga vahel ikka tõesti on! 

Kas ma peaksin endast kuulutusele panema pildi, mis on jabur? Või kus oleks paljast nahka ja ülbe ilme, sest burlesk ju ikkagi + ma tean, mis tõmbab, ja alasti naiseihu tõmbab. (Vt ka "I know how to run a fucking business!" Amanda Palmerilt) Või midagi veidi taltsamat, siidpidžaama vast? 
Midagi ebanormaalset kindlasti. Normaalseid pilte on jagatud kõriauguni kõigi teiste inimeste poolt nagunii.

Lisaks vaatasin eile läbi ka kaks tunniajast videot sellest, kuidas oma raamatuid esitlen.
Täitsa toredad videod. 
Mõtlesin, et kas panna need siia üles ..? Kes krt viitsib video pealt tund aega vaadata, kuidas ma raamatut esitlen ..? 
Aga siis tuli meelde, et "Devolutsiooni" esitlust vähemalt üks võrgupäeviku kommentraator fb-st oli vaadanud ja no tont - üks inimene on raudselt juba hästi! Panen üles!

Esimene on möödunud aastast. "Omasid ei jäeta maha" esitlus.

Ja siis oktoobrilõpu oma "Teistmoodi tavalise" kohta ka.

Aga tulge Kirjanikke majja ka! Neis videotes pole burleski ja kuigi ma ei luba, vbla saab 21. minu tehtud pirukaid ja kohvi ka. Sest 21. jaanuar on päev pärast mu sünnipäeva ning sünnipäevadel ometi kostitatakse külalisi.
(Ei luba, sest mu jaks on piiratud ja asi ise võtab kõik mu lusikad ju. Kuid ma tunnen ennast, samas. Täitsa vabalt võib juhtuda, et otsustan 100 pisikest pirukat teha eelmisel päeval.)
Ja me ei räägi Veikoga päris samu asju ju 21. jaanuaril jälle =) Ja ma panen end teistmoodi riidesse! (ha! Teistmoodi!) 
Ja üldse.
Ma olen väga rahul sellega, mis tehtud. 
Aga alati palju enam tuld täis ses osas, et mis tuleb. 
Sest mis möödas, see möödas.

Muide.Florence tegi midagi imelist asjaga, mis oli nagu möödas. Vaevu meeles ... aga nüüd tuli jälle ja täiesti uue nurga alt. 
Ah SELLISED sõnad olid seal? Oleks ma tollal taibanud ...
Vabanduseks, et ma ei osanud eriti inglise keelt veel.

Ei pea veel

Eih, aga tõesti. 
Mismoodi siis nii, et mul mitte ühtegi kirjutamistööd pooleli pole? 
Millest ma elan, kui EKLi stipendium ära lõppeb (selle aasta lõpuga phmt, kuigi teine ja viimane väljamakse oli juulis) ja ühtegi honorari ka enam ei tule? Mis must saab?!
Olgu, tegelt on see paremini elama õppimise raamat, mis on kolmveerandi ulatuses võrgupäevikust kokku pandud, aga  et seal on materjali ainult 2021 aastani umbes, oleks palju ümber teha ja parandada --- aga ... 
See on ju blogi põhjal. Mis ei saa kunagi valmis. Kuhu ma piiri tõmban, et vot nüüd võin teistele ka elamist õpetada, ise juba nii hästi oskan?
(sarkasm)

Raha pärast valmis teha? Phmt see oleks motivaator, ega muidu ei leiakski endas seda: "Mhmh, õpetagem nüüd teisi!"
A kergem oleks täielist ilukirjandust luua. 
Ainult et siis võiks olla see miski (mitte raha!), mis käima tõmbab, miski, mida tahaks kirjutada - ja siis saaks kõik muu sinna ümber ehitada.
A mul ei ole Tunnet.
Ok, ühe loo, mis konkreetselt sees põletas, kirjutasin valmis ja saatsin "Loomingusse." Ma ka ei loobu, ah? Aga nad ise küsisid mult enne rubriiki "kirjanik loeb" kuni 15 000 tähemärki ja otsustasin (selle ära kirjutanud), et ok, annan neile siis ilukirjanduse vallas ka veel võimaluse. 

Peale seda pole midagi peale luuletuste tulnud. 
Jaa, ei peagi, on täiesti ok vahepeal koguda, enne kui jälle mujale puistamiseks läheb, bla-bla-bla. Kõik on õige. 
Ei pea kirjutama nii kiiresti kui teised. 
Ei pea kirjutama, kui midagi öelda ei ole.
Aga ma nagunii töötan jube aeglaselt. "Omasid ei jäeta maha" võttis vist ligi neli aastat - ja ta on romaani kohta õhuke. "Teistmoodi tavalises" on varaseim jutt enne 2000 kirjutatud. Kui minu tempos kirjutamisele vahele veel kogumispaus ka jätta - pikem kui paar kuud - mis ma üldse enam?
Kas keegi mäletab mind?

Ok, halin ära halisetud ja endasse võetud teadmine, et ma ei võida midagi, kui end rihmamaks tõmban. Rihm olen nagunii, aga veel enam ei tasu end venitada, eks ole. 

Mõtlen uue kirjatöö peale detsembris. 
Praegu ei tasu. Keegi ei võida.
Nagunii on jõudu tegelikult vähe. Jääb veidi üle igapäevadest, kuid mitte palju. 

Ja üldse. Fb-s on Murca luuleväljakutse aeg - alati novembris on, vähemalt 6 aastat juba - ma kirjutan sinna.
Teate, mis on kummaline? Iga-aastased mälestused näitavad mulle hirmsat hulka minukirjutet luuletusi ja osad on pagana head. Aga kas ma panin neid oma luulekogukäsikirja? Heal juhul viis tükki. Umbes sajaviiekümnest.
Ma teen käsikirja ümber, kui see kirjastus, kus ta ootel on, täiesti loootusetuks muutub. 
(Täiesti lootusetuks muutunud ei ole. ATH-ga naised peavad, viimane kord vastati järelpärimisele, et eh, ega väga ei ole veel vaadanud, jah.)

Oi, aga vahepeal kirjutati "Teistmoodi tavalise" kohta ju!
Kusjuures ma jubedalt rõõmustasin, sest Kristjan Sander on oma tuttavate, eriti heade tuttavate osas "väga objektiivne" ehk pigem lükkab oma arvustustes negatiivset tugevamini esitatuks. Ta ometi ei kiida kedagi seepärast grammi võrragi rohkem, et ta selle inimesega läbi saab! Hurjuhh!!!
Ja ometi peaaegu kiidab "Teistmoodi tavalist". Kuigi ta on mind korra isegi külla kutsunud!
(Ma ei läinud, sest see oli mulle nii raske aeg, et suutlikkus kuhugi minna puudus täiesti. Veel vähem suutlikkus Viljandisse rännata.)

Allpool teadvusepiiri vol II

Ma olen ikka täielik kalts välise arvamuse käes.

Kui saan kiita, kui kellelegi meeldib, eriti kui kellelegi meeldib väga, ma säran mitte ainult rõõmust, et teistele meeldib, vaid mulle endale hakkab ka üha sügavamalt tunduma, et tegin tõesti hästi, jee mina!
Ja kui tuleb siuke "no on kah" tagasiside, ma ahastun maapõhja.
Parem jälestus ja aus: "Pole minu teetass, iu," aga "on kah ..."

"Teistmoodi tavalisest" räägin. 
Erasõnumid selle kohta, kui kaunis keel mul ses raamatus on ja kuidas "Teistmoodi tavalist" tuleb vastu tahtmist aeglaselt lugeda, et kohe läbi ei saaks, on võlupalsam mu hingele. "Oo, mm, oooh, ma olen nii hea, ma peaksin saama rohkem kiidetud ja imetletud selle eest, ooh. jaa!"
Teate, et RSD ehk Rejection Sensitive Dysphoria on tegelt sama asi kui RDS ehk Reward Deficiency Syndrome?
S.t. ma tegelt ei tea, kas teaduskirjandus seda teadvustab, aga mina oma tundetasandit tunnetades küll näen, et need on sama asi. Mitte isegi "peaaegu sama" või "sarnane," vaid ongi sama asi. 
Kiituse puudus tundub sama halb kui laitus. Isegi halvem. Sest otsese laitusega ma saan tegeleda, teadvusse võtta ja otsustada, et näh, mõttetu, või lausa: "Talle ei meeldinud? Järelt olen hästi teinud!"
Aga kiituse puudumine on: "Ilmselt talle ei meeldinud, aga ta liiga viisakas, et seda otse väljendada. Või talle tegelt ei läinud nii üldse korda, et ei ütlegi midagi, lihtsalt vajus ajust läbi. Või mõlemat korraga."

Ok, ja selles valguses: kui ma loen "Loteriist" kolme (kasutajanimi) arvamusi, saan kohe tunde, kuidas mul on suurushullustus ja ka ise jutte läbi vaadates näen siis ainult vigu ja ebatäiusi. Mida ma üldse? Eks ma vist oskan käsitööd jah, aga tegelt need lood, mis Enne Rongi kirjutasin, meeldisid rahvale rohkem ja mu parim on tehtud ja miks, miks, MIKS ma üldse veel kirjutan?!

Välja arvatud, et siis jälle keegi kiidab ja ma lahvatan vaimustusleekidesse. 

Mõtlesin, aidati veidi, mõtlesin, mõtlesin veel ja sain, et muidugi. 
MUIDUGI. 
Ma lapsena ei saanud oma vanematelt kiitust pea millegi eest (mul on meeles üks kord, olin umbes 11, emaga Kloogarannas ja rääkisin oma sõbrast, kes on NII ILUS. Siis ema mainis mokaotsast, et tegelikult ma olen sama ilus. Siiamaale on meeles), ka mitte toetust, tunnet, et ma olen oluline, tunnet, et minu pärast midagi tehtaks. Ja on üsna üldiselt teada, pole isegi eriti rumal idee, et inimesed terve elu üritavad leida seda, mis lapsepõlves puudu jäi. Nii et ma olen nüüd ... noh, katki?
S.t. see pole midagi uut. Loomulikult katki, mida ma siin 18 aastat näidanud ja rääkinud olen. Ega ole uudis ka mu elukestev püüd olla nii hea, et viimaks mind armastataks. Kui ma kõik tingimused ära täidan, armastatakse viimaks tingimusteta, eks? 

Jaa, ma olen rämedalt vaeva näinud, et sealt rajalt välja saada, aga on ainult väikest müksu vaja ja olen seal tagasi. 

Mis on viimasel ajal juhtunud.

Nojah, aga see ei ole värske teema, see on igiammune.

Uus osa on see, et aa. 
Aaaa! SELLEpärast olen ma alati toores ekstaasis ja vaimustuses, kui keegi mind kiidab, mulle raha saadab, minuga (soovitatavalt minust) ülistavalt räägib, minuga hea on - et mul on hinges auk seal kohas, kus ma uskuda võiksin, et olen inimeste arust headust väärt. 
Kogu aeg on taustal kahtlus, et ei ole teiste meelest piisavalt väärtuslik, et minuga hea olla, mul ei ole õigust oodata, et keegi mu vastu hea oleks - ja et sellega koos käib ka: "Aga ma olen ju oivaline?! Kuidas nad ei näe seda?!" ei päästa.

Kuid kui keegi mu vastu hea on, mul on siuke vaimustus ja õnn ja hardus hinges, nagu oleks kõik maailmas korda läinud. 

Kuni mõju lahtub ja jälle tuleb: "Ma ei ole teiste meelest midagi väärt ja kuigi omast arust olen, see ei muuda midagi."

Krt, ma loobusin Kaurile neid "nabaimetlemine, ettevaatust!"hoiatusi postituse ette panema, aga seesinane vist vajanuks. 
(Loobusin, sest sain aru, et ma kirjutan muust üsna vähe. Heal juhul pooltel kordadel. Või siiski kolmveerandil? Tegelt peaksin loendama, oleks täpsem, sest ATH-kate ajatunnetus on mul küll väga sees. Igavene praegu. Mis praegu tundub tõena, ongi alati olnud. Väikeste vahepaladega millestki muust. Ent phmt pidev voog. Praegu kirjutan nabaimetelmise posti, olen kogu aeg kirjutanud nabaimetlemise poste ja et muud ka vahele - no see on natuke.)

Mulle tehti märkus selle kohta, kuidas mu lood (enamasti) on ühes üldvalemis vaadeldavad. 
Nägin kohe ise ka ära, et tõesti. 
Mõtlen, mida selle teadmisega nüüd teha. 
Vbla väitlen arvajaga natuke. Tal on üks nägemus millestki, millest minul teine. 
Kuigi üldiselt on see päris terane üldistus. 
Ja ilmselt ma kirjutan sama asja ikkagi edasi.
Kui ma üldse midagi kirjutan, tähendab. 
/viskub meeleheites voodile. 

Muidu: hakkasin ujumas käima. 
Kolme korraga olen 500 meetri pealt 925ni jõudnud. 
Täna trapetslihas (vist on see?) jälle valutab. Selili liblika mõju. Aga lahe on lennukat progressi näha =) Kuigi tegelt on asi ilmselt lihasmälu ärkamises, mitte lihasjõu kasvus. 

Lamotrigiin ja selle vajamine

Fakk.
Ma panin täna suure osa oma teekonnaplaneerimisest sinna alla, et pean apteeki jõudma. Ma olen suht hädas ilma oma lamotrigiinita. 
Apteek, kuhu läksin, selgus juba 18.septembril olevat ära kolinud. 
Tegin siis ukse taga plaanid ümber, PEALE ujumist lähen Selveri apteegist läbi. 
Noh, peale ujumist oli mul meeles Selverisse minna, jaa.
Aga et ma seal apteegis oleksin käinud ... ha.

Nüüd on mul 1 tablett. 
Noh, hommikul siis kohe apteeki, ilmselt. 
Äkki see lähim apteek on jälle lahti.
Vahepeal oli ta tükk aega kinni, uksel silt "ajutiselt suletud", aga viimastel kordadel, kui majast mööda käisin, tundus jälle avatud olema. 

Kuigi ... mul tuli just surmväsimus peale. Iga liigutus nõuab tohutu pingutust. Nagu oleks tünn juuksegeeli pähe valatud, aint ma saaks seal sees hingata. 
Lähen magama. Kuigi on alles kesköö. 
A noh, vbla kellakeeramine ka mõjub. Paiskab kogu ajatunnetuse kaosesse.

***

Hästi abiks oleks, kui suudaksin end apteeki ajada. Aga hirmus raske. Seda enam, et kuna neil vanasti oli kombeks lõunat pidada (mitte ametlikult, ametlikku silti polnud, aga aeg-ajalt oli klaasukse sissepoole pandud silt "lõuna 12.30 - 13.00"), ei saa kindel olla, et nad avatud on. 
Peale kaht. 
Peale kaht on lõuna läbi. 

Mõnikord ma mõtlen, kuidas urrima värk, kas ma olengi kaasasündinult vigane või mis teema. Üldiselt olen omaks võtnud, et meditsiin mind parandada ei oska, kui saab midagi leevendatud, on great success ja mu igavene tänu. 
Aga kui mõni kallis inimene jälle ütleb, et peab ju olema mingi parem võimalus, mu sees ärkab tosin vaiksekssunnitud päkapikku, kes üksteise võidu avaldavad arvamusi, kuidas vbla ma ei pingutanud ise piisavalt, vbla vedas enne kogu aeg viltu ja kui viiimaks läks paremini, ma loobusin muust kui sellest "paremini"-asjast. aga äkki ikka peaks uuesti proovima? Äkki ma ikka ei ole ravimatu keiss, äkki kuidagi saab? Äkki isegi psühholoog tegelt aitaks?
Meenutan endale, KUI katki ma enda sain, üha uskudes ja üritades ja endale parimat kinnitades. 
Et "mõtle positiivselt"?
See on omaette õudus, et ma ALATI mõtlen positiivselt. Kinnitan endale, et natuke aitab, natuke ju aitab! ja usun seda ka. 
Ja alles kui tuleb meeletu kergendus, et ma ei pea SEDA endam tegema (nt R. juures teraapias käima), saan aru, kui halb see oli, kui ebameeldiv, kui erakordselt kasutu ja kuidas üldiselt hoidsin mina teda, mitte vastupidi. Käitusin meeldivalt. Pidasin alati meeles "tere" ja "vabandust" ja "aitäh" ja "järgmise korrani" öelda. Andsin "hea patsient" kogemust. 

Et ma jõuaksin terapeudini, kelle ees mul enam ei oleks tunnet, et pean hea olema ... Oijah. 
10 aastat läheks vbla? Või ongi võimatu missioon. 
Minu praeguses maailmas on 0 inimest, kelle ees ma ei tunne, et peaksin end tagasi hoidma, meeldiv olema, hea ja soe ja teistele parem, kui toores mina oleks.

0

Vaimse tervise spetsialistid annavad mulle mingid küsimustikud, ma vastan neile nii hästi kui suudan, ja siis nad arvavad, et said midagi teada. 
Oh, püha lihtsameelsust ...
Et midagi minu kohta teada saada, peaks neil olema HOOPIS teistsugused küsimustikud. Täiesti teistsugused. Need kus ma ei oleks pea iga küsimuse juures "no see ei küsi tegelt üldse õiget asja. Ok, vahet pole, võtame otseselt ilmnenud käitumise ja paneme selle tulemuse, ju nad teavad, et need otseselt ilmnenud asjaolud ei ole veel kõik" ja ei. Ei tea. 

Vaimse tervise spetsialistide meelest ongi elu ja inimesed lihtsad ja küsimustikega paikapandavad. 
Mida ma teen nendega? Üritan ise rääkida, kuidas on? Nad, kuradid, ju ei usu mind. Klient-patsiendil on ette nähtud loll olla ja mitte millestki aru saada. Nemad teavad paremini.
Ja kui on midagi, mille osas ma väga äärmuslikult eitav olen, on see kellegi väide, et tema tunneb mu sisemust paremini kui ma ise.
Peamiselt kuna ma uskusin seda ligi 40 aastat. 
Ja kui viimaks sain jälile, kuidas mu tunded on valiidsed, mul on õigus tunda, nagu ma tunnen, sest tundeid ei saa käskida, tuli suur vabanemine. 
Ma ei ole pisikesest saati valesti olnud, mitte osanud õigesti tunda, mitte suutnud õige inimene olla, ma olen mina. Mina OLENGI selline. Mitte et ma tegelt olen vihane, kuigi arvan, et olen kurb. Tegelt võitlen ülemvõimu pärast, kuigi arvan, et võitlen õiguse eest vähegi rõõmu tunda. Mul ongi päriselt halb olla, kuigi ma peaksin rõõmus olema. Mul ei ole halb, kui arvatakse, et peaks olema (sünnitusjärgne depressioon? Krt mul oli sünnitusjärgne eufooria aint!), mul kohe kindlasti ei ole hea, kui arvatakse, et peaks olema. (Lõpuaktused? Ach? Aa, et mul peaks kahju olema, et enam ei saa koolis käia, muidu vaimustus? Mul on kergendus, et enam ei pea koolis käima, ja muidu suht mõttetu olla.) 
Inimesed on sellised?
Mis te tahate öelda, et ma ei ole inimene?!?!?!

Ja vaimse tervise spetsialistid, kes on koolis õppinud, milline inimene on, on esiteks minu osas pimedad ja teiseks täis veendumust, et nemad teavad paremini. 
Parimad nende seast on need, kes ei üritanud mind parandada, vaid lihtsalt rääkisid minuga juttu. 
Ma ei paranenud, aga hullemaks ka ei läinud, jess.

Olgu, kell on kaks läbi, lähen oma lamotrigiini järgi.
Nagu eelolevast tekstist näha, kui ma sellega pehmendamata olen, lähen ikka väga veriseks.

Muide:

if you put a weird character in a normal situation, people call it "literary fiction." If you put a normal character in a weird situation, people call it "genre fiction." If you put a weird character in a weird situation, you will have produced a forbidden, elite type of fiction that attracts one-star goodreads reviews from the most boring people you can imagine

Ei ole eriti tark

Auklik nikkuv sitt. 
Ma EI ole eriti tark. 
Kuigi saan neuroerilisuse peale mängida. Sest mõtlesin ma korduvalt võimaluste peale, kuidas ei peaks kontserdilt ööbimiskohta 6 km jala kõndima, aga kogu aeg tundus vajadus telefoniga rääkida hullem, kui kõndida.
Nii et kõndisin.

Mingi krdi uus aeg on. Ühtegi taksot ei seisa isegi Balti jaamas (olgu, veidi üle kesköise aja oli ka) ja pidanuks helistama, et  tellida.
Tõsi, ega ma ei teadnud, kas ükski mu telefonis olemasolev taksonumber sobiks. Viimane on sisestatud umbes 2013. aastal.
Ja ma olin väsinud, sest Dropkicki kontsert enne.
Ja ei. Ma ei helistanud, kontrollimaks. Ma ei helistanud ka 1882, et mõnd kehtivat taksonumbrit küsida.
Ei tahtnud, tõesti ei tahtnud.

Läksin veel väljuvale bussile, mis viis Väike-Õismäele, ja kõndisin sealt Nõmmele, kus elavad mu ema ja tütar.
Jah, tee peal mõtlesin, et helistaks tütrele, ta telliks mulle Bolti. 
Ei, ei saanud. 
Mu mõte jäi sinna taha kinni, et ma ei saaks ju maksta ise, ta peaks maksma, kas tal üldse on raha ... nõup. Parem kõndida. 

Nüüd on suht kerest kange (ma käisin ju kontserdil enne ja tantsisin!) ja ümmarguste taldadega olla

Kontsert oli suht hea. Selline väga okei, hea alumisel poolel. Mitte murdev.
Mu  uutest lemmiklauludest esitati üht. Vanadest nelja, ja ühe ajal oli midagi viltu. Heli või nad olid seda nii palju muutnud uudsust otsides, et vaevu äratuntav.
See tüüp, kes laulab, on ainus, kes vanast koosseisust hetkel tegev, ja tema ei olnud alguses laulja. 
Üks algne on veel "on hiatus", sest ta emal on alzheimer ja ta hoolitseb ema eest.

Aga noh ... see oli siiski päris hea.
Johnny, I Hardly Knew You ja Rose Tattoo panid saali hardalt kaasa laulma. I'm Shipping out of Boston peaaegu ka. The State Of Massachusetts ja Going Out in Style olid ... kuidagi veidrad. Ja The State Of Massachusetts on ka raskemate sõnadega =) Seal pole seda mugavat kaasaröökimise kohta väga.
Aa, ja The Boys are Back muidugi ka! Selle ajal lasti refrääni sõnu ka ekraanile, nii et kaasa said karjuda ka need, kes tegelt lugu vaevu teadsid. 
Olin seda just samal päeval riidesse pannes kuulanud, nii et mina teadsin.

Ja kuna ma olen see kuuma mittetaluv menopausikas, kiskusin poole kontserdi peal kleidi seljast ja jäin rinnahoidja väele. (Lühikesed püksid olid sukkpükste peal olemas, sest kleit oli vaevu tagumiku alla ulatuv, ainult sellega oleks olnud kuidagi veider.)
Rinnahoidja on väike. Sest ma tellisin ta endale, kui end veel kõhnemaks hindasin, kui olen, ja samas see on mu ainus peen ja pitsiline, mis samas ilma traatideta, ja seetõttu mu lemmik. 
Tissid kippusid VEIDI põgenema. 
Aga noh. Krt, kui punkkontserdil ka ei või minusugune lopsakate vormidega naine* poolalasti olla, kus veel. 

Ja mulle meeldib poolalasti olla. 
"Vaadake ja hädaldage, minu probleem see pole, kui teid segab!"

Ehk siis: suht tore oli.
Aga see rännak pärast ...
Nii neuroerilisena pole end ammu tundnud. Ja ma tunnen end oluliselt neuroerilisena iga päev. 

* mind on korduvalt ja korduvalt anorektikuks nimetud siin kommentaarides, aga ma mühatasin iga kord enda sees põlglikult, sest anorektikud käivad ju kõhnad. Need on need, kes nälga surevad! 
Aga selgub, et enamik söömishäirete all kannatajatest on normaalkaalus. 
Ja mina olen üle selle.
Kuigi kaugeltki mitte paks. 
Selgelt häirega siiski. Lihtsalt mitte anoreksia, vaid buliimia on see häire. Kõik noorema minu sümptomid klappisid peale selle, et oksendamine polnud minu teema. Proovisin küll, aga iga kord õnnestus nii vähe toitu välja oksendada, et ei tasunud vaeva.

Päev nagu terve nädal

Käisin burleski vaatamas. 

See on ikka veel nii tore kogemus. Kuidas võetakse riidest lahti ja mängitakse palja ihuga, sama hooga lugusid jutustades ja naerdes. Kuidas iga keha on kaunis, kui seda niimoodi koheldakse. Ja kuidas tarkus ja olutunnetus on atraktiivsuse juures tegelikult tähtsamad.
Seekord tuli lisanauding imelisest koogist. Kooke müüs naine, kes oli need ise kodus valmis küpsetanud ja minu meelest ainult veidi kallimalt kui materjalide hind. Ma võtsin kohvikreemiga kooki, mis oli nii pagana hea, et hiljem võtsin teise tüki veel.
Lisaks oli seal kemps ilma veeta. Ühes soojas tumepunaste seintega ruumis kemmerlingi (oranžid) väliputkad ja teisaldatav, jalaga pumbatav kätepesukraan. Ent seal ruumis oli ks suur kaunis raamis peegel ja pehme diivan ning kabiinides LILLED. Päris elus kanarbik!
Nii kaunis =)

Keegi on Keila Kultuurikeerist luues korralikult vaeva näinud. Pehmeid diivaneid ja tugitoole oli ka saalis. Mõned näiteks kolmestes komplektides, mõned täiesti erinevad, ilmselt kasutatuna kokku ostetud. 

Veetsin hulga aega (uksed avati 19, etendus algas peale 20 ja me olime igaks juhuks kohe alguseks kohal) omaette tantsides. Üks naine filmis mind ja tundsin end kauni ja elusana.
Üldiselt arvangi, et olen kõige ilusam tantsides. Aga keegi teine pole seda usku kinnitanud, nii et tont teab.
Nüüd lihased valutavad. Kusjuuures ma ei tantsinud end väsinuks ega midagi (kuigi tõsi on, et adrenaliin kandis mind oma laineharjal ja ma väsinuks väga hullu koormuse tagajärjel ainult), aga no enamasti ma ei liiguta neid kohti sellisel viisil. Valu on nüüd turjas, seljas, õlailhastes, tagumiku välisküljel, puusades (ma isegi ei teadnud, et puusades lihased on), veits ka kõhul ja reitel seestpoolt. 
Oh, ja sõrmedes. 
Minna üritusele, kus elatakse kaasa - ja ma elasin eriti valjult ja energiliselt, sest kujutan väga hästi ette, KUI jube oleks end rahva ees muusika saatel humooritsedes riidest lahti võtta ja kedagi ei huvita piisavalt, et huilata või käsi kokku lüüa - alles kokkukasvavate sõrmeluudega, ei ole väga kaval idee. Esiteks ei õnnestu plaksutamisel erilist valjust saavutada ja teiseks on valus. Nii et mõne aja päras hakkasin plaksutama päkki vastu põrandat lüües ja terve käega toolikäetoele laksates. 
Mis te arvate, kumb käsi täna hullemini valutab? 
Mhmh, terve käsi. Kõik lihased selles. Sõrmed, kämbla omad, isegi ranne. 
Kuigi haige käsi on ka valus. Mingid eriti jaburad kohad. Välimiste sõrmede nukid ja nukivahed. Mida kuradit ..?

Oh, ja see kook ...
Seal oli teisi väga ahvatleva välimusega kooke samuti, aga see konkreetne oli nii hea, et ma ei suutnud midagi muud võtta. 
Oleks muu siuke "noh-käib-küll" olnud, see imeline kolme-eurone kook lükkaks ikkagi õhtu plussi. 
Aga mulle meeldis tegelikult kõik alates imearmsast noormehest, kes pileteid müüs, kuni selleni, kuidas pärast esinemist olid daamid (seekord ainult daamid) edevates kleitides laval ja tehti pilte.

Tegime pilte. 
Jäin piltidele. 

Muidu: valmistasin lambaliha. Olen enne ka muidugi lammast  teinud, igasuguseid asju teinud temast (lammas on elusolend, nii et "tema"), aga seekord õnnestus T-kondi steik oivaliselt. 
Minu käes on edevad toiduained üldiselt raisatud, sest ma tulen nendega halvemini toime kui oma tavaliste odavatega, ent seekord tuli välja. 

Marinaad: spl toiduõli
spl laimimahla
kolmveerand spl tumedat suhkrusiirupit
pool teelusikatäit paprikat
pool tl tüümiani (aga siuke suurem pool =P)
pool tl roosat pipart
natuke musta pipart
mina panin paar oksa hakitud värsket rosmariini, aga ilmselt pool tl kuivatatut kõlbab ka
3 küünt hakitud küüslauku
sega kõik kokku (suht purune jääb), mätsi oma 2 (no mul oli 2) tallekese T-konti kokku, lase tund-kaks seista, prae kuumal (ma ei kasuta kunagi pliidi maksimumkuumust ega sellest järgmist, nii et maksimumist kaks nõksu alla) pannil arvestava koguse või sees umbes 12 14 min kummaltki poolt. 
Kui üks pool pannil käinud ja steigid ümber pöörad, raputa peale veidi soola. 
Üldse pole palju vaja. Olin ise ka üllatunud. 
Tulemus on pealt krõbe ja maitseainene, seest roosa, ent mitte verine, pehme ja maitsev. 
Ainult rasvaribake jäi mu närimisvõimetele liiga nätseks. Nätsutasin mõnd aega, siis andsin Totorole. 

Täna - s.t. pühapäeval - olen eilsest väsinud, ei jaksa püstigi seista ja igemed sügelevad. 
Aga pea ei valuta, nii et igatahes wõit.

Liminaalne

Kummaline limbo-tunne. Liminaalne. Pole enam see, aga ka mitte teine. 
Kuhu? Kellega? Miks? Kas? Aga miks mitte? Aga ikkagi, mispärast miks? Kuidas? 

Väga keeruline. 
Osake mind on elevil ootuses, et seekord läheb (nt kirjanikutamisega) hästi, seni on ju nii hästi läinud kõik - ja samas, ja samas: kui loota, läheb kõik pekki.
Kui mitte loota, on elu jälegi masendav.
Aga kui loota, lähevad asjad pekki.
Noh - mul on praegu hea olla, nii et on nagu on. 

Muide, väga veider kõrvaltoime: lamotrigiinil on mulle märgatav kuumahooge vähendav mõju. Intensiivsus ja sagedus mõlemad all, aitab umbes kümme tundi. Nii et kui hakkab jube palav ja nahk asub hõõguma, on see märgiks, et varsti vaja tabletti võtta. 
Söön 100 mg hommikul ja 100 mg õhtul. 
Migreene on vast 2 nädalas ja need kõik tabletiga leevenduvad. 
Nii täitsa võib elada.
Kuigi just praegu on mul tunne, et kõrvad ka tulitavad ning peas nii kõva tuige, et kisub triptaani poole. 
Lihtsalt nii pole pidevalt ja see on juba wõit.

Kõiksuguste rollide vahel on selline "mina olen ikka mina" tunne. Pole see, pole ka teine, kass on korraga surnud ja elus. kuid see pole tegelikult olulinegi, eks? Kuna mina olen mina.
Jep, vahel harva on selline tunne ka. Võrgupäevikusse raiutud, nii et tõeline. 

Mul on, muide, päriselt tunne, et kui ma kirjuta, mind pole olemas.
Kuni keegi loeb, kuni vaatajanumbrid tiksuvad, on mu olemasolul mõte.

Võibolla seepärast olen ka kirjanik? 
Mitte teistpidi. Alguses oli tung kirjutada ja kellelegi lugeda anda, pärast tuli avaldamine ja veel tükk aega pärast seda natuke raha.
Kas keegi arvab, et olulisel määral? No mulle jah, aga mina olengi vähenõudlik. Honorarid, autorihüvitis ja loomestipendium kokku on mulle sel aastal sisse toonud 6502 euri ja 9 senti. 
Ja see on väga hea aasta. Enamasti saab vähem. 
Oluline abi, jaa.  Mulle nii meeldib, et toidupoes võin mõelda "tahaks tegelikult seda suitsukeelt ka" ja selle ära osta. Või "oo. mu lemmikhallitusjuustul on allahindlus! Võtan kohe kaks pakki!"
Aga kõrvalepanemiseks midagi üle ei jää, kuna kogu ülejäänud sissetulek on töövõime(tus)toetus ja Poeglapse eest maksavad nad ka veel 90 euri.
Vähemalt möödunud kuuni maksid. Aga selle lõpus sai ta 19, nii et ilmselt see katkeb.

Muuhulgas tegin eile omapärase avastuse eraelu osas. 
Sellega on ka nii, et ei tea, on see halb või hea.
Vaatab.
Ootab.
Liminaalsus.

Muide, on teisipäeva pärastlõuna.

Kirjanikutamas

Näe, siin mu pisiõe tehtud pilt meist ka.

Kuule, proua kirjanik, päris hästi läheb!
Ütlen enda poole pöördudes rahulolevalt. 
Esimene tervikkogu arvustus olemas ja see on hea arvustus. S.t. mitte lihtsalt positiivne, vaid see kogu räägib arvustuse autoriga, enamik tähelepanekuid on üpris õiged ja ta isegi ütleb minuga sama asja selle kohta, kuidas "autor katsetab".
Jai! Minust saadakse aru! Ma olen talle mõistetav!

Ja siis esitlesin koos Veiko Belialsiga "Teistmoodi tavalist" avalikult rahva ees Tartu Kirjanduse Majas.
Täitsa palju inimesi oli kohal. Kaugelt rohkem kui "Omasid ei jäeta maha" esitlusel. See võis tulla sellest, et julgen rohkem enesereklaami teha, sest mu üldine usk iseendasse on kordades suurem ja piinlikkus öelda, et kuulge, ma tegin hästi, palllllllllju väiksem. 
Ehk mu panus polnud mitte üks postitus fb-s ja rohkem mitte sõnagi, vaid kolm teksti ja piltidega postitust seal, üks teade siin, üks teema discordis rollimängijate teemafoorumis, ja igasugu inimesi tuli. 
Aga võis tulla ka sellest, et käisin Naiskirjanduse Seminaril, mul on nüüd hulk kultuurseid fb-sõpru juures, nemad laikisid ja jagasid südameid, nende tuttavad nägid ja mõned nondest tulid ka kohale.

Igatahes inimesi oli täitsa palju. Muidugi ulmikud, hulk mulle tundmatuks jäänud inimesi, aga ka mu armas noorem õde ja tema sõps, kes on otsapidi ka minu sõps ja kelle vanem õde on mulle kohe päris sõber, üks mu lemmikrollimängija (ta on nii põnev inimene, et vbla peaksin temast kunagi päris tema loo ka kirjutama. S.t. kus ta peategelase prototüüp oleks), üks häbelik maha vaatav "ma olen ka EKL-liige"-vennike, kes äratas mus suure hoolitsemissoovi, ja üks mu väga vana tuttav umbes aastast 1998 või nii, kes küll poole pealt ära läks, ent näitas mulle ukse peal kaht tõstetud pöialt ja noogutas ägedalt. 
Ilmselt tal oli ajakriitiline asi kuskil mujal. 

Rääkisime Veikoga lugudest.
Kuidas ma neid valisin, kuidas järjestasin, miks ja kuidas uuesti läbi töötasin ("No ma tahtsin, et nad oleks võimalikult head, nii head, kui suudan kirjutada," "Aga miks sa siis kohe ei teinud nii häid, kui oskasid?" "Ma tegingi parima, mida sel hetkel suutsin. Nüüd olen vanem ja targem, näen veidi rohkem"), miks siuke pealkiri, kuidas erinevad lühikesed lood pikkadest, kuidas ma kirjutan raskesti leitavale sihtgrupile, aga väga hästi, olen isepäine kass-kes-kõnnib-omapead ja kuidas see on päriselt raske. Mitte edeval "oh-ma-nii-eriline"-moel "raske", vaid tõesti raske.
Erilise roosa kumava pärilna sain teada, et mu enda lemmiklugu on ka tema lemmik. Kusjuures ma ei osanud hoobilt öelda, milline lugu mu lemmik on, siis ütles tema, et talle vist meeldis "Reeturid" kõige rohkem ja siis sain kohe aru, et jaa. 
Jaa!
"Reeturid" ei ole varem kellegi käest saanud sellist reaktsiooni, nagu mul sees kobrutas teda valmis saades. Olen teda hunnik kordi korda ümber kirjutanud (pisikeste paranduste jaoks lugemised ei tule arvesse, neid on veel rohkem olnud), pakkunud erinevatele paberväljaannetele, veel ümber kirjutanud, mingi variandi netis avaldanud, ümber kirjutanud, ümber kirjutanud, VEEL ümber kirjutanud, tegelastest nii palju fantaasiamänge mänginud, et järjelooga koos saaks vähemalt kaks romaani, aga keegi seni nagu ei ... mõistnud. 
Ja Belials sai aru. See oli tõesti hea tema meelest.  
JESSSSSS!

Nüüd olen väsinud ja vist jäin haigeks ka. 
Aga ma olen ka puhkuse ja rahu ära teeninud. 

Sulaselge või mitte päris selge

Aaah, hommikune (kell on 13.23, veel on hommik, aga kisub juba lõuna poole minu ajaarvamisele järgi) ahastus. 
Teate, tegelt on NIIIII tähtis, et esimesed ilmunud arvustused tuleks õigetelt lugejatelt. 
Õige lugeja, mäletatavasti, on see, kellega tekst räägib. Mitte tingimata sama hästi või päris nendel teemadel, kui ma mõtlesin, ent tekitab sisemist dialoogi. 
Ja on lugejad, kellega ei räägi. Halb ei ole, hea ei ole, on ... midagi.
Nüüd ma murelikult vaatan, kuidas teine samasugune inimene on kätte võtnud ja varsti tuleb arvustus ja kardan, et lahja. 
Mina, eks ole, eelistaksin parem jälestavat muttatrampimist kui "oli kahi"

Kolm Loteriis on vähemalt (vähemalt, vabalt võib ka olla, et 8) 4 korda kirjutanud, et "autor katsetab". "Tundub, et autor katsetab." "Autor ikka veel katsetab."
Ei, autor ei katseta. Autor kirjutabki nii. Mitte ei proovi erinevaid asju, vaid läheb sinna suuunda, kuhu veri parajasti kisub, ja paneb alati iga loo alla kõik, mis parasjagu võtta on. Ükski suund pole isegi mõttes kui "edaspidi kirjutan ainult nii". 
IU.
Ma ei kirjuta kunagi ainult nii. 

Ja samas ... kellele ma peaksin lugeda andma? Kes oleks "õige lugeja"? Kittyga on läbi räägitud, ta kunagi jõulude paiku. Aga teistest ma ei teagi kedagi. Sest tegu on väga mitmetoonilise, mitmepalgelise raamatuga, kus on tõesti peaaegu kõike. 
Kelle puhul mõtlen "talle võiks see ja see meeldida" saab kaasa ka "aga SEE talle ei meelde ja vaevalt toogi". Teisele meeldiks mingi viies asi, vastik võib olla seitsmes, aga ei vaimusta tõenäoliselt miski. 
Kurat. 
Olgu. 
See mängib samuti, et mult on viimasel ajal päris palju raamatuid tulnud. 
Lugejad on veits väsinud ka.
Kalmsteniga see juhtus - "Götterdämmerung", millest ta ootas palju, esinduskogu vast, sai omajagu "meh" arvustusi ja mina alustasin esimest lugu, aga see ei kiskunud kaasa, nii et kogu jäi umbes 12. lk pooleli. Ma olin viimasel ajal juba nii palju Kalmstenit lugenud, et ei jaksanud rohkem. Tahtsin teisi asju ka vahele.
Aga peale seda otsustasin, et loen läbi. Sest kõik lood, mida ta seal nimepidi nimetab, meeldisid mulle - olin testlugeja. 
Ja enam ei mäleta neid üldse. Mis tähendab, et saan uuesti nautida. 
See on mu lemmiklugemisviis praegu. Ma tean, et on hea - emotsioon on meeles - aga sisu üldse ei mäleta. Ja siis hakkan lugema ja tuleb "aa, õige, see on see raamat, kus peategelane on kivi!" ja veel edasi jõudes "oot, õige jah, see oli  see hamletivärk"", aga kuni teist korda lõpuni jõuan, pole lõpplahendus meeles. 
Kes aru said, võivad endale pai teha - rääkisin raamatust The Raven Tower. 

Nojah. 

Rentsi kohta ma ei tea, mis või kui palju talle meeldiks. Tahaksid? Võin saata. 

Veits kardan juba ka. Kui esimesed arvustused on "on kah", ega järgmised inimesed kätte võtagi. "On kah" raamatud on maailmas palju, mis neist ikka lugeda.
Ja isegi kui võetakse (Sashi arvustus "Omasid ei jäeta mahale" on mulle väga armas), tõenäosus, et see veel midagi mõjutab, on väike.

Et sõjaoht on veits maha käinud, on korraga pettumus ja kergendus. Oma elu on praegu liiga huvitav, et välispidiseid muutusi tahta. 

Aeg uinuda, aeg ärgata, aeg unustada, aeg meeles pidada

Mõningal määral olen kirjanikuna ka tõhus.
Reaktoris ilmus intekas. 
Loteriis kirjatatakse "Teistmoodi tavalise" juttudest ükshaaval - ta pole veel lõpuni jõudnud, aga tükkhaaval liigub sinnapoole. 
Algeroni tegin tõlke, kuigi see ilmub alles järgmisel kuul, ent tegin valmis.
Lisaks - see peaks esimene olema, nii tähtis, aga unustasin ära - esitlen Tartus 10. oktoobril "Teistmoodi tavalist."

Veiko Belials ajab minuga juttu. 10. oktoobril kell 19 Tartu Kirjanduse majas. 

Mul ei ole fb-sündmust jagada, sest tundub, et ma pole ainus, kes ära unustas, ja sellel ei ole veel sündmust.  Eeldan, et nüüd hakatakse kähku tegema.  (Parandus: nüüd on klikitav link olemas.)
Tulge. Kui VÄHEGI huvi on. Iga inimese üle rõõmustan. Ei pea raamatut ostma, lihtsalt tulge ja kuulake-vaadake. 
Emake maa, mis ma selga panen? 
(Nii mõnus sel teemal arutleda, puhas rõõm.) 

Muidu olen nagunii tõhus. Kuigi unerütm läks paigast ära. Ei ole normaalne, et lähen magama õhtul 10-11 ja ärkan (peab sööma!) 5-6 hommikul. 
EBANORMAALNE!
Või noh - kui see pead valutama ei paneks, oleks pohh. Päev ikka sama pikk ju.
Kuid paneb. Inimesed elavad vabatahtlikult säärases rütmis? Iu. Mulle on küll puhas piin. 

Lisaks - ma mõtlesin, et aega on selle kiire asjaga, aga et ma jutukogu esitlen, võiks nagu avalikult teada olla ja peab kohe posti avaldama - teen natuke valimisreklaami.
Sest arvan, et muidu keegi ei saa teada, et säärane kandidaat üldse olemas on. Ma avitan veidi, jagan infot.

Tulin mina eile koeraga poest ja tänavanurgal seisis vanem naine lapselapse või krt teab, äkki lapselapselapsega. Küsis mult, kas ma olen keilakas. Ja kas ma valima plaanin minna. Vastasin mõlemale jaa ja ta (vahepeal koera patsutades, noor poiss läks päris pöördesse ja patsutas kohe palju) rääkis, kuidas tema ka kandideerib. Volikogudes on kõik nii noored, aga ta mõtles, et peaks ju keegi vanem ka olema, kes vaatab oma nurga alt. Tal on kõrgharidus ja ta võib ka rääkida, millega tegelenud on, ja samal ajal otsis kotist välja tulevase aasta kalendri, sotsiaaldemokraatide oma, pastaka ja tikutoosi. 

Ma ütlesin, et pole vaja, partei on õige ja ma tõenäoliselt valin seega tõesti teda, ja ta kirjutas kalendri servale oma numbri. 

110. 
(See on link ja lingi alt leiab kõik kandidaadid + omakorda lingi sotsiaaldemokraatide Keila valimisprogrammile)

Ja noh. Kui te olete ka keilakas ja tahate valida sotsiaaldemokraate, vbla valite samuti teda.
Nii tore tädi oli. Nägi täitsa normaalne välja, mitte range meigitud vana õpetajannana nagu seal pildil. Heegeldatud barett, beež mantel.

Roosid, suudlused ja loojang

Need sõrmed sai ikka vist mõraseks kukutud. Kui nad ikka veel ei liigu ja ootamatult langevale riidetükile ette jäädes vandumavõtvat valu põhjustavad.
Tüüpiline. 
Kõik vigastused ja hädad, mis otseselt talumatud ei ole, on niisiis talutavad ju. Ilmselt talutava valu juures midagi hullu lahti ei ole, luumurd kõlab nagu midagi hullu, järelikult kui mul on talutav olla, on luud terved. 
Välja arvatud et 9 päeva on möödas ja kasutada nende sõrmede abi, et tühi seljakott kapi ülemisele riiulile lükata, on mõeldamatu ja no ei.

Aga kuna sõrme ülemisi lülisid nagunii kipsi ei panda ja ma hoian neid niigi, sest muidu on valus, ega mõrade olemasolu või puudumise kindlakstegemine suurt midagi muuda. 
Nii et tegelikult vahet ei ole. 
V.a. et luumurd kõlab kangelaslikult. Kõlab, nagu poleks mõningase vandumise saatel äratalutav, vaid hirmus. 
Häh. Proovige migreeni. 

A muidu on tegelt hästi. 
Nädalavahe oli rämeraske, aga lõppes hästi õnnelikult ja eile sai õnnele veel kõrge kuhi peale, sest inimesed olid minu vastu nii ilusad ja head.
Ostsin uue kasutatud arvuti, sest win10 tugi lõppeb, aga win11 mu vana arvut ei kannata. Tuttav müüs  ja ma mõtsin, et jess, kaks asja ühe hoobiga - saab uue masina ja kenale inimesele raha anda.
Ma üldiselt eelistan oma raha anda kellelegi, kes mulle meeldib.
Kui on ruumi valida. (Loe: ma pole parajasti neetult hinnatundlik.)
Ergo veidi kallimate ja paremate pitsade ost poja sünnipäevalõunaks toredast väikesest pagarikojast, üks sitaks kallis kleit tütre sünnipäevaks eesti kleiditegijatelt ja hunnik raamatuid Varraku soodusmüügilt nt. 
Kaltsukad meeldivad mulle kõik juba idee poolest, aga kuidagi tundub Sõbralt sõbrale ikkagi lahedam kui Humana, sest nende tegevusala ja eesmärgid lähemad. 
Ja muidugi kui mul tekib mõni teise ringi pood, kust mitu imehead ja imeilusat asja saadud, sellest saabki mu lemmik. 

Olgu, ja niisiis kirjutasin sellele tuttavale. Läks paar päeva aega, ma juba kandsin endale raha kogumishoiuselt üle, et talle maksta, ja ta tuli arvutit mulle ära tooma. 
Koju.
Nukerdas siin jupp aega, et kõik tööle saaks. Et mu kontod igal pool avaneksid (kui microsoft mulle mailile kolmanda "on see ikka sinu konto? sisesta uus kood!" saatis, vabandas, nagu oleks see tema süü) sõi mu suppi - mulle hirmsasti meeldib inimesi toita, kuigi supp oli mage, nagu hiljem avastasin - ja kui viimaks kõik tehtud, ütles: "Kuule, mina ja Kaur teeme hinna pooleks, sa ei pea midagi maksma."

Ehk siis tuli mulle koju kohale, ei mingit liikumisstressi ega postkontoris järelkäimist, oli meganunnu, tegi tasuta tööd ja andis kauba peale ka uue kasutatud arvuti.

Ma nüüd olen veidi aega põrmustatud.

Inimesed ON vahel mu vastu ikka eriliselt ajuvabalt lahked. Ega tema ja Kaur esimesed olnud. Ma ei ole kõiki kordi isegi kirja pannud, kui mind potsatades tagumikule on löödud minuga NII HEA olles. 
Ja ilm on kaunis, ikka veel on september, migreenid on taandunud kahele ühe pisikese tabletiga leevenduvale nädalas ning Tütarlaps käis poja sünnipäeva puhul külas, nii et mängisime BISMARCKi ja nii tore oli. 
Mis siis, et kaotasin.

Ja Dropkick Murphys on varsti käes =)

Muutusi on - või pole ka

Kirjutasin jutu valmis. Huvitaval kombel ei ole üldse vaimustuses, et oo, jumalanna kui hea! vaid pigem veits mures. 
Et kas lugejale tundub üldse hea.
Äkki on valesti. Liiga pikk rauge lõpuosa. Ennast kordav esi- ja keskosa. Äkki pole üldse loetav jutt?

Kes seda küll testloeks võõra inimese pilguga? Kas see üldse on loetav? Nii keeruline ... ei, ma saan toime, leian kellegi kuskilt või loodan iseenda peale või mingi kolmas variant. 
See vaimustuse puudumine on äkki ka lamotrigiinist? Meeleolu stabiilsem, sest meeleolustabilisaator peal? 

Igatahes ei tunne ma tormilistest tunnetest puudust. Sest head lootes (väga intensiivselt lootes, peaaegu kindel olles) oli pärast vastu hambaid saada ikka kohutavalt valus. 
Enamasti sai. 
VÄGA valus.
Ei, "ära siis looda" EI olnud vastus. 
Ilma lootuseta tahtsin lihtsalt kogu aeg surra. Miks vaeva näha, kunagi ei lähe midagi paremaks. Läheb kas halvemaks või jääb umbes samaks ja miks siis üldse. 

Ning nüüd on täitsa okei olemine. Elusündmused üldse ei rebesta sedasi. 
Normaalsed inimesed tunnevadki nii v?
Nooojah ...
Kusjuures ega ma ei TUNNE, et ma teistmoodi tunneksin. Tundetasandil pole midagi märgata. Lihtsalt mõistusega tean, et varem oleksin selles olukorras olnud X-sugune ja nüüd ... üldse ei ole. 

***

Unustasin ära, et muudes asjades kui peavalu ka sant olen. 
Kaotasin vasaku käe tõhususe, kuna kukkusin, ja pidin seega asju tegema parema käega. Millega seoses puistasin põrandale laiali tabletipurgi sisu. Kallasin piima kruusist mööda. Viskasin kassi liivakasti puhastades sujuvalt kühvliga junni õhku. Õnneks maandus see tagasi liivakasti, nii et ei pidanud kakat põrandal koristama. 
Pole ammu märganud, kuidas mu parem käsi kontrollimatu on, aga muidugi.

Kui ma teen asju vasema käega, ega eriti ei märkagi. Kui teen paremaga, juhtub päris palju. Iga tund umbes. 

Aga paraneb, paraneb. Vasak käsi on iga päevaga parem. 
Arvestades, et ikka on keskmisi sõrmi raske liigutada ja kuigi vorstjas paistetus on alla läinud, sinised on jätkuvalt, oli alguses vist päris halb. 
Takkajärgi saan aru. 
Ma tahaks pai ja hellust, aga elu nagu ikka. 
Mis teha.

Osades asjades loll

Tasakesi kirjutan. 
Kõik sõrmed ei ole kasutuses, aga nendega, mis saadaval, saab toime.

Oot, ma panen teile pildi ka. 

Pilt on eilsest.
Täna näeb tegelt hullem välja,
aga pole üldse nii valus.
Kaunilt sinine (isegi mitte
lilla) sõrmede peopesapool on peidus.
Tänaseks on see värv tumehall.

Energia on suht madalal ikka. Ei jaksa, ei suuda, ei kandideeri ühte programmi (sellesse, mille jaoks tuleks oma teksti tõlkida - kas ma üldse mainisin? Vbla ei maininud, sest ma ei ütle ju, et kavatsen teha, kui ma pole väga kindel, et sel hea tulemus on. Ma ütlen: "Ma tegin,") ei korista, ei põe ka, et koristamata.
Ja nõusid pesen aegluubis ja vähe. 
Täna ütlesin Poeglapsele, et kule, mul on valus. Pese ise.

Miks ma enamasti ise pesen? Raudselt mitte seepärast, et Poeglaps on mees. Tütarlapsega koos elades teeksin samamoodi. Sest kui mul ei ole raske teha (ja enamasti ei ole), mul on kergem ise sooritus ette võtta. kui küsida. 
Ma küsin, kui pean.
Kui teine tee oleks nii palju vaevarikkam, et sellest pääsemiseks võib isegi küsida. 
Ja see on, muide, edasiminek. Varem ma ei küsinud üldse teistmoodi kui: "Ainult siis, kui see sulle vaev ei ole, ma saan ise ka hakkama, aga ..."

Väsinud olen küll. 
Mul on vist trauma old?

Ega ma siis, kui jama käsil, aru ei saa, et jama on. Alles pärast kontrasti põhjal taipan. Kui saab nii palju paremaks minna, oli enne väga halb, mitte et raske, aga saan toime. 
Vt. ka "aga miks ta enne abi ei otsinud, kui end tapma hakkas?!"
Sest ma arvasin, et vaev on samasugune kui teistelgi, ma aint olen eriti hädine, et seda ära ei saa kantud, dohh.

***

Väga hea, väga väga naine, läksid magama. kui kohutav väsimus.
Mitte nii hea: ei jäänud magama, ainult pea hakkas valutama.
Oletatavasti olen näljane. 

Aga samas - 14. kuupäevast saati pole valutanud. Great success!

Mul on ikkagi väga tegev ja tihe elu. Ehk tegelikult ma oleksin peaaegu eile Tartusse sõitnud, sest Hilisõhtune kabaree, ja ei läinud ainult sellepärast, et lisaks minu personaalsetele hädadele olid mu potentsiaalsel seltskonnal omad jamad ja kaht kokku liites sain, et jään parem koju.
Emake maa, kui õnnelik ma hiljem selle otsuse üle olin. Eriti kuna õhtul hakkasid sõrmed tunduma nagu rongi rataste alla pistetud ja rong millegipärast ei lõika neid maha, vaid lömastab rütmiliselt iga rattaga. 
Pagana pikk rong oli ka. 
Ega tänagi tulemata jäänud. Aga päris nii hull vist ei ole. Kui parasjagu ei trüki, vaid kätt püsti hoian, on peaaegu ok. 

Seisin kohvimasina kõrval, käsi püsti, nagu väga innukas koolilaps.
Olen ma üldse rääk kirjutanud, kuidas mul nüüd kohvimasin on? Mingi peaaegu üheksa kuud juba? Võtmesõnad on tasuta asjade turg fb-s ja Malongo. 
Põhmt on see espressomasin nime poolest, aga kuna me laseme kaua joosta ja hiljem ongi lahjem, tuleb täitsa tavalise kohvi moodi. 
Aiinult kui kuuma jooki tahta, tuleb piima soojendada, enne kui kohvile lisada. Masin vist laseb mingit 75-kraadist vett ise.
Esimesed kuud viitsisin piima soojendada. Siis leidsin, et soe (mitte kuum) kohv ongi parem. 

Vahepeal masin streikis. Hakkas tööle raputamise, koputamise, kauem soojenemise, veepaagi augus surkimise ja igasugu muude veidruste järel. Me ei jätnud midagi proovimata.
Ilge jama, me olime juba harjunud, et vaja aint vänta keerata ja kohv tuleb. Mitte et peab kannu tegema.
Otsisin netist õpetust, kuidas puhastada, ega leidnud midagi. Keerutasin masinat käes, et kuidas lahti käib, ja see tundus mulle täiesti ligipääsmatu. 

Siis tuli K külla, avas masina 4 sekundiga ja ma märja lapiga võtsin pruunid osad üle, nii et need läksid jälle valgeks. Pani kokku tagasi ja ma igaks petteks loputasin veel äädikaveega läbi ka. 

Oo, kui libedalt ja leebelt nüüd kõik käib! Puhas nauding.

Jaa, esmalt oli nii:

ootused: et kang käiks kergemalt ja kohvil oleks teistsugune maitse

reaalsus: kang käib kergemalt ja kohv maitseb ... kohe võtan esimese lonksu

äädikaselt

VÄGA äädikaselt

peaks vist veel puhast vett masinast läbi laskma, see küll joogiasi pole

Aga kolm kruusi puhast vett hiljem oli juba päris hea. Ja veel kaks kruusi hiljem julgesin taas kohvi teha. 

nii. piim klompi ei läinud, great success

ja maitsebki teistmoodi!!!

great success!!!

pehmemalt

selle peale, et loputada, enne ei tulnud.

osadel teemadel inimene ütleb mulle mingit asja, mille ta just teada sai, et kuule, see, hea idee, onjo?!

ja ma olen: mis ta arvab, et ma olen loll v? Ma olen seda teadnud 20 aastat!

ja osades asjades anna mulle algkooli-tasemel ideid ja ma olen "oi, tõesti! hea, et ütlesid! Poleks ise selle peale tuld!"

Näiteks et kohvimasin tuleb äädikalahtusest enna puhtaks loputada, kui sellega kohvi teha.

Kas teil on ka nii? Et mõnes asjas eneselegi ootamatult paduloll?

Aastapäev ja muud asjad

Mul on 11. surmaastapäev. 
11 on tähtis, sest mulle meeldivad arvud, mis koosnevad samadest numbritest. 11, 22, 555, 666, 8888 ja nii edasi lõpmatuseni. 
Sel teemal võiks kõvasti mõtteid jagada, aga lisaks tuli värske elamus ja seda tahaks ka.

Värske elamus on, et kukkusin.
Kuigi ma kogu aeg kurdan, kuidas pea käib ringi, koordinatsioon kaob ära, põrkan vastu uksepiitu, torkan endale küüne näkku (viis päeva oli märk näha, veri väljas, korralik), ma eriti ei kuku. 
"Võitmatu tasakaalutunnetus!" nendin iga kord rahulolevalt, kui end jälle enne tasakaalu saan, kui maha lendan.

No seekord osutus võidetavaks. 
Jooksin koeraga, ülekäigukoht, nii et kas autot ei ole, ja ülejäänud mõtted ka mujal. Emotsionaalselt olulistel teemadel. Jalg läks veidi valesti maha, liiga varbaga, ja kuigi ma sain aru, et valesti, kuidagi ikka ootasin, et päästan enda ära. Nii et üllatusin täiega, kui asfaldile kõhuli käisin ja nii korralikult, et ikka näoga ka. Vasaku käega pidurdasin, nii et vasakul käel kolm sõrme on kõvasti põrutatud ja juba sinised. Verd nõrgub ka taskaesi. 
Tõusin istuli. Koer seisis keset sõiduteed, nii et karjatasin korra valu pärast ja kutsusin ta siis kähku enda juurde. Ta tuli innukalt ja üritas mu nägu lakkuda. Võtsin rihmast üsna ta kaela lähedalt kinni ja karjusin veel. Teate seda kõris värisevat tunnet, mis tekib, kui karjuda valjusti ja kontrollimatult? Vot sedasi. 
Kusjuures mõtlesin, et ma ei pea karjuma, jaksan ka vapper ja vait olla. Aga milleks. Kurat, ma sain kõvasti haiget!

Pilt on tehtud umbes kuu enne Rongi.
Ma arvasin, et olen liiga paks. 
Oh, lapsuke ...

Minu ümber kogunes neli naist. Kaks neist pelgasid pisut koera. Kas ma tahan, et nad kutsuks kiirabi? Eiei, ei ole vaja. Üks ulatas mulle koti, mis oli eemale lennanud. Üks rääkis, kuidas külma peale. Üks rabas mu käest ja üritas sõrmi painutada. See oli valus. Soovitas arsti poole pöörduda, ta töötab meditsiinis, tal on siukeste asjadega kogemusi. Pobisesin, et phmt on mul ka õendusharidus. 
See jalg hakkab ka hiljem häda tegema. Praegu ei tunne, aga hakkab, ütles ta.
Mhmh. 
Et ma ei jaksa arstidega jamada, jätsin rääkimata. 
Nad lasid mu tulema ja sammusin pisut juhmistunult viimaks üle tee. 

Ei, kiirabi ei oleks vaja olnud.
Korjasin end kokku, mõtlesin, et prgut, koer on ikka vaja ära jalutada, poes on ikka vaja käia ... ei lähe koju. Teen oma asjad veidi tuikudes ja ettevaatlikult ära.
Tegin ka ja surma-aastapäeva puhul ostsin endale kaltsukast viie euro eest  väga mõnusa, kuigi suht mõttetut tumeda taku värvi Benettoni kleidi ja vaarika-pannacottasid vastavatud Rimist. 
Peaks neid nüüd sööma. 
Isu küll ei ole ...

Kodus juhtus veel huvitavaid asju, aga kuna olin sellest kukkumisest äksi täis, ei lase end neist eriti segada. On nagu on. 

Silmanurk on ka ära äestatud nagu tüüpilisel koduvägivalla ohvril. 

Eile sain kätte oma jutukogu autorieksemplarid ja klanisin Poeglapse endast nendega pilti tegema. Valgus oli imeline, kõik nii hästi ... aga tema oli millegipärast meelde jätnud, et pilte tuleb teha alt üles, et inimene pikem paistaks. 
Et see rikub näo ära ja minu nägu on mu oma arust mu parim featuur, ei olnud ma piltidega eriti rahul. Paar leidsin, mis enam-vähem. Üks läks fb-sse, teise saate teie. Pealegi annab see kena võrdluse minuga 11 aastat tagasi, mil see pilt ka veidi alt üles sai tehtud.

Poeglaps tegi

Ma pole siin üldse seletanud, kust jutukogu pealkiri.
Ei, see pole ühegi jutu oma. 
"Tavaline," sest algelemendid on suhteliselt traditsioonilised. No ... enamasti. Setting nagu tavalistel iidsetel või üsna värsketel muinaslugudel. "Niimoodi lugusid jutustatakse."
Aga ma toimetan nendega natuke teistmoodi.
Sealt "teistmoodi." 

Muinasjutud täiskasvanuile ja mitte väga ettearvatavad.

Kuram, kuna ma kukkusin oma sõrmed vigaseks, ei saa isegi näpukat teha. No mis elu see on?!

Elus elu, väga väga naine, elus elu. Sa oled elus ja kukud ja saad haiget. 
See on elu. 
Ja vahel on joobnustvalt hea. Nii hea, et selle nimel tasus ellu jääda. 

Muusikat ka. Ma olen seda lugu kunagi jaganud, aga see on mu viimaste päevade laul old.

Põrgut, ma tõesti peaksin sööma.

Šokolaadikook näkku ja magusad pritsmed

Krt, Dropkick Murphys võiks juba homme olla =)
Mul on nende konkreetsete keskeas meestega ikka nii palju ühist - noorematega, kui nad nooremad olid, oli vähem. Aga viimasel viiel aastal on neilt nii palju kulda tulnud, et kütan end juba üles.

Üldse on elu hea

"Teistmoodi tavaline" on kaks päeva tagasi trükikojast tulnud, nii värskelt, et isegi mu autorieksemplarid pole veel pakiautomaati jõudnud, aga on JUBA saanud rohkem tähelepanu, kui kumbki mu romaan. S.t. arvustatud veel ei ole, aga mult võeti intekas. 
Mitte väga pikk, aga väga ilus =) Olen veidi elevil. Äkki seekord läheb hästi ja märgatakse rohkem.

Psühhiaatrile ütlesin, et kõik on magus nagu šokolaadikook ja tema ütles, et noh, kui probleeme pole, raviskeem toimib, saame kaks korda aastat kokku ja sellest piisab.
Kui tekib probleeme, muidugi saab jälle kohtuda ka.

Päike paistab, mu lemmikaeg aastast üha kestab, vananaistesuvi - kuulge, kui selle nautimine on vana olemise märk, olin ma kaheteistkümnesena juba vana - on kuldne ning vahepeal on vihmavalanguid, mis on ikka veel soojad. 
Ja ma kirjutan juttu, mis röövib kõik mu aja, aga kuna ta ka edeneb seetõttu väga kiiresti, ehk jõuan ikka kõik muud asjad, mis plaanis, samuti ära teha.
Plaane on mustmiljon. Isegi EKL-i sügisesele väljasõidule otsustasin minna. Mul on vaja Algernoni üks pisike jutt tõlkida (olen veerandi peal), lähen Lingu Kaisa eestvedamisel toimuvale hilisõhtusele kabareeetendusele, mul tuleb surmaaastapäev, ja täna lähen sõbrale külla.

Aga pean tunnistama, et kirjutamisind juba neljandat päeva järjest on kõige imelisem.
Väga ammu pole olnud tunnet "ma pean seda kirjutama, ma pean kohe"-
Oot, ei. Mida ma valetan. "Kolhoosi missi" järel oli ka! 
Oh, võibolla on see kõik imelise lamotrigiini süü =) Tasandas ära mu ahastused ja valud ja nüüd kõik kiirgab ja särab. Ma olen lahti, aga see ei ole valu, mis sisse tuleb.Tuli hoopis täiesti ootamatult, kuidas väga austava ja viisaka tooniga noor mees mult inteka võttis ja pakkus, et võib "teie" öelda ja hästi formaalselt ja ... mille peale ma muidugi kohe "eieiei, niimoodi ma ei oska" ütlesin.
Aga respekti tajusin ikka ja see muutis mu vaimustusest lõkerdavaks.

Aga jah.
IKKAGI.
Joosta alasti tänaval või Smash shit up =)

Elus rollimäng

LARP, kus käisin, oli väga lahe. 
Te kõik, kes te ei tulnud, jäite põnevast kogemusest ilma. 
Väga algajasõbralik - osad inimesed ei olnudki iial rolli mänginud ning said oivaliselt hakkama.
Minul oli väga meeldiv. emotsioonid said äratatud, vabanemistunne oli reaalne ja kuigi ma olin pärast sitaks väsinud ja võtsin sisse kaks paratsemooli, migreenitabletti ei olnud vaja. 

Ma loodan varsti ka pilte saada oma poseerimisest Tom of Finlandi modellina (miinus suur fallos ja muud komponendid peale nahast rakmete), ent seni jahvatan sellest, KUI tore on nordic larp ja KUI hästi oli mäng stseenideks jagatud ja KUI kaunid olid noored mehed seal. 
Ma ilmselgelt olen nordic larpi fännina vähemus, sest peale minu oli rollimängijate kogukonnast kohal vaid Alleria, kes tegelikult organiseeriski selle sündmuse Tallinnas toimumise.
Mäng ise on soomlaste tehtud ja varem palju kordi mängitud. 

Stseenid, mis algasid ja lõppesid vastava aja vastava meeleoluga muusikaga, olid igaüks eri kümnendist ja meile öeldi umbes ette, et mis juhtuma peaks.
Absoluutselt ei seganud teadmine, kuhu me jutuajamine välja peaks jõudma ega see, et kostüümid mängu jooksul ei muutunud.
Samas kostüüm oli olemas, korraldajad andsid selle. Väga sobilik ja osa mängust - algul kõvemini kinnitõmmatud ja kitsas, mängu jooksul üha lõdvemaks lastavate osistega.

Natuke jäi kriipima, et ma ei mänginud privaatstseene ühegi mehega. S.t. mängus olin mina ka mees ja seega oleks meestehuvilist meest tegelikult emotsionaalselt lähedasem mängida päris mehega, sest mulle ka mehed meeldivad ju. 
Aga mul on raske võõrastele läheneda läheneda, nii et võtsin need, kes mulle lähenesid.
Ja lähenesid aint naised, kuni tuli grupisuhtlus ja kõik mängisid koos. 

Vähemalt pauside ajal või lõpubriifil komplimenteerisin neid mänguväliselt. 
Mille osas olen endaga rahul. 
Ütle hästi, kui on midagi öelda! 
Üks kena noor mees jäi komplimeneerimata =/ 
Millest on kahju, sest ta paistis natuke ebakindel ja abitu, inglise keel oli ta oma sõnade järgi ta "kolmas" ja tegelt oleks tahtnud talle ka kerge enesekindlusetõuke anda. 

Kõige kergem oli "May I say something personal?" ja noogutuse peale "You are very pretty," öelda sellele, kes kõige vabam, avatum, väga gay ja tõesti väga kaunis.
Pealegi oskas ta tegelikult eesti keelt ka. Mitu aastat siin elanud ja muidugi oli mul "oh, ta nii tore, kohaliku keele ära õppinud ja puha!" Ent kuna mäng oli inglise keeles, ma ei lülitunud väga ümber. Isegi ühe oma eestlasest mängupartneriga rääkisin inglise keeles.
Teine ütles, et kuule, me võime eesti keeles rääkida. 
Hiina poisile oli esialgu raskem hästi öelda. Ta oli nii reserveeritud ja kogu aeg peadpidi telefonis iga pausi ajal, aga debreefi ajal sain jaole. Sest seal me rääkisime kõik omavahel ning ta polnud telefonis =)

Ja üldse, ma ei pea mitte põdema, et üks jäi komplimenteerimata, vaid rõõmus, et kahele sain öeldud!
Jee mina!
Naistele ... nende osas mul ei ole seda "kõigi emme, pean kaitsma" tunnet. Naistele ütlen aint siis, kui on midagi erakordset =P Mängult koju tulles nägin rongijaamas ilmselgelt mingile üritusele minevat daami vanuses umbes 60-70, sillerdava liblikatiibadega maskiballimeigi, kõrge halli paruka ja pika edeva lilla-türkiisi-halli kombinatsioonis särava korsettkleidiga.Pikad kindad olid ka.
Talle küll ütlesin, et väga kaunis. =)
Oligi.

Mulle hirmsasti meeldib, kui mingis tavaelu kontekstis tänaval või igasuguse temaatikata ruumis on keegi oleku ja rõvastusega, mis sobiks hoopis kuhugi mujale. 
Mis te arvate, kas ma käisin mängupausi ajal kõigi oma nahkrihmadega õues suitsu tegemas või jaa?

Tuli ära

Viimaks ometi on mu kuningapõli alanud ja kirjastus Fantaasia on välja lasknud mu jutukogu. 

Kaas on petlikult kirev.
Jah, see on mingi traditsioon. Ulmeteosed peavad sellised välja nägema, et ulmikud ostaksid. Kohe kaant vaadates saab aru, et see on ULMEteos.
Ma mõistan, et teil, lugupeetud kõrge kirjanduse huvilised, on veidi raske alla neelata, et hea raamat võib olla niisuguste kaantega - aga samas. Liisi pilt on ilus ja kui nüüd mitte mõelda sellele, missugune normaalne raamatukujundus enamasti käib, vbla saate alla neelatud. 
Sisu poolest on tegu minu meelest hea asjaga (ma ei ole tegelt enda suhtes kriitikata, aga õnneks lööb see viimasel ajal välja enne raamatu trükkijõudmist) ning samas teosega, mis annab end kergemini kätte kui "Omasid ei jäeta maha". 

"Omasid ei jäeta maha" on nii kihiline, et ka terane lugeja võib täiesti vabalt valesti aru saada. ja vbla ma tõesti olen olen osasid asju valesti väljendanud. 
Sashi arvustust lugedes jäi silma, et tema sai Mõistatuse ja Vikatite ühendusest palju varem aru kui mina autorina ootasin, ja lõppu pandud vint ei mõjunud üldse vindina. Miks see kõik seal?!
Kuigi hm. 
Nüüd ma olen juba ise spoilinud ja kõik, kes praegu loevad postitust ja hiljem raamatut ... 
Ma ei tea, kas see ongi halb. 
Lugeda tasub ikka, see ei ole ühe-mõtte-raamat.

"Teistmoodi tavaline" on muidugi veel vähem ühe-mõtte-raamat, sest pole romaan, vaid jutukogu.

Minu jaoks on see muinasjutukogu, kuigi otseseid muinasjutte 3/13.
Palju on kui mitte õnnelikke, siis õnnelikjaid lõppe. Ütlematajäänu - ma enamasti jätan vähemalt mõne asja kindlalt ütlemata - võimaldab igaühel vaadata lugusid läbi oma prisma, ent kui lugu on peamiselt helgetooniline, võiks ju loota, et edasigi läheb hästi. Ja kui lugu on kurvatooniline, võiks lõpuks ju midagi hästi ka minna, onjo. 
Vähemalt võimalus õnnelikuks lõpuks jääb õhku.

Üllatavalt palju on lugusid, kus põhitegelased on heteroseksuaalsed mees ja naine. 
Üllatavalt mulle endalegi - ma ei pea end just eriliseks punaste-südamete-ja-kommikarbi-romantikuks. 
Tõsi, neist lugudest päris mitu on sellised, kus mees ja naine on mingisuguses hoopis teises võtmes seotud kui armulugu.
Ikkagi "Teistmoodi tavaline".
Vabalt võivad mees ja naine mitte armastajad olla, isegi kui juhtumisi on abielus.
Ent siiski - kui juba on korralik armulugu, on sel õnnelikjas lõpp.
Püsib tämapäevase muinasjutu normides.
Te ju teate, et loo lõpp on lihtsalt jutu õiges kohas poolijätmine? 
Nüüd igatahes teate. 

Neis neljas loos, mis üldse mees-naine teemat kuskilt nurgast ei vaatle, on jälle muid muinasjutulikke jooni. Kas keskkond, vorm (üks päris muinasjutt on selline, kummituslugu on selline) või mõlemad.
Nii et minu arust väga muinasjutukogu.
Enamik mu kirjutatud jutte on seal sees. Mõned, mis mitte kuskil mujal ilmunud pole, samuti, nii et isegi suurtel fännidel on põhjust osta või raamatukogust võtta. Mõned jätsin välja - selle, mis "Kübekes eluterves vihkamises" ilmus, sest liiga värske, ja "Supervõime", mis lihtsalt polnud piisavalt hea ja küllap ma mõne ka unustasin.
Üks pole lihtsalt üldse ulmelugu, kuigi ma muidu võtan ta täiega omaks. Ilmus kunagi maaelujuttude kogumikus "Mullast oled sa võetud".
Aa, ja muidugi jäid välja need, mis on juba "Kuigi sa proovid olla heas" või "Omasid ei jäeta mahas" sees. Sest need ei ole mu jaoks enam jutud, vaid osad  suurematest tervikutest. 

Nüüd võib mulle kirjutada (kes seda veel teinud pole)  ja pakkuda end avalikult ilmuva lugemismulje eest raamatut saama. Ma arvan, 4 tk võin välja küll jagada, tundmata, et ma pärast kellelegi kallile kinkida ei saa või mulle endale ühtegi ei jää vms. 
Klassikalisele ajakirjandusele seekord ei saada. 
Kuradile. 
Las kirjastaja tegeleb levitamisega, ma ka inimene. 

Muidu on nii, et põlen seesmiselt. 
Tahaksin seda lugu kirjutada. Tahaks toda hoopis. Millega alustan ... tegelt peaks hoopis kandideerimispaberid ära tegema - nad ei vali mind, aga proovima peab. Emake maa, ma pean paar lehekülge oma töödest neile tõlkima ka ... mille ma võtma peaksin?
Tahaksin fb-s karjuda, et vägivald ON ajuti lahendus ja fakk teie kõik, kes te halate Charlie Kirki üle, aga ei halanud varem tapetud demokraatide pärast. Tahaksin alasti tänaval joosta - ok, jalatsid võiksid olla - ja teada, et ma julgen, ma julgen, ma teen, mida tahan. (Ainult et ma ei viitsi selle jamaga pärast tegeleda, mis tekib.) Tahaksin.
Aga olen taltsas ja viisakas, kena isegi.
Peaaegu malbe.

Mu septembri see osa, mis tuleb, on hirmutavalt Asju täis. 
Algab homme, kui lähen Tom of Finlandi teemalisele larpile. 
Kes tahab, tulgu ka - pilet ei maksa midagi (kui just ise ei taha maksta, see võimalus on) ja korraldaja oli nats mures. Pileti on küll võtnud nii palju inimesi, et mäng saaks toimuda, aga mis siis, kui mõned kohale ei tule? Pilet ei maksa ju raha! 
Nii et tal (ja mul) oleks hea meel, kui sa tuleksid. Ka ilma piletita, üllatuskülalisena.