Üliinimene olemise ürituse ülbe hülgamine

Huvitav, kas ma elan täielikku tardumusse sattumata uue nädala üle?
Kõik märgid on väga halvad, aga kui ma väga hoolega end kokku võtan ja jätan ära asju, mida ma tõesti tahaksin teha, äkki saab ilma vahepeal suremata? 
Nojah, aga ma tahan ju.
Nojah, aga keegi ei saa õnnelikumaks, kui ma katki lähen.
Nojah, aga kuidas ma siis teadlikult ära jätan, kui ma ju tahan ka?!

Õudus.

Täna käisin "Teistmoodi tavalisest" rääkimas nii, et mitte ühelgi esinejal ega korraldajatel (raamatukogu, noh!) polnud teost. 
"Välja laenatud," ütles raamatukogu töötaja korraga kurvalt ja rõõmsalt. Sest ma olen nii popp, jai! Ja raamatukogust laenutamine annab mulle pealegi raha =) 
Üldiselt oli tore. 
Mulle meeldib esineda ja me rääkisime enamasti asjust, millest ma veel ei ole kõnelnud. Nii et phmt oli väga tore. Pealegi tuli mulle pähe rõivastus, mis oleks ilus ja teemasse ja siis ma kohe panin end sedasi riidesse ja jai.
Aga huulepulka unustasin kasutada ja ei võtnud kaasa ka. Nii et kogu aeg oli tunne, et huuled kuivavad praguliseks kohe.

Tegelt - kui ma homme kuhugi ei lähe ja veedan päeva kodus jõulukooke glasuurides, äkki toibun ikka piisavalt ära, et Tartusse sünnipäevale ka jõuda?
Ma ju nii tahan!
Üldse: kui mul nina jookseb, äkki olen veits haige? Nohu või nii? Äkki mu suremisetunne on sellest, et juba olen enda üle koormanud ja tervis ei pea vastu?
Nina on jooksnud umbes 8 tundi, muide. Mõte, et see ei ole vist päris terve, tuli praegu. 
Nii omadega läbi, nii üldse pea ei tööta.
Ja kell on pool neli hommikul. 
Äkki ei peaks praegu rohkem kirjutama?
Kuigi tahtsin jutustada, kuidas ma korraga avastasin, et mu kaks lemmikbändi (mis on juhtumisi mõlemad Ukraina omad) on ju ... ühe žanri esindajad? Kuigi poleks seda iial arvanud. Nad ju nii erinevad ... AGA!
Mitte täna. Kuulan 5'nizzat, naudin ja hoian avastuse enda teada. 
Magama? 
No ... varsti. Olen kurnatusest veits haigeks jäänud ja parim viis sellega toime tulla on enda vastu lahke olla ja mitte sundida end magama minema, kui veel ei taha.

On ju loogiline?
Aa, muide. See raamat, Complex PTSD: From Surviving to Thriving, sai mul läbi. Kirjutasin tast Loteriisse. 
Enese vastu hea olemise kontekstis tuli meelde.

*-*-*

laupäeval

Et kõik veel halvem oleks, jooksis Totoro pauguhirmus ära. 
No seni on ta alati tagasi tulnud, nii et pole paanika, vaid OEH. 
Ikkagi piinab. 
Ikkagi raske. Vbla ma ikka ei lähe sellele sünnipäevale. Muidugi migreen. Muidugi "ma enam ei jõua".

Aga tablett juba töötab. 
Krt, see jõul on ikka hirmus asi.
Ma vist ei jaksa rohkem.

Ühest küljest ja teisest küljest

Ühest küljest: pole jõuluõudust. 
Teisest küljest: alanud nädal tuleb raske ja järgmine täiesti hirmus. 
Mida kõike ma teha olen lubanud, mida ma teen ja kuidas ma saan?! A noh - hakkan otsast tegema ja läheb. Ei midagi uut.
Kuigi ma ei läinud täna ujuma. Liiga krdi väsinud. Mis tähendab, et lähen homme, mis omakorda tähendab, et veel tihedam graafik. 

Pealegi olen ma kehaliselt vist rohkem katki kui tavaliselt. S.t. migreenid on väga tagasi tõmmanud, elukvaliteet selle arvelt KORDADES parem - aga. 
Need krdi murtud sõrmed paranevad nii aeglaselt. On parem, aga mitte hea. Enamikku käega tegemist nõudvatest töödest teen ikka veel parema käega ja ossapüss, kus see ikka ei toimi. Käsi väriseb mitte natuke, vaid seda võiks rohkem tõmblemiseks nimetada. Ajuti tegutseb täitsa omatahtsi - viskab asju õhku või vastu seina, eriti õhtuti, mil väsinud olen.
Olgu, enamike inimeste arust on aeg peale südaööd rohkem öö kui õhtu. 
Eriti öösiti ikka siis. 
Lisaks tegin midagi oma vasaku reiega. Ma isegi ei tea, mida - hakkas lihtsalt kõndides haiget tegema. Mingit: "Oih-aih, auuu, ma vist tõmbasin lihase ära!" ei olnud. Kõndisin ja mingil hetkel märkasin, et reide tekkinud valu ei lähe mitte üle, vaid hullemaks. Isegi kontrollisin (mis te arvate, et mul on probleem maanteel peaaegu üksinda kõndides pükse maha ajada v?), et ega miski taskus ei hõõru seda kohta, äkki on juba vill tekkimas - mitte midagi. Täiesti sile nahk, isegi mitte kerget punetust. Aga valus. Peenike valus joon põlvest puusani.
Kui see oli kramp, siis ainult ühes lihaskius. 
Venitasin. Hakkas parem küll. Aga mitte päris hea. 
Noh, varsti läheb üle. Käin sooja duši all ja magan ja unustatud.
See oli 23. novembril.
Diclac ja eelmisel nädalal käisin arstiga rääkimas. Too katsus, painutas, lasi mul kükitada - kükke teen täiesti probleemideta, ujudes ei tunne, et midagi valesti oleks - kehitas õlgu ja kirjutas mulle jaanuari füsioteraapia aja. 
Vahepeal üritan ilma Diclacita. 24 tundi maksimaalselt olen ilma saanud, siis hakkab nii ebamugav, et mäkerdan reie jälle kokku. Kusjuures valu pole enam üks peenike joon, vaid see on laienenud. 
Pole aimugi, mis värk on.
Ei, võrreldes peavaluga absoluutne pisiasi. 
Jaa, segab ikkagi. Mis mõttes. Kust see siis nüüd tuli. 
Lisaks riivisin vahepeal apelsinikoorele lisaks ka pöidlanukki, see läks põletikku (mitte hullu, veidi punane ja 2 nädalat valus) ja no aitäh, käelised tegevused veel keerukamad. 
Persse, ma ütlen. (Võiksin "putsi!" ka öelda, aga ma alati mõtlen sugueludidesse saatmise korral, et oot, kelle omasse - "persse" ütlemise kohta mõtlesin välja, et see on lühem versioon ütlemaks: "Pista pea endale persse ja tee suu lahti!" ja see kõlbab küll. Ka konkreetsele inimesele mõtlemata, lihtsalt kirumisena.)

Peale selle on probleem, mida ma pole vist kunagi maininud. See ei ole ju aktiivselt häiriv, ainult mõnikord. Aga samas on niimoodi juba aastaid. Võib-olla hakkas kohe pärast rongi, ent siis oli mul liiga palju muid muresid, et tähele panna. 
Parem päkk ei toimi päris normaalselt. Kikivarvule tõusta saab. Aga nt kätekõverdusi tehes on toetuspunkt vasaku jala varvastel ja päkal ning paremal jalal vahel ainult varbaotsad maas või on päkk kuidagi pentsikult pööratud asendis. Vahel hakkab kõndides veidi valu tegema. Ka lihtsalt teise tuppa minnes. Samas, kui päev otsa pole õues käinud (umbes kaks sellist päeva ikka tuleb aastas, kui ma just haiglas ei ole - haiglas oli rohkem), on valus lihtsalt liikumatusest. 
Kokku on see kõik "keha häirib kogu aeg". Miski pole kohutav. Lihtsalt - pidev kerge pinge.

Ja siis on (ma lähen jälle mõisa jõuludeks) ette nähtud, et seekord puu alla kingitusi teistele ei pane. See tähendab, lastele ikka. Aga muidu ostab igaüks endale midagi väikest ja paneb selle puu alla ja siis saab pakke jagada, aga pole mingit kingitegemispinget. 
Ühest küljest hea lahendus.
Teisest: mul on rahaga veits kehvasti. 
Ma ei tea, võtan mõne oma lugemata raamatutest ja pakin ära v? Ma olen endale ostnud küll raamatuid, mis veel lugemata. Ja mõned on lausa kingitud või vahetatud mu oma raamatute vastu (naiskirjanduse seminar suvel andis mulle hulga uusi raamatuid. Umbes pooled neist on loetud, pooled ootavad aega, mil mul pole muid raamatuid ees ega ka soovi lugeda midagi tuttavat ja turvalist. Mida ma ikka ajuti teen. Loetud ja teada-hea raamat on turvaline.)  
Kaua aega ei teinud seda iial - kui raamat tundus mulle vähegi loetav ja ma ta sain, saati veel ise ostsin, lugesin kohe läbi. 
Nüüd jaksan lugeda mingi 30-35 raamatut aastas. Paljude inimestega võrreldes on sedagi palju. 
Minu endaga võrreldes suhteliselt naeruväärne. 
Aga no mis ma ikka sellest heietan - Loomingus on ju kõik kirjas. 
Jep, ikka olen rõõmus selle üle, et nad mind piisavalt kirjanikuks pidasid, et mu lugemisharjumuste vastu huvi tunda. Nagu - ühest küljest ma ise pean end kirjanikuks küll. Teisest - ikka tundsin, et olen "ach, need ulmekirjanikud, need ei tee päris asju"-kasti pandud. 
Mu lugusid nad ei tahtnud ja kus ma jään.
Siis küsiti "kirjanik loeb" rubriiki kuni 15 000 tähemärki. 
Täiega elevdusin, kahe päevaga kirjutasin valmis, saatsin testlugejale, sain tagasi, parandasin ja saatsin ära. 3 päeva hiljem saatsin uue versiooni, parandatud lausestuse ja vähemate kirjavigadega. 
Ikka veel olen rahul.

Nojah, aga siis puu alla kink.
Tegelikult oleks hea osta endale midagi toredat - kasvõi paar värvilisi sokke. Aga ... 
Ma loodan jõuludeks raha kingiks saada. Enamasti olen saanud, nii et põhjendamatu lootus ei ole.
Ilmselt pakingi raamatu. Võibolla Lilli Luugi "Ööema". "Kolhoosi miss" oli nii umbehea, et "Ööema" osas on lootused kõrged.
Aga minu lapsed? Nad on küll nagu täiskasvanud, aga ... äkki ikka peaks tegema nii, et mina ostan ja panen? Sest ma ei usu, et nad eraldi teavituseta üldse taipaksid, et nad ei ole enam laste sekka arvatud. 
Ja Tütarlapse neiu tuleb ka. Talle ka.
Ohhh ...

See raamat, millest kirjutasin - Complex PTSD: From Surviving to Thriving ja veel mingeid sõnu - on ositi nii halb, et oigan. Mismõttes ta tsiteerib seal FREUDI?! Mismõttes armastatakse tingimusteta tema arust aint alla kaheaastasi lapsi, hiljem õpetatakse lastele teistega arvestamist ja armastatakse tingimustega? Mis ta tahab öelda, et kui mu laps jätab klotsid laiale, kriiiskab ja hammustab, ma armastan teda vähem v? Mida?!
Aga rohkem on raamat hea. On mind valgustanud mitmete ideede suhtes. Jah, muidugi. Mu vajadus olla vajatud, mu kiire kohandumine teiste soovidega tasemeni "ma ei tea, mida ma ise tahan, nii et teeme, nagu sina tahad", mu "ma ei suuda, kõik on otsas, mul ei ole enam midagi varuks"-olukorra kohene ja täielik taandumine, kui kellelgi teisel on midagi vaja, mu lohutus sita päeva järel - ostan midagi, mis lapsele meeldib - on kõik üks asi. 
"Fawn"-vastus vanemlikule hülgamisele. 
Neid on tema järgi neli - fight, flight, freeze ja fawn + segatüübid. Ning minu vastus sellele, et ma ei ole piisavalt hea, on alati olnud "püüan olla parem ja teistele vajalik". See on kogu mu isiksust kujundanud niivõrd, et ma ei kujuta ette, missugune muidu oleksin. 
Kes ma muidu oleksin.
Väga valgustav. Väga huvitav. Mul on natuke veel lugeda, siis kirjutan Loteriisse arvustuse.

Vahelduseks ja lõõgastuseks loen Leelo Tungalt. "Samet ja saepuru" on parajasti käsil. 
Hea ja turvaline. 
Mul on turvalisust vaja.

Ootan juba aastalõpukokkuvõtte tegemist. Sest see aasta on ikka - olnud. 
Teist säärast vist polegi varem.

Saladuslik

Tegelt!

Üldse mitte saladuslik!

Täiega avalik olen. Tulge!

Nüüd postituse juurde:
Loteriis kirjutati. 
Olen rahul =)
Jaa, võrreldes mõne teise autoriga, kelle esimene lapsuke kohe Kiviräha kõrval väljapanekustendil on ... ... aga kui võrrelda ainult iseendaga, siis "Devolutsioon" toimus Ameerikas, võõras, "Omasid ei jäeta maha" on siuke ... veits keeruliselt kätte andev, aga "Teistmoodi tavaline" võiks ju tõesti inimestele meeldida. Seni tundub, et meeldibki.
Muidugi mitte kõigile - selleks on ta liiga teistmoodi. 
Agagaga! Aga paljudele!

Muidu ... kiidan end muudel teemadel ka vahepeal. Sest keegi teine ei tea neid kordi ja viise, kuidas ma kergel käel hea olen, nii et seda osa ei tea keegi kiita =)

Käisin ujumas. Kui pärast pead pesin, kuulasin, kuidas üks naine oma kahe pojaga jantis. Seal oli palju kuulata.
Esiteks tundusid need kaks poega (umbes kuuene ja umbes neljane) omavahel juba hästi läbi saavat, mis mu meelest on oluliselt haruldane.
Teiseks oli naine riietes, ta oli poisse koolieelikute ujumistrenni toonud ja nüüd viis ära (vahepeal uitas täies riides teiste täies riides vanemate vahel ujulas ringi ja mina segasin poisse mullivannis müramise käigus, sest tahtsin oma ujumisest väsinud keret veesurvega masseerida lasta) ja pesuruumis valvas nende pesemist paari sammu kauguselt, mitte ei löönud ise kaasa. Juhendas, naeris, ütles kelmikusi, kuid hoiatas ka, et nad teda märjaks ei teeks, muidu hakkab tal õues hirmus külm.
Muidugi pritsis noorem poeg ta viimaks märjaks, nii et naise karjatas üle duširuumi: "ÄRA TEE!"
Sellele järgnes pahane teatamine, et ta on nüüd märg ja tal hakkanki õues külm. 
"Ma ei ju ei näinud," ütles pisem poiss kurvalt. 
"Seepärast peadki hoolega enda ümber vaatama!"
Aga see oli ka kogu pahandamine. Edasi mina enam ei näinud. Läksin välja, kempsu ja end kreemitama ja riietuma. Aga prügikasti juurde minnes silmasin neid jälle. 

"Oi, sa oled NII tubli! Uskumatu! Panidki ise soki jalga?! Ja pükste peale tõmbasid ka?!"
Vaikne rõõmus kohmitsemine.
Sekkusin: "Kas ma võin teile komplimendi teha?"
"eeh ..?"
"Te olete jube lahe ema."
Ta naeras veidi hämmeldunult ja tänas.

Nüüd olen endaga rahul. 
Sain hästi öelda, päev jälle parem.

Ta muidugi ongi lahe ema. Ma olen neid emasid duširuumis näinud päris palju. Mitte ükski läbi aastatepole naernud oma lapse või lastega, ainult siis, kui mõni teine naine kaasas - nendega küll.
Ükski ema ei kiitnud nii ülevoolavalt laste hakkamasaamisi. Ja ükski ka ei karjatanud sedasi =)
Minu masti inimene, aga naeris palju rohkem kui mina nooruses. 
Vist. 
Ega ma ise ju tegelikult mäleta. 
Tunde järgi oletan.

Üldiselt olen öösel üleval, sest ma ei saa magada, kui kõht tühi. 
Ükskõik, kui väsinud olen. Lihtsalt leban, maru mõnus on, aga und enam ei tule. Ja noh - kui ma ikka veel oma kõhutühjust uskumast keeldun - sest ei tunne ju nälga! - kui jäätise ettekujutamine sunnib mu voodist välja jäätist otsima, ma tegelikult ikkagi olen näljane. 
Kusjuures seekord kujutasin Beni ja Jerry küpsisetaignaga versioonile lisaks ette ka Bounty šokolaadi (jah, seesama me lapsepõlvest), mis saladuslike hulgas on ja jääb nagunii mulle, sest Poeglaps ei söö enam Bountyt.

Saladuslike?
Aa, ma ei ole teile saladuslikkudest eriti rääkinud, kuigi nad on mu elus umbes 9 aastat juba!
Vbla on aeg.
(Enne võtan sinepit. Suitsukeel, võileib ja tomat tahavad kõrvale sinepit, aga ma olin liiga kitsi seda taldrikule pigistades, nii et nüüd on otsas.)

Kui Poeglaps oli umbes kümme, tuli ta (mul on isegi meeles, kus ta meie vanas korteris seisis siis!) välja ideega. 
"Emme. Teeme nii, et sa ostad mingit kommi, mis mulle maitseb, peidad selle ära ja kui mul on hästi kurb tuju, ma küsin sult ja saan midagi head."
Idee oli oivaline, kiitsin kõigest südamest heaks ja hakkasin maiustusi koju varuma. 
Algul olid need väikesed, näiteks pakk Tutti-Fruttit, ja ma peitsin nad mitte väga keerulistesse kohtadesse, sest mul oli ju vaja nad kähku kätte saada.
Üsna  kiiresti juhtus ka, et ostsin ma hoopis mingi väikese soolase hea ning Poeglapse vaimustatud tagasiside meelitas mind seda veel ja veel tegema.
Vast aasta hiljem küsiski Poeglaps "midagi saladuslikku soolast". 
Sestsaati hakkasid varuks olema nii soolased kui magusad näksid ja ta sai siis iga kord valida, et kas tahab magusat või soolast. Samuti tegin süsteemi ümber nii, et iga päev saladuslikku ei saa, vähemalt päev peab vahet olema. 
Sest ta selgelt ei küsinud enam ainult eriti viletsas meeleolus, vaid iga kord, kui isu tekkis.

Tasapisi portsjonid kasvasid. Ma teadsin, et ta armastab väga marineeritud kurke, aga ma ei osta ometi väikest purki, kui suurema kilohind niiiiiiiiii palju odavam on! Ning selle taustal hakkas ka normaalne tunduma mitte pisikese Tutti-Frutti või ühe Mamba kommi ostmine, vaid vahel oli saladuslikuks ka pakike Haribo kuldkarusid või Ossi krõpsud. (Neil oli vanasti teine kujundus.)
Mingil päeval polnud mind kodus ja Poeglaps otsis üles mu peidukoha ning sõi kõik sinna kogutu ära.
Ma ei olnud pahane: kui ta oli üksi kodus ja tal hakkas kurb, tahtis vähemalt midagi head süüa - olgu. Aga hakkasin sestsaati peitma eri kohtadesse, et kui leiab, siis vähemalt mitte kõiki korraga. Kuldkarud siia, Tiramisu mandlid sinna, soolapähklid kolmandasse kohta.

Poeglaps kasvas ja temaga koos nii ta söögiisu kui (õnneks) ka minu rahavarud. Kui varasemal ajal ikka tuli ette, et mul ei olnud saladuslikku, siis mingil ajal hakkasin hoidma erinevaid asju sellises koguses, et alati oli, 
Korra ostsin purgi limpsi, mida ta varem omaenda taskuraha eest ostis ja innuga jõi. Limps võeti vaimustusega vastu ja sestsaati oli saladuslike hulgas pea alati valida ka mõnd jooki. 
Mingil ajal vahetasime korterit.
Mingil järgmisel ajal otsis Poeglaps jälle hulga saladuslikke üles, kuigi need oli peidetud erinevatesse kohtadesse. Sestsaati kujunes omamoodi mänguks, et ma peitsin üha uutesse kohtadesse ja tema otsis perioodiliselt kõike läbi ning leidis osa üles. 
Nüüdseks on jäänud üks koht, mida ta pole mitu aastat juba suutnud välja nuputada, aga sinna suuremad asjad (ammu oleme ka krõpsupakid saladuslike hulka arvanud) ei mahu. Nii et neid ta ikka vahel leiab. 

Üldiselt ma leian, et saladuslike süsteem on jube hea: enamasti sööb laps (khm, hetkel on see "laps" 19) normaalset toitu, aga reeglipäraselt ka maiustusi või vinnutatud vorsti või pistaatsiapähkleid. Kuna ta ei osta oma raha eest iseendale, vaid ostan mina, ma saan veits valvata, et asjad väga halva koostisega ei oleks ka. 
Olgu, enam poleks seda vist vaja, ta on ise teadlik sellest, mida ja kui palju süüa. Viitsib valvata rohkem kui mina. Aga no kui ta vara- ja keskteismeline oli.

Ja vahel on nii, et mul on varuks ostetud mitu teatud sorti saladuslikku, sest allahindlus oli, aga ta küsib, saab selle, sööb vingus näoga umbes poole ära ja teatab, et talle enam ei maitse. 
Ja ei maitsegi. See poolik seisab seni, kuni mina ta nahka panen ja see on vahel nädalaid võtnud. 

Bounty talle enam ei maitse.
Jah, mhmh, kurja suuurfirma toodang, jaa. Ma tean. 
Aga samas mulle lapsepõlve maitse. Ja vähemalt pole Nestle! 
Krt, ma ei saa enam Premia jäätiste eest raha maksta, sest paganama Nestle ostis nad ära ja boikott ju. =(

Mingi pealkiri

Laupäeval pakuti enne järjekordset Keila burleski (seekord oli veel parem!) jõuluteemalist kooki (mitte jõulukooki, vaid mingit toorjuustuga värki, maitsev) ja jõulukringlit.
Kuna õues sadas vihma ja minu arust on veel täiega sügis, olin veidi üllatunud. Kuigi äärmiselt meeldivad süüa, kas vara ei ole?
Siis tuli ette, et on 6. detsember. Täiesti kohane aeg jõuluteemalisteks söökideks.
Ei, ma olen poes ka piparkoogitaignaid ja glasuure näinud, minu jõulukoogid on ammu valmis ja toitmisel, piparkoogitaigen ka valmis, jõuludeks plaanid olemas - aga kuidagi tundub ikka, et aega on. 
Oleks lumi ja härmatis, poleks nii. 
Aga on vihm ja pori, millel ma libisema kipun, ent kukkunud veel ei ole. 
Mis krdi detsember sii om, küsün ma!

Ma arvan, panen siia ka järelpildi, mis tehtud imearmsate burleskiartistidega "pärast show-d saab pilte"-sessioonil. 
(Fotograafi, tõsi, pidi ise sebima.)

Tütarlapse tehtud pilt

Tegelt on mul jälle peavalu. 
Need käivad nii selgelt emotsionaalse pingega kaasas, et oleks naljakas, kui poleks nii kurb. 
"Jah, sul on vaimselt sitt olla, sest midagi midagi. Nii et anname sulle peavalu ka, et ikka ERITI sitt oleks."
Samas pärast unustamatut rollimängijate kokkutulekut polegi vahepeal sitt old, nii et great success. 

K remontis (taaskord) me kohvimasina ära. 
Pean ütlema, et see vanamoeline Malongo masin ei maksa eriti midagi ja mina sain üldse tasuta, kuid kohvipadjad on kallid. 
AGA see kohv, mis tuleb, on pagana hea. 
Märgatavalt parem, kui mõnest 600-eurosest masinast. 
Mitte et aastas see 600 umbes padjakeste peale ära ei kuluks. Mina joon rahaliselt kitsamatel aegadel ikkagi presskannukohvi ka, aga Poeglaps, kui patjade jaoks raha pole, joob lihtsalt kuuma piima. "Masinast tuleb nii palju parem kohv, ma ei suuda tagasi harjuda."

Kuna mul oli vahepeal "teen hästi palju kõike"-hoog, registreerisin end märtsiks Tallinna luuleprõmmule. 
Sest mulle meeldib esineda ja mis mõttes ei taha keegi (no viimasele kirjastusele saatsin septembris, 0 tagasisidet - aga ega ma peale ka pole käinud. Pealekäimine ei ole mu tugevate külgede seas) mu luulekogu avaldada?! Äkki vähemalt rahvale luuletused meeldivad, mulle kuluks positiivne tagasiside ära. 
Mulle kulub alati positiivne tagasiside ära.

Internetist:

Autism: I take words literally

ADHD: I take tone personally

AuDHD: I take everything personally unless you explicitly say I am fine

Ma ARVAN, et mu kiitusehoorus on neurotüübi häda. (Ja ei, ma enam ei arva, et ma nartsissist olen - sain vahepeal targemaks küsimuses, mida see tegelikult tähendab. Ning olen ka tuvastanud, et kiitus mõjub mulle ikkagi hästi, pidev endapeks ajas küll tööle, ent mõjus vaimsele tervisele hävitavalt.)
Kuid jätan lahti ukse, et see võib ka mu personaalne probleem olla. Lapsepõli jne. Külmad ja kauged vanemad.
... kuigi ma tegelt ei arva, et nad otseselt külmad ja kauged oleksid olnud. Lihtsalt nad ootasid mult kogu aeg täiskasvanu olemist, suurele inimesele kohast käitumist. Tegin om psrim ja omast arust olingi küps inimene juba kaheksaselt või nii. Sestsaati on minus muutunud pisiasjad-pisiasjad, aga peamiselt olin samade põhimõtetega ja sama teistessesuhtumisega kui praegugi.
Sest ma pidin suureks saama, et olla see, keda tahetakse. Kaitsesin sellest east saati vanemaid oma probleemide eest, neil ju niigi raske. Mitte et nemad oleks mind kaitsnud, kui minul raske oli.
Mõned asjad ajavad ikka veel endamisi silmi pungitama. KUIDAS nad sedasi ...

Selline elu vbla ei olnud mulle eriti ... kasulik.
Aga noh. Olen, kes olen. 
Ja mu igemed sügelevad. Miks, miks ma end kogu aeg nii ära pean ajama?! Miks ma ei või rahulikult puhata, ilma et mul totaalväsimus ja kõiksugused füüsilised vaevused juba kallal ei oleks?!
Jah, see on retooriline küsimus. 

Info, mis PEAB rahvani jõudma!

tumblri kasutaja emilybeemartin 30. mail 2023

I saw a post saying that Boromir looked too scruffy in FotR for a Captain of Gondor, and I tried to move on, but I’m hyperfixating. Has anyone ever solo backpacked? I have. By the end, not only did I look like shit, but by day two I was talking to myself. On another occasion I did fourteen days’ backcountry as the lone woman in a group of twelve men, no showers, no deodorant, and brother, by the end of that we were all EXTREMELY feral. You think we looked like heirs to the throne of anywhere? We were thirteen wolverines in ripstop.

My boy Boromir? Spent FOUR MONTHS in the wilderness! Alone! No roads! High floods! His horse died! I’m amazed he showed up to Imladris wearing clothes, let alone with a decent haircut. I’m fully convinced that he left Gondor looking like Richard Sharpe being presented to the Prince Regent in 1813

And then rocked up to Imladris a hundred ten days later like

31. mail: Some people have been wondering about the raccoon. Listen. Listennn. Don't ask about the raccoon.

mavaris 2. juunil 2023: But does the racoon survive the Uruk-Hai? Does he curl up on Aragorn's head, or does he go straight to Faramir? Does he bite Denethor?

emilybeemartin 3. juunil 2023: My friend. My colleague. My brother my captain my king. I too have been pondering this question, and in my mind there can be only one ultimate outcome.

A few months later

All hail the High Warden of Gondor.

Epilogue: It ADORES Faramir.

Äärmiselt kirjanduslik postitus

Sulatasin eile õhtul külmkapi sügavkülma ära. 
Maru vaikne on nüüd. 
Et kiskus lärmakaks, üldse ei märganud.
Vaikust märkan küll.

Vahepeal Rents arvustas mu kogu hästi ja Reakoris arvustati ka - enam-vähem.
Rentsi arvustus on peaaegu täiuslik - vähemalt minu meelest.
Reaktori oma ... Mulle väga ei meeldi, kui arvustaja on rumalam kui mina ja lihtsalt ei saa aru (mis krdi depressiivikud? Selgelt ATH ju! Mis krdi "kirjutab aadlikest"? Ta "Rohelisi välisseinu" ei lugenud v?) - aga noh, päris loll ta pole. 
Ainult veidi =P

On kätte tulnud aeg, kus on jälle tunne, et tahaks midagi ulmejutuvõistlusele kirjutada. 
Vahepeal solvusin, kui mu jutt "Supervõime" sealt midagi ei saanud, aga nüüd kogumikku kokku pannes avastasin, et krt. Ongi üpris nõrk lugu, jätame välja - ja siis mott jutuvõistelda taas tõusis.
"Joosta oma varju eest" ja "Rohelised välisseinad" ikka ongi head lood

Jutvõistlusel võib jopata: vahel saab täiesti jama lugu ühelt-kahelt žüriiliikmelt palju punkte. Võib mitte jopata: väga hea lugu saada ühelt 12 ja ei kelleltki teiselt midagi (Piret Jaaksi lugu tol aastal, kui mina žüriis olin). Aga täiesti ebaadekvaatne nende hindamine pole. Nii et võibolla tasuks proovida? Kirjutada jälle head juttu, mis paljudele meeldiks, mitte lihtsalt mulle endale?

Aint et millest? Mul pole ühtegi stseeni ajus, milleks ettevalmistused teha ja siis pärast lugu kokku tõmmata. 
Kõik oma senised parimad olen sedasi kirjutanud - et on mingi stseen, mida ma tahan teha, ja siis ehitanud sinna ümber vajalikud dekoratsioonid ja sinna sisse sobilikud tegelased. 
Võiksin kirjutada ka, mis stseen kus loos. Kus on tolle loo võ romaani tuumikstseen, millest kõik muu alguse sai - aga maitea, kas teid huvitab. Kas te üldse eriti mu raamatuid olete lugenud, et pihta saada, millest ma räägin. 
Kui keegi kommentaarides küsib, vastan hea meelega. 

Ok, "Devolutsioon" oli teistsugune. Veidi. Sealne põhistseen tuli alles peale kirjutama hakkamist. Algse settingu panime koos K-ga paika ja alles peale veidi aega kirjutamist tuli steen - ja alles pärast seda, kui loobusime sellest kui jutust ja kirjutasime hoopis romaani, kõik ülejäänu. 

Praegu fantaseerin peamiselt seksist ja no pornoka kirjutamine ulmejutuvõistlusele ei pädeks. Ma isegi teaksin, kuidas ulme paratamatult sees oleks ja mu peast oleks isegi võtta tegelased, kes poleks silmatorkavalt minu elust, ent mõttetu. Ma olen kindel, žürii kiljuks õudusest, et nende soliidsele võistlusele mingi kehamahlade ja piitsavihina (see on tsitaat, Loteriis on siuke teemasildistus) lugu saadeti, iu. 

Samas välja mõelda erutavat mitteseksuaalset olukorda pole üldse raske tegelikult. Vaatan mingit (mitte liiga head) filmi ja olen kohe: "Vot kui selles kohas oleks nad hoopis (...) oleks nii lahe" või loen (mitte liiga head) raamatut ja sama. 
Samas samas: ma ei viitsi enam jälgida meediat, mis pole väga hea. 
AGA! Ma olen ära vaadanud 1000+ osa One Piece'i! Ja täiuslikud oli seal ainult Water 7 ja sellest sujuvalt edasi (phmt sama lugu jätkus) Ennies Lobby lood, kõik muu oli ikkagi "aga kui ..."

Ha. 
Alustan sealt, eks näis, mis aju teeb. 
Oma aju ma usaldan. 
Enamasti =P

Samas samas samas ... kuulge!
Äkki teil on mingi mõte, millest või kellest ma kirjutada võiksin? Luban, et keeran vähemalt osad asjad untsu, rapin esialgu antu mingil moel ära ja vormin tast hoopis uue, aga samas võiks ju olla lahe saada mingist oma ajuussist-juhumõttest teine variant? 
Mulle küll meeldiks =)
Nii et kui teil on mingisugune teie enda jaoks huvitav mõte, pange kirja. 
Eelistatud on tegelased, tunded, olukorrad, aga võib ka üldidee olla - vahel mus läheb selle peale ka miski käima. 

Lugu on lihtsalt hea ja lisatud selleks, et postituste algustähtedest moodustuvad sõnad oleks korralikult sõnad ja piltide vahele ei jääks üksikut Ä-tähte.

One of the Greats

Igemed sügelevad täiesti pööraselt. 
Jaah, olen väga väsinud loomulikult. 
Ohatise eelilmingute seas olevat. 
Nagu ka silmade sügelemine. 
26 aastat hiljem siis selgus, miks mul vahepeal keskteismelisena silmalaug paiste läks, kuigi midagi nagu viga ei olnud. Kui väsinud olla, lööb ohatis välja.
Mul juhtus seda tähtsate ettevõtmiste eel. Nt rattamatkale läksin poolpimedana.

Olenvägaväsinud, mul on homme ühe tõlketöö tähtaeg, tegin ilge hunniku šnitsleid (ja poeg sõi 3/4 neist kohe ära), tegin piparkoogitainast (mõtsin, et teen eriti peenelt, panen mandlijahu ka sisse ja mandlijahu saamiseks jahvatasin mandleid kohviveskis, aga mitte nii kaua, kui pidanuks. Nüüd on taignas mandliraasud) ja kus on mu medalid ja kas keegi põlvedab mu ees ja suudleb mu jalad?
Tühjagi. 
Ole parem, siis ma armastan sind.

Lisaks on mul mingi täiesti arusaamatu reievigastus. 
Tekkis lihtsalt kõndides. 
Tundub nagu kramp, aga mitte kogu reies, vaid nagu ... ühes kius? Venitamine aitab, aga ära ei võta. 
Juba pea nädala. 
Tundub nagu kramp, aga väike. Kohati väga ebameeldiv, aga üleelatav. Masseerimine ei aita, ent valu jälgides tundub ka nagu terve lihaskiud. Hakkab ülaltpoolt põlve ja otsa saab valus joon veidi enne puusa. 
Vahepeal valutab. Vahepeal aint suriseb.  Vahepeal unustan lausa ära, et mingi jama on, kuni end meelde tuletab. 
Mätsin Diclaciga ja loodan, et paraneb ise ära, aga kaua läheb kuidagi. Mida tonti?!

Tegelt tahtsin jagada seda, kuidas Loomingus arvatakse ikkagi ka, et olen kirjanik, ja nüüd ilmus mu lugemiskogemus rubriigis "kirjanik loeb".
Vbla mõni pole veel näinud, fb-s jagasin paari päeva eest. 
Pilt, muide, kannab mu kodukataloogis nime "Nii kurb kook oli."
Ma ei tea, miks ma just selle pildi saatsin.
Tol hetkel tundus hea mõttena.

Lisaks tuleb mul Tallinnas veel üks raamatuesitlus. Soovitan küll tollele burleskiga esitlusele 21. jaanuar tulla, ent kui teil 19. detsember midagi teha pole, siis Keskraamatukogus 18.30 näeb mind Kalmsteniga rääkimas ja saab "Teistmoodi tavalist" kirjastusehinnaga osta.
Alati kirjutan pühenduse, kui tahetakse =) Aint mul läheb aega - käsitsi kirjutamine pole mu forte.  
Kalmstenil ilmselt hakkab veits nappima neid, keda ulmereedetele esinema kutsuda =P 
Minul hea meel. Rohkem avalikkust = rohkem reklaami.

Kuigi hetkel EI ole tore mõelda järjekordsetele kohustustele. 
Mul on "varsti puhkan välja" piisavalt kaua peal olnud, et mõte ülehomme ema sünnipäevale minekust peamiselt õudne oleks. Homme lõpetan tõlkimise, ülehomme on sünnipäev ja pühapäeval peaks päkapikk käima hakkama. 
Ei ole raske töö see päkapikutamine, kuid ma olen ka faasis "laske mind maha" juba.

Teil ei ole ju Florence'ist veel kõrini?
Ma arvan, see lugu (oooh, need kitarred! koos selle videoga!) on veel rohkem mina. 

Do you regret bringing me back to life?

Arms outstretched, back from the dead

Streetlights bursting overhead

Arms outstretched, back from the dead

Jeah, tema on one of the greats kahtlemata - aga mina, mina ju ka .. natuke? Did I get it right? 

Hilisem lisa: mul on paide ja kriitikaga kummaline suhe. 
Jätame kõrvale, et kui hästi halvasti öeldakse, rõõmustan ja läheb samuti pai kirja.
Jätame ka kõrvale, et ma usun aint sellist kiitust, mis tuleb mõne omaduse, töö või joone kohta, mida ise hindan ning oluliseks pean. 
Aga see ei ole kindlasti ka normaalne, et paisid on vaja pidevalt korrata, soovitatavalt järjest pikemaid, ja ikka ma päriselt ei usu - on ette tulnud, et arvan, kuidas ma ilmsesti meeldin sellele inimesele ja ta vaatab soojemalt; kiidab ka siis, kui väärt pole. 

See-eest kriitika jääb.
Kui just sõnaliselt ümber ei öelda, et oh, nüüd saan aru, et sa hoopis ... midagi.
Muidu kahtlen igal ebakindlamal hetkel. Nii ta must mõtlebki. See ma tema jaoks olengi. Jah, on häid asju ka, aga see ja see on mu küljes kogu aeg. Selline ma tema jaoks olengi.

Mis on ... üsna laastav. Ja väga sees selles, mida ma teile kirjutan ja selles, kuidas muidu suhtlen. 

Ütlen enda kohta halvasti, et te/ta vaidleks.
Ütlen enda kohta hästi, et te/ta kiidaks veel kangemalt kui ma ise.

Muide, kaamos, ma jätkuvalt tänan, et sa mind elatad!

Eeltunne

Olen närvlik. 
Mõned asjad, mis ärritavad, on ilmsed. Nt käib mulle meeeeeeeeeeletult närvidele, kuidas K oma frustratsiooni väljendab. Meeeeeeeeeeeeeeeletult. Kas ma tahaksin talle tundmise ära keelata? Ei. Vastupidi, ma intensiivistaks ta tundeid, kui saaks. 
Aga on üks spetsiifiline teema, kus ta väljendub (ja väga vabalt võib ka olla, et tunnebki) filtrita. 
Kui miski nässu läheb. Kui ta unustas koju asja, mille kaasa tahtis võtta. Kui kahe toa vahele seina puuritud auk on teises toas oodatust pool sentimeetrit paremal või vasemal. Kui ta pöörab autoga valesti ja peab paari kilomeetri pärast uuesti pöörama - isegi mitte tagasi sõitma, aga liikuma natuke pikemat teed pidi. Kui tal pole kaasas just seda kruvikeerajat, mida tarvis.
Need on samas täpselt sellised asjad, mille peale mina õlgu kehitaks ja tõdeks, et nojah, inimesed eksivad, mis seal ikka. Tegin oma parima, nii et see peab olema küllalt hea.
Ent tema raevub iga kord kangesõnaliselt.
Iga kord, kui ta kostitab mingit säärast pisiviga minutipikkuse ropendamisega, lähen mina pingesse. Siis on ta 15 sekundit vait ja ma loodan juba, et nüüd võetakse uus teema - aga ta kirub ja vannub väikeste pausidega muu tegevuse vahele järgmised tund aega. 
Minimaalselt. 
Ja samas, eks ole, kui ta jääb viis tundi hiljaks, ta isegi ei vabanda. See on normaalne.

Ma olen ka söömata. 
Isu ei ole, aga mõistusega tean, et päevane kilokaloritehulk on naeruväärne.
Ja nädalavahetusest täiesti lääbakil - Rollimängijate Kokkutulek üllatas mind sellega, et kohal oli hulk inimesi, kellega mul rohkem või vähem probleeme on, ja keda pole ammu kokkutulekutel näha olnud. Siis tegin (ausõna, absoluutselt kogemata!) halba inimestele, kes mulle meeldivad, ja sattusin tagatipuks sellise draama keskele, mis paneb siiamaani judisema.
Selline tüli, kus pole võitjaid, ainult kaotajad.
Tõsi, ma ka vennastusin naisega, kelle kohta seni peamiselt halba olen mõelnud, olin salliv ja malbe teisega, kes on hästi sarnane, ainult 25 aastat noorem, sain hulga komplimente oma välimuse pihta, mõned "Teistmoodi tavalise" kohta ning minu hääletatud lemmik võitis kostüümauhinna. 
Mina nägin enda meelest ka tõesti jube hea välja, kuigi kostüüm oli siuke väga keskmine. 
Sobis mulle, noh. Mis oli minu jaoks põhiline.
Paneks teile pildi, aga keegi ei teinud must.

Üldiselt: ei olnud halb üritus, aga veel palju kurnavam, kui võinuks oletada.
Ma juba oletasingi hirmsat kurnavust sealjuures,
Nüüd valutab pea kogu aeg, kuigi mitte kõvasti.
... ja siis on kaudsemad raskused.

Ei, häid asju on ka - ma tänan, oo blogilugeja, kes sa mulle kingituse saatsid, väga meelitav ja oooo, mmm. (EI ole söödav =P)
K üldse tuli tegelikult ära tooma kõiki neid asju, mida ta minu ja mu poja jaoks parandanud ja kohendanud on. Et ta neist ühe maha unustas, ei tee mu tänumeelt pisemaks.
Murca kiitis üht mu luuletust väljakutse raames.
Muusika on terve päeva kõlanud, nagu oleks iga laul just minust kirjutatud. Verilihal tunne tahab kõigega kaasa oiata, röökida ja tantsida, nutta ja nõuda.

Ükski peavalu pole jõletuks kasvanud ja ma sain K-le ära rääkida vähemalt mõned kripeldavad teemad ja jagatud mure on ju pool, ja ma tegin viimase-päeva-sealihast šnitslid valmis.

Agagaga --- tegelt on selline enestunne, mis ilma lamotrigiinita rebiks mind varsti laiali nagu keskaegne piinariist, lihtsalt see, mis praegu, on veel talutav, veel head märkav, veel omamoodi põnev.
Võtan parem tableti sisse. 
Ma tean, et mõnedel teist on kogu aeg selline tunne ja tabletti pole ka kusagilt võtta. 
Olge enda vastu nii head, kui vähegi saate. Isegi kui tundub, et mis kasu sellest ikka on. 
Iga tibanatuke kulub ära. 

kiire vahepala

Mhmh, mhmh, kellelegi ei tule üllatusena. 
See ongi siuke nending, mitte jahmunud hüüatus. 
"Ega mul ikka ei ole täit aru peas!"

Teisipäeval käisin murca luulekogu esitlusel Tartus. (Kogu on täiesti geniaalne nagu ta võrgupäevikki.)
Eile vankusin koju tagasi, arulagedalt kurnatud. Homme lähen rolimängjate kokkutulekule. 
Milleks täna plaan päev otsa kokata. 
Nii palju andsin mõistusele järele, et otsustasin: ujuma ei lähe. 

Ei, pea ei valuta(nud). 
Eriti. 
Tunnistan, et võtsin esimeste märkide peale kohe triptaani sisse. Võibolla oleks tavavaluvaigisti samuti tepsinud. Ent ei julgenud katsetada. 

Praegu tuikab hästi õrnalt. 
Normaalselt ma kell 10 hommikul magaksin, aga kuller tõi koeratoidu mulle koju. 
Muide. Kui keegi tahab, siis mul on Hill'si 1-5 aastase koera seedimist ja tugevaid lihaseid toetavat kuivtoitu omajagu üle. Nt 9 kg või nii. Ise peab Keilasse järgi tulema, aga ma tellisin vale, sest pilt oli sarnane ja ma tüdinesin Kaup24 soodsaimat pakkujat otsides kirjeldusi lugemast ära. 
Nüüd on jälle liigesehaigetele mõeldud toit olemas. Ta ei lähe päris rikki selle esimese toiduga, enamasti on korras, aga on juba kaks kakspäevakut olnud, kus ta muudkui magab, heidab pikali räntsti! ja otsib võimalusel pehmemat küljealust. (Nt voodit.)
Nojah, aga kui kellelgi oleks selle toiduga midagi teha, mul oleks hea meel talle anda. 
Kõige rohkem vihastavad mind kulutused, millest kellelgi kasu ei ole. Kui KELLELGI on, mis siis, et mitte minul, on süda kohe rahulik. 

Tartuskäik oli päris oluliselt intensiivne lisaks sellele, et pikk reisimine on juba ise hull koormus. Igasuguseid asju juhtus. Alates sellest, et mul läksid võrksukkpüksid katki (väga väga naine, sa ei ole sama kujuga kui 2016, kui ost tehtud sai), lõpetades sellega, et oi, veel pedofiiliat tutvuskonnas. 

Aga pea ei valuta? Ei valuta. Järelikult on hästi.

Palju väga head oli ka. Palju väga halva kõrval.

Isegi esitluse vein ei pannud pead valutama! Käsivarred ja biitsepsid valutavad ülinunnu beebi tassimisest. Ilus mees, keda "pagan, kes see on, ma ju tean seda nägu" vahtima jäin, noogutas mulle äratundvalt - hiljem sain aru, et ta polnud mulle isiklikult tuttav, ma lihtsalt olin teda kõvasti piltidel ja videotes näinud. Silver Sepp, jajaa. 
Nii palju head, mida välja ei kirjutanud, lisaks. 
Olgu, selle ütlen ka ära, et murca ja Helen (kes tegi kujunduse ja pildid) esitlesid oma loomingut väga nauditavalt. 

Samas on ennast distantsilt vaadata oluliselt hirmus.
Väsisin NIIIIIIIIIII ära. 
Kuid kuni pea ei valuta, mingeid pidureid ei ole. Lasen aina edasi, kuni sedasi valutama hakkab, et tabletid enam ei aita. 

Jaa, muidugi ma näen seda. 
Mis te arvate, et teen oma käitumisse korrektiive, kui olen ette ära lubanud, et tulen ja teen? Ha. Ha. Ha.

Oi

Selle postituse ees võiks jälle olla HOIATUS.
Ehk siis hoiatus oli see, et ma ütlesin, et ma ei hoiata. 
Misiganes. 
Valgustus. 
Lugesin raamatut, mis kohati oli nii täpne ja kohati nii mööda, nii mööda, kuidas autor MILLESTKI aru ei saa ... ja poole raamatu peal taipasin. 
Nii palju punkte mu peas ühines tervikpildiks. 
Nii paljust sain korraga aru. 

Ah. Ach. ACH!!!

Minul ei ole mineviku-lapsepõlvetraumat. Mul on läbi elu kestnud trauma, täpselt seesama, mis lapsena.
Ikka kestab. Väga vähe on muutunud.
Ja ma ei usu enam, et ma iial teistmoodi elada saaksin.

Sellepärast siis tundub mulle absurdsena idee sisemisest lapsest. Mul on PRAEGU halb, mul on PRAEGU vaja kallistusi, lohutust, kinnitusi, et ma olen kallis, olen armas, olen tähtis. Mis krdi sisemine laps?!
See terapeut, kelle juures 2 aastat käisin, üritasin teraapias head leida ning lõpuks tohutult rõõmustasin, et tast lahti olen, rääkis ka minu sisemisest väikesest tüdrukust. 
Kurat, mul ei ole sisemist väikest tüdrukut, keda lohutada ja hellitada, mina ise olengi see sisemine väike tüdruk. 

Nii kaua kui ma mäletan - tõesti nii kaua, kuigi mu varasema lapseea mälestused ei ole kronoloogilises järjekorras - olen olnud ebapiisav. Mitte see, kes ma peaksin olema, vaid mingi ... isekas laisk hoolimatu arg liiga halb.
Et ma nüüd mõtlen, et krt, mis kuradi ema see on, kes saab vihaseks ja nördib, kui ta kolmeaastane tütar ei julge üle perrooni ja rongi vahele jääva vahe juba liikuvasse rongi hüpata, vaid jookseb nuttes rongi kõrval, ei muuda, et sel hetkel mul oli aint meeleheide, et ma ei saa seda tehtud, mida pean tegema. 
(See oli mu isa ülikoolilõpetamine, kuhu me rongiga sõitma pidime. Ema sai piletid kätte, kui rong juba väljus, aga algul sõitis too aeglaselt, vanaaegsed pikamaarongid olid sellised. Nii et ema ise jooksis peale ja meie vanaemaga (mitte see, keda jälestasin, vaid isa ema)  rongi kõrval. Kuni üks noor habemega mees ka rongile järgi jooksis, minu lapsekeha ema käte vahele viskas, vanaema sisse tõukas ja ise järgi hüppas.)
Tagantjärele mõeldes: väga hea, et ma hüpata kartsin. Väga tõenäoliselt oleksin kukkunud perrooni ja rongi vahelisse auku ja surnud.
Aga ega see ometi mingi ainus kord olnud =)
Nii isa kui ema panid mind pidevalt situatsioonidesse, kuhu ei peaks last panema. 
Isa viis 8-aastast mind konkursile nii, et mind viidi maja juurde ja vaata nüüd ise edasi. (Kuna ma ei taibanud end registreerida, ma ei esinenudki, ei julgenud seda kellelegi öelda ning väitsin, et sain neljanda koha.)
Unustamatu ema ja isa lahkuminek, mida ma vahendasin, minnes ema soovi järgi pärast kooli isa töö juurest läbi küsima, kas ta koju ka mõtleb tulla? Ja siis kodus ema juurde teatama: "Issi ütles, et ta enam ei tulegi."
Umbes aasta hiljem, kui isa oli juba meie juurest ära läinud, elas ta omaette vanalinnas. Uus naine oli tal juba ka vist. Mu põhiline isaga suhtlemisviis oli tol ajal, et ta tuli meie maja juurde ja siis jalutasime temaga mööda Nõmmet. Algul olin rohkem ainult mina ja isa, sest mu vend oli veel pisike, koolieelik. Kui tema kaasas, käisime peamiselt parkides, mitte pikalt kõndimas.

Tookord teda polnud, käisime omaette. Ja isa rääkis, et ma võiksin tema juurde elama minna. Et kool on ju sealsamas ja ma saaks omaette toa ja oleks ju tore?
Ma olin rõõmuga nõus. Jaa, muidugi! Silme ees eretas juba igasugu toredaid võimalusi, ma olin ju juba vanalinnaga imetuttav, mu kool oli ju seal, ma teadsin kõiki nurki ja läbikäike läbi majade ja no vanaisa ja vanaema juurest minema saada oli imemeeldiv mõte. Jaa!
Siis jõudsime koju tagasi ja isa rääkis sellest plaanist emale.
Ema hakkas nutma.
Ta ei nutnud üldse tihti. Ma mäletan vast nelja korda kokku oma elust.
Mina hakkasin ka nutma, ütlesin, et ma ei lähe kuhugi ega ei läinudki kuhugi. Isa küsis mult, et oota, kas sa siis ei tahagi? Ja ma vastasin, et ma ju ei teadnud, et ta nutma hakkab, ei, ei, ma ei saa. 
Mis kuradi täiskasvanud need on, kes ei saa selliseid asju omavahel räägitud, ilma et laps vahel oleks?!
Thefakk?
Jah, muidugi sa küsid lapselt, mida tema tahab. 
Aga PÄRAST seda, kui teise vanemaga läbi oled arutanud, et tõstan selle võimaluse, vaatame, mis laps ütleb.

Kõik edaspidised "mind jäetakse tühja korterisse, ma pole eluski pliiti kasutanud, nii et seda ei julgenud, aga ma oskasin kaminasse tuld teha ja siis tegin endale lõkke peal plekk-kausis paremuna" ja et mitte kunagi ei aidanud ema mind käsitöös (kõigile teistele kudus ema või vanaema ikka pooled sokid-kindad-kampsunid valmis), et ma hoolitsesin ise oma menstruatsioonitarvikute eest (kasutades kapis olnud väikelapseriideid enamasti ja peites veriseid tulemeid oma voodi ette pappkasti, kuhu keegi iial ei vaadanud) ja et mind ülekaheteistkümnesena iial ei keelatud kodust mõned päevad eemal olla (ning seega olin vaba tegema igast huvitavaid hullusi nagu Pärnu rannas või mingis tee ääres olnud hüljatud suurlauda moodi hoones  magamiskotiga ööbimine. Kuradi külm oli, ega need mingid kaasaegsed soojad magamiskotid olnud) olid siuksed ... tavalised asjad. 
Normaalne elu. Halb, aga mitte talumatu.

Sest siis ma kuidagi ikkagi lootsin, et saan suureks, läheb paremaks.
Jah, ma ei saa kunagi hakkama asjadega, millega peaks saama, aga no saan suureks, ei ole enam olukorras, kus mult oodatakse asju, mida ma vaid hädavaevu, rämeda hinnaga iseendale tehtud saan või ei saagi, siis ma suudan. 

Ainult et ma jäin sellesse olukorda alatiseks. Ma peaks lõpetama ära ülikooli, tulema toime endale ette nähtud rahasummaga, ise enda eest hoolitsema - ma ei saanud hakkama. Ei hakka rääkima, miks, aga elu esimene depressioonidiagnoos tuli sealt ka.
Peaks iseseisev olema, tööl käima, olema hea koduperenaine (ehk siis Poeglapse isaga elamise ajal). 
Ma ei saanud hakkama. 
Peaks ise end üleval pidama, ise haigekassa hankima, ise oma mitterasestumise eest hoolitsema kuidagi püha vaimu kaasabil (kusjuures viimast ma isegi ei teadnud!) 
Ma ei saanud hakkama.
Seda võrgupäevikut hakkasin pidama ajal, kui mu poeg peaaegu täpselt kaheaastane oli.
Sestsaati on pidevlugejad saanud kaasa elada sellele, kuidas ma elan - ja no see sisaldas IKKA seda, et mu ema maksis kinni korteriüüri või kui ma tema mehele ja tolle õele ja vennale kuuluvasse korterisse kolisin, kommunaalid ja mu telefoniarve. 
Ma olen nii halb, ma ei saa ise enda ülalpidamisega hakkama, pean rohkem, pean paremini, ma pole see, keda oleks vaja,. ma olen liiga vähe, liiga nõrk, liiga rumal, liiga paks, keegi ei taha mind tööle, liiga harimatu; kokkuvõtteks: ma ei kõlba kuhugi. Aga no inimesed on lahked ja hoiavad mind siiski elus. 
Enamjaolt lahked. 
Tahtsin panna lingi mõnele "mis kuradi sisemine laps?!" postitusele, ent leidsin seda otsides hoopis selle. Postitus ise oli täiesti ok. Jah, ikka veel mõtlen nii.
Hakkasin siis kommentaare lugema. Notsu, mhmh, ma mäletan, et Lauri ka kommenteeris seal all, kohe näen seda ... ja siis jõudsin hoopis Ebapärlikarbini. 
Tema ja Waya kommentaarid jätsin lihtsalt lugemata. 
Aga tuli meelde, kuidas inimesed võivad ikka oluliselt ilged ka olla. 
Pärast meenus, et ma sisemisest väikesest tüdrukust kirjutasin vihaga hoopis murca kommentaariumis vist. 

Nojah. Aga kuigi olen viimasel kümnel aastal rämedalt tööd teinud, et end mitte alaväärsena, valena, mittekõlblikuna tunda, tegelikult on see tunne kohe pinna all olemas. Mitte unustatud, mitte kauge, mitte "enam ma ei ole selline ju".
Kohe, kui lasen endal olla, olen jälle. Ebapiisav, valesti, sobimatu.
Kui ma tahaks kedagi aidata ja kaitsta, emmata ja lohutada, pole see mingi sisemine väike tüdruk, vaid see noor naine, kes Enne Rongi olemas oli ja end iial kõlbulikuks ei pidanud.

Nii et minu jaoks ei ole lapsepõlvetrauma maha jäänud ja nüüd piinavad mind ainult tagajärjed. 
See on jätkuv trauma, ma lihtsalt üritan mitte traumeeruda. 
Tollal olin laps, kes pidi kandma koormat, mis lapsele liiga raske. 
Siis olin verivaene kahe lapsega üksikema, kes üritas elu eest normaalne paista ja anda oma lastele kõike, mida normaalsemad vanemad ja siis veidi paremini ka, sest kammaan. Muidugi tuleb lastega kevadet otsida, suvel rannas käia mitu korda nädalas, käia nendega eri linnades külas, eri inimestega loomaaias ja ujumas, lapsepõli peab laste jaoks ometi tore olema!
Ja kuidas mind piinas, kui Tütarlaps kutsuti sünnipäevale ja mul polnud MITTE MIDAGI talle kingiks kaasa anda ja isegi mitte paari krooni raha, et ta mingi shokolaadimedaligi saaks viia. 
Küpsetasin peamiselt õliga (võid oli üsna vähe) küpsiseid ja andsin talle kapist porgandiseebi, mille keegi oli mulle jõuludeks kinkinud. Kapis oli ka pakkekotte (ma ei visanud kunagi kingikotte ära, olge nüüd).
Tal oli päris piinlik, kui klassiõde kingi lahti tegi ja pika näoga seepi vaatas.
Ühesõnaga, ma olin oma meelest halb ema ja halb inimene, kuna mul ei olnud raha. Ükskõik kellega mu sugulastest oleks mu lastel parem, sest neil on raha.

Ja nüüd olen sant maailmas, mis eeldab mult normaalse inimese jaksu. 
Et keegi ei eelda tegelikult? Oh te süütud suveaja lapsed ..!
Mis te arvate, mida muud kui "kõik normaalsed inimesed ju jaksavad ja sotsialiseeruvad siin, kui tahavad gruppi kuuluda" on kõiksugused Kirjanike Liidu ja Ulmeühingu sündmused? Et ma ei pea vähemalt mõnele kohale minema? (Olen küll käimised piiranud peamiselt sündmustega, kus ise esinen. Mille eest saan raha ja raha EI OLE EBAOLULINE.)
Mis te arvate, et mõni ei vaata külas käies mu külmkapisisemust ja ei ohka pärast: "Sinu elu, elad nagu ise tahad," aga samas saab jubedustunde, mida mulle hiljem meelde tuletab? Mis te arvate, et mul ei ole sageli valida, kas võtan end kokku ja põen pärast - või jätan minemata ja kaon inimeste mäludest ja eludest? Et iga sündmus mu elus pole tehing mu teadvuses, kas saan sellest rohkem tulu kui on paratamatult tekkiv kehaline ja vaimne kulu?

Mulle tehakse mööndusi. Vahel lausa palju. Aga tõsi on ka, et kui ma pingutan rohkem, mult ka tahetakse üha rohkem.

Lõputu jada. 
Olgu, Peale Rongi olen ma üritanud seda jonksu saada. 
Veennud end, et ma oleń väärt ka rohkem olemata, kui rahulikult olla suudan.
Aga ma ei sea jonksu möödunud lapsepõlvetraumat. 
Ma sean jonksu enamus mu elu kestnud traumat, kuhu ikka ja jälle uuesti sisse sattun.

Ok, kell on peaaegu 10 hommikul ja ma olen maganud umbes kella neljast kuueni ainult. 

Aitab kirjutamisest kah.
Kuigi ei või lubada, et magama jään.

Sisemise kriitiku vaitsundimine

Olen päris kõva tööd teinud oma pideva sisemise kriitiku vaigistamisega. Konkreetselt korrigeerin iga mõtet, mis ennasthalvustav on:
"Olen väsinud vana naine."
EI! Olen väsinud parimais aastais naine!
Kõhuvoldi alt on higine, niisiis on kõht liiga suur. Oh, ma saan selle voldi isegi pihku võtta ...
EI! Kõht on ahvatlevalt pehme, külluslik nahk ja naiselik lopsakus, et sealt vahel higistab ... ja siis? Higistamine on keha normaalne funktsioon! Mu keha on minu keha ja sellisena hea. 
Keegi ei armasta mind ...
Mind ei peagi keegi armastama, olen väärtuslik ka ilma selleta!
(Et keegi armastab ka, ei ole oluline - kuni ma ise armastan, ei loe teised! Päriselt!)
"Ma olen selle kleidi jaoks liiga paks."
Ei, see kleit ei sobi mulle enam, see tähendab, et vaja on suuremat kleiti. Mitte minus pole probleem, vaid kleidis. 
Ma peaksin ikka niimoodi kirjutama, et rohkematele meeldiks. Vanasti ma ju oskasin seda.
Jaa, vanasti olin ma rohkem üldrahvalike uskumuste kaasauskuja. Praegu neid sisse panna oleks valetamine. Ma ei taha ju valetada. Nii et kirjutan, nagu endale aus tundub. 
Ma tegin talle ilmaasjata haiget, ta ei tahtnud ju halba.
Ei. Mul on õigus vihastada ja haiget saada, mul on õigus valesti mõista, mina olen ka inimene. Ma ei tahagi masin olla. Mul pole vaja masin olla, et maailma sobida. 
Ma olen kuulmatult loll. Kuidas üldse SAAB vaadata, et kui rong jõuab 13. 40 jaama, saan ma 13.37 väljuva teise rongi peale lipata, 3 minutit on aega?! Mida ma mõtlesin?!
On okei eksida. Inimesed eksivad. Jah, enamjaolt saan oma aju usaldada, vahel ei saa - aga see ei tähenda, et peaksin kõik alati üle kontrollima. Liiga raske, enamasti mõttetu - pingutus ei tasu ära. Nii et vahel eksin. No mis sellest siis on? Kas maailm läheb hukka? Ei? Vot nii.

Jne.

Inimestele meeldib selline mina vähem.
Teie olete juba harjunud, oo praeguse võrgupäeviku lugejad, pole niisugusel väga väga naisel ka häda - aga mina ise ikka meenutan, kuidas Kunagi oli. 
Ma olin nii nunnu ja kõigi meelest armas ja terve eneseiroonia ja mulle päriselt meeldisid peaaegu kõik teised inimesed ka. 
Enda meelest olin objektiivne (sest kui miski oli ikka väga sitasti, märkasin küll), ent tegelikult vaatasin kõiki teisi hea eelarvamusega ja ennast halvaga. Muidugi tundusid siis kõik teised paremad, mina üritasin parimat, nemad elasid nagu olid. 
Ja inimestele meeldis meeldida.

Nüüd vaatan objektiivsemalt. 

Ikka ilmselt mitte päris objektiivselt, aga objektiivsemalt. Imetlen vähem, usun vähem, mida Teised Arvavad. kujundan oma seisukohad ise. 
Ja ennast peksan vähem. Ei saa öelda, et üldse mitte. Kui mulle antakse põhjus, libisen täiesti vanale rajale tagasi ning võin seal pikka aega marssida - aga mingi aja möödudes märkan, suudan end kinni pidada ja mitte nii meeleheitlikult meeldimist nuruda. 
Kuigi see on loomalikult raske vahel.
Eriti kui mulle öeldakse, et ma meeldin inimestele vähem, sest olen nüüd nii agressiivne. Enesekindlus inimestele meeldib, agressiivsus mitte.

Mina ise ei arva, et agressiivne olen. Oma meelest olen enamjaolt ikka leebe, valmis enamust probleemi enda omaks võtma, kui vahekord tegelt on 50:50 või isegi minu osa 40, teise inimese osa 60 - aga jaa, kui ma tajun rünnakut, ma kaitsen end üsna raevukalt. 
Mis võib ebaproportsionaalne paista, kui teise meelest mind üldse ei rünnatudki. 
See on jälle oma aju usaldamise asi. 
Jah, ma tean, et mõnikord eksin. Aga mitte reageerida enamustel kordadel, kui mind tõesti rünnati, on suurem pahe vahel ülereageerimisest. 

Kui mina ennast ei kaiste, ei kaitse enamasti keegi.

Kuigi nt notsu on vahel siin kaitsnud =) Kaamos vist ka. Isegi Morgie on. Ja AbFab, mu igavene lemmik, samuti. 
Kellegid jätsin nimetamata. Vabandan. Ma neid inimesi, keda kaua näinud pole, kipun unustama. kuid kui meelde tuletatakse, on kohe nende kohta ajust palju võtta.
Mõned on mitte otse kaitsnud, ent vaikselt teatanud, et tegelt on mul nende arust õigus. 
Aitäh!

Omast arust olen lihtsalt ausam kui varem + julgen ja viitsin ennast kaitsta. 
Varem mõtlesin, et kui inimene on silmatorkavalt loll, mul ei ole vaja midagi öeldagi, kõik ju näevad. 
Ja siis ei ütle talle seda keegi  ja ma olen: "WTF? Kas ainult mina näen ? Kas ma näen valesti? Või kedagi ei huvita piisavalt, et midagi öelda?"
Nüüd on mulle selge, et kui mind huvitab, ütlen ise. 
Eiei, enam ei ole probleem võrgupäevikus - siin on asjad üsna head, halvastiütlejad on pärast seda, kui anonüümse kommenteerimise ära keelasin ja teatud inimeste kommentaare visalt lugemata kustutasin,  ära kadunud. 
Elusast peast. Jah, hoian end elusast peast oluliselt vähem vaos kui varem ja arvan küll, et see on enesekindlusest. 
Mul on nüüd tunne, et on oluline, mida mina arvan. Kui mu arvamus on intensiivne, väljendan ja pole veel iiial seda kahetsenud. 
Et haiget tegin, on kahju küll. 
Aga ei tunne end halvasti, et omapoolset valu väljendasin. 
Ma kahetsen ütlemata jäänud sõnu palju rohkem. Või mis palju rohkem - ainult neid kahetsengi. Vanasti ikka jätsin ütlemata.
Ei enam. 
Ei enam.

Tulevad juba

Kui 24. oktoobril Dropkick Murphyse kontserdil käisin, nägin Noblesseri linnaosas esimest täies jõulukaunistutses hoonet. Seest paistsid kuused - kõvasti rohkem kui üks - ning tulukesed põlesid nii nende peal kui kogu ehitise küljes. 
Ei olnud väike maja, teate.
Aga kuna see oli mulle üldse esimene kord isegi teada saada, et mingi Noblesser olemas on, ja nagunii käisin ringi, täis uskumatust, et see ongi Tallinn, ma väga ei šokeerunud. 

Igatahes hämmastasid jõulukaunistused mind vähem kui tõdemus, et ilmatu peen kvartal, igasugu iseteendinduslikke imesid täis (kas te teadsite, et on olemas Rimi iseteeninduslik poekene, kuhu saad kaardiga sisse, võtad, mis vaja, maksad iseteendinduskassas ja lahkud, ühtegi inimest nägemata?), käsitööõllekad, kästöö-veinide baar (mis krdi asi on käsitöövein???) - aga mitte ühtegi kohta, kust kohvi kaasa saaks osta.
Käisin oma kohvitopsiga ringi nagu munas kana ja ei leidnud ainastki paika, kus seda täita saaks.
Peenesse restorani ei läinud küsima, võibolla nemad oleksid mulle tegelikult halastanud.

Aga nüüd on jõulukaunistusi juba mitmel pool ja ausalt öelda enam ei ärrita. Jah, oli aeg, kui mossitasin sinna pihta, et jätke mulle võimalus jõulude tulekut nautida, mitta et ma iga järjekordse meeldetuletuse peale olen: "Jaa-jaa, teame, seda on juba kuu aega korrutatud söögi alla ja peale!"
Nüüd kutsutakse jõuluehete valmistamise töötubadesse? Ahsoo, nojah. Ma ei jaksa selliste asjadega tegeleda, aga edu teile!
Minule meenutab see, et õige küll. 
Aasta hakkabki varsti lõppema.
Alles ta algas ja juba november!

Joon oma kohvi ja mõtisklen. 
Jajah, november ... 
Olen hästi-hästi kaua mõelnud endast kui augusti- ja septembrinaisest. Et see on Minu Aeg ja ilmselt minu säraperiood inimesena tuleb ka kunagi suve lõpul. 44-56 või nii.
Seni tundub, et mul oli õigus.
Aga hilja novembris on omamoodi võlu. 
Veel pole hilja. 
Aga on november ja juba mõtlen, et sel aastal teen taas jõulukooke. 
Näis, mis sellest saab. 
Kui keegi tahab, võib mulle siin kommentaarides märku anda ja ma teen teile ka mõne =)

Suudame

Emake Maa ja isake Taevas! Ja issapojapüharistike ka veel.

Seda ma nüüd küll ei oodanud.
Kuigi kirjas, mille sain, polnud; "Seda te nüüd küll ei oodanud!" vaid et mu viimasel päeval burleskist vaimustununa kiirelt kirja pandud kava Kirjanike maja Musta Laega Saalis koos burleskitaridega oma "Teistmoodi tavalist" esitleda, on heaks kiidetud ja esinegu me.

21 jaanuar Tallinna vanalinnas. Kell 18.
Ilus kuulutus tuleb, kui aeg lähemal, aga pange juba praegu rist kalendrisse ja tulge. Palun!

Olen täiesti rabatud. 
Eile, kui selle kirja sain, olin veel rabatum ja pulbitsesin igale poole kõigile, kes kuulata tahtsid ja neile ka, kes ei tahtnud. Täna olen veidi rahulikum, ei tunne vajadust KOHE välja mõelda, mis selga panna, kuulutuse jaoks sobivaimat pilti välja valida, kava kümne minuti täpsusega paika panna ja uurida, kas burleskinumbrite taustamuusika kasutamine on ikka legaalselt lubatud üldse. 

Aga hirmus elevil ikka. 
Oo, saab jälle kirjanik olemise pinnal särada, edev olla ja näidata teistelegi, et maailm on põnev!
(Oot, kas ma arvan, et maailm on põnev? No ... hetkel arvan =) )

Asjad jäävad samaks või lähevad halvemaks? Juba kolmat korda sel aastal saan tugeva meenutuse, et ei. Saab ka paremaks minna. Või vähemalt täiesti teistsuguseks, mis pole ei parem ega halvem.

Ühesõnaga; lootuspunk.
Elu on imeline ja nii kaasakiskuv ja oo, oo.
Vahel.
Aga vahel ikka tõesti on! 

Kas ma peaksin endast kuulutusele panema pildi, mis on jabur? Või kus oleks paljast nahka ja ülbe ilme, sest burlesk ju ikkagi + ma tean, mis tõmbab, ja alasti naiseihu tõmbab. (Vt ka "I know how to run a fucking business!" Amanda Palmerilt) Või midagi veidi taltsamat, siidpidžaama vast? 
Midagi ebanormaalset kindlasti. Normaalseid pilte on jagatud kõriauguni kõigi teiste inimeste poolt nagunii.

Lisaks vaatasin eile läbi ka kaks tunniajast videot sellest, kuidas oma raamatuid esitlen.
Täitsa toredad videod. 
Mõtlesin, et kas panna need siia üles ..? Kes krt viitsib video pealt tund aega vaadata, kuidas ma raamatut esitlen ..? 
Aga siis tuli meelde, et "Devolutsiooni" esitlust vähemalt üks võrgupäeviku kommentraator fb-st oli vaadanud ja no tont - üks inimene on raudselt juba hästi! Panen üles!

Esimene on möödunud aastast. "Omasid ei jäeta maha" esitlus.

Ja siis oktoobrilõpu oma "Teistmoodi tavalise" kohta ka.

Aga tulge Kirjanikke majja ka! Neis videotes pole burleski ja kuigi ma ei luba, vbla saab 21. minu tehtud pirukaid ja kohvi ka. Sest 21. jaanuar on päev pärast mu sünnipäeva ning sünnipäevadel ometi kostitatakse külalisi.
(Ei luba, sest mu jaks on piiratud ja asi ise võtab kõik mu lusikad ju. Kuid ma tunnen ennast, samas. Täitsa vabalt võib juhtuda, et otsustan 100 pisikest pirukat teha eelmisel päeval.)
Ja me ei räägi Veikoga päris samu asju ju 21. jaanuaril jälle =) Ja ma panen end teistmoodi riidesse! (ha! Teistmoodi!) 
Ja üldse.
Ma olen väga rahul sellega, mis tehtud. 
Aga alati palju enam tuld täis ses osas, et mis tuleb. 
Sest mis möödas, see möödas.

Muide.Florence tegi midagi imelist asjaga, mis oli nagu möödas. Vaevu meeles ... aga nüüd tuli jälle ja täiesti uue nurga alt. 
Ah SELLISED sõnad olid seal? Oleks ma tollal taibanud ...
Vabanduseks, et ma ei osanud eriti inglise keelt veel.

Ei pea veel

Eih, aga tõesti. 
Mismoodi siis nii, et mul mitte ühtegi kirjutamistööd pooleli pole? 
Millest ma elan, kui EKLi stipendium ära lõppeb (selle aasta lõpuga phmt, kuigi teine ja viimane väljamakse oli juulis) ja ühtegi honorari ka enam ei tule? Mis must saab?!
Olgu, tegelt on see paremini elama õppimise raamat, mis on kolmveerandi ulatuses võrgupäevikust kokku pandud, aga  et seal on materjali ainult 2021 aastani umbes, oleks palju ümber teha ja parandada --- aga ... 
See on ju blogi põhjal. Mis ei saa kunagi valmis. Kuhu ma piiri tõmban, et vot nüüd võin teistele ka elamist õpetada, ise juba nii hästi oskan?
(sarkasm)

Raha pärast valmis teha? Phmt see oleks motivaator, ega muidu ei leiakski endas seda: "Mhmh, õpetagem nüüd teisi!"
A kergem oleks täielist ilukirjandust luua. 
Ainult et siis võiks olla see miski (mitte raha!), mis käima tõmbab, miski, mida tahaks kirjutada - ja siis saaks kõik muu sinna ümber ehitada.
A mul ei ole Tunnet.
Ok, ühe loo, mis konkreetselt sees põletas, kirjutasin valmis ja saatsin "Loomingusse." Ma ka ei loobu, ah? Aga nad ise küsisid mult enne rubriiki "kirjanik loeb" kuni 15 000 tähemärki ja otsustasin (selle ära kirjutanud), et ok, annan neile siis ilukirjanduse vallas ka veel võimaluse. 

Peale seda pole midagi peale luuletuste tulnud. 
Jaa, ei peagi, on täiesti ok vahepeal koguda, enne kui jälle mujale puistamiseks läheb, bla-bla-bla. Kõik on õige. 
Ei pea kirjutama nii kiiresti kui teised. 
Ei pea kirjutama, kui midagi öelda ei ole.
Aga ma nagunii töötan jube aeglaselt. "Omasid ei jäeta maha" võttis vist ligi neli aastat - ja ta on romaani kohta õhuke. "Teistmoodi tavalises" on varaseim jutt enne 2000 kirjutatud. Kui minu tempos kirjutamisele vahele veel kogumispaus ka jätta - pikem kui paar kuud - mis ma üldse enam?
Kas keegi mäletab mind?

Ok, halin ära halisetud ja endasse võetud teadmine, et ma ei võida midagi, kui end rihmamaks tõmban. Rihm olen nagunii, aga veel enam ei tasu end venitada, eks ole. 

Mõtlen uue kirjatöö peale detsembris. 
Praegu ei tasu. Keegi ei võida.
Nagunii on jõudu tegelikult vähe. Jääb veidi üle igapäevadest, kuid mitte palju. 

Ja üldse. Fb-s on Murca luuleväljakutse aeg - alati novembris on, vähemalt 6 aastat juba - ma kirjutan sinna.
Teate, mis on kummaline? Iga-aastased mälestused näitavad mulle hirmsat hulka minukirjutet luuletusi ja osad on pagana head. Aga kas ma panin neid oma luulekogukäsikirja? Heal juhul viis tükki. Umbes sajaviiekümnest.
Ma teen käsikirja ümber, kui see kirjastus, kus ta ootel on, täiesti loootusetuks muutub. 
(Täiesti lootusetuks muutunud ei ole. ATH-ga naised peavad, viimane kord vastati järelpärimisele, et eh, ega väga ei ole veel vaadanud, jah.)

Oi, aga vahepeal kirjutati "Teistmoodi tavalise" kohta ju!
Kusjuures ma jubedalt rõõmustasin, sest Kristjan Sander on oma tuttavate, eriti heade tuttavate osas "väga objektiivne" ehk pigem lükkab oma arvustustes negatiivset tugevamini esitatuks. Ta ometi ei kiida kedagi seepärast grammi võrragi rohkem, et ta selle inimesega läbi saab! Hurjuhh!!!
Ja ometi peaaegu kiidab "Teistmoodi tavalist". Kuigi ta on mind korra isegi külla kutsunud!
(Ma ei läinud, sest see oli mulle nii raske aeg, et suutlikkus kuhugi minna puudus täiesti. Veel vähem suutlikkus Viljandisse rännata.)

Allpool teadvusepiiri vol II

Ma olen ikka täielik kalts välise arvamuse käes.

Kui saan kiita, kui kellelegi meeldib, eriti kui kellelegi meeldib väga, ma säran mitte ainult rõõmust, et teistele meeldib, vaid mulle endale hakkab ka üha sügavamalt tunduma, et tegin tõesti hästi, jee mina!
Ja kui tuleb siuke "no on kah" tagasiside, ma ahastun maapõhja.
Parem jälestus ja aus: "Pole minu teetass, iu," aga "on kah ..."

"Teistmoodi tavalisest" räägin. 
Erasõnumid selle kohta, kui kaunis keel mul ses raamatus on ja kuidas "Teistmoodi tavalist" tuleb vastu tahtmist aeglaselt lugeda, et kohe läbi ei saaks, on võlupalsam mu hingele. "Oo, mm, oooh, ma olen nii hea, ma peaksin saama rohkem kiidetud ja imetletud selle eest, ooh. jaa!"
Teate, et RSD ehk Rejection Sensitive Dysphoria on tegelt sama asi kui RDS ehk Reward Deficiency Syndrome?
S.t. ma tegelt ei tea, kas teaduskirjandus seda teadvustab, aga mina oma tundetasandit tunnetades küll näen, et need on sama asi. Mitte isegi "peaaegu sama" või "sarnane," vaid ongi sama asi. 
Kiituse puudus tundub sama halb kui laitus. Isegi halvem. Sest otsese laitusega ma saan tegeleda, teadvusse võtta ja otsustada, et näh, mõttetu, või lausa: "Talle ei meeldinud? Järelt olen hästi teinud!"
Aga kiituse puudumine on: "Ilmselt talle ei meeldinud, aga ta liiga viisakas, et seda otse väljendada. Või talle tegelt ei läinud nii üldse korda, et ei ütlegi midagi, lihtsalt vajus ajust läbi. Või mõlemat korraga."

Ok, ja selles valguses: kui ma loen "Loteriist" kolme (kasutajanimi) arvamusi, saan kohe tunde, kuidas mul on suurushullustus ja ka ise jutte läbi vaadates näen siis ainult vigu ja ebatäiusi. Mida ma üldse? Eks ma vist oskan käsitööd jah, aga tegelt need lood, mis Enne Rongi kirjutasin, meeldisid rahvale rohkem ja mu parim on tehtud ja miks, miks, MIKS ma üldse veel kirjutan?!

Välja arvatud, et siis jälle keegi kiidab ja ma lahvatan vaimustusleekidesse. 

Mõtlesin, aidati veidi, mõtlesin, mõtlesin veel ja sain, et muidugi. 
MUIDUGI. 
Ma lapsena ei saanud oma vanematelt kiitust pea millegi eest (mul on meeles üks kord, olin umbes 11, emaga Kloogarannas ja rääkisin oma sõbrast, kes on NII ILUS. Siis ema mainis mokaotsast, et tegelikult ma olen sama ilus. Siiamaale on meeles), ka mitte toetust, tunnet, et ma olen oluline, tunnet, et minu pärast midagi tehtaks. Ja on üsna üldiselt teada, pole isegi eriti rumal idee, et inimesed terve elu üritavad leida seda, mis lapsepõlves puudu jäi. Nii et ma olen nüüd ... noh, katki?
S.t. see pole midagi uut. Loomulikult katki, mida ma siin 18 aastat näidanud ja rääkinud olen. Ega ole uudis ka mu elukestev püüd olla nii hea, et viimaks mind armastataks. Kui ma kõik tingimused ära täidan, armastatakse viimaks tingimusteta, eks? 

Jaa, ma olen rämedalt vaeva näinud, et sealt rajalt välja saada, aga on ainult väikest müksu vaja ja olen seal tagasi. 

Mis on viimasel ajal juhtunud.

Nojah, aga see ei ole värske teema, see on igiammune.

Uus osa on see, et aa. 
Aaaa! SELLEpärast olen ma alati toores ekstaasis ja vaimustuses, kui keegi mind kiidab, mulle raha saadab, minuga (soovitatavalt minust) ülistavalt räägib, minuga hea on - et mul on hinges auk seal kohas, kus ma uskuda võiksin, et olen inimeste arust headust väärt. 
Kogu aeg on taustal kahtlus, et ei ole teiste meelest piisavalt väärtuslik, et minuga hea olla, mul ei ole õigust oodata, et keegi mu vastu hea oleks - ja et sellega koos käib ka: "Aga ma olen ju oivaline?! Kuidas nad ei näe seda?!" ei päästa.

Kuid kui keegi mu vastu hea on, mul on siuke vaimustus ja õnn ja hardus hinges, nagu oleks kõik maailmas korda läinud. 

Kuni mõju lahtub ja jälle tuleb: "Ma ei ole teiste meelest midagi väärt ja kuigi omast arust olen, see ei muuda midagi."

Krt, ma loobusin Kaurile neid "nabaimetlemine, ettevaatust!"hoiatusi postituse ette panema, aga seesinane vist vajanuks. 
(Loobusin, sest sain aru, et ma kirjutan muust üsna vähe. Heal juhul pooltel kordadel. Või siiski kolmveerandil? Tegelt peaksin loendama, oleks täpsem, sest ATH-kate ajatunnetus on mul küll väga sees. Igavene praegu. Mis praegu tundub tõena, ongi alati olnud. Väikeste vahepaladega millestki muust. Ent phmt pidev voog. Praegu kirjutan nabaimetelmise posti, olen kogu aeg kirjutanud nabaimetlemise poste ja et muud ka vahele - no see on natuke.)

Mulle tehti märkus selle kohta, kuidas mu lood (enamasti) on ühes üldvalemis vaadeldavad. 
Nägin kohe ise ka ära, et tõesti. 
Mõtlen, mida selle teadmisega nüüd teha. 
Vbla väitlen arvajaga natuke. Tal on üks nägemus millestki, millest minul teine. 
Kuigi üldiselt on see päris terane üldistus. 
Ja ilmselt ma kirjutan sama asja ikkagi edasi.
Kui ma üldse midagi kirjutan, tähendab. 
/viskub meeleheites voodile. 

Muidu: hakkasin ujumas käima. 
Kolme korraga olen 500 meetri pealt 925ni jõudnud. 
Täna trapetslihas (vist on see?) jälle valutab. Selili liblika mõju. Aga lahe on lennukat progressi näha =) Kuigi tegelt on asi ilmselt lihasmälu ärkamises, mitte lihasjõu kasvus. 

Lamotrigiin ja selle vajamine

Fakk.
Ma panin täna suure osa oma teekonnaplaneerimisest sinna alla, et pean apteeki jõudma. Ma olen suht hädas ilma oma lamotrigiinita. 
Apteek, kuhu läksin, selgus juba 18.septembril olevat ära kolinud. 
Tegin siis ukse taga plaanid ümber, PEALE ujumist lähen Selveri apteegist läbi. 
Noh, peale ujumist oli mul meeles Selverisse minna, jaa.
Aga et ma seal apteegis oleksin käinud ... ha.

Nüüd on mul 1 tablett. 
Noh, hommikul siis kohe apteeki, ilmselt. 
Äkki see lähim apteek on jälle lahti.
Vahepeal oli ta tükk aega kinni, uksel silt "ajutiselt suletud", aga viimastel kordadel, kui majast mööda käisin, tundus jälle avatud olema. 

Kuigi ... mul tuli just surmväsimus peale. Iga liigutus nõuab tohutu pingutust. Nagu oleks tünn juuksegeeli pähe valatud, aint ma saaks seal sees hingata. 
Lähen magama. Kuigi on alles kesköö. 
A noh, vbla kellakeeramine ka mõjub. Paiskab kogu ajatunnetuse kaosesse.

***

Hästi abiks oleks, kui suudaksin end apteeki ajada. Aga hirmus raske. Seda enam, et kuna neil vanasti oli kombeks lõunat pidada (mitte ametlikult, ametlikku silti polnud, aga aeg-ajalt oli klaasukse sissepoole pandud silt "lõuna 12.30 - 13.00"), ei saa kindel olla, et nad avatud on. 
Peale kaht. 
Peale kaht on lõuna läbi. 

Mõnikord ma mõtlen, kuidas urrima värk, kas ma olengi kaasasündinult vigane või mis teema. Üldiselt olen omaks võtnud, et meditsiin mind parandada ei oska, kui saab midagi leevendatud, on great success ja mu igavene tänu. 
Aga kui mõni kallis inimene jälle ütleb, et peab ju olema mingi parem võimalus, mu sees ärkab tosin vaiksekssunnitud päkapikku, kes üksteise võidu avaldavad arvamusi, kuidas vbla ma ei pingutanud ise piisavalt, vbla vedas enne kogu aeg viltu ja kui viiimaks läks paremini, ma loobusin muust kui sellest "paremini"-asjast. aga äkki ikka peaks uuesti proovima? Äkki ma ikka ei ole ravimatu keiss, äkki kuidagi saab? Äkki isegi psühholoog tegelt aitaks?
Meenutan endale, KUI katki ma enda sain, üha uskudes ja üritades ja endale parimat kinnitades. 
Et "mõtle positiivselt"?
See on omaette õudus, et ma ALATI mõtlen positiivselt. Kinnitan endale, et natuke aitab, natuke ju aitab! ja usun seda ka. 
Ja alles kui tuleb meeletu kergendus, et ma ei pea SEDA endam tegema (nt R. juures teraapias käima), saan aru, kui halb see oli, kui ebameeldiv, kui erakordselt kasutu ja kuidas üldiselt hoidsin mina teda, mitte vastupidi. Käitusin meeldivalt. Pidasin alati meeles "tere" ja "vabandust" ja "aitäh" ja "järgmise korrani" öelda. Andsin "hea patsient" kogemust. 

Et ma jõuaksin terapeudini, kelle ees mul enam ei oleks tunnet, et pean hea olema ... Oijah. 
10 aastat läheks vbla? Või ongi võimatu missioon. 
Minu praeguses maailmas on 0 inimest, kelle ees ma ei tunne, et peaksin end tagasi hoidma, meeldiv olema, hea ja soe ja teistele parem, kui toores mina oleks.

0

Vaimse tervise spetsialistid annavad mulle mingid küsimustikud, ma vastan neile nii hästi kui suudan, ja siis nad arvavad, et said midagi teada. 
Oh, püha lihtsameelsust ...
Et midagi minu kohta teada saada, peaks neil olema HOOPIS teistsugused küsimustikud. Täiesti teistsugused. Need kus ma ei oleks pea iga küsimuse juures "no see ei küsi tegelt üldse õiget asja. Ok, vahet pole, võtame otseselt ilmnenud käitumise ja paneme selle tulemuse, ju nad teavad, et need otseselt ilmnenud asjaolud ei ole veel kõik" ja ei. Ei tea. 

Vaimse tervise spetsialistide meelest ongi elu ja inimesed lihtsad ja küsimustikega paikapandavad. 
Mida ma teen nendega? Üritan ise rääkida, kuidas on? Nad, kuradid, ju ei usu mind. Klient-patsiendil on ette nähtud loll olla ja mitte millestki aru saada. Nemad teavad paremini.
Ja kui on midagi, mille osas ma väga äärmuslikult eitav olen, on see kellegi väide, et tema tunneb mu sisemust paremini kui ma ise.
Peamiselt kuna ma uskusin seda ligi 40 aastat. 
Ja kui viimaks sain jälile, kuidas mu tunded on valiidsed, mul on õigus tunda, nagu ma tunnen, sest tundeid ei saa käskida, tuli suur vabanemine. 
Ma ei ole pisikesest saati valesti olnud, mitte osanud õigesti tunda, mitte suutnud õige inimene olla, ma olen mina. Mina OLENGI selline. Mitte et ma tegelt olen vihane, kuigi arvan, et olen kurb. Tegelt võitlen ülemvõimu pärast, kuigi arvan, et võitlen õiguse eest vähegi rõõmu tunda. Mul ongi päriselt halb olla, kuigi ma peaksin rõõmus olema. Mul ei ole halb, kui arvatakse, et peaks olema (sünnitusjärgne depressioon? Krt mul oli sünnitusjärgne eufooria aint!), mul kohe kindlasti ei ole hea, kui arvatakse, et peaks olema. (Lõpuaktused? Ach? Aa, et mul peaks kahju olema, et enam ei saa koolis käia, muidu vaimustus? Mul on kergendus, et enam ei pea koolis käima, ja muidu suht mõttetu olla.) 
Inimesed on sellised?
Mis te tahate öelda, et ma ei ole inimene?!?!?!

Ja vaimse tervise spetsialistid, kes on koolis õppinud, milline inimene on, on esiteks minu osas pimedad ja teiseks täis veendumust, et nemad teavad paremini. 
Parimad nende seast on need, kes ei üritanud mind parandada, vaid lihtsalt rääkisid minuga juttu. 
Ma ei paranenud, aga hullemaks ka ei läinud, jess.

Olgu, kell on kaks läbi, lähen oma lamotrigiini järgi.
Nagu eelolevast tekstist näha, kui ma sellega pehmendamata olen, lähen ikka väga veriseks.

Muide:

if you put a weird character in a normal situation, people call it "literary fiction." If you put a normal character in a weird situation, people call it "genre fiction." If you put a weird character in a weird situation, you will have produced a forbidden, elite type of fiction that attracts one-star goodreads reviews from the most boring people you can imagine

Ei ole eriti tark

Auklik nikkuv sitt. 
Ma EI ole eriti tark. 
Kuigi saan neuroerilisuse peale mängida. Sest mõtlesin ma korduvalt võimaluste peale, kuidas ei peaks kontserdilt ööbimiskohta 6 km jala kõndima, aga kogu aeg tundus vajadus telefoniga rääkida hullem, kui kõndida.
Nii et kõndisin.

Mingi krdi uus aeg on. Ühtegi taksot ei seisa isegi Balti jaamas (olgu, veidi üle kesköise aja oli ka) ja pidanuks helistama, et  tellida.
Tõsi, ega ma ei teadnud, kas ükski mu telefonis olemasolev taksonumber sobiks. Viimane on sisestatud umbes 2013. aastal.
Ja ma olin väsinud, sest Dropkicki kontsert enne.
Ja ei. Ma ei helistanud, kontrollimaks. Ma ei helistanud ka 1882, et mõnd kehtivat taksonumbrit küsida.
Ei tahtnud, tõesti ei tahtnud.

Läksin veel väljuvale bussile, mis viis Väike-Õismäele, ja kõndisin sealt Nõmmele, kus elavad mu ema ja tütar.
Jah, tee peal mõtlesin, et helistaks tütrele, ta telliks mulle Bolti. 
Ei, ei saanud. 
Mu mõte jäi sinna taha kinni, et ma ei saaks ju maksta ise, ta peaks maksma, kas tal üldse on raha ... nõup. Parem kõndida. 

Nüüd on suht kerest kange (ma käisin ju kontserdil enne ja tantsisin!) ja ümmarguste taldadega olla

Kontsert oli suht hea. Selline väga okei, hea alumisel poolel. Mitte murdev.
Mu  uutest lemmiklauludest esitati üht. Vanadest nelja, ja ühe ajal oli midagi viltu. Heli või nad olid seda nii palju muutnud uudsust otsides, et vaevu äratuntav.
See tüüp, kes laulab, on ainus, kes vanast koosseisust hetkel tegev, ja tema ei olnud alguses laulja. 
Üks algne on veel "on hiatus", sest ta emal on alzheimer ja ta hoolitseb ema eest.

Aga noh ... see oli siiski päris hea.
Johnny, I Hardly Knew You ja Rose Tattoo panid saali hardalt kaasa laulma. I'm Shipping out of Boston peaaegu ka. The State Of Massachusetts ja Going Out in Style olid ... kuidagi veidrad. Ja The State Of Massachusetts on ka raskemate sõnadega =) Seal pole seda mugavat kaasaröökimise kohta väga.
Aa, ja The Boys are Back muidugi ka! Selle ajal lasti refrääni sõnu ka ekraanile, nii et kaasa said karjuda ka need, kes tegelt lugu vaevu teadsid. 
Olin seda just samal päeval riidesse pannes kuulanud, nii et mina teadsin.

Ja kuna ma olen see kuuma mittetaluv menopausikas, kiskusin poole kontserdi peal kleidi seljast ja jäin rinnahoidja väele. (Lühikesed püksid olid sukkpükste peal olemas, sest kleit oli vaevu tagumiku alla ulatuv, ainult sellega oleks olnud kuidagi veider.)
Rinnahoidja on väike. Sest ma tellisin ta endale, kui end veel kõhnemaks hindasin, kui olen, ja samas see on mu ainus peen ja pitsiline, mis samas ilma traatideta, ja seetõttu mu lemmik. 
Tissid kippusid VEIDI põgenema. 
Aga noh. Krt, kui punkkontserdil ka ei või minusugune lopsakate vormidega naine* poolalasti olla, kus veel. 

Ja mulle meeldib poolalasti olla. 
"Vaadake ja hädaldage, minu probleem see pole, kui teid segab!"

Ehk siis: suht tore oli.
Aga see rännak pärast ...
Nii neuroerilisena pole end ammu tundnud. Ja ma tunnen end oluliselt neuroerilisena iga päev. 

* mind on korduvalt ja korduvalt anorektikuks nimetud siin kommentaarides, aga ma mühatasin iga kord enda sees põlglikult, sest anorektikud käivad ju kõhnad. Need on need, kes nälga surevad! 
Aga selgub, et enamik söömishäirete all kannatajatest on normaalkaalus. 
Ja mina olen üle selle.
Kuigi kaugeltki mitte paks. 
Selgelt häirega siiski. Lihtsalt mitte anoreksia, vaid buliimia on see häire. Kõik noorema minu sümptomid klappisid peale selle, et oksendamine polnud minu teema. Proovisin küll, aga iga kord õnnestus nii vähe toitu välja oksendada, et ei tasunud vaeva.