Laiale kivile

 Just kuulsin Poeglast mingile oma inimesele ütlemas: "Ma olen ainus inimene oma klassis, kes luges "Rehepappi". Nagu actually "Rehepappi". Kõik teised lugesid kokkuvõtet."
Surnud kunst see kirjutamine.
Aga noh - midagi muud ma ei suuda, nii et jään kirjutama. 

Mõtsin vahepeal, et kirjutaks teile postituse rahateemadel. Kui ma nagunii TL-ile juba kirjutasin, kuidas rahasse suhtun, kopeerin siia, muudan natuke ja olemas.
Ainult ... noh, vähesed mõistaks, paljud saaks pahaseks, kas tasub?
Siis selgus, et TL sai mu jutust nii haiget, et juhtus eelmise postituse peaaegu-konflikt. 
Nii haiget.
Jaah, klattisime ära, ilmutasin oma tohutut emotsionaalset intelligentsi, ta sai minust samuti aru ... aga ma vist ei pane seda teksti laiale kivile.
Selgelt see ei ole kergesti seeditav. 

Mida ma siis laiale kivile panna võiksin?
Oh, see teema ... 
... ei sobi hetkel ka. 
Pekki. Mis te tahate öelda, et ma pean minema ja jutukogu jaoks juttu toimetama v?

***

Ja siis ma tegin veel toorjuustukooki, panin pesumasina käima ja pesu kuivama, pesin natuke külmkapipealset ja pliiti, veetsin voodis aega, isegi magasin, käisin koeraga poes, epateerisin mitmel pool, lugesin raamatut, ladusin hästi palju kaarte, pesin nõusid, tegin kassi liivakasti puhtaks ja ikka veel ei ole mul midagi öelda. 
Väga ebatüüpiline.

Eks ma olen oma narkomaaniast veits uimastatud. Uue laksu ootus mässib kõik mu mõtted ja tunded oma lõksu ja mis mõttes ta ei sööda mind ikka veel? Mul on vaja!
Aga kuni annus viimaks tuleb ja hea tundub, pohh. 
Ja ma olen oma tavalisest märgatavalt tõhusam. Sest kuidagi peab ära kulutama aja, kuni ta tähelepanu mujal on, ja kogu aeg ju näpukat ka ei jaksa teha. Ma siis teen kasulikke asju. 
Nagu ma ikka teen kasulikke asju - aga kui vahele pole naudingupuhanguid, vaid ainult väsimus, jaksan vähem.
Kuigi mu jõudlus on ikkagi piiratud ning ma teen end ikka katki. Lissalt saan katkiminekute vahel rohkem tehtud. 

Mõtlesin vist välja, miks ma jälle muusikat kuulan.
Sest ma elasin nii kaua selles maailmas, kus mu tunded olid imelikud, valed, olin liiga palju, liiga intensiivne. Ainus teine inimene, kes mulle lähedane ja kes sama palju tundis, oli mu tütar. Tema suhtes ei olnud mul aga "jess, ta on samasugune, jess," vaid ainult kaitsmissoov ja kui ma saanuks, ma võtnuks talt selle haavatavuse ära.
Ja nii väga, kui ma ka lõrisesin ja kinnitasin, et mina olen mina, ma ei muutu, ikkagi üritasin alateadlikult kohaneda. Vältida liiga palju tundmist - ja muusika on kindel viis endas tundeid kõrgemale, kõrgemale ja tugevamale tasemele tõsta. 
Nii et lõpetasin muusika kuulamise.

TL tunneb (vähemalt) sama palju. Sama intensiivselt. Valu on hingemattev. Rõõm on vabadus on lend. Jaa, mõistus valvab kõige üle, kuid see, mis ei ole mõistuslik, on tohutult vägev.
Korraga on mu ees teade: "Nii intensiivselt tunda ei ole sinu puue, väga väga naine, see on lihtsalt osadele inimestele omane."
Lisaks on see teine tundlik inimene ebamaiselt imeline. 
Palju tunda on ok.Tunded ei ole saatanast, tunded võivad olemas olla isegi sellistena, nagu nad minul on.
Nii et - ma kuulan jälle muusikat. 
Playlistid ei ole vahepealsete aastatega halvemaks läinud, oo ei. 

Konfliktid

Vaikselt võtavad mu fb-s ja blogiringis maad maailmalõpumeeleolud. Raske ja kurb, hala ja õudus. 
Mina muidugi olen suht elevil, väga põnev on.
Peaaegu wõit-wõit situatsioon: kas juhtuvad eredad ootamatud hirmsad asjad või saavad pahad kolinal kaela, ja mõlemad asjadekäigud oleks omamoodi lahedad - kuigi teine variant eelistatavam, sest paljude kenade inimeste, sealhulgas mu laste elud jääksid purunemata. 
Lissalt enam ei saa hästi nägu teha, et mölisegu see Trump, mis tahab.
Selge maailmasõja maik on sel mölal ja kuigi ma ei kujuta hästi ette, MISMOODI ta korraldaks ameeriklaste Taani või Canada vastu sõttamineku - s.t. kui vast kümnendik sõduritest-digisõduritest-koordinaatoritest-asjapulkadest üldse nõus on, on suht keeruline - ta igatahes juhatab asja sisse. Venemaal on Putin innukalt ootel ja no Hiina ja Taiwan ... 

Põnev.

Muidu nukerdan jutukogu kokku panna ja armuasju ajada ja raamatuid lugeda, süüa teha, koera jalutada - kahe sõnaga: nagu ikka. 
Isegi armuasjadega on "nagu ikka" ehk just praegu veits seganepahane ja mittehea, aga ma õnneks olen maailmasõja teemadel suht elevil ja seetõttu ei häiru väga. 
Temal on elu (erinevalt minust) ja mitte aega ja jaksu kohe klattida.
Loodetavasti saab korda. 
Ilmselt saab, aga noh: ma olen väga ettevaatlik kohe, kui mingi jama on. 
Ei tohi loota, muidu läheb sitasti.

Misiganes. Head targad inimesed, me saame korda.

Maailm on natuke suurem. Seal on väga erineva tarkusetasemega inimesi. Ja isegi võiks-nagu-arvata-et-mitte-päris-idioodid ilmutavad kohati, et noh, mis seal ikka, kannatame hullud ära ja kõik saab korda. 
Mina sellele ei panustaks. Keegi ei hakka lihtsalt lambist rahulikku situatsiooni teravaks ajama. Kui on näha, et meelega aetakse, mitu ja mitu korda järjest, on sel mingi muu eesmärk kui lihtsalt jaurata. 
Aga noh - mul vaatajana on ka sõdalase loomus. 
Rahu iga hinna eest lihtsalt ei ole minu maailmapildis üldse mingi asi ning kui mulle öeldakse, et tahan vallutada, ma usun.
Sest ma eeldan, et teistel võib samuti vägivald veres tuigata. 

***

Sai korda. TLiga.
On üks teema, kus meil on vastupidised kogemused elus, aga täpselt ühevõrra hirmsad haavad ja ma muidugi pidin monoloogima "käige kuradile kõik, kes te mulle niimoodi haiget tegite". Õnnestus virutada nii, et teisel kõrvust veri väljas, isegi teadmata, et löön. 
Ja noh. Arvestades, et see on mulle väga hell teema, ei ole imeks panna, millise reaktsiooni temalt sain. Pidurdatud. Aga VÄGA selge.
Polnud eriti tore.
Läks veidi aega, et talt pikemat tagasiside saada, ja siis veel veidi, aga mõtlesin välja. 
Muidugi. Nii mul kui tal.
Ma olen inimene, mitte rahakott.
Lissalt - noh - kes pole inimeseks peetud, sest iga vähegi väärt inimene ju teenib raha, kes ongi hinnatud aint selle arvelt, et oi, tal on ju raha, see ta ongi. 

Nüüd mul on see õhusrippumise-kasmeolemetülis-mistoimub-tunne loomulikult juba meelest läinud.
Igavene praegu ja praegu on suht lill. Aga kuna tulemata on mingi viimane tunnustus selle eest, kui vingelt ma taipasin, milles asi, ja selle paralleelsusinfo ka kohale viisin, ikkagi kirjutan teile sellest.
Natuke kripeldab.
Vaatan end läbi tema silme ja saan, et faking oivaline. Kuid ma tahaks, et ta ikka päriselt ka näeks ja tunnustaks. Öelgu välja!
Kogu aeg on teinud, kindlasti kiiidab ja tänab nüüd ka. 
Kui ei, küsin ise =P
Olla targa inimese poolt imetletud on imeline. Anna seda tunnet mulle veel, palun anna! Nii meeldib!

***

Ikkagi on elevdav näha ja kuulda, kuidas pole enam Ukraina, Gaza ja veel mingid kohad, mis on nii kaugel, et ma ei tea nimesidki, vaid vahetu: "Mida nad teevad? Kui ruttu saavad asjad liikuda? Mis juhtub?!"
Mõistan, et on hulk inimesi, keda antud olukord surub ja rõhub. 
Aga mina tunnen jalgades pidevat keksimissoovi. 
Jah, ok, võib minna väga halvaks. Aga seda teab aint mõistus. Tunded on: las ma võitlen õige asja eest lõpuni välja! Mis siis, et sellest mingit kasu pole, ma saan võidelda! See on hurmav ja hurmatud tunne korraga. Imeline!

Sünnipäev 2025 vol 2

Pidasin eile oma sünnipäeva. 
Mu sünnipäev on jaanuaris? 
Noh, ja pidasin 8. märtsil. Mis, muide, on tegelt mu venna sünnipäev, mis on põhjuseks, miks ma teda ei kutsunud. 
Ma armastan teda väga ja just seepärast keeldun rikkumast tema sünnipäeva enda oma tähistamisega.

Krt, tahtsin tähistada ja tähistasin ja täiega tore oli pealekauba. 
Ja kuigi peale seda, kui pärast 4 teist inimest ka mu tütar teatas, et hirmus kahju, aga ta ei saa tulla, ma hakkasin pabistama ja veel rohkem, kui sünnipäev oli juba 20 minutit käinud ja kohal olid K ja TL ja mitte kedagi teist. 

Mitte isegi, et keegi ei armasta mind ja kõik läheb nurja, vaid: "Kuidas ma TL-i ja K-d veenan, et kõik on ok?"
Sest ma olen siuke. 
Teised on tähtsad. Mina olen kõrvaline ühik, mina jaksan ära kanda. 
Pealegi olen ma kiviaegne nutitelota inimene ja kõik messengeri jäetud sõnumid "ma jäin haigeks, ei saa tulla" ja "jään hiljaks, buss jäi vahelt ära" ja "jään hiljaks, kallim võttis mu auto, et sellega poja jalgpallivõistlusele sõita" jäid mul nägemata, sest ma olin oma sünnipäeval ja mitte kodus arvuti taga. 

Aga kui enamik hilinejaid kohale jõudsid, algas ka esimene ettekanne ja edasi läks lõbusaks. 
Nagu tõesti. 
Soovitan formaati "konverentssünnipäev" kõigile, kes normaalseid pidusid ei salli. 
Tõsi, mõningad kogemused tulid järgmiseks korraks. 
* Võid küll teatada, et ootad 15 min ettekannet, onju, aga enamik inimesi ei plaani eriti täpselt ja lähevad üle aja. 
* Võid küll öelda, et suvalisel teemal, aga enamik teeb millestki asjalikust - mina ise olin ainus, kes rääkis suvalisest asjast ehk "kuidas ma kirjutan", kõik teised rääkisid asjalikest asjadest nagu füüsika, ajalugu, märkide ja sümbolite ajalugu ning LGBT+ teemad.
* 5 tundi ja 5 ettekannet, on enam-vähem hea plaan, arvestades, et vahele jääb ka niisama söögivõtmise, jutuajamise ja muu seltskondliku aega. 
* Nii et rohkem külalisi oleks rääkima mahtunud aint siis, kui kõik alguseks kohal. Mul nagunii kaks seitsmest inimesest ei kandnud midagi ette, onjo.
*  Kõigile meeldis formaat ja kuigi on selge, et minu inimesed on kõik veits imelikud, on ka selge, et imelikke inimesi on suht palju maailmas.
* Kui sa oled nõrga sprintimispotentsiaaliga sant, kes saab asjad tehtud aint tänu visadusele, vbla ei ole hea plaan otsustada ise sünnipäevaks kaht kooki ning suitsukanapirukat teha. Võtab suht läbi järgmiseks päevaks. 
K päästis sellega, et oli nõus perenaine olema. 
Ega ta väga palju TEGEMA pidnud, aga tunne, et mina ei pea vähemalt sellele mõtlema, et kas kohvi on vaja juurde teha ja kas kõik leiavad endale taldriku ja topsi jms, päästis mind väga kõvasti.

Jah, ma olen täna nii väsinud, et tuigun ja näen topelt. 
Mu valmidus teisi näha ja nende heaks teha on ka oluliselt langenud.
Ent pea ei valuta, nii et great success. 

TL tegi pildi

Mitteuniversaalne suhe probleemidega

Loomulikult oli mul põhjus.
Põhjus sisaldas avastust, et ma pole ainus, kes üritab universumiga kaubleda, kui miski päris persse läheb.
"Ma annaksin kõik ära, et lastel ok oleks!"
Minu automaatne reaktsioon on ka sama. Kui Poeglapsel olid koolijäämise probleemid, ma tegin enda sees tehinguid stiilis: "Las "Devolutsioon" jääda märkimata romaanivõistlusel, peamine, et tal korda saaks, valus ei oleks. Las mul ei tulegi K-ga kunagi midagi. Kui tal ainult kõik korda saaks."
Mis phmt, muide, juhtuski. 
Mitte et ma arvaks, et kuskil oli põhjuslik seos.
Samas sellised juhused on natuke väga hirmus tavalised mu elus. Ja ma olen õppinud: kõik ei saa hästi minna. Iga rõõmu eest peab maksma ja parem ongi, kui väikesed asjad lähevad persse. Siis võib loota, et suured ei lähe.

Kunagi, kui Poeglapse isa mu maha jättis, kandsin kaelakeed, mida väga armastasin. Nahast ja portselansavist, beež, valge ja türkiissinine.  Kogu aeg kandsin. Imetlesin selle peenust ja vinget

Nagu see, aint täiesti teistsugune

käsitööd, mis selle kallal tehtud, värvigamma oli ka mu meelest ideaalne. Üksõhtu põldude vahel jalutades võtsin selle kaelast ja viskasin naabrite lambakoplisse. 
Sest ... mul ei ole midagi anda, oo maajumalad, aga võtke seegi ohvrianniks! Mul ei ole midagi muud anda, palun, palun, las ta tahab mind tagasi!
(Et midagi muud pole anda, ei olnud tõsi. Või no oli ka, sest loomulikult ma pakkusin ainult väga kitsalt enda asju - aga vbla mõne arust oleks saanud ka teiste arvel pakkumisi teha. Mina ei pakkunud Pojaisa tagasisaamiseks Tütarlapse väikest sõrmegi, ma ei mõelnud ka kunagi, et oh, las mu lastel läheb midagi halvasti, et aga Rongimehe sõprusegi tagasi saaksin. Sest - ei.
Minul läheb valusalt, mingu. Kui välja ei kannata, suren ära. Lastel peab hea olema. 
Mis on ka põhjus, miks mind MEELETULT häirivad ja häirisid arvamused: "Nii isekas, kuidas ta võis end tappa, endal lapsed". Nagu ... ma andsin kõik ära kaasa arvatud oma elu ja ikka pold piisavalt?! Ikka pidanuks rohkem andma?!  Minge te ka ...) 

Okei, ja alles siis, kui tabasin, et keegi teine teeb samuti nii, see on ka tema automaatsus, ja selle üle mõtisklesin, taipasin, et kauplemine pole vist tavaline viis probleemidele reageerida.
Ütlesin seda. Tema vastas, et nojah, armastuseta laste tüüpiline käitumine: kui ma selle ja selle ja selle ka ära annan, siis maailm ju armastab mind?
Muidugi.
Armastus TULEB ära teenida, niisama ei saa midagi, ja maailma armastust saab ära teenida, võttes talt vastu mingi hulga valu. Ikka ei lähe hästi? Ju ma pole veel piisavalt kannatanud. 

Ma ei mäleta, mida ma otsisin, aga lugesin hiljaaegu seda postitust üle. Ja sealt kommentaariumist jäi kõlama, et tegelt ma tahaks kaastunnet ja sobida ja seepärast mind häirib, kui teised väikeste probleemide peale leili lähevad ja neile kaasa tuntakse.
Aga tegelt ilmselt ei ole nii. Mind segab see pisikeste probleemide peale närviminek väga ka hoopis mujal keskkondades kui blogid ja hoopis otsesemalt kui üle kaastunde. Häirun, kui inimene tööd tehes vannub, sest mingi kruvi on vale suurusega või ta unustas ämbri alla panna ja vooliku küljestvõtmise peale tekkis põrandale loik. Häirib, kui keegi ärritub, et tellis netist vale suurusega püksid või et hinnad tõusevad või misiganes viiekümnes asi.
MisMÕTTES need asjad häirivad teid???

Minu jaoks on selge: väikeste asja kuradileminemine tähendab, et on lootust, et suured lähevad hästi. Mitte küll kindlust, aga tõenäosuse kasvamist.
Kui mitu valesse kohta tekkinud loiku, ahjupõhja tilkunud rasvaladet või vales suuruses tellitud saapaid ma olen valmis välja kannatama, et Ukraina võidaks sõja või et mu tütar leiaks ala, mis talle sobib ja õnnelikuks teeb?
PALJU! 
Palju tohkem kui üks või kaks või neli. 
Nii et mu sees vormub pisiasjade peale hädaldajate aadressil oluline pahameel. Mis te ei ole valmis maksma väikest hinda, et suured asjad võiksid hästi minna?! Mis teil VIGA on?!

Jah, muidugi ma ei mõtle nii mõistuse tasandil. Idiootne. Kõik teavad, et asjad nii ei käi, sellist seost ei ole - aga ...

Aga.

Aga keskmiste arvude seaduse järgi ju peaks viimaks ka hästi minema, kui tükk aega on halvasti läinud? Nojah, ok, tõenäosusteooria on kitsam, nõuab ühe teatud valdkonna täpseid andmeid ja siis kehtib selle ühe valdkonna kohta, kuid ikkagi. 
IKKAGI.
Keskmised arvud! Kogu mu elu! Loota ei tohi, siis ei saa iial. Hästi läheb, kui enne on piisavalt halvasti läinud - või võtab "hästi" ka tulevikult ja varsti läheb halvasti. 
Väikeste probleemide peale ärritumine = ei taha maksta, et suuured asjad hästi läheksid. 

Jah, ma saan aru. Abusrdselt egotsentriline maailmavaade. Kui minul personaalselt piisavalt palju persse läheb, võib Ukraina sõja võita.
Nüüd on mul täiesti ajuvaba ootamatu imeline armulugu ja krt.
Kas ma peaks selle ise teadlikult ära rikkuma, et Ukrainal läheks hästi ja Trumpil+Puntinil halvasti? Kuulge, see ei ole loogiline, tegelt seos puudub, ole õnnelik, väga väga naine, kuni saad!
Aga ...
Ent ...
Kuid ... 
... äkki ikkagi toimiks ... ?

Ei, ei. 
Mõistus ütleb niiiiiiiii selgelt, et seos puudub!
Aga ma väga tahaksin, et nüüd maailm näitaks elavalt oma toimisega, et seos tõesti puudub ja mul võib olla õnnelik armulugu JA Ukraina võidab sõja JA Musk saab ajurabanduse, Putin kukub ja Trump samuti. 

Kuidas niimoodi saama?!

Olen jätkuvalt segaduses, kuidas niimoodi üldse saab.
Päriselt saabki inimesega rääkida? Tema kaardid laual, minu kaardid laual, arutame koos, kuidas nendega parim mängida oleks? Ebamaine.

Kuskil maailmas on see ilmselt normaalne. 
Minu maailmas on see nii ebareaalne, et ma ei suuda uskuda. Mul läheb selle peale, et ta tahab minuga aus olla, juba kõvaks. Kogu aeg tahaks, sest mis mõttes ta usaldab mu head tahet?! Päriselt?! Emake maa, ma tahaks ta sulanud süldiks armastada, nii et ta lihtsalt valgub naudingust laiali. Uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. 
MisMÕTTES  niimoodi saab?! MisMÕTTES ta kardab mind aint nii palju, et äkki ma teen talle haiget? Mitte et minuga ei ole lihtne, mitte et minuga ei ole mugav, lissalt et vbla ma lajatan ilma mõtlemata, puhtalt instinkti pealt talle nii kõvasti, et kõrvust veri väljas? Ma ei ole liiga palju, liiga intensiivne, liiga liiga, ma meeldingi talle?!

Täiesti arusaamatu.

Muidugi, julgus on mu jaoks ka kõige atraktiivsem omadus, mis inimesel olla saab. Kui inimene mind ei karda (ja mitte seepärast, et ta ei tea, ega seepärast, et ta on liiga loll, et karta), on pool rehkendust juba valmis. Kui ta võtab minuga riski, sest hea on liiga hea, et sellest hirmu pärast loobuda, ma olen peaaegu valmis juba selle eest andma nii palju head, kui mus üldse on. 
Ja on päris palju, muide. 

Ma ise ei ole julge. Ma olen kartmatu, mis on hoopis teine asi. Ma ei oska karta, ma ei taipa karta, valus on ju kogu aeg, mida loeb, et vbla vahepeal on rohkem valus? 
Ja siis on inimene, mitte väljamõeldud tegelane raamatust või animest, vaid päris elus lihalik inimene, kes on toorelt vapper. Mitte ainult minu suunal, üldse kogu elus.
Ma. Ei. Suuda. Uskuda. 

Nüüd, väga võimalik, et see on udumõtlemine. Et ma olen armunud ja poolpime ja näen ainult ühes suunas. 
Aga. 
Kõigist oma meestest (ok, K v.a. aga ta ei olnud mulle kunagi päriselt mees ka, eks ole) meenutan ma päriselt sõbralikult ja hoian suhtena alles Tütarlapse isa. 
+ mingil moel on mulle ikka veel armsad ka Rongimees ja KEA. 
Ja phmt on nemad 3 ainsad, kes ei osutunud argadeks, rumalateks või mõlemat. Selgelt Tütarlapse isa on neist kõige vapram, aga no teised kaks siiski enam-vähem samuti. Ei läinud konformismi ja "nii on mugav" teed, vaid otsisid paremat. Et nad asja käigus astusid mulle kõvasti näkku, sõrmedele ja Rongimehe puhul uuesti näkku ja siis ta hüples seal veidi üles-alla?
No ... sitt lugu. 
VÄHEMALT polnud nende valikud arad, krt. 
VÄHEMALT ma saan neist lugu pidada. 

On igasugu lugusid, mida ma pole teiega jaganud, sest nad kas pole piisavalt tähtsad või siis ma lubasin sellest mitte blogida, aga mis kõik taanduvad sellele, et kas mees pole piisavalt vapper, et mind valida, või on ta nii silmnähtavalt arg mujal, et ei ole mulle enam ligitõmbav. Ja no Pojaisa lugu pole ma jaganud seepärast, et peaaegu igaviku üritasin ennast süüdi tunda, leida, et minu viga, mea maxima culpa - kui mees lihtsalt valis kolmetoalise korteri, mille eest ei pea üüri maksma, minu asemel. 
Hästi lihtne. 
Kui nüüd tagasi mõelda. 
Aga mina toona mõtsin, et ma ikka pidanuks Parem olema, Raha teenima, Rohkem Koristama, siis ma oleks ta jaoks rohkem väärt olnud, siis ta valinuks minu, mitte korteri, või poleks vajadust valida üldse esilegi kerkinud.
Pff ... kuivõrd ta ei toetanud kunagi meie last ega mind, enne kui ma konkreetselt 4 aasta eest ütsin, et laps on olemas, ta on tähtis, meil on uut korterit vaja, maksa veidi üüritoetust, ja mu toonist võis aimata konkreetsust, ma arvestasin juba ammu aega, et hea inimene ta küll ei ole. Kui ta mulle Peale Rongi ääri-veeri ettepaneku tegi uuesti proovida, millegipärast sa ju ellu jäid, kehitasin ainult õlgu ja teesklesin, et pole olnud. 
Aga alles nüüd mõtlen, et vbla polnud asi ainult selles, et ta pole hea inimene. 
Vbla oli ikka selles ka, et ta oli end näidanud argpüksina ja mul absoluutselt ei tõusnud ta peale enam. 
Tõusnud, naine? No ...pulss nt võiks tõusta, eks ole.

Vbla see ongi mu demiseksuaalsus - et ma tahan, et mees teaks, mille ta minu näol saab, ja ikka ei kardaks, nii et ma saan tema peale sulada ja sulatada lume saja meetri raadiuses endast ka? 
Praegu sulatan. 
Te arvate, et kevad tuleb? Tühjagi, lihtsalt mina olen armunud. 

Ajad on head

Ikka on ebamaiselt arutult jaburalt hea. 
"Ei tohi suhet tahta, ega suhe sind täielikuks tee."
Teeb ikka küll. 
Ma ei mäleta, millal viimati nii hea oli, aga ÜTLEKSIN, et vist Leevikese algusaegadel. Kui ma veel lootsin ja ihkasin ja arvasin, et vist sain.
Ahei, valetan. Poolteist kuud kaugsuhet Rongimehega ka. Õige. 
Mitte miski ei ole nii hea.
Ok, beebid. Beebid samuti. 
Aga ikkagi. Raamatute ilmutamine? Raamatute kirjutamine? On tore, aga tasemel "teeb muu elu talutavamaks." Üldse mitte "elu on hea, ei ole vaja seda talutavamaks teha. Juba ONGI hea!"

Kuskil keegi on teinud kohutava vea, mida võib "kõik inimesed on sellised" pähe õpetada. 
Ei, me ei ole sellised.
Jah, ma OLEN inimene, tänan küsimast. 
Jah, JAH, ma saan aru: dopamiin jookseb, see teeb nii heaks, narkomaania. 
Ainult et dopamiin jookseb tõesti ja on päriselt ka hea. Krdi teraapiad või "õpi muude asjade üle õnnelik olema" EI TOIMI. Hormoon ei hakka jooksma. Ja kui mõni eriti ebateadlik isik tuleb seletama, et keha sisenõrenäärmete töö ei ole oluline, vaid MÕTLEMINE teeb õnnelikuks, ma täie rahu ja enesestmõistetavusega peksan teda tooliga pähe. 
Sest nii loll ei tohiks karistamatult olla.
Inimesed ongi lollakad? Jaa. Aga mul on püha õigus otsustada, missugust lollust ma tolereerin, ja seda mitte.
Seda mitte.
Kõik ei tea? Võiksid teada. Ja KINDLASTI võiksid uskuda, et ma tean, millest räägin, tean kaugelt paremini kui teoreetikud, kel hormoonidega asjad korras.

Vahemärkus: Zelenskõi marssis Valges Majas kohtumiselt minema? 
Oh, taas kord leiab tõestust, et kutil on eneseväärikust. 
Samuti hea arusaamine, millal on midagi päästa ning millal üritus leebuse ja järeleandlikkusega midagi päästa tähendab lihtsalt, et sa mitte ainult jääd kõigest ilma, vaid ühtlasi on su keel paistes teise saabaste noolimisest ja ta saab teel välja sulle põlglikult pähe astuda. 
Hästi tehtud, lugupidamisväärne!

Tagasi oma elu juurde: tegelt on mul kahtlusi, et midagi juhtub veel. 
Ja seninegi on nii ajuvaba, nii mõistetamatu, misMÕTTES sai nii juhtuda, mismõttes, mismõttes, misMÕTTES?! et mul on juhe maksimaalselt koos sellegi peale. 
Veel midagi? 
Kulge ...

Praegu ei pea sellega veel tegelema. Praegu saan hardalt ohata, et Poeglaps käis sõbra juures koos kolmanda sõbraga ja nad küpsetasid küpsiseid.
Jah, täiega ebaaus - Tütarlapse kokanduslikud imeteod on mu arust küll imeteod, ent mõtlen samas: "Noh, ta ongi selline."
Aga Poeglaps ei ole selline. Nii et olen tema pihta hell ja vaimustunud ja sain ka ühe küpsise. 
Krt, mul ei ole õnnestunud teda kirgliseks toiduvalmistajaks koolitada, kuid vähemalt inimeseks, kelle arust toiduvalmistamine seltskondliku ajaviitena on vastuvõetav!

Seest ja väljast

Istun üksi tütre korteris - ta ise läks sõbraga kokku saama - mul on veits vaba aega ja kuigi ma pole täiesti kindel, et tegelt ei peaks hoopis välja sööma minema - ma pean sööma! - kirjutan teile. 
Seda enam, et mul pole nutitelefoni, ma ei taha söögikohas arvutit välja kraamida ja mul on vaja netis olla, et saada kriitiline info, KUHU ma kahe tunni pärast minema peaksin. 
Jaa-jaa, saab ka helistada ... krt ma tahan helistada, iu. Parem söön ära 7 ülejäänud soolapähklit ja ootan infot arvutisse. 

Loen raamatut. Hea raamat on. Kaja Kann on autoriks ja paneb nii sujuvat omakogemuse-teksti, et täiesti lust lugeda.
Ilmselt sest minu kogemuspõhi - see inimene, kes vaatleb ja tõdeb, peamine autoripositsioon - on sarnane. 
Me võime teha väga erinevaid asju, aga baas on sarnane.
Aint Kaja Kann käitub sõbralikumalt.
Jaa, sama on oma väärtuse ja heade külgede tunnetamine, oma raskuste tõdemine tasemel "No nii on, olen selline", absoluutne mittesobimine formaalsete rõngastega, millest millegipärast ühiskonna arust läbi peab hüppama. Ta isegi suitsetab.
Aga inimeste vastu on leebem.
Ok, veidi. Aga siiski. Teeb ennast lahti, jätab haavatavaks situatsioonides, kus mina kunagi ei mõtleks ka sellele. 
HMMM.

TL räägib endast ja ma räägin endast vastu ja siis peegeldame tulemusi.
Ta imestas, et tundun mind vähem tundes nii karm ja nüüd olen temaga nii hell. Miski ei klapi. Kuidas siis nii. Kumb on vale?
Ja mina olin seepeale: "Oi. Oioi! Sulle ei ole selge?! Ma jälle avastan maailma hämmastavaid osi!"

Kolmandaks olen sama asja täiesti teise nurga alt hiljuti ka K.ga arutanud. Ja siia ka kirjutanud, päris värskelt. Tegelt, ülejärgmine postitus on ka samal teemal. 

Ehk: ma arvasin kuidagi naturaalselt, et elu käib nii, inimesed on sellised, KÕIK inimesed on "karm koor, pehme sisu" v.a. need, kel ei ole karmi koort ümber ja kes on üleni pehmed. 
Ja olin äärmiselt nördinud, et mismõttes siinsed lugejad nt ei eelda automaatselt, et minu karmi koore all on pehme sisu ning pahandavad minu peale mingit asjade väljaütlemise pärast, samas kui on ometi loomulik ja automaatne eeldada, et 3/4 ma ei ütle välja. Kui ma ütlen kellegi kohta, et ta on idioot, peab ta väga idiootlik olema, ja kui ma ütlen, et too teine on mölakas, ta peab ikka midagi VÄGA mölaklikku olema teinud. Ja mitu korda. Et ma seda välja ei kirjuta, on minupoolne sündsustunne ja inimlikkus. Piisab hinnangust.
Halvasti võib öelda, aga siis pean ikka VÄGA kindel olema, et see on teenitud.
Kõik ju teevad nii? 
Aga nende väljaütlemiste peale saan ikka ja jälle, et olen maru karm, hoolimatu ja empaatiavõimetu, isekas - ja wtf.  Kas pole siis ilmne, et ma ei kirjuta enamikku asju välja, ent kui mina juba oma pehmes sisemuses, õrnas hellas heas usus inimestesse leian, et IDIOOT, siis ikka ongi? Kõik ju teevad nii? Nad ju võiks aru saada?!

TL-i süütu "miski ei klapiga" ühines vestlus K.ga. 
Ebatäpne tsitaat: 
Mina: Ma arvasin, et kõik on "karm koor, pehme sisu"
Tema: Nagu ... Geralt of Rivia?
Mina: Jah, täpselt!
Tema: No aga temaga on kogu point sellles, et tal on olnud ebanormaalselt karm elu. Seepärast ta on sihuke. Et valu vormis ta sääraseks.. 
Mina: Aaaaga ... ma veel mõne aasta eest mõtsin, et kõigil on umbes selline valu teada ja tunda. Et kõik on põrgust läbi käinud ja otsivad natukest armastust, et elu kuidagi talutav oleks.
Tema: Njah. Tegelikult on enamik inimesi suht kergelt pääsenud. Nad ei võta nii sügavale sisse kui sina.

Ja jälle ma avastasin, et mitte ainult et teised inimesed on kaugelt kalgimad kui mina, nad ka ei saa aru, kui õrn ja hell mina olen.
Sest nende jaoks karm koor võrdubki karmi sisuga. Mida ma välja näitan, olengi ju mina - ja ma oleksin kusjuures nõus ka. Sest minu eeldus on, et KÕIGIL on see karm koor, KÕIK teavad, et see, mis pinnal, on ehitatud kaitseks ja see, mis õrn, on seespool, ja muidugi ma näitan kõike seda välja, mis minus on. Et ma ei demonstreeri (eriti) oma rumalusi ja ebakindlusi ja teistega arvestamist, tuleb sellest, et muidugi te oletate, et see kõik on minus olemas.  See on ju loomulik, loogiline, automaatne eeldada.
Nagu ma ei tee pilte täispissitud põieprobleemide-pesukaitsest, ma ka ei kirjuta, kuidas oma halbadel hetkedel, kui lusikad on väga otsas ja aju üldse ei tööta, sest nii väsinud, tunnen: "Ah ta on väsinud? Aga kui ta minust tõeliselt hooliks, ta neelaks praegu oma väsimuse alla ja räägiks minuga ja nunnutaks mind - sest mina ju teen nii, kui teine katkisena tundub! Sest mina ju hoolin! Ja mul on praegu nii valus!"
Jah, tänan, esiteks ma maksan selle väsimuse ignoreerimise eest hiljem kallist hinda ja teiseks ei ole kõigil sellist kahetasemelist akut üldse, et nii teha. Nad tõenäoliselt ei saa isegi aru, kui valus mul on, ja ma tean juba tundmise ajal, et see on mõistuse seisukohalt NIIIII vale tunne, et hirmus.
Ma ei peaks ise nii tegema, see teeb mu hirmsasti katki, ja eeldada, et teine inimene teeb mulle, on phmt soov, et tema läheks katki, ja noooooooooooooo ei.

Ega ma ei varja ju siis ometi oma õrnu ja hapraid osi seepärast, et ma neid välja ei kirjuta. Mida ma kirjutan, kui ma juba tundmise ajal tean, et see on väsimusest ja üldiselt kurnatusest tulnud jama mu sees ja peas?!
Muidugi võite eeldada, et ma olen habras - kõik ju on?

Ja ... tegelt ei ole. Tegelt EI OLE???

Mina olen seda karmi koort ehitanud umbes keskteismeeast saati. 
Oot, inimesed seksivad esimest korda, sest nad tahavad??? Mina olin: "ok, vähemalt saan kogemuse vöö alla."
Inimesed proovivad alkoholi, et mis tunne see on?
Minu jaoks oli see proovimine, palju ma kannan, et edaspidi teaksin ja võiksin pädeva karmi tüdrukuna tunduda selle pealt, kui palju võin juua ning ikka veel adekvaatselt tegutseda suudan. 
Inimesed õpivad asju, et neid osata?
Ma pean oskama kõike, kui rahvas näeb mind midagi tegemas. Õppida võin enne salaja omatte. Et keegi näeks, et ma teen valesti, eksin lihtsates asjades, ei oska, ei tea? Ma ei taha seda olukorda. 
IIAL.

Oot, te tahate öelda, et te ei teinudki niii? Ei suhtunudki nii?
PÄRISELT?
Sest isegi praegu seda kirja pannes tundub mulle ikkagi, et tegu on enamiku inimeste kogemusega. Normaalne ju. Sa õpid jalgrattaga sõitma nii et keegi ei näe, ja lähed rattaga teiste sekka alles, kui oskad. Sa lähed ujuma siis, kui juba ujuda oskad. Tantsima lähed, kui juba tantsida oskad, ja kui kursused ei tundu sulle adekvaatset pinda andvat, väldid edaspidi paaristantsu sisaldavaid üritusi ja teatad, et ei meeldi. 
Sest ei meeldigi. Miks, krt, peaks mulle meeldima teha asja, mida ma ei oska?! Milles ma halb olen. Oksüümoron palju?
Ok, kui sa/ma/suvaline inimene just viieastane pole. Hästi väikestel on lubatud veel avalikult õppida. 

Muide, vbla seepärast mulle ei meeldigi kambas õppida ja koolid, et ma ei salli vajadust end haavatava ja mitteosavana näidata? Eriti kui valida ka ei saa, kelle ees. 
Miks ma nii palju sporti tegin? Sest kui juhtumisi läheb lihasjõudu ja võhma vaja, ma ei taha ometi mingi nõrk näida!
Miks mul oli vaja välimuselt nii veatu olla, missimõõdud, muidu on halvasti? Sest kui kõik on korras, mind ei saa selle pealt kritiseerida alusega. 
Ma olen omandanud tohutult voodinippe, et seksikuningannana nähtud saada, ja kui avastasin, et seks ei käi nii, et teed, mis ajakirjast õpitud ja siis on hea, vaid peab parnerit tunnetama ja kuulama, olin VÄGA pettunud. 
Karmi koore ehitamine tähendab praktiliselt KÕIKE, mis ma olen, olen teinud, olen ... nojah, saavutanud. 

Aga see ei tähenda, et õrn sisemus ikka alles poleks. Kogu aeg on. Kogu aeg õrn. Selleks ma seda koort ju ehitasingi, krt, et seda hella konstantselt nahata osa kaitsta!
Vbla seepärast meeldivaki mulle nii väga beebid. 
Nende eest ma ei tunne, et peaksin end kaitsma. Nendega on õrn osa omal kohal ja hinnatud. 

Vajadus

Korraga välgatas, et Gaimani (vägistajaks? valudes ja vigaseks inimeseks? märgatavalt palju halba teinud inimeseks?) mitte-minule-sobivaks-eluideaal-tüübiks osutumise peale tuleks blogipäis ära muuta. 
Mitte seepärast, et ma Gaimanit nüüd vihkaksin, aga seepärast, et tema tegelasi ja loomingut endaga avalikult ja intensiivselt sidudes annan signaali, et see, mida teada sain, on ok. Ei sega mind.

Mis on absoluutne vale.
VÄGA segab. 

Praegu on seal asemel lihtsalt üks tsitaat, mis kunagi mu fb-seinale jäeti ja ma sulasin mõistetud olemise rõõmus.
Vbla varsti leian midagi muud.
Midagi defineerivamat. Kus vähemalt 3 kihti sõnumeid sees, sest ma ei ole ometi mingi ühe-kihi-naine.

***

Muidu - muidu on nii, et jube hästi on.
Ja samas hulk mu ammuseid teemasid on jälle ärganud ja röögivad: "MisMÕTTES on ühiskonnas levinud nii-on-hea suhtemudel siuke? MisMÕTTES ei tohi loota, et teine inimene teeb su õnnelikuks? MisMÕTTES?!?!"
+ K ajas mind eile maailmanärvi oma jutuga, mis korrutas neid kõik-teavad-seda tõdesid, nii et ma lõrisesin juba, kuni ta lisas, kuidas tegelt ta on lihtsalt mures mu pärast. Igasugu asju on juhtunud. Tal endal oli kunagi nooruses ka üks enesetapu-äärel hetk olnud seksi ja läheduse puudumise tõttu. Ja ... 

... ja ma sain korraga aru paljudest asjadest. 
Metatasandil ka sellest, et isegi minule koidavad mõned ilmsed seosed alles nüüd. 
Ja et päris kindlasti ei ole teised targemad ja neist ammu aru saanud, vaid kui mina ei räägi, ei räägigi keegi, neid otsi ei veeta kokku ning inimesed arvavad ikka, et ei tohi loota, et teine su õnnelikuks teeb, tuleb ise õnnelikuks saada ja see on tehtav mõistlik lahendus sisemistele valudele.
Muidu on suhtesõltuvus ja tapetakse end ära, kui suhe ei klapi. 

Ma siis nüüd valgustan. 
Võib tulla päris pikk post. 

See probleem, mida hulk inimesi lahendab, igatsedes head toimivat suhet, ei ole: "Ma ei oska muidu õnnelik olla kui koos teisega."
Probleem on: "Keegi ei armasta ega mõista mind, mitte keegi - nii hea oleks, kui keegi oleks, kes armastab ja mõistab!"
Toores täitmata vajadus hinnatud olla, olla keegi, keda peetakse oluliseks, kel on koht ja kes kuulub.
Kui tuleb keegi, kes selle vajaduse täidab, on imeline. On "nüüd ma olen täielik, nüüd mul on hea", aga mitte seepärast, et muidu ei taipa süüa teha, tema jaoks ponnistan, või et seksiga on üksinda kehvasti. On "mu auk rinnus sai täidetud, ma ei ole kõigile liiga palju, liiga intensiivne, liiga liiga."
On "ma olengi päriselt kellegi meelest hea."
See ei ole haav, mida ise parandada saaks. Ei saa hakata mitte vajama tunnet, et kuulud kuhugi. See ei ole mõtlemisega reguleeritav. "Polegi mul teid vaja, mul pole kedagi vaja!" töötab maksimaalselt mõneks nädalaks. 
Välja arvatud neil, kel seda vajadust eriti pole. Selliseid on ka, muidugi. 
Ma ei ole selline.
Ma olen hoopis teistsugune.

Olen muuseas ka selline, et mu vajadus kuuluda ja hinnatud olla ei saa täidetud, kui idioot mind hindab. Üldse ei piisa sellest, et ma täidan tema vajaduse ära ja olen tema arust nii tore, sest kogu ta vaimustus tuleb selle pealt, et keegi pole tema vastu enne kena olnud, nüüd ta ripub mu küljes, sest ütlesin kaks lahket lauset. 
Sellest ei piisa, et panna mind tundma end maailmas kellelegi vajaliku ühikuna. Et inimesed üldiselt on sinuga sitasti käitunud, ei muuda mind eriliselt heaks. Sul lihtsalt pole vedanud.
Mul on vaja, et ma ise inimest, kes mind austab ja imetleb, austaksin ja imetleksin. Et ta annaks mulle tunde: "Sa oled eriline", mitte "Sa sattusid kohal olema ja baasilist inimlikkust ilmutama."
Aga ikkagi on see lihtsalt baasvajaduse täitmine, mis juhtus. 
Ma tahan olla kellelegi tähtis. Viimaks saan.

Et ravi ennast, ole iseendas terviklik, ise peab kõike suutma? Head inimesed ei vaja kedagi, sa olen halb, kui vajad?
Häh. Kui mul on ürgvajadus täitmata, kui ma olen umbes sünnist saati kiiva kasvanud ja kogu mu isiksus ehitub sellele, et armastust ei anta ja isegi need, kes ütlevad, et armastavad, teevad nii räigelt haiget, et ka aastakümneid hiljem on valus, siis milleni ma võin jõuda - milleni ma jõudsin - on "ok, ma suudan kuidagi toime tulla. Elan selle auguga hinges. Elangi nii, et mu baasvajadus on täitmata."
Aga mul ei tule: "Oo, ma olen nüüd terve, mul ei ole enam seda vajadust". Mul tuleb: "Nojah, elu ongi sitt. Kannatan välja. Mis teha." 
Tegelikult on kogu aeg valus. Kogu aeg halb. Kogu aeg.

Kui siis vajadus täidetud saab, täiesti ootamatult, täiesti imelisel moel ja ma samas täidan vastu teise samalaadset vajadust, ongi "match made in heaven". 
Ma päriselt arvan, et me toidame üksteise sisemisi nälgasid nii hästi, et isegi kui tuleb mingi suurem jama, kerkib suurem probleem, tasub seda lahendada üritada, mitte leida, et nojah. Pold ikka minu inimene. Mis seal ikka. 

Aga. Kui peakski minema kehvasti. Ikkagi. Kuidagi millegipärast. 
Siis ei oleks olnud hea mõte mitte püüda oma ürgvajadust täita. See ei ole "emake maa, suhtesõltlane jäi suhtest ilma ja nüüd sureb, ise on süüdi!"-koht.
Sõbrad ... (mul siiski mõned sõbrad veel on), saage aru. 
See, mis murrab ja purustab, ei ole "see mees ei armasta mind".  Tegelik valu, murdev ja purustav, põletav ja lömastav, on: "Keegi ei armasta mind. Mitte keegi. Mind ei ole vaja."
Isegi mu rongiallamineku vahetu ajend ei olnud ju Rongimehe käitumine. Viimane tilk, otsustav õudus oli avastus, et mu parim sõbranna (üks neist) sünnitas 2 päeva tagasi lapse ja ei saatnud mulle sõnumit. EI andnud teada. 
Ma sain VÄGA tugeva teate: "Olen inimestele olemas ainult siis, kui näo ees kätega vehin ja röögin. Niipea, kui nurga taha kaon, nad unustavad mu." 

Ma tahan, et mind hinnataks, must hoolitaks, meeles peetaks. Et ma mõjutaksin inimeste otsuseid ("Väga väga naisele ilmselt meeldiks, saadan selle meemi talle," kasvõi). Et sõber tuleks ja ütleks: "Kuule, ma tulen Keilasse, läheme kohvikusse, ma teen sulle koogi välja." 
Tahan tunda, et olen oluline. 
See on peamine, mis üldse hea tundub - olla kellegi meelest hea, imeline, nii tore, et olen.
+ on ka oluline, et ta pingutaks nii palju, et seda mullegi teada anda, Et ta tahaks, et ma tean, et olen talle oluline.
Ta hoolib nii palju, et on lausa valmis mulle väljendama, et hoolib. Oo.

Mul on  praegu nii vajatud, nii hinnatud, nii kiidetud olla, et absoluutselt imeline.
Aga ütleme, et TL kaob ära. Ütleme, et juhtub mingi ettenägematu katastroof. 
Muretsevate inimeste jaoks ei oleks siis mingit mõtet omaette oiata, et miks ma üldse üritasin, nüüd sain ju nii haiget. Te tahaksite mulle abiks olla? Kallistage (kasvõi virtuaalselt) ja öelge, et ma olen tähtis, ma olen nii armas ja hea, ära tapa end, me oleks väga kurvad.
Veel parem, tehke midagi, mis ei ole päris te tavaline teguviis. Näidake välja, et mu valu on teie meelest piisavalt oluline, et te käitumist mõjutada.

Sest vajadus, mis valu teeb, ei ole tegelt vajadus kallima järgi.
Vajadus on kuuluda, olla hinnatud, olla teiste jaoks tähtis. 
Tahate aidata? Täitke seda ise. 

Oeh

Olen haige. 
Haige on väga nõme olla, seda enam, et ainsad algse haiguse osad on iiveldus ja nohu. Aga
kuna mul iiveldab, ei suuda eriti süüa
kuna ma ei söö, ei saa ma magada
kuna ma ei saa magada, hakkab pea valutama
ja see ajab iivelduse omakorda hullemaks. 

Nagu jess, tõesti. 

What have I done to deserve this ...

/neelab pihutäite kaupa ravimeid ja loodab, et see aitab kuidagi.

Lisaks on kodu täis vaja-ära-teha-enne-kui-halvaks-läheb sööki, sest ma ei suuda süüa teha, ent veel eile võtsin poest valmistamist nõudvaid toite. 
Täna läksin teed "kiirnuudlid, kohukesed ja suitsutatud keel".
Nüüd on mul keelelõik suus juba 10 minutit ja ma ei suuda end seda läbi närima veenda. 
Leian, et see on kohutavalt ebaõiglane. Mu elu on niigi hirmus keeruline ja siis, kui on vahelduseks midagi head, on vaja rõvedalt haigeks jääda, no aitäh. Jah, jah, ilmselt võiks loogika leida (olen viimasel ajal vähe söönud ja maganud, see tegi keha nõrgaks ja viirusevastuvõtlikuks, bla-bla), kuid see ei muuda mu üldist nördimust pisemaks.

Töödega, mis tegemist vajavad, ei ole õnneks veel kiire, ent mind paneb siiski endamisi urisema, et mismõttes ei saa ma olla väle ja teha ideaalselt, sest mul on liiga jälk olla. Phmt on artikkel valmis, aga ma peaks üle vaatama ja läbi toimetama ja siis veel ja veel, ja mida mina teen?
Paganama oigan ja hädaldan aint. 
Muude asjadega on aega - kuid mitte lõputult.

Selle keelelõigu sain alla. Uus küll end tarbima ei kutsu. Iu.

Annaks mingeid ilgeid füsioloogilisi detaile, ent olen liiiga väsinud. Ainus, mis meenub, on aevastus, mis oli nii intensiivne, et tatt lendas voodilinale. 

Aga jah. Tõenäoliselt lähtuvalt eelmises postituses räägitust olen endale taasavastanud muusika. Juba nädal aega mängib taustaks - vahepeal ma üldse ei kannatanud muusikat taustana. Paar laulu järjest mitmepäevaste vahedega oli mu mõõt.
Nüüd on tunne, et midagi on valesti, kui muusika ei mängi.
Ei, parandus. See tunne on aint siis, kui väga ei iivelda. Las praegu olla vaikne, vaikus hea. 

Eile rääkisin Tütarlapsele sellest, kuidas sündis film "Emperor's new groove". Muuhulgas filmi jaoks tehtud muusikast.
"Kes on Sting?" küsis mu kahekümnekolmene tütar süütult. 
Ma ei uskunud, et ta tõesti ei tea. Mida?!
Teisest toast hõikas Poeglaps: "No tõesti, KUIDAS sa ei tea?! Isegi mina tean, kes on Sting!"
Aga ta tõesti ei teadnud.

Vara veel

Kui ei oleks valentinipäev, ma ei kirjutaks teile oma armuasjadest - vähemalt veel - midagi. 

Sest miski pole natukenegi kindel, miski ei ole "jah, nii on", vaid aint "tundub, et vist on nii" ning noh. 

Mis me armuasjadest räägime, isegi toore seksuaalelu teemadel: mul on nüüd selja taga 11 aastat, mille jooksul kõik aset leidnud väga vähesed seksikorrad on lõppenud nii halva maigu ja tundega, et see oleks naljakas, kui poleks nii kurb. Ma ikka ÜLDSE ei oska seda meestega väga vahetute asjade ajamise värki, ma ei taha enam, ma ...
"Vaata mind, isegi minu vanuses leitakse veel sobiv partner ja ühine õnn!" võidaks seepeale öelda ja on ka reaalselt öeldud.
Mu arust ei ole üldse teemasse. 
Asi ei ole ju vanuses. Meenutame hoopis, et minu elu pikim suhe kestis alla 3 aasta. 
Et mu Suur Armastus lõppes aastal 2006. 
Et ma üldse kokku olen oma elus mingis paarissuhtes olnud väga heal juhul viiendiku sellest - pigem vähem. Lapsena ei olnud, see on nagunii mõistetav, sest ma olin laps. Aga ka kõike hilisemat kokku liites saab vast 8 aastat.
Ok, K-ga oleme sõbrad kauem olnud kui 3 aastat, aga kui arvestan aega sellest, kui ta end formaalselt mu partneriks nimetas - sest ma ei leppinud muidu - kuni paarisuhte-sorti natukenegi formaalse asja lõppemiseni, siis ikkagi alla kolme. 
Ja ta võtab väga olulise osa neist 8-st aastast. 
Korra suudlesime, jai.
Ma ei näinud ennast enam sedasorti naisena, kel üldse VÕIKS olla mingit muud sorti suhe kui K-ga oli. Seksita sõprus - ja K ei olnud armsama jaoks piisavalt hea sõber tegelt.
Mitte isegi, et kes mind tahab, vaid "selleks, et mina inimest tahaks ja tema mind ka, peaks nii palju nõudeid täidetud olema, et seda lihtsalt ei juhtu."
Ainult et - on valentinipäev. Armuasjad on teema. Ja minuga vbla juhtus võimatu asi. 
Mismoodi? Kuidas sedasi saab üldse? Mis ... mis?!?!?!

Teooria tasemel on huvitav: meil sünkab, sest ta on hästi minu moodi paljudes asjades. 
See ei too kaasa mitte olukorda, kus mõlemad tahavad endast rääkida ja keegi ei kuula, või et kumbki ei taha juttu alustada, ja siis jääbki vestlemata, vaid me saame üksteisest aru. Ehk (tegelt need on tõele mittevastavad näited, sest reaalsed asjad on natuke keerulisemalt ilmnevad) tuleb: krt, ma olen nii palju endast rääkinud, ma nüüd esitan küsimusi, et ta saaks omakorda endast rääkida. Või kui vestlus ei alga ega alga, siis üks alustab seepärast, et loomulikult teine ei taha, võtan selle ebamugava asja enda peale. 
Tema saab aru ja võtab asja enda peale sama tihti, kui mina saan aru ja võtan asja enda peale. Sest me mõlemad tahame rõõmu teha, vajalikud-kasulikud olla, teisele head meelt teha on nii tore. Nii magus tunne!
Sarnased.
Ürgsarnased.

Viimaks - VIIMAKS - ei ole ma olukorras "kui sa lased end hõisates ära kasutada, muidugi kasutatakse!" või "loomulikult ei pane ta tähele, et sa saad rämeda trauma ta käitumisest, ta käitub nagu normaalne inimene ikka!"
Normaalsed inimesed on suht väkad, ütlen ma õnnelikult. Tema on sama imelik kui mina, sama intelligentne, sama kehaline, oo, oo.

V.a. et ma tegelt ikkagi ei julge loota. 
Sest olen nii palju elult armuasjus vastu hambaid saanud.
Tegelikult vaatan, pea viltu, KUST seekord lüüakse. Ühegi ilmselget kohta ei paista, aga miski läheb kohe väga halvasti. 
Lissalt ei oska arvata, mis. 
Seda ma usun absoluutselt, et tema on siiras. 
Et mina olen siiras, ma TEAN.
Aga miski läheb halvasti. Vbla kuidagi seepärast, et ta elab kaugel. Miski muu mulle pähe ei tule. 

Aga kui ma olen avalikult kirja pannud, et nagunii läheb halvasti, äkki ei lähegi? Siuke - kodukootud-käsitööebausk?

Kunagi covidi ajal oli meil larparitega
siuke mäng, et tuli teha kodus olemasolevatest
asjadest kostüümiga pilt etteantud teemal.
Selle pildi teema oli "Suveöö unenägu"

Habisev lootus habiseb edasi

Kui ma olen emotsionaalse tõusu seisundis (ei tohi loota? ei ole mõtet? nagunii saan aint haiget? aga tundub nii lootusrikas!) ei ole mul isu. 
Kui ma ei söö, ei saa magada.
Kui ma ei maga, hakkab mul pea valutama. 
Ja peale hiljutist kogemust otsalõppenud sumatriptaaniga, kui ka minudocist ei saanud uut retsepti, sest mingite keskmiste arvude järgi söön ma migreenirohtu liiga palju, üritan sellega kokku hoida ja tavaliste valuvaigistitega toime saada ajani, kui Tõesti Vaja On. 

Otsustasin niisiis, et ok. EKL kandis mulle esimese poole stipendiumist üle ja selgelt pole ühtegi asja elus, mille peale ma rohkem raha tahaksin kulutada, kui migreeniravi, nii et lähen veebruari keskel jälle Confidosse. Seekordt mitte ATH, vaid peavaluprobleemiga.
ATH-d mul Confidos ei diagnoositud ja ma olen üpris verine sealse psühhiaater Sven Rebase peale, nii et väga tagasi ei kisu. Aga samas mõlemad vaimse tervise õed, kellega seal kokku puutusin, olid väga armsad. 
Ja migreenid on jäledad. 
+ ma ei jaksa üritada ehku peale midagi, kuhugi, kuidagi. Kui mul ON see raha ja tuttav veel palju kõvem migreenik ütles, et tema sai tõesti palju abi, ma proovin.
Äkki läheb hästi. 

See on nii nõme tunne, kus iiveldab ja pea kisub valutama ja ma ütlen endale, et pean sööma, ma pean sööma, aga samas, onjo, on mul märgatav kõht ja põlvepadjad ja no kui ma tahaksin välja näha nagu tüdruk, peaks ikka kümmekond kilo alla võtma. 
Ei, ma ei pea välja nägema nagu tüdruk. Aga mulle meeldib imetlus.
Ei, ma ei kaalu 74, kuigi ei tea, palju kaalun, pole kaalu kohanud ammu. Lihtsalt sellest 74 ajast on aluspüksid väiksemaks jäänud =P
Muud riided mitte, sest ma ei kanna eriti riideid, millle sees mingi +5 kilo märgatavad oleksid. 
Vaev on seal, kus ma tegelt ei taha süüa, isu ei ole, kõhnem olemine oleks paljude meelest kaunim ka - aga pean midagi endale sisse toppima, sest tervise peale hakkab. 
Peamiselt elan kohukestest praegu.

Kurat. 
Kurat!
Sellest on kaua aega möödas, kui ma midagi suuremat kui lahket sõna loota julgesin (ja enamasti sain isegi selle lootusega petta) ja kurat!!! 
Ikka ma loodan. 
On täiesti arusaamatu, kuidas ma niimoodi ehitatud olen, et kunagi ei õpi. 
Warrior ... 

Üllas mitteneitsi lendab ja sõuab ja ei ole eriti terane

Liiga palju elu, et tahaks kirjutada. 
Olen seda enne ka märganud: kui toimub, ma ei kirjuta. Või kui, siis lühidalt ja vähendades, sest ma ei taha ometi vale muljet jätta, ja nagunii loodan ilmaasjata. 
Samas ... samas.

Võiks ju midagi mõelda ja öelda?
Ei-ei, mõtlemine on ülemõtlemine, mõtlemist ei ole vaja tagant sundida, nagunii ma mõtlen liiga palju. 
(Kunagi Kaur kommenteeris, et mu nabauurimise postid on igavad, keegi ei viitsi neid lugeda, ja ma olin: "PÄRISELT?!" Sest mulle polnud pähe tulnud, et inimestele meeldivad rõiva-, poliitika- ja päevasündmuste teemalised postid, mitte mõtted. Minule on "mida-tegin-kus-käisin" postitused tapvalt igavad, tahaksin aint inimeste oma mõtteid.)
Sest mina mõtlen kogu aeg ja arvan, et teised ka mõtlevad, ent ei tea, millest. On väga huvitav teada saada, on ju? 
Pidev mõtlemine ongi ülemõtlemine, nagu selgub.

Aga kui päriselt oleks normaalne mõelda, kui olukord on mõtlemapanev ja võiks innustada tundma, kujutlema, plaanima, ma ei tee neist midagi. "Läheb, nagu läheb." 
Isegi mitte "ma ei saa midagi teha," vaid "ma ei tea ju, mida mu tegevused kaasa tooksid. Nii et kogu mu panus on teha, mis tahan. Asja üle mõtlemisest ei võida midagi, nii et parem mitte mõelda."

Kirjutan hoopis Totorost. 
Ta jäigi puusadest kangeks ja kuigi ma söödan teda spetsiaalse liigeste ravitoiduga (ja kontidega), neil päevil, kui ta valuvaigistit ei saa, on ta ikka selgelt passiivsem, õnnetum, söögiisu on vähem, jaksab minna toast tuppa ja räntsti! pikali vajuda, ning mul on temast nii kahju. 
Vahepeal oli tal parem - kuskil jaanuari esimeses pooles paar nädalat- ja ma arvasin, et nüüd läheb veel paremaks ja siis veel paremaks ja varsti on ta täiesti terve. 
Selle asemel läks halvemaks. Vahepeal lausa lonkas.
Samas valuvaigistid aitavad. Ja siis ma mõtlen Totorost nagu endast ning annan valuvaigistit, et elu elamist väärt oleks. Valu on kohutav, keegi ei peaks kannatama ilma lõputa - parem, kui ei peaks üldse kannatama.
Totoro on ka inimene. Ei tohi kannatada. Valuvaigisti!
Samas iga päev ei tohi vaigistit anda. Hakkab maksale.
No ma annan siis iga pooleteise päeva tagant. 
Nii et Totoro saab iga pooleteise päeva tagant valuvaigisti ja täna oli see päev, kui sai õhtul. Umbes tunni aja eest. 
Selle tulemusena on ta nüüd hästi õnnelik. Liputab mittemillegi peale saba ning naeratab, naeratab, naeratab.

Tegelikult - kui Totorost kirjutasin, võiks ju Karust ka? 
Sest tema on ka haige. 
Kõik lood, mida ma teadsin reaalsetest koertest ja kassidest, kes on šokolaadi söönud, olid "sõi, hiljem sain teada, et mürk, aga elas üle õnneks". Ehk jah, ma TEADSIN, et mürk, aga samas ei teadnud ma kedagi, kelle koer (või kass) oleks šokolaadi kätte surnud ja mu jaoks olid kõik hirmulood šokolaadist siuksed ... ...  Jah, AGA.

Nüüd, kui Totoro haiguse suurem draama läbi sai, viisin kassi hambakivi eemaldamisele. Ja no kui ta nagunii narkoosi all oli, võeti ka vereproov. 
Maksakahjustus. 
Maksa toetav toit (talle väga ei maitse, ent lepib) ja mõnd aega piinlesime kollektiivselt, sest talle tuli tablette sisse sööta ning see tähendas igapäevast stressi. Aga ma ei tulnud võõra abita sellele, et krt. Ma ju ise põhjustasin selle maksakahjustuse talle!
Või noh, teadmatusest.
Hakkasin ühele jutustama, kuidas kass šokolaadi sõi, ja tema oli: "Jaa, see võib maksakahjustusega lõppeda." 
Mispeale mul välgatas. Alles siis. Põhjuse-tagajärje kokkupanek.

Kui Karu meile tuli, ta oli valmis sööma  kõike. Läbi kilekoti saia ja sepikut. Makarone. Muidugi koeratoitu. Absoluutselt kõike. 
Nii et kui ta varastas ära mu värskeltküpsetatud šokolaadiküpsise ja sellest innukalt poole ära sõi, ma aint vaatasin heldinud naeratusega pealt. Aww, kiizu sööb ikka KÕIKE!
Alles mitme päeva pärast guugeldasin välja, et šokolaad on kassidele sama mürgine kui koertele. Aga no esiteks polnud selleks ajaks enam midagi teha ja teiseks ei tundunud kass õnnetu ega hädine.
"Vedas," mõtlesin ma ja hoidsin  edaspidi šokolaadiküpsised peidus.

Ja nüüd, 3 aastat hiljem, selgub, et kassi maks on kahjustatud. 

Moraal võiks olla: vähemalt üks lugu, kus kass saab päriselt šokolaadi söömise peale häda. 
Ärge jätke šokolaadi vedelema, kui teil on kõikesööv kass või varastav koer!

Päris hea vist

Huvitav, kas nüüd on jälle see olukord, kus on suht hea olla, elu tundub vahetute hirmsate probleemideta, nii et julgen end natuke sirutada, õlgu ragistada ja käin kõigile korraga pinda sellega, et miks ma nii valesti olen? 
Eks ma olen siin ka suht ebanormaalseid asju viimasel ajal öelnud, aga tundub, et võrgupäeviku lugejad on hästi välja koolitunud ja esiteks usuvad, mida ma oma tunnete kohta ütlen (mis on NIIIIIII tore, mulle käib ikka väga pinda, kui tullakse "see on valehäbi, tegelt sulle ju meeldib" vms-ga) ja teiseks ei kipu enam ka vaidlema, kuitahes vale mu öeldu neile ka näib.
Aga fb-s ikka õnnestub pikki kirglikke diskussioone tekitada, kusjuures enamiku sellest diskussioonist moodustavad minu kasvava ärritusega tulevad kommentaarid sisuga: "Jah, ma päriselt olen selles häiritud, ma ei kiru üht kogemust, vaid tõesti kogu tendentsi. Jah, mulle päriselt ka ei meeldi. Ei, ma ei ole kaamel."

Ja ma olen häiritud, ent tegelt ei ole isegi üllatunud ju. S.t. ma kirjutan ja jagan mõtteid, mis mu meelest on tähtsad, ja ma TEAN, et kuigi mu arust peaksid need asjad kõigile ilmsed olema, enamasti inimesed teevad teisiti ja kirjeldavad teistmoodi. 
Miks ma muidu üldse rahulolematu oleksin.
Aga ikkagi lööb karbi lahti, et ka täiesti toredad ja mõistliku inimesed on: "Mida kuradit sa ajad, jumala hästi on ju?"

Kuidas kõik ei näe, et võõra naisega flirdi alustamisel on: "Sa oled ilus," praktiliselt kõige halvem algus üldse? Kuidas kõigile pole ilmne, et koolides levinud komme - tõsi, see ON rohkem vana kooli pedagoogide jama - halvustada eksimise eest, on kogu õppeprotsessi saboteeriv ja kui lapsel on kooli ees hirm, on midagi väga valesti tehtud? 

Aga kui oma eluga piisavalt probleeme on, ega ma ei algata siukseid teemasid üldse. Litakaid "Miks sa niimoodi arvad, ilu kiitmine seksuaalsuhte algust üritades on hea ja põhjusega tava ja kooliharidus nii tore ja tähtis asi!"ei tule, sest kui mul suht hea ei ole, ma ei esitagi siukseid rahvale vastukarva mõtteid. Mul on vahetumaid muresid ja kuigi ma ka nende teemadel eriti ei kaeble, võtavad nad kogu mu energia ja jaksu ning ma olen vaikne ja vaevatud.
Ei käi oma ebaortodokssete mõtetega pinda, sest ei jaksa.

Ehk siis - kui mul tekivad sellised probleemid nagu praegu, on see märgiks, et mul on hea.

Mul on hea. 
Suht. 
Viitsin viriseda pisiasjade üle, aga praegu jätan avalikult virisemata. 
Välja arvatud masendav tõsiasi, et mind ei mõisteta. 
Normaalne oleks mõelda, et keegi ei armastaks mind, kui nad teaksid, milline ma salaja enda sees olen. 
Mina mõtlen, et kui inimesed teaksid, milline ma enda sees olen, nad armastaksid mind, aga ma ei suuda seda kommunikeerida. Kuidas rääkida tõtt niii, et seda usutaks?!

Pisiasjad suuremasse plaani mahutumas

Mul on igast indikaatorid märkamaks, et olen endale liiga teinud. 
Üks on, et igemed hakkavad sügelema. 
Ei, ei ole hambaraviline probleem, jah, lapsest saati juba samamoodi. Siis ma küll ei teadnud, millele sügelus viitab, vaid kratsisin suu katki ja parem ikka ei hakanud. Sügeles ja valutas korraga lihtsalt. 
Nüüd ei kratsi, vaid kannatan ja loodan, et mõne päevaga puhkan välja. 
Siis läheb üle. 
Kui edasi koorman, saan ilmselt ohatise ja on variant, et üks silmalaug läheb paiste. On läinud ka mõlemad korraga, aga üks tõmbab üsna ruttu tagasi. Halvemal juhul kõnnin selle teise paistes lauga paar päeva ringi. 
Ei ole odraiva ega midagi, ei valuta, nägemist ka ei sega, lihtsalt inetu.

Et mu igemed sügelevad, ei ole väga halb ja no kuni pea ei valuta, mis üldse kaevata. 
Aga ikka kaeban. Sügeleb, kurat! Ja midagi ei ole parata. Kannata ära. Kogu lugu.
Asjade vastu põrkamine ja kadunud koordinatsioon on muidugi ka. Häirib? Häirib. Kannatan ära? Muidugi.

Miski ei ole halvasti, kõik on hästi, ma lihtsalt ei jaksa. 

***

7 tundi hiljem tunnen, et mu paremasse suunurka hakkab ohatis tulema. Oeh. Paberkäterätiku tükike, immutada kange alkoholiga ja vbla tasuks magama minna.
Ok, mitte päris suu nurka. Teid raudselt ääretult huvitab, et sentimeetri jagu keskemale poole alumisele huulele.

***

Hommik. Kange alkohol aitas. Kipitus on väga nõrk, kohe läheb uus kompress peale ka.
Mul tavaliselt aitab, kui vara jaole saan. Kuigi päris sageli juhtub siis nii, et sentimeeter-kaks esimese koha kõrvalt hakkab ka kipitama ja tuleb kahte kohta alkoholiga töödelda.
Vara mitte jaole saamine juhtub siis, kui ma olen igast muid vaevu nii täis, et ei märka nii väikest asja nagu kipitus huulel. Õnneks juhtub seda harva.

Mitte et ma harva igasugu vaevu täis oleksin, aga ma märkan asju üldiselt. Kipun säärane olema. Märkan mitte ainult enda sees, vaid väljaspool samuti. Ei väljenda enamjaolt, sest kes olen mina, et teiste maailma sisse sõita ja öelda, et kle, sinuga mitte ei juhtu nii arusaamatutel põhjustel, vaid sa käitud sedasi, et muud ei saagi tulla? Seda enam, et enda puhul märkan sääraseid elulisi asju sama hästi, aga ega ma siis teistmoodi tundma ega eriti teismoodi tegutsema hakka oma valgustuste ja avastuste valgel. 
Kuigi märkan.
Elan ikkagi, nagu elan, nii hästi, kui suudan.
Arvasin ka, et kõik märkavad, lihtsalt on diskreetsed, ei ütle välja.
Muidugi tegelikult ei märka. Minu enesetapulugu, eks ole. 
Keegi ei MÄRGANUD, kuigi ma faking ÜTLESIN VÄLJA ka.

Mingil moel arvan harjumuste kujunemist, kasvõi ühe toidu iga kord samamoodi tegemist ka märkamise fenomeni alla käivat. Et kuna mina märkan nüansierinevusi, ei ole mulle  "teen hakklihakastet, teen samu liigutusi, võtan samu aineid" või "ärkan hommikul üles, panen programmi käima ja toimetan" kättesaadav, sest minu jaoks EI ole hommik ja hommik ühesugused ja ma ju tean, mis kappides on, mis ained just praegu on vaja ära kasutada, enne kui nad halvaks lähevad. Poolik pakk tomatipastat nt. Ma tunnen, mille järgi parajasti isu on või pole, et täna tahaks minna õue suitsule enne tavalist umbes-kell-kaks aega, et süüa samas ei taha jne. Mulle on igapäevased eluasjaolud nii erinevad, et ma ei tule isegi idee peale, et igal hommikul ühtemoodi käituda. Tunnen tugevat võõristust, kui keegi sellist eluviisi iseenesestmõistetavaks peab.

Ja teiselt poolt muudab see erinevuste märkamine kõige (nt toidu) tegemise "nagu peab" üpris keerukaks. St mina MÄRKAN, kas proovitud viis on kasulikum, kahjulikum või samaväärne sellega, mis varem. 
Märkan nt et maitsel pole vahet, kas riis enne kotist välja võtta ja ära pesta või keeta kotiga. Ilmselt kuskil mingite riisidega oleks, aga meie niigi ülipuhta toidu puhul - eip. Aga kui inimesel on peas aint teave "õigesti keedetakse riisi nii!!" tal ei registreerugi, et maitse on üsna sama.
Ma ei ütle, et täiesti sama. Eks mingid erinevused tulevad ka näiteks Eesti eri piirkondade vees keetes ja mingi mikrovahe tekib vbla ka pestes või mitte pestes. Aga kui mina vahet ei märka, peab tema ikka SITAKS tundlik olema, et märgata.
Sibul tuleb enne kuldseks praadida, kui küüslauk pannile lisada. Kana peab marineerima just sellises segus. Osta seesamiõli, kui seesamiõli retseptis kirjas on, muidu ei saa teha. Ära joo kohvi, kui sa magama ei jää. Ega vaata ekraane. Duši all peab käima iga päev. Koerakaka tuleb korjata koerakakakotti, mida poes selle nime all müüakse. Lapsed vajavad piire. Haridus teeb targaks.
Ja. Nii. Edasi.
See, mida ühiskond ütleb, peaks nagu üle olema sellest, mida ise kogen? Mingid keskmiste inimeste keskmised näitajad peaks mulle oma elu paika panemise juures päriselt abiks olema? 
Oh, te süütud suveaja lapsed ...

Samas on teemasid, asjaolusid, mis on teistele tuntavamad kui mulle. Neid on vähe, aga on - nt notsu ja Mairi ei kannata külma ja Epp pesumasina tekitatud võnkeid. Ma magan valges. Kui vaja, ka muusika saatel. Automürinast rääkimata. 
Mul on suht raske uskuda, et on teemasid, kus teised on päriselt tundlikumad kui mina. Ikka mõtlen, et nad on lihtsalt pirtsakad. Sest noh - enamikku erinevusi, mida mina tajun, mina ei rõhuta. Elan üle. Mis seal ikka. Miks nemad rõhutavad ja karjuvad? Pirtsakad.

Märkate vastuolu? Muidugi märkate. Mina küll märkan.
Aint tegelt ei ole vastuolu. Mitte et ma oma individuaalseid kogemusi usun, teiste omi mitte, vaid ma olen nii kaua nii kindlameelselt üritanud end ja oma elu mahutada väidete alla, mis väljastpoolt tulid, "riisi keedetakse nii," "hea suhte saad nii," "täiusliku ahjuprae saamiseks tee sedasi," "kodu tuleb koristada sedasi," "ära jäta märkamata seda, teist ja kolmandat" (mida mina lihtsalt ignoreeringi), "trenn, mis kestab alla 20 minuti, ei tee midagi," "mis on populaarne, on hea," "meie madrats annab hea une," jne jne jne, et nüüd ma ei usu mingit infot väljaspoolt pluss ma kahtlustan, et teised inimesed on ka lugenud-kuulnud igasugu "nii elu käib"-jutte ja neid uskuma jäänud. Ehk nad ei jaga mitte isiklikke kogemusi, vaid asju, mida kuskil ühiskonna- ja meediatasandil väidetakse, ja nad võtavad sisse, et nii peab, nii on. Usuvad ise ka üleni,
Mingi soovita valetada või eksitada nad lihtsalt imevad endasse ümbritsevad reeglid ja kombed ja esitavad neid siis kui enda omi. 

Ja ma ei usu.
Kui inimene kirjeldab täpselt ära, mida ta tunneb (nagu nt notsu on teinud), jep, tuleb ära. Hakkan tema probleeme kohe tõsiselt võtma. 
Aga kui ta ei ole nii lahtine või nii sõnaliselt võimekas, ütleb asju, mis kõlavad, nagu oleks ta neid kuskilt lugenud, ma ei usu. Ma arvan, et ta ONGI seda kuskilt lugenud - et tema tunded ei ole ehtsad, sest ta väljendab neid klišeelikult nagu ajakirjas.
Mis ei ole tegelt nii lahke, kui mulle meeldiks. Kõik ei ole sõnainimesed. Aga samas - kui ma ei usu, ma ei usu ja mul on ka mitteuskumiseks hea põhjus. Inimesi, kes mulle mingeid müütilistele keskmistele inimestele mõeldud jaburaid nõuandeid andnud ja minu isiklikke kogemusi ignoreerinud on, on palju, ning ma keeldun uskumast, et nad kõik olid pahatahtlikud mölakad. Või rumalad.
Heh. Ei, nad olid sageli võõraste teadmiste asjatundjad, magistrid, doktorandid.
Ok, päris doktorit pole olnud =)
Aga haritud inimesed on VILUNUD uskuma, mis neile räägitakse. See ongi hariduse sisu: usu ja jäta meelde, mida sulle räägitakse või mida tõenduspõhistest allikatest loed.
Nii et nad siiralt uskusid, et aitavad mind, juhivad õigemale teele. Teate ju, et maailm on TÄIS inimesi, kes usuvad, et haridus on hea asi ning kui keegi sulle midagi õpetab, õpetab ta õigesti ja nii käibki. 
Maailm on TÄIS inimesi, kes usuvad pigem juttu kui isklikku kogemust.
Ja mina ei usu.
Et ma ei usu ka "mõtle oma peaga" ebateaduslikku pudrujuttu? 
Nojah. 
Ma ei usu eriti kellegi juttu peale nende, kes on mu meelest isiklikult usaldusväärsed. Et ma usun teaduslikke uuringuid? Jälle notsu - heh, kes on isiklikult usaldusväärne KUIGI MA KAHTLEN ALATI KA TEMAS - on mulle mitte jutuga, vaid rahuliku enesestmõistetavusega näiteid tuues õpetanud, et faktid on uuringutes enamasti õiged. Aga mida neist järeldadakse, mis kokku tuleb, on juba interpretatsiooni teema. Mitte tänulikumad inimesed pole õnnelikumad, vaid õnnelikumad inimesed on tänulikumad. 
Nt. 
Aga järeldused? Aga "lahendasime ära, elu käib nii"?
Ma olen nii palju kordi kogenud, MILLINE möggga see on, et ei usu enam kedagi. 

Ja noh, ohatise  kipituse peale panen alkoholi peale. Sest see on isikliku kogemuse kohaselt hea meetod old. Ja miks kannatada, kui ka ilma saab. 

AGA

HOIATUS! Ma kirjutasin selle postituse peaaegu valmis, siis läksin muid asju tegema ja magama ja naastes mõtsin, et krt. Kas avaldada? Mitte et see tõsi ei oleks. Aga vbla on korraga natuke liiga alasti ja ründav ning tekitab soove mul soolikad välja lasta. Ehk: hoidke end vaos, palun. 
Vaoshoitud mõttevahetus on samas alati teretulnud. 

Vahepeal on mõned asjad juhtunud.
EKL leidis, et ma olen piisavalt kirjanik, et mulle loomestipendium määrata. 
S.t. seda ma lootsin end ka saavat, mitte lihtsalt "kui ei taotle, ei saa nagunii midagi," nagu kirjanikupalgaga,  aga samas: ma tean ka ammu, et enamasti lootused ei täitu. 
Seekord täitusid. 
4000 raha aasta peale ja tunne, et näe, hoolivad, näe, märkavad - phmt väga hea asi. 
Aga - eks ole, aga. 
Millegipärast tunnen rahulolu, ent mitte rõõmu. "Mhmh, ma olen seda väärt, tore, et nemad ka seda nägid," mitte "Emake maa, ma olen nende meelest parem, kui ma ise arvasingi, ma olen nii hea!"

Nüüd, järgnev idee ei tulnud mulle eile selle stipendiumi ja oma vaoshoitud reaktsiooni peale, vaid juba mitu päeva tagasi. Miks ja kuidas, ma ei hakka ümber rääkima. Pole vist väga oluline ka. Saabusid mitmed olukorrad - ja korraga hakkas valgus kumama kohale, mis on nende ühisosa. Aa, seal on sarnasused!
Avastus saabus. Sain valgustatud. Taas. Omaenda omadused ja reaktsioonid muutusid arusaadavateks. Muidugi. Muidugi!

Sellepärast ma tahan mõistetud olla.
Sellepärast ma nii sügavasse meeleheitesse sattun, kui kommentaatorid mind halvustavad. 

Ma olen omast arust hea.
Päriselt.
Ma teen oma parima, et hea olla ja see tuleb välja ka. Eriti edukas olen viimasel 8 aastal või nii, mil ma end täiesti puruks ei rebi teiste heaolu nimel ja küsin otsesõnu tunnustust, kui muidu ei saa. 
(Varem ma ei julgenud isegi mõelda, et olen oäriselt hea - oh, mis nüüd mina, see pisiasi. Ma peaks tegelt parem olema, aga ei suuda end kokku võtta. Ja kogu tunnustuse tõrjusin tagasi: see ju loomulik, pole kiitust väärt, mis nüüd mina. Mitte et ma hea ei olnuks, aga ise keeldusin seda tunnistamast ja keegi teine mind ka ei veennud, et krt, sa oled kangelane.) 
Nüüd näen, et olen suht ebaloomulikult hea. 
AGA.
Aga päriselt ma usuksin ja tunneksin, et olen hästi, maailm saab minu läbi parem, kui saaksin tagasisidet: "Sa ise ei saa aru ka, kui hea sa oled!" "Keegi teine pole kunagi isegi mõelnud selle mu mure peale, mille ebatäiusliku lahendamise eest sa praegu vabadust palud!" "SINA tegid tõesti hästi, MINA jätsin sind hätta!" vms.
Ma usun siis, kui teised märkavad. Et nad ei märka, sest neil endil on pihmetähnid? Et ma elangi täiesti teistsuguses maailmas ja mu tegusid ei panda mitte sinna konteksti, kuhu mina nad asetasin, vaid kontekstidesse, mis neile teistele loomulikud (ja mulle täiesti võõrad)? Et mind ei nähta mitte nagu mina olen, vaid nagu need teised on? 
Oeh. 

Jah, ma olen teistsugust tagasisidet ka saanud omajagu, tegelikult. Vaikseid erasõnumeid teemal, kuidas mõistetakse oma enesetapu teinud lähedasi paremini, kuidas ma valgustan varjatud paiku inimhingedes oma kirjutistega, kuidas teine tahaks ka olla nii julge kui mina. Kuidas on näha, kuidas ma armastan, imetlusväärne. Kuidas keegi teine ei ole aidanud, mis siis, et lubasid, ja mina isegi ei lubanud, aga aitan.
Kuid rohkem ikka: "Ega ta seda muidugi ei ütle, aga vbla ta tegelt soovib, et sa surma oleksid saanud," "uskumatult isekas," "halb, ülbe, egoistlik, teistele üldse ei mõtle" ja "mis õigusega SINA veel lapsi tahad?!"

Tegelt olen parem, kui ma isegi aru saan. Kui need põlglikud hammustajad võtaks sisse, mis ma tegelikult olen, mõtlen, teen, nad oleks: "Tehfakk siukseid inimesi üldse olemas on?! See on ebanormaalne, kui krdi isetu sa oled ja siis veel põed ka?! "Vabandust, et ma selle kuuekäigulise söömaaja eest, mille tegin, ikkagi viis eurot näkku teilt saada tahan, mul ei ole muidu endal toiduraha?" Kle, normaalne oleks, kui me vähemalt materjalid kinni maksaks sulle!"
Aga tegelt tuleb: "Miks sa arvad, et eriline oled? Sa ju ise tahtsid meid toita! Ma olen ka tasuta tööd teinud! Sa said vähemalt viieka praegu!" 
Ja ma lihtsalt - nojah.
Ega ma ei hakka ometi vaidlema ja tõestama =) Ma tahan, et inimesed ise mõistaksid ja kui nad ei mõista, sitt lugu. 
Aga ikkagi tahaks. 
Ma tahaks, et tuleks mõni ekssõber, võtaks mu käed pihku ja paluks andeks. Ma tahaks, et saadaks aru, kui hea ma olen, ja seepärast ka eeldataks, et ma annan andeks, minu käest tasub paluda.
Ma tahaks, et tuleks mõni vaenlane ja ütleks, et ta eksis, ma ei olegi väga hull. 
Aga ...
aga.
Aga inimesed ei ole sellised ja eriti ei meeldi neile tunnistada - ka endale - et nad eksisid. 
Ohjah.

Üks asi, mis aitas valgustusel tulla, mille peale ma "krt, ta ei saanud aru, krt" tundsin, oli see Mudlumi arvustus Vikerkaares. Ei, seal ei öelda otse halvasti millegi kohta, millest ma hoolin, ja kui mõnesid asju oletataksegi valesti, ma ei haavu selle peale. Kiita saan ju  ka omajagu.
Lihtsalt - see tunne, et mind ei mõisteta. Et ma teen oma parima ja no ei tule ära. 
Jälle.
Alati.
Mitte ootamatut õnne: "Oh, ta sai aru, ta sai aru neist asjust ka, mida ma puust ja punaseks ei teinud, vaid ainult vihjasin!" vaid alatine: "Nojah, ta midagi sai sealt. Mitte seda, mida ma andsin omast arust, kuid vähemalt midagi."

Mitte "Oh, ma olen tema arust veel parem kui enda arust olengi!" vaid "Nojah, kena."

Ja kogu mu elu, KOGU mu elu on selline. Ma pingutan ja annan oma parima kõiki asjaolusid arvesse võttes, ja siis saan pahandada millegi eest, mida kas nimelt tegin või mis on paratamatu kaasnäht nii hästi tegemisele, kui vähegi oskan, sest minu silmis ilmne üldine hea ei jõua pea kellelegi kohale.
Kirjutamine kirjutamiseks, elamisega üldse on sedasi.
Rahvas ei näe enamikku asjaolusid ja leiab nende kolme põhjal, mis nende ajju maandunud on, et halvasti tehtud. 
Kui keegi saab aru, saadab ta  mulle erasõnumi, et toetab, aga minu ja peksjate vahele ei astu.
Mis on arusaadav. 

AGA.

Sünnipäevapilte

Kokkuvõte pole saadaval. Postituse vaatamiseks klõpsake siin.

Ah armastus, sina kallis magus mesi

healthy romance starts w friendship

and bad romance starts w rah rah rah aha ha roma roma

Ok, mida ma nüüd tahtsingi öelda?
Tegelt ei ole mul väga hinge peal ka homne pilditegemise vajadus ja absoluutne ideedepuudus, mis mul sellega seoses on. Ehk on võimalik, et ei teegi pilti ja siis on veel võimalik, et lasen K-l (ta tuleb ikka külla, mis siis, et me enam paar pole) teha klõpsu alasti igatepidi tuunimata minust isegi ilma meigita.
Kuigi ma arvan, poosi võtan sellise, et näeks enam-vähem kena välja kõigest hoolimata. 

Aga võimalik ikkagi ka, et ei teegi pilti. Sest ma ei pea seda, ma ainult võin ja VÕIN ka otsustada, et ei taha. 

Nii et mida ma siis tegelikult tahtsin öelda ... 

Ilmselt ma tegelt tahtsin kirjutada romantilistest suhetest. Kuidas jaa-jaa, demiseksuaal on selle ametlik nimi, aga tegelt ma lihtsalt projitseerin tundeid sinna, kus neid ei ole. 
Ehk minu ettekujutus inimestest, eriti isastest inimestest, on, et kõva koore all on tugevad tunded ja neid ei väljendata, sest ... midagi-midagi ja/või veel pole aeg, tunne pole veel nii terav, et rebib end nähtavale.
Tera peab ikka väga sügaval olema, et korralik endassetõmbunud vaoshoitud mees välja näitaks.
Selline romantiline Soome (või ka Eesti) mehe stereotüüp. Karm koor ja pehme sisu seal all.

Kui mees kõnnib mul tänaval järel ja räägib, kuidas mu silmad on nagu tähed ja kael nagu luigel, ma eeldan, et ta räägib seda kõigile, kel tissid, mingit päris asja on täiesti mõttetu sealt isegi teoreetiliselt loota, ja phmt värisen vastikusest. Mulle on arusaamatu, kuidas siuke inimtüüp eksisteerida saab, ja pean neid süüdlaseks maailma ees juba lihtsalt olemasolemise pärast. 
Ok, otseselt  nii on teinud ainult lõunamaa mehed, aga kui mees kahe tunni minuga koos viibitud aja järel kutsub mu välja sööma või tantsima, mu reaktsioon on sama. Või veel hullem, ta näeb tänaval mu tätokat ja küsib numbrit. Või kui me oleme koos maganud, ta oli esmapilgul vastuvõetav, aga umbes lõhkeb pärast seda suurest arrrrrrrrmastusest ja väljendab seda pealetükkival moel. 
Seks on ainult seks, jumalanna küll, mida sa tahad must?! Sa ei tunnegi mind!
Jäle.
Päris tunded inimese sees kasvavad aeglaselt ja on liiga intensiivsed, et välja tulla enne mitmeid kuid - vahel aastaid. Eks ju, on ju?
Aint et tegelikult inimesed ei ole sellised. Kel on tunded, avaldab neid. Kui kodanik kuid ja aastaid tundeid ei avalda, neid pole.
Soome või Eesti tavaline vaikiv mees annab purjus peaga naisele vastu hambaid ning tahab kartuleid.
Nii lihtne ongi.

Aga mina ikka arvan, et kui tundeid avaldatakse, eriti kui otse ja kiirelt, neid tegelt raudselt ei ole. Minu jaoks on porno - see, mis üles kütab, see, mis fantaseerima paneb, elab sees nii tugevalt, et ma ei saa magada, vaid pean aina mõtlema ja mõtlema ja mõtlema, mastrubeerima ja mastrubeerima ja mastrubeerima - selline lugu (visuaalne porno üldse ei loe, see on mingi igav pealiskaudsus), kus tegelased ei seksi, ei suudle, ei räägi millestki muust kui ainult igapäevastest vahetutest asjadest või filosofeerivad üldiselt, aga aitavad, kaitsevad ja hoolivad üksteisest. 
Emake maa, kui kuum see on ...

Pole ime, et juba lapsest peale olin kummuli sõprussuhete ees raamatutes, aga armusuhted jätsid külmaks. "Kolm musketäri" oli mu jaoks maailmaromantiline raamat - aga naised seal ei läinud mulle üldse korda. Mileedi veel. Olgu, kuninganna Anna oli ka tegevuskatalüsaatorina oluline. Aga muu ... absoluutselt kõrvaline. 
Seks? Kuulge, see on lihtsalt tegevus. Sõpradega koos süüakse, juuakse, reisitakse, räägitakse, seksitakse - no mõnega ei seksita. Mis siis?
Seksitakse ka vaevu tuttavatega? No kui paremat pole, võib nii ka, ent issake, see ei TÄHENDA ju midagi! See on lihtsalt - seks.
Seks ei ole nii tähtis. 
Kõik ace-id ja arod ja polüamoorsed kodanikud näevad seda ühtemoodi. Seks on lihtsalt seks. Seks ei ole millegi sümbol, midagi püha, tehakse ainult lemmikinimesega vms - seks on lihtsalt seks. 
Ja kui selle külge riputatakse mingeid tundeid, kui seksi loetakse nende tunnete väljenduseks või põhjuseks või midagi, mul hakkab äärmiselt vastik.
Me käisime koos jooksmas, nüüd valitseb meie vahel eriline lähedus, me oleme üksteisele erilisemad kui muud inimesed, on mu jaoks umbes sama idee, kui usk, et seks on Midagi Erilist. 
Seks. Ei. Ole.

Aga ma kirjutasin läbi ja paremaks seda Rongimehega juttu ja no niiiiiiiiiiiiiiiiii kuum. Jah, mhmh. Seda Minu Rongimeest ei olnud tegelikult olemas, ma mõtlesin kõik ise välja. Panin välise käitumise konteksti, mille mina oma peas loonud olin, aga kuna see sobis sinna nii hästi, armusin ikka sügavamalt ja sügavamalt.
Me nii hoolime üksteisest, me näitame teineteisele oma õrnu ja valusaid hingetahke, me oleme üksteise jaoks alati olemas.
Oh, mis armas asi.
Mina olin talle päriselt ka see inimene, kellele võib kõigest rääkida. Mina rääkisin talle samuti --- peaaegu kõigest.
Et ma teda tahan ja igatsen, loomulikult mitte. Kammaan. See oleks ju ... iu! Ta oli oma naisega õnnelik ja rahul! Ma ometi ei tüki vahele.
Tema rääkis mullegi enam-vähem kõigest. (V.a. et ta kunagi ei öelnud mulle, miks ta alkoholi ei tarbi. Ehk üks level usaldust jäi ka sedapidi alati saavutamatuks.)
Aga muudest asjadest: piirideta kõigest.

Mis lõi väga karmilt vastu viimaks. Kui tema naine ära läks, korraks olin mina ja ma siis tõdesin, et sry, sa ei taha mind, ärme tee üksteist õnnetumaks, hakkas ta aktiivselt uut naist otsima - ja otsis täpselt nii meeleheitlikult ja nõmedalt nagu kõik need mehed, keda ma jälestasin ja kellest eemale tõmbusin. 
Uut naist. 
Ma üldse ei lugenud talle. Korraks vahepeatus päris naiste vahel, mille sai joonelt unustada. 
Saan aru, et ta eelmine oli tal väga ja väga hinges, aga et isegi plaastrina, isegi korraks-leevendusena ei kandnud ma kauem kui paar kuud ja kaks näost-näkku kohtumist JA et ta mind üldse ei hoidnud ka enam selle järel ... Brr. 
Ma sain tema otsingutest lähivaate. Ta ei tsenseerinud end minu ees või minu pärast natukenegi. Minuga räägitakse ju kõigest?
+ kui ta kedagi tahtis, näitas ta seda väga välja. Ka siis, kui ma otseselt pealt vaatasin, samas seltskonnas olin.
Sest kui inimesed tunnevad, nad ka väljendavad seda.

Aint mina ise ei näita tundeid välja, sest äkki teine ei taha, äkki ta tahab kuidagi muud moodi, oleme vaoshoitud ja väärikad, nagu peab vms.
K-le mingi aja möödudes ikka näitasin ja sain vastuseks: "Ööäämmmääämmm."
Millest ma järeldasin esimeste ahastuste järel, et mitte ta ei taha mind, vaid et ta ei taha väljendada. 
Et ta minuga edasi tahtis suhelda, oli  mulle võti mitte ahastada, vaid oodata. Ta ju hoolib, lihtsalt ei oska seda näidata?
Ja muidugi ma ootasin tühja. 
Kui ei väljendata, ei olegi midagi väljendada. 

Jaa, ma TEAN seda.
Aga - ei tunne. 
Kui krdi kuum see Rongimehe lugu mulle tundub ... ikka veel. IKKA VEEL. 

Ma ei ole inimene

Mul on jälle muljed, kuidas olen nii eriline, hämmeldus, kuidas teised ei ole, ja KORDADES suur hämmeldus, kuidas taas kukub välja nii, et mina armastan kõiki, tõmban end lahke olemisega varmalt ribadeks, ent saan hindamise ja tänu asemel veel sõimata ka, et miks ma normaalne ja nagu teised ei ole. 

Nii tavaline asi, et ma ei hakka isegi ära tooma, mis ja kuidas seekord. 
Hämmastav on hoopis, kuidas ma ikka veel ei ole omaks võtnud, et inimesed on SELLISED. NIISUGUSED. SELLISED ongi normaalsed inimesed, see ongi normaalne käitumine, seda inimestega teebki pidevalt tundmine. 

Püha perse. 

No pole ime, et mul kogu mõttte-tunde-elamise süsteem teistmoodi toimib ja ma laialt kiidetud positiivsest mõtlemisest rõõmu ja tänulikkuse või mediteerimisest rahu leidmise asemel tunnen end armetu petisena, kes ilmselgelt ei suuda õigesti mõelda, muidu ju aitaks.
Normaalseid inimesi vbla tõesti aitab. Mõtted tekitavad tundeid. Kohe uus viis elada, kui nad saavad terapeudi käest idee, miks nad teatud mõtete peale tunnevad, nagu tunnevad. Ei tohi neid mõtteid mõelda, tuleb mõelda muust ja probleem lahendatud. Tunded kohe nauditavamad.
Või et mediteerimisel saabuv sisemine tühjus on hea asi ja rahu.

Ainult et mina ei tunne nagunii. Mul ongi ainult mõtted. Mis tähendab, et esiteks olen mõtte peale "vbla mu hülgamishirm on seotud sellega, et ema mu beebina oma vanemate juurde jättis, et ise rahus Tartus eksameid teha" ammmmmmmu ise tulnud ja teiseks ei anna teadmine ja asja mõistusega võtmine mulle midagi uut juurde. 
Ma nagunii võtan mõistusega. 
Minu hülgamishirm ei ole ka irratsonaalne rabelus, purskuv tunne. See on elukogemusest tulenev tähelepanek, et kõik jätavad mu hätta ja enamasti ka maha. Nii on. See teeb iga kord haiget. Valu on ebameeldiv. Parem mitte lasta end hüljata, vaid minna ise ära, kui asi tundub juba kahtlaseks kiskuvat. 

(Mul oli plaanis ainult paari lausega teistsugune olemist riivata, aga selgelt isegi riivamine on hulga teksti andnud.)

Ilmselt see, et ma kogu aeg pai tahan, öelge mulle, et on hästi, öelge mulle, et ma olen kallis, öelge mulle, et teile meeldis mu raamat, olgu, kasvõi lõik sellest, öelge mulle, et teile meeldib mu naeratus, öelge mulle, et ma olen nii tubli, et põranda puhtaks tegin, öelge mulle, öelge mulle, öelge mulle! ei ole mitte selleks, et peletada halbu tundeid, vaid selleks, et tekitada häid. 
Kui on märgatav tunne, on enamasti juba hästi. 
Kui tunnet ei ole, siis baasolek on väsinud kurbus. 
Tunnete puudumine, kõige mõistusega võtmine on nii krdi raske. Muidugi ma tean ise, et ma olen tubli. Mis see päästma peaks? Teadmine ja mõistus ei anna midagi. Ma tahan tunnet, tunda, et olen hästi!

Krdi.
Raske. 

Mine teraapiasse ... ainult et terapeut ei saa mulle õpetada asju mõistusega võtma. Ma olen selles ääretult kogenud nagunii. Ta tundub mulle ainult loll, et ilmseid asju mingite avastustena esitab ja arvab, et see mind kuidagi aitama peaks. 
Kuigi, eks ole, maailm on täis inimesi, keda teraapia päriselt aitabki.
Ma ei ole inimene.
Ma olen mingi värdvorm.
Või noh, ma olen inimene, AGA.

Kuradile. Viimistlen jutu ära ja saadan koostajale, ja kurat kõige muuga. 
Mind ei hakata kunagi armastama. 
Mind ei hakata kunagi mõistma. 
Aga vähemalt proovin oma parimat selleks, sest armastatud olla on ainus, mida ma tahan. Mida ma vajan. Vajan. Vajan. 
Vajan.

Maailmas juhtub

Olen ikka veel (kolmas päev pärast lugemist?) šokis artikli peale. Enne kui ma lingi annan, lugege tumblrist pärit hoiatusi:

Triggers include, but dare I say, are not limited to -

Sexual assault and misconduct

Anal, digital, oral, and vaginal rape

Forced urine/faeces consumption

Vomit/forced vomit consumption

Financial abuse

Gaslighting and manipulation

Sexual conduct in front of a minor (NG's son) 

Sexual humiliation and degradation

Disordered eating, anorexia, and bulemia

Suicide, suicidal ideation

Self-harm

Child abuse

Scientology

Cult abuse

Drowning

Corporeal punishment

Intentionally painful penetration

Exploitation

Grooming

COVID-19

Classism

Overt and implied threats of homelessness

Endangerment of vulnerable women by parties who knew or suspected harmful behaviour/complicity in harmful behaviour

Homophobia - specifically, disregarding stated LGBTQIA+ identity during proposition/advances

Ehk siis: tegu EI ole kerge lugemisega. Ma ütleksin, kui välja arvata mõned eriti võikad pornolood, mille peale nooruses sattusin, kõige vastikum asi, mida ma üldse lugenud olen - jah, muidugi on inimestega tehtud palju hullemaid asju, aga üldiselt võetakse need kirjanduses või ajalookirjutustes lühidalt kokku. Ei minda detailseks. Ja kui minnakse, on tegu kohutavustega (à la ristilöömine), mitte ilgustega. 
Lugege, kui suudate taluda.
Ma ei mõelnud enne avamist ja lugemist midagi - tõsi, selleks ajaks polnud ka keegi veel hoiatusposte teinud - ja mul on teist päeva peavalu. Täna on leebe, saab hakkama. Eile mõtlesin tõsiselt kiiirabi kutsumise peale. Aga viimane 100 mg sumatriptaani aitas magama jääda ja ärgates oli palju parem.

Link.

Kusjuures ma ei ole shokis tegude peale. 
Halbu asju tehakse, ma olen kursis. 
Aga et see inimene on 20+ aastat jutlustanud inimeste vastu kena olemist, korraldanud põgenike aitamise kampaaniaid, olnud LGBT+ kogukonna normaliseerija, igasuguse rassisimi vastane, organiseerinud toetuskampaaniaid vaesunud kirjanikele, ja tema põhiidee, mida ta korrutas ja korrutas, oli: "Be kind to people," muudab vist ... jah, ilmselt muudabki mu maailmatunnetust. 

Sest mina teen vastupidi. S.t. mina näitan pigem ennast halvemana - olen piinlikult aus ja kui saab mitutpidi võtta, pigem kahtlen endas ja ütlen halvemini - sest ma ei taha iial kellelegi pettumust valmistada.
Mida arvad minu puhul saavat, ka saad. 
Kui üllatud, siis meeldivalt. 
Ja ma ikka mõtlesin, et mina olen oma meetodiga natuke äärmuslik, enamasti inimesed esitavad end paremana - aga et avaliku persona ja eraelulise mina vahel nii suured käärid saavad olla, ma lihtsalt ... mul ei tulnud pähe. See mõte tundub nii võõras.

Jah, ma tean, blogides ikka jookseb aeg-ajalt läbi, kuidas "no me ju ei tea X kohta kõike, kõike ju blogidesse ei kirjutata" ja "palju jääb pinna alla" ja tegin mõttes mingit õlakehituse ja noogutuse vahelist liigutust, sest no tõesti: on mingi hulk asju, mida ma lihtsalt ei taipa kirja panna, ja mingi hulk, mille osas mul (vähemalt varem, aga tegelt praegu ka, lihtsalt vähem) oli diskreetsus ehk pole minu asi jagada, see on teiste elu ka. Ja no kuigi need asjad ei ole minu meelest mu olemuses osas tähtsad, nad on olemas. 

Nüüd ma lugesin seda artiklit ja ossapüss.
Väga palju mõtteid.

Kusjuures ma arvan, Gaiman ei olnud silmakirjalik ses mõttes, et südames tundis üht, aga rääkis teist. Aastakümneid.
Ma arvan, ta uskus ja usub ikka, et inimeste vastu tuleks lahke olla, inimesed on kõik inimesed, hoolimata nende varanduslikust seisust, nahavärvist, seksuaalsest sättumusest vms. Lihtsalt "Ma ei suuuda käituda hea inimesena, aga kui ma innustan teisi head olema, on see ju veel paremgi tegelikult!" ning teeb kodutust perekonnata väga traumeeritud lesbilisest noorest naisest oma seksorja. 
Talle isegi lapsehoidmise eest maksmata.

Mul läheb veel aega, et sellega harjuda.

(P.S ma arvan, et Amanda Palmer on rohkem ohver kui midagi muud seal loos, aga ma olen ka tumblri-reaktsioone nähes teada saanud, et enamasti on inimesed tema peale pea sama vihased kui Neili peale.)

Ma soovin talle palju-palju head, palju rõõmu ja rahu. Aga oleks ikkagi ka tore, kui ta mind meeles peaks

Olen seda palju kordi varemgi teinud. 
Vaadanud ennast kõrvalt ja tuvastanud, et no ei ole normaalne. 
Kuigi sõna "hull" ei kasutanud. 
Isegi minul on mõned kartused ja kõhklused sees olnud ja väga võimalik, et mõned on ikka veel. Kunagi kartsin end hulluks nimetada. 
Vähemalt seda enam mitte. 

Mida ma seekord hullusena tuvastan: näen, et ma teen midagi, mida inimesed üldiselt vist mitte. Taas ja taas avastan, et kui ma meenutan mingit asja ja aega intensiivselt, ma tunnen jälle neid toonaseid tundeid. Näen asju nagu ma tookord nägin. Kõik on alles, miski pole kadunud, lihtsalt - vahetult kasutamatuna tolmu all udune. 
Pühi tolm ära ja kõik on sama intensiivne kui tookord.

Teen tööd. Üks vana lugu, veebis mingil kujul avaldet ja paberile pakutud, ent tagasi lükatud, on jälle ületegemisel. 
Ma tean, et see on hea lugu. Arvasin nii juba 8 aasta eest või vana ta ongi.
Aga samas: jutu viimistlemine on tegelikult nagu kivist kuju välja raiuva skulptori töö - lõigata maha kõik, mida vaja pole. (Olgu, kirjutada on selle võrra lihtsam, et saab osiseid ka tagasi panna või lausa lisada.) Ja kui ma olen liiga veendunud, et on juba hea, ma ei lõika piisavalt.
Ma näen juttu kirjutades seda, mida ma teha tahtsin, ja kui see on hea, see on nii hea ja omg, jess!
Vahel ei ole. Muide. Kui mulle ei tundu see, mida ma teha üritasin, joovastavalt hea, olen tegelikult oluliselt objektiivsem - kui ma ei vaimustu ideest, ma ei muutu nii pimedaks selle ees, mis päriselt olemas on.  
Ja siis läheb aeg mööda. 
Ja veel aega mööda. 
Ja veel - ja kui ma siis uuesti loen seda üsna algset varianti, on kõik valesti. 
See, mida ma teha tahtsin on ikka veel imehea, just sedasi on vaja - aga on nii palju ülearuseid konarusi, mõttetuid kaunistusi ja samas paar ilmselget vaja-sirutust on puudu. Oh, kui palju tööd ja süvenemist on veel sisse panna tarvis! 

Juhtumisi on mul nüüd tööna käsil üks neid lugusid (selliseid ikka on, millegipärast on need paljude inimeste lemmiklood ka), mis räägib mehest, keda väga armastasin, ning on kirjutatud ajal, kui ma teda veel armastasin. 
Algul oli väga raske seda juttu eemaloleva pilguga lugeda, selle sisse minna ja õigeid tundeid tabada proovida.
Sest noh.
See oli valus.
See jutt on väga minu ja Rongimehe larbitegelaste lugu, aga natuke otsesem, natuke julgem ja vahetum - sest ma olin kaua aega ääretult diskreetne, ei tahtnud kunagi peale käia, ei tahtnud kunagi isegi vihjata, et keegi peaks tegema midagi, mida ta iseenese tarkusest teha ei kavatsenud, ja me ei mänginud kunagi midagi armuasjus selgelt. Piiri peal - aga mitte selgelt ühel pool piiri.
Samas ma mäletan ju ka päriselu. Natuke väga identne ja ometi üldse mitte.
Ta ei hoidnud mind tegelt valu eest, ta ei ohverdanud midagi, ta hülgas mu, mis siis, et hiljem kohutav oli. 

Mul on see tekst käes, töös ja kohati on lugu väga hea, sugestiivne, vahetult tunnetav.
Loen, kuidas "Miski Musta silmades suri, kuigi ta nägu vaevu ilmet muutis. Leena ei oleks osanud öelda, kuidas, aga ta nägi seda sulgumist, surma mehe sisimas sama selgelt nagu küünla kustumist," ja näen Rongimehe nägu JA samas tean, kuidas seesama Rongimees jättis mu poolnülituna tünavale, sest "ta ei osanud midagi teha" ja no PERSSE.
Nii palju segaseid tundeid, mida kunagi selgeks ei saagi, lootus, et südamepõhjas ta armastas ja teadmine, et tühi lootus oli, kõik segamini.
Ma tunnen neid tundeid jälle.
JA samas see kirjutatav lugu räägib ju tegelikult heast ja ilusast.

Ah, mida ma valetan. Mingil moel ta ikka armastaski mind.
"Ma ei ole mitte kunagi midagi raskemat teinud kui tol korral sind haiglasse vaatama tulemine oli."
Ta on raskeid asju teinud, ausalt.

Ja kunagi saatis ta mulle laulu. 
Tollal ma veel kuulasin muusikat ja ta saatis mulle väga mitmeid laule.
Aga see oli üks neid ... erilisi.

 

Deadagi taamid

Olen viimasel ajal nii palju nõusid lõhkunud (kohmakus, mitte leegitsev veri), et kuigi mul oli neid omateada varuga, hakkas nappus tunda andma. 
Tegelikult oli ka kogunenud ka terve kilekotitäis pojale väikeks jäänud rõivaid ja jalatseid.
Kaks head põhjust külastada kauplust "Sõbralt sõbrale".
Sain esikukappi ruumi, uusi taldrikuid ja ühe suure puuviljakausi pluss ostsin rõivatüki, mis oli lihtsalt liiga lahe, et poodi jätta. 
Mul on nüüd must, liibuv, kapuutsi ja laienevate varrukate ning laia punakuldse ornamentpaelaga kaunistatud õhukesest sametise pinnaga materjalist kleit, mis tõstab esile kõik mu voldid ja kumerused - aga mu meelest mitte ebameeldivalt, vaid kuidagi hirmus lahedalt. Umbes "jah, mul on väljakumerduv kõht ja puusadel sangad, kas pole imeliselt seksikas nii selgelt kehaline olla?"
Olen rahul. 
Kuigi hoobilt ei tule pähe, kus ja millal seda kanda. 

Kui pea ei valutaks, oleks päris kõik hästi. 
Isegi peavaluga koos on üsna hästi ikkagi. 
Ilmselgelt pole valu väga hull (veel) ja ehk hirmsaks ei lähegi, nüüd, kus koju jõudsin ja sumatriptaani kohe sisse sõin. 
Kuigi selle taseme valu on juba väga kindlalt kasvav ilma migreenirohuta. 
Ja tegelikult ... tegelikult on mul nagunii vaja duši all käia ja migreenirohi alla, dušš peale aitab päris sageli peavalu vastu. 
Nii et vabandan, ma ei kirjuta seda postitust veel valmis, vaid lähen sooja vee alla. 

***

Ma tegin kõike, mis oskasin, kaasa arvatud teise migreenitableti võtmine ja magamine, ja ikka valutab. 
Ei kirjuta praegu edasi, liiga halb.

***

Viimaks on parem.
Mitte päris hea, aga noh: kui ma jääksin oma tegevustega ootama, et päris hea oleks, ma ei saaks eriti palju tehtud.
Ei, ma ei lähe ka magama, kuigi homme peab üsna vara ärkama. 
Lähen kassil hambakivi eemaldama. Algul oli see plaanis oktoobris, kuid oktoobris oli mul raamatukogutuur ja raamatuesitlus, sain teada asju, mis mind politseiga rääkima sundisid, ja siis jäi Totoro haigeks ning kõik plaanid lükati ebamäärasesse tulevikku.
Nt kassi hambakivieemaldus jaanuari.

... oi, täiesti teine teema! Sain lausa rõõmsaks praegu =D 
Tsiteerin jüri Kallast, sõnasõnaliselt: "Triinu Meres, mine arsti juurde, arst aitab. Ja kui ei aita, siis rongid veel käivad."
Kümme minutit hiljem kustutas ta selle kommentaari ära (veel pool tundi hiljem ka mitmed teised, naaatukene vähem ekstreemsed), kuid ma sain adreka üles ja meele rõõmsaks. 
Vastikule inimesele on NII TORE mitte meeldida!
Ainus, mille üle ma ikka imestan: miks mõned mu meelest täiega toredad inimesed teda ja ta naist lembivad? Nagu ... neid ei häiri, et ta nii tige on, kui miski ei meeldi v?
Aga noh ... pole minu tsirkus, pole minu ahvid.
Lihtsalt kuna ta mulle avalikult sedasi ütles, leian, et on väga ok seda mälestada ja jagada =) 

Nüüd on adrekas nii üleval, et peavalu läks kohe üle.
Emake maa, kui tore on! 
Eriti kuna see kõik toimus kena inimese ajajoonel, kes mind kaitsma tuli ja seega sain ka tunde sisse: mitte ainult mulle ei tundu Jürka käitumine jabur, vaid teistele samuti. 
Meeldivatele ajuga inimestele nt.