Roosid, suudlused ja loojang

Need sõrmed sai ikka vist mõraseks kukutud. Kui nad ikka veel ei liigu ja ootamatult langevale riidetükile ette jäädes vandumavõtvat valu põhjustavad.
Tüüpiline. 
Kõik vigastused ja hädad, mis otseselt talumatud ei ole, on niisiis talutavad ju. Ilmselt talutava valu juures midagi hullu lahti ei ole, luumurd kõlab nagu midagi hullu, järelikult kui mul on talutav olla, on luud terved. 
Välja arvatud et 9 päeva on möödas ja kasutada nende sõrmede abi, et tühi seljakott kapi ülemisele riiulile lükata, on mõeldamatu ja no ei.

Aga kuna sõrme ülemisi lülisid nagunii kipsi ei panda ja ma hoian neid niigi, sest muidu on valus, ega mõrade olemasolu või puudumise kindlakstegemine suurt midagi muuda. 
Nii et tegelikult vahet ei ole. 
V.a. et luumurd kõlab kangelaslikult. Kõlab, nagu poleks mõningase vandumise saatel äratalutav, vaid hirmus. 
Häh. Proovige migreeni. 

A muidu on tegelt hästi. 
Nädalavahe oli rämeraske, aga lõppes hästi õnnelikult ja eile sai õnnele veel kõrge kuhi peale, sest inimesed olid minu vastu nii ilusad ja head.
Ostsin uue kasutatud arvuti, sest win10 tugi lõppeb, aga win11 mu vana arvut ei kannata. Tuttav müüs  ja ma mõtsin, et jess, kaks asja ühe hoobiga - saab uue masina ja kenale inimesele raha anda.
Ma üldiselt eelistan oma raha anda kellelegi, kes mulle meeldib.
Kui on ruumi valida. (Loe: ma pole parajasti neetult hinnatundlik.)
Ergo veidi kallimate ja paremate pitsade ost poja sünnipäevalõunaks toredast väikesest pagarikojast, üks sitaks kallis kleit tütre sünnipäevaks eesti kleiditegijatelt ja hunnik raamatuid Varraku soodusmüügilt nt. 
Kaltsukad meeldivad mulle kõik juba idee poolest, aga kuidagi tundub Sõbralt sõbrale ikkagi lahedam kui Humana, sest nende tegevusala ja eesmärgid lähemad. 
Ja muidugi kui mul tekib mõni teise ringi pood, kust mitu imehead ja imeilusat asja saadud, sellest saabki mu lemmik. 

Olgu, ja niisiis kirjutasin sellele tuttavale. Läks paar päeva aega, ma juba kandsin endale raha kogumishoiuselt üle, et talle maksta, ja ta tuli arvutit mulle ära tooma. 
Koju.
Nukerdas siin jupp aega, et kõik tööle saaks. Et mu kontod igal pool avaneksid (kui microsoft mulle mailile kolmanda "on see ikka sinu konto? sisesta uus kood!" saatis, vabandas, nagu oleks see tema süü) sõi mu suppi - mulle hirmsasti meeldib inimesi toita, kuigi supp oli mage, nagu hiljem avastasin - ja kui viimaks kõik tehtud, ütles: "Kuule, mina ja Kaur teeme hinna pooleks, sa ei pea midagi maksma."

Ehk siis tuli mulle koju kohale, ei mingit liikumisstressi ega postkontoris järelkäimist, oli meganunnu, tegi tasuta tööd ja andis kauba peale ka uue kasutatud arvuti.

Ma nüüd olen veidi aega põrmustatud.

Inimesed ON vahel mu vastu ikka eriliselt ajuvabalt lahked. Ega tema ja Kaur esimesed olnud. Ma ei ole kõiki kordi isegi kirja pannud, kui mind potsatades tagumikule on löödud minuga NII HEA olles. 
Ja ilm on kaunis, ikka veel on september, migreenid on taandunud kahele ühe pisikese tabletiga leevenduvale nädalas ning Tütarlaps käis poja sünnipäeva puhul külas, nii et mängisime BISMARCKi ja nii tore oli. 
Mis siis, et kaotasin.

Ja Dropkick Murphys on varsti käes =)

Muutusi on - või pole ka

Kirjutasin jutu valmis. Huvitaval kombel ei ole üldse vaimustuses, et oo, jumalanna kui hea! vaid pigem veits mures. 
Et kas lugejale tundub üldse hea.
Äkki on valesti. Liiga pikk rauge lõpuosa. Ennast kordav esi- ja keskosa. Äkki pole üldse loetav jutt?

Kes seda küll testloeks võõra inimese pilguga? Kas see üldse on loetav? Nii keeruline ... ei, ma saan toime, leian kellegi kuskilt või loodan iseenda peale või mingi kolmas variant. 
See vaimustuse puudumine on äkki ka lamotrigiinist? Meeleolu stabiilsem, sest meeleolustabilisaator peal? 

Igatahes ei tunne ma tormilistest tunnetest puudust. Sest head lootes (väga intensiivselt lootes, peaaegu kindel olles) oli pärast vastu hambaid saada ikka kohutavalt valus. 
Enamasti sai. 
VÄGA valus.
Ei, "ära siis looda" EI olnud vastus. 
Ilma lootuseta tahtsin lihtsalt kogu aeg surra. Miks vaeva näha, kunagi ei lähe midagi paremaks. Läheb kas halvemaks või jääb umbes samaks ja miks siis üldse. 

Ning nüüd on täitsa okei olemine. Elusündmused üldse ei rebesta sedasi. 
Normaalsed inimesed tunnevadki nii v?
Nooojah ...
Kusjuures ega ma ei TUNNE, et ma teistmoodi tunneksin. Tundetasandil pole midagi märgata. Lihtsalt mõistusega tean, et varem oleksin selles olukorras olnud X-sugune ja nüüd ... üldse ei ole. 

***

Unustasin ära, et muudes asjades kui peavalu ka sant olen. 
Kaotasin vasaku käe tõhususe, kuna kukkusin, ja pidin seega asju tegema parema käega. Millega seoses puistasin põrandale laiali tabletipurgi sisu. Kallasin piima kruusist mööda. Viskasin kassi liivakasti puhastades sujuvalt kühvliga junni õhku. Õnneks maandus see tagasi liivakasti, nii et ei pidanud kakat põrandal koristama. 
Pole ammu märganud, kuidas mu parem käsi kontrollimatu on, aga muidugi.

Kui ma teen asju vasema käega, ega eriti ei märkagi. Kui teen paremaga, juhtub päris palju. Iga tund umbes. 

Aga paraneb, paraneb. Vasak käsi on iga päevaga parem. 
Arvestades, et ikka on keskmisi sõrmi raske liigutada ja kuigi vorstjas paistetus on alla läinud, sinised on jätkuvalt, oli alguses vist päris halb. 
Takkajärgi saan aru. 
Ma tahaks pai ja hellust, aga elu nagu ikka. 
Mis teha.

Osades asjades loll

Tasakesi kirjutan. 
Kõik sõrmed ei ole kasutuses, aga nendega, mis saadaval, saab toime.

Oot, ma panen teile pildi ka. 

Pilt on eilsest.
Täna näeb tegelt hullem välja,
aga pole üldse nii valus.
Kaunilt sinine (isegi mitte
lilla) sõrmede peopesapool on peidus.
Tänaseks on see värv tumehall.

Energia on suht madalal ikka. Ei jaksa, ei suuda, ei kandideeri ühte programmi (sellesse, mille jaoks tuleks oma teksti tõlkida - kas ma üldse mainisin? Vbla ei maininud, sest ma ei ütle ju, et kavatsen teha, kui ma pole väga kindel, et sel hea tulemus on. Ma ütlen: "Ma tegin,") ei korista, ei põe ka, et koristamata.
Ja nõusid pesen aegluubis ja vähe. 
Täna ütlesin Poeglapsele, et kule, mul on valus. Pese ise.

Miks ma enamasti ise pesen? Raudselt mitte seepärast, et Poeglaps on mees. Tütarlapsega koos elades teeksin samamoodi. Sest kui mul ei ole raske teha (ja enamasti ei ole), mul on kergem ise sooritus ette võtta. kui küsida. 
Ma küsin, kui pean.
Kui teine tee oleks nii palju vaevarikkam, et sellest pääsemiseks võib isegi küsida. 
Ja see on, muide, edasiminek. Varem ma ei küsinud üldse teistmoodi kui: "Ainult siis, kui see sulle vaev ei ole, ma saan ise ka hakkama, aga ..."

Väsinud olen küll. 
Mul on vist trauma old?

Ega ma siis, kui jama käsil, aru ei saa, et jama on. Alles pärast kontrasti põhjal taipan. Kui saab nii palju paremaks minna, oli enne väga halb, mitte et raske, aga saan toime. 
Vt. ka "aga miks ta enne abi ei otsinud, kui end tapma hakkas?!"
Sest ma arvasin, et vaev on samasugune kui teistelgi, ma aint olen eriti hädine, et seda ära ei saa kantud, dohh.

***

Väga hea, väga väga naine, läksid magama. kui kohutav väsimus.
Mitte nii hea: ei jäänud magama, ainult pea hakkas valutama.
Oletatavasti olen näljane. 

Aga samas - 14. kuupäevast saati pole valutanud. Great success!

Mul on ikkagi väga tegev ja tihe elu. Ehk tegelikult ma oleksin peaaegu eile Tartusse sõitnud, sest Hilisõhtune kabaree, ja ei läinud ainult sellepärast, et lisaks minu personaalsetele hädadele olid mu potentsiaalsel seltskonnal omad jamad ja kaht kokku liites sain, et jään parem koju.
Emake maa, kui õnnelik ma hiljem selle otsuse üle olin. Eriti kuna õhtul hakkasid sõrmed tunduma nagu rongi rataste alla pistetud ja rong millegipärast ei lõika neid maha, vaid lömastab rütmiliselt iga rattaga. 
Pagana pikk rong oli ka. 
Ega tänagi tulemata jäänud. Aga päris nii hull vist ei ole. Kui parasjagu ei trüki, vaid kätt püsti hoian, on peaaegu ok. 

Seisin kohvimasina kõrval, käsi püsti, nagu väga innukas koolilaps.
Olen ma üldse rääk kirjutanud, kuidas mul nüüd kohvimasin on? Mingi peaaegu üheksa kuud juba? Võtmesõnad on tasuta asjade turg fb-s ja Malongo. 
Põhmt on see espressomasin nime poolest, aga kuna me laseme kaua joosta ja hiljem ongi lahjem, tuleb täitsa tavalise kohvi moodi. 
Aiinult kui kuuma jooki tahta, tuleb piima soojendada, enne kui kohvile lisada. Masin vist laseb mingit 75-kraadist vett ise.
Esimesed kuud viitsisin piima soojendada. Siis leidsin, et soe (mitte kuum) kohv ongi parem. 

Vahepeal masin streikis. Hakkas tööle raputamise, koputamise, kauem soojenemise, veepaagi augus surkimise ja igasugu muude veidruste järel. Me ei jätnud midagi proovimata.
Ilge jama, me olime juba harjunud, et vaja aint vänta keerata ja kohv tuleb. Mitte et peab kannu tegema.
Otsisin netist õpetust, kuidas puhastada, ega leidnud midagi. Keerutasin masinat käes, et kuidas lahti käib, ja see tundus mulle täiesti ligipääsmatu. 

Siis tuli K külla, avas masina 4 sekundiga ja ma märja lapiga võtsin pruunid osad üle, nii et need läksid jälle valgeks. Pani kokku tagasi ja ma igaks petteks loputasin veel äädikaveega läbi ka. 

Oo, kui libedalt ja leebelt nüüd kõik käib! Puhas nauding.

Jaa, esmalt oli nii:

ootused: et kang käiks kergemalt ja kohvil oleks teistsugune maitse

reaalsus: kang käib kergemalt ja kohv maitseb ... kohe võtan esimese lonksu

äädikaselt

VÄGA äädikaselt

peaks vist veel puhast vett masinast läbi laskma, see küll joogiasi pole

Aga kolm kruusi puhast vett hiljem oli juba päris hea. Ja veel kaks kruusi hiljem julgesin taas kohvi teha. 

nii. piim klompi ei läinud, great success

ja maitsebki teistmoodi!!!

great success!!!

pehmemalt

selle peale, et loputada, enne ei tulnud.

osadel teemadel inimene ütleb mulle mingit asja, mille ta just teada sai, et kuule, see, hea idee, onjo?!

ja ma olen: mis ta arvab, et ma olen loll v? Ma olen seda teadnud 20 aastat!

ja osades asjades anna mulle algkooli-tasemel ideid ja ma olen "oi, tõesti! hea, et ütlesid! Poleks ise selle peale tuld!"

Näiteks et kohvimasin tuleb äädikalahtusest enna puhtaks loputada, kui sellega kohvi teha.

Kas teil on ka nii? Et mõnes asjas eneselegi ootamatult paduloll?

Aastapäev ja muud asjad

Mul on 11. surmaastapäev. 
11 on tähtis, sest mulle meeldivad arvud, mis koosnevad samadest numbritest. 11, 22, 555, 666, 8888 ja nii edasi lõpmatuseni. 
Sel teemal võiks kõvasti mõtteid jagada, aga lisaks tuli värske elamus ja seda tahaks ka.

Värske elamus on, et kukkusin.
Kuigi ma kogu aeg kurdan, kuidas pea käib ringi, koordinatsioon kaob ära, põrkan vastu uksepiitu, torkan endale küüne näkku (viis päeva oli märk näha, veri väljas, korralik), ma eriti ei kuku. 
"Võitmatu tasakaalutunnetus!" nendin iga kord rahulolevalt, kui end jälle enne tasakaalu saan, kui maha lendan.

No seekord osutus võidetavaks. 
Jooksin koeraga, ülekäigukoht, nii et kas autot ei ole, ja ülejäänud mõtted ka mujal. Emotsionaalselt olulistel teemadel. Jalg läks veidi valesti maha, liiga varbaga, ja kuigi ma sain aru, et valesti, kuidagi ikka ootasin, et päästan enda ära. Nii et üllatusin täiega, kui asfaldile kõhuli käisin ja nii korralikult, et ikka näoga ka. Vasaku käega pidurdasin, nii et vasakul käel kolm sõrme on kõvasti põrutatud ja juba sinised. Verd nõrgub ka taskaesi. 
Tõusin istuli. Koer seisis keset sõiduteed, nii et karjatasin korra valu pärast ja kutsusin ta siis kähku enda juurde. Ta tuli innukalt ja üritas mu nägu lakkuda. Võtsin rihmast üsna ta kaela lähedalt kinni ja karjusin veel. Teate seda kõris värisevat tunnet, mis tekib, kui karjuda valjusti ja kontrollimatult? Vot sedasi. 
Kusjuures mõtlesin, et ma ei pea karjuma, jaksan ka vapper ja vait olla. Aga milleks. Kurat, ma sain kõvasti haiget!

Pilt on tehtud umbes kuu enne Rongi.
Ma arvasin, et olen liiga paks. 
Oh, lapsuke ...

Minu ümber kogunes neli naist. Kaks neist pelgasid pisut koera. Kas ma tahan, et nad kutsuks kiirabi? Eiei, ei ole vaja. Üks ulatas mulle koti, mis oli eemale lennanud. Üks rääkis, kuidas külma peale. Üks rabas mu käest ja üritas sõrmi painutada. See oli valus. Soovitas arsti poole pöörduda, ta töötab meditsiinis, tal on siukeste asjadega kogemusi. Pobisesin, et phmt on mul ka õendusharidus. 
See jalg hakkab ka hiljem häda tegema. Praegu ei tunne, aga hakkab, ütles ta.
Mhmh. 
Et ma ei jaksa arstidega jamada, jätsin rääkimata. 
Nad lasid mu tulema ja sammusin pisut juhmistunult viimaks üle tee. 

Ei, kiirabi ei oleks vaja olnud.
Korjasin end kokku, mõtlesin, et prgut, koer on ikka vaja ära jalutada, poes on ikka vaja käia ... ei lähe koju. Teen oma asjad veidi tuikudes ja ettevaatlikult ära.
Tegin ka ja surma-aastapäeva puhul ostsin endale kaltsukast viie euro eest  väga mõnusa, kuigi suht mõttetut tumeda taku värvi Benettoni kleidi ja vaarika-pannacottasid vastavatud Rimist. 
Peaks neid nüüd sööma. 
Isu küll ei ole ...

Kodus juhtus veel huvitavaid asju, aga kuna olin sellest kukkumisest äksi täis, ei lase end neist eriti segada. On nagu on. 

Silmanurk on ka ära äestatud nagu tüüpilisel koduvägivalla ohvril. 

Eile sain kätte oma jutukogu autorieksemplarid ja klanisin Poeglapse endast nendega pilti tegema. Valgus oli imeline, kõik nii hästi ... aga tema oli millegipärast meelde jätnud, et pilte tuleb teha alt üles, et inimene pikem paistaks. 
Et see rikub näo ära ja minu nägu on mu oma arust mu parim featuur, ei olnud ma piltidega eriti rahul. Paar leidsin, mis enam-vähem. Üks läks fb-sse, teise saate teie. Pealegi annab see kena võrdluse minuga 11 aastat tagasi, mil see pilt ka veidi alt üles sai tehtud.

Poeglaps tegi

Ma pole siin üldse seletanud, kust jutukogu pealkiri.
Ei, see pole ühegi jutu oma. 
"Tavaline," sest algelemendid on suhteliselt traditsioonilised. No ... enamasti. Setting nagu tavalistel iidsetel või üsna värsketel muinaslugudel. "Niimoodi lugusid jutustatakse."
Aga ma toimetan nendega natuke teistmoodi.
Sealt "teistmoodi." 

Muinasjutud täiskasvanuile ja mitte väga ettearvatavad.

Kuram, kuna ma kukkusin oma sõrmed vigaseks, ei saa isegi näpukat teha. No mis elu see on?!

Elus elu, väga väga naine, elus elu. Sa oled elus ja kukud ja saad haiget. 
See on elu. 
Ja vahel on joobnustvalt hea. Nii hea, et selle nimel tasus ellu jääda. 

Muusikat ka. Ma olen seda lugu kunagi jaganud, aga see on mu viimaste päevade laul old.

Põrgut, ma tõesti peaksin sööma.

Šokolaadikook näkku ja magusad pritsmed

Krt, Dropkick Murphys võiks juba homme olla =)
Mul on nende konkreetsete keskeas meestega ikka nii palju ühist - noorematega, kui nad nooremad olid, oli vähem. Aga viimasel viiel aastal on neilt nii palju kulda tulnud, et kütan end juba üles.

Üldse on elu hea

"Teistmoodi tavaline" on kaks päeva tagasi trükikojast tulnud, nii värskelt, et isegi mu autorieksemplarid pole veel pakiautomaati jõudnud, aga on JUBA saanud rohkem tähelepanu, kui kumbki mu romaan. S.t. arvustatud veel ei ole, aga mult võeti intekas. 
Mitte väga pikk, aga väga ilus =) Olen veidi elevil. Äkki seekord läheb hästi ja märgatakse rohkem.

Psühhiaatrile ütlesin, et kõik on magus nagu šokolaadikook ja tema ütles, et noh, kui probleeme pole, raviskeem toimib, saame kaks korda aastat kokku ja sellest piisab.
Kui tekib probleeme, muidugi saab jälle kohtuda ka.

Päike paistab, mu lemmikaeg aastast üha kestab, vananaistesuvi - kuulge, kui selle nautimine on vana olemise märk, olin ma kaheteistkümnesena juba vana - on kuldne ning vahepeal on vihmavalanguid, mis on ikka veel soojad. 
Ja ma kirjutan juttu, mis röövib kõik mu aja, aga kuna ta ka edeneb seetõttu väga kiiresti, ehk jõuan ikka kõik muud asjad, mis plaanis, samuti ära teha.
Plaane on mustmiljon. Isegi EKL-i sügisesele väljasõidule otsustasin minna. Mul on vaja Algernoni üks pisike jutt tõlkida (olen veerandi peal), lähen Lingu Kaisa eestvedamisel toimuvale hilisõhtusele kabareeetendusele, mul tuleb surmaaastapäev, ja täna lähen sõbrale külla.

Aga pean tunnistama, et kirjutamisind juba neljandat päeva järjest on kõige imelisem.
Väga ammu pole olnud tunnet "ma pean seda kirjutama, ma pean kohe"-
Oot, ei. Mida ma valetan. "Kolhoosi missi" järel oli ka! 
Oh, võibolla on see kõik imelise lamotrigiini süü =) Tasandas ära mu ahastused ja valud ja nüüd kõik kiirgab ja särab. Ma olen lahti, aga see ei ole valu, mis sisse tuleb.Tuli hoopis täiesti ootamatult, kuidas väga austava ja viisaka tooniga noor mees mult inteka võttis ja pakkus, et võib "teie" öelda ja hästi formaalselt ja ... mille peale ma muidugi kohe "eieiei, niimoodi ma ei oska" ütlesin.
Aga respekti tajusin ikka ja see muutis mu vaimustusest lõkerdavaks.

Aga jah.
IKKAGI.
Joosta alasti tänaval või Smash shit up =)

Elus rollimäng

LARP, kus käisin, oli väga lahe. 
Te kõik, kes te ei tulnud, jäite põnevast kogemusest ilma. 
Väga algajasõbralik - osad inimesed ei olnudki iial rolli mänginud ning said oivaliselt hakkama.
Minul oli väga meeldiv. emotsioonid said äratatud, vabanemistunne oli reaalne ja kuigi ma olin pärast sitaks väsinud ja võtsin sisse kaks paratsemooli, migreenitabletti ei olnud vaja. 

Ma loodan varsti ka pilte saada oma poseerimisest Tom of Finlandi modellina (miinus suur fallos ja muud komponendid peale nahast rakmete), ent seni jahvatan sellest, KUI tore on nordic larp ja KUI hästi oli mäng stseenideks jagatud ja KUI kaunid olid noored mehed seal. 
Ma ilmselgelt olen nordic larpi fännina vähemus, sest peale minu oli rollimängijate kogukonnast kohal vaid Alleria, kes tegelikult organiseeriski selle sündmuse Tallinnas toimumise.
Mäng ise on soomlaste tehtud ja varem palju kordi mängitud. 

Stseenid, mis algasid ja lõppesid vastava aja vastava meeleoluga muusikaga, olid igaüks eri kümnendist ja meile öeldi umbes ette, et mis juhtuma peaks.
Absoluutselt ei seganud teadmine, kuhu me jutuajamine välja peaks jõudma ega see, et kostüümid mängu jooksul ei muutunud.
Samas kostüüm oli olemas, korraldajad andsid selle. Väga sobilik ja osa mängust - algul kõvemini kinnitõmmatud ja kitsas, mängu jooksul üha lõdvemaks lastavate osistega.

Natuke jäi kriipima, et ma ei mänginud privaatstseene ühegi mehega. S.t. mängus olin mina ka mees ja seega oleks meestehuvilist meest tegelikult emotsionaalselt lähedasem mängida päris mehega, sest mulle ka mehed meeldivad ju. 
Aga mul on raske võõrastele läheneda läheneda, nii et võtsin need, kes mulle lähenesid.
Ja lähenesid aint naised, kuni tuli grupisuhtlus ja kõik mängisid koos. 

Vähemalt pauside ajal või lõpubriifil komplimenteerisin neid mänguväliselt. 
Mille osas olen endaga rahul. 
Ütle hästi, kui on midagi öelda! 
Üks kena noor mees jäi komplimeneerimata =/ 
Millest on kahju, sest ta paistis natuke ebakindel ja abitu, inglise keel oli ta oma sõnade järgi ta "kolmas" ja tegelt oleks tahtnud talle ka kerge enesekindlusetõuke anda. 

Kõige kergem oli "May I say something personal?" ja noogutuse peale "You are very pretty," öelda sellele, kes kõige vabam, avatum, väga gay ja tõesti väga kaunis.
Pealegi oskas ta tegelikult eesti keelt ka. Mitu aastat siin elanud ja muidugi oli mul "oh, ta nii tore, kohaliku keele ära õppinud ja puha!" Ent kuna mäng oli inglise keeles, ma ei lülitunud väga ümber. Isegi ühe oma eestlasest mängupartneriga rääkisin inglise keeles.
Teine ütles, et kuule, me võime eesti keeles rääkida. 
Hiina poisile oli esialgu raskem hästi öelda. Ta oli nii reserveeritud ja kogu aeg peadpidi telefonis iga pausi ajal, aga debreefi ajal sain jaole. Sest seal me rääkisime kõik omavahel ning ta polnud telefonis =)

Ja üldse, ma ei pea mitte põdema, et üks jäi komplimenteerimata, vaid rõõmus, et kahele sain öeldud!
Jee mina!
Naistele ... nende osas mul ei ole seda "kõigi emme, pean kaitsma" tunnet. Naistele ütlen aint siis, kui on midagi erakordset =P Mängult koju tulles nägin rongijaamas ilmselgelt mingile üritusele minevat daami vanuses umbes 60-70, sillerdava liblikatiibadega maskiballimeigi, kõrge halli paruka ja pika edeva lilla-türkiisi-halli kombinatsioonis särava korsettkleidiga.Pikad kindad olid ka.
Talle küll ütlesin, et väga kaunis. =)
Oligi.

Mulle hirmsasti meeldib, kui mingis tavaelu kontekstis tänaval või igasuguse temaatikata ruumis on keegi oleku ja rõvastusega, mis sobiks hoopis kuhugi mujale. 
Mis te arvate, kas ma käisin mängupausi ajal kõigi oma nahkrihmadega õues suitsu tegemas või jaa?

Tuli ära

Viimaks ometi on mu kuningapõli alanud ja kirjastus Fantaasia on välja lasknud mu jutukogu. 

Kaas on petlikult kirev.
Jah, see on mingi traditsioon. Ulmeteosed peavad sellised välja nägema, et ulmikud ostaksid. Kohe kaant vaadates saab aru, et see on ULMEteos.
Ma mõistan, et teil, lugupeetud kõrge kirjanduse huvilised, on veidi raske alla neelata, et hea raamat võib olla niisuguste kaantega - aga samas. Liisi pilt on ilus ja kui nüüd mitte mõelda sellele, missugune normaalne raamatukujundus enamasti käib, vbla saate alla neelatud. 
Sisu poolest on tegu minu meelest hea asjaga (ma ei ole tegelt enda suhtes kriitikata, aga õnneks lööb see viimasel ajal välja enne raamatu trükkijõudmist) ning samas teosega, mis annab end kergemini kätte kui "Omasid ei jäeta maha". 

"Omasid ei jäeta maha" on nii kihiline, et ka terane lugeja võib täiesti vabalt valesti aru saada. ja vbla ma tõesti olen olen osasid asju valesti väljendanud. 
Sashi arvustust lugedes jäi silma, et tema sai Mõistatuse ja Vikatite ühendusest palju varem aru kui mina autorina ootasin, ja lõppu pandud vint ei mõjunud üldse vindina. Miks see kõik seal?!
Kuigi hm. 
Nüüd ma olen juba ise spoilinud ja kõik, kes praegu loevad postitust ja hiljem raamatut ... 
Ma ei tea, kas see ongi halb. 
Lugeda tasub ikka, see ei ole ühe-mõtte-raamat.

"Teistmoodi tavaline" on muidugi veel vähem ühe-mõtte-raamat, sest pole romaan, vaid jutukogu.

Minu jaoks on see muinasjutukogu, kuigi otseseid muinasjutte 3/13.
Palju on kui mitte õnnelikke, siis õnnelikjaid lõppe. Ütlematajäänu - ma enamasti jätan vähemalt mõne asja kindlalt ütlemata - võimaldab igaühel vaadata lugusid läbi oma prisma, ent kui lugu on peamiselt helgetooniline, võiks ju loota, et edasigi läheb hästi. Ja kui lugu on kurvatooniline, võiks lõpuks ju midagi hästi ka minna, onjo. 
Vähemalt võimalus õnnelikuks lõpuks jääb õhku.

Üllatavalt palju on lugusid, kus põhitegelased on heteroseksuaalsed mees ja naine. 
Üllatavalt mulle endalegi - ma ei pea end just eriliseks punaste-südamete-ja-kommikarbi-romantikuks. 
Tõsi, neist lugudest päris mitu on sellised, kus mees ja naine on mingisuguses hoopis teises võtmes seotud kui armulugu.
Ikkagi "Teistmoodi tavaline".
Vabalt võivad mees ja naine mitte armastajad olla, isegi kui juhtumisi on abielus.
Ent siiski - kui juba on korralik armulugu, on sel õnnelikjas lõpp.
Püsib tämapäevase muinasjutu normides.
Te ju teate, et loo lõpp on lihtsalt jutu õiges kohas poolijätmine? 
Nüüd igatahes teate. 

Neis neljas loos, mis üldse mees-naine teemat kuskilt nurgast ei vaatle, on jälle muid muinasjutulikke jooni. Kas keskkond, vorm (üks päris muinasjutt on selline, kummituslugu on selline) või mõlemad.
Nii et minu arust väga muinasjutukogu.
Enamik mu kirjutatud jutte on seal sees. Mõned, mis mitte kuskil mujal ilmunud pole, samuti, nii et isegi suurtel fännidel on põhjust osta või raamatukogust võtta. Mõned jätsin välja - selle, mis "Kübekes eluterves vihkamises" ilmus, sest liiga värske, ja "Supervõime", mis lihtsalt polnud piisavalt hea ja küllap ma mõne ka unustasin.
Üks pole lihtsalt üldse ulmelugu, kuigi ma muidu võtan ta täiega omaks. Ilmus kunagi maaelujuttude kogumikus "Mullast oled sa võetud".
Aa, ja muidugi jäid välja need, mis on juba "Kuigi sa proovid olla heas" või "Omasid ei jäeta mahas" sees. Sest need ei ole mu jaoks enam jutud, vaid osad  suurematest tervikutest. 

Nüüd võib mulle kirjutada (kes seda veel teinud pole)  ja pakkuda end avalikult ilmuva lugemismulje eest raamatut saama. Ma arvan, 4 tk võin välja küll jagada, tundmata, et ma pärast kellelegi kallile kinkida ei saa või mulle endale ühtegi ei jää vms. 
Klassikalisele ajakirjandusele seekord ei saada. 
Kuradile. 
Las kirjastaja tegeleb levitamisega, ma ka inimene. 

Muidu on nii, et põlen seesmiselt. 
Tahaksin seda lugu kirjutada. Tahaks toda hoopis. Millega alustan ... tegelt peaks hoopis kandideerimispaberid ära tegema - nad ei vali mind, aga proovima peab. Emake maa, ma pean paar lehekülge oma töödest neile tõlkima ka ... mille ma võtma peaksin?
Tahaksin fb-s karjuda, et vägivald ON ajuti lahendus ja fakk teie kõik, kes te halate Charlie Kirki üle, aga ei halanud varem tapetud demokraatide pärast. Tahaksin alasti tänaval joosta - ok, jalatsid võiksid olla - ja teada, et ma julgen, ma julgen, ma teen, mida tahan. (Ainult et ma ei viitsi selle jamaga pärast tegeleda, mis tekib.) Tahaksin.
Aga olen taltsas ja viisakas, kena isegi.
Peaaegu malbe.

Mu septembri see osa, mis tuleb, on hirmutavalt Asju täis. 
Algab homme, kui lähen Tom of Finlandi teemalisele larpile. 
Kes tahab, tulgu ka - pilet ei maksa midagi (kui just ise ei taha maksta, see võimalus on) ja korraldaja oli nats mures. Pileti on küll võtnud nii palju inimesi, et mäng saaks toimuda, aga mis siis, kui mõned kohale ei tule? Pilet ei maksa ju raha! 
Nii et tal (ja mul) oleks hea meel, kui sa tuleksid. Ka ilma piletita, üllatuskülalisena. 

Raamatuteteemaline

 Oo, arvustus "Omasid ei jäeta mahale".

Oh, keegi on viimaks tähele pannud, et raamatu algus ja lõpp ei haagi =) Mul oli seda kirja pannes täpselt see tunne, et on algus ja on lõpp, aga need ei ole ühe loo omad. Algus on ühele ja lõpp teisele. 
Sash arvab, et eksperiment ei õigustanud ennast, aga mina arvan ikka veel, et õigustas. Et viimane peatükk annab eelnevale uue vaatenurga, mitte ei jookse sellest üle. 
Aga kuna talle kokkuvõttes ikkagi meeldis ja paljud asjad, mida tema märkas, on ka just need, mida ma kirjutasin, olen rahul.

See lause poisilt: " „Ära vaata mu peale nende heade silmadega, muidu mul tekib lootus.”
See oli mulle väga tähtis.
Algselt on see pärit mu Poeglapselt. Isegi ei mäleta, millega seoses, aga lahvatas mu peas nagu ilutulestikupatarei. "Ma pean seda kasutama!"
Ja talle töötas! Jai!

Poeglaps tegi pilti

Kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et Sash (ma tegelikult tunnen teda natuke, seepärast nii familiaarselt) sai aru, et see on tõsine raamat. Thefakk  "säärane lapselik võime unistada"?! Mis Mudlum luges seda raamatut ikka v?
Sash selgelt luges. Kõik ei meeldinud ja mõnd asja, mida teadlikult tegin, ei närinud läbi, aga ta sai vähemalt peamisest aru. 
Jess.

Samuti sain "Loomingust" tööpakkumise. Kirjutada rubriiki "Kirjanik loeb" 10 000 - 15 000 tähemärgine tekst.
Tiivustusin. Kahe päevaga valmis. Kuigi pärast saatmist üle vaadates tuvastasin 1 lausestus- ja 3 täheviga, paar komaviga oli ka. 
Ja sõnakordused.
Aga ma usun, keeletoimetusega saadakse toime.
Ikkagi EKL-i ajakiri.

Iga kord, kui keegi mulle suht tundmatu isik mind Kirjanikuks arvab, olen korraga rõõmus ja jahmunud.
"Mis nüüd mina" on jube kõvasti sees.

Osalesin ka "Lugemistunnis". Olen äärmiselt kõrgmõistuslik ja lugev isik!
Olgu, kui ma lugesin 40 minutit tunnist, see loeb (meelega) ju ka?

Üldiselt ega ma palju järjest lugeda jaksa. Väga hea raamat peab olema, õige hetk just selle raamatu jaoks ning miski muu tegemist vajav ei tohi kripeldada .
Ja üldse, kuidas ma loen, ilmub varsti "Loomingus", nii et ma ei räägi sellest praegu pikemalt.
Pildil on ühtlasi mu sooja suve põhiline riietus. Sest palav on ja miski peale voodilina ei tundu piisavalt õhluläbilaskev, lotakas ja mõnus.

Ei, jutukogu pole ikka veel ilmunud.
Still not king yet.

Maisematel teemadel

 "Teistmoodi tavaline" pole IKKA VEEL ilmunud. 
Ma juba mõtlen, et "Südmuste horisondi" (sari, mille sees ta ilmub) kaanekirjade paigutus on otseselt inetu ja krt, oleks ikka pidanud peale käima, et sarjaväliselt. 
Ja et sõna "kosmoseooper" tegelikult sobib ainult hädapärast, oleks ikka pidanud selle tagakaanetekstist välja jätma. 
Äkki oleks pidanud Varrakule pakkuma, oleks saanud "väärikama" jumega raamatu ja seda loeksid võibolla needki, kes mul seniste kogemuste põhjal kannul ei jookse? (Mulle väga meeldib, et joostakse, et selge oleks. Fännid on nii toredad!)

Ehk mõtlem kõiki neid negatiivseid mõtteid, mida varem ei mõelnud, sest enam ei saa midagi muuta ja nüüd võib endale kahtlemist lubada.
Üldiselt ma ei luba. Igasugune otsus on parem kui otsustamatus ning ma olen täiega väärt minema kergema vastupanu teed.
Niigi teen endale elu raskeks, nii et kui tingimata ei pea, parem ei tee.

Aga kui raamat ei ilmu ega ilmu, hakkan teda mõttes edasi-tagasi veeretama ja igasuguseid mõtteid tuleb pähe. 
Muide, olen märganud, et kasutan asesõna "tema" ka seal, kus enamik inimesi ütleks-kirjutaks "see". "Hakkan seda oma mõttes edasi-tagasi veeretama."
Aga minu jaoks on "see" miski, mil ma ei taju isiksust olevat. Kindlal raamatul, kui see päris labane ei ole, on isiksus. Kaunil tikitud mantlil, mida aastaid kandnud, on isiksus. Päikesel on isiksus. Puudel ka. Isegi päikeseloojangul võib isiksus olla. 

Täna olen väsinud. Mitte nii väsinud kui eile (hüsteerilisest kakspäevakust teisipäev-kolmapäev rääkimata, see oli juba tasemel "migreen, mis viimaks tabletihunniku peale üle läheb. ning suutmatus süüa ja võimetus magada"), ilmselt homme on veel parem. Ent kui ajus keerleb, et peab tööd tegema ja varsti veel igasugu asju, lubatud meelelahutusi ette võtma ja oh aeg, ma pean temaga ja temaga ja temaga ka varsti kokku saama, lubasin ju ja ...
... ei ole väga meeldiv. 
Nii et võiks tulla mingi hea lohutav asi. 
Lilli Luuk kirjutas mulle maruarmsa kirja vastu, aga kuna sellest on ka juba paar päeva möödas, olen seda täna ainult korra üle lugenud ja päris ei aita enam. 
Miks mu raamat juba ei ilmu, ah?!

Ok, võtan põranda puhtaks ja teen kätekõverdusi.
Peamine põhjus põrandat puhastada on viimasel ajal soov kätekõverdusi teha. Sest panna peopesad mullapurule on ebameeldiv. 
Tehtud.
Vaikselt võimekus pumpasid teha tõuseb. Ma ei ole kindel, kas rohkem trenni teha millekski hea on, aga paar päeva tagasi viisin kassi vaktsineerimisele ja see tundus küll kergem kui vahepeal, nii et ilmselt on jõudu ikkagi juurde tulnud. Ja hämmastav küll, aga venitamine tõesti kasvatab painduvust. Tõsi, tuleb tagasi palju rutem, kui arvanud oleksin, nii et vahepeal mittevenitamine (paar aastat) ei teinud midagi väga hullu.
Kas ma olen väliselt kuidagi muutunud? No ei.
Aga jõudu on tõesti rohkem. Eile tantsisin omaette muusika saatel ja kaks laulu järjest suutsin nigu midagi.

Autor on elus

Kui ma poleks nii väsinud, et kõik pidurid kadunud, ma vist ei kirjutaks teile. 
Aga ma kirjutasin ühe kirja ja jutu vahepealse asja, saatsin ära juba mitu tundi tagasi ja misMÕTTES ta pole midagi öelnud?
Saatsin sama teksti veel kahele inimesele, et näete, sellise asja kirjutasin.
Üks ei öelnud midagi, teine suure kangutamise peale, et midagi halba küll öelda ei ole.

Ehk mul on positiivse tagasiside puudus ja no kui selle juba tehtud asja peale ei saa, kirjutan võrgupäevikusse. Siin vähemalt loetakse, kui ka ei kommenteerita. 
Ja lühendatud-nuditud versioon sest kiri-jutust ilmub homme Loteriis arvustusena. 
Väga ära lühendatud. Aga asi seegi.

 ... natuke olen solvunud ka.
Lilli Luuk (see, kelle "Kolhoosi missile" homme arvustus ilmub) (näe, siin) kirjutab nii hästi, nii elusalt, nii tungivalt - ja on nii kuulus ja hinnatud.
Ometi, ometi: kui MINA sarnast lugu pakkusin "Vikerkaarde", pakkusin "Loomingusse", pakkusin "Feministeeriumi", keegi ei tahtnud. 
Olgu, see oli üsna toores tekst, kindlasti mitte nii kaunis ja pildiline kui Luuki lood. Kui ma ta uuesti kätte võtaksin, tuleks kindlasti palju parem. 
Aga siiski. 
Sisuliselt väga sarnane.

Kunagi kirjutasin "Arengu".
See oli ka ... sarnane. Teatud moel. 

Nüüd ma võtan ette ja loen läbi kõik Luugi intekad ja "Kolhoosi missi" arvustused, mis kätte saan. 
See naine kirjutab nii hästi, et isegi mina olen kummuli.
Kade ka. Ma tahaks samuti tähele pandud ja kiidetud olla!
Aga põhiliselt kummuli.

Võibolla võtan varsti käsile hoopis selle loo, mille kõik tagasi lükkasid. 
Te ilmutate sarnastel teemadel asju, ilmutage see ka!
Kuigi puändi teen veidi ümber. 
Ma ei tea, kas sõna demiseksuaal ei läbinud toona toimetajate meeli kui moodne ja hip kväärivärk, sest oli liiga uudne, aga enam ei läbi see MINU meeli võtmes "ei ole üllatav". 

Muidu käisin Tartus kliinilise psühholoogiga kohtumas. Sest hooldusvanemaks kandideerimiseks oli ka seda vaja teha. 
Ta ütles, et kirjutab meie kohtumise sisse, aga alles hiljem taipasin, et psühholoog pole ju meedik, ma ei näe tema kirjutatut digiloos. 
Hirmsasti tahaksin teada, mida ta kirjutas. "Mis elevant minust mõtleb?" on mu jaoks väga huvitav küsimus. Tagasisidet! Positiivset tagasisidet, paluks!

... ja Lilli Luuk teadis, kes ma olen, ja tahtis mu raamatuid lugeda.
Nüüd on see eriline kompliment. 

Autori surm?

Kirjutan seda Led Zeppelini kuulates. 
Ja kuulangi ja naudin ja et nad (no vähemalt Page, teiste osas ma ei tea) keppisid 13-aastasi, kuidagi ei sega.
Või õigemini segab tasemel "kas ma ikka teen enda jaoks õigesti neid kuulates?"
Aga kui mulle naudingut pakub, ega too 13-aastane ju seepärast kannata?
Olgu, kuulan Zeppi edasi.

Kuid see pani mu mõtlema sellele, kuidas igasugused (hei, notsu!) ütlevad, et no - väga ebameeldiv mölakast inimene saab ju luua suurepäraseid asju, täpselt nagu väga tore ja armas inimene võib luua täielikku pahna. Ei saa võtta nii, et autori isik on lahutamatult loominguga seotud!

Aga minu jaoks on. Lahutamatult. 
Sest mina ei põgene maailmast teiste loomingusse. Mul ei ole tunnet, et looming on maailmast väljaspoolseisev, mingi teine asi.
Samuti ei ole mul mingeid tundeid tarbekunsti, moeloomise või kasvõi kulturismi osas. 
Need meediumid ei köida mu tundeid ja seega ma ei hooli neist kröömigi.

Kui aga hoolin, kui mulle mingi asi täiega meeldib, mu tunne seal taga on (nüüd juba eranditult, vanasti oli teisiti) alati: "Oo, ta on nagu mina! Ma saan nii hästi aru! Jaa!"
Ja kui siis selgub, et ta EI ole nagu mina, oleneb, kas need asjad on NEED asjad, miks ma tema loomingut armastan, või mingid teised. 
Ja kui väga see looming minuga räägib.
Mul ei ole mingit raskust Woody Alleni filme enam mitte vaadata, sest mulle on filmid kui kunstivorm üsna ükskõik ja miks siis vaadata kellegi töid, kes on ilge? Filme on musttuhat!
Mulle meeldib, mida Tove Jansson pildiliselt jutustas, aga no - ta oligi tore inimene, dohh. 
Samas on mul väga lihtne Picasso oma maailmast eemaldada. Ma ei kaota tema töid oma elust välja võttes midagi. Jaah, mõni asi meeldis mulle, aga miski ei murdnud mu südant. 
Phuhh! Ja läinud.

Kunstialadega, millega mul päris tugevad tunded seotud on, on veidi teistmoodi. 
Olgu, Marilyn Mansoni viskasin kõigist oma pleilistidest välja, aga ta ka lihtsalt meeldis mulle, mitte ei paisanud mind kummuli tunnetekeerisesse, millele on raske nimegi anda. Mul ei olnud temaga seoses reedetud olemise tunnet, vaid lihtsalt mõnetine pettumus. 
Ja no tõesti, ega ta tervet inimest teeselnudki. Ta oligi avalikult haiglane ja jube, rõhutas seda ekstra. Et ta päriselt tegigi inimestele halba ... olgu, ma ei kuula teda enam.  

Frank Herbertiga oli raskem, aga kuna ma juba enne olin otsustanud, et ainult "Düün", mitte mingeid järgesid, iu, siis nüüd ongi minu jaoks "Düün" imeline, kõike muud, kaasa arvatud Herberti isikut, ignoreerin.

Aga Gaimanit loeksin phmt ikka, kuigi ei reklaami seda/teda kuskil.
Zeppi kuulan ikka. 
Sest sõnum, mida ma varem sain, oli: need Zeppelini  tugevad tunded on nagu minul ju! See vaikus ja endassematmine, millest Gaiman palju räägib, ja kuidas see põimub samas hirmsuse ja vaprusega, on mulle ka nii omane. Oh, nad räägivad minuga nii otse!
Nüüd loen/kuulen neilt, et ka pervertidel ja lapsekeppijatel on tugevad intensiivsed hüljatustunded, väsimus, valu ja rõõm, põletavad igatsused ja soov puhata, pimestav joobumus ja valu-valu-valu kõigega segamini ja vaheldumisi.
Tunded on olemas nendes ja minus.
Inimesed on inimesed.
Kui asi kriiskab minuga tundetasandil kaasa, ma võin autori mölaklusega leppida.
(Pealegi pole Page kogu Zeppelin.)

Aga.
Kui looming kõneleb minuga veidigi vaiksemalt; lihtsalt räägib, mitte ei röögi, teen nagu Marion Zimmer Bradleyga. 
Üritan unustada kõike, mida olen temalt lugenud ja kui miski meelde tuleb, on hirmus. 
Lukanjenko olengi peaaegu unustanud. Kuigi tema raamatutest ei tule ka nii jälke asju meelde.
Steinfeld on meeles, aga ei, EI. 
Ei, isegi "Tiigrikutsut" ei meenuta! (Uskumatu, aga mul õnnestus isegi pealkirja trükkides mitte mõttes ümiseda. Olgu, eks mängiv Zeppelin aitas kaasa.)

MisMÕTTES saab looming mitte autoriga seotud olla? Mul ei tule meelde ühtegi raamatut, mis oleks korraga hea ja samas ei räägiks oma autorist.
Hullem, isegi halvad raamatud räägivad enamasti autorist, tema vaadetest ja väärtushinnangutest. 
(Jaa, inimesed on lollakad. Kohati päris hirmsal moel - Coelhot peetakse ikka veel paljude poolt heaks kirjanikuks???)

Muusikaga on veel äärmuslikum. See on nagu luule ju - tuleb inimese seest ja kui kanali leiab, läheb ka otse sisse. Hea muusika tegemiseks peab olema vähemalt natuke hull, verd peab jooksma ja kirg peab märatsema - isegi kui märatseb vaikselt ja akustilise kitarri saatel.
Kui tunnet ei ole, ei olegi midagi.
Kui äratundmist ei tule, ei olegi midagi olemas, mis töötaks.

Aa, on hulk inimesi, kellele meeldivad meisterlikkus ja käsitööosavus ja perfektsed proportsioonid ja kompositsioon ...
Ma ei tea, kuidas teie kunsti tajute. 
Mina tajun enda moodi.
Minu jaoks on autor ja looming lahutamatult seotud.

Kas see ongi värav uude imelisse universumisse?

Eelmises postis kirjutasin muusikast ja siis lasi Florence välja selle. 

Ma mõtsin, et miski ei saa rohkem mina olla kui "Moderation".
Aga vbla siiski saab. 
Sest olla päris mina, päris päris päris - oh, kuidas ma tahaksin!
Mitte et ma ise ka teaksin, kes see päris päris päris mina olen.
Olen liiga kaua end ühiskonnale sobivaks kasvatanud, et viimased 10 aastat ümberkasvatamist ei anna mulle isegi aimu.
Ma tean, et keegi see päris on. Keegi, kes ei ole mulle tuttav, keegi kes ei ole üldse normaalne. Keegi kelleks ma oleksin võinud kasvada, kui oleksin vabama ja lahkema ühiskonna laps olnud. 
Kriiskamine on raudselt miski, mida ta teeks. Isegi praegu, end nii normaalseks, nii normaalseks töödelnud, nagu olen, öeldakse mulle ikka, et ära tõsta minu peale häält, ära karju, öörahu on, ole vaiksem jms.
Ja muidugi on võimalik, et kui see päris mina mu kätte saab, kui mina ja tema saame üheks, läheb halvasti. 
Ma ei karda. Proovin!

Ei, ma ei ole vaikne tähelepandamatu naine. 
Näe mind! Ma olen elus, ma olen inimene, ma olen olemas! Näe mind!

Hüüumärke kasutan ka liiga palju. Olen selle eest korduvalt noomida saanud, korra ühe poolt, kelle arvamusest hoolisin.
Hakkasin seepeale normaalsemaks. Tõmbasin tagasi. Nüüd kasutan ohtralt, aga mitte väga ohtralt.
Samas vbla see noomimine ei old õigustatud. Tema ütles ka, et vihkab sulge (sulgusid), ärgu ma sulge (sulgusid) kasutagu. 
Hakkasin siis selle asemel teksti mõttekriipsudega lahutama - ja ses uues jutukogus muutis toimetaja hulga mõttekriipse tagasi sulgudeks. 
Vbla, kui sulud ei ole saatanast, võib ka hüüumärkidega heldem olla. Need ei pea ainult röökimist tähistama =P
Kuigi intensiivsust ja rõhutamist ikka. 
Alati.

***

Leidsin koera järel oodates ja maad silmitsedes neljalehelise ristikheina ja veerand tundi hiljem avastasin toidupoest UUE ASTERXI KOOMIKSI!!! EESTI KEELES!!!
Peaaegu läbi juba ja just selline kui lapsepõlveski.
Ainult et UUS!
Oooo!
+ ristikheim selgesti toimib. 

Muusikad

Ostsin ära pileti konsale, kus Dropkick Murphys loodetavasti raputab hoonet vundamendini. 
Huh. Suht muusikane hilissügis paistab tulema, sest 5'nizza peab oma 25 aasta sünnipäeva tuuril ja noh - Riia ei ole nii kaugel, et ma sinna täiesti tõsiselt minna ei plaaniks.

Muusika on mulle ... hästi kummaline meedium. 

Melomaane tean. Inimesi, kes on konkreetselt kiindunud muusikasse, analüüsivad ja mõtlevad sellest.
Ja inimesi, keda eriti ei huvita, lihtsalt mõni asi meeldib, tean samuti.
Neid, keda lausa häirib, ka. 
Aga minu jaoks ei ole muusika natukenegi mõistuslik. Ka mitte koos sõnadega. 
Muusika on nagu luule - läheb otse kontidesse, üdisse - või ei lähe. Kas erutab ja raputab viimse raasuni, või häirib pisut. Et kuidas nad siis sedasi. Nii imeline meedium ja nad ei oska sellega midagi paremat peale hakata?!
Kusjuures mu jaoks ei jookse piirid üldse žanride vahel. Igas žanris võib olla oivalist (nii luules, kogu kirjanduses kui muusikas) ja igas žanris nii ükskõikseks jätvat kui puhta prahti, iu. 

Kui mulle mingi bänd või laulja meeldib, mulle meeldib enamik nende tehtust ja halvim tase: "Jätab ükskõikseks". Aga vahel ma olengi kuulnud ainult kolme lugu ja mulle piisab neist. Ei otsi rohkemat juurde. Ei tunne vajadust. Nad andsid mulle selle ja tolle, miks mul veel rohkem vaja oleks?
Ainult kui olen täiesti kummuli, kuulan juurde.

Dropkick on siuke "ma tean neilt umbes 5 lugu, aga need on toredad" ja ma eeldan konsalt lihtsalt raputamist, tantsu, hullumist rahvaga üks olemise tundest. (Mulle tohutult meeldib. Miks ma olin lauljana laulupeo suur fänn - olla veidi aega teistega üks oli kõikevõitev emotsioon.)

5'nizza paiskas mu kummuli. KÕIK kuulasin läbi ja mul on 8 lemmikut, igasuguste meeleolude jaoks. Mulle meeldib nii nende tekstide kui viiside intertekstuaalsus, kuidas nad sulatavad sisse nii palju nii sujuvalt, nagu ei nõuaks see mingit pingutust. Mulle meeldib nende hoiak, see maailmakäsitlus, mida tajun. Korraga leebe ja kurb, nii kuradi kurb, ja samas rõõmus. "Me võidame ükskord niikuinii ja isegi kui ei võida, krt, meil on õigus rõõmus olla meile antud päevadel."
Mulle meeldib see, kuidas nad teineteist hoiavad, kuidas on kuulda ja näha iga kord, kuidas nad on tõesti sõbrad, mitte töökaaslased.
Lahkuminek vahepeal viitab sellele ka - kui klappi enam ei ole, mis me ikka. 
Aga näe, igatsus tuli.

Mulle meeldib, kuidas nad välja näevad. Ikka veel.
Mulle meeldib, kuidas Sunsay (see, kes aint laulab) on siuke ekspressiivsem ja väljaspoole intensiivsem ja Sergei annab vankumatut tuge nagu müür, samas on sama tundlik ja tundeline. Mulle meeldib nende vahetus, kõik tuleb nii otse, nii elusalt
Ja eriti meeldib muidugi, et ma tunnen ennast ära nendes, noh 

Dropkick Murphydes tunnen aint vahel.
Aga siis täiega =)

Kas saab veel kuulsamaks?

Olen veits segaduses.
Vaata, ma ei saa öelda, et iseendast on kõrini. Aga nüüd tuleb mul kohe jutukogu välja. Eelmisel aastal ilmus KAKS romaani ja tegelt ma promoks ikka veel neid kahte romaani, kuna need on mõlemad mu meelest väga head ja täiesti erinevad kah.
Nad ju alles tulid, täitsa värsked veel!
Ent.
See jutukogu tuleb ka nii hea!
Toimetasin ja toimetasin ja tometasin läbi, kirjutasin mõned uued jutud, sisse lähevad ka mõned vanad, mida ma pole kuskile pakkunudki, sest mis nüüd need, aint minu udumuinasjutud ju. Lugesin ja toimetasin, lugesin nii palju kordi läbi ... krt, ma kirjutasin nii hästi!
Krt, ma kirjutan nii hästi!
Ühe loo puhul tuli "ma ei taha seda enam lugeda ja läbi töötada. Ilmselt ei ole hea lugu," ja see saigi minu nõudmisel siis välja jäetud. 

Nüüd on kirjastaja käes küljendamisel, kohe varsti trükis ja mul on: "Mis ma teen, kus ma olen, kes ma olen? Kuidas ma kogu aeg ilmutan, kas mul on millestki elada, kui olen kõik välja andnud, oh ..."
 ... ja selle segaduse vältimiseks võtsin uuesti luulekogu käsikirja ette. 

Ma ei tea, mis siis juhtub, kui see ka koguks valmistatud on. 
Tuleb jälle 6 aastat pausi?
Ei, mul on poolikuid asju lademes, mida võiks mõne uue teose aluseks võtta ja kuuest aastast kiiremini järgmine valmis saada, kuid need ükski ei tiivusta mind. 
Ok, "Kuidas paremini elada"-raamat v.a. 
Vbla võtan siis selle käsile. 

Esmalt luulekogu.
Esimene osa on nii vanad luuletused, et ikka on, ja need on kõik NIIHEAD.
Teine osa on uuem. See ei ole nii hea ega nii hoolikalt parimatest parimatest kokku seatud. 
Tegelen.
Olen Kirjanik. 
Jee.

Muide, Belials on veel korra (me oleme sellest kaks korda rääkinud avalikult, ta oli mu esitlusküsitleja ja Estconil kõnelesime ka) "Lihtsatest valikutest kirjutanud. 
Kas see on mu parim? Ma ei tea. Kahtlen, aga vbla.
Kas see on mu kuulsaim? Selgelt. 
Mina olengi see, kes tuli pauguga, ja kõik hilisem on taust. 
Minu arust ei ole "taust" kehvem, kusjuuures.
Ent selgelt mitte nii üldrahvalikult maitsev. 
Kuigi "Kuigi sa proovid olla hea" on tegelt samasorti, aga valesti turundatud, onjo. See ei ole ulmeraamat tavalises mõttes. Väljamõeldud ajaloolisel taustal toimuv ja juttu on peamiselt Arrrmastusest.
Teatavasti on naistel ette nähtud kirjutada Arrrrmastusest. Või lasteraamatuid. Või pehmeid turvakrimkasid.
Siis on hästi, siis on õigesti.
Aga turundati kui ulmet ja kõvasti aega läks, enne kui Õiged Lugejad teda üles leidma hakkasid.
Ikka veel ei ole ta avalikult kuulus.

Huvitav, kellele ma jutukogu saatma peaksin, et nad seda arvustaks? 
Kui ma mõtlen nende peale, kes teie seast vahel võrgupäevikus kommenteerivad, siis Rents ja Marca on seni millestki minu omast kirjutanud ja neile meeldis. Aga maitea ju, kas see meeldib =) Teistsugune on.
Nimigi on "Teistmoodi tavaline".
Ma ei viitsi kirjutada lugusid, mida ma juba kirjutanud olen. KÕIK mu raamatud on erinevad.
Kitty? Vbla. Kui tahad, murumuna ät gmail punkt com.
Sille ei armasta muinasjutte ja kuigi seal on konkreeetseid muinasjutte aint 3/13, minu jaoks see on muinasjutukogumik. Hm. Ise tead, kas tahad või ei.

Phmt kui keegi tahab JA ei ole üks neist, kellele ma saatsin eelmised raamatud, aga ta ei kirjutanud neist, võib saada. 

Mudlumi ees mul on veits piinlik, sest tema kirjutas "Devost" ja "Omasid ei jäeta mahast" ja isegi suht hästi, aga ma ilmutasin rahulolematust.
(Miks rahulolematust? Mulle meeldib, kui arvustaja saab mu raamatust aru, sest siis ta annab oma arvamusega teistele potentsiaalsetele lugejatele infot. Kui ta ütleb, et X raamat oli Y sorti, aga autori kirjapandu ei olnud selles soustis hea, ja Y on sort, mida ma omast arust kirjutasin, mul on sellest rohkem rõõmu kui sellest, et arvustaja kirjutab: "X raamat on Ö sorti, seal on kirjas U ja M ja B, ja see on hea." 
Sest kui raamat ei ole Ö laadis ja U, M ja B on vaevu mainitud, ent peamiselt on juttu hoopis Z-ist, see arvustus annab potentsiaalsele lugejale valeinfot ja ta lugedes pettub. Üldse Ö-d ei saanud. Või teine potentsiaalne lugeja ei hakka lugemagi, sest Ö teda ei huvita, ta tahaks pigem midagi Y sorti.
Mudlum tegi seda. Ehk ta ei kirjutanud asjadest, mis minu arust tähtsad, ja mekutas asjade üle, mis mu arust ... no phmt olid, aga juhus. Ja siis ma ütlesin natuke halvasti. Mitte palju, aga ta reageeris eraldi postitusega fb-s teemal "Arvustus ei ole tagasiside autorile, see on teistele lugejatele."
Millega ma olen täiesti nõus. Lihtsalt ei olnud rahul sellega, mis ta kirjutas. =)
Nii et ma ei tea, kas talle saata. 
Vbla peaks? Sest tore inimene ikkagi.

Mart Juur ei maininud, aga talle ma vist jutukogu saadan. 
Sest mittemainimine tema poolt on aus - kui ei kõneta, ta ei reklaami, dohh. 
Ja tema saab andeks, sest ta on staar. Võtab millegi kohta sõna, ongi see reklaam iseenesest.
Aga raamatublogijad, kes mitte midagi ei öelnud, ei saa? MisMÕTTES ei ole midagi öelda, isegi halba mitte? Pfff.

Selle tagasiside otsimisega on "Omasid ei jäeta maha" mul nüüdseks täiesti otsas. Kõik olen laiali jaganud, endale ei jäänud midagi. Kui alla hinnatakse, ostan oma eksemplari, aga 18 eurot ma iseenda kirjutatud raamatu eest maksma ei hakka. =P 
Kirjastusehind. Poes on kallim.
"Devolutsiooni" saatis Kader mulle juurde ja "Kuigi sa proovid olla hea" on kirjastuses umbes 4.90 ja "Lihtsad valikud" üldse alla 2 euro. NEID ostsin endale varuks. Juhuks, kui jälle on vaja kellelegi anda. 

Nojah. 
Aga nüüd tuleb jutukogu. Ja jälle nii hea. 
Oh, ma olen ikka vahepeal päris lahe.

Õhtu osutus hommikust targemaks

Ma arvasin, et läheb paremaks.
Tühjagi. 
Ma peaksin homme 6:30 tõusma, et matuste alguseks Tartus kohal olla.
Täna oli raske ja kergelt aseme külge kleepunud tunne end kell 10 sealt üles vedades.
Jaa, kõik senised asjad on tehtud, aga püha perse, jälle uued peal ...
otsustasin, et vean 6.30 silmad lahti ja siis panen enesetunde põhjal paika, kas suudan minna või ei suuda.

Keegi ei võida, kui saan lihtsalt 30 tundi kestva migreenihoo, mis nii lühike aint seepärast, et mul on veel päris palju tablette järel ja kui närvipinge maas, viimaks ju ikka aitavad.
Kuigi mida halvem on seis enne väsimuse ja peavalude koha pealt, seda hullem - ja ma olen praegu tegelt väga kurnatud.

Miski pole halb olnud. (Seni.) Aga väga palju intensiivseid asju. Ent neil matustel on konks.
Olgu, surnu oli mu sõber palju aastaid - vast 10 aastat enam mitte, aga see ei muuda möödunut olematuks..
Aga tema eksmehe osas mul on nii palju negatiivseid tundeid, et talle otsa vaatamastki keeldun. 
Jaa, ma boikoteeriksin teda ka matustel. 
Kuna surnu ja tema tütar vist (mu andmed on paar aastat vanad) ka ei taha oma isaga mitte mingit tegemist teha ja teised teavad samuti, milles asi, vbla oleks okei.
Vbla oleks räme närvipinge.

Ei, ma ei ole eriti andestav tüüp ja mõnesid asju saab andestada ainult kui andeks palutakse. Väga siiralt ja pisaratega.
Ja see ei ole mina, kellelt andeks peaks paluma.

Olgu, mõtleme veel. 

***

A naiskirjanike seminar oli tegelt tore. Ma kohtusin esmakordselt näost näkku paljude lahedate naistega, osade mitte-päris-nii-lahedatega, kes olid ikkagi okeid, ja surusin kätt ühega, keda ma kunagi hästi negatiivselt arvustasin, ent ta kas ei mäletanud või ei pane pahaks, sest kuigi mul oli keel juba paindumas ütlemaks: "Ma arvustasin sind kunagi hästi halvasti, aga proovin uuemaid asju ka lugeda," pold seda üldse vaja. Mulle pisteti kaunis valge käsi juba pihku. 

Ja Lilli Luuk teadis, kes ma olen, ja tahtis mu raamatuid lugeda ja Sveta Grigorjeva on täpselt nii lahe, kui arvasin, ja ma sain komplimente kingade, "A mina persse!" tätoka ja kirjutamise kohta + ise olin rahul, et nii palju sõna võtsin. 
Mu kunagi sisseõpitud käitumine on olla vait ja märkamatu, ent sellest olen päris edukalt üle saanud.
Millega ise jätkuvalt rahul olen.

***

Ma ei lähe sinna matusele. 
Ei jaksa. 
Ma ei suuda ka kõike ja kui ma ajasin end juba äärmuseni ära, mul ei ole enam varusid kuskilt võtta. 

Rallimas

Ma jaksan teile korralikult kirjutada umbes 19. augustil.
Seesinane on lissalt väike märkus.
Olen surmväsinud. Käisin Naiskirjanike Seminaril, toimetan uuesti jutukogu viimast juttu - selle korraga peaks nüüd läbi ka olema, rohkem enam mitte - ja tegin just pannkooke. Maailm on kaldus, aint tahtejõuga suudan end püsti hoida ja ei libise üle serva alla. 

Õnneks meeleolu on üsna helge. 
See tähendab: kõik on küll segane, arusaamatu, veider, keha teeb mingeid asju, mida ammu pole teinud - millal mul viimati niimoodi silmas veresoon lõhkes, et silmavalge punane on? - ja neid asju, mida ta ikka teeb, aga ravimitega koos on emotsionaalne olukord hea.
Ükspäev unustasin küll meeleolustabilisaatori hommikul võtta. 
Kui olin läbi käinud mitmed ahastuse ja teistele ajudele käimise etapid, lõpetuseks "mul on nii valus, põhjust ei ole, aga nii halb, aita mind," saabus idee, et oot. OOT! Kas ma hommikul rohtu võtsin? Meeles on küll, kuidas endalt küsisin, kas võtsin, ja mõtlesin, et võtsin küll, aga mitte võtmist ennast. 
Vaatasin netist järgi, et kas minu doosi võib phmt topelt võtta - võis, võiks ka neljakordselt - panin tableti keelele sulama. Kergendus võttis jalad värisema juba enne, kui tablett sulanud oli. 
Jaa-jaa, eks platseebo ka. 
Aga selgelt reaalne häda ja leevendus samuti. 
Edasi oli magamaminekuni päike ja heinamaa.

... mõtle häid mõtteid ...

Huvitav, kas mõtlemine peaks ka väsimuse vastu aitama?
Et mõtled hästi krapsakaid mõtteid ja väsimus kaob ära?
Tegelt võiks seda igal pool kasutada. Nt mõtle, et su kõht on täis, ja kogu näljaprobleem kaob. Oh, või janu! Nii näljane, et appi, kohe suren, ei ole ma olnud, aga nii janune küll, et tahta sõitvast bussist välja hüpata.
Vahemärkus: seepärast oli mul ALATI , kõigis tingimustes ALATI vesi kaasas, kui lastega reisisime. Sest see õudus, mille läbi elasin bussis sõites ja janust aru kaotades, ja siis sõidame üle silla ja seal on JÕGI! VESI! Ja ma ei saa seda kätte! oli kohutav.
Ma tollal muidugi ei imestanud, et miks ema vett kaasa ei võtnud. 
Aga nüüd imestan küll. Jah, plastpudeleid polnud, aga klaaspudel oleks samuti päästnud ju. Mis mõttes lähed väikese lapsega tundidepikkusele sõidule ja ei võta vett kaasa? Thefakk?!

Kolmandast küljest: no aga ma ei surnud. 
At least the baby didn't die.

Väike märkus ... 
No ütleme, et see on nüüd tehtud. 
Vbla kirjutan Naiskirjanike Seminarist kunagi edaspidi. 
Ma sain sealt palju mõtteid ja kogemusi. 
Aga ei jaksa praegu paika panna, mis neist peaks avalikuks saama ja mis mitte.
Mul ei ole see sotsiaalne aktsepteeritavus päriselt selge.
Seal koha peal olin ikka VÄGA korduvalt segaduses, et oot. Mis mõttes üks ütleb midagi ja teine ütleb otsa täiesti vastupidist asja, kuid alustab lauset: "Jaa, eks ole ..."
Kas viisakas on kogu aeg kõiges nõustuda või milles kühvel?

Veel üks binaarne opositsioon

Mõtlesin järele. 
Vaata, ma ütlesin, et minu arust suurim voorus on julgus. 
Aga tegelikult ei ole. 
See julgus, mida ma hindan, on ju lihtsalt teise asjaga kaasa tulev omadus.
Suurim voormus, mida ma üle kõige hindan, on kirglikkus. 
Jah, kirg millegi suhtes on see, mis paneb inimese jaburalt käituma, Mitte julgus pole see, mis valitseb. Kirg paneb unustama enesealalhoidu, mitte hoolima hoiatustest, mootorrattaga kihutama või öö otsa hullunult teste läbi viima, viskama end "paha poisi" kaenlasse, tahtma, tahtma, tahtma nii, et see ületab kõik muu.
(Nt last, onjo.)

Argus, mida ma põlgan, on kire puudumine. "Oh, mõistlik on teha niimoodi, nii ongi hea ja õige, küllmaolentublijaarukas".
Ja inimesed, kes tulid mulle rääkima, et ikka hea paarissuhe ja majanduslik kindlustatus peab lapse saamiseks olemas olema ja mu tervis ei võimalda mul last kasvatada, ma ei saa ju endagagi hakkama, pälvisid mult ainult jälestuse. 
Miskuradipõhjused need on, kui ma tahan?! Tervis? Kahekesi on kergem? Emake maa, kui ebaoluline! Kui oleks vaja endale auk jalga uuristada, sest lapsel on tarvis, ma uuristaksin endale kasvõi naelaga augu jalga, mitte ei hädaldaks, et oi, valus on, kas ikka teisiti ei saa, oi, miks ma pean.
Kui on vaja, ma teen. Sest on vaja.
"Te tunnete sõnakest "peab"? Sellega teeb palju ära."
A. Dumas, "Kakskümmend aastat hiljem"

Aga kirel on ka must pool. 
Samuti mulle väga tuttav. 
Valu. 
Kehaline valu, vaimne valu - mingit vahet pole. 
Kuni valu on väike, võib ignoreerida. 
Kui on suur, ei ole ignoreerimine võimalik. 
"Lihtsalt mõtle rõõmsaid mõtteid!" Oi, vennas, kui palju ma seda proovinud olen. Ei. Toimi.
ÜLDSE.

Kogu mu elu on valu ja kire vahel tõmblemine. 
Miks ma teen asju, millest ma tean, et 87% on tõenäosust, et saan migreeni? Sest ma tahan, sest on vaja, sest kirg on kaugelt tugevam kui ettevaatus.
Miks ma alati loodan ja võtan ette igas eluvaldkonnas, kuigi tean, et alati saab vastu hambaid, alati hakkab millalgi väga valus?
Ma ei ole väga ettevaatlik. Ja kuigi ma ettevaatajaid otse ei põlga, ma ikka jälgin neid nagu võõrliiki. Mis värk on? Kuidas niimoodi saama? MisMÕTTES sa ei tee, mida tahaksid, sest ohtlik?!
Muidugi on ohtlik.
Elada ongi ohtlik. Mis sa üritad elusana elust välja pääseda v? Hea küll, see on võimatu, aga ka: MILLEKS?! Kus kasu on?!

Sellest, et pärast on valus, parem ei tee, veel saan aru. Ma ka ei tarbi alkoholi välja arvatud erilise juhmuse momendid. Sest noh. Väga tõenäoliselt vallandab peavalu. 
Aga neid erilise juhmuse momente ikka leidub. Äkki ei hakka pea valutama, äkki hakkab veel toredam! Proovin.
Aga saan aru neist, kes ei tee.
Kuid "oht elule"?
Mis krdi argument see üldse on? Ma tahan seda teha! Ma tahan elada intensiivselt, mitte hästi kaua. 
(Kuigi ma kardan, et elan kaua. Kõik mu kehalised hädad on piinavad, aga mitte miski neist pole elulühendav. ja meie perekonna naised kalduvad väga pikaealised olema.) (Miks mu arust enesetapp ainus viis oli - ma olen nii kaua üritanud juhuslikult surma või vähemalt haiglasse saada, et kaotasin täiesti lootuse, et see minuga kogemata juhtuda võiks. Kas enestapp või pean 94 välja vedama.) 

Kui inimene TAHAB, miks teda peaks pidurdama idee, et selle ahvatleva millegi pärast võib surma saada või surmale lähemale liikuda?
Mingil määral mind pidurdab, et teisi ei tahaks tappa. Kui ma autot juhiksin, peaksin piirkiirusest kinni.  Ja koroona ajal kandsin maski ja hoidsin ühistranspordist eemale. Mitte enda pärast, kuid äkki olen nakkuse saanud ja levitan seda habraste kaaskodanike seas?
Aga üldiselt pidurdab ka oht teistele mind vähe. Bussis turvavööd kinni ei pane, sest mul hakkab sellega rohkem iiveldama. 
Kui juhtub avarii ja ma kellelegi näkku lendan, nii et ta mu keha all kaelaluu murrab, kehvasti küll.
Ma ei hinda elu eriti kõrgelt. Teiste omi kõrgemalt kui enda oma, ent väga kõrgelt mitte. 
Surm on kannatustest pääsemine. Hea asi.
Et ta võibolla ei sure, vaid jääb halvatuks? No see võimalus on, aga - kui mitmes bussiavariis ma seni olnud olen? Busse, mis avarii teevad, on vähe. Ja siis peaks veel eriliselt viltu vedama, et ma kellelegi otsa lennates ta halvatuks jätaksin. 
Nii väike tõenäosus, et sellepärast küll iiveldust kannatada ei viitsi.

Aga jah - kirg defineerib minu jaoks inimese. Isegi kui see pole suunatud kirg, vaid lihtsalt põletab seestpoolt, ikka on kirg.
Need seestpoolt põlevad inimesed on nii kurvad vaadata - ja nii kaunid. Aidata ei saa, ainult kaasa tunda. 
Ma mäletan seda olekut. 
Kogu aeg valus. Kogu. Aeg.

Aga kui inimeses kirge ei ole, miski ei tõmba, miski ei tõuka, ta polegi mu silmis tõsiseltvõetav inimene. Mingi kerge rämps. 
Iiii-gav. 

Suveaeg, siis kui elu on kerge

Minna ilma koerata ujuma, mitte minna? 
Minna või mitte ...
Võtsin hommikul (enne 12 on "hommik" raudselt) juba ette minna, aga hakkas müristama. Totoro kardab müristamist. Mitte nii hullusti kui ilutulestikku, aga ikka kardab. nii et ma ei käinudki ujumas, lissalt poes. Siis panin pesu välja. 
Kuna mul ei ole praegu toimetamise ülevaatust-isetoimetmist sinna peale, vbla lähen.
Pole, sest toimetaja jõudis selle jutuni, mis on täiesti toores, ja see seisab tal käes. Ilmselgelt palju tööd.. 

Võiks luulekogu käsikirjaga tegeleda, aga palju meelsamini läheksin ujuma. Saaks jälle selili. Totoro ei arvaks, et ma upun, ja ei tuleks päästma ja oleks mõnus ...
Samas vesi ja õhk on umbes sama 18-kraadise temperatuuriga, vbla ikka ei läheks. 

No vaatab seda asja.
Muidu tahtsin teile panna pildi oma peamisest suverõivastusest, milleks on voodilina, aga kui K ei tule mind kirsse korjama viima (kõik on märg ja ta ei taha märgi kirsse), vbla ta ei saa ka pilti teha.
Ja mu poeg magab. Tal on öö ja päev suht vahetusse läinud ja no - kui ta 15. augustil hakkab tööd otsima ja seni puhkab, las lapsuke ometi PUHKAB. 
Magab ja vaatab filme ja mängib arvutiga.
Talle meeldis "Pulp fiction" väga. Lemmiktegelane oli Vincent. Iga meemi, mida ta viimaks nägi nende loomulikus metsikus keskkonnas, peale hirnatas ja rõõmustas.
Ja lemmikstseenid olid Vincenti ja mrs Wallace-iga. 
Olen ikka hea maitsega lapse kasvatanud =)

***

Käidud. Oli mõnus. 
Lisaks sain Keisrinna (viimane lugu, mille kirjutasin) toimetuse kätte ja hakkan nüüd ise läbi vaatama. 
Kohe ... varsti ... kui natuke ... või palju ... civi olen mänginud.
Ja kohvi joonud ja pähkleid söönud ja võibolla midagi veel teinud. 
(Loe: üldse ei kisu tööd tegema hetkel.)

Mul on üks elamata elu. 
Ilmselt rohkem kui üks, aga seesinane tuleb väga konkreetselt meelde kohati.. Meil on "mingi värk" olnud vähemalt 15 aastat, aga - tuli ta mu raamatuesitlusele, kutsus mu burleski vaatama, kutsus välismaale larpama, kutsus välja sööma, kirjutas imearmsaid sõnumeid - ma konkreetselt ei saanud aru, et ta on midagi muud kui lihtsalt sõbralik. Kolm aastat läheb eelmisest korrast mööda, ma mõtlen kainelt, et no krt, oli variant, ta ei kutsunuks mind sinna lihtsalt sõbralikkusest, ei oleks öelnud, et ma ka võiks tantsides riidest lahti võtta (burleski järelpidu oli imeline) - aga järgmisel korral ma IKKA arvasin, et no NÜÜD ta on lihtsalt sõbralik. 
Tema meeldis mulle, mina meeldisin talle, aga no ei saanud me üle sellest usust, et teine ei taha. 
Nüüd oli ta "jõest mereni" loosungiga tüübi kaitsja. Võitis ka. Tegi õiget asja ja tegi seda hästi. 
Maksimumpunktid. 
Ma tean, ma tean, armuasjadest ei räägi - aga tajun oma nüüdse kallima ja tema vahel palju sarnasusi olevat.
Elamata elu. 
Ega mul kahju ei ole. Läks, nagu läks. 
Aga ta on mu lemmikute seas ja alati rõõm, kui tean, et ta teeb hästi.

Viis päeva

Kauneim kuu on juba viis päeva kestnud ja kuigi ta pole toonud kaasa midagi eriliselt kaunist, on olnud hea rahulik aeg. 
Toimetan uuesti läbi jutukogu, leidsin (vist) transpordi naiskirjanike seminarile, enamasti ei ole liiga kuum ja jões ujumine võtab jõudu ning tunnen end tugevana.
Raha ei saa otsa, peavalud saab ühe tableti triptaaniga kontrolli alla ja kuigi kuumahood on ebameeldivad, olen nendega ära harjunud.
Vahepeal lõikab meeltesse tita kohta, et ei kunagi kunagi KUNAGI enam ... ent olen selle mõttega nii kaua leppinud, et pole väljakannatamatult valus. Lihtsalt tuikab. 
Ma ikka ei saa aru sellest, et mõned ei tahagi lapsi. 
Mingi täiesti teistsugune maailmatunnetus. TÄIESTI teistsugune. 
Väga raske mõista. 

Pole isegi augustiraamatut raamatukogust toonud. Teiste lugemine on üsna tagaplaanil omaenda juytude toimetamise taustal pluss juhtus täiesti imeline asi.
Mul on lemmikfanficion. Olgu, olen lugenud ka 5-6 paremat, aga see oli ainus lemmikutest, mis JÄI POOLELI. 7. peatüki juures. 10. septembril 2020 aastal.
Ma ikka vahel läksin sinna lehele kontrollima, ega pole uuendatud. 
Ei olnud. 
Viimati käisin kunagi kevadel.
Ja kahe päeva eest tegin jälle lahti ... ja seal ilutses "next chapter" link! Uus peatükk!  OMG!
Ainult et uue peatüki ees oli JÄLLE "next chapter".
Vaatasin , palju kokku on. 
18 peatükki!!!!

Mul on nüüd lugemist =)
One Piece'i maailm. 
Ei, ma ei ole One Piece'i armastamist lõpetanud, aga juhtus nii, et mu poeg (kes nüüd põlgab peaaegu kõiki animesi(d?), ent tollal - aastate eest - oli veel fänn ja vaatas ka temaatilisi juutuubi videosid) ütles ühe video kohta: "Kuule, mulle üldse meeldib see kanal. Aga praegu tuli ta välja teooriaga, mis VÕIBKI tõsi olla.  Ma ei tea, kas sa tahad seda näha. Minu meelest ta tõepoolest mõtles välja, mis ON see Gol.D. Rogeri jätud One Piece. Nii et väga spoiler. Või noh, võibolla."
Ma tahtsin.
Ja see oletus oli TÕESTI hea.
Nii hea, et nüüd ma ei taha sarja vaadata, enne kui tean, kas juhtubki nii, nagu too juutuuber ennustas, või mitte.
Nii lahe ennustus, et ma ei suuda enam nautida lõpu poole rühkimist, kui ma ei tea, kas see läks täppi või ei.

Kuid fanficionit võin ikka lugeda =)

Muidu tõden taas, et prokrastineerimine = kui on mingi asi, mida ma ei taha teha, saab ILLLLLLLGELT palju teisi asju tehtud.

Hetkel ei taha ma juttu toimetada. 
Jaa, see ei ole üldse halb jutt, aga ta on mustem (tähenduses "on rohkem muuta vaja") kui eelmised ja oeh.
Nii et ... osad aknad said pestud, tolmuimejaga toad võtud, köögi kraanikauss pestud, vannitoa põrand pestud, sealne kraanikauss pestud, pott väljastpoolt pestud, Poeglapse katkised tossud minema visatud (enne otsitud, kas on mingit võimalust nad kodututele annetada, aga ei leidnud ja kasutatud asjade poodi ma neid ei vii - tagant katki, hõõruvad, kui paksu sokki jalas pole), kummutilt tolm võetud, veits seinu pestud, köögikapi pealne ja köögi aknalaud koristatud ja no seda juttu ka ikkagi 7 lk toimetatud.

Miks prokrastineerimine halb on? Krt, olen seda sadakümmend korda kogenud, ent ikkagi isegi ma ise imestan taas, KUI produktiivne prokrastineerimine tegelikult olla võib, kui seda õigesti teha. 
Jaa-jaa, noorena tegin ka valesti, mängisin minesweeperit ja lugesin jutukaid.
Sest keegi polnud mulle õpetanud, et kui sa ei taha ühte tarvilist asja teha, tee lihtsalt midagi muud vajalikku. 
Ma sain aint pahandada. Riielda. 
Krt, kuidas veel meie põlvkonna vanemad nii juhmid olid? Miks nad elutähtsaid oskusi ei õpetanud?

Öeldakse, et oi-voi, paha internet sööb me laste ajud ära, ei suudeta keskenduda, ei osata ise mõelda ... Teate, nii palju kui ma olen oma lapsi ja nende sõpru näinud, nad on PAREMAD inimesed kui meie põlvkond. 
Teavad elementaarustena, kuidas kriitika peab olema positiivne, muidu ei suudeta seda vastu võtta, kuidas julgustamine toimib, sõimamine ei toimi, kuidas inimesed on erinevad ja you do you ongi täiesti pädev viis suhtuda. 
Jah, muidugi on ka neil "seda ei saa andeks anda". Siis selle andestamatut asja teinud inimesega lihtsalt enam ei suhelda. 
Ei maksta kätte, ei üritata talle keerata, lihtsalt enam ei suhelda.

Kui meie vanemad oleksid teadnud neid asju, mis uuel põlvkonnal loomulikult tulevad, oh kui hea oleks lapsena elada olnud!!! 
Noored ei ole hukas. Noored on imelised. 

Algab kauneim kuu

Täna ei ole ideaalne päev (eilegi peaaegu oli, kuigi kulus pool tabletti triptaani), aga ega halb ka ei ole. Käisin padukaga ujumas. Totorot ei old kaasas (esiteks oli ta eilsest ujumaskäigust jumala lääbakil ja teiseks kardab ta äikest), nii et sain ka selili ujuda. Vahepeal lihtsalt loksusin vees ja ei liigutanud ei kätt ega jalga - ja veetsin seal tubli tunni. 
Välja tulles maailm kõikus. 
Läks umbes veerand tundi, kuni pearinglus viimaks üle läks. 
Siis käisin veel poes, kuidagi oli õhtu tulnud - wtf, täiesti ootamatult - ja ma olen nii väsinud, et neelatamine on ka raske. 
Sülg koguneb suhu, aga alla neelata ei jaksa. Lissalt koguneb.

Mõtlesin oma kartmatusest ja mõne teise julgusest ja vaprusest.
Tegin endale selgituse: julgus on see, kui tagajärjed ei tule pähe. Ma teen, mis tundub õige ja hea ja kui pärast on valus, on see ebameeldiv üllatus, sest enne ei mõelnud üldse, kuidas halb juhtub või vähemalt võib juhtuda.
Mis siis, et sarnast kogemust on 32 korda enne ka olnud.
Kartmatus on see, et ei karda. Jah, on ohtlik, jah, ilmselt tuleb valu, aga hirmu ei ole. Ma teen, mis õige ja hea tundub ja no kui valu tuleb, eks tegelen sellega siis, kui ta tuleb. Sitt lugu. 
Minu teema.
Vaprus on see, et tead küll, et võib valus ja halb hakata, kardad ka, aga ikka teed. Sest õige ja hea.

Ja eriline uskumatu õudustäratav argus on see, kui keeldutakse nägemast, mis on õige ja hea, ja tehakse ainult nõnda nagu endale mugavaim. Ning kiidetakse pärast ennast, et küll ikka osatakse hästi elada.
Brrrr.
Andestamatu. 

Ma pean sööma.
India pähklid. Neis on kaloreid, nad on vähemalt väidetavalt tervisele head ja nende söömine ei ole raske. 
Ostan vaheldumisi neid ja kreeka pähkleid, nosin ja nosin nii söögikordade vahele kui asemel, aga ikka tabab vahepeal õud "aga kui ma söön liiga palju?!" Siis söön veidi aega vähem ja lähen kohe kurvikamaks. 
Tähenduses "kõhukumerus kasvab". 
Mis ei ole otseselt halb, aga nii ebaintuitiivne, et võtab pead vangutama. 
Normaalne on ju alla võtta, kui vähem kaloreid tarbid?! Aga mina võtan juurde. Ilmselt pikapeale säästurežiim enam ei käraks ja tasapisi nälga ikka sureksin, aga olen nii mitu korda kõvasti kaalu kaotanud, sest lihtsalt ei tahtnud süüa, et keha paistab olevat otsustanud: jälle toidupuudus? Ei anna midagi varudest ära, meil on neid vaja! Hoian kõik kinni.
Ja kui selgub, et ikkagi pole näljaperiood, laseb end lõdvemale ja lubab rasvavarudel kaduda.

Tegin hirmsa vea. 
Ostsin KOLM kaneelisaia kodulähedasest pisi-pagarikojast, kuna tahtsin neid toetada. Sattusin sinna hilisel lõunaajal, kui eriti palju tooteid enam valida polnud, ja võtsin kolm, sest no - mul on Poeglaps ka. Ootasin mingit ebatavalist hõrgutist, sest kui mu tütar sealt asju toob, on need kõik väga head olnud.
Ta küll pole kunagi midagi igavat toonud ka. 
Nende kaneelisai maitseb aga umbes nagu mu enda tehtu. Ehk - magus kaneeliga saiake. Mitte halb, aga ei midagi erilist. Ja ma olen nüüd nii pirtsakas, et iga suutäis käib kümme minutit suus ringi, enne kui alla neelatud saan. 
Äkki, kui vahukoore-toorjustukreem kõrvale teha, läheb libedamalt?
Aga ma ei jaksa seda teha, väsinud nagu ma olen. 
Aga aga aga peab, sest homseks on saiakesed juba tahkunud ka. 
Miks see urrima söömine nii raske peab olema???

Okok,  teen selle kreemi valmis, aga ei luba, et kohe söön. Sobib?
Peab sobima.

Kuidas, kurat, on kell juba pool seitse? Ma pole midagi teinudki veel. Ok, vbla ujusin naatuke kauem kui tavaliselt.
Ikkagi. 
Aga asja hea külg on, et pika päeva järel ei ole saiakese kreemiga söömine üldse ebameeldiv. Kõht on hoolimata vaiksest pähklinäksimisest tühjemaks läinud ning kreem on hea. Teate küll seda kreemi. . 

***

Oh, Poeglaps sõi poolteist kaneelisaia ära. 
Kõik on kontrolli all.
Kuigi need on paganama suured saiad. Aga ainult 2/3 on veel alles ja sellest ma saan jagu. 

Jap, oligi post, kus ma räägin peamiselt kaneelisaiadest. 
Aga 22.08 oli juba pime (vihm ja pilved aitasid kaasa) ja temperatuur langes alla 20. (ehk on 19).
Sobiv sissejuhatus augustisse

Ideaalne

Kui igemed nii õudsalt ei sügeleks ja kui ma nii väsinud poleks, võiks öelda, et peaaegu täiuslik päev. 
Ei, midagi eriti head ei juhtunud. 
Ainult palju pisikesi headusi ja pea IKKA ei valuta, imelugu. 

Nt on mul nüüd neli mahukat mahlakalaasi tohkem. Keegi oli alla, maja tagumise väljapääsu kõrvale pannud kasti nõudega ja sildi "kes tahab, võib võtta". Muu mulle huvi ei pakkunud, aga vahel on olnud veidi ebamugav, et mu majapidamises on üks mahlaklaas ja see ka mingi ... 150 ml umbes. 
Väike, ühesõnaga.

Ujuda oli soe ja mõnus, kuigi vool oli kiire ja sain enda väsinuks. 
Üldiselt ma ei hingelda, kui veest välja tulen, kuigi tõmbeid teen tavaliselt üle kahe korra rohkem. Enda väsinuks ujumine on hea asi, et te teaksite. Tunnen, et olen tugev ja vapper, saan kõigega hakkama ja treenib ka.
Ei olnud liiga kuum, vaid just paras ilm. Sain ära viidud taara ja koer leidis koduteel suure singikondi ning ragistas selle kallal õnnelikult tükk aega.
Oi, koeral ei tohiks lubada õuest leitud asju süüa? Ah, minge ka. Ma söön isegi õuest leitud asju. No mis on tõenäoline halb tulemus, kui ta valet asja sööb? Kõht läheb lahti ja ma pean teda öösel õue kakale viima. 
Emake maa, kui jube. 

Kirjutasin luuletuse, mis tuli nagu laine. 
Nad vist hüüavad seda inspiratsiooniks. 

Mulle pole kasvanud juuri,
sest mu kodu pole olnud maa all.
Te ei saa panna mind puuri,
mind ei pea ei trellid, ei vall.
Ma pole juurtega kinni,
sest eal pole võrsunud maast.
Ma olen meri ja leek
ning mõnikord löga ja saast.

Pole omased roomavad taimed,
mullast ma söönuks ei saa.
Olen tuline tuuline naine
ja mulle võõras on maa.

Olen laugas salakesi,
ent tormid mind kõrgusse viivad.
Olen leek, olen õhk ja vesi
ja tiivad ja tiivad ja tiivad.

* Jaa, viide Kaplinskile on teadlik.

Toimetasin natuke, mängisin palju civi, tõin pesud õust tuppa, tegin pannkooke, sõin pannkooke, jõin palju kohvi, miski ei karju kuklas, et PEAB ja poeg on kodust ära. 
Mu ema palkas ta lihttööliseks, nii et ta peseb aknaid, koorib katuselt sammalt ja vist niidab muru ka.

Hoolduspere-ametnikult, kes täna puhkuselt naasis, sain kirja, et tore, hea et ma ära ei loobunud, aga arusaadav, et kui mu poega kaitseväkke ei võetud - kohad täis wtf? - siis lükkub aastakese edasi. 

See vist ongi mu ideaalne päev. Midagi ei pea tegema, et halba vältida või vähemaks keerata, aga kõike võib, et veel parem oleks.
Miski ei tapa. mis ei näri, miski ei valuta, võib lihtsalt olla.
Täiesti veider, et mul selliseid päevi nii vähe on. 
Aga samas tore, et vahel ikka on ka. 

Pruun koer vol 2

Kas mul on midagi öelda?
Peale selle, et hirmus palav on ja konditsioneer on elupäästja, siukeste ilmadega vaat et samal tasemel migreenitablettidega.

Tegin endale vist ujudes natuke viga. Loodetavasti ajutine asi.  Midagi järsku ei old. Lihtsalt nüüd on normaalne olla aint kummargil või kuidagi väändunult.. Sirgelt teeb haiget.
Vigasaamine on ka sellevõrra loogiline, et ma tegin kõvasti selliseid liigutusi, mida tavaliselt ei tee. Läksime ujuma, niisiis. Veesilma (mis meeldib mulle selle poolest, et see ei ole ujumiskoht tegelt ehk teisi ujujaid ei ole ja ma saan koeraga vabalt olla)  juures hängis ka üks sõbralik vene mees ja tema pruun koer.
Nagu Napoli mastif, aga mitte nii suur ja nägu oli vähem lotakas. Suurem kui Totoro (kes on 40 kilo), aga napilt.
Pruunist labradorist samas suurema ja voldilisema peaga.
Vbla segu, vbla ebatüüpiline, vbla mingi tõug, mida ma ei tunne. 

Igatahes olid nad seal, võõras koer oli sõbraliku lontu olemisega, läksime vette. Ja võõras koer ujus meile järele, ikka üleni sõbralik, ja üritas Totorole vees selga ronida sest EMANE KOER OTSE SIINSAMAS, imeline ju!
Miska Totoro oli hädas, sest ta ei saanud normaalselt liikuda ja hakkas uppuma.
Ma ujusin üsna kaugele, enne kui sain aru, et nii ei lähe, ja siis tulime tagasi. Mina keerasin end muudkui vees püsti ja tirisin võõrast koera enda omast eemale. 

Koer ei olnud häiritud, suhtus mu vahelesegamisse täiesti stoiliselt. Tema peremees kutsus ja kurjustas vaheldumisi sillal. Sain sel võõral koeral viimaks kaelarihmast kinni, Totu pääses eest ära ja ujusime kõik koos kaldale. Pahane võõra koera peremees võttis ta rihma otsa ja tiris endaga kaasa - ega koer ei taht minna, nii ilus tüdruk siin, oo, oo - ja siis läksime vette tagasi ja ujusime veel ühe ringi. 

Aga see ebatavaline liikumine vist tegi midagi. 
Nüüd olen küürakas =P

Ei, ma ei ole pahane ei võõra koera ega tema peremehe peale. Vahel läheb halvasti, kuigi keegi halba ei taha, mis seal ikka. Täiega võivad sõbralikud koerad metsas vabalt joosta (ja ujuda).
Aga valus on!

 Muide, vol 1 pruuni koera teemal oli täiesti teistsugune.

Pärast oli muidugi vaja ka poodi minna ja osta arbuusi, mineraalvett, piima, keefiri ja kilo india pähkleid (soodushind!). Noh, ja igast pisemaid asju. 

Eile tegin šnitsleid. Ma täpselt ei tea, miks mul oli vaja teha üheksa šnitslit, välja arvatud et sea kaelakarbonaadi lõigud olid 50% ale ja päästa toitu, säästa raha. 
Täitsa hämmastavalt palju riivsaia ja muna läheb nende jaoks. Mitte et mul kahju oleks, lihtsalt lähebki neli muna ja veerand pakki riivsaia lihtsalt paneeringu jaoks? Tundub ju nii natuke, veits-veits ainult.
Nojah.
Igatahes nüüd olen ise šnitsli nägu, mu poeg on šnitlsi nägu ja neli on ikka alles. 

faking fakk, nüüd hakkab pea ka valutama. Niiiiii sageli juhtub, et kui on mingi muu valu, arvab pea, et on hästi kaval migreen ka juurde panna.

Einoh, oligi juba kaks päeva ilma ...

Peaaegu ainult kehast

Närin mehaaniliselt läbi kiirnuudleid, mille endale hommikusöögiks tegin. 
"Ma pean sööma," ja kui ma mõtlesin kõigile asjadele, mis kodus, tundusid need kõige ahvatlevamad. 
Nüüdseks on nad igasuguse ahvatlevuse kaotanud. Närin, hõõgun (kuumahoog) ja elu on suht ebameeldiv.
Samas see on siuke ebameeldivus, et ma tean, et läheb kohe varsti üle. Ja kui tean, et varsti möödub, on kuidagi hoopis teisiti halb. Kvalitatiivselt teisiti. Umbes nagu varba äralöömine ja peavalu lihtsalt ei ole võrreldavad. 
Täiesti teine asi.

Ohh, võtan sokid jalast ära, see vbla aitab.
Aitaski.

Sõin neid kuradi nuudleid tund aega. Tegelt on viimane lõpp ikka suus, käib seal ringi. Mapeansöömamapeansöömamapeansööma ... 
Raske, raske on see elu. 

***

Palju õnne, sõin nuudlid ära, läksin koeraga poodi, aga unustasin kohvi juua. Päris karm peavalu tuli, kartsin juba, et migreenitabletita see üle ei lähe, aga peale esimest kruusi kohvi, kui kodus tagasi, läks nii palju paremaks, et joon teise kruusi veel ja vbla kaob hoopis ära.
Aga jah. 
Söömine on mulle raske töö. Asjad, mida ei pea närima, on kergemad. Jogurt, jäätis, tzatziki, püreesupid. Asjad, kus närima peab vähe, on ka okeid. Aga kuigi mulle võib väga maitseda riisi ja veiselihaga roog, ma lihtsalt ei jaksa seda süüa nii palju, et loeks kui oluline söögikord. Mekutan oma taldriku taga, kõik on ammu jahtunud, kuni otsa saab, ja tegelikult oli seal mingi 300 kalorit aint. Sest nii vähe. 

Krt teab, kes selle foto tegi.
Haiglajärgne figuur.
Ei, ma ei ole kunagi enam nii noor ja kõhn.
Loodetavasti ka mitte nii seksuaalsusevaba.

Njah. Kõik muutub. Oli aeg, kui ma sõin ja sõin ja sõin ja sõin pidurdamatult, kui end ei keelanud ja sageli ka siis, kui keelasin. Kui oleksin kuldkalakeselt 3 soovi saanud, oleks üks neist kindlalt olnud: "Võin süüa, palju tahan, juurde võtmata."
Ja nüüd on vastupidi. Et alla võtta, PEAN sööma rohkem, kui tegelt isu oleks.

Kohv aitaski täiesti. 
Peavalu maas. 

Inimene on ikka imelik olla. Vähemalt mina-inimene. Enda konditsioonishoidmine on täiskohaga töö. Kogu aeg peab kõike märkama, arvesse võtma, märke lugema ja ikka läheb veeranditel kordadel pahasti, sest madalrõhkkond või ootamatu kohtumine või halb unenägu. 
Ilgem väsimus sellest.
Ja ma kaotasin Estconil ära karbi VIIE sumatriptaaniga. 
Õnneks on esialgu teised triptaanid, nendega lööb omajagu aega vastu.

OMG, ma ei mäleta selle inimese
sõjanime, kes pildi tegi. 
Kodanik Birgit siis.
Mina olen see rohelises. See kleit,
mille ise ära värvisin.
 Saan sääsetõrjutud.

Ma pärast Estconi iga kord imestan, miks ma käin seal
Millal ma viimati käisin ja EI saanud migreeni? 2015?
Vbla sain siis ka, tegelikult, ainult meeles ei ole. 
Kui ma üldse käisin. 
Oot, kontrollin fotosid. 
Käisin!

Hea meelega paneks teile võrdlemiseks mingi pildi ka sellest aastast, aga neid on mul (seni) endast täpselt üks ja seal on teine inimene isegi rohkem peal. Erinevalt minust on tal isegi nägu näha. 

Olgu, lubati. Nii et saate =)

Üldiselt pean nägu oma ilusaimaks osaks. Mul on küll üks lemmikpilt ilma näota, aga see on ka sellest rongi- ja haiglajärgsest minufiguurist ja üldiselt ma selline välja ei näe.
Ja praegu ja 5 aastat tagasi ja 15 aastat tagasi jne - kui nägu oli peal, on/oli elus ilus naine. Ilma näota ... mingi naine.

Oot, ma panen selle ilma näota lemmikpildi ka veel korra.

Olev Luik tegi.Vbla 10 aasta pärast lasen selle suurelt välja printida, ära raamida
ja panen seinale. 

Kõige lõppu sean veel laulu. Sest robotid valisid selle poole tunni eest mulle ettemängimiseks ja mulle tuli üle kere kananahk vaimustusest. 

On ilmselgelt praeguse hetke lugu.

Võta väga rahulikult

Muide, sel aastal ei käi ma ujumas Keila jões.
Selgub.
Olles teist korda sisse läinud, ujusin ringiratast ära ja see on mingi järve ja tiigi vahepealne sopistus ühe - misasjad need on? kraavid? kanalid? - otsas hoopis. Phmt seisev vesi. 
Millise avastuse järel pole julgenud jõkke minna. Seisev vesi on ju soojem. Miks minna külmemasse vette, kui seal kinnises veekoguski keerutab Totoro mu ees ajuti altpoolt mingid jäised vood üles ja need ei ole mõnusad.
Ujun parem ebamugava sisseminekuga järvekeses ja olen rahul.
Ma võin ju seda järveks nimetada, kui see mu enesetunnet parandab.
Pealegi kasvavad seal vesiroosid. 

Sillad ei ole ka ilmselt paatidele, vaid kalameestele. Kuigi ajuti ilmuvad välja inimesed, kes spetsiaalselt selle tillukese järve peal sõudmiseks veavad omavahel kandmist jagades kohale kummipaadid, istuvad siis rahulolevalt nende sisse, lükkavad vahel laisalt aeruga ja naudivad loodust. 
Misiganes.
Olgu teiste inimeste lõbud neile lõbusad!

Täna istusid sillal noor kena ema ja umbes seitsmeaastane poeg, sulistasid jalgadega vees, sõid külma pitsat ja olid toredad. Ujusin kolm ringi ümber veesilma ning vinnasin end siis raskutega sillapostide abil välja. 
Totoro vinnas end samuti raskustega veest välja - pole enam noor reibas koer, on keskealine taam nagu minagi - raputas end ja läks vaatama, mis inimesed need seal on. Vajus nende kõrvale lamaskile ning jõllitas ema ja poega anuvalt. 
Peale seda, kui ema minu käest küsis, kas tohib, sai kaks tükki pitsat. 
Kusjuures küsimuse peale, kas tohib koerale pitsat anda, ma natuke kõhklesin, enne kui kostsin, et põhimõtteliselt jah.
Küsisin pärast endalt, miks ma kõhklesin. Pitsa ei tee talle halba ja muidugi ta sööb selle innukalt ära, mingit korda ja süsteemi meil söömise juures pole ... 
Siis taipasin. Kui nad annavad talle head süüa, ta jääb ju nende kõrvale istuma ja vahib neid anuva näoga.
Ja minul on veidi piinlik.
Dohh. 

Täna oli muidu ... misasi see on? Ma tean, et sellele on termin. Mingisugune eriti räige empaatiavorm. 
Oli selle päev. 
Esmalt sain ma peavalu phmt 3 minutit pärast seda, kui Poeglaps kurtis, et ta pea valutab nii hirmasti, et tahtis üht mu migreenitabletti. (Jaa, ta on 18 täis ja võiks nüüd enda omad saada, mitte vahel minu omi tarbida - oma retseptiravimeid ei tohi kellelegi teisele anda? kuulge, te arvate, et ma vaatan oma last piinlemas, kui mul on abivahend olemas??? - aga käis just täna perearstil ja seal oli asendusarst. 
"Peavaludest peate rääkima omaenda arstiga," ütles ta.)
Andsin talle poole tabletti.
Teise poole pidin hiljem endale võtma, sest nii hulluks läks.

Ja õhtul selgus, et K on jala välja väänanud. Ta tõi mu poja (nad tõstsid koos kruusa ja liiva päev otsa, selleks tal oli väga tabletti vaja, et ei saa ju valutava peaga tööd teha) koju ja ma sidusin ta jala elastiksidemega kinni. Siis läksin tõin talle autost täis paki suitsu - ja mu enda kuramuse jalg hakkas kuramuse valutama seejuures. 
Praegu tuikab ülikergelt. 
Jaa, võib olla kokkusattumus. 
Aga pigem ei ole. Vähemalt see peavaluosa küll. Sest kaastunne kaastundeks, teadmine, et nüüd saavad mul tabletid peaaegu otsa, eelviimase poolitasime, tõi nii palju pinget, et endal hakkas väga valus.

Juuli kaob ikka kuidagi kiiresti, aga nüüd sain endale meenutatud, et tuleb elada, mitte end tükkideks pingutada kogu aeg. Jutukogu käsikiri on valmis.Tegin Estconile kaasa kodujuustupiruka ja siis sõin poole sellest ära, sest kõht oli tühi. 
Ei põe ka. 
Kõht oli tühi? Siis on ju väga hea. et sõin.
Ma söön kroonliselt liiga vähe. Pähklid arvuti kõrval päästavad, aga kui üks pakk tühjaks saab, mul ei ole tavaliselt paar päeva meeles uut panna, kuni öösel nälja pärast üles ärkan ja mõtlen, et krt. Päeval sai vist tõesti liiga vähe söödud.

Võiksin homseks asju pakkida, kuid ei viitsi. 

See lugu oli muidu mu poja lemmik mingi ... 8 aastat tagasi? 
No suht hiljuti, noh. 

Oh aegu ammuseid ja tulevasi

Juunist ma tajusin iga päeva.
Juuli läks nii, et olin korraks täiesti segaduses, et oot, mismõttes on Estcon sellel nädalavahetusel? Ma mõtsin, et sinna on mitu nädalat aega.
Silme ees on kurnatusest udune ning iga päev on: SEE on nüüd tehtud, homme puhkan, siis hakkan elama.

Ainult et puhkus jääb puudu. Tuleb mingi järgmine asi, mille peab ära tegema.

Tõstsin täna šokolaadiküpsist käega plaadilt taldrikule ja panin esimese hooga küpsise taldrikust mööda.
Eile oli kehahallutsinatsioon, nagu oleks mu varvaste otsas mingid jätked, mis kergelt üles-alla liiguvad. Nagu hästi pikad küünised. See tunne kestis päris jupp aega, nii et tundsin, kuidas küünisemoodi asjad varvastest edasi kronksu tõmbuvad ja jälle sirgemaks lähevad ja samal ajal mõtlesin, et mis meeled nüüd mulle mäkra mängivad. Kehatunnetusmeel? Tasakaalumeel?
Hiljem selgus, et meil on (väidetavalt) ka liigeste asendeid märkav meel. 
Vbla siis hallutsineeris see.

... oh, sain just aru. 
Selge.
Pea ei valuta juba teist päeva järjest. Nii et olen teinud palju rohkem suuri tähelepanu nõudvaid asju ja muidugi rüsasin enda jubedalt ära.
Pea ei valuta seepärast, et sooritasin loogilise imeteo (iroonia) ja mõtlesin välja, et imeline peaaegu kaks nädalat migreenita (pisikesed muud peavalud ei tule arvesse)  mai lõpus-juuni alguses kattusid sellega, kui kogemata võtsin päevast päeva topeltannust lamotrigiini. 
Topeltannus ei old midagi hullsuurt, esialgses plaanis oligi umbes sel ajal 100 mg võtma hakata. Lihtsalt ma mõtlesin, et kui mu meeleolu on minu kohta väga korras ka 50 mg, miks võtta rohkem.
Küsisin psühhiaatrilt välja 50 mg tabletid. 
Ja võtsin neid samamoodi kaks edasi nagu 25-seid.
Kui märkasin, et tabletivaru kahaneb kuidagi liiga kiirest, tuvastasin oma vea ja hakkasin võtma 1 tabletti päevas.
Ja migreenihood tulid tagasi.
Noh, nüüd olen viis päeva jälle 100mg võtnud ja juba kahel päeval järjest pole migreenihoogu olnud. Mitte ühtegi tabletti triptaani pole kulunud. 
IME!

Täna saatsin viimased jupid jutukogu ära. 
Võiks tähistada, aga nad tulevad veel toimetajalt tagasi, käin veel korra läbi, vbla saan masendava avastuse osaliseks, et ma kõike ideaalselt kirjutanud ei olegi. (See juhtub alati, kui hea toimetajaga töötada.) 
Samal ajal teeb Liis Roden kaanepilti, millest praegu pole ideepoegagi, ja kui me viimaks raamatu valmis saame, olen korraga vaimustuses ja samas pean hakkama otsima inimesi, kes seda arvustaks natuke nutikamalt, kui Reaktoris tavaline.  
Ja välja kannatama kõigi nende arvamused, kellele eriti ei meeldi. 

Kui arvustajale üldse ei meeldi, mul ei ole probleemi. See inimene on lihtsalt nii teistsuguse maitsega, et mul suva, mis ta arvab. 
Kui eriti ei meeldi, ka väga ei koti, aga seal hakkab juba mängima, mis just meeldib, mis ei. Kui meeldivad samad asjad, mis mu enda arust hästi välja tulid, võtan kriitikat ka rohkem hinge.
Kõige rohkem huvitavad mind vist nende inimeste arvamused, kelle meeldib väga, aga päris ideaalne ei ole. Sest need on minu lugejad ja samas sellised, kellele meeldimise poole pürgida. Kellele juba kõik meeldib, on hästi toredad, aga ei tiivusta. Sest mu jaoks on põhiline ikka millegi poole pürgida. Sa kõrgemale püüa, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on.

Idiootne. Kelle oma see on, Robert Browning? Jup. Kontrollisin järgi. On jah tema.
Need on, muide, ainsad read, mida ma kodanik Browningu loomingust tean, aga need on mind läbi elu mõjutanud. Või noh, sestsaati, kui esimest korda lugesin Bel Kaufmani imelist raamatut "Allakäigutrepist üles". Mis juhtus nt aastal 1990.
Raamatus vaidlevad noored nende luuleridade üle kirglikult. 
"Jaa, see on õige! Auahnus ja areng!"
"Ei, see on ette kindel läbikukkumine ju!"

Mina muidugi püüan alati kõrgemale kui tiivad kannavad. Mitte seepärast, et auahnus ja areng, vaid seepärast, et ma kunagi ei tunne, et oleksin piisavalt hea.
Isegi kui teile kirjutades pidevalt kinnitan, kui kohutavalt hea olen. 
Kui mul ei oleks vaja endale ja teistele pidevalt kinnitada, ma ei korrutaks ju seda. Dohh. 
Mitte kunagi piisavalt hea. Aga kui ma selle asja eest kiita saaksin, vbla natukeseks ajaks oleks rahu?
Olgu, ei toiminud.
Aga selle järgmise?
Ja püüan ja püüan ja püüan.

Mis te tahate öelda, et asjal on iseenesest ka väärtus, isegi kui ei kiideta?
Te ei saa aru =)
Muidugi on asjal iseenesest väärtus. Kui ma tegin midagi, mis vähemalt mulle endale meeldib, on juba  hästi.
Aga tahaks tunda, et teised arvavad ka sedasi. Kiita tahaks saada. Öelge, et see, mis mulle hea tundub, tundub teile ka! Öelge, et mu maitse on sobilik! Öelge, et te saate aru. Öelge, et ma kuulun!
Teha midagi, mis mulle endale pohh on, aga mille eest kiita saaksin, on oluliselt lihtsam, kui saada kiita millegi eest, mis mulle endale meeldib. Kui ma tahaksin teha midagi, mis mulle endale odav näiks, ent lugejale väga hea, küllap ma suudaks.
Rahvale meeldimine on lihtne. Kas ma olen juba kunagi kirjutanud kurba lugu jutust "Nahk"? Võibolla olen. Aga kordan, sest nagunii enamik pole lugenud ja neist, kes on, kolmveerand ei mäleta.
Ja see lugu on mul hinge peal.
Ma ei lingi vana toimetamata (ka mu enda poolt on pärast korduvalt üle käidud) jutuversiooni, aga phmt on see netist leitav. Üks variant on trükis ilmunud. Nüüd toimetasin veel korra üle ja tuleb ka uues jutukogus. /Mille pealkirjaks, muide, peaks tulema "Teistmoodi tavaline"./

Ma kirjutasin "Naha" aastal 2012 pärast seda, kui lühiromaan "Kuningate tagasitulek" (mitte segi ajada mu hilisema samanimelise peaaegu-tervikliku-romaaniga) Stalkeri hääletusel mu pettumuseks teiseks jäi.
Olin kirjutanud omast arust täpselt sellise loo, mis Stalkeri saaks: seal lastakse püssi, ropendatakse vene keeles, osad tegelased tapetakse, verd ja rupskeid lendab, ent põhimõtteliselt on lõpp ikkagi õnnelik ja lool positiivne toon.
Tahtsin tõestada, et Stalkerit on lihtne saada, kui ainult temaatika õige on.
Aga Stalkerit ma ei saanud. Kolm punkti jäi puudu. (Ega ma hilisemast ajast punkte millelegi  mäleta, aga seekord oli tähtis ja jäid mällu.) Ilmselgelt seepärast, et lugu oli küll õige, aga selle kirjutas vale isik. Liiga emane, liiiga mittesemu hääletajate põhiosaga, liiga võõras.
Nii et kirjutasin vihaga "Naha". 
Mõtlesin süngelt: nad tahavad lisaks püssidele ja vene keeles ropendamisele ka, et ilus naine kirjutaks teistest ilusatest naistest ja arrrrrrrrmastusest. Selline asi minu isiku poolt rahvale meeldiks! No olgu, kirjutan nii, nagu nad tahavad.

Kirjutasin loo valmis ja olin ometi täiesti ette valmistamata avastuseks, et see lugu rahvale TÕESTI meeldib. Stalkeri kohta ma ei mäleta - kaotasin pärast eelmist korda huvi, mingi 3-4 äkki? - ent "Merese ikka veel parim lugu" oli ühe autoriteetse ulmiku arvamus veel mõne aasta eest, selle eest on mind kiidetud, tänatud, saadetud erakirju postkasti, seda on fänn-illustreeritud ja kahtlemata on see lugu mu kõige analüüsitum. 

Korraga hirmus tore ja samas äärmiselt õudne. 
Sest ma tegin kurja iroonilist nalja omast arust. See lugu on sünge sarkasm. 
Aga kuna ta tundub nii armas ja hea, seal on ilus naine, kes vahepeal lausa alasti, eksisteerib loogika ja põnevus on üleval, veidi kehaväärdumisõudust ja õnnelik lõpp, rahvale TÕESTI meeldis.

Nüüd usun, et suudaksin kirjutada inimestele meeldivaid asju, kui ainult neile meeldimise peal väljas oleksin.
Aga ma ei ole. 
Ma tahan, et inimestele meeldiks see, mis mulle endale. 
Seda juba niisama lihtsalt ei saavuta. Jube täpset laveerimist on vaja, leidmaks just seda nõelaotsa, kus paljude maitsed kokku saavad.

Ja nii täpselt tabada, kui kogu aeg väsinud, katki ja jõuetu olen, on vbla liiga raske.
Teil on "Lihtsad valikud". See meeldib mulle endale ja meeldis ka rahvale. 
Lisaks kirjutasin seda (igasuguse liialduseta) 5 aastat.
Viis. Aastat.
Ma vist rohkem sedasi teha ei jaksa.