Must ja valge

Ega ma vist ei peaks kirjutama.
Sest jäin haigeks (loe: dramaatiliselt halb meeleolu kohe) ja meestel mu elus on ka halvad ajad enamjaolt, nii et olen poputamata, patsutamata ja veidi pahur.
Naistel ... krt, naistega ma ei pea sellist ühendustki, et läheks neile kurtma, et sitt on olla, räägi minuga.

Mis on tegelt natuke veider. 
Et nendega on mul "no peab ikka olema mingi Päris Asi, mida kurta," ent meestega pole sellist piiri. 
Ei ole alati nii olnud, mul on olnud igapäeva-naissõpru ka. 
Aga PR on kõik nad kadunud. Ei saa isegi öelda, et jätsid mu maha - ühe jätsin ise ka. Mitte seepärast, et ta spetsiifiliselt minguga halvasti oleks käitunud, vaid "mulle käib pinda, mismoodi ta on" ehk minupoolne autisti diskrimineerimine. 
Ta ei saa parata, et ta on nagu on. Ja ma ei arva, et ta halb inimene oleks. Aga kui mul on tema seltskonnas enamus aega ebamugav, ilmselt ei tasu end sellesse alailma suruda lihtsalt seepärast, et phmt kena inimene?
Väga selgelt kasuistlik otsus. 
Ma sedasi inimestega suhtlengi. Kui mul on selle inimesega oma elus parem olla kui ilma = suhet tasub hoida. Ja kui ei ole, ei tasugi. Et ta on mu lähisugulane? 
Mis see asjasse puutuma peaks?
Oh miks, miks ma alles nüüd sellest aru saan ... kui palju vaeva oleksin ma vanaema oma elust välja lülitades kokku hoidnud!
Aga ta on surnud, nii et targem olemisest pole mingit abi =P

Nojah, aga nüüd on mul mõnevõrra halb.
Enne oli hullem, ent kui mulle öeldakse, et ei jaksa rääkida, ma võtan kohe maha selle, et spetsiifiliselt minuga ei jaksa, just mina olen ebameeldiv väsitav tüütu ühik, ja siis põen 17 korda vähem.
Ta on väsinud, mitte et ta on minust väsinud.

Sest samas: kui ma olen haige, hakkan põdema kõige üle, mis võimalik, ja mõnede võimatute asjade üle samuti. Mul on isegi fantaasiad, mis välja võtta siis, kui eriti halb on. Kui te nüüd arvate, et need on mingid toredad lohutavad asjad, siis panete küll mööda. Need on stiilis "mu kallid inimesed on mu ees postide külge seotud ja ma võin vabaks lasta kolm, anda valutu surma veel kolmele ja ülejäänutega läheb halvasti". Ja siis ma vaevlen ja piinlen ja ahastan, sest mida ma saan teha?
Isegi kui kolm ja kolm on määratud, ma saan kiirelt söösta ja noaga tappa vast ühe veel. Ideaalis kaks, aga ma ei tea, kas ma olen nii kiire. 
Väga halb fantaasia. 
Õnneks tuleb ette ainult siis, kui on igatmoodi hästi paha. Normaalolekus mina - isegi halvas normaalolekus - päris nii hullult masohhistlikke mõttemänge ei mängi.

Mitte et teistsuguseid ei mängiks. 
Milleks mul pea siis on, kui mitte selleks, et kogu aeg mõelda?!
Ma ikka ei saa aru inimestest, kes mõtlevad ainult sellest, kas vaja leiba osta ja millised tabelid töö jaoks ära täita ja kas seraalis J ütles tegelane K tegelane O-le seda lauset pilkavalt või siiralt.

Kuigi krt teab, vbla ei mõelda isegi selle viimase üle. Kohe jäi kindel mulje ja mis seal enam oletada. 
Kui kitsastes ringides paljud inimesed mõtlevad, hämmastab mind ikka veel maapõhja.
Ma lissalt ei saa aru. 
Tundub nii ... veider. NIIII veider. NIIIII-IIIIIIIIIIIII-IIIIIIIIIIIIIIIIIIII.
Aga erinevalt nii mõnestki neuroerilisest tuttavast pole ma iial soovinud, et oskaksin olla lihtne inimene. (Tähenduses "ei mõtesta kõike, ei korja endasse kannatusi, mida ei pea, rõõmustab maitsva sarvesaia ja kurvastab oma koera surma üle, loogiline ja lihtne.") (Kuigi samad neuroerilised on ka soovinud lollid olla. Otsesõnu. Sest nii palju kergem oleks elada!)
Sest see ei oleks ju enam mina.
Mina ei saaks olla lihtne inimene. Ja olla mitte-mina? Heh.
Sama, mis suitsiid.
Aint ilma konkreetsuseta.
Ma olen konkreetsuse suur fänn, muide.
Jah või ei. Mitte "ma ikka ei tohiks suitsedada, peaks maha jätma" ja siis valguda välja suitsu tegema. Krt, otsusta ära!

Ja noh. Sama asja teine tahk on, et olen kategooriline - mulle meeldib või ei meeldi, see on ok, see ei ole ok, parem õudne lõpp kui lõputu õudus. 
Jah, olen küll.
K ütles, et kõige kategoorilisem inimene, keda ta teab.
Minu maailmas ei ole halle varjundeid. Kõik on kas must või valge. 

Mispeale on muidugi vaja panna pilt, mida ma pole tegelt veel isegi välja ostnud ja tuleb eel-pisi-kohendamata-variandis. Aga mustvalge hallide varjundite pillerkaariga pilt, kus ma endale meeldin ja kus mul pealegi on ees prillid!
On vaja. 

Pildi tegi Anna Meurer

Päev

Ma ei taaaaha seda järgmist lugu enam ette võtta!
Kogu aeg oli päike ja heinamaa, oh kui tore, aga nüüd see ainuke lugu, mille juures mõtlesin, et selle peab pärast uuesti üle vaatama, on "pärast"i saabununa mu ees ja ma teist päeva ning viiendat korda vaatan korraks tekstile peale ja teen siis kähku midagi muud. 
Nii üldse ei taha. 
Just tegin seda ka kuuendat korda. 
Seekord suutsin ühe lause lugeda, enne kui muid asju tegema asusin. 

Olgu, vbla täna on halb päev. Eile olin veel eelmise loo sees ja täna ... tänane on raske olnud. 
Mitte emotsionaalselt raske, vaid "palju plaanitud asju, kriminaalse rumaluse juhtum ja väike probleem lapsega". 

Laps teatas jõusaalist, et sai julma õlavigastuse - mis tema kojujõudmisel ja ülevaatamisel osutus väikeseks lihasega ülepingutamiseks, ei midagi hullu.
Lihtsalt ta ehmus lohu üle, mida varem polnud. 
Lihaselohk läks sügavamaks, mhmh.

Palju plaanitud = mingil X põhjusel, mida ma ise ka ei suuda endale rohkem seletada kui "edevus + mul veel napilt jagub selleks raha ja soodushind + mu "parim enne" peaks juba läbi olema, niigi olen veel kaunis + see fotograaf tundub tore inimene olevat" broneerisin endale fotosessiooni. 5 pilti. (Kõige odavam, mida ta pakkus.) Sest iga hea pilt on kulda väärt ja äkki saan midagi Erilist.

Lisaks tuli mulle eile pähe, et mul pole ühtegi head pilti endast prillidega. Nii et vähemalt SELLE peaksin ikka saama - pildi prillidega, millel endale meeldin.
Enne kui ta tuli, võtsin köögi üle tolmuimejaga ja pesin põrandat nii köögis kui elutoas, käisin koeraga jõe ääres ja poes, tegin meigi, panin riided - ja närvitsesin natuke, sest võhivõõras inimene ikkagi. 

Ta tuli. Väga meeldiv transnaine (tegelt oleks adekvaatne kirjutada lihtsalt "naine", millise eelmõtte ma endasse ka võtsin - aga siis ta hakkas rääkima ja no ... ok, see, et trans, siiski oli natuke oluline, sest hääl üllatas), lahedad kõrvarõngad, lahedad hallid lokid.
Kiirustas mu välja pildistama, sest vbla hakkab sadama, teeme ruttu. 
Ja siis me olime jupp aega juba pilte teinud, vihma hakkaski sadama, siis jäi vaiksemaks, teeme veel sealpool ... kui ma korraga tardusin. 
Kriminaalne rumalus.
Mulle tuli meelde, et oli kodus piima sooja pannud. (Tasuta espressomasin tõi kaasa, et kuna kohvi tuleb sellest  tassi kohta nii vähe, peab piim olema soe, kui talle peale valada, muidu on kogu jook külm.)
Aga enne väljumist polnud kuumust kinni keeranud.
Sest närvis. 

Viimasel ajal olen hakanud seesuguseid vigu rohkem tegema. 
Ilmselt seotud sellega, et olen hakanud üldse asju palju rohkem tegema ja ei mõtle iga üksikut liigutust alati läbi.

Nii et kõmpisime tagasi. 
Vesi piima embavast veevannist oli ära keenud, aga pool kruusi piima oli veel alles, täielikku hävingut polnud toimunud. Valasin tulikuuma potti paar kruusitäit vett, ok, katastroofi pole. Andsin fotograafile kooki ja kohvi uue soojendatud piimaga (ta vaatas mu isetehtud kooki väga kahtlustavalt ja tõstis endale ainult pool tükki, krdi välismaalased, ma ütlen!), lobisesime natuke ja ta ütles, et saadab mulle valiku piltidest, ma võin välja valida oma lemmikud, aga kui 5 täis ei tule, me võime Tallinnas veel kord kokku saada, sest tegelikult jäi mul ju veidi aega üle. 
Millega ma väga rahulolevalt nõustusin, saatsin ta ära, tundsin, kuidas ripsmed tušist kleepuvad, ent olin liiga väss, et nägu pesta, ning istusin niisama. Mõtlesin oma kallimale veidi pornot kirjutada või midagi - ja siis kerkis väike probleem lapsega.
Mis õnneks oli väike, aga selle aja sees, kui Poeglaps jõusaalist koju kõmpis, ma juba uurisin K-lt, kas ta saab meid EMOsse viia ja ehitasin peas süsteeme, kuidas kõige paremini saaks, kui ikka üldse ei saa.

Ja ma olen selle päeva järel veits soss. 
Olgu. 
Vbla homme on jutu osas parem päev. 
Võin tänase päeva panusena teha tagasimuudatused sinna faili, kus ma tegelase nimega Filip mingil põhjusel Filippiks ümber nimetasin. 
See ei olnud millekski vajalik. Muudan tagasi.

Emakajutud ja peni

Vedasin end viimaks naistearsti juurde. 
S.t. esmalt käisin eile emakakaelavähi sõeluuringul, aga no kui ma juba seal olin, küsisin ämmaemanda käest, et klge, kas ma peaks _selle_ probleemiga arsti juurde minema?
Ta arvas, et tegelikult vähemalt iga kahe aasta tagant peaks günekoloogi juures käima nagunii, mul on kolm aastat möödas, äkki on mingi polüüp või asi emakas, ja pani aja kinni. 
Juhtumisi tänaseks. Keegi oli ära öelnud, tekkis vaba aeg, ja ma sain selle. 

Ultrahelis selgus, et emakas on müoome täis, kompimisel tundus ka nagu 10 nädalat rasedust, ja kui olin öelnud, et ei taha homoonspiraali (mul on väga halvad kogemused kõigi hormonaalsete rasestumisvastaste vahenditega), arvas ta, et põhimõtteliselt võiks emaka välja lõigata. 
Mul pole seda ju millekski tarvis. 
Nii et nüüd on plaan emakas välja lõigata, mai keskel lähen vastuvõtule - ja kuna sellised asjad toovad mus alati välja kiire otsustaja, saatsin ära ka esmase sooviavalduse lapsendamiseks. 

Ei, ma ei jääks sellise emakaga nagunii rasedaks. 

Ma ei ole väga häiritud. Lissalt kõik see arstitamine on nii tüütu ja pärast laparoskoopiat olen ma mõlemal korral saanud nii rõveda õlavalu, et on jäledana meeles, ja oeh. 
No mis seal ikka. Eks nad söödavad mulle hulga parakat sisse jälle ja uuesti ja uuesti ja siis on see möödas.
Elu. 

Ja noh. 
Ma jaksan hirmus palju enda kohta. 
Tegelt on väga hästi see elu-värk hetkel.
Et olen nii jube väsinud just praegu, on andestatav, sest ma olen kahel päeval järjest arsti juures käinud, täna kella peale tõusnud ja eile oli väga ebameeldiv migreenipäev muule (mida oli omajagu)  lisaks.
Hakkasin mõtlema ja ainsa põhjusena, miks migreen vallandus, sain, et võtsin eile tavalisest annusest vähem lisdexamfetamiini. 
(Õiget annust praegu kapslina müügil ei ole ja ma peań ühe kapsli kolmeks jagama ja igal hommikul võtma ühe terve ja kolmandiku veel, ja eile ma ei viitsinud seda kolmandikeks jagamist teha, võtsin lihtalt ühe.)
Meenutab seda korda, kui mul hakkas hommikul pea valutama, hirmsasti valutama, võtsin metüülfenidaatvesinikkloriidi (tollal olin veel selle peal) sisse ja bah - 10 minutiga oli valu kadunud. 
Mitte väiksem.
Kadunud.

Minu jaoks ei ole ATH-ravimid "kui vaja on, tihedatel päevadel võtan" ega "pause tuleb ka ikka sisse teha, muidu keha harjub ära". 
Ma ei saa üldse elada ilma nendeta. 
Kogu aeg on halb. 
Kuidas sa enne elasid? 
HALVASTI, dohh. 

***

Totorol on üks vana sõber.
Päris vana, ajast, kui proua koer veel peaaegu kutsikas oli. Sõber elab aias, kust me toona päris sageli mööda jalutasime, aga nüüd käime aint suviti, kui lähen sellele teele, kus saan korraga koera jalutada ja päikest võtta.
Jaa, praegu on piisavalt suvi juba.

See vana sõber oli vahepeal ketis. Südantmurdev.
Nii tore koer ja ketis ... aga sinna hoovi ehitati teine maja juurde ja ilmselt sealsed elanikud kartsid lahtist koera.
Nüüd on ta jälle lahti.

See sõberkoer meeldib mulle eriti koeraseksuaalsel põhjusel.
Ehk siis vanasti, kui Totorol veel emakas oli, olid tal vahepeal mõistagi ka innaajad, kui ta isastele koertele hullutavalt lõhnas.
Muide, see, kui palju isased talle selga ronida üritasid, oli palju rohkem konkreetse koera kui perioodi teema. Mõned üritavad siiamaani igal kohtumisel, kuigi Totorol pole isegi emakat enam.
See selleks.
Totoro oli selgaronimise peale alati (perioodist olenemata): "Iu, nad tahavad mind vägistada, iu!" ja viskas selili, sest kaitsmata kõht on parem, kui olla positsioonis, kus ta naiselikele osistele ligi pääseb.

Kord me läksime sealt sõbraga majast mööda, kui tal oli parajasti innaaeg ja see sõberkoer oli lahti. Vanasti ei olnud nende väravaalune eriti madal ja ta sai sealt tegelt välja, kui tahtis, aint enamasti ei tahtnud.
Aga niimoodi lõhnav tüdruk, see tore tüdruk, oh, OH!
Ja ta ronis värava alt välja.

Siis, saate aru, mitte ei üritanud selga ronida, vaid lakkus.
Ma olin toorelt heldinud ja Totoro ka pigem rahul kui midagi muud.
Nagu ... selle asemel, et selga ronida, alustab suuseksiga! Nii tore koer! Mis siis, et mitte eriti suur, mis siis, et võiks olla edevama karvastikuvärviga! Ilusad silmad ja suuseks! Awwww!
Mingi aja pärast läksime edasi. Ta tuli tänavanurgani kaasa, aga kui ma konkreetse häälega ütlesin, et nüüd aitab, mine koju, jäi sinna seisma ja vaatas meile kaua-kaua järele.
Ilmselt siis läks koju, kui me kadunud olime.
Sestsaati olen selle koera suur fänn.

Nagu ... ohhhh, milline mees!

Mida ma ei näita?!

NATUKE KEHAERITISI

Veel üks vestlus. 
Krt, kui hea on targa inimesega lihtsalt vesteldagi. (Ei saa kirjutada "rääkidagi", sest enamasti vestlen ma kirja teel.) Nii palju mõtteid tuleb. 
Olen sellest puudust tundnud.
Sest millegipärast mõtlen kõige paremini suheldes. Teatud tüüpi tagasiside annab mu mõtetele tiivad. Loon ühendusi, mida üksi ei looks, taipan asju, mille eeldusi olen aastaid pihus veeretanud ja mitte taibanud, kuidas nad kokku käivad - ja kui teisele näitan, korraga näen ise. 
Imeline. 

Seekord taipasin, miks mina kirjutan umbes kõigest oma elus ja pööritan endamisi silmi, kui mõni teine väga avameelne blogija ütleb, et nojah, ega kõigest ikka ei kirjutata. 
Skill issue. Mismõttes. Nõrk oled v?

Aga MUIDUGI ma kirjutan, ma näitan kõike, sest kogu mu faking isiksus ongi üles ehitatud sellisena, et kõike võiks näidata, kõik on teistele vaatamiseks. Mu ei olegiii midagi, mis oleks privaatne ja ainult endale. 
KÕIK on näitamiseks. 

Alustasin näimisest.
Valetades ei tasu pilku kõrvale pöörata, aga maniakaalselt teisele silma jõllitamine on sama halb. Ole loomulik. 
Ära seleta üle. Natukene piisab, püsi selle juures, mida oleks normaalne ka tõena rääkida.
Kui hakkad nutma vms, tee sellest näitemängu osa. 
Kuueteistkümnendaks eluaastaks olin valetamises nii hea, et see oli isegi veits piinlik juba.
Jätta muljet, mida tahtsin, oli hirmus lihtne. 
Kui sul ei ole kuhugi minna, kõnni enesekindla näo ja otsustava sammuga kuhu iganes, siis inimesed arvavad, et tead, kuhu lähed ja mida teed. 
Kui sul on vaja teha midagi ebaväärikat nagu pükse kergitada või rinnahoidjat kohendada ja sul pole võimalik selleks kuhugi varjatud kohta minna, tee seda demonstratiivse avalikkusega, jätab lahedalt pohhuistliku mulje. 
Ära kunagi ühegi tegevuse juures kõhkle ja põe. Jätab alati halvema mulje kui enesekindel avalik pissimine või täiesti ettevalmistamata kõnega lihtsalt peale hakkamine ja enda üle naermine, kui sul ei tule pähe, mida öelda. 
"Ma ei tea, mida öelda," on ka hea asi, mida öeldes pikendada aega, mille jooksul midagi välja mõelda. 
Näida oli kerge.

Kõrvalnähtusena ei arvanud ma toona, et mu tegelikud omadused ja isik midagiGI väärt oleks. 
Aga olin näimises proff. Ma näin lahe, sellest piisab, onjo?

Kui Pojaisa mu maha jättis, saabus kohutava ahastusega koos avastus (mis ei olnud tegelikult kuidagi Pojaisa ega tema väärtustega seotud, aga ma püüdsin oma kujutluste tema vääriline olla), et näimisest ei piisa. Peab ikka olema ka. 
Nii et hakkasin asju ära tegema, mitte lihtsalt ajus veeretama, et oleks vaja teha, kunagi teen.
Rõveraske oli.
RÕVE. RASKE. 
Aga olin otsustanud ja kindel ja noh ... hakkasingi olema. Et ma ikka veel ei väärtustanud midagi, mida ilma vaevata tegin? Aga vähemalt nägin vaeva ja väärtustasin veidi vaevanägemise tulemusi! Olin! Käisin päriselt aastaringi 2-3 korda nädalas jooksmas. Korraldasin larpe. Käisin teiste larpidel. Remontisin korterit. Võtsin rotid. Et kasvatasin (suht, Tütreisa ikka vahel toetas) ilma lasteisade abita kaht last?
Nii tühine asi. Lapsed on ju minu eralõbu, ega ma siis elu teistel rinnetel nende eest mingeid soodustusi saa! 
Mis mõttes ma ei leia tööd?
Ikka veel mitte?
Läksin õenduskooli, sest siis vähemalt tahetakse mind tööle, õdedest on alati puudu. 
Pealegi meeldivad mulle veri ja haavad.
Mingi luulekogu? Kuulge, see oli ammu ja luuletused ei nõua ju vaeva.
Mingid ulmejutud? Neid on nii vähe ja ei ole ka eriti head ilmselt, muidu oleksin hoobilt kuulsaks ja rikkaks saanud.
Pole olulised.

Olgu, nõudsin endalt liiga hea ja tugev olemist ning see lõi mingil hetkel väga kõvasti vastu. 
Rong. 
Kuid muutuse näimise-olemise vahekorda tõi hoopis avastus, et inimesed ei saanud aru. 
10 aastat on möödas ja see on minu jaoks ikka veel kummastav. 
Kuidas on võimalik, et ma neli kuud ei rääkinud pea millestki muust kui sellest, kui valus mul on, kui raske on, kui verine mul seest on, nii halb, nii halb, nii halb - ja inimesed olid pärast peaaegu kõik (kahe erandiga) hämmastunud. "Poleks kunagi arvanud." "Väga ebasinulik." "Mismõttes SINA end tappa proovisid?!" ja Rongimees ei uskunud veel aasta hiljemgi, kuni ütlesin, et khm, kui mul on meeles, et läksin rongijaama rongi alla minema, jätsin hüvastijätukirja - ning jäin siis täiesti kogemata rongi alla, kas see ei oleks veidi ebatõenäoline asjaolude kokkusattumine?

Inimesed ei saanud aru. 

Nii et hakkasin hoolega oma olemist ja näimist kokku viima. 
Et jälle vale muljet ei jätaks. 
Et jälle ei juhtuks nii, et käin kuude kaupa ringi ja omast arust karjun appi - ning pärast on teised 0_0 ja "sul oli valus v?"
Läks aega. Algul näitasin ikka aint parimaid pilte ja omast arust lahedaid nurki endast. Aga nagu olema hakkamisega - aega läks, aga asja sai. 
Praegu ei ole midagi, millest ma enda juures kirjutada ei võiks. 
Et mu sitt haiseb nagu sitt? OMG.

Muidugi ma kirjutan kõigest, sest tahan teistele näida täpselt sellena, kes olen, mitte kellegi teisena. Ma tahan olla arusaadav, läbipaistev, tahan inimeste jaoks olemas olla sellena, kes olen. 
Olen unustanud (kuigi kunagi oli see tüdruk olemas. See, kes ainult näis. Temal olid küll saladused ja piinlikkused - kuigi oma päevikut pidas ta lahtisena köögilaual, kõigile soovijatele lugeda), kuidas on tahta paista parem, paista lahedam, paista kellegi teisena, kui seespoolt vaadates.
Krt, ma olengi enda silmis nii lahe, kui annab. Ei olegi midagi häbeneda. 
Parem ei saaks olla.
Nüüd töötan selle nimel, et nähke mind, nähke MIND, nähke päris mind - ja masendav osa on, et ei. Selleks on üsna erilist vaatajat vaja, kes mind näeb. 
Inimesed ei näe teisi, nagu need teised on. Nad näevad teisi, nagu nad ise on. 

Aga see avastus, mille tegin, oli: kõik, mis ma olen, ONGI näitamiseks. Ma elangi näitamiseks. Kuna kõike, mis ma olen, tuleb näidata, et vähemalt üritadagi arusaadav olla, pole minus enam midagi, mida ei oleks mu meelest hea demonstreerida.  
Miski pole piinlik või privaatne. 
Küünealune mustus ega vinnid. (Kuigi mul ikka veel pole neid eriti. Väga veider, et Rong mu vinnid kaasa viis =P) Tatikoorikud ninas ega see, et ma ei viitsi kunagi prügikasti otsida, vaid puistan nad lihtsalt voodi kõrvale põrandale, kui välja nokin. 
Mitte miski. 

Eile oli ka raske päev, kuigi käitusin maru hästi

Kui mitte midagi ei jaksa, siis võrgupäevikusse kirjutada ikka?

Ikka natuke haige. Märgatavalt vähem ilge olla, aga ilge siiski.
Mingeid muid sümptome pole peale väikese palaviku. Ilmselt olen ka natuke jõuetum, aga kuna mul on täiesti kuulmatult energiline olla tänu heale seisule paarumise-teemalisel rindel, ma isegi ei tunne seda eriti.  

Et ma lubasin oma kallimale mitte enam temast kirjutada, vaid ainult oma reaktsioonidest ja tunnetest, kammitseb päris ootamatult palju. Sest ma tahaks kirjutada asjadest, mida ma arvan, aga ma ei saa seda teha kirjutamata, mille põhjal.
Või no saaks, aga see kõlaks jaburalt.
Kust ma siuksed mõtted võtnud olen? Mida see üldse tähendab?
Ei saa kirjutada, see oleks privaatsuse rikkumine. 

Seda võin ikka kirjutada, kuidas enda meelest olen nii hirmus hea. NII kohutavalt uskumatult. 
Ja krt. 
Ma ei näe, et tema samamoodi mõtleks. Vbla, sest mulle peab kogu aeg kinnitama ja välja näitama, kiitma ja kallistama, et usuksin, ja niipea kui vahe sisse tuleb, ma närbun. 
Vbla, vbla.

Toimetan jutukogu jutte läbi ja klge - ma olen ikka päris vingeid asju kirjutanud. Ütleksin, paremaid, kui mäletasin. 
Nooremana kirjutasin paremini? 
Vist. 
Ilmselgelt on palju rohkem tööd alla pandud.
Kuigi mõni vana asi, mida ma siiamaani avaldanud pole, on ka siuke ... tollal mõtsin, et pole piisavalt hea. Nüüd mõtlen, et täitsa ok, häbi ei ole. 
Ilmselt ma mitte ei kirjutanud paremini, vaid enesekriitika oli palju tugevam.
Jep, kõlab tõesena.

Ma olen nüüdseks 10 aastat üritanud end õpetada tegema, nagu ise tahan. Ei pea olema ja tegema nii, et kõigile meeldiks, kui mulle meeldib, on olemas. 
Sel on selgelt ka miinuspool: jutud ei ole enam nii põhjalikud.
See on armuasjades ka veits keerulisi olukordi toov lähenemine. 
Arvan ikkagi, et ainus viis, kuidas rahuldavalt elada. Aga raske, raske on seda mõtteviisi usutavalt propageerida. Rahvas millegipärast eeldab, et kui neile ei meeldi, ongi halvasti.

Seekord tuleb ka post scrimptum: oot, kas mu tung kõigile meeldida on ka lapsepõlvest? Jah, muidugi on. Imelik, et ma seda kunagi ei endale ega teile selgelt sõnastanud ei ole.
Aga algne mootor oli kohe kindlasti: kui ma suudan teha nii, et emme ja issi on rõõmsad, on nad minu vastu head ja kõik ongi hästi. 
Millest sai: minu ülesanne (siin maailmas) on teha teised õnnelikuks, siis ma olen hästi teinud ja on hästi. 
See on suht sügavalt sees =P Kuitahes hoolega ma mõistuse ja teadvusega tendentsi vastu "üritada meeldida ja teisi rõõmsaks teha" võitlen, kui keegi rõõmustab millegi üle, mis ma olen teinud: HELL YEAH!

Ei ole lihtne minu kehaga elada

Kui olin lõnaunne läinud tundega, et elu on jäle, kõik on halvasti, aga magan ja läheb paremaks, ärkasin pooleteise tunni pärast ja mu esmane reaktsioon oli lebada voodis, hoida silmi kinni ja soovida, et ma sureks. Et keegi ei mäletaks, et keegi poleks mind kunagi tundnud. Mõte tõusta ja hakata sellest netis kellegagi rääkima, vbla abi otsida, tundus rõvedalt eputava tähelepanunõudmisena. Ma ei tohi ju ometi nii pealetükkiv olla. Ma ei tõuse, ma ei liiguta, las ma lihtsalt ununen. 
Ei mäletagi, mis mu viimaks jalule ajas. Mingi "nojah, aga mis seegi aitab, tegelt ei ole ka voodis hea" ilmselt. 
Mõtlesin, et vbla peaks sööma. Vbla ma olen näljast pahur. Aga kui ma supipära järasin (kanatükid), tuli juba mõte, et vbla olen haige. 
Sest ma võin ahastada ja valutada ka muidu, kuid see ei lähe nii hulluks nii kiiresti mingi kehalise põhjuseta. Menseseni on 2 nädalat, nii et see ei ole põhjus. Jääb haigus. 

Mitte mingit muud viidet ei olnud, aga voilà. 37.3.

Vahemärkus: issand kuidas ma põlgan "vaimse tervise spetsialiste", kes arvavad, et mõtlemine ja teraapia on need põhiasjad, ravimid, mis keha muudavad, on lihtsalt väike toetus.

ÖÄK.

Vaimne tervis ON kehaline tervis ja vastupidi ja vähemalt minu (mul oli väike arutelu, mille järel tulin šokeerivale avastusele, et kuigi mulle haridus ei sobinud, paljudele, vbla lausa enamikule, ikkagi sobib) vaimu ei saa mingi jutuga oluliselt mõjutada.
Teraapia! Pfff! 
Neurotransmitterid ja nende mõjud on nii palju võimsamad kui mingi mõistuse kõrkjakroon iial olla saaks. 

Samas muidugi aitab kraadimine ja "aa, sellest see pimestav hingevalu" veits asju hallata. Mul on ikka veel väga rõve olla, ent mitte võrreldavalt rõve. 
Ehk vbla inimesi aitab sel moel ka "su lapsepõlv oli sitt ja seepärast on sul rõve olla", nad suudavad paremini oma valusid hallata. 
Mul ... ei aita. 
See on liiga kauge ja ebamäärane seos, et minu jaoks tähenduslik olla. Umbes samal tasemel sellega, et inimese eellased pidid madusid kartma ja seepärast osad inimesed kardavad ka tänapäeval madusid. 
Nagu ... jaah, seos on olemas, aga samas mina ju ei karda madusid. Mida? Miks? Miks siis osad kardavad? Kas nad ei saa endale öelda, et tegelt on madu nunnu? Mis TOIMUB?!
See oli nii ammu. Põhjuslik seos on lihtsalt faktiline, aga mitte tunnetuslik.
Ma märkan võimalikku halba kilomeetri kauguselt, sest lapseeas oli vaja sedasi asju tähele panna, et endale kähku täiskasvanuid manipuleerides turvalisemaid lahendusi leida. See toob kaasa, et ma saan haiget suvalise karikatuuri või valestivaatamise peale, halvasti sõnastatud lausest rääkimata. Sest mul oli vaja teatud tundlikul ajal ära märgata kõik halvad asjad ja saada valuhoiatus. 
Et ikka reageeriksin ka.
Aga ... mis mul sellest teadmisest nüüd kasu on? Märkan ju ikka? Reageerin ju ikka? Saan haiget. Mis see "sellepärast" annab?

Mina saan lisaks oma emotsioonid ju ära hallatud. Et see on raske töö, võtab mult palju, vahel võtab kõik ja rõõmus ma ikka ei ole (kui keha just ei rõõmusta)?
Aga ma saan hallatud. 
Valu ei pane mind üldjuhul teisi inimesi rebima. Olen täielik proff rääkima ka väga rasketest ja valusatest asjadest rahulikult ja kainelt. 
Miks inimesed mu enesetapu peale =O olid, eks ole.
Ja mul ei ole absoluutselt mitte mingit huvi selle vastu, et mingi kognitiiv-käitumusliku suuna terapeut ütleb, et käitu nagu õnnelik inimene ja sul ongi parem. Või (jumalad hoidku) psühhoanalüütik seletab, et mul on hülgamishirm, sest ema jättis mu viiekuuselt sessi ajaks oma vanemate hoolde.
Mul. Ei. Ole. Sellest. Mingit. Abi.
Ma olen väga hea asjade ärategija olnud juba 20 aastat. Ja selle peale, et lapseea traumad on mind vorminud, tulin juba varem. 
Palju varem. Mingi --- kaheteistkümnesena?
Ei ole need asjad mul elada aidanud. 
Vihkan (see sõna on vist tegelt "tülgastus") kõiki, kes arvavad, et teraapia aitaks mind, mine teraapiasse, väga väga naine, sul oleks palju parem. 
Kuigi vbla osasid inimesi teraapia aitabki. 
Mina ei ole selline. 

Et minu "emotsioonide ärahaldamine" tähendab, et ma ei hoia kõike kinni ja surve all, peaks kuidagi tõestama, et ma tegelt ei halda emotsioone ära v? Oh te süütud suveaja lapsed ... 
Kui ma lasen välja, siis sellepärast, et mu enesehaldamise kogemusel põhinev programm ütleb, et ma töötan pikas perspektiivis paremini, kui ventiil kogu aeg kinni pole.
Vahepeal plahvatamine on osa enese ärahaldusest. 
Sest ma ei halda kuuks ega kolmeks. Mu perspektiiv peab paraku olema pikem.
Päev korraga?
Kuulge, mul on kohati tunne, et päev elus püsida on piisavalt raske, mul ei ole tõesti jõudu iga päev veel meeldiv, kannatlik ja mõistlik ka olla!

P.S. jaa, armuasjadega on jätkuvalt hästi. 
Lihtsalt on ka raskeid hetki ja üks neist oli eile. 

Mõistus ja tunded vol ... 8?

Nii tegus, et endal hirmus. 
(Üle)eilne läks isegi ilma migreenitabletita =O Normaaljuhul ma ei tee kahe päevaga ka nii palju asju. 
Täna olen samuti kahe päeva jagu asju ära teinud ning kell on alles pool kuus. Migreenitabletti pole samuti kulunud.
Ja oleks siis nii, et tegemist vajavad asjad otsa saaksid ja poleks rohkem midagi - eip. Kõik mu kümned "teen, kui huvitama hakkab"-asjad, mis, muide, sisaldavad tõdemust "kui ma ei jaksa, mind ei huvita", ütlevad, et jou.
Tegelt võiks ju pesta aknaid. Ja panna saabaste sisse ajalehed, nad sisse määrida ja kappi panna. 
(Tehtud.)
Täiesti kogemata pesin ka dušialuse puhtaks - valasin kempsuharjahoidikusse liiga palju puhastusvahendit ja otsustasin osa tagasi kallata dušialuse kohal, et kui maha läheb, saaks aluse pesemiseks kasutada.
Läks maha. 
Pesin. 
Krt, see oli nii räpane! Kui mõtlema hakata, ega ma pole dušialust vist poolteist aastat pesnud. Aga no kui räpaseks üks dušialus ikka minna saab - seda kasutataksegi ju aint voolava vee all, mis võtab enamiku räppa endaga?
Nii ma mõtlesin. 
Vesi võtab suurema mustuse kaasa, jaa. Välja arvatud see osa, mida ei võta ja mis ladestub.

Ja kui aega üle jääb, rohkem koristada on juba piinlik, jutu toimetamine on lõpetatud ja uut ei taha ette võtta, teen kooki, mida pole kunagi varem teinud. 
(Tehtud.)
See kook vist uuestitegemisele ei lähe. Liiga vänge - mulle meeldivad mahedamad magusroad. Lemmikud on jäätisekokteil ja brüleekreem, eks ole. Ja kui šokolaad, siis piimane. 
Seesinane maitseb rohkem nagu komm, mitte nagu kook.

***

... jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa rohkem asju, mida tegin, üles ei loe, sest tuli kukkumine. 
Uskumatu kui järsk. Esmalt vihastasin K peale, kes külas oli, isegi mitte oluliselt halbade asjade pärast (talle jäi mingi fb soovitatud kasutaja meemide põhjal lesbidest mulje, mis minu meelest on täiega absurdne, rääkimata sellest, et mittepaikapidav, ja jagas "nunnut videot," mis mu konkreetselt kettasse ajas, sest mina nägin seal abikaasat kes mõnitab oma ADHD naist, kuidas see nii imelik on) ja siis saabus tardumus.
Vaatasin uuesti praegu. See video on ikka veel jälk.
Aga oma tardunud seisus lihtsalt istusin ja ei jaksanud isegi pilku liigutada. Vahtisin voodiotsa ja rääkisin väga vaikselt ja pominal, sest ei suutnud häält teha.
Lihtsalt tühi. Ei jaksa mõelda. Ei jaksa tunda. 

Ja täna valutab pea. Tabletid sees, aga mõjuma pole hakanud.
Väga hull valu õnneks ei ole. Eks pea hommikul arutas, kas hakata valutama või on mulle mõni oluline sõnum Discordis ja siis saab positiivsele keskenduda ja pohh ülejäänu. 
Sõnumit ei olnud, nii et hakkas valutama.
Jaah, absoluutne narkomaania.
Ma võin enda üle ju muiata, aga see ei muuda reaalsust. 
Kui ma oma narkootikumi ei saa, mul on halb ning nõuab enesekontrolli ja mõistusega lähenemist, et mitte ebatervetel meetoditel annust nõuda.
Õnneks on mu mõistus suht võimas =)

Tegelt võiks peatuda sellel, kuidas mõistus ja tunded asuvad nii väga erinevatel telgedel, AGA millegipärast paljudele inimestele näib see olevat üks telg ja ongi jaburad kunstiinimesed ja tuimad teadlased stereotüüpidena kinnistunud. Arutleda, miks nii tundub, mõtiskleda, mis värk on kunsti ja kultuuri osadele inimestele mittevajalik tundumisega ja kas see on kuidagi mõistlik või lihtsalt mõistetav. Võiks.
Ah, pohh, teen alguse ära. Vbla kannab ind edasi, aga vbla on nüüd, tormi harjalt maha kukkununa, liiga raske. Sel juhul saate kas pooliku postituse täna või kulub lõpetamiseks paar päeva ja mitte midagi muud halba ei juhtu, kui et ma ei saa oma tilgakest dopamiini, nähes, kuidas lugejate arv stattides kasvab. 

***

Et mõistus ja tunded asuvad erinevatel telgedel ja tugevate tunnetega paljumõtlevad inimesed ning tuimad mõtlemisele üldse mitte pühenduvad kodanikud on olemas, ei vaja vist enam tõestamist, eks?
Ehk ma nüüd kohe hakkan seda uuesti lahti rääkima =)

Tundmine ehk keha vastamine neurotransmitterite ärgitustele on absoluutselt teine teema, kui võime ajus loogilisi konstruktsioone luua. Tundmine on ürgne viis saavutada indiviidi käituvat sedasi, et ta ellu jääks ja palju järglasi saaks. Väga tähtis osa inimloomast. Loomalik osa.
Vahemärkus: mitmetes ulmekates nad väidavad, et suudetakse tehisintellektile kirjutada selline programm, et ta ka "tunneb", aga minu jaoks kõlab see valena. Sest tunded ei ole mõtete vennad, tunded on hoopis midagi muud. Tunded on keha ja kuigi ka mõtted on phmt keha, sest tekivad ju kehas, aju on ka kehas, mõistus on vähemalt kaks filtrit kaugemal ning et tundeid koodi kirjutada, peaks need olema mingis ... maitea, protokoodis? Ja kuidas nad väljenduma peaks? 
Kujuteldamatult keeruline. Vahemärkuse lõpp.

Mõtlemine on ka keeruline värk. 
Enamik mu lugejaid mõtleb sõnades, aga mitte kõik. Ma täpselt ei saa aru, kuidas teisiti mõelda saab, aga piltides, värvides, helides, maitsetes ja nende kombinatsioonides on kõik variandid. 
Lõhnades.
Loomad ju ka mõtlevad. (Kes väidavad, et ei mõtle, pole loomadega eriti tegemist teinud. Täna Totoro järsu kalda peal jõe ääres kõheles, kõheles, kõheles ja siis läks madalamat kohta otsima, kust vette pääseks. Mis see on kellegi arust instinkt v???) Kuidagi ilma sõnadeta. Mingite teiste vahenditega. 
Sealjuures inimesed, kes mõtlevad ilma sõnadeta, mõtlevad sageli paremini, kui hulk sõnades mõtlejaid. 
Sõnades mõtlejad (keda on palju) saavad muuhulgas innukalt uskuda, et püramiidid on tulnukate ehitatud ja valge rassi inimesed on iseenesest olenditena rohkem väärt kui muuvärvilised. Et hinnatõus on vandevendade vandenõu ja jumal tahab, et varastel käsi maha raiutaks.
Sõnades mõtlejad on enamuses. Ja imelikke mõtlemise tavavigu tegijate hulgas on nad samuti enamuses
Sõnades mõtlemine ei anna kuidagi tulemit, et inimene mõelda oskaks. 

Olen kohanud oletust, et matemaatika õpetab mõtlema. 
Eip, ei õpeta. On idiootidest matemaatikaspetse. Täiesti uskumatult juhme inimeseloomi, kes suudavadki ainult arve paika panna ja muus osas ei ole mitte lihtsalt kehvad, vaid täiesti masendavad.
Ma ei tea ühtegi meetodit inimeste tegelikult mõtlema õpetamiseks. Haridus? HÄH!
Tõsi, inimesed, kes on palju lugenud, näivad olema mõtlemises märgatavalt paremad. Aga ma ei tea tegelikult, mispidi seal põhjus ja tagajärg on. Täiesti vabalt võib olla, et inimesed, kelle aju tahab tööd, tahavadki palju lugeda ja kui keegid sellised oleks samas kirjaoskamatud, ei takistaks see nende mõtlemisvõimet kuigivõrd.
Ainult pinda, millelt mõtteid mõelda, oleks oluliselt vähem. Neil oleks võimalik toetuda ainult oma ja kaaslaste kogemustele, kõik võõras ja kauge jääks võõraks ja kaugeks.

Huvitav, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin?
Unustasin ära, päev on alustamisest möödas ja mul ei ole meeles. 

Aga mis välja paistab, on: mõtlemine on väga kummaline ja keeruline protsess, mida on oluliselt raske inimesele õpetada (AI-le ilmselt veel keerulisem, sest me ei tea isegi, kuidas inimesele).
Tundmine on veel oluliselt keerulisem, sest palju ürgsem ja töötab nii salalike meetoditega, et keegi ei oska päriselt paika panna. Vaimse tervise spetsialistid väidavad, et oskavad? Sittagi. 
Mina olen tõestuseks, et EI OSKA. 

Aga kust tuleb idee, et mõistus telje ühes otsas, tunded teises?

Ma tean ise mitut intelligentset tugeva mõistusega inimest, kes ütlevad või vähemalt ütlesid minevikus, et pff, tunded! Oma otsustes tunnetega arvestamine on nõrkadele, ainult karmid faktid loevad. Tundeid ei tohi lasta niimoodi valitsema, et nendesse uppuda. Tunded ei ole tähtsad.
Ainult et ka nemad lähtuvad tegelikult oma otsustes tunnetest. Selle inimesega koosolemine tekitab mus häid tundeid, mul on temaga meeldiv, temaga tasub asju ajada. Tolle tööga tegelemine tekitab mus meeldivat vajalik-olemise tunnet ja lisaks makstakse raha ka (raha saada on samuti meeldiv tunne!) - tegelen sellega edasi. 
Lihtsalt nad ei arvesta maapõhja tugevaid tundeid, sest - oo, üllatus - neil pole selliseid eriti. Tunne, mis võtab endasse nagu märatsev meri, jääb nende jaoks kas puhtteoreetiliseks või ka "kord juhtus, enam ei taha" ideeks ning nad ei arvesta sellega.

Enamik inimesi ei tunne eriti tugevalt.
Enamikul inimestel pole ka eriti võimast mõistust elu juhtimas. Meelde jäävad need, kel vähemalt üks intensiivsus on.

Intensiivsed on ka teine äärmus inimesi, kes arvestavad just tunnetega, sest need on nii suured, nii vägevad, et ei ole võimalik neid mõistuse kõrrekestega siduda. Tunne on märatsev meri ja oma arukuse kõrkjatest jõulukrooniga sul lihtsalt ei ole mitte midagi teha selle kallal. Mitte seepärast, et tundjad oleks tegelikult rumalad, vaid nende tunded on liiga tugevad, et neid mõistusega ohjata saaks. 
Nende (meie) pärast on kunst ja kitsamas mõttes kultuur üldiselt. Ei ole huvitav oma möllavate lainetega maailmas lugeda, et 70% naistest on vägivalda kogenud ja kui süüa x kogus köögivilju nädalas, on tõenäosus südamehaigusse surra y% väiksem.
See lihtsalt ei puutu meisse kuidagi, nii nagu valu või vaimustus puutuvad. 
Siis ongi abiks kuulata-lugeda-vaadata midagi tundvat ja enda tunnete osaga kõnelevat teistelt ja saada: "Jah, ka tema on sedasi tundnud. See ei ole veider, väär, ainult minu imelikkus, tal on sama old. On teisigi selliseid. Ja nemad suutsid sellega elada, selle kuidagi ära töödelda. Selle tundega ON võimalik toime tulla." 
Kunsti on vaja neile, kes tugevalt tunnevad. Need, kes tunnevad ainult natuke, saavad tast nii palju, et kunst võib olemas olla, aga nad ei vaja seda. Nad haldavad asjad ära mõistusega.
Kes tugevalt tunnevad, VAJAVAD.

Kunstnik vs Teadlane.
Tunded vs Mõistus.

Et need asjad tegelikult ei ole sama telje teemad, et tugevalt võib tunda ka väga mõistuslik isik ja säravalt mõelda tugevalt tundja, ei jõua tavateadvusse kohale. 
Nad näevad intensiivseid äärmusi ja teevad selle pealt järelduse, et tegu on sama telje erinevate otstega. 
Kuigi tegelikult ei ole.
Rumalaid vähe tundvaid inimesi on päris palju. 

Hakkasin kirjutama, et neid on igal pool. Siis taipasin, et tegelt ma ise ei tunne lähedalt eriti selliseid inimesi.
Mõnda tunnen. 
Aga neid on kindlalt vähem kui intensiivikuid.

Inimesi, kelle mõtlemisvõime eriti särav pole, on küll igal pool.
Inimesed ON lollakad, see on väga selge. Et ma ise ei viitsi lollidega suhelda, ei tähenda, et neid arvukalt ei oleks.
Inimesi, kelle tunded on minu vaates kuidagi uimased, eheduse ja teravuseta, on ka igal pool. 
Aga täiesti võib olla, et ma hindan vääralt, sest mulle lissalt ei näidata neid tundeid.
Seda ma tean küll, et kui ei taheta näidata, sageli ei näidatagi.
Teeselda, et sa ei tunne, nagu tegelt tunned, on teatud tüüpi inimestele päris lihtne. Nii et kuna ma lolle isegi pealiskaudsete tuttavatena eriti ei pea ja tarkade tundeintensiivsust tegelt ei tea, krt, minu maailmas ei ole neid rumalapoolseid tuimalttundjaid "igal pool". 
On, aga mitte lademes. 

Lootusrikas oleks mõelda, et maailmas ei ole nad tegelt ka enamuses. Et minu kogemus on kuidagi üldpädev.
Ent ma kardan, siiski on. 

Lõpetuseks panen pildi loomadest. 
Sest nad on väga nunnud. 
Muide, Totorole leidsime viiimaks liigesesõbraliku toidu, mis talle toimib ka, ja ta on tervise osas peaaegu kombes. 
Peaaegu. Naaatuke on vahel tõusmine siiski pidurdatud. 

K pilt

Lühidalt

Krt, ma unustasin siin jagada. 
Mul ilmus vahepeal artikkel armastuse tähtsusest lapsekasvatamisel. 
Et ma sellise asja unustasin, näitab, et mu mõtted on VÄGA mujal.

Käisin täna sel naiskirjanduse auhinna nominentide teatamisel ja sain 

* inimesele hästi öelda, et nii tähtsat ja toredat asja tehakse
* komplimendi, mis sellevõrra ei ole tõsiseltvõetav, et kui mulle ühes lauses öeldakse, et inimene ei loe fantaasiakirjandust, aga mind loeb ikka ja ma kirjutan 10 korda paremini kui kõik need mehed kokku, ma kuulen, et ta tegelt neid mehi lugenud ei ole =P
A tore ikka. 
* Ja must tehti paar pilti. Eriti poosekad ei ole, aga näe, siuke olin täna väljas. Blond naisterahvas on Kätlin Kaldmaa, kes Naiskirjanduse Seltsi ja Naiskirjanduse auhinna asju veab.

Kummatigi tegi pildi.
Ta ütles, et maipea ütlema,
et tema tegi, aga tahan =P

Muidu on keeruline isegi formuleerida, et mis elus toimub, sest olen niiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud, et see ei ole enam isegi naljakas. 
Pea ei valuta. Wõit.
Aga pulkadega sushitükki tõsta ei suutnud. Sõin näpuga. 
Ostsin uued ilusamate raamidega prillid. 
Ja pileti PJ Harvey kirjutamiseteemalisele intekale Prima Vista raames - näen päris elus PJ Harveyt! Mis siis, et mitte muusikat tegemas, ikkagi suur wõit. 
Pingutan end otsusekindlalt üha ja üha üle. Migreenitablett päevas suht. 
Väga väga raske. 

Kui pöörad vahel põrgu poole pilgu

Rüsasin end liiga pooleks. 
Mul on kogu aeg võõrikult hea olla (v.a. siis, kui pole) ja selle najal jaksan ootamatult palju. Nii et loomulikult võtan ka kohutavalt palju ette, sest ma ei oleks ju mina, kui ei teeks asju suutmise piiri peal.
Ma ei tea, KES ma oleks siis.
Ilmselt keegi, kes poleks kogu aeg nii kurnatud. 

Kui ma end üle pingutan, on päris vilets. Põrgu poole vaatamine, mis siis, et nii palju on hästi, nii paljust on rõõmu.
Käisin Tartus Tolkieni  lugemise päeva üritusel Tasku Rahva Raamatus. Nägin üht endist ordukat oma kauni abikaasaga (meil oli ta Uvatha; ütles, et reageeriks sellele nimele ikka), abikaas on endine larpar ja mul oli väga rõõm näha, kuidas Tolkieni-nohikute seltskond kohe nooreks ja kauniks muutus nende juuresoleku läbi. 
Nemad said viktoriinil kolmanda koha. 
Teise võtsime meie TLiga. 
Esikoha sai noormees, keda ma iial näinud polnud, aga ta tundus tore. 
Auhinnaks saadud raamatud andis kohe ära, sest no tõesti: mida teeb täisvereline Tolkieni-fänn "Sõrmuste Isanda" kolme osa ja "Kääbikuga"? Need on tal ju olemas!
Meie saime auhinnaks saime "Sõrmuste Isanda" uustõlke. Töötan selle kunagi läbi, aga hetkel on mul veidi liiga palju asju taldrikul niigi. 

Seda, kuidas ma valmistasin ette kostüümi, kuigi mu käsitööline andekus on miinusmärgiga ja mul ka seekord õnnestus õmmelda üks trukipool ette valetpidi, nii et trukk ei sulgunud tükk aega, kuni taipasin, milles probleem, värsked õmblused lahti lõikasin ja uuesti õmblesin, ja tikkida leht, mida võiks vast pidada pika kaelaga pudeliks, ei hakka üldse kirjeldama. Ega vintsutusi Tartusse sõitmisel, esimese linnalähirongi möödalaskmist, sest kiire, ja teise valestivaadatud saabumisaega, miska olin Balti jaamas mitte kolm minutit enne Tartu rongi väljumist, vaid seitse minutit hiljem. 
Kuigi pahameelt, mida mus äratas tõsiasi, et MITTE KEEGI ei öelnud midagi mu kostüümi kohta, kuigi olin ainus kostümeeritud kodanik üritusel, siiski väljendan.
Tegin isegi soengu!

Olin ettelugemiseks valinud lõigu Maedhrosest ja Fingonist, mis oli täpselt seesama, mida peoperenaine oli kavatsenud lugeda, kuni mina ette jõudsin. Ühtpidi loogiline: kui ürituse teemadeks olid sõprus ja kogukond, MILLEST veel lugeda, kui mitte Maedhrosest ja Fingonist Thangorodrimil?
Teisipidi ikkagi võluv: tuhanded leheküljed, kust otsida - ja ikkagi me valisime sama lehekülje. 

Caterina Karina Chmiel

Otsustasin ka minna Eesti naiskirjanduse auhinna nominentide väljakuulutamise üritusele. Kuigi on 0 protsenti tõenäosust, et ma selle auhinna saan. Ma arvan, nomineerituks saamise tõenäosus on umbes 20% ja on ometi tore, et selline üritus toimub, et selline auhind loodi. Ei, ma ei arva, et see võtab naiskirjanikelt tõsiseltvõetavust maha.
Mul on tunne, et see aitab meenutada, meil on sitaks häid kirjutavaid naisi. 
(Kusjuures ometi kord ei pea ma silmas ennast - mina olen nišikaup. On ka väga laiu masse püüdvaid väga hästi tegevaid naiskirjanikke.)

Ja siis panen kokku jutukogu, osalen Murca märtsikuises luuleväljakutses (mis toimub rahva pilgu eest peidus tumblris), loen Loteriis arvustamiseks raamatuid + TLi lemmikraamatuid, ja üritan mäel püsida ka kõikvõimalike koduste kohustustega.
Pole enam väga ammu kirjutanud, kuidas ma tormi harjal kaasa joosta üritan ja end sellega rivist välja pingutan. Aga mudel on ikkagi sama.
Alati kukun viimaks.
Võib-olla ma teengi nii ainult armununa? Siis mu organism tõesti usub, et saab ka seda dopamiini, mida januneb, tasub pingutada, tasub end ribadeks rebida: vähemalt mingi tasu selle peale tuleb?
Võib-olla.
Aga ma kukun alati. 
Ja siis on põrgu.

Teate, kui juba Tolkien teemaks tuli, siis mäletate seda kohta, kus Frodo Galadrielile sõrmust pakub?
"...  In place of the Dark Lord you will set up a Queen. And I shall not be dark, but beautiful and terrible as the Morning and the Night! Fair as the Sea and the Sun and the Snow upon the Mountain! Dreadful as the Storm and the Lightning! Stronger than the foundations of the earth. All shall love me and despair!” 

Ma vist ei pea ütlema, et see ongi minu ihalus elus üldse? 100% puhas?  All shall love me and despair. 
Kusjuures ma ei ole kindel, et ikkagi Sõrmuse vastu võtaksin, kui  ma Galadrieli masti väega oleksin ja seda mulle pakutaks. 

Aga ma ei ole ka kindel, et tagasi lükkaksin. 
Sest mis mul kaotada? Jah, teistest oleks küll kahju. Aga ... krt, neil oleks minust ka kahju võinud olla enne, kas ei? Las ma nüüd veidi aega naudin ja meelisklen, kaunis ja kohutav.  All shall love me and despair. 
Ja lõpuks saaks minu sõrmusevalitsus nagunii läbi. 
Forever always ends. 

Mul on üks pilt olukorrast pärast üritust, kus mul kleit veel seljas, aga kogu sisemine sära on ära tarbitud. 

Vaim ja keha on kõigil üks, aga mul vist veits rohkem

Olid kogemused. 
Mitte kõik neist meeldivad. 
Ja korraga sain aru, et aa. 
Miks mu toimimised enamiku inimeste meetoditel ei tööta. 
Võib-olla ka seletab, miks teraapiad mulle nii mõttetud on, aga KINDLASTI seletab ära, miks mul on kõik halvasti, kui on halvasti, ja kõik nii hästi, kui on hästi. 
Mu keha ja vaimne pool töötavad vääramatult ja väga üheskoos. 
Aga äkki on kõigil enamikul niimoodi?
Mismoodi saab siis olla nii, et inimestel tõesti on parem olla, kui nad meenutavad, mis elus hästi on? Et positiivne mõtlemine aitab, mitte ei masenda? (Jah, selle on nad kindlaks teinud, et depressiooniga ei aita, aga muidu ikkagi aitab?!) Mismoodi saab inimene end ise õnnelikumaks teha ja mina olen mingi vale inimene, sest ma ei saa?
Mina saan enesetunde paremaks ainult täites baasvajadusi, mis täitmata - söök. Uni. Kemps. Natuke füüsilist liikumist iga päev. Kuuluvustune kinnistamine sõpradega suheldes. Kallistamine.
Ei, seks EI OLE baasvajadus, olge nüüd.
Aga vahuvann? See on lihtsalt veel üks ülesanne. Käisin vannis. Tehtud. Kas ma peaks nüüd midagi tundma seepeale v? Vaatasin filmi. Peaaegu tunni, rohkem ei jaksanud. Mis see peaks mus mingi positiivse tunde tekitama v? Hea toit? No ma pean sööma, ma tean, et see on mulle kasulik, närin, närin, närin ...

Kui on halb, on kõik halb. Migreen tuleb emotsionaalse pinge peale. Kehakeemia ütleb ka, et asjad on väga halvasti, ja ma küll mõtlen asju ikka veel kainelt ja mõistusega, aga sel on siiski teatud ... värving. 
Väga raske on, kui juba raske on. 
Aga hiljutise jubeda migreenipäeva ajal ma vähemalt mäletasin, et võib ka hästi olla. Isegi väga hästi. 
Enamjaolt ei mäleta. Nii kauged mälestused enam ei loe. Paljas teooria mingi praktilise tundeta. 
Kui on halvasti, on alati halvasti olnud ja jääb ka tulevikus halvasti olema. Mitte miski ei tööta, orgasme ei saa, isegi kui üritada, aga tegelt ei taha isegi üritada, valu, väsimus, elurõõmutus.
Ma ju teen isegi halbadel aegadel aktiivseid asju. Töö. Enesehooldus. Teistehooldus. Kohtumised. Tegevused, mis peaksid rõõmu tegema teoreetiliselt.
Vanasti tegin ka otsustavalt trenni: aktiivne liikumine teeb enesetunde paremaks, kõik teavad seda. Vot SELLEST olen viimaks üle saanud.
Nii palju lollusi ... 

... ja siis on lihtsalt head ajad nagu praegu ja KÕIK töötab täistuuridel. Kui on hästi, on aboluutselt kõik hästi.
Viimasel umbes aastal on mul enne menstruatsiooni rinnad valutanud oma kümme päeva, ja valutanud tugevalt. Mitte nii tugevalt, et elutegevust häiriks, aga piisavalt, et kogu aeg meeles oleks.
Ja veebruaris TLi peale kadus korraga ära.
Ma mõtsin, et olen rase, keha käitub nii veidralt, mis toimub.
Aga ei olnud. Ja sel kuul rinnad samuti ei valuta. 
Mul on nii hästi, et isegi tissid enne päevi ei valuta. 
Thefakk. 
Nii hästi, nii hästi ...

Aga kokku on minu kõrs ikkagi lühike.
Jah, mu taevad on kõrgemad kui enamikul inimestest. 
Aga nii sügavaid ja lõputult kestvaid põrguid pole enamikul inimestest ka.

Äkisti ei loe miski muu

Mõtlesin, et ok, vbla sellepärast ma elan.
Sellepärast elasin Rongi üle. 
Universumi käsusõna kõlas just tänase pärast.
Mismõttes niimoodi saab.
MisMÕTTES niimoodi saab? 

Mis. Mõttes.
Kuidas saab keegi mulle nii palju anda ja samas tunda, et tema saab minult?! 
Mitte keegi mitte kunagi ei ole jaksanud minuga kaks päeva asju klattida. Mitte jätta poolde vinna, enam-vähem kärab, vaid päriselt mitte lõpetada, enne kui klaaritud? Ja pärast ongi päike ja heinamaa, kullerkupud ja imeline kuldne loojang, sest saime selgeks?
Kuidas keegi nii kallis olemas saab olla?

Vabandust, keen üle.
Aga see on nii kummaline, kuidas oled 45 ja sul on ikka veel esimesi kordi. 
Jah, jah, maailmasõda vist, jah, jah, päriselt pekkis vist, jah, jah ...
 --- aga.

Näe, selle kirjutasin vahepeal, teiste asjade seas. 

Maailmad

Ühes maailmas
tuleb kindlasti peagi sõda,
küsimus on ainult,
kui suur ja kes. 

Nats olla on okei
ja empaatia patt.
Võime ju halada,
olla segaduses,
aga aeg on küps.

See on fakt.

Teises maailmas
veedan terve päeva
kallimaga vaieldes.
Pisarad päris ei jookse,

aga nii valus. 

Saa must aru,
saa must aru,
saa must aru.
Sõnade tähendused,
isiklikud piirid,
oh, kui tähtis. 

Ja ongi tähtis.
Seda ma saan mõjutada,
seal ma saan otsustada,
valida,
minu panus loeb.

Mida ma sõja vastu teha saan?
Minna plakatiga vehkima?
Kedagi ei huvitaks.
Panna end Toompea lossi ees põlema?
Ajalehes ilmuks lühike artikkel
"Hull naine langes meeleheitesse".

Aga kui ma kuus tundi seletan,
ta seitsmendal vast saabki aru.
Nii et täiega tasub ära. 

Tasuski. Mul ei ole mitte kunagi niimoodi olnud, et keegi jaksab minuga päevi klattida. 
Mitte kunagi.
Ma arvan, selle tunde nimel tasus ellu jääda. 

Laiale kivile

 Just kuulsin Poeglast mingile oma inimesele ütlemas: "Ma olen ainus inimene oma klassis, kes luges "Rehepappi". Nagu actually "Rehepappi". Kõik teised lugesid kokkuvõtet."
Surnud kunst see kirjutamine.
Aga noh - midagi muud ma ei suuda, nii et jään kirjutama. 

Mõtsin vahepeal, et kirjutaks teile postituse rahateemadel. Kui ma nagunii TL-ile juba kirjutasin, kuidas rahasse suhtun, kopeerin siia, muudan natuke ja olemas.
Ainult ... noh, vähesed mõistaks, paljud saaks pahaseks, kas tasub?
Siis selgus, et TL sai mu jutust nii haiget, et juhtus eelmise postituse peaaegu-konflikt. 
Nii haiget.
Jaah, klattisime ära, ilmutasin oma tohutut emotsionaalset intelligentsi, ta sai minust samuti aru ... aga ma vist ei pane seda teksti laiale kivile.
Selgelt see ei ole kergesti seeditav. 

Mida ma siis laiale kivile panna võiksin?
Oh, see teema ... 
... ei sobi hetkel ka. 
Pekki. Mis te tahate öelda, et ma pean minema ja jutukogu jaoks juttu toimetama v?

***

Ja siis ma tegin veel toorjuustukooki, panin pesumasina käima ja pesu kuivama, pesin natuke külmkapipealset ja pliiti, veetsin voodis aega, isegi magasin, käisin koeraga poes, epateerisin mitmel pool, lugesin raamatut, ladusin hästi palju kaarte, pesin nõusid, tegin kassi liivakasti puhtaks ja ikka veel ei ole mul midagi öelda. 
Väga ebatüüpiline.

Eks ma olen oma narkomaaniast veits uimastatud. Uue laksu ootus mässib kõik mu mõtted ja tunded oma lõksu ja mis mõttes ta ei sööda mind ikka veel? Mul on vaja!
Aga kuni annus viimaks tuleb ja hea tundub, pohh. 
Ja ma olen oma tavalisest märgatavalt tõhusam. Sest kuidagi peab ära kulutama aja, kuni ta tähelepanu mujal on, ja kogu aeg ju näpukat ka ei jaksa teha. Ma siis teen kasulikke asju. 
Nagu ma ikka teen kasulikke asju - aga kui vahele pole naudingupuhanguid, vaid ainult väsimus, jaksan vähem.
Kuigi mu jõudlus on ikkagi piiratud ning ma teen end ikka katki. Lissalt saan katkiminekute vahel rohkem tehtud. 

Mõtlesin vist välja, miks ma jälle muusikat kuulan.
Sest ma elasin nii kaua selles maailmas, kus mu tunded olid imelikud, valed, olin liiga palju, liiga intensiivne. Ainus teine inimene, kes mulle lähedane ja kes sama palju tundis, oli mu tütar. Tema suhtes ei olnud mul aga "jess, ta on samasugune, jess," vaid ainult kaitsmissoov ja kui ma saanuks, ma võtnuks talt selle haavatavuse ära.
Ja nii väga, kui ma ka lõrisesin ja kinnitasin, et mina olen mina, ma ei muutu, ikkagi üritasin alateadlikult kohaneda. Vältida liiga palju tundmist - ja muusika on kindel viis endas tundeid kõrgemale, kõrgemale ja tugevamale tasemele tõsta. 
Nii et lõpetasin muusika kuulamise.

TL tunneb (vähemalt) sama palju. Sama intensiivselt. Valu on hingemattev. Rõõm on vabadus on lend. Jaa, mõistus valvab kõige üle, kuid see, mis ei ole mõistuslik, on tohutult vägev.
Korraga on mu ees teade: "Nii intensiivselt tunda ei ole sinu puue, väga väga naine, see on lihtsalt osadele inimestele omane."
Lisaks on see teine tundlik inimene ebamaiselt imeline. 
Palju tunda on ok.Tunded ei ole saatanast, tunded võivad olemas olla isegi sellistena, nagu nad minul on.
Nii et - ma kuulan jälle muusikat. 
Playlistid ei ole vahepealsete aastatega halvemaks läinud, oo ei. 

Konfliktid

Vaikselt võtavad mu fb-s ja blogiringis maad maailmalõpumeeleolud. Raske ja kurb, hala ja õudus. 
Mina muidugi olen suht elevil, väga põnev on.
Peaaegu wõit-wõit situatsioon: kas juhtuvad eredad ootamatud hirmsad asjad või saavad pahad kolinal kaela, ja mõlemad asjadekäigud oleks omamoodi lahedad - kuigi teine variant eelistatavam, sest paljude kenade inimeste, sealhulgas mu laste elud jääksid purunemata. 
Lissalt enam ei saa hästi nägu teha, et mölisegu see Trump, mis tahab.
Selge maailmasõja maik on sel mölal ja kuigi ma ei kujuta hästi ette, MISMOODI ta korraldaks ameeriklaste Taani või Canada vastu sõttamineku - s.t. kui vast kümnendik sõduritest-digisõduritest-koordinaatoritest-asjapulkadest üldse nõus on, on suht keeruline - ta igatahes juhatab asja sisse. Venemaal on Putin innukalt ootel ja no Hiina ja Taiwan ... 

Põnev.

Muidu nukerdan jutukogu kokku panna ja armuasju ajada ja raamatuid lugeda, süüa teha, koera jalutada - kahe sõnaga: nagu ikka. 
Isegi armuasjadega on "nagu ikka" ehk just praegu veits seganepahane ja mittehea, aga ma õnneks olen maailmasõja teemadel suht elevil ja seetõttu ei häiru väga. 
Temal on elu (erinevalt minust) ja mitte aega ja jaksu kohe klattida.
Loodetavasti saab korda. 
Ilmselt saab, aga noh: ma olen väga ettevaatlik kohe, kui mingi jama on. 
Ei tohi loota, muidu läheb sitasti.

Misiganes. Head targad inimesed, me saame korda.

Maailm on natuke suurem. Seal on väga erineva tarkusetasemega inimesi. Ja isegi võiks-nagu-arvata-et-mitte-päris-idioodid ilmutavad kohati, et noh, mis seal ikka, kannatame hullud ära ja kõik saab korda. 
Mina sellele ei panustaks. Keegi ei hakka lihtsalt lambist rahulikku situatsiooni teravaks ajama. Kui on näha, et meelega aetakse, mitu ja mitu korda järjest, on sel mingi muu eesmärk kui lihtsalt jaurata. 
Aga noh - mul vaatajana on ka sõdalase loomus. 
Rahu iga hinna eest lihtsalt ei ole minu maailmapildis üldse mingi asi ning kui mulle öeldakse, et tahan vallutada, ma usun.
Sest ma eeldan, et teistel võib samuti vägivald veres tuigata. 

***

Sai korda. TLiga.
On üks teema, kus meil on vastupidised kogemused elus, aga täpselt ühevõrra hirmsad haavad ja ma muidugi pidin monoloogima "käige kuradile kõik, kes te mulle niimoodi haiget tegite". Õnnestus virutada nii, et teisel kõrvust veri väljas, isegi teadmata, et löön. 
Ja noh. Arvestades, et see on mulle väga hell teema, ei ole imeks panna, millise reaktsiooni temalt sain. Pidurdatud. Aga VÄGA selge.
Polnud eriti tore.
Läks veidi aega, et talt pikemat tagasiside saada, ja siis veel veidi, aga mõtlesin välja. 
Muidugi. Nii mul kui tal.
Ma olen inimene, mitte rahakott.
Lissalt - noh - kes pole inimeseks peetud, sest iga vähegi väärt inimene ju teenib raha, kes ongi hinnatud aint selle arvelt, et oi, tal on ju raha, see ta ongi. 

Nüüd mul on see õhusrippumise-kasmeolemetülis-mistoimub-tunne loomulikult juba meelest läinud.
Igavene praegu ja praegu on suht lill. Aga kuna tulemata on mingi viimane tunnustus selle eest, kui vingelt ma taipasin, milles asi, ja selle paralleelsusinfo ka kohale viisin, ikkagi kirjutan teile sellest.
Natuke kripeldab.
Vaatan end läbi tema silme ja saan, et faking oivaline. Kuid ma tahaks, et ta ikka päriselt ka näeks ja tunnustaks. Öelgu välja!
Kogu aeg on teinud, kindlasti kiiidab ja tänab nüüd ka. 
Kui ei, küsin ise =P
Olla targa inimese poolt imetletud on imeline. Anna seda tunnet mulle veel, palun anna! Nii meeldib!

***

Ikkagi on elevdav näha ja kuulda, kuidas pole enam Ukraina, Gaza ja veel mingid kohad, mis on nii kaugel, et ma ei tea nimesidki, vaid vahetu: "Mida nad teevad? Kui ruttu saavad asjad liikuda? Mis juhtub?!"
Mõistan, et on hulk inimesi, keda antud olukord surub ja rõhub. 
Aga mina tunnen jalgades pidevat keksimissoovi. 
Jah, ok, võib minna väga halvaks. Aga seda teab aint mõistus. Tunded on: las ma võitlen õige asja eest lõpuni välja! Mis siis, et sellest mingit kasu pole, ma saan võidelda! See on hurmav ja hurmatud tunne korraga. Imeline!

Sünnipäev 2025 vol 2

Pidasin eile oma sünnipäeva. 
Mu sünnipäev on jaanuaris? 
Noh, ja pidasin 8. märtsil. Mis, muide, on tegelt mu venna sünnipäev, mis on põhjuseks, miks ma teda ei kutsunud. 
Ma armastan teda väga ja just seepärast keeldun rikkumast tema sünnipäeva enda oma tähistamisega.

Krt, tahtsin tähistada ja tähistasin ja täiega tore oli pealekauba. 
Ja kuigi peale seda, kui pärast 4 teist inimest ka mu tütar teatas, et hirmus kahju, aga ta ei saa tulla, ma hakkasin pabistama ja veel rohkem, kui sünnipäev oli juba 20 minutit käinud ja kohal olid K ja TL ja mitte kedagi teist. 

Mitte isegi, et keegi ei armasta mind ja kõik läheb nurja, vaid: "Kuidas ma TL-i ja K-d veenan, et kõik on ok?"
Sest ma olen siuke. 
Teised on tähtsad. Mina olen kõrvaline ühik, mina jaksan ära kanda. 
Pealegi olen ma kiviaegne nutitelota inimene ja kõik messengeri jäetud sõnumid "ma jäin haigeks, ei saa tulla" ja "jään hiljaks, buss jäi vahelt ära" ja "jään hiljaks, kallim võttis mu auto, et sellega poja jalgpallivõistlusele sõita" jäid mul nägemata, sest ma olin oma sünnipäeval ja mitte kodus arvuti taga. 

Aga kui enamik hilinejaid kohale jõudsid, algas ka esimene ettekanne ja edasi läks lõbusaks. 
Nagu tõesti. 
Soovitan formaati "konverentssünnipäev" kõigile, kes normaalseid pidusid ei salli. 
Tõsi, mõningad kogemused tulid järgmiseks korraks. 
* Võid küll teatada, et ootad 15 min ettekannet, onju, aga enamik inimesi ei plaani eriti täpselt ja lähevad üle aja. 
* Võid küll öelda, et suvalisel teemal, aga enamik teeb millestki asjalikust - mina ise olin ainus, kes rääkis suvalisest asjast ehk "kuidas ma kirjutan", kõik teised rääkisid asjalikest asjadest nagu füüsika, ajalugu, märkide ja sümbolite ajalugu ning LGBT+ teemad.
* 5 tundi ja 5 ettekannet, on enam-vähem hea plaan, arvestades, et vahele jääb ka niisama söögivõtmise, jutuajamise ja muu seltskondliku aega. 
* Nii et rohkem külalisi oleks rääkima mahtunud aint siis, kui kõik alguseks kohal. Mul nagunii kaks seitsmest inimesest ei kandnud midagi ette, onjo.
*  Kõigile meeldis formaat ja kuigi on selge, et minu inimesed on kõik veits imelikud, on ka selge, et imelikke inimesi on suht palju maailmas.
* Kui sa oled nõrga sprintimispotentsiaaliga sant, kes saab asjad tehtud aint tänu visadusele, vbla ei ole hea plaan otsustada ise sünnipäevaks kaht kooki ning suitsukanapirukat teha. Võtab suht läbi järgmiseks päevaks. 
K päästis sellega, et oli nõus perenaine olema. 
Ega ta väga palju TEGEMA pidnud, aga tunne, et mina ei pea vähemalt sellele mõtlema, et kas kohvi on vaja juurde teha ja kas kõik leiavad endale taldriku ja topsi jms, päästis mind väga kõvasti.

Jah, ma olen täna nii väsinud, et tuigun ja näen topelt. 
Mu valmidus teisi näha ja nende heaks teha on ka oluliselt langenud.
Ent pea ei valuta, nii et great success. 

TL tegi pildi

Mitteuniversaalne suhe probleemidega

Loomulikult oli mul põhjus.
Põhjus sisaldas avastust, et ma pole ainus, kes üritab universumiga kaubleda, kui miski päris persse läheb.
"Ma annaksin kõik ära, et lastel ok oleks!"
Minu automaatne reaktsioon on ka sama. Kui Poeglapsel olid koolijäämise probleemid, ma tegin enda sees tehinguid stiilis: "Las "Devolutsioon" jääda märkimata romaanivõistlusel, peamine, et tal korda saaks, valus ei oleks. Las mul ei tulegi K-ga kunagi midagi. Kui tal ainult kõik korda saaks."
Mis phmt, muide, juhtuski. 
Mitte et ma arvaks, et kuskil oli põhjuslik seos.
Samas sellised juhused on natuke väga hirmus tavalised mu elus. Ja ma olen õppinud: kõik ei saa hästi minna. Iga rõõmu eest peab maksma ja parem ongi, kui väikesed asjad lähevad persse. Siis võib loota, et suured ei lähe.

Kunagi, kui Poeglapse isa mu maha jättis, kandsin kaelakeed, mida väga armastasin. Nahast ja portselansavist, beež, valge ja türkiissinine.  Kogu aeg kandsin. Imetlesin selle peenust ja vinget

Nagu see, aint täiesti teistsugune

käsitööd, mis selle kallal tehtud, värvigamma oli ka mu meelest ideaalne. Üksõhtu põldude vahel jalutades võtsin selle kaelast ja viskasin naabrite lambakoplisse. 
Sest ... mul ei ole midagi anda, oo maajumalad, aga võtke seegi ohvrianniks! Mul ei ole midagi muud anda, palun, palun, las ta tahab mind tagasi!
(Et midagi muud pole anda, ei olnud tõsi. Või no oli ka, sest loomulikult ma pakkusin ainult väga kitsalt enda asju - aga vbla mõne arust oleks saanud ka teiste arvel pakkumisi teha. Mina ei pakkunud Pojaisa tagasisaamiseks Tütarlapse väikest sõrmegi, ma ei mõelnud ka kunagi, et oh, las mu lastel läheb midagi halvasti, et aga Rongimehe sõprusegi tagasi saaksin. Sest - ei.
Minul läheb valusalt, mingu. Kui välja ei kannata, suren ära. Lastel peab hea olema. 
Mis on ka põhjus, miks mind MEELETULT häirivad ja häirisid arvamused: "Nii isekas, kuidas ta võis end tappa, endal lapsed". Nagu ... ma andsin kõik ära kaasa arvatud oma elu ja ikka pold piisavalt?! Ikka pidanuks rohkem andma?!  Minge te ka ...) 

Okei, ja alles siis, kui tabasin, et keegi teine teeb samuti nii, see on ka tema automaatsus, ja selle üle mõtisklesin, taipasin, et kauplemine pole vist tavaline viis probleemidele reageerida.
Ütlesin seda. Tema vastas, et nojah, armastuseta laste tüüpiline käitumine: kui ma selle ja selle ja selle ka ära annan, siis maailm ju armastab mind?
Muidugi.
Armastus TULEB ära teenida, niisama ei saa midagi, ja maailma armastust saab ära teenida, võttes talt vastu mingi hulga valu. Ikka ei lähe hästi? Ju ma pole veel piisavalt kannatanud. 

Ma ei mäleta, mida ma otsisin, aga lugesin hiljaaegu seda postitust üle. Ja sealt kommentaariumist jäi kõlama, et tegelt ma tahaks kaastunnet ja sobida ja seepärast mind häirib, kui teised väikeste probleemide peale leili lähevad ja neile kaasa tuntakse.
Aga tegelt ilmselt ei ole nii. Mind segab see pisikeste probleemide peale närviminek väga ka hoopis mujal keskkondades kui blogid ja hoopis otsesemalt kui üle kaastunde. Häirun, kui inimene tööd tehes vannub, sest mingi kruvi on vale suurusega või ta unustas ämbri alla panna ja vooliku küljestvõtmise peale tekkis põrandale loik. Häirib, kui keegi ärritub, et tellis netist vale suurusega püksid või et hinnad tõusevad või misiganes viiekümnes asi.
MisMÕTTES need asjad häirivad teid???

Minu jaoks on selge: väikeste asja kuradileminemine tähendab, et on lootust, et suured lähevad hästi. Mitte küll kindlust, aga tõenäosuse kasvamist.
Kui mitu valesse kohta tekkinud loiku, ahjupõhja tilkunud rasvaladet või vales suuruses tellitud saapaid ma olen valmis välja kannatama, et Ukraina võidaks sõja või et mu tütar leiaks ala, mis talle sobib ja õnnelikuks teeb?
PALJU! 
Palju tohkem kui üks või kaks või neli. 
Nii et mu sees vormub pisiasjade peale hädaldajate aadressil oluline pahameel. Mis te ei ole valmis maksma väikest hinda, et suured asjad võiksid hästi minna?! Mis teil VIGA on?!

Jah, muidugi ma ei mõtle nii mõistuse tasandil. Idiootne. Kõik teavad, et asjad nii ei käi, sellist seost ei ole - aga ...

Aga.

Aga keskmiste arvude seaduse järgi ju peaks viimaks ka hästi minema, kui tükk aega on halvasti läinud? Nojah, ok, tõenäosusteooria on kitsam, nõuab ühe teatud valdkonna täpseid andmeid ja siis kehtib selle ühe valdkonna kohta, kuid ikkagi. 
IKKAGI.
Keskmised arvud! Kogu mu elu! Loota ei tohi, siis ei saa iial. Hästi läheb, kui enne on piisavalt halvasti läinud - või võtab "hästi" ka tulevikult ja varsti läheb halvasti. 
Väikeste probleemide peale ärritumine = ei taha maksta, et suuured asjad hästi läheksid. 

Jah, ma saan aru. Abusrdselt egotsentriline maailmavaade. Kui minul personaalselt piisavalt palju persse läheb, võib Ukraina sõja võita.
Nüüd on mul täiesti ajuvaba ootamatu imeline armulugu ja krt.
Kas ma peaks selle ise teadlikult ära rikkuma, et Ukrainal läheks hästi ja Trumpil+Puntinil halvasti? Kuulge, see ei ole loogiline, tegelt seos puudub, ole õnnelik, väga väga naine, kuni saad!
Aga ...
Ent ...
Kuid ... 
... äkki ikkagi toimiks ... ?

Ei, ei. 
Mõistus ütleb niiiiiiiii selgelt, et seos puudub!
Aga ma väga tahaksin, et nüüd maailm näitaks elavalt oma toimisega, et seos tõesti puudub ja mul võib olla õnnelik armulugu JA Ukraina võidab sõja JA Musk saab ajurabanduse, Putin kukub ja Trump samuti. 

Kuidas niimoodi saama?!

Olen jätkuvalt segaduses, kuidas niimoodi üldse saab.
Päriselt saabki inimesega rääkida? Tema kaardid laual, minu kaardid laual, arutame koos, kuidas nendega parim mängida oleks? Ebamaine.

Kuskil maailmas on see ilmselt normaalne. 
Minu maailmas on see nii ebareaalne, et ma ei suuda uskuda. Mul läheb selle peale, et ta tahab minuga aus olla, juba kõvaks. Kogu aeg tahaks, sest mis mõttes ta usaldab mu head tahet?! Päriselt?! Emake maa, ma tahaks ta sulanud süldiks armastada, nii et ta lihtsalt valgub naudingust laiali. Uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. 
MisMÕTTES  niimoodi saab?! MisMÕTTES ta kardab mind aint nii palju, et äkki ma teen talle haiget? Mitte et minuga ei ole lihtne, mitte et minuga ei ole mugav, lissalt et vbla ma lajatan ilma mõtlemata, puhtalt instinkti pealt talle nii kõvasti, et kõrvust veri väljas? Ma ei ole liiga palju, liiga intensiivne, liiga liiga, ma meeldingi talle?!

Täiesti arusaamatu.

Muidugi, julgus on mu jaoks ka kõige atraktiivsem omadus, mis inimesel olla saab. Kui inimene mind ei karda (ja mitte seepärast, et ta ei tea, ega seepärast, et ta on liiga loll, et karta), on pool rehkendust juba valmis. Kui ta võtab minuga riski, sest hea on liiga hea, et sellest hirmu pärast loobuda, ma olen peaaegu valmis juba selle eest andma nii palju head, kui mus üldse on. 
Ja on päris palju, muide. 

Ma ise ei ole julge. Ma olen kartmatu, mis on hoopis teine asi. Ma ei oska karta, ma ei taipa karta, valus on ju kogu aeg, mida loeb, et vbla vahepeal on rohkem valus? 
Ja siis on inimene, mitte väljamõeldud tegelane raamatust või animest, vaid päris elus lihalik inimene, kes on toorelt vapper. Mitte ainult minu suunal, üldse kogu elus.
Ma. Ei. Suuda. Uskuda. 

Nüüd, väga võimalik, et see on udumõtlemine. Et ma olen armunud ja poolpime ja näen ainult ühes suunas. 
Aga. 
Kõigist oma meestest (ok, K v.a. aga ta ei olnud mulle kunagi päriselt mees ka, eks ole) meenutan ma päriselt sõbralikult ja hoian suhtena alles Tütarlapse isa. 
+ mingil moel on mulle ikka veel armsad ka Rongimees ja KEA. 
Ja phmt on nemad 3 ainsad, kes ei osutunud argadeks, rumalateks või mõlemat. Selgelt Tütarlapse isa on neist kõige vapram, aga no teised kaks siiski enam-vähem samuti. Ei läinud konformismi ja "nii on mugav" teed, vaid otsisid paremat. Et nad asja käigus astusid mulle kõvasti näkku, sõrmedele ja Rongimehe puhul uuesti näkku ja siis ta hüples seal veidi üles-alla?
No ... sitt lugu. 
VÄHEMALT polnud nende valikud arad, krt. 
VÄHEMALT ma saan neist lugu pidada. 

On igasugu lugusid, mida ma pole teiega jaganud, sest nad kas pole piisavalt tähtsad või siis ma lubasin sellest mitte blogida, aga mis kõik taanduvad sellele, et kas mees pole piisavalt vapper, et mind valida, või on ta nii silmnähtavalt arg mujal, et ei ole mulle enam ligitõmbav. Ja no Pojaisa lugu pole ma jaganud seepärast, et peaaegu igaviku üritasin ennast süüdi tunda, leida, et minu viga, mea maxima culpa - kui mees lihtsalt valis kolmetoalise korteri, mille eest ei pea üüri maksma, minu asemel. 
Hästi lihtne. 
Kui nüüd tagasi mõelda. 
Aga mina toona mõtsin, et ma ikka pidanuks Parem olema, Raha teenima, Rohkem Koristama, siis ma oleks ta jaoks rohkem väärt olnud, siis ta valinuks minu, mitte korteri, või poleks vajadust valida üldse esilegi kerkinud.
Pff ... kuivõrd ta ei toetanud kunagi meie last ega mind, enne kui ma konkreetselt 4 aasta eest ütsin, et laps on olemas, ta on tähtis, meil on uut korterit vaja, maksa veidi üüritoetust, ja mu toonist võis aimata konkreetsust, ma arvestasin juba ammu aega, et hea inimene ta küll ei ole. Kui ta mulle Peale Rongi ääri-veeri ettepaneku tegi uuesti proovida, millegipärast sa ju ellu jäid, kehitasin ainult õlgu ja teesklesin, et pole olnud. 
Aga alles nüüd mõtlen, et vbla polnud asi ainult selles, et ta pole hea inimene. 
Vbla oli ikka selles ka, et ta oli end näidanud argpüksina ja mul absoluutselt ei tõusnud ta peale enam. 
Tõusnud, naine? No ...pulss nt võiks tõusta, eks ole.

Vbla see ongi mu demiseksuaalsus - et ma tahan, et mees teaks, mille ta minu näol saab, ja ikka ei kardaks, nii et ma saan tema peale sulada ja sulatada lume saja meetri raadiuses endast ka? 
Praegu sulatan. 
Te arvate, et kevad tuleb? Tühjagi, lihtsalt mina olen armunud. 

Ajad on head

Ikka on ebamaiselt arutult jaburalt hea. 
"Ei tohi suhet tahta, ega suhe sind täielikuks tee."
Teeb ikka küll. 
Ma ei mäleta, millal viimati nii hea oli, aga ÜTLEKSIN, et vist Leevikese algusaegadel. Kui ma veel lootsin ja ihkasin ja arvasin, et vist sain.
Ahei, valetan. Poolteist kuud kaugsuhet Rongimehega ka. Õige. 
Mitte miski ei ole nii hea.
Ok, beebid. Beebid samuti. 
Aga ikkagi. Raamatute ilmutamine? Raamatute kirjutamine? On tore, aga tasemel "teeb muu elu talutavamaks." Üldse mitte "elu on hea, ei ole vaja seda talutavamaks teha. Juba ONGI hea!"

Kuskil keegi on teinud kohutava vea, mida võib "kõik inimesed on sellised" pähe õpetada. 
Ei, me ei ole sellised.
Jah, ma OLEN inimene, tänan küsimast. 
Jah, JAH, ma saan aru: dopamiin jookseb, see teeb nii heaks, narkomaania. 
Ainult et dopamiin jookseb tõesti ja on päriselt ka hea. Krdi teraapiad või "õpi muude asjade üle õnnelik olema" EI TOIMI. Hormoon ei hakka jooksma. Ja kui mõni eriti ebateadlik isik tuleb seletama, et keha sisenõrenäärmete töö ei ole oluline, vaid MÕTLEMINE teeb õnnelikuks, ma täie rahu ja enesestmõistetavusega peksan teda tooliga pähe. 
Sest nii loll ei tohiks karistamatult olla.
Inimesed ongi lollakad? Jaa. Aga mul on püha õigus otsustada, missugust lollust ma tolereerin, ja seda mitte.
Seda mitte.
Kõik ei tea? Võiksid teada. Ja KINDLASTI võiksid uskuda, et ma tean, millest räägin, tean kaugelt paremini kui teoreetikud, kel hormoonidega asjad korras.

Vahemärkus: Zelenskõi marssis Valges Majas kohtumiselt minema? 
Oh, taas kord leiab tõestust, et kutil on eneseväärikust. 
Samuti hea arusaamine, millal on midagi päästa ning millal üritus leebuse ja järeleandlikkusega midagi päästa tähendab lihtsalt, et sa mitte ainult jääd kõigest ilma, vaid ühtlasi on su keel paistes teise saabaste noolimisest ja ta saab teel välja sulle põlglikult pähe astuda. 
Hästi tehtud, lugupidamisväärne!

Tagasi oma elu juurde: tegelt on mul kahtlusi, et midagi juhtub veel. 
Ja seninegi on nii ajuvaba, nii mõistetamatu, misMÕTTES sai nii juhtuda, mismõttes, mismõttes, misMÕTTES?! et mul on juhe maksimaalselt koos sellegi peale. 
Veel midagi? 
Kulge ...

Praegu ei pea sellega veel tegelema. Praegu saan hardalt ohata, et Poeglaps käis sõbra juures koos kolmanda sõbraga ja nad küpsetasid küpsiseid.
Jah, täiega ebaaus - Tütarlapse kokanduslikud imeteod on mu arust küll imeteod, ent mõtlen samas: "Noh, ta ongi selline."
Aga Poeglaps ei ole selline. Nii et olen tema pihta hell ja vaimustunud ja sain ka ühe küpsise. 
Krt, mul ei ole õnnestunud teda kirgliseks toiduvalmistajaks koolitada, kuid vähemalt inimeseks, kelle arust toiduvalmistamine seltskondliku ajaviitena on vastuvõetav!

Seest ja väljast

Istun üksi tütre korteris - ta ise läks sõbraga kokku saama - mul on veits vaba aega ja kuigi ma pole täiesti kindel, et tegelt ei peaks hoopis välja sööma minema - ma pean sööma! - kirjutan teile. 
Seda enam, et mul pole nutitelefoni, ma ei taha söögikohas arvutit välja kraamida ja mul on vaja netis olla, et saada kriitiline info, KUHU ma kahe tunni pärast minema peaksin. 
Jaa-jaa, saab ka helistada ... krt ma tahan helistada, iu. Parem söön ära 7 ülejäänud soolapähklit ja ootan infot arvutisse. 

Loen raamatut. Hea raamat on. Kaja Kann on autoriks ja paneb nii sujuvat omakogemuse-teksti, et täiesti lust lugeda.
Ilmselt sest minu kogemuspõhi - see inimene, kes vaatleb ja tõdeb, peamine autoripositsioon - on sarnane. 
Me võime teha väga erinevaid asju, aga baas on sarnane.
Aint Kaja Kann käitub sõbralikumalt.
Jaa, sama on oma väärtuse ja heade külgede tunnetamine, oma raskuste tõdemine tasemel "No nii on, olen selline", absoluutne mittesobimine formaalsete rõngastega, millest millegipärast ühiskonna arust läbi peab hüppama. Ta isegi suitsetab.
Aga inimeste vastu on leebem.
Ok, veidi. Aga siiski. Teeb ennast lahti, jätab haavatavaks situatsioonides, kus mina kunagi ei mõtleks ka sellele. 
HMMM.

TL räägib endast ja ma räägin endast vastu ja siis peegeldame tulemusi.
Ta imestas, et tundun mind vähem tundes nii karm ja nüüd olen temaga nii hell. Miski ei klapi. Kuidas siis nii. Kumb on vale?
Ja mina olin seepeale: "Oi. Oioi! Sulle ei ole selge?! Ma jälle avastan maailma hämmastavaid osi!"

Kolmandaks olen sama asja täiesti teise nurga alt hiljuti ka K.ga arutanud. Ja siia ka kirjutanud, päris värskelt. Tegelt, ülejärgmine postitus on ka samal teemal. 

Ehk: ma arvasin kuidagi naturaalselt, et elu käib nii, inimesed on sellised, KÕIK inimesed on "karm koor, pehme sisu" v.a. need, kel ei ole karmi koort ümber ja kes on üleni pehmed. 
Ja olin äärmiselt nördinud, et mismõttes siinsed lugejad nt ei eelda automaatselt, et minu karmi koore all on pehme sisu ning pahandavad minu peale mingit asjade väljaütlemise pärast, samas kui on ometi loomulik ja automaatne eeldada, et 3/4 ma ei ütle välja. Kui ma ütlen kellegi kohta, et ta on idioot, peab ta väga idiootlik olema, ja kui ma ütlen, et too teine on mölakas, ta peab ikka midagi VÄGA mölaklikku olema teinud. Ja mitu korda. Et ma seda välja ei kirjuta, on minupoolne sündsustunne ja inimlikkus. Piisab hinnangust.
Halvasti võib öelda, aga siis pean ikka VÄGA kindel olema, et see on teenitud.
Kõik ju teevad nii? 
Aga nende väljaütlemiste peale saan ikka ja jälle, et olen maru karm, hoolimatu ja empaatiavõimetu, isekas - ja wtf.  Kas pole siis ilmne, et ma ei kirjuta enamikku asju välja, ent kui mina juba oma pehmes sisemuses, õrnas hellas heas usus inimestesse leian, et IDIOOT, siis ikka ongi? Kõik ju teevad nii? Nad ju võiks aru saada?!

TL-i süütu "miski ei klapiga" ühines vestlus K.ga. 
Ebatäpne tsitaat: 
Mina: Ma arvasin, et kõik on "karm koor, pehme sisu"
Tema: Nagu ... Geralt of Rivia?
Mina: Jah, täpselt!
Tema: No aga temaga on kogu point sellles, et tal on olnud ebanormaalselt karm elu. Seepärast ta on sihuke. Et valu vormis ta sääraseks.. 
Mina: Aaaaga ... ma veel mõne aasta eest mõtsin, et kõigil on umbes selline valu teada ja tunda. Et kõik on põrgust läbi käinud ja otsivad natukest armastust, et elu kuidagi talutav oleks.
Tema: Njah. Tegelikult on enamik inimesi suht kergelt pääsenud. Nad ei võta nii sügavale sisse kui sina.

Ja jälle ma avastasin, et mitte ainult et teised inimesed on kaugelt kalgimad kui mina, nad ka ei saa aru, kui õrn ja hell mina olen.
Sest nende jaoks karm koor võrdubki karmi sisuga. Mida ma välja näitan, olengi ju mina - ja ma oleksin kusjuures nõus ka. Sest minu eeldus on, et KÕIGIL on see karm koor, KÕIK teavad, et see, mis pinnal, on ehitatud kaitseks ja see, mis õrn, on seespool, ja muidugi ma näitan kõike seda välja, mis minus on. Et ma ei demonstreeri (eriti) oma rumalusi ja ebakindlusi ja teistega arvestamist, tuleb sellest, et muidugi te oletate, et see kõik on minus olemas.  See on ju loomulik, loogiline, automaatne eeldada.
Nagu ma ei tee pilte täispissitud põieprobleemide-pesukaitsest, ma ka ei kirjuta, kuidas oma halbadel hetkedel, kui lusikad on väga otsas ja aju üldse ei tööta, sest nii väsinud, tunnen: "Ah ta on väsinud? Aga kui ta minust tõeliselt hooliks, ta neelaks praegu oma väsimuse alla ja räägiks minuga ja nunnutaks mind - sest mina ju teen nii, kui teine katkisena tundub! Sest mina ju hoolin! Ja mul on praegu nii valus!"
Jah, tänan, esiteks ma maksan selle väsimuse ignoreerimise eest hiljem kallist hinda ja teiseks ei ole kõigil sellist kahetasemelist akut üldse, et nii teha. Nad tõenäoliselt ei saa isegi aru, kui valus mul on, ja ma tean juba tundmise ajal, et see on mõistuse seisukohalt NIIIII vale tunne, et hirmus.
Ma ei peaks ise nii tegema, see teeb mu hirmsasti katki, ja eeldada, et teine inimene teeb mulle, on phmt soov, et tema läheks katki, ja noooooooooooooo ei.

Ega ma ei varja ju siis ometi oma õrnu ja hapraid osi seepärast, et ma neid välja ei kirjuta. Mida ma kirjutan, kui ma juba tundmise ajal tean, et see on väsimusest ja üldiselt kurnatusest tulnud jama mu sees ja peas?!
Muidugi võite eeldada, et ma olen habras - kõik ju on?

Ja ... tegelt ei ole. Tegelt EI OLE???

Mina olen seda karmi koort ehitanud umbes keskteismeeast saati. 
Oot, inimesed seksivad esimest korda, sest nad tahavad??? Mina olin: "ok, vähemalt saan kogemuse vöö alla."
Inimesed proovivad alkoholi, et mis tunne see on?
Minu jaoks oli see proovimine, palju ma kannan, et edaspidi teaksin ja võiksin pädeva karmi tüdrukuna tunduda selle pealt, kui palju võin juua ning ikka veel adekvaatselt tegutseda suudan. 
Inimesed õpivad asju, et neid osata?
Ma pean oskama kõike, kui rahvas näeb mind midagi tegemas. Õppida võin enne salaja omatte. Et keegi näeks, et ma teen valesti, eksin lihtsates asjades, ei oska, ei tea? Ma ei taha seda olukorda. 
IIAL.

Oot, te tahate öelda, et te ei teinudki niii? Ei suhtunudki nii?
PÄRISELT?
Sest isegi praegu seda kirja pannes tundub mulle ikkagi, et tegu on enamiku inimeste kogemusega. Normaalne ju. Sa õpid jalgrattaga sõitma nii et keegi ei näe, ja lähed rattaga teiste sekka alles, kui oskad. Sa lähed ujuma siis, kui juba ujuda oskad. Tantsima lähed, kui juba tantsida oskad, ja kui kursused ei tundu sulle adekvaatset pinda andvat, väldid edaspidi paaristantsu sisaldavaid üritusi ja teatad, et ei meeldi. 
Sest ei meeldigi. Miks, krt, peaks mulle meeldima teha asja, mida ma ei oska?! Milles ma halb olen. Oksüümoron palju?
Ok, kui sa/ma/suvaline inimene just viieastane pole. Hästi väikestel on lubatud veel avalikult õppida. 

Muide, vbla seepärast mulle ei meeldigi kambas õppida ja koolid, et ma ei salli vajadust end haavatava ja mitteosavana näidata? Eriti kui valida ka ei saa, kelle ees. 
Miks ma nii palju sporti tegin? Sest kui juhtumisi läheb lihasjõudu ja võhma vaja, ma ei taha ometi mingi nõrk näida!
Miks mul oli vaja välimuselt nii veatu olla, missimõõdud, muidu on halvasti? Sest kui kõik on korras, mind ei saa selle pealt kritiseerida alusega. 
Ma olen omandanud tohutult voodinippe, et seksikuningannana nähtud saada, ja kui avastasin, et seks ei käi nii, et teed, mis ajakirjast õpitud ja siis on hea, vaid peab parnerit tunnetama ja kuulama, olin VÄGA pettunud. 
Karmi koore ehitamine tähendab praktiliselt KÕIKE, mis ma olen, olen teinud, olen ... nojah, saavutanud. 

Aga see ei tähenda, et õrn sisemus ikka alles poleks. Kogu aeg on. Kogu aeg õrn. Selleks ma seda koort ju ehitasingi, krt, et seda hella konstantselt nahata osa kaitsta!
Vbla seepärast meeldivaki mulle nii väga beebid. 
Nende eest ma ei tunne, et peaksin end kaitsma. Nendega on õrn osa omal kohal ja hinnatud. 

Vajadus

Korraga välgatas, et Gaimani (vägistajaks? valudes ja vigaseks inimeseks? märgatavalt palju halba teinud inimeseks?) mitte-minule-sobivaks-eluideaal-tüübiks osutumise peale tuleks blogipäis ära muuta. 
Mitte seepärast, et ma Gaimanit nüüd vihkaksin, aga seepärast, et tema tegelasi ja loomingut endaga avalikult ja intensiivselt sidudes annan signaali, et see, mida teada sain, on ok. Ei sega mind.

Mis on absoluutne vale.
VÄGA segab. 

Praegu on seal asemel lihtsalt üks tsitaat, mis kunagi mu fb-seinale jäeti ja ma sulasin mõistetud olemise rõõmus.
Vbla varsti leian midagi muud.
Midagi defineerivamat. Kus vähemalt 3 kihti sõnumeid sees, sest ma ei ole ometi mingi ühe-kihi-naine.

***

Muidu - muidu on nii, et jube hästi on.
Ja samas hulk mu ammuseid teemasid on jälle ärganud ja röögivad: "MisMÕTTES on ühiskonnas levinud nii-on-hea suhtemudel siuke? MisMÕTTES ei tohi loota, et teine inimene teeb su õnnelikuks? MisMÕTTES?!?!"
+ K ajas mind eile maailmanärvi oma jutuga, mis korrutas neid kõik-teavad-seda tõdesid, nii et ma lõrisesin juba, kuni ta lisas, kuidas tegelt ta on lihtsalt mures mu pärast. Igasugu asju on juhtunud. Tal endal oli kunagi nooruses ka üks enesetapu-äärel hetk olnud seksi ja läheduse puudumise tõttu. Ja ... 

... ja ma sain korraga aru paljudest asjadest. 
Metatasandil ka sellest, et isegi minule koidavad mõned ilmsed seosed alles nüüd. 
Ja et päris kindlasti ei ole teised targemad ja neist ammu aru saanud, vaid kui mina ei räägi, ei räägigi keegi, neid otsi ei veeta kokku ning inimesed arvavad ikka, et ei tohi loota, et teine su õnnelikuks teeb, tuleb ise õnnelikuks saada ja see on tehtav mõistlik lahendus sisemistele valudele.
Muidu on suhtesõltuvus ja tapetakse end ära, kui suhe ei klapi. 

Ma siis nüüd valgustan. 
Võib tulla päris pikk post. 

See probleem, mida hulk inimesi lahendab, igatsedes head toimivat suhet, ei ole: "Ma ei oska muidu õnnelik olla kui koos teisega."
Probleem on: "Keegi ei armasta ega mõista mind, mitte keegi - nii hea oleks, kui keegi oleks, kes armastab ja mõistab!"
Toores täitmata vajadus hinnatud olla, olla keegi, keda peetakse oluliseks, kel on koht ja kes kuulub.
Kui tuleb keegi, kes selle vajaduse täidab, on imeline. On "nüüd ma olen täielik, nüüd mul on hea", aga mitte seepärast, et muidu ei taipa süüa teha, tema jaoks ponnistan, või et seksiga on üksinda kehvasti. On "mu auk rinnus sai täidetud, ma ei ole kõigile liiga palju, liiga intensiivne, liiga liiga."
On "ma olengi päriselt kellegi meelest hea."
See ei ole haav, mida ise parandada saaks. Ei saa hakata mitte vajama tunnet, et kuulud kuhugi. See ei ole mõtlemisega reguleeritav. "Polegi mul teid vaja, mul pole kedagi vaja!" töötab maksimaalselt mõneks nädalaks. 
Välja arvatud neil, kel seda vajadust eriti pole. Selliseid on ka, muidugi. 
Ma ei ole selline.
Ma olen hoopis teistsugune.

Olen muuseas ka selline, et mu vajadus kuuluda ja hinnatud olla ei saa täidetud, kui idioot mind hindab. Üldse ei piisa sellest, et ma täidan tema vajaduse ära ja olen tema arust nii tore, sest kogu ta vaimustus tuleb selle pealt, et keegi pole tema vastu enne kena olnud, nüüd ta ripub mu küljes, sest ütlesin kaks lahket lauset. 
Sellest ei piisa, et panna mind tundma end maailmas kellelegi vajaliku ühikuna. Et inimesed üldiselt on sinuga sitasti käitunud, ei muuda mind eriliselt heaks. Sul lihtsalt pole vedanud.
Mul on vaja, et ma ise inimest, kes mind austab ja imetleb, austaksin ja imetleksin. Et ta annaks mulle tunde: "Sa oled eriline", mitte "Sa sattusid kohal olema ja baasilist inimlikkust ilmutama."
Aga ikkagi on see lihtsalt baasvajaduse täitmine, mis juhtus. 
Ma tahan olla kellelegi tähtis. Viimaks saan.

Et ravi ennast, ole iseendas terviklik, ise peab kõike suutma? Head inimesed ei vaja kedagi, sa olen halb, kui vajad?
Häh. Kui mul on ürgvajadus täitmata, kui ma olen umbes sünnist saati kiiva kasvanud ja kogu mu isiksus ehitub sellele, et armastust ei anta ja isegi need, kes ütlevad, et armastavad, teevad nii räigelt haiget, et ka aastakümneid hiljem on valus, siis milleni ma võin jõuda - milleni ma jõudsin - on "ok, ma suudan kuidagi toime tulla. Elan selle auguga hinges. Elangi nii, et mu baasvajadus on täitmata."
Aga mul ei tule: "Oo, ma olen nüüd terve, mul ei ole enam seda vajadust". Mul tuleb: "Nojah, elu ongi sitt. Kannatan välja. Mis teha." 
Tegelikult on kogu aeg valus. Kogu aeg halb. Kogu aeg.

Kui siis vajadus täidetud saab, täiesti ootamatult, täiesti imelisel moel ja ma samas täidan vastu teise samalaadset vajadust, ongi "match made in heaven". 
Ma päriselt arvan, et me toidame üksteise sisemisi nälgasid nii hästi, et isegi kui tuleb mingi suurem jama, kerkib suurem probleem, tasub seda lahendada üritada, mitte leida, et nojah. Pold ikka minu inimene. Mis seal ikka. 

Aga. Kui peakski minema kehvasti. Ikkagi. Kuidagi millegipärast. 
Siis ei oleks olnud hea mõte mitte püüda oma ürgvajadust täita. See ei ole "emake maa, suhtesõltlane jäi suhtest ilma ja nüüd sureb, ise on süüdi!"-koht.
Sõbrad ... (mul siiski mõned sõbrad veel on), saage aru. 
See, mis murrab ja purustab, ei ole "see mees ei armasta mind".  Tegelik valu, murdev ja purustav, põletav ja lömastav, on: "Keegi ei armasta mind. Mitte keegi. Mind ei ole vaja."
Isegi mu rongiallamineku vahetu ajend ei olnud ju Rongimehe käitumine. Viimane tilk, otsustav õudus oli avastus, et mu parim sõbranna (üks neist) sünnitas 2 päeva tagasi lapse ja ei saatnud mulle sõnumit. EI andnud teada. 
Ma sain VÄGA tugeva teate: "Olen inimestele olemas ainult siis, kui näo ees kätega vehin ja röögin. Niipea, kui nurga taha kaon, nad unustavad mu." 

Ma tahan, et mind hinnataks, must hoolitaks, meeles peetaks. Et ma mõjutaksin inimeste otsuseid ("Väga väga naisele ilmselt meeldiks, saadan selle meemi talle," kasvõi). Et sõber tuleks ja ütleks: "Kuule, ma tulen Keilasse, läheme kohvikusse, ma teen sulle koogi välja." 
Tahan tunda, et olen oluline. 
See on peamine, mis üldse hea tundub - olla kellegi meelest hea, imeline, nii tore, et olen.
+ on ka oluline, et ta pingutaks nii palju, et seda mullegi teada anda, Et ta tahaks, et ma tean, et olen talle oluline.
Ta hoolib nii palju, et on lausa valmis mulle väljendama, et hoolib. Oo.

Mul on  praegu nii vajatud, nii hinnatud, nii kiidetud olla, et absoluutselt imeline.
Aga ütleme, et TL kaob ära. Ütleme, et juhtub mingi ettenägematu katastroof. 
Muretsevate inimeste jaoks ei oleks siis mingit mõtet omaette oiata, et miks ma üldse üritasin, nüüd sain ju nii haiget. Te tahaksite mulle abiks olla? Kallistage (kasvõi virtuaalselt) ja öelge, et ma olen tähtis, ma olen nii armas ja hea, ära tapa end, me oleks väga kurvad.
Veel parem, tehke midagi, mis ei ole päris te tavaline teguviis. Näidake välja, et mu valu on teie meelest piisavalt oluline, et te käitumist mõjutada.

Sest vajadus, mis valu teeb, ei ole tegelt vajadus kallima järgi.
Vajadus on kuuluda, olla hinnatud, olla teiste jaoks tähtis. 
Tahate aidata? Täitke seda ise. 

Oeh

Olen haige. 
Haige on väga nõme olla, seda enam, et ainsad algse haiguse osad on iiveldus ja nohu. Aga
kuna mul iiveldab, ei suuda eriti süüa
kuna ma ei söö, ei saa ma magada
kuna ma ei saa magada, hakkab pea valutama
ja see ajab iivelduse omakorda hullemaks. 

Nagu jess, tõesti. 

What have I done to deserve this ...

/neelab pihutäite kaupa ravimeid ja loodab, et see aitab kuidagi.

Lisaks on kodu täis vaja-ära-teha-enne-kui-halvaks-läheb sööki, sest ma ei suuda süüa teha, ent veel eile võtsin poest valmistamist nõudvaid toite. 
Täna läksin teed "kiirnuudlid, kohukesed ja suitsutatud keel".
Nüüd on mul keelelõik suus juba 10 minutit ja ma ei suuda end seda läbi närima veenda. 
Leian, et see on kohutavalt ebaõiglane. Mu elu on niigi hirmus keeruline ja siis, kui on vahelduseks midagi head, on vaja rõvedalt haigeks jääda, no aitäh. Jah, jah, ilmselt võiks loogika leida (olen viimasel ajal vähe söönud ja maganud, see tegi keha nõrgaks ja viirusevastuvõtlikuks, bla-bla), kuid see ei muuda mu üldist nördimust pisemaks.

Töödega, mis tegemist vajavad, ei ole õnneks veel kiire, ent mind paneb siiski endamisi urisema, et mismõttes ei saa ma olla väle ja teha ideaalselt, sest mul on liiga jälk olla. Phmt on artikkel valmis, aga ma peaks üle vaatama ja läbi toimetama ja siis veel ja veel, ja mida mina teen?
Paganama oigan ja hädaldan aint. 
Muude asjadega on aega - kuid mitte lõputult.

Selle keelelõigu sain alla. Uus küll end tarbima ei kutsu. Iu.

Annaks mingeid ilgeid füsioloogilisi detaile, ent olen liiiga väsinud. Ainus, mis meenub, on aevastus, mis oli nii intensiivne, et tatt lendas voodilinale. 

Aga jah. Tõenäoliselt lähtuvalt eelmises postituses räägitust olen endale taasavastanud muusika. Juba nädal aega mängib taustaks - vahepeal ma üldse ei kannatanud muusikat taustana. Paar laulu järjest mitmepäevaste vahedega oli mu mõõt.
Nüüd on tunne, et midagi on valesti, kui muusika ei mängi.
Ei, parandus. See tunne on aint siis, kui väga ei iivelda. Las praegu olla vaikne, vaikus hea. 

Eile rääkisin Tütarlapsele sellest, kuidas sündis film "Emperor's new groove". Muuhulgas filmi jaoks tehtud muusikast.
"Kes on Sting?" küsis mu kahekümnekolmene tütar süütult. 
Ma ei uskunud, et ta tõesti ei tea. Mida?!
Teisest toast hõikas Poeglaps: "No tõesti, KUIDAS sa ei tea?! Isegi mina tean, kes on Sting!"
Aga ta tõesti ei teadnud.