pühapäev, 10. august 2025

Veel üks binaarne opositsioon

Mõtlesin järele. 
Vaata, ma ütlesin, et minu arust suurim voorus on julgus. 
Aga tegelikult ei ole. 
See julgus, mida ma hindan, on ju lihtsalt teise asjaga kaasa tulev omadus.
Suurim voormus, mida ma üle kõige hindan, on kirglikkus. 
Jah, kirg millegi suhtes on see, mis paneb inimese jaburalt käituma, Mitte julgus pole see, mis valitseb. Kirg paneb unustama enesealalhoidu, mitte hoolima hoiatustest, mootorrattaga kihutama või öö otsa hullunult teste läbi viima, viskama end "paha poisi" kaenlasse, tahtma, tahtma, tahtma nii, et see ületab kõik muu.
(Nt last, onjo.)

Argus, mida ma põlgan, on kire puudumine. "Oh, mõistlik on teha niimoodi, nii ongi hea ja õige, küllmaolentublijaarukas".
Ja inimesed, kes tulid mulle rääkima, et ikka hea paarissuhe ja majanduslik kindlustatus peab lapse saamiseks olemas olema ja mu tervis ei võimalda mul last kasvatada, ma ei saa ju endagagi hakkama, pälvisid mult ainult jälestuse. 
Miskuradipõhjused need on, kui ma tahan?! Tervis? Kahekesi on kergem? Emake maa, kui ebaoluline! Kui oleks vaja endale auk jalga uuristada, sest lapsel on tarvis, ma uuristaksin endale kasvõi naelaga augu jalga, mitte ei hädaldaks, et oi, valus on, kas ikka teisiti ei saa, oi, miks ma pean.
Kui on vaja, ma teen. Sest on vaja.
"Te tunnete sõnakest "peab"? Sellega teeb palju ära."
A. Dumas, "Kakskümmend aastat hiljem"

Aga kirel on ka must pool. 
Samuti mulle väga tuttav. 
Valu. 
Kehaline valu, vaimne valu - mingit vahet pole. 
Kuni valu on väike, võib ignoreerida. 
Kui on suur, ei ole ignoreerimine võimalik. 
"Lihtsalt mõtle rõõmsaid mõtteid!" Oi, vennas, kui palju ma seda proovinud olen. Ei. Toimi.
ÜLDSE.

Kogu mu elu on valu ja kire vahel tõmblemine. 
Miks ma teen asju, millest ma tean, et 87% on tõenäosust, et saan migreeni? Sest ma tahan, sest on vaja, sest kirg on kaugelt tugevam kui ettevaatus.
Miks ma alati loodan ja võtan ette igas eluvaldkonnas, kuigi tean, et alati saab vastu hambaid, alati hakkab millalgi väga valus?
Ma ei ole väga ettevaatlik. Ja kuigi ma ettevaatajaid otse ei põlga, ma ikka jälgin neid nagu võõrliiki. Mis värk on? Kuidas niimoodi saama? MisMÕTTES sa ei tee, mida tahaksid, sest ohtlik?!
Muidugi on ohtlik.
Elada ongi ohtlik. Mis sa üritad elusana elust välja pääseda v? Hea küll, see on võimatu, aga ka: MILLEKS?! Kus kasu on?!

Sellest, et pärast on valus, parem ei tee, veel saan aru. Ma ka ei tarbi alkoholi välja arvatud erilise juhmuse momendid. Sest noh. Väga tõenäoliselt vallandab peavalu. 
Aga neid erilise juhmuse momente ikka leidub. Äkki ei hakka pea valutama, äkki hakkab veel toredam! Proovin.
Aga saan aru neist, kes ei tee.
Kuid "oht elule"?
Mis krdi argument see üldse on? Ma tahan seda teha! Ma tahan elada intensiivselt, mitte hästi kaua. 
(Kuigi ma kardan, et elan kaua. Kõik mu kehalised hädad on piinavad, aga mitte miski neist pole elulühendav. ja meie perekonna naised kalduvad väga pikaealised olema.) (Miks mu arust enesetapp ainus viis oli - ma olen nii kaua üritanud juhuslikult surma või vähemalt haiglasse saada, et kaotasin täiesti lootuse, et see minuga kogemata juhtuda võiks. Kas enestapp või pean 94 välja vedama.) 

Kui inimene TAHAB, miks teda peaks pidurdama idee, et selle ahvatleva millegi pärast võib surma saada või surmale lähemale liikuda?
Mingil määral mind pidurdab, et teisi ei tahaks tappa. Kui ma autot juhiksin, peaksin piirkiirusest kinni.  Ja koroona ajal kandsin maski ja hoidsin ühistranspordist eemale. Mitte enda pärast, kuid äkki olen nakkuse saanud ja levitan seda habraste kaaskodanike seas?
Aga üldiselt pidurdab ka oht teistele mind vähe. Bussis turvavööd kinni ei pane, sest mul hakkab sellega rohkem iiveldama. 
Kui juhtub avarii ja ma kellelegi näkku lendan, nii et ta mu keha all kaelaluu murrab, kehvasti küll.
Ma ei hinda elu eriti kõrgelt. Teiste omi kõrgemalt kui enda oma, ent väga kõrgelt mitte. 
Surm on kannatustest pääsemine. Hea asi.
Et ta võibolla ei sure, vaid jääb halvatuks? No see võimalus on, aga - kui mitmes bussiavariis ma seni olnud olen? Busse, mis avarii teevad, on vähe. Ja siis peaks veel eriliselt viltu vedama, et ma kellelegi otsa lennates ta halvatuks jätaksin. 
Nii väike tõenäosus, et sellepärast küll iiveldust kannatada ei viitsi.

Aga jah - kirg defineerib minu jaoks inimese. Isegi kui see pole suunatud kirg, vaid lihtsalt põletab seestpoolt, ikka on kirg.
Need seestpoolt põlevad inimesed on nii kurvad vaadata - ja nii kaunid. Aidata ei saa, ainult kaasa tunda. 
Ma mäletan seda olekut. 
Kogu aeg valus. Kogu. Aeg.

Aga kui inimeses kirge ei ole, miski ei tõmba, miski ei tõuka, ta polegi mu silmis tõsiseltvõetav inimene. Mingi kerge rämps. 
Iiii-gav. 

reede, 8. august 2025

Suveaeg, siis kui elu on kerge

Minna ilma koerata ujuma, mitte minna? 
Minna või mitte ...
Võtsin hommikul (enne 12 on "hommik" raudselt) juba ette minna, aga hakkas müristama. Totoro kardab müristamist. Mitte nii hullusti kui ilutulestikku, aga ikka kardab. nii et ma ei käinudki ujumas, lissalt poes. Siis panin pesu välja. 
Kuna mul ei ole praegu toimetamise ülevaatust-isetoimetmist sinna peale, vbla lähen.
Pole, sest toimetaja jõudis selle jutuni, mis on täiesti toores, ja see seisab tal käes. Ilmselgelt palju tööd.. 

Võiks luulekogu käsikirjaga tegeleda, aga palju meelsamini läheksin ujuma. Saaks jälle selili. Totoro ei arvaks, et ma upun, ja ei tuleks päästma ja oleks mõnus ...
Samas vesi ja õhk on umbes sama 18-kraadise temperatuuriga, vbla ikka ei läheks. 

No vaatab seda asja.
Muidu tahtsin teile panna pildi oma peamisest suverõivastusest, milleks on voodilina, aga kui K ei tule mind kirsse korjama viima (kõik on märg ja ta ei taha märgi kirsse), vbla ta ei saa ka pilti teha.
Ja mu poeg magab. Tal on öö ja päev suht vahetusse läinud ja no - kui ta 15. augustil hakkab tööd otsima ja seni puhkab, las lapsuke ometi PUHKAB. 
Magab ja vaatab filme ja mängib arvutiga.
Talle meeldis "Pulp fiction" väga. Lemmiktegelane oli Vincent. Iga meemi, mida ta viimaks nägi nende loomulikus metsikus keskkonnas, peale hirnatas ja rõõmustas.
Ja lemmikstseenid olid Vincenti ja mrs Wallace-iga. 
Olen ikka hea maitsega lapse kasvatanud =)

***

Käidud. Oli mõnus. 
Lisaks sain Keisrinna (viimane lugu, mille kirjutasin) toimetuse kätte ja hakkan nüüd ise läbi vaatama. 
Kohe ... varsti ... kui natuke ... või palju ... civi olen mänginud.
Ja kohvi joonud ja pähkleid söönud ja võibolla midagi veel teinud. 
(Loe: üldse ei kisu tööd tegema hetkel.)

Mul on üks elamata elu. 
Ilmselt rohkem kui üks, aga seesinane tuleb väga konkreetselt meelde kohati.. Meil on "mingi värk" olnud vähemalt 15 aastat, aga - tuli ta mu raamatuesitlusele, kutsus mu burleski vaatama, kutsus välismaale larpama, kutsus välja sööma, kirjutas imearmsaid sõnumeid - ma konkreetselt ei saanud aru, et ta on midagi muud kui lihtsalt sõbralik. Kolm aastat läheb eelmisest korrast mööda, ma mõtlen kainelt, et no krt, oli variant, ta ei kutsunuks mind sinna lihtsalt sõbralikkusest, ei oleks öelnud, et ma ka võiks tantsides riidest lahti võtta (burleski järelpidu oli imeline) - aga järgmisel korral ma IKKA arvasin, et no NÜÜD ta on lihtsalt sõbralik. 
Tema meeldis mulle, mina meeldisin talle, aga no ei saanud me üle sellest usust, et teine ei taha. 
Nüüd oli ta "jõest mereni" loosungiga tüübi kaitsja. Võitis ka. Tegi õiget asja ja tegi seda hästi. 
Maksimumpunktid. 
Ma tean, ma tean, armuasjadest ei räägi - aga tajun oma nüüdse kallima ja tema vahel palju sarnasusi olevat.
Elamata elu. 
Ega mul kahju ei ole. Läks, nagu läks. 
Aga ta on mu lemmikute seas ja alati rõõm, kui tean, et ta teeb hästi.

teisipäev, 5. august 2025

Viis päeva

Kauneim kuu on juba viis päeva kestnud ja kuigi ta pole toonud kaasa midagi eriliselt kaunist, on olnud hea rahulik aeg. 
Toimetan uuesti läbi jutukogu, leidsin (vist) transpordi naiskirjanike seminarile, enamasti ei ole liiga kuum ja jões ujumine võtab jõudu ning tunnen end tugevana.
Raha ei saa otsa, peavalud saab ühe tableti triptaaniga kontrolli alla ja kuigi kuumahood on ebameeldivad, olen nendega ära harjunud.
Vahepeal lõikab meeltesse tita kohta, et ei kunagi kunagi KUNAGI enam ... ent olen selle mõttega nii kaua leppinud, et pole väljakannatamatult valus. Lihtsalt tuikab. 
Ma ikka ei saa aru sellest, et mõned ei tahagi lapsi. 
Mingi täiesti teistsugune maailmatunnetus. TÄIESTI teistsugune. 
Väga raske mõista. 

Pole isegi augustiraamatut raamatukogust toonud. Teiste lugemine on üsna tagaplaanil omaenda juytude toimetamise taustal pluss juhtus täiesti imeline asi.
Mul on lemmikfanficion. Olgu, olen lugenud ka 5-6 paremat, aga see oli ainus lemmikutest, mis JÄI POOLELI. 7. peatüki juures. 10. septembril 2020 aastal.
Ma ikka vahel läksin sinna lehele kontrollima, ega pole uuendatud. 
Ei olnud. 
Viimati käisin kunagi kevadel.
Ja kahe päeva eest tegin jälle lahti ... ja seal ilutses "next chapter" link! Uus peatükk!  OMG!
Ainult et uue peatüki ees oli JÄLLE "next chapter".
Vaatasin , palju kokku on. 
18 peatükki!!!!

Mul on nüüd lugemist =)
One Piece'i maailm. 
Ei, ma ei ole One Piece'i armastamist lõpetanud, aga juhtus nii, et mu poeg (kes nüüd põlgab peaaegu kõiki animesi(d?), ent tollal - aastate eest - oli veel fänn ja vaatas ka temaatilisi juutuubi videosid) ütles ühe video kohta: "Kuule, mulle üldse meeldib see kanal. Aga praegu tuli ta välja teooriaga, mis VÕIBKI tõsi olla.  Ma ei tea, kas sa tahad seda näha. Minu meelest ta tõepoolest mõtles välja, mis ON see Gol.D. Rogeri jätud One Piece. Nii et väga spoiler. Või noh, võibolla."
Ma tahtsin.
Ja see oletus oli TÕESTI hea.
Nii hea, et nüüd ma ei taha sarja vaadata, enne kui tean, kas juhtubki nii, nagu too juutuuber ennustas, või mitte.
Nii lahe ennustus, et ma ei suuda enam nautida lõpu poole rühkimist, kui ma ei tea, kas see läks täppi või ei.

Kuid fanficionit võin ikka lugeda =)

Muidu tõden taas, et prokrastineerimine = kui on mingi asi, mida ma ei taha teha, saab ILLLLLLLGELT palju teisi asju tehtud.

Hetkel ei taha ma juttu toimetada. 
Jaa, see ei ole üldse halb jutt, aga ta on mustem (tähenduses "on rohkem muuta vaja") kui eelmised ja oeh.
Nii et ... osad aknad said pestud, tolmuimejaga toad võtud, köögi kraanikauss pestud, vannitoa põrand pestud, sealne kraanikauss pestud, pott väljastpoolt pestud, Poeglapse katkised tossud minema visatud (enne otsitud, kas on mingit võimalust nad kodututele annetada, aga ei leidnud ja kasutatud asjade poodi ma neid ei vii - tagant katki, hõõruvad, kui paksu sokki jalas pole), kummutilt tolm võetud, veits seinu pestud, köögikapi pealne ja köögi aknalaud koristatud ja no seda juttu ka ikkagi 7 lk toimetatud.

Miks prokrastineerimine halb on? Krt, olen seda sadakümmend korda kogenud, ent ikkagi isegi ma ise imestan taas, KUI produktiivne prokrastineerimine tegelikult olla võib, kui seda õigesti teha. 
Jaa-jaa, noorena tegin ka valesti, mängisin minesweeperit ja lugesin jutukaid.
Sest keegi polnud mulle õpetanud, et kui sa ei taha ühte tarvilist asja teha, tee lihtsalt midagi muud vajalikku. 
Ma sain aint pahandada. Riielda. 
Krt, kuidas veel meie põlvkonna vanemad nii juhmid olid? Miks nad elutähtsaid oskusi ei õpetanud?

Öeldakse, et oi-voi, paha internet sööb me laste ajud ära, ei suudeta keskenduda, ei osata ise mõelda ... Teate, nii palju kui ma olen oma lapsi ja nende sõpru näinud, nad on PAREMAD inimesed kui meie põlvkond. 
Teavad elementaarustena, kuidas kriitika peab olema positiivne, muidu ei suudeta seda vastu võtta, kuidas julgustamine toimib, sõimamine ei toimi, kuidas inimesed on erinevad ja you do you ongi täiesti pädev viis suhtuda. 
Jah, muidugi on ka neil "seda ei saa andeks anda". Siis selle andestamatut asja teinud inimesega lihtsalt enam ei suhelda. 
Ei maksta kätte, ei üritata talle keerata, lihtsalt enam ei suhelda.

Kui meie vanemad oleksid teadnud neid asju, mis uuel põlvkonnal loomulikult tulevad, oh kui hea oleks lapsena elada olnud!!! 
Noored ei ole hukas. Noored on imelised. 

neljapäev, 31. juuli 2025

Algab kauneim kuu

Täna ei ole ideaalne päev (eilegi peaaegu oli, kuigi kulus pool tabletti triptaani), aga ega halb ka ei ole. Käisin padukaga ujumas. Totorot ei old kaasas (esiteks oli ta eilsest ujumaskäigust jumala lääbakil ja teiseks kardab ta äikest), nii et sain ka selili ujuda. Vahepeal lihtsalt loksusin vees ja ei liigutanud ei kätt ega jalga - ja veetsin seal tubli tunni. 
Välja tulles maailm kõikus. 
Läks umbes veerand tundi, kuni pearinglus viimaks üle läks. 
Siis käisin veel poes, kuidagi oli õhtu tulnud - wtf, täiesti ootamatult - ja ma olen nii väsinud, et neelatamine on ka raske. 
Sülg koguneb suhu, aga alla neelata ei jaksa. Lissalt koguneb.

Mõtlesin oma kartmatusest ja mõne teise julgusest ja vaprusest.
Tegin endale selgituse: julgus on see, kui tagajärjed ei tule pähe. Ma teen, mis tundub õige ja hea ja kui pärast on valus, on see ebameeldiv üllatus, sest enne ei mõelnud üldse, kuidas halb juhtub või vähemalt võib juhtuda.
Mis siis, et sarnast kogemust on 32 korda enne ka olnud.
Kartmatus on see, et ei karda. Jah, on ohtlik, jah, ilmselt tuleb valu, aga hirmu ei ole. Ma teen, mis õige ja hea tundub ja no kui valu tuleb, eks tegelen sellega siis, kui ta tuleb. Sitt lugu. 
Minu teema.
Vaprus on see, et tead küll, et võib valus ja halb hakata, kardad ka, aga ikka teed. Sest õige ja hea.

Ja eriline uskumatu õudustäratav argus on see, kui keeldutakse nägemast, mis on õige ja hea, ja tehakse ainult nõnda nagu endale mugavaim. Ning kiidetakse pärast ennast, et küll ikka osatakse hästi elada.
Brrrr.
Andestamatu. 

Ma pean sööma.
India pähklid. Neis on kaloreid, nad on vähemalt väidetavalt tervisele head ja nende söömine ei ole raske. 
Ostan vaheldumisi neid ja kreeka pähkleid, nosin ja nosin nii söögikordade vahele kui asemel, aga ikka tabab vahepeal õud "aga kui ma söön liiga palju?!" Siis söön veidi aega vähem ja lähen kohe kurvikamaks. 
Tähenduses "kõhukumerus kasvab". 
Mis ei ole otseselt halb, aga nii ebaintuitiivne, et võtab pead vangutama. 
Normaalne on ju alla võtta, kui vähem kaloreid tarbid?! Aga mina võtan juurde. Ilmselt pikapeale säästurežiim enam ei käraks ja tasapisi nälga ikka sureksin, aga olen nii mitu korda kõvasti kaalu kaotanud, sest lihtsalt ei tahtnud süüa, et keha paistab olevat otsustanud: jälle toidupuudus? Ei anna midagi varudest ära, meil on neid vaja! Hoian kõik kinni.
Ja kui selgub, et ikkagi pole näljaperiood, laseb end lõdvemale ja lubab rasvavarudel kaduda.

Tegin hirmsa vea. 
Ostsin KOLM kaneelisaia kodulähedasest pisi-pagarikojast, kuna tahtsin neid toetada. Sattusin sinna hilisel lõunaajal, kui eriti palju tooteid enam valida polnud, ja võtsin kolm, sest no - mul on Poeglaps ka. Ootasin mingit ebatavalist hõrgutist, sest kui mu tütar sealt asju toob, on need kõik väga head olnud.
Ta küll pole kunagi midagi igavat toonud ka. 
Nende kaneelisai maitseb aga umbes nagu mu enda tehtu. Ehk - magus kaneeliga saiake. Mitte halb, aga ei midagi erilist. Ja ma olen nüüd nii pirtsakas, et iga suutäis käib kümme minutit suus ringi, enne kui alla neelatud saan. 
Äkki, kui vahukoore-toorjustukreem kõrvale teha, läheb libedamalt?
Aga ma ei jaksa seda teha, väsinud nagu ma olen. 
Aga aga aga peab, sest homseks on saiakesed juba tahkunud ka. 
Miks see urrima söömine nii raske peab olema???

Okok,  teen selle kreemi valmis, aga ei luba, et kohe söön. Sobib?
Peab sobima.

Kuidas, kurat, on kell juba pool seitse? Ma pole midagi teinudki veel. Ok, vbla ujusin naatuke kauem kui tavaliselt.
Ikkagi. 
Aga asja hea külg on, et pika päeva järel ei ole saiakese kreemiga söömine üldse ebameeldiv. Kõht on hoolimata vaiksest pähklinäksimisest tühjemaks läinud ning kreem on hea. Teate küll seda kreemi. . 

***

Oh, Poeglaps sõi poolteist kaneelisaia ära. 
Kõik on kontrolli all.
Kuigi need on paganama suured saiad. Aga ainult 2/3 on veel alles ja sellest ma saan jagu. 

Jap, oligi post, kus ma räägin peamiselt kaneelisaiadest. 
Aga 22.08 oli juba pime (vihm ja pilved aitasid kaasa) ja temperatuur langes alla 20. (ehk on 19).
Sobiv sissejuhatus augustisse

esmaspäev, 28. juuli 2025

Ideaalne

Kui igemed nii õudsalt ei sügeleks ja kui ma nii väsinud poleks, võiks öelda, et peaaegu täiuslik päev. 
Ei, midagi eriti head ei juhtunud. 
Ainult palju pisikesi headusi ja pea IKKA ei valuta, imelugu. 

Nt on mul nüüd neli mahukat mahlakalaasi tohkem. Keegi oli alla, maja tagumise väljapääsu kõrvale pannud kasti nõudega ja sildi "kes tahab, võib võtta". Muu mulle huvi ei pakkunud, aga vahel on olnud veidi ebamugav, et mu majapidamises on üks mahlaklaas ja see ka mingi ... 150 ml umbes. 
Väike, ühesõnaga.

Ujuda oli soe ja mõnus, kuigi vool oli kiire ja sain enda väsinuks. 
Üldiselt ma ei hingelda, kui veest välja tulen, kuigi tõmbeid teen tavaliselt üle kahe korra rohkem. Enda väsinuks ujumine on hea asi, et te teaksite. Tunnen, et olen tugev ja vapper, saan kõigega hakkama ja treenib ka.
Ei olnud liiga kuum, vaid just paras ilm. Sain ära viidud taara ja koer leidis koduteel suure singikondi ning ragistas selle kallal õnnelikult tükk aega.
Oi, koeral ei tohiks lubada õuest leitud asju süüa? Ah, minge ka. Ma söön isegi õuest leitud asju. No mis on tõenäoline halb tulemus, kui ta valet asja sööb? Kõht läheb lahti ja ma pean teda öösel õue kakale viima. 
Emake maa, kui jube. 

Kirjutasin luuletuse, mis tuli nagu laine. 
Nad vist hüüavad seda inspiratsiooniks. 

Mulle pole kasvanud juuri,
sest mu kodu pole olnud maa all.
Te ei saa panna mind puuri,
mind ei pea ei trellid, ei vall.
Ma pole juurtega kinni,
sest eal pole võrsunud maast.
Ma olen meri ja leek
ning mõnikord löga ja saast.

Pole omased roomavad taimed,
mullast ma söönuks ei saa.
Olen tuline tuuline naine
ja mulle võõras on maa.

Olen laugas salakesi,
ent tormid mind kõrgusse viivad.
Olen leek, olen õhk ja vesi
ja tiivad ja tiivad ja tiivad.

* Jaa, viide Kaplinskile on teadlik.

Toimetasin natuke, mängisin palju civi, tõin pesud õust tuppa, tegin pannkooke, sõin pannkooke, jõin palju kohvi, miski ei karju kuklas, et PEAB ja poeg on kodust ära. 
Mu ema palkas ta lihttööliseks, nii et ta peseb aknaid, koorib katuselt sammalt ja vist niidab muru ka.

Hoolduspere-ametnikult, kes täna puhkuselt naasis, sain kirja, et tore, hea et ma ära ei loobunud, aga arusaadav, et kui mu poega kaitseväkke ei võetud - kohad täis wtf? - siis lükkub aastakese edasi. 

See vist ongi mu ideaalne päev. Midagi ei pea tegema, et halba vältida või vähemaks keerata, aga kõike võib, et veel parem oleks.
Miski ei tapa. mis ei näri, miski ei valuta, võib lihtsalt olla.
Täiesti veider, et mul selliseid päevi nii vähe on. 
Aga samas tore, et vahel ikka on ka. 

reede, 25. juuli 2025

Pruun koer vol 2

Kas mul on midagi öelda?
Peale selle, et hirmus palav on ja konditsioneer on elupäästja, siukeste ilmadega vaat et samal tasemel migreenitablettidega.

Tegin endale vist ujudes natuke viga. Loodetavasti ajutine asi.  Midagi järsku ei old. Lihtsalt nüüd on normaalne olla aint kummargil või kuidagi väändunult.. Sirgelt teeb haiget.
Vigasaamine on ka sellevõrra loogiline, et ma tegin kõvasti selliseid liigutusi, mida tavaliselt ei tee. Läksime ujuma, niisiis. Veesilma (mis meeldib mulle selle poolest, et see ei ole ujumiskoht tegelt ehk teisi ujujaid ei ole ja ma saan koeraga vabalt olla)  juures hängis ka üks sõbralik vene mees ja tema pruun koer.
Nagu Napoli mastif, aga mitte nii suur ja nägu oli vähem lotakas. Suurem kui Totoro (kes on 40 kilo), aga napilt.
Pruunist labradorist samas suurema ja voldilisema peaga.
Vbla segu, vbla ebatüüpiline, vbla mingi tõug, mida ma ei tunne. 

Igatahes olid nad seal, võõras koer oli sõbraliku lontu olemisega, läksime vette. Ja võõras koer ujus meile järele, ikka üleni sõbralik, ja üritas Totorole vees selga ronida sest EMANE KOER OTSE SIINSAMAS, imeline ju!
Miska Totoro oli hädas, sest ta ei saanud normaalselt liikuda ja hakkas uppuma.
Ma ujusin üsna kaugele, enne kui sain aru, et nii ei lähe, ja siis tulime tagasi. Mina keerasin end muudkui vees püsti ja tirisin võõrast koera enda omast eemale. 

Koer ei olnud häiritud, suhtus mu vahelesegamisse täiesti stoiliselt. Tema peremees kutsus ja kurjustas vaheldumisi sillal. Sain sel võõral koeral viimaks kaelarihmast kinni, Totu pääses eest ära ja ujusime kõik koos kaldale. Pahane võõra koera peremees võttis ta rihma otsa ja tiris endaga kaasa - ega koer ei taht minna, nii ilus tüdruk siin, oo, oo - ja siis läksime vette tagasi ja ujusime veel ühe ringi. 

Aga see ebatavaline liikumine vist tegi midagi. 
Nüüd olen küürakas =P

Ei, ma ei ole pahane ei võõra koera ega tema peremehe peale. Vahel läheb halvasti, kuigi keegi halba ei taha, mis seal ikka. Täiega võivad sõbralikud koerad metsas vabalt joosta (ja ujuda).
Aga valus on!

 Muide, vol 1 pruuni koera teemal oli täiesti teistsugune.

Pärast oli muidugi vaja ka poodi minna ja osta arbuusi, mineraalvett, piima, keefiri ja kilo india pähkleid (soodushind!). Noh, ja igast pisemaid asju. 

Eile tegin šnitsleid. Ma täpselt ei tea, miks mul oli vaja teha üheksa šnitslit, välja arvatud et sea kaelakarbonaadi lõigud olid 50% ale ja päästa toitu, säästa raha. 
Täitsa hämmastavalt palju riivsaia ja muna läheb nende jaoks. Mitte et mul kahju oleks, lihtsalt lähebki neli muna ja veerand pakki riivsaia lihtsalt paneeringu jaoks? Tundub ju nii natuke, veits-veits ainult.
Nojah.
Igatahes nüüd olen ise šnitsli nägu, mu poeg on šnitlsi nägu ja neli on ikka alles. 

faking fakk, nüüd hakkab pea ka valutama. Niiiiii sageli juhtub, et kui on mingi muu valu, arvab pea, et on hästi kaval migreen ka juurde panna.
Einoh, oligi juba kaks päeva ilma ...

teisipäev, 22. juuli 2025

Peaaegu ainult kehast

Närin mehaaniliselt läbi kiirnuudleid, mille endale hommikusöögiks tegin. 
"Ma pean sööma," ja kui ma mõtlesin kõigile asjadele, mis kodus, tundusid need kõige ahvatlevamad. 
Nüüdseks on nad igasuguse ahvatlevuse kaotanud. Närin, hõõgun (kuumahoog) ja elu on suht ebameeldiv.
Samas see on siuke ebameeldivus, et ma tean, et läheb kohe varsti üle. Ja kui tean, et varsti möödub, on kuidagi hoopis teisiti halb. Kvalitatiivselt teisiti. Umbes nagu varba äralöömine ja peavalu lihtsalt ei ole võrreldavad. 
Täiesti teine asi.

Ohh, võtan sokid jalast ära, see vbla aitab.
Aitaski.

Sõin neid kuradi nuudleid tund aega. Tegelt on viimane lõpp ikka suus, käib seal ringi. Mapeansöömamapeansöömamapeansööma ... 
Raske, raske on see elu. 

***

Palju õnne, sõin nuudlid ära, läksin koeraga poodi, aga unustasin kohvi juua. Päris karm peavalu tuli, kartsin juba, et migreenitabletita see üle ei lähe, aga peale esimest kruusi kohvi, kui kodus tagasi, läks nii palju paremaks, et joon teise kruusi veel ja vbla kaob hoopis ära.
Aga jah. 
Söömine on mulle raske töö. Asjad, mida ei pea närima, on kergemad. Jogurt, jäätis, tzatziki, püreesupid. Asjad, kus närima peab vähe, on ka okeid. Aga kuigi mulle võib väga maitseda riisi ja veiselihaga roog, ma lihtsalt ei jaksa seda süüa nii palju, et loeks kui oluline söögikord. Mekutan oma taldriku taga, kõik on ammu jahtunud, kuni otsa saab, ja tegelikult oli seal mingi 300 kalorit aint. Sest nii vähe. 

Krt teab, kes selle foto tegi.
Haiglajärgne figuur.
Ei, ma ei ole kunagi enam nii noor ja kõhn.
Loodetavasti ka mitte nii seksuaalsusevaba.
Njah. Kõik muutub. Oli aeg, kui ma sõin ja sõin ja sõin ja sõin pidurdamatult, kui end ei keelanud ja sageli ka siis, kui keelasin. Kui oleksin kuldkalakeselt 3 soovi saanud, oleks üks neist kindlalt olnud: "Võin süüa, palju tahan, juurde võtmata."
Ja nüüd on vastupidi. Et alla võtta, PEAN sööma rohkem, kui tegelt isu oleks.

Kohv aitaski täiesti. 
Peavalu maas. 

Inimene on ikka imelik olla. Vähemalt mina-inimene. Enda konditsioonishoidmine on täiskohaga töö. Kogu aeg peab kõike märkama, arvesse võtma, märke lugema ja ikka läheb veeranditel kordadel pahasti, sest madalrõhkkond või ootamatu kohtumine või halb unenägu. 
Ilgem väsimus sellest.
Ja ma kaotasin Estconil ära karbi VIIE sumatriptaaniga. 
Õnneks on esialgu teised triptaanid, nendega lööb omajagu aega vastu.

OMG, ma ei mäleta selle inimese
sõjanime, kes pildi tegi. 
Kodanik Birgit siis.
Mina olen see rohelises. See kleit,
mille ise ära värvisin.
 Saan sääsetõrjutud.
Ma pärast Estconi iga kord imestan, miks ma käin seal
Millal ma viimati käisin ja EI saanud migreeni? 2015?
Vbla sain siis ka, tegelikult, ainult meeles ei ole. 
Kui ma üldse käisin. 
Oot, kontrollin fotosid. 
Käisin!

Hea meelega paneks teile võrdlemiseks mingi pildi ka sellest aastast, aga neid on mul (seni) endast täpselt üks ja seal on teine inimene isegi rohkem peal. Erinevalt minust on tal isegi nägu näha. 
Olgu, lubati. Nii et saate =)

Üldiselt pean nägu oma ilusaimaks osaks. Mul on küll üks lemmikpilt ilma näota, aga see on ka sellest rongi- ja haiglajärgsest minufiguurist ja üldiselt ma selline välja ei näe.
Ja praegu ja 5 aastat tagasi ja 15 aastat tagasi jne - kui nägu oli peal, on/oli elus ilus naine. Ilma näota ... mingi naine.

Oot, ma panen selle ilma näota lemmikpildi ka veel korra.

Olev Luik tegi.Vbla 10 aasta pärast lasen selle suurelt välja printida, ära raamida
ja panen seinale. 

Kõige lõppu sean veel laulu. Sest robotid valisid selle poole tunni eest mulle ettemängimiseks ja mulle tuli üle kere kananahk vaimustusest. 

On ilmselgelt praeguse hetke lugu.

reede, 18. juuli 2025

Võta väga rahulikult

Muide, sel aastal ei käi ma ujumas Keila jões.
Selgub.
Olles teist korda sisse läinud, ujusin ringiratast ära ja see on mingi järve ja tiigi vahepealne sopistus ühe - misasjad need on? kraavid? kanalid? - otsas hoopis. Phmt seisev vesi. 
Millise avastuse järel pole julgenud jõkke minna. Seisev vesi on ju soojem. Miks minna külmemasse vette, kui seal kinnises veekoguski keerutab Totoro mu ees ajuti altpoolt mingid jäised vood üles ja need ei ole mõnusad.
Ujun parem ebamugava sisseminekuga järvekeses ja olen rahul.
Ma võin ju seda järveks nimetada, kui see mu enesetunnet parandab.
Pealegi kasvavad seal vesiroosid. 

Sillad ei ole ka ilmselt paatidele, vaid kalameestele. Kuigi ajuti ilmuvad välja inimesed, kes spetsiaalselt selle tillukese järve peal sõudmiseks veavad omavahel kandmist jagades kohale kummipaadid, istuvad siis rahulolevalt nende sisse, lükkavad vahel laisalt aeruga ja naudivad loodust. 
Misiganes.
Olgu teiste inimeste lõbud neile lõbusad!

Täna istusid sillal noor kena ema ja umbes seitsmeaastane poeg, sulistasid jalgadega vees, sõid külma pitsat ja olid toredad. Ujusin kolm ringi ümber veesilma ning vinnasin end siis raskutega sillapostide abil välja. 
Totoro vinnas end samuti raskustega veest välja - pole enam noor reibas koer, on keskealine taam nagu minagi - raputas end ja läks vaatama, mis inimesed need seal on. Vajus nende kõrvale lamaskile ning jõllitas ema ja poega anuvalt. 
Peale seda, kui ema minu käest küsis, kas tohib, sai kaks tükki pitsat. 
Kusjuures küsimuse peale, kas tohib koerale pitsat anda, ma natuke kõhklesin, enne kui kostsin, et põhimõtteliselt jah.
Küsisin pärast endalt, miks ma kõhklesin. Pitsa ei tee talle halba ja muidugi ta sööb selle innukalt ära, mingit korda ja süsteemi meil söömise juures pole ... 
Siis taipasin. Kui nad annavad talle head süüa, ta jääb ju nende kõrvale istuma ja vahib neid anuva näoga.
Ja minul on veidi piinlik.
Dohh. 

Täna oli muidu ... misasi see on? Ma tean, et sellele on termin. Mingisugune eriti räige empaatiavorm. 
Oli selle päev. 
Esmalt sain ma peavalu phmt 3 minutit pärast seda, kui Poeglaps kurtis, et ta pea valutab nii hirmasti, et tahtis üht mu migreenitabletti. (Jaa, ta on 18 täis ja võiks nüüd enda omad saada, mitte vahel minu omi tarbida - oma retseptiravimeid ei tohi kellelegi teisele anda? kuulge, te arvate, et ma vaatan oma last piinlemas, kui mul on abivahend olemas??? - aga käis just täna perearstil ja seal oli asendusarst. 
"Peavaludest peate rääkima omaenda arstiga," ütles ta.)
Andsin talle poole tabletti.
Teise poole pidin hiljem endale võtma, sest nii hulluks läks.

Ja õhtul selgus, et K on jala välja väänanud. Ta tõi mu poja (nad tõstsid koos kruusa ja liiva päev otsa, selleks tal oli väga tabletti vaja, et ei saa ju valutava peaga tööd teha) koju ja ma sidusin ta jala elastiksidemega kinni. Siis läksin tõin talle autost täis paki suitsu - ja mu enda kuramuse jalg hakkas kuramuse valutama seejuures. 
Praegu tuikab ülikergelt. 
Jaa, võib olla kokkusattumus. 
Aga pigem ei ole. Vähemalt see peavaluosa küll. Sest kaastunne kaastundeks, teadmine, et nüüd saavad mul tabletid peaaegu otsa, eelviimase poolitasime, tõi nii palju pinget, et endal hakkas väga valus.

Juuli kaob ikka kuidagi kiiresti, aga nüüd sain endale meenutatud, et tuleb elada, mitte end tükkideks pingutada kogu aeg. Jutukogu käsikiri on valmis.Tegin Estconile kaasa kodujuustupiruka ja siis sõin poole sellest ära, sest kõht oli tühi. 
Ei põe ka. 
Kõht oli tühi? Siis on ju väga hea. et sõin.
Ma söön kroonliselt liiga vähe. Pähklid arvuti kõrval päästavad, aga kui üks pakk tühjaks saab, mul ei ole tavaliselt paar päeva meeles uut panna, kuni öösel nälja pärast üles ärkan ja mõtlen, et krt. Päeval sai vist tõesti liiga vähe söödud.

Võiksin homseks asju pakkida, kuid ei viitsi. 

See lugu oli muidu mu poja lemmik mingi ... 8 aastat tagasi? 
No suht hiljuti, noh. 

kolmapäev, 16. juuli 2025

Oh aegu ammuseid ja tulevasi

Juunist ma tajusin iga päeva.
Juuli läks nii, et olin korraks täiesti segaduses, et oot, mismõttes on Estcon sellel nädalavahetusel? Ma mõtsin, et sinna on mitu nädalat aega.
Silme ees on kurnatusest udune ning iga päev on: SEE on nüüd tehtud, homme puhkan, siis hakkan elama.

Ainult et puhkus jääb puudu. Tuleb mingi järgmine asi, mille peab ära tegema.

Tõstsin täna šokolaadiküpsist käega plaadilt taldrikule ja panin esimese hooga küpsise taldrikust mööda.
Eile oli kehahallutsinatsioon, nagu oleks mu varvaste otsas mingid jätked, mis kergelt üles-alla liiguvad. Nagu hästi pikad küünised. See tunne kestis päris jupp aega, nii et tundsin, kuidas küünisemoodi asjad varvastest edasi kronksu tõmbuvad ja jälle sirgemaks lähevad ja samal ajal mõtlesin, et mis meeled nüüd mulle mäkra mängivad. Kehatunnetusmeel? Tasakaalumeel?
Hiljem selgus, et meil on (väidetavalt) ka liigeste asendeid märkav meel
Vbla siis hallutsineeris see.

... oh, sain just aru. 
Selge.
Pea ei valuta juba teist päeva järjest. Nii et olen teinud palju rohkem suuri tähelepanu nõudvaid asju ja muidugi rüsasin enda jubedalt ära.
Pea ei valuta seepärast, et sooritasin loogilise imeteo (iroonia) ja mõtlesin välja, et imeline peaaegu kaks nädalat migreenita (pisikesed muud peavalud ei tule arvesse)  mai lõpus-juuni alguses kattusid sellega, kui kogemata võtsin päevast päeva topeltannust lamotrigiini. 
Topeltannus ei old midagi hullsuurt, esialgses plaanis oligi umbes sel ajal 100 mg võtma hakata. Lihtsalt ma mõtlesin, et kui mu meeleolu on minu kohta väga korras ka 50 mg, miks võtta rohkem.
Küsisin psühhiaatrilt välja 50 mg tabletid. 
Ja võtsin neid samamoodi kaks edasi nagu 25-seid.
Kui märkasin, et tabletivaru kahaneb kuidagi liiga kiirest, tuvastasin oma vea ja hakkasin võtma 1 tabletti päevas.
Ja migreenihood tulid tagasi.
Noh, nüüd olen viis päeva jälle 100mg võtnud ja juba kahel päeval järjest pole migreenihoogu olnud. Mitte ühtegi tabletti triptaani pole kulunud. 
IME!

Täna saatsin viimased jupid jutukogu ära. 
Võiks tähistada, aga nad tulevad veel toimetajalt tagasi, käin veel korra läbi, vbla saan masendava avastuse osaliseks, et ma kõike ideaalselt kirjutanud ei olegi. (See juhtub alati, kui hea toimetajaga töötada.) 
Samal ajal teeb Liis Roden kaanepilti, millest praegu pole ideepoegagi, ja kui me viimaks raamatu valmis saame, olen korraga vaimustuses ja samas pean hakkama otsima inimesi, kes seda arvustaks natuke nutikamalt, kui Reaktoris tavaline.  
Ja välja kannatama kõigi nende arvamused, kellele eriti ei meeldi. 

Kui arvustajale üldse ei meeldi, mul ei ole probleemi. See inimene on lihtsalt nii teistsuguse maitsega, et mul suva, mis ta arvab. 
Kui eriti ei meeldi, ka väga ei koti, aga seal hakkab juba mängima, mis just meeldib, mis ei. Kui meeldivad samad asjad, mis mu enda arust hästi välja tulid, võtan kriitikat ka rohkem hinge.
Kõige rohkem huvitavad mind vist nende inimeste arvamused, kelle meeldib väga, aga päris ideaalne ei ole. Sest need on minu lugejad ja samas sellised, kellele meeldimise poole pürgida. Kellele juba kõik meeldib, on hästi toredad, aga ei tiivusta. Sest mu jaoks on põhiline ikka millegi poole pürgida. Sa kõrgemale püüa, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on.

Idiootne. Kelle oma see on, Robert Browning? Jup. Kontrollisin järgi. On jah tema.
Need on, muide, ainsad read, mida ma kodanik Browningu loomingust tean, aga need on mind läbi elu mõjutanud. Või noh, sestsaati, kui esimest korda lugesin Bel Kaufmani imelist raamatut "Allakäigutrepist üles". Mis juhtus nt aastal 1990.
Raamatus vaidlevad noored nende luuleridade üle kirglikult. 
"Jaa, see on õige! Auahnus ja areng!"
"Ei, see on ette kindel läbikukkumine ju!"

Mina muidugi püüan alati kõrgemale kui tiivad kannavad. Mitte seepärast, et auahnus ja areng, vaid seepärast, et ma kunagi ei tunne, et oleksin piisavalt hea.
Isegi kui teile kirjutades pidevalt kinnitan, kui kohutavalt hea olen. 
Kui mul ei oleks vaja endale ja teistele pidevalt kinnitada, ma ei korrutaks ju seda. Dohh. 
Mitte kunagi piisavalt hea. Aga kui ma selle asja eest kiita saaksin, vbla natukeseks ajaks oleks rahu?
Olgu, ei toiminud.
Aga selle järgmise?
Ja püüan ja püüan ja püüan.

Mis te tahate öelda, et asjal on iseenesest ka väärtus, isegi kui ei kiideta?
Te ei saa aru =)
Muidugi on asjal iseenesest väärtus. Kui ma tegin midagi, mis vähemalt mulle endale meeldib, on juba  hästi.
Aga tahaks tunda, et teised arvavad ka sedasi. Kiita tahaks saada. Öelge, et see, mis mulle hea tundub, tundub teile ka! Öelge, et mu maitse on sobilik! Öelge, et te saate aru. Öelge, et ma kuulun!
Teha midagi, mis mulle endale pohh on, aga mille eest kiita saaksin, on oluliselt lihtsam, kui saada kiita millegi eest, mis mulle endale meeldib. Kui ma tahaksin teha midagi, mis mulle endale odav näiks, ent lugejale väga hea, küllap ma suudaks.
Rahvale meeldimine on lihtne. Kas ma olen juba kunagi kirjutanud kurba lugu jutust "Nahk"? Võibolla olen. Aga kordan, sest nagunii enamik pole lugenud ja neist, kes on, kolmveerand ei mäleta.
Ja see lugu on mul hinge peal.
Ma ei lingi vana toimetamata (ka mu enda poolt on pärast korduvalt üle käidud) jutuversiooni, aga phmt on see netist leitav. Üks variant on trükis ilmunud. Nüüd toimetasin veel korra üle ja tuleb ka uues jutukogus. /Mille pealkirjaks, muide, peaks tulema "Teistmoodi tavaline"./

Ma kirjutasin "Naha" aastal 2012 pärast seda, kui lühiromaan "Kuningate tagasitulek" (mitte segi ajada mu hilisema samanimelise peaaegu-tervikliku-romaaniga) Stalkeri hääletusel mu pettumuseks teiseks jäi.
Olin kirjutanud omast arust täpselt sellise loo, mis Stalkeri saaks: seal lastakse püssi, ropendatakse vene keeles, osad tegelased tapetakse, verd ja rupskeid lendab, ent põhimõtteliselt on lõpp ikkagi õnnelik ja lool positiivne toon.
Tahtsin tõestada, et Stalkerit on lihtne saada, kui ainult temaatika õige on.
Aga Stalkerit ma ei saanud. Kolm punkti jäi puudu. (Ega ma hilisemast ajast punkte millelegi  mäleta, aga seekord oli tähtis ja jäid mällu.) Ilmselgelt seepärast, et lugu oli küll õige, aga selle kirjutas vale isik. Liiga emane, liiiga mittesemu hääletajate põhiosaga, liiga võõras.
Nii et kirjutasin vihaga "Naha". 
Mõtlesin süngelt: nad tahavad lisaks püssidele ja vene keeles ropendamisele ka, et ilus naine kirjutaks teistest ilusatest naistest ja arrrrrrrrmastusest. Selline asi minu isiku poolt rahvale meeldiks! No olgu, kirjutan nii, nagu nad tahavad.

Kirjutasin loo valmis ja olin ometi täiesti ette valmistamata avastuseks, et see lugu rahvale TÕESTI meeldib. Stalkeri kohta ma ei mäleta - kaotasin pärast eelmist korda huvi, mingi 3-4 äkki? - ent "Merese ikka veel parim lugu" oli ühe autoriteetse ulmiku arvamus veel mõne aasta eest, selle eest on mind kiidetud, tänatud, saadetud erakirju postkasti, seda on fänn-illustreeritud ja kahtlemata on see lugu mu kõige analüüsitum. 

Korraga hirmus tore ja samas äärmiselt õudne. 
Sest ma tegin kurja iroonilist nalja omast arust. See lugu on sünge sarkasm. 
Aga kuna ta tundub nii armas ja hea, seal on ilus naine, kes vahepeal lausa alasti, eksisteerib loogika ja põnevus on üleval, veidi kehaväärdumisõudust ja õnnelik lõpp, rahvale TÕESTI meeldis.

Nüüd usun, et suudaksin kirjutada inimestele meeldivaid asju, kui ainult neile meeldimise peal väljas oleksin.
Aga ma ei ole. 
Ma tahan, et inimestele meeldiks see, mis mulle endale. 
Seda juba niisama lihtsalt ei saavuta. Jube täpset laveerimist on vaja, leidmaks just seda nõelaotsa, kus paljude maitsed kokku saavad.

Ja nii täpselt tabada, kui kogu aeg väsinud, katki ja jõuetu olen, on vbla liiga raske.
Teil on "Lihtsad valikud". See meeldib mulle endale ja meeldis ka rahvale. 
Lisaks kirjutasin seda (igasuguse liialduseta) 5 aastat.
Viis. Aastat.
Ma vist rohkem sedasi teha ei jaksa.  

laupäev, 12. juuli 2025

Räme suht

Mul on olnud paljuraske aeg vahepeal.
Mitte kogu aeg, aga viimane nädal.
Nüüd on jälle suht ok, peavalu taandub, vist lähen varsti magama. Valu väsitab ja pea on valutanud - ja vahepeal ILGELT valutanud - nii umbes eilasest hommikust alatest.
Ma ei suuda alati olla tark ja hea ja vahepeal oli nii palju vapustusi, et ei suutnudki.

Juhtus igasugu asju. 
Ütlen uuesti: IGASUGU asju. 
Oli ka üks siuke päev, nagu mu kontsentreeritud mai . Lihtsalt hullus hulluse otsa, üksteisega seostumatud, aga räigelt räiged. Veel selle lisaga, et ma ise ütlesin ka sellist asja, et kui teine pool seletas, et ok, kujuta nüüd ette, kuidas sul on sõber ja talle öeldi nii, mida sa tunneks?
Ja mul oleks raudselt: "Püha jumal. Appi. Mine räägi politseiga igaks juhuks!" 

Ma isegi ei hakka teile seletama, et mis ja kuidas. Kuigi osasid asju saaks. Aga piisab sellest, et ma olen siiamaani vapustatud ja ebakindel ja sain siukse peavalu, et lase aga olla. Mai lõpust saati olen peavalupärvikut pidanud ja midagi nii hullu polnud veel sisse kandnud.

Ma ei ole viimast jutumustandit isegi vaadanud. Korra tegin faili lahti, õhtul panin uuesti kinni.
Küll aga sättisin kokku luulekogu käsikirja (sättisin kokku "mida", osastav kääne). Valmis ei ole, aga tubli tükk tööd on tehtud. 
Ja mul on juba palav. Kuigi õues on aint 23 kraadi sooja, mu jaoks on seda juba palju. Õnneks päike ei paista ja öösel oli äike.
OHHHH kuidas ma äikest armastan. Mismoodi taevasse tekivad täiesti isemoodi valgused. Uuesti ja uuesti.
Vaarikaid ja välguvalgust!
Mulle on palju ilusaid soove soovitud sünnipäevadeks, aga see oli ekstraklass, paremin soovida enam ei saa. Aint samal tasemel.

Tegelt, loojang enne öist äikest oli ka imeline. Seisin veerand tundi, rääkisin telefoniga ja samas imetlesin. Oo Mu Jumalanna. Kollane ja sinakashall, hõõguvad pilveservad, joonistuvad pildid. 
Kas sina näed päikeseloojangus või -tõusus pilte? Mina näen. Piisavalt usutavaid, et jäin korra rongiga kooli sõites magama, ärkasin, vaatasin aknast õue ja õudus. Ma olen vale rongi peal, jäin magama ka ja sõitsin kurat teab kuhu, siin on järv ju!!! 
Siis mõtlesin, et oot. Ma sõidan kooli POOLE, mitte tagasi, ma ei saa vale rongi peal olla. Vaatasin uuesti. 
Päikesetõus. Pilt selles. Lilleküla jaama jõuame kohe tegelt. Mingit järve ei ole, mulle aint tundus. 

Praegu mõtlen, et rongis enne kooli magama jääda ei ole vist päris tavaline. 
Ma olin vist väsinud =P
Ma tegelt olen elus korduvalt pikemaid perioode väsinud olnud. Vbla seepärast ei ole ma võtnud Tütarlapse beebi olles kestnud ja kestnud vähem-kui-kuuetunnise unega öid või aega, kus ma nii palju tegin, et magasin umbes kuus tundi regulaarselt, millegi erilisena.
Jah, ma olen unepuuduses. Mis see on mingi vabandus või? Elu ju lihtsalt.

Kuigi väsimuse osas ei löö miski üle mu vaimse tervise praktikat autistide koolis.
Sellises, kus käisid mitteverbaalsed või väga vähe verbaalsed lapsed, kus klassid olid neljalapselised ja ei õpitud mitte tähti, vaid laoti mosaiike, räägiti koduse elu tavategevuse lahti, et miks, ja tutvustati kalendrit. Need on talvekuud ja mis toimub talvel. Need on kevadkuud ja mis juhtub kevadel. Jms. 
Ja pool päeva olid pikkkkkkad vahetunnid. 
Kuu aega igal tööpäeval kaheksast neljani.

Seal oli üks poiss.Tähendab, muidugi oli mitmeid poisse, aga juttu tuleb sellest ühest.
Hästi leebe ja rõõmus. Soe laps. Väga nägus. Kuid samas tohutult aktiivne ja tema tähelepanu oli vaja kogu aeg hoida ja köita, et ta paha peale ei läheks.
Olid mingid keelatud asjad. Umbes sellised, et telekat ei tohi näppida, ainult õpetaja lülitab selle sisse ja välja, ei tohi asju aknapilust õue pilduda, ei tohi teistel näos elada, nende nina all käsi raputada ja nende tähelepanu nõuda jms.
Lööma või karjuma ta ei kippunud nagunii.

Neil oli kaks vaba mängimisega täidetud tundi enne, kui väikebuss nad koju viis, ja ma sageli istusin sel ajal mati peal maas ja lugesin tollele poisile suurte tähtede ja piltidega raamatuid ette.
Teate küll neid papiraamatuid. Kaks lauset leheküljel stiilis: "Konna maja oli seene sees. Tal oli roheline voodi," ja tervet lehekülge täitev pilt.
Lugesin ette ja tema keeras lehti.
Selle juures jäin pidevalt kolmeks sekundiks magama, kui ma parajasti ei lugenud ja ta lehte keeras. Siis ta koputas raamatu peale, ma ärkasin ja lugesin edasi.

Selline tase väsimust.

Jaa, kõvasti aastaid kulus, kuni ma kirjandust lugedes ja teiste kogemusi teada saades taipasin, et olen ka autist. (Ja siis veel umbes 7 aastat, enne kui mind kaks aastat ATH-teemal nõustanud psühhiaater seda taipaks ja mu ära diagnoosiks, kuigi ma vähemalt kolmele enne olin seda juttu rääkinud ja keegi neist ei olnud mind diagnoositavaks pidanud.)
Aga  tegelikult see, mida kogesin, on väga autistlik. 
Ehk mul oli seal kogu aeg tähelepanu maksimumi peale keeratud, Kui ma jäin viieks sekundiks teadetetahvlit vaatama, oli keegi juba endal püksid jalast kiskunud ja valmistus neid õhutusakna pillu toppima.
KOGU AEG pidi kõike märkama. 
Ja see väsitas. 
Autiste väsitab normaalne elu, sest nad/me märkavad/märkame palju ja ei suuda seda tähelepanemist välja lülitada. Kogu aeg tuleb infot sisse ja see kurnab. Kes läheb selle peale rohkem lukku, kes vähem. Kokkujooksmised. Kontrollimatus.
Mina lähen emotsionaalseks ja ei suudagi end eriti kontrollida. Või kui on situatsioon, kus mul on tunne, et mitte mingil juhul ei tohi end ohjest välja lasta, väsin kohutavalt ära. 

Huh. 
Ja kui ma olen ühest tugevast emotsioonist omadega läbi ja teine tuleb kohe otsa, lähen väga katki. Kui kolmas veel, ma ei ole enam ma ise eriti. 
Lähen meelest ära. 

Nüüd on jälle suht ok. 

laupäev, 5. juuli 2025

Graafikus

Lõpetasin eile loo esimese mustandi. 
Ideaalis võiks see nüüd vähemalt paar kuud laagerduda, enne kui uuesti kätte võtan, aga kirjastaja juba ootab, hüpleb jalalt jalale umbes, nii et aega on suht vähe. 
Enne uuesti ülekäimist vast võtan siiski ette jutukogu juttude järjestamise - see on ju nii tähtis! - ja siis alles loo enda. 
Ja tegelt ühe loo ma unustasin toimetada ja kokku panna, aga see sobiks sinna ka.
Paks tuleb ? No ... vähemalt on mul siis üks paks raamat ka. Vbla soovitan seda isegi sinna sarja, kus kõvad kaaned. 
Muidu oli mu eelistus pehmekaaneline, kus "kuningad" ja "Omasid ei jäeta maha" ilmusid.
Vaatab seda asja. 
Aga omamoodi tore oleks siiski üks raamat ka kõvade kaantega teha, onjo. Mitte et see eesmärk omaette oleks. Lihtsalt paksul raamatul võiksid ju olla kõvad kaaned. 

Olgu, esialgne järjestus tehtud. 
Üldiselt ma töötangi nii - asja võib tükk aega edasi lükata, kuni ma kellelegi öelnud ei ole, et teen selle ära. Aga kui öeldud on, teen kohe. Või esimesel võimalusel. Ainult need küsimused, mis vajavadki eritingimusi lahendamiseks, lükkan edasi ajani, kuni need eritingimused tekivad. 

Mhmh, minu sellekohane tähelepanek on viinud sinnani, et ma ütlen kohe kellelegi, kui midagi vaja teha on. Sest siis ma ei lükka edasi.
Ei, see ei ole alati nii olnud. Enda koolitamine. Ei, ma ei soovita end koolitada valu ja mittetahtmist mitte arvestama. 
Saad küll tõhusamaks, aga jääd ka õnnetumaks ja minu meelest ei tasu mitte miski seda hinda ära. 
Kui elada ei ole tore, polegi elul väärtust. 
Nii ma arvan.

Seoses sellega, et jutukogu-värki lõpetama hakkan, asusin kohe ka luulekogule kirjastajat otsima. 
Sest mida. Kui juba, siis juba. Kirjutasin EKL stipendiumi taotlemisel neile, et plaanis on jutukogu ja kui aega üle jääb, ka luulekogu. 
Tundub, et jääb aega üle. 
Eks pea mingi käsikirja kokku panema. 
Nad (kesiganes on "nad") vist ei taha enesetapu-kogu avaldada =P Ei tea, miks küll. Pole vist piisavalt siivas teema. 
Aga no ma vaatan. Midagi saab ka teistel teemadel. 

Muidu on ka hästi. 
Pärast eelmisi konditsioneeri-abil-talutud suvesid on täitsa tore selliseid +15 ilmu juulis saada. Vesi ei lähe soojaks? Jaah, aga see on ka ainus miinus. Ilus suvi on. Rohi ei kõrbe ning ei ole vaja muretseda janusse surevate loomade pärast. 
Üritasin küll ka toona mitte muretseda, panin oma jäätisekarbi veega tikripõõsa alla ja võtsin rahulikult, ent teatud kribelus jäi sisse. 
Nüüd sajab vihma ja rahu. 

Korralikud inimesed jälgivad laulupidu. Mulle endale lauljana (kooli ajal) kohutavalt meeldis. Aga pärast seda pealtvaatajana oli: "No on tore, aga võrreldes sellega, mis ise laulajana tundsin, lahja." Ja nüüd enam üldse ei huvita. 
Kes laulavad: imeline, nautige.
Teised: tore, et elamust saate.
Aga mina? Eip, ei kisu.

kolmapäev, 2. juuli 2025

Ahjukuum ja ärev

Kuumahood klimakteeriumi alguses.
Ma mõtlen, et neist võiks kirjutada, sest mina küll ei teadnud, mida oodata ja kuidas need tunduvad.
Valusad ei ole, nii et milles probleem? Tegelt ei ole valusad, aga see on väga piiri peal. 
Phmt tuleb tunne, nagu kogu su nahk hõõguks kergelt ja kui kaks nahapinda kokku muutuvad - palju õnne, krõnksus külilimagajad, kes voldivad oma käed ka kokku normaalselt - tuleb nad üksteisest eemale sebida, sest see on nii ebamugav, et peaaegu valu. 

Ma magan nüüd enamasti kõhuli, käed laiali, ja ilgelt tüütu on, et öösel tuleb kass end üle voodiserva rippuva käe vastu nühkima. 
Iga kord ärkan ja pean leidma mingi teise asendi, nii et käsivars üle voodiserva ei ulatu.

Kogu aeg ei ole kuum, kogu aeg ei hõõgu - aga seda juhtub piisavalt tihti, et näiteks magamisasend ohutu valida. 
Päeval veel saab kuidagi oldud, kuigi riiete mahakiskumine on mullegi tuttavaks saanud, aga vat öösiti on raske.

Muidu käisin täna uuesti füüsilise tervise tõendit hankimas. 
Vahetatud perearsti juures.
Sain ka, aga vahepeal oli päris hirmus.

Ma ei olnud seal anonüümne, Mitte et õde küsib mõned küsimused ja annab saatekirja röntgenisse, vaid kaks arsti tulid ka kohale. Üks neist on mu blogi püsilugeja (lehvitus!) ja teine (kelle nimistusse ma läksin) tunneb mind vanast ajast, kui neil praktikal olin ning töötasin, ja ütles, et loeb mu raamatuid ikka innuga.

Ja siis me rääkisime jälle sellest, et miks mul seda tõendit vaja on, ma ei lähe ju tööle? Üks küsis mult sada küsimust teemal, kuidas ma migreeniga toime tulen ja kas neuroloogiga on kohtutud? Ja mis ravi? Ja teine küsis sada küsimust selle kohta, et miks mulle veel üks laps, kas ma annan endale aru, kui raske võib temaga olla, mis ma teen, kui laps lihtsalt keeldub raamatut läbi lugemast, kas ma ikka tean, et lastel on vaja stabiilset keskkonda ja süüa 3x päevas ja riideid ja ...

Veensin nad ära, et olen tubli, tegelen enda ja oma tervisega ja lapsele, kes keeldub raamatut lugemast, loen ette õhtujutuks, ja no sain oma nakkustevabadust tõendava dokumendi kätte.
Aga hirmus oli.

Psühhiaatrilt on ka mingi kiri olemas, nüüd ootavad ees veel kliiniline psühholoog, motivatsioonikiri ja avaldus. 
Ja siis tuleb see pärisasi alles. Kodukülastus ja viis tundi vestlust ja kui ma küsisin, kas nad mu lastega ka rääkida tahavad, sain vastuseks, et jaa, muidugi, aga mitte samal ajal, muidu venib kümnetunniseks.

Oeh. 

Psühhiaater ütles mu soovi peale algul, et nojah, väga üllas, aga miks ma tahan?
Ja ma ei oska sellele ikka veel vastata. 
Mingi ürgiha?
Mingi loomalik "lapsed = edukus, tahan edukas olla, võtan kõik lapsed, keda saan, oma tiiva alla/oma urgu/ja kui ei mahu, siis roteerin?"

More babies! Moar!!!

Üllas? Ma ei näe selles, et ma teen, mida mina tahan, midagi eriti üllast. Jah, usun, et suudan pakkuda lapsele paremat elu kui tal lastekodus oleks. Aga nagu ... Ma ei tee seda enda mahasurumise hinnaga, see on just see, mida mina tahan teha!
Üllas ...

Jah, on küll hirm. Aga mitte selle ees, et kuidas ma toime tulen - oma laste klassikaalslaste vanematega võrreldes ma olen kuramuse kuldne ema, muidugi tulen toime - vaid selle ees, et Nad ei usu mind, arvavad, et ei saa, ei suuda ei jaksa, ei saa toime. Ja ma tõestan ja tõestan, hüppan läbi rõngaste, teen kõik, mida mulle öeldakse, ja IKKA ei sobi.
Olla teiste silmis mitte-piisavalt-hea on mulle ränk.

Aga noh. Üks tegevus korraga. Üks päev korraga. 
Tulevikule ja tulemusele mõtlemata. 

reede, 27. juuni 2025

Suitsude kadumise juhtum

Võimalik, et kokkusattumus. 
Aga mulle tundub küll, et nii oligi, nii OLIGI ja ossa.

Lähen mina poest koeraga parki, purskkaevu juurde, jään sinna seisma ja panen suitsu ette. Koer rahuldas oma loomlikke vajadusi, viskasin jäägin ka koos koniga ära ja asusin siis taas oma poekotte õlgadele cättima - suitsemase ajaks olid nad pingil. 
Pingil minu kottidest veidi eemal istus vanatädi. Selline ümar, kortsus ja lahke olekuga. Kui temast mööduma hakkasin, tõusis ta püsti ja hakkas minuga midagi rääkima. Kuna alguses oli: "Вы ку́рите," arvasin, et ta tahab suitsu küsida ja olin juba valmis andma. Aga tema tulistas välja sellise hulga venekeelseid sõnu, et sattusin segadusse. "Ja nje panmaju," vastasin.
Eideke peatus veidi. "Вы говорите по-эстонски?"
Noogutan. 
"No juumal ... jumal ..." ja veel venekeelset juttu, kust ma noppisin välja, et jumal ei kiida suitsetamist heaks. Ta matkis ma suitsu tõmbamist, väike pantomiim juhuks, kui ma muidu ei taipa. 
Ja siis tuli mulle päris ligi, katsus mu käsivart ka õlavart. Noppisin jutust välja sõnad "молодая" ja "красивая" ja tems muudkui silitas mu kätt. 
Ma taeratasin, noogutasin, tegin mõlemat veel ja siis läksin edasi. Õnneks oli Totoro, kes ka meeleldi edasi liikus, sest sealt olid huvitavamad lõhnad juba nuusutatud. 

Jõudsin koju, vahejuhtumi juba ajus "möödas, tähtsusetu" kihti asetanud, ja paar tundi hiljem tahtsin minna välja suitsu tegema. 
Ja otsisin, mis ma otsisin, suitsupakki ei olnud. Kindlasti polnud seal küljetaskus, kuhu ma peaaegu kindlalt ta panin. 
"See eideke varastas mu suitsud ära!" 
Kusjuures, kuna ma parajasti ei ole hirmus vaene ja hädine jälle (sain jutukogu honorari ja autorihüvitistasu eelmise aasta eest kätte) ja mul oli kodus ühe teise paki lõpp ka, ma ei kurvastanud ega vihastanud. 
Hoopis rõõmustasin. Nagunii ta mõtleb, et tegi mulle teene, et ma lähen koju ja avastan, et suitsud on kadunud, see on ilmselt märk jumalalt, et ma tõesti peaksin suitsetamise maha jätma, ja tema sai suitsud, mina ei sure nii ruttu ära ja kõik võidavad.

Ok, ma küll arvan, et suitsude kadumise taga on tema, mitte jumal, aga ma olen ka sedasorti inimene.
Neid teist sorti inimesi, kes võiksid suitsude kadumist kohe pärast jutlustava sõbraliku mutikesega kokkupuutumist jumalikuks märgiks pidada, on ilmselt rohkemgi.

kolmapäev, 25. juuni 2025

Magusvalus

Nägin õudusund.
Lühike kokkuvõte: minu lapsepõlve maakodu. Mingid vastikud nürimeelsed noored trügisid sisse, sellised hilisteismelised. Mu "nojah, olgu" peale neid tekkis kuidagi juurde. Esialgse kahe tölli asemel  oli toas kaheksa või nii. Noored isased hakkasid pealetükkivalt ligi ajama juba siis, kui neid ainult kaks oli. Hiljem enam mitte ei meelitanud väga halvasti ja rohmakalt, vaid ikka "kuule, sa ju tahad" ja mingid tüdrukud seisid kõrval ja absull ei mõelnud, et poiste poolt kuidagi halb käitumine. 
Hakkasin nendega plõksima, et kerige minema, mina teid siia ei taha, ja nats kartsin oma laste pärast sealjuures. Väike Tütarlaps, umbes kuuene, oli sealsamas, Poeglaps oli koos temaga ja mu vennatütar samuti. Kuna keegi neile otseselt kallale ei läinud, läksin võõraste noortega vägivaldseks. Isegi imestasin, et neid on ju nii palju, kambakesi koos oleks nad must jagu saanud, ent kuidagi tuli korraga tegeleda ikka ühega. Täpselt ei mäleta, mida ma just tegin, aga kuna see oli teise korruse korter, viskasin neid viimaks (mõlemast soost) aknast välja. Surma nad ei saa, aga aknast sisse ka ei roni. Üritasin vahepeal politseisse helistada, aga ei saanud kätte.
Viimaks olin kõik välja visanud ja sain helistatud. Ent selle asemel, et politseiga ühendust saada, oli liinil keegi tüdruk, kes meenutas, et väike Poeglaps, muide, on nende käes.
Unenäos tuli ülitugeva emotsioonina, kuidas olin lissalt ära unustanud, et poeg nende käes on. Tuli meelde nagu kosk. Olin tolle hetke tunnete järgi (meeletu süütunne, meeleheide, ahastus, kuidas seni olen kõik valesti teinud) otsustades seda tegelt teadnud.
Aga unustasin ära.

Kuidagi olid Tütarlaps ja vennatütar ka kadunud ajaks, kui ma kõne tegin. Ilmselt samuti purjus idiootsete noorte käes, kes üldse aru ei saa, et inimestele ei tohiks halba teha.

Mingil määral saan aru, miks see uni tuli.

Käisin üle päris mitme aasta jaanipäeva tähistamas. Ühe oma lemmiknaisega tema maakodus. Tal on kahenädalane väike tütar.
Hoidsin beebit süles ja mõtsin korraga, kui ebamaiselt nunnu ta on ja kuidas ei kunagi, ei kunagi enam saa ma enda beebit hoida.

Siuke magusvalus tugev emotsioon.

Ma hoidsin teda ikka kaua.

a) mulle meeldis ju.

b) Mul on ka meeles, kuidas nii krdi kergendav on olla vaba pidevast lapse kaasas tassimise koormast. Jah, ok, too lemmiknaine ei ole üksi, ta mees on täiega adekvaatne isa, aga minu mälestused on minu omad ja noh - täiega adekvaatne meie mõistes, kes me oleme igasuguseid näinud, tähendab ikkagi, et kui naine ütleb, et võta tita, mees võtab, aga ega ta siis ise ja omal algatusel.

Vastsündinud beebi on nii kerge. Olin unustanud. Ok, mitte et see "kerge" ikkagi käsi tunni möödudes ära poleks väsitanud, aga esimene emotsioon titte sülle saades oli: "Nii kerge!"

Ja pisikesed kõrvad ja varbad olid mul meeles, aga see, kui väike ja samas täiesti keel-keel tal on, kui väike on see haigutav suu, oli kummastav ja imeline.

Ei iial iial enam.

neljapäev, 19. juuni 2025

Suurekssaamine

Täiskasvanuks saamine oli valus pettumus. 
Veel hullem (ja enne seda) oli ülikoooliminek ja avastus, et see ei teinud mind gruppikuuluvaks, mul ei tekkinud uusi südamesõpru (kuigi mäletan enamiku kursakaaslaste nimesid ja nägusid siiamaale - meid oli 10, nii et väga raske ei ole), ma ei avastanud uut ägedat elu ja kõik see, mis tundus mu vanemate (isa kursus oli küll põhiline) ülikoolikaaslaste sõprusgruppides voogavat ja sädelevat, minu ellu sealt kuidagi ei saabunud. 

Aga täiskasvanuks saamine oli ikkagi veel üks lisapettumus. Kui 18 kõlksus ja me (kesk)kooliaegsete sõpradega veini jõime, ikka lootsin veel. Aga mida aeg edasi, seda rohkem avastasin, et lapsena oli väga väga rõve elada, aga täiskasvanuna on ainult marginaalselt parem.
Probleemid oli teised, aga peaaegu sama suured.

Peaaegu. 
Oli, mis oli, aga NII rõve kui lapsena, pole enam old. Laps olemise aja positiivne külg aga oli, et siis ma lootsin, et saan suureks, läheb paremaks. 
No natuke läkski. Aga marginaalselt.
Ja nüüd ... saan vanaks, läheb paremaks? Pole nagu eriti tõenäoline. 
Leidsin kallima, kellega päriselt klappis - jaa, see tegi küll paremaks. 
Aga siiski mitte päriselt heaks.
Meeleolustabilisaatorid aitavad, aga ikka siuke ... kui peaksin surema, kahju küll ei oleks-seis.

Mul on väga raske mõista, et surm on kurb asi ja et kui keegi ära sureb, on halb ja leinatakse ja nutetakse. 
Mul on väga raske aru saada, et "Ma võiksin selle nimel oma elu ohverdada!" on mingi suur ohverdamisvalmidus. 
Mul on väga keeruline mõista, et "lühendab eluiga!" on mingi argument mitte seda asja teha.
Ma vist ei saa ÜLDSE inimpsühholoogiast aru tegelikult. 
Sest enamasti mul tuleb: "No minul küll nii ei ole," kui keegi väljendab mingeid üldtuntud uskumusi ja veendumusi, kuidas inimesed käituvad, tunnevad, mõtlevad. 
Täna mõtsin, et "Ma ei ole inimene, kui inimesed sellised on," ongi vist ... mitte tõestus, et väljendatud arvamus on vale, vaid järjekordne kivi kuhja "ma ei olegi tegelt inimene"?
Ehk ma olen aksioomina võtnud, et olen inimene, muidugi olen. Aga olen ma kaalunud teisi võimalusi? Äkki olengi äravahetatud laps, verelt haldjas-troll-misiganes? Mingi võõrplaneetlane, kelle geenid on niipalju muditud, et näen välja nagu inimene? 
Olgu, hull olla on siiski tõenäolisem. 
Hulludele on lubatud imelik olla. 
Olen hull edasi. 

Muidugi loodan, et see ei takista mul hooldusisik olemast. 
Ei, ma ei ole mõttest loobunud. Läheb lissalt veidi aega, enne kui kõik tarvilised tõendid kokku saan.
Lissalt veidi aega.

Poeglapse keskkooli lõpuaktus oli täna. 
Huhh, tal see ka viimaks möödas. 
Oot, aga mida mina nüüd siis teen? Kui lapsed kodust lännu? (Ta varsti läheb, kaitsevägi.) Kirjutan veel? Ähh?!
Muide, jutukogu sai kulka toetuse ja ilmub.
Ent kirjutamisega ometi elu ei täida ju?!
Aa, hoolduspere-asi. Justjust.

Muide, kui te keegi peaks tahtma mu poolt hääletada või kellegi teise poolt hääletada: Stalkeri valimine käib veel veidi aega. http://ulme.ee/?fbclid=IwY2xjawK_Y-pleHRuA2FlbQIxMABicmlkETBDVkdiQWduejlDdnBlb1ZKAR4yDY-0NPYtCvMPMvcimSOboGZLdozzdNZ1IqY6KvnYeqKyPhN8vZq9__39Sw_aem_QJCoqS98G1aAgvavaO8-oA (Ma ei tea, miks ma varem otselinki ei pannud. Mõistlikkus EI ole mu tugevaim külg.)
Jah, te võite hääletada ka ainult ühes kategoorias.
Ei, te ei pea olema kõike ses kategoorias olevat läbi lugenud. Ma arvan, heal juhul üks hääletaja loeb kõik läbi, enamik mitte ligilähedaseltki ja mõned annavad teosele hääle, sest enne on selle autori teosed ju meeldinud.
(Ma kunagi üritasin enamust lugeda vähemalt, aga asjata vaev. Teised ei tee seda.)
Piisab sellest, et kolm meeldivat teost nimekirjast läbi loete, panete nad järekorda ja olemas.

Annan teile kinniste juustega pildi - hiljem langes rõhhkond järsult ja mul hakkas pea valutama, tuli lahti teha. Aga lahtiste juustega pildid on kuidagi tavalisemad.

Prillidega on siuke seksika õpetaja olek
Tütarlapse tehtud

Tantsin, aktusesaalist väljasaamise
sabas oodates.
Krt ma jaksan niisama seista,
kui lahe soomekeelne muss ka mängib

pühapäev, 15. juuni 2025

Päevaaruanne, mis läheb sujuvalt üle mõtiskluseks laste teemal

Suplushooaeg avatud.
Poldki nii külm, kui kartsin.
Aga ma läksin vette paadisillalt, mitte normaalses ujumiskohas ja plumps! üle pea sees. Mispeale Totoro läks üsna endast välja, hakkas haukuma ja niutsuma.

Mis on arusaadav: muidu ta ei taha, et ma seliligi ujuks. Arvab, et upun,
Aga ujuma ikka ei tuld  Jooksis kaldal edasi-tagasi ja muretses 
Vees käis enne küll, aga tal paistab ujumise osas olevat selge ettekujutus, et peab enne mind vette minema ja siis mu ees ujuma.
Aastaid pole juba teistmoodi teinud. 

Ostsin Humanast maru ilusa valge kleidi. Isegi mõtlesin, et miks keegi sellest loobus - aga selliseid lendavaid hetkemõtteid ma üldse eriti arvesse ei võta, neid käib kogu aeg.
Täna panin selga ja alguses ei saanud ka aru, et midagi viltu oleks. Aga õues suitsu tehes avastasin, et osal kleidist on veidrad kollased täpid ja jooned peal. Hakkasin uurima ja neid on täitsa mitmes kohas. 
Samas kleit on ilus. 
Nii et ilmselt on aeg taas riideid värvida.
Kui mul üldse raha ei olnud, värvisin päris tihti. Osa garderoobi kohe uuendatud, kui sul helehalli särgi asemel on roosakaspunane. 
Otsustasin, et värvin selle valge kleidi roheliseks. 
Mul polegi ühtegi head rohelist kleiti. Üks on, aga see on mulle pisut väikeseks jäänud ja üldse selline veidi villane talvise aja oma. 

Millal ma viimati riideid värvisin? Kolmteist aastat tagasi? Viisteist?
Aga no ei old siis raske, ei ole ilmselt ka nüüd. Kuigi ma vbla pesen teda käsitsi mõnda aega, selle asemel, et üritada kogu pesu värvide järgi sorteerida ja ta sarnast tooni või väga tumedate asjadega koos masinasse panna. 
Sest minuga koos elab Poeglaps, kes paneb asjad lihtsalt trumlisse, kui vaja, ja teda räpaseid rõivaid värvide järgi sortima koolitada oleks liiga suur vaev.
Tema riided tegelt ei olegi räpased. Ta kannab pükse kolm korda ja siis on need "mustad". Ta käib jõusaalis ühe korra ja mis me aint särgist räägime, sellest ma saaks veel aru, aga ka püksid lähevad masinasse. Mitmel korral olen teda teistmoodi käituma üritanud panna, aga ta ei taha.
Ilmselt on sotsiaalsed normid toetatuna kellegi kommentaarist ta valge särgi kollakate kaenlaaluste kohta tugevamad kui minu jutt. 
(Et see kommentaar oli, ma tean kirjalikest allikatest - mingite jõulude ajal mitme aasta eest oli neil ette nähtud kirjutada klassikaaslasele midagi anonüümselt paberile ja see paber jõudis koju paberiprükki. Kuna see oli teistmoodi, kui me tavalised paberid, võtsin välja ja uurisin, misasi see on.
Krt, kes selle idee peale tuli, et panna lapsed üksteisele anonüümkirju kirjutama??? Ok, ilmselt oli see tema silmis ohutu, sest ta ütles, et kirjutada võib aint häid soove. Noh see - käekirja järgi ilmselt tüdruk - soovis mu pojale higiplekkideta kaenlaaluseid.)

Lapsed on julmad, mõtsin ja viskasin sedeli prükki tagasi. 
Aga sain oma poja hügieenihullusest paremini aru ja saan ikka veel.
Kuigi see särk lihtsalt ei läinudki puhtaks. Tal olid kogu aeg kaenlaalused kollakad-hallikad, ka kohe peale pesemist. 

Oeh, lapsed ... pole hullemaid juurikaid kui need, kes on värskelt õppinud, mis on õige, mis vale, mis hea, mis halb. 
Lapsed ja süütud? Kammaan, kas te mäletate oma lapsepõlve? Teisi lapsi? Kuidas käituti nendega, kes karjahierarhias madalal? 
Täiskasvanutest osad on psühhopaadid ja osad idioodid, julmust on ja kohati esineb päris tihti. Aga lastest ENAMUS on julmad. ENAMUS.
Ok, võibolla praegu on parem. Vaatan oma lapsi ja nende sõpru ja mõtlen, et nende põlvkond ongi paremad inimesed ja vbla algas see just sellest, et nende vanemad polnud nii juhmid kui minuvanustel. Meie lapsed polnud juba lastena nii julmad ja kasvasid toredamateks suurteks samuti.
Aga ikkagi olid nad lastena hullemad, kaugelt hullemad kui praegu.
Laps olla on kohutavalt raske, nii et pole ime, tegelikult. Kui sa imeharva saad ise valida, mida tahad teha ja mida mitte, kui kõike alates riietest ja mida kui palju sööd, lõpetades sellega, millisesse huviringi ja kooli lähed, otsustavad teised, pole ime, et lähed nende suhtes, kellest jõud (olgu füüsiline või vaimne) üle käib, arulagedalt julmaks. 

Rõve on meenutada ikkagi.
Oi, mina olin kõrvalseisja, mina ei teinud midagi ...
Võibolla just seepärast ma enam ei nõustu olema kõrvalseisja. Nüüd ma võtan poole. Väga selgelt võtan. 
Sest lapsena lasin oma klassiõe kogu elu põhikooli lõpuni ja täitsa vabalt võib olla, et siiamaani, pekki keerata.
Ei kunagi enam.

kolmapäev, 11. juuni 2025

Igavam teema kõigepealt

Proovisin järgi. 
Võtsin poole pisemat doosi lihaselõõgastajaid. Sama palju kui veebruarist mai lõpuni.
Mhmh, väsimus kadus ära. 
Mhmh, kell 17.28 juba pea valutas. 
Kurat.
Seekord on suht kahju, et mul õigus oli.
Ja tundub, et meeleolustabilisaatorid stabiliseerivad ikkagi aint meeleolu. 
Mis on ka wõit, ent tore oli mõelda, et kaks kärbest ühe hoobiga. 

Pea vaaaaaalutab. Küll mitte väga hullusti, rizatriptaan aitas oluliselt, aga siiski. 
No samas tegin päev otsa kohutavalt palju asju (normaalsele 6-le lisaks veel 10) vähem väsinult ja see tapab ka. Liiga palju teha = migreen.
Vbla on väsimus siis phmt HEA asi?

Lisaks on mul nüüd korralikud kuumahood. Ja kuna samas see pole valu ... no olgu, pigem kuumahood, kui veel selle arstiga jantida. 
Ma mõtlsin välja kaks korda, kus ta mulle otseselt valetas (viisakas oleks öelda "hämas", aga minu jaoks on sellised asjad valed) ja kaks korda, kus ta mu selgelt ära unustas, ja kõik tema ebamäärasused ja "natukesed" tunuvad mulle nüüd kahtlased ja ma lissalt ei taha teda rohkem näha. 
Parem talun kuumahooge. Neid, kus mul on 12 kraadi juures käisteta särgis õues käies palav. 

Või ma pean tekita alasti magama, sest muidu on liiga kuum.

***

Vahel ma mõtlen ikka nende elamiskoolituste peale. 
Et neid on kõigil vaja. 
Aga täpsemad suhtlemiskoolitused (loetavad tekstid, ei pea kohal olema, et seda teada saada) võiksid muuhulgas sisaldada punkte:

* Alati alusta millelegi vastu vaidlemist nende osade rõhutamisega, kus sa teise poolega nõus oled.

Loob parema õhkkonna, teine pool tunneb, et sa respekteerid teda ja tema arvamused loevad, ning tõenäosus mingile ühisele seisukohale või vähemalt teist poolt austavale eriarvamusele jõuda on palju tõenäolisem.
Ja kui sa oled tegelikult põhiasjadega nõus ja vaidled ainult detailidele vastu, saad nii sina ise kui teine pool sellest päriselt aru alles siis, kui oled suurte asjadega sõnaliselt nõustunud.

* Ütle tihti "ma saan sinust aru", sest inimestele meeldib arusaadav olla, ent et see lihtsalt ütlemiseks ei jääks, peegelda.

Teiste sõnadega ümber öelda, mida algne rääkija väljendas, ei muuda vestlust väga oluliselt aeglasemaks, ent aitab valestimõistmiste vastu juba eos. 

* Usu, et inimesed on ilusad ja head ja võta mitte halvim, vaid parim võimalus nende öeldu tõlgendamiseks. 

Jah, ma ise teen esimest punkti aint inimestega, kes mulle meeldivad, ja võrgupäevikus üldse mitte. Isegi kui inimesed meeldivad.
Teist punkti ei tee, sest ... ma-ei-ta-miks. Kuidagi eeldan, et inimesed saavad ju aru, et ma saan neist aru, juba mu muudest vastustest. 
(Enamasti ilmselt eksin.)
Ja kolmandat ... oh taevas. 
Ainult alateadlikult, kui inimesed veel midagi öelnud pole, ja ma ootan head.
Aga kui teised juba midagi ütlevad, ma võtan ALATI halvima tõlgenduse.
Või kui vaikivad.
"Nojah, nad on vait, sest midagi kena pole öelda." 
Sest - see meetod on mind elus hästi teeninud. Eks mu kodune taust oli selline, kus pillati pidevalt sapiseid märkusi või kiideti aint irooniliselt. (Jaa, ma "Nähtamatu laps" jutu osas olin "Nojah, aga see on ju normaalne elu? Miks ta nähtamatuks muutus?")
Muidugi kaasnäht on see, et ma vanuses 10-30 võtsin komplimente irooniana või "ta üritab viisakas olla" ja siiamaani - kuigi komplimente võtan heal meelel vastu - loen inimeste sõnu kõige negatiivsemal moel, mis võimalik.

Välja arvatud üks kord, siin võrgupäevikus, kus ma arvasin, et öeldu on nii jõhker, et peab olema nali, ja alles notsu minu kaitseks väljaastumine valgustas, et ei, ta mõtles seda tõsiselt.

Võibolla ma peaksin ise omaenda nõuandeid kuulda võtma?

pühapäev, 8. juuni 2025

Fantaasia ka ei tööta, päikest meil ei ole ja kui on, siis ta ei sära

Teate seda tunnet, kui olete midagi oodanud - mitte kohutavalt väga, aga rõõm sellele mõelda - ja siis on päev käes ja lihtsalt ei jaksa?

Mul on see täna.
Eks ma vist tahtsin ka liiga palju - pruunikese tegin valmis (mida krdit ma sellega nüüd peale hakkan?! Poeglaps on klassiga lõpureisil, ma pean ise terve vormitäie nahka pistma v?), aga tänasesse oleks jäänud nii kunstipärane meik kui kahe transpordivahendiga teise linna, esimese saabumiskohast edasi veel teise linna otsa kolistamine ja siis jupp jalakõndimist ka, ning kuna ma ei olnud enne ilma peale kindel, tulnuks nüüd konkreetselt mõelda, mida ma peast läbi käinud variantidest lõpuks selga panen ja ... see kõik tundus nii rämeraske, et tühistasin ära.

Nüüd viin koogi hoopis tütarlapse juurde, kes elab 6 rongipeatust eemal mu ema juures ja kelle juurde minek ei eelda erimeiki ja -kostüümi. 
Jaa-jaa, rollimängijad salliks mind ka ilma kostüümita, aga see on NIIIIIII krdi kaugel, et seesuguse asja ettevõtmine paneb meigitegemise ja eririided tühise pingutusena tunduma. 
Pigem on nüüd siuke tunne, et kui ma ei pea vara tõusma ja kiirustama, ma Tütarlapse juurde minekuks võiksin kellad ja viled ja külge panna =) 
Aga vaja pole, pilte ka tegema ei hakka ja las ta jääb. 

Ei. jaksa.

***

Ei jaksanud isegi võrgupäevikut täita enam.
Kuigi külas käidud ja tagasi tuldud. 
Kõik jäi seisma.
Siiamaani - kuigi öö on ka magatud - äärmiselt nõrk ja väsinud tunne. 
Vbla nii hakkkabki olema? Kogu aeg? Sest ravimite kõrvaltoime? Kui valikus on kas see või sagedased migreenid, võtan väsimuse. Isegi mõtlema ei pea, kumb on parem, pole mingit valikukohta ka. 
Ja no vahel ma suudan ikkagi midagi ka. Kahel päeval olen kirjutanud (eile küll mitte, siis muutsin kaht täheviga aint). Eile tegin see-eest juba terve minuti planku, enne kui märgatavalt valus hakkas. Tänaval on hakatud mind jälle catcallima. Mis oleks mind nooremana rängalt vihale ajanud, aga nüüd ei häiri. Ilmselt "mis ma olen teile lihatükk?!" emotsioon tasandub ära "aa, ma olen te arust veel pandav"-emotsiooni ees.

Sest ma ei tea, mis värk on inimestel kortsude ja hallide juustega - mulle minu omad lausa meeldivad - aga ma olin raudselt veendunud, et kui viljakas iga löppeb, see on naise näost näha. 
Välja arvatud mõned erandid.
Ja noh, mul on nüüd menopaus. Sest kõik jupid lõigati ära. Iga nädal, kuni seda veel näha pole, on wõit =P

Jah, ilmselt on veendumus vale. 
Aga no see on mu veendumus, sest elukogemus näitas, et mingil ajal neljakümne viienda ja viiekümne viienda eluaasta vahel enamik naisi, keda lapsena teadsin, vanamutistus. 
Jah, tänapäeval mitte. Mu tädid olid veel kuuekümneselt täitsa kaunid noored naised. 
Aga mu veendumus on pärit varasemast ajast, kui nemad veel kahekümne-kolmekümne ümber olid (ja täpselt nagu minagi, ei kasutanud oma välimust ära.) Vanatädide ja vanaonude naiste pealt koorunud arvamus.
Nojah. Ütleme, enam ei ole veendumus, nüüd on arvamus.
Vaatab, mis mu endaga saab.

Seda, et valgete roosiõitega põõsad ja sirelid koos õitsevad, ebajasmiin aga pole alustanud, pole ma iial varem näinud. Pole isegi "soojem on". Siis oleks ju jasmiin ka reageerinud???

esmaspäev, 2. juuni 2025

Faking mai

Mu hemoglobiin on vist jälle alla läinud. 
Operatsiooniga (verekaotus) läks 133 pealt 124ni, pold nagu hullu. Komplikatsioonide järel (põletik viib rämedalt alla) oli 114. Ja nüüd on neljandat päeva tunne, et aint roomata jaksan.
Teen ikkagi suhteliselt palju, aga jõudu üldse ei ole. Kümme sammu üle sõidutee sörkimist nõuab enda kokkuvõttu. 
Kurat. Vaadasin digidocist oma viimase vereanalüüsi hemoglobiininäitu ja see oli 127. 
Mul on uut teooriat vaja, milles asi. See väsimus ei ole kujuteldav. Selge pärisasi.
Jaa, ma võtan neuroloogi soovitusel nüüd kaks korda suuremat doosi meeleolustabilisaatoreid ja lihaselõõgastajaid, aga kaks korda suuremad doosid on ikkagi väikesed, üks lausa väga väike, võrreldes inimesele lubatuga. 
Pea, muide, on juba 9 päeva olnud nii valuvaba, et ainult tavavaluvaigistitega saab toime. 
Aga nii väsinud ja nõrk. 
Hormonaalsed muutused?
Pole ka võimatu ...

Ausalt, ma ei jaksa minna perearsti (vahetatud, seda vana ei taha ma enam kunagi näha, nüüd olen uue registris) juurde sellega. Vbla hiljem. See kuradi tervisetõend vajab ka ikkagi hankimist, nagunii tuleb ta vastuvõtule minna, aga  ma praegu tõesti ei jaksa.

See faking mai oli üle mõistuse. 
Ma isegi ei ole väga ahastuses ja valust pime, sest on meeleolustabilisaatorite tugi ja teised inimesed olid  ka mu vastu väga head ja armsad.
Et mu tütar tuli päev enne Belgiasse oma tüdruku vaatama minemist mulle külla, tõi saiakesi, kallistas ja patsutas mind pärast seda tervisetõendijama, andis paariks päevaks lausa eluisu tagasi. Vaatasime tema ja Poeglapsega Eurovisiooni lugusid ja olgu, olgu.
Kuni uued asjad peale tulid.
Kui mõtlema hakkan, jookseb ikka veel juhe kokku.
Mismoodi ma pidanuks selle kõik rõõmsalt üle elama üksi? 

Tervisetõendi mittesaamine.
Sotsiaalkindlustusametniku vastus mu teatele-küsimusele, et mis nüüd saab.  (Hiljem ta läks leebemaks, jättis ukse praokile, aga esimene vastus oli küll hirmus.)
Operatsioon, mille käigus võetakse ära rohkem, kui plaanitud.
Sel operatsioonil on komplikatsioonid. VBLA sest arst unustas mulle antibiootikume kirjutada pärast opi kodus võtmiseks. (Üks inimene ikkagi märkas mind tunnustada, et palaviku tõustes EMOsse läksin. See minek oli juba väike kangelastegu, arvestades et ma nutsin kõva häälega Bolti süsteeme õppides ja pojal nutifoniga endale autot kutsuda lastes, sest KÕIK LÄHEB PERSSE ja kõike ma pean ise tegema, keegi ei aita, kedagi ei huvita.) 
EMOst jäin otse haiglasse ja ei mingit kojusaamist.
Otsisin ahastuses abi haigla õdedepostist, mul on nii halb, appi.
Maandusin selle tulemusel psühhiaatriahaiglasse.
Kus võetud verest tuvastatie antibiootikumidele resistentne bakter ja leidsin end isolatsoonis.
Neli päeva kestva migreeniga, mis taandus alles, kui nad vaatasid mu kaasapandud ravimid läbi ja avastasid ühe pooliku sumatriptaanitableti ka. Mille mulle andsid.
Ja siis unustati mu nefrostoom eemaldada ja ma jantisin sellega. 
Nagu ... andke vähe hõlpu!

Lisaks pisemad asjad nagu EMOsse minnes rahakoti mahaunustamine, lasin Boltil tagasi pöörata, et see ära tuua, haiglas ostetud kohvi ümberajamine, et K pidi ja pidi ja pidi mulle külla tulema, aga siis viidi mind ikkagi psühhiaatriahaiglasse üle enne, kui ta jõudis, ning siis ta käis "kähku" ehituspoest läbi ja psühhiaatria vastuvõtuosakonna külastusaeg lõppes. Ma helistasin talle mingi viis korda, aga ta kogu aeg muudkui tuli ja mulle pandi vahepeal toru neeru (mis oli valus, muide, ärge uskuge, et kui teile tehakse selga tuimestav süst, see kõigi valude vastu aitab) ja tagasi tulles ma kuulsin palatist mehehäält ja süda juba hüppas rõõmust - aga selgus, et palatikaaslast oli lapselaps perega vaatama tulnud hoopis.  Ja kuigi K tuli Paldiski maanteele järele, sai mulle asjad üle antud, nad nagunii ei lubanud seal mitte ühtegi oma asja. Telefonist ja arvutist ei tasunud rääkidagi, nii et arvuti ta jättis enda kätte - turvamees ütles, et pole mõtet.
Mustamäel pandi mulle enne peale suitsiidivalve, kes ei lubanud mind õue suitsetama (hullumajas vähemalt see oli hea, et kuna hulludel peab millegi nimel elada olema, oli seal 4x päevas hooldajate valve all suitsupaus). Ja kui mind juba koju oli lubatud, hakati UH-s mind sõimama, kui ma sinna koju tahtsin minna ja küsisin, mis sellest nefrostoomist saab. Mul on ju transport ja lähen psühhiaatriahaiglasse tagasi ja kuidas ma üldse mõtlen, et nad lasevad mul koju minna! Ukse taha ja ootan hooldajat!
Ja lihtsalt - absoluutselt kõik läks pekki. Larpile ei saanud, Terry Pratchetti elulugu on megasitt raamat, teise larpi jaoks olin grupis inimestega, kes keegi mulle eriti ei meeldi, tühistasin selle ära, ja ...
Vahepeal tundus ikka väga, et kedagi ei huvita, võitle oma võitlused ise, väga väga naine, pole meie asi. 
Ok. Päris kõik ei läinud halvasti. Sain mõned okeid Goodreads'i lugemismuljed, avastasin oma nime teise inimese raamatus, vahetasin perearsti ära, käisin tasulise neuroloogi vastuvõtul, uuesti naistearsti juures, ja ikka aidati ka täiesti reaalselt. 

Kui ma hullumajas isolatsioonipalatisse jõudsin, neil hakkas must kahju ja lubasid K-l mulle arvuti tuua, et ma päris kokku ei vajuks seal üksi istudes ja mitte midagi teha saades. Ta ei näinud mind, aga tõi arvuti ja uued suitsud ka. Ja üldiselt siis teised sõbrad lisaks K-le ka aktiveerusid ja personal oli lahke (vastuvõtuosakonna personal oli küll sama hull, kui patsiendid ja kohati hullem - mitte kurjad, aga VÄGA imelikud) ja nüüdseks olen üles putitatud.
Putitunud. 
Küsisin mai lõpus rahalist abi ka, sest kuradile. Ma arvestasin, et EKL stipi teine osa tuleb juuni alguses, ent see tuleb hoopis juuli alguses ja ma kulutasin kiiremini kui kasulik. Ja ma ei jaksa kokkuhoidlik ja hea olla rohkem.
Keegi ei vaielnud vastu ka. 
Kui teised inimesed hoolivad ja aitavad, ma tunnen end väärtuslikuna, sest nende hoolt ma usun. Kui mind üksi jäetakse, ei käi üle jõu mitte otsene koormus, vaid tunne, et kedagi ei huvita. Kui poeg mu "kuidas ma EMOsse saan?" küsimuse peale õlgu kehitas, "Ma ei tea," ütles ja arvutis edasi mängis. oli see teatud moel hullem kui avastus, et mul on palavik ja valuhood kõhus võtsid korraga hirmuäratava kuju. 
Aga noh, leiutasin Bolti kasutamise välja ning sain mindud.

Ning mai lõpus aidati palju ja suht hästi on praegu ikkagi.
Välja arvatud see rõve väsimus. 
Kirjutada küll ei jaksa. Hea, et muidu toime saan, koera jalutatud ja nõud pestud. 
Isegi süüa teen kord päevas. 
Või halbadel aegadel rohkem. Kui mul on halb, hakkan kokkama. Sest see on tore loominguline tegevus, mis ei tundu tööna ja samas annab tunde, et olen midagi kasulikku teinud.

NIISUGUST aega ma ei mäletagi, kus hulk suuri asju phmt kolme nädala sees pange läheb. Üldiselt nad peavad nagu veidi vahet. 
Vbla nüüd lähevad mõned asjad vahelduseks ootamatult hästi ka. Võiks ju?

neljapäev, 29. mai 2025

Ajalugu ja tänapäev

Mul käivad mõned asjad viitega. 
Ehk algul on tunne, et see nagu võiks peaaegu olla, aga ei ole ikka. 
Aga tasapisi kasvab külge ja siis hakkab päris hea tunduma. Ja korraga lööb jalust ja nii hea, oo. 

Muusikas. 
Rõivastuses.
Lauamängudes. 

Mõnedes asjades pole muidugi üldse nii. 
Ja mõnedes vahel on, vahel ei ole. 
Aga no ... kas siis nüüd on aeg "Deutchlandi" armuda?
Miks nüüd? Kuidas see räägib minuga nii palju selgemalt ja kõvemini kui 6 aasta eest? 
Totalitaristide mõistmine on tähtsam teema? Või mis?

Proovisin täna planku teha. Noh, et 20 päeva opist möödas juba, võiks ka.
5 sekundi pärast jätsin asja katki. 
Ise endaga maru rahul, et suudan endapiinamise eos ära katkestada ja mitte oodata, kuni valu tugevaks läheb, sest ilma valuta ei saa milleski tugevamaks. Ses osas oluline edasiminek ikka. 
Aga ma olen takkajärgi ikka pahane selle peale, kes mind toona hurjutas. Palun, mulle ei olnud abiks, et öeldi "rumal halb hull mina". Mulle oleks hooooooooooooopis rohkem abiks olnud, kui öeldanuks: "Kullakene, pisikene, on täiesti okei endale aega anda ja paraneda. Sa läksid katki, kokkukasvamine võtab aega, ole endaga hell ja lahke. Ära sunni end rohkemale, maailm ei lähe hukka, kui sa vabalt võtad!" 
Kuigi hull olin ma muidugi siis ka.

A toonane mina küll elas veendumuses, et kui ta grammigi endale järele annab ja pidevalt päris viimase piirini ei pinguta, on halvasti ja lootusetu. Ma siiralt uskusin, et olen liiga paks, ei tea millestki midagi, üritan oma kirjutamisega kuidagi poeetiline ja ülev tunduda, kui tegelt olen suvaline maali koplist, jämedate jalgadega lüpsitüdruk, rõvedalt lohakas, ja lisaks uskusin ma, et võiksin võtta iga mehe, kes vähegi huvi tunneks, kuni tal väga suurt kõhtu ja lagunevaid pruune hambaid ei oleks, aga keegi ei taha mind.
Et ma oma ajus redigeerisin samas välja kõik need kümned korrad, kus minuga rõvetseti ja catcalliti, kuidagi ei registreerunud üldse. Ka mitte see, et mõnedegi erinevate meesolevustega vahepeal mingeid asju ajasin. Et minusse armuti.
Mul lihtsalt ei olnud mingit reaalsusega puutes enesehinnagut kuskilt võttagi.

Keegi oleks mulle toona võinud öelda: "If being hard on yourself worked it would have worked by now."
Aga ei, aga ei. 
Tee veel rohkem. Sa teed ikka halvasti. Pole piisavalt hea.

Kuigi tõsi on, et mõnesid kiitusi, mis laekusid, ma lissalt ei võtnud tõsiselt. Kui neiu, kes oli pikk, sale. igati armsate näojoontega ja pidas end samas inetuks, rääkis mulle, et kadestab mu juuukseid (mis olid kergelt hennatatud ja pehmetes patsilokkides), mõtlesin ainult: "Kui sina enda omadega ka nii palju vaeva näeksid, oleks nad sama kaunid. Sa ei saa lihtsalt aru, mis on algne ilu ja mis töö!"
Või kui ma küsisin, et no mida ma hästi teen, midagigi?! Ja vastuseks tuli, et on hästi tore, et ma meie lauamänguõhtutele sageli kooki kaasa tegin. 
Nagu - nojah, tore, et sulle meeldib, teen ikka edasi. Aga kas see ongi mu eredaim hea joon v?!

 
2009
Mõnes mõttes olen tollest ajast nii palju muutunud. 
Mõnes mõttes olen täpselt sama. Muutunud on pisiasjad.pisiasjad ju ainult?

esmaspäev, 26. mai 2025

Mitmesugused ained ja ainesed

Üritasin pornot lugeda.
Mõtsin, et kaua ma ise fantaseerin, sealt saab lihtsamalt. 
Esmalt proovisin leida paari lugu, mis kunagi aastal 2010 mind erutasid.
Sain AINULT videosid.
Proovisin neid vaadata.
Iiigav ja natuke hirmus ka. 
Nagu ... jah, sel mehel on suur riist, aga see ei lähe tal isegi kõvaks ju! Ja need nälgimiseni kõhnad neiud ...

Siis mõtsin, et otsin spetsiifiliselt tekstipornot. 
Literotica sait. Ok. Spetsiifilisem otsing ... ja kui olin kaks lugu läbi lugenud ja veel kolm läbi skrollinud, oli kogu mu seksuaalne meeleolu kadunud. 
Inimesed kas ei oska pornot kirjutada või on neid, kes oskavad, nii krdi vähe, et ma ei jaksa otsida neid väheseid häid lugusid, mis vbla kuskil eksisteerivad.
Täiesti nördimapanev. Tohutud loogilised apsud ja vahelejätmised - sellega saaksin veel toime. Aga need osad, mis nagu võiksid erutavad olla, on nii nõdralt kirjutatud, nii detailivaesed, et mul on aint halb ja erutust ei paista kuskilt. 

Miks nii on? Internet is for porn, aga kus on vähegi kõlbulik porno? 
Ja otsingumootor ei kõlba ka kuskile, ei anna mulle midagi sellist, mis küsin. 

Kas ma pean tõesti KÕIKE ise tegema? Pornot ka kirjutama, sest keegi teine ei oska? 
Masendav.

Kusjuures ma võiksin. 
Pole mingit mentaalset blokki ees. Aga mis ma siis sellega teen? Oma võrgupäevikus ju ei avalda. Kas Eestis on mõni pornoajakiri veel alles, kes võiks selle eest maksta? Pole aimugi, v.a. et poe ajakirjaderiiulil pole nagu silma hakanud. Ja inglise keeles kirjutada ei taha. Keel on mu tööriist, ma tahan seda tööd tehes vallata, inglise keelt aga ei oska ma ligilähedaseltki nii hästi kui eesti oma.
Fanfictionpornot on ilmselt rohkem paremat, aga seal tuleb ka tohutult otsida, et midagi head leida ikkagi.

Ma ei tea. 
Miks elu nii raske on?

Muidu; paranen hästi. 
Sinikad kõhult on peaaegu kadunud, palavikku ei ole, valuvaigisteid läheb pea jaoks, aga kõht on kombes. Vist on tulnud kuumahood, aga mu keha on igast jamadega nii harjunud, et need õieti ei registreerugi. 
Jah, vahepeal hakkab palav, siis külm, siis palav, aga kuni miski ei valuta, pole erilist probleemi. 
See, kui kiimas ma pidevalt olen, on küll vist hormonaalse kõikumise teema. Aga see on pigem mõnus, eks ole. Kõik tüütud tegevused on vähem tüütud, kui kerge erutus taustal jookseb. 
Ja meeleolustabilisaatorid on jätkuvalt mu lemmikud. Täiesti imelised. Ühtegi eredat uut jama pole ka mitu päeva juba peale tulnud ja toimivad nii kaunilt, et mõtisklen jälle, kas doosi tõstmisel üldse on mõtet.
Ma ei tuvasta mingit erinevust 25 mg ja 50 mg vahel. Vbla peaks end kokku võtma ja psühhiaatrile sel teemal kirjutama. 
Aga mitte kohe. 

Võtsin oma haiglatripil 2 cm puusadelt alla. Ma ei söönud vähem. Ma sõin rohkem. Kui mulle kolm korda päevas soe toit ja lisaks veel õhtune jogurt ette lükatakse, ma ikka enamuse söön ära. Teha ei jaksa, ei viitsi, ja isegi kui olen teinud (toidan last), seda krdi toitu peab ju NÄRIMA ka veel.
Ei, ma ei jaksa, 1 banaan kõlbab küll
Täna ennelõunal avastasin suust ampsu kanapastat ja natuke tomatit, mille olin millalgi sinna pannud ja siis närida unustanud. Mingi 5 minutit oli mul suus toit, mida närida ei tulnud meelde.
Et ma võtaksin alla, kui sööksin rohkem, kahtlustasin ennegi, aga nüüd on tõestus.
Aga ma ei jaksa süüa. VÄga vaevaliselt läheb.
Supid, jogurtid ja jäätis on edukaimad allaminejad. Vahepeal kohukesed ka, aga ma mõtlesin, et liiga töödeldud toit, ei tasu. 
Nüüd mõtlen, et vbla tasub, Ikka rohkem kaloreid kui banaanis.

Räägitakse (loe: on artiklid, mida ma väga hoolega ei uurinud, aga idee sain kätte), et mingi peptiid on seotud korraga migreenide (mhmh), söögiisu vähenemise (mhmh) ja maohappe üleeritumisega (ka linnuke olemas, jaa).

Oletan, et mu kehas on selle peptiidi eritumine ohter ja pidev kontsentratsioon kõrge. 

laupäev, 24. mai 2025

Elu on võitlus

Ma täpselt ei tea, mis värk selle notsu kommentaariga eelmise posti all on. 
Et nagu ... kust see idee, et ma võitlen kuskile väljaspoole. 
Isegi Ukraina sõjal lasen kesta, sekkumata. Enam ei ole tunnet, et mu seitse eurot kuus päästaksid äkki mõne elu, tasub annetada, ise makarone süües. 
Neil ei ole parem sellest, et mul on halvem, ma ei saa midagi teha ja niisiis ma ei tee.

Ei, see on mu enda ellujäämine ja natukene parem elu, mille eest kogu aeg võitlema pean. 
Näide: eile nad unustasid haiglas ära, et mul on vaja nefrostoom eemaldada.
Enne mulle psühhiaatriahaiglas (see on pikk lugu, kuidas ma sinna jõudsin, aga kui lühidalt kokku võtta, siis nad naistehaigustes hakkasid kartma. Ise seda tunnistavalt suitsiidne patsient - omast arust ma tegin õiget asja, otsisin abi, kui liiga valus hakkas - parem saadame ta ära) öeldi, et tehakse ultraheli ja kusetoru läbi selja võetakse ära, lähen kodusele ravile. Kui emotsionaalselt jälle halb hakkab, nad võtavad mu kohe tagasi, aga pole mõtet mind seal isolatsioonipalatis kinni hoida bakteriga, mis tegelikult midagi ei tee, ma lähen hulluks seal nelja seina vahel ju.

Mis oli adekvaatne hinnang - mul ei olnud enam aktiivselt halb, aga väga nüri ja kõle.

 Mustamäe haiglasse Paldiski mnt-lt tagasi. Tegin ultraheli ära, küsisin, mis nüüd saab, kuhu? Ja nad ütlesid esmalt, et psühhiaatriahaiglasse tagasi, üsna kurjalt, kusjuures. Seletasin, et ei, näete, isegi mu asjad anti kõik kätte, sealne hooldaja ütles, et paranege hästi, head aega, nemad mind sinna tagasi ei taha. Üks teine töötaja oli ka näinud ja kinnitas mu sõnu, olgu. Mispeale ultrahelist öeldi, et minge siis koju. Küllap arst võtab ühendust.

Otsustasin, et ei lähe koju. Jagelesin erinevate registratuuride ja infoga ja olin parajasti jõudnud protseduuriõe kabinetti, kes oli "omg, ma ei ole seda kunagi teinud, kes te raviarst oligi?" kui arst helistas. Mulle. Siis sain telo otse õele anda ja nad said asjad korda, mina torust lahti ja jess

Aga nagu ... kogu faking aeg on vaja võidelda. Muidu ei jää ellu.

Väga väga harva antakse midagi ise ja tasuta. Aasta aega elasin ilma töövõimetuspensionita, sest ei teadnud, et selle saamiseks peab avalduse esitama - arvasin, et no ma lihtsalt ei saa, selge. Keegi. kurat, ei öelnud ka.
PR psühhiaatri küsisin ise välja. KAHEL korral, sest esimese aja eel tõusis mul 39.3 palavik ja ma peale pooletunnist järelemõtlemist leidsin, et ma vist ei saa minna. 
Kuigi see oli vast 4 kuud Peale Rongi ja ma tuikusin nagunii, pea käis nagunii ringi, mis seal väga vahet?
Aga no külmavärinad olid ka ja ... ja keegi ei mõelnud, et lükkaks aja edasi. Ei, ma pidin kaks kuud hiljem jälle ise ajama hakkama, et kuulge, jube halb on ikka olla. Paneme uue aja.

Minu elus on ilusaid ja häid asju ka. Aga enamasti on need umbes sellises vormis, nagu eile suitsu küsima tulnud mees.
Ta ostis mult sigareti, 35 sendi eest, mis tal näpus, ja ütles (vene keeles, omast arust sain õigesti aru), et ta ei suitseta, aga just nüüd, pärast kohvi, hirmsasti tahaks. 
Täiega nunnu.
Pärast tõi Tumen mu koju ja meil oli lühike, aga hea vestlus. 
Tegin sellest mõned olulised järeldused. 
Ja muid häid asju oli ka.
AGA!

kolmapäev, 21. mai 2025

Ma vahele ütlen

Keegi pole siin hakanud selle üle spekuleerima, aga igaks juhuks ütlen: ei ole surnud, ma olen haiglas. Opil komplikatsioonid ja siis juhtus säärane ebatõenäoliste ja veidi tõenäolisemate äparduste riburada, mille tipuks oli nakkava antibiootikumiresitentse bakteri tuvastamine mu verest - mitte see, mis infektsiooni tekitab, see resistente tüüp ei tee midagi - mille tulemusena istun isolaatoris.
Pidev migreen.
Küljes on kusekott, sest nefrostoom.
Ja alles täna sain esmalt peale pühapäeva õhtut, kui otsustasin EMOsse minna, viimaks läpaka ette.

 Aga võtsin kaasa ja olen lugenud Sven Vabari alias Kivivalgel toredat raamatut "2013-2024" ja avastasin lehekülje 56 allservas oma nime ja mitu oma tsitaati. 
See oli selline ... tore ootamatus. Sest Sven Vabar ei tunne mind ega mina teda, aga talle avaldas muljet, mis ma mõne aasa eesti "Maalehele" antud intekas ütlesin.

Esialgu läksin kõikvõimalike päris hädade peale maru rahulikuks, nagu ma ikka lähen. 
Kadus ära lootuse- ja tulevikuta tunne. Elu omandas "ainult vahetu hakkamasaamine loeb"-kuju. Lõõgastav.
Aga nüüd olen ikkagi jube väsinud. Maailm, anna mulle natuke hõlpu.

Vajadus lakkamatut võidelda kurnab tohutult.