Mõistus ja tunded vol palju

Eelmise postituse tuules juhtus mitu asja.
Esiteks tuli mitu (ok, kaks) inimest minuga arutama hulluse küsimust ja mõlemad olid seisukohal, et TEGELIKULT ma ju ei ole hull, hullus on mingi patoloogiline nähe, ma olen lihtsalt veits omamoodi. 
Ma seletasin mõlemale pikalt-laialt, kuidas suur lust on olla hull, aga seda lusti tunneb ainult hull ehk phmt enda hulluks tituleerimine tähendab mulle tegelikult, et ma ei tunne enam, et ma peaks mingi (ükskõik millise) grupiga ühisosa otsima, kuhugi kuuluma, olema ühtekad. Öelda endale, et ma olen hull, on sama, mis näha korraga, et ma olen vaba. 
Mitte valesti. Vaba. 
Ei pea kellegi heakskiitu ära teenima. 
Nad ei saa aru? No ma olengi hull! (Mitte valesti, imelik, halb, valesti, halb, valesti, sobimatu, valesti.) Hull.
Vaba.

Teiseks meenus mulle, kuidas mitte väga ammu kommenteeris notsu siin infoga teismeliste ajust ja reaktsioonidest ning edastas teadusliku uuringu sisu, mille järeldus ütles, et teismelised ei ole kuidagi vähemmõistuslikud kui täiskasvanud, nad lihtsalt tunnevad vähem.
Ma panin selle kahtluse alla. Arvasin, et vbla on asi hoopis selles, et kui tunded kogu aeg möllavad, on raske sealt ühte konkreetset teravat välja noppida ja aru saada, mida see ütleb. 
Aga pärast seda "eiei, sa ei ole hull" ja ammu tõdetud tõsiasja, et mu MÕISTUSEGA on kõik korras, tuli korraga meelde, kui hirmus ja raske vahetult Pärast Rongi elada oli.
HIRMUS.

Ma pidin kõike mõistusega tegema. Mingit automaatsust ei olnud. Mitte et lähen palatist sööklasse, vaid nii, uks. Et uks lahti läheks, tuleb link alla vajutada ja survet avaldada. Nii, uks on lahti. Lähen sellest läbi. Ukse sulgemiseks tuleb uuesti survet avaldada ja linki vajutada. Koridoris on vaip talla all 0.0002 oletatavat ühikut pehmem kui palati sile põrand. Kerge ei-tea-mille lõhn, veidi magusjas. Võibolla tuleb õdede toast. Nii. Pöörame end koridoris köögi suunas. Vaip. Valgus on ühtlane, on päev, lisaks öistele lampidele põlevad ka laelambid. Nüüd tuleb kõndida (kõndimise juures iga sammu eraldi otsusega tegemine läks õnneks kolme-nelja kuuga üle, kolmandal Haapsalu Neuroloogilises Keskuses viibimisel oli sellega juba üsna kombes.) Toidulõhn; mitte enam magus, vaid päris korraliku toidu lõhn. Nii, nurk, siit tuleb pöörata. Nüüd on kohe sööklauks, uuesti pööramine.
Huhh, ja nüüd tuleb alles keeruline osa. Söök kätte saada ja ära süüa. 
OEH.

Kui tähelepanu ja teadlikkus hajus, ma põrkasin vastu piitu või seinu. Mitu korda ei teadnud enam, kus ma olen (mitte sööklasse minnes, vaid pikematel retkedel nt keldrikorrusele suitsuruumi või kojulubatuna mööda Nõmmet liikudes), aga kuna mu teadlikud valikud olid mu sinna kohta toonud, läksin edasi, eeldades, et jalge all on mingi loogiline koht ja varsti tunnen ümbruse ära ja saan edasisi otsuseid teha.
Mitte mõnel kuul, nii oli AASTAID.
Kraani avamine oli esmalt endale teadvustamine, et mul on vett vaja, selle saab kraanist, kraani nuppu tuleb keerata, ja siis selle kõige teadlik iga liigutust läbi mõtlev tegemine.
Aeglaselt läks paremaks. Tekkis mingi automaatsus liigutamisel. Ma suutsin sõlmi siduda, mõtlemata "hoian nöörirõngast avali, nüüd painutan selle teise nöörijupi alla ja tõmban moodustunud silmusest läbi", ma sain taas kätte käte pesemise ja/või kreemitamise tunde, ma ei pidanud enam iga survet ja libistust endal eraldi teha käskima. 
Aga see ei käinud kiiresti ega olnud täielik.
Ma siiamaani ei saa parema käega kloppida. Mitte et käsi ei liiguks, kui ma talle ütlen, et nii, liigu alla, nii, nüüd üles tagasi. Aga sellel kiirusel ei ole võimalik kloppida. Välja tuleb ainult segamine.
Mu käekiri on väga naljakas - nagu oleksin 80+ vana umbes.
Hammaste pesu on peaaegu juba mehaaniline ... eh, kuulge, mida ma õieti rääkima hakkasin? 

Sellest, et kõike mõistusega kontrollida on kohutavalt raske ja lihtsalt ei jaksa. Ja mida ma tegelt ei tee mõistusega? 
Ok, mõned asjad on - armastusepuhang, mis tuleb beebide peale ja mõnikord (enamasti menstruatsioonitsüklit järgivad) ihapalangud. Aga märgata, et ma ei ole söönud või et peaks pissile minema või et tahaks suitsu, on juba sellised asjad, et vahel keha tuletab meelde, vahel mitte.
Praktiliselt kogu kehakeel on teadlikult õpitud. Nüüdseks üsna sisseharjunud, aga mitte täiesti automaatne. 
Ma teen, mida ma pean.
Ma teen, kui mu mõistus ütleb, et see on õige asi. 
Et ma armastan umbes kõiki inimesi? Nojah, sest nende mu 13 mittearmastatu mittesallimine on teadlik otsus olnud ja kui ma seda teinud ei ole, läheb nagu mõistus ütleb - ja mõistus ütleb, et iga inimene on õrn ja valu on kohutav ja ma ei taha, et KEEGI peaks seda taluma. KEEGI!
Ma elan peaaegu ainult mõistuse abil ja just see teebki mu hulluks. 
Ühiskonda vaevu sobivaks. 
Väga väga imelikuks. 

Muidu: ma leidsin selle Jonathan Strage'i ja Mr Norrelli sarja juutuubist ja see on tõesti väga väga hea - peaaegu täpselt nagu raamat. Ainult naatukene normaalsem. 

Kas ma olengi hull?

Suhteliselt uimastav aasta algus on olnud. 
Kuidas ma tuigun ja kui nõrk mu koordinatsioon on, kuidas kõrvus kumiseb ja kuidas mu sõrmed vahel nõusid pestes taldrikut hoida ei suuda, ütleb, et ma ei puhkagi kunagi välja - ja samas ei ole mul halb olla. 
Lihtsalt - kummaline.
Lihtsalt - raskevõitu. 
Miski ei tundu reaalne. Teen asju, sest muidu on pärast halvem, kuid ega mingit tunnet või tahet seal taga ole. Peamiselt on raske pea, raske mõelda, raske teha ja siis ma leian, end lumisest pargist poolel teel loomakliinikusse kassile uut pakki kassitoitu ostma ja olen: "Oot, kuidas ma end nii kaugele suutsin vedada? Noh, hästi tehtud, naine. Edasi on juba tühiasi!"

Olen sel aastal juba kaks korda kooki teinud. Manhattani juustukooki kusjuures elus esimest korda. Mõlemal korral mitte isust ja innust, vaid lihtsalt: "No ma alustan, ilmselt inerts veab lõpuni ka."
Vedaski. 
Päris sõin. Päris söödavad koogid mõlemad. Aga tahate teada, KUI kurnatud ja umbes ma olen? Ma ei jaksanud kooki isegi lõigata. Rebisin käega mingi tüki välja, panin taldrikusse ja sõin.
Nagu kass, otse peaga taldrikust. Sest keerukamad operatsioonid on liiga keerukad. 

Ma üldse ei teadnud, et Jonathan Strange'ist
ja hr Norrellist on sari tehtud.
Väidetavalt hea sari, kusjuures.

Loen "Jonathan Strange'i & härra Norrelli" kolmandat osa, seda kohta, kus Strange hull on. 
Ausalt öelda ei ole ma end kunagi hulluks pidanud. Vaimuhaigeks jaa. S.t. emotsioonid ei ole adekvaatsed ja kui läheb kellegi käitumise tõlgendamiseks, ma kipun seda tõlgendama enda jaoks halvana. 
(Ja aasta või paari pärast, kui olen end enne mõistlikuks manitsenud, avastan nii mõnelgi korral, et tegelt oli mul õigus ja X, Y või Z TÕESTI ei armastanud ega armasta mind.)

Aga samas fakte ja tõelust näen ju sama hästi kui mõni nutikas teine ja tegelt pareminigi. Mul on paljudes küsimustes väga vahe pilk.Teen asjad valmis ja ei jookse alasti tänavail, petan oma välise normaalsusega ära enamiku inimesi ja olen väsinud sellest, et isegi "vaimse tervise spetsialistid" aru ei saa, KUI persses ma omadega olen isegi headel aegadel.
(Nagu praegu.)
Aga Strange'i hullusest lugedes hakkan mõtlema, et vbla ikka olengi päriselt hull. 
Jaa-jaa, ilukirjandus, aga see ongi ju ilukirjanduse olemus ja põhjus olemas olla - annab mõtteid. 
Paneb mõtlema.
Hull Jonathan Strange ei näe vähem - ta näeb rohkem. Selleks ta üldse hullusega eksperimenteerima hakkaski. Et rohkem näha. 
Ja noh - ei saa salata, et antidepressantidega tuimestamata kujul ma NÄEN rohkem, tunnen rohkem, minu maailm on rohkemate kihtidega kui enamikul teistel. Hirmus, valus ja kohutav osa on see, et teised ei näe - mitte see, et mina näen, vaid see, et teised ei näe ja ootavad mind käituvat nagu poolpime. 
Käituvad ise nagu poolpimedad.
Ei saa millestki aru ja siis olen MINA süüdi, kui ei mõista, mismoodi nad nii pimedad on.

Kui mul on valus, ma saan antidepressantide vajalikkusest aru. Valu on kohutav. Ma sööksin igal hommikul ka lusikatäie sitta, kui mul muidu oleks valus ja sitaga maitsestatud elus ei oleks. Aga kui ei ole valus, kui on lihtsalt - intensiivne, nii intensiivne nagu praegu, ma tegelt ei saa aru, miks ma peaksin normaalne olema. 
Et vältida võimalust, et hakkab valus?
Oh, kallikesed, mina ei karda ju. 
Olen kartmise ja eemalehoidmise signaalid endas nii maha tampinud, et enam ei tunne neid. Ei tee asju, et vältida võibolla-valus-hakkamist. Ei saa aru, et ohutunne üldse mingi asi on.

Ehk ... mulle meeldibki olla hull? 
Hm. 
Vbla see ongi tegelt nautimist väärt seisund?