Habisev lootus habiseb edasi

Kui ma olen emotsionaalse tõusu seisundis (ei tohi loota? ei ole mõtet? nagunii saan aint haiget? aga tundub nii lootusrikas!) ei ole mul isu. 
Kui ma ei söö, ei saa magada.
Kui ma ei maga, hakkab mul pea valutama. 
Ja peale hiljutist kogemust otsalõppenud sumatriptaaniga, kui ka minudocist ei saanud uut retsepti, sest mingite keskmiste arvude järgi söön ma migreenirohtu liiga palju, üritan sellega kokku hoida ja tavaliste valuvaigistitega toime saada ajani, kui Tõesti Vaja On. 

Otsustasin niisiis, et ok. EKL kandis mulle esimese poole stipendiumist üle ja selgelt pole ühtegi asja elus, mille peale ma rohkem raha tahaksin kulutada, kui migreeniravi, nii et lähen veebruari keskel jälle Confidosse. Seekordt mitte ATH, vaid peavaluprobleemiga.
ATH-d mul Confidos ei diagnoositud ja ma olen üpris verine sealse psühhiaater Sven Rebase peale, nii et väga tagasi ei kisu. Aga samas mõlemad vaimse tervise õed, kellega seal kokku puutusin, olid väga armsad. 
Ja migreenid on jäledad. 
+ ma ei jaksa üritada ehku peale midagi, kuhugi, kuidagi. Kui mul ON see raha ja tuttav veel palju kõvem migreenik ütles, et tema sai tõesti palju abi, ma proovin.
Äkki läheb hästi. 

See on nii nõme tunne, kus iiveldab ja pea kisub valutama ja ma ütlen endale, et pean sööma, ma pean sööma, aga samas, onjo, on mul märgatav kõht ja põlvepadjad ja no kui ma tahaksin välja näha nagu tüdruk, peaks ikka kümmekond kilo alla võtma. 
Ei, ma ei pea välja nägema nagu tüdruk. Aga mulle meeldib imetlus.
Ei, ma ei kaalu 74, kuigi ei tea, palju kaalun, pole kaalu kohanud ammu. Lihtsalt sellest 74 ajast on aluspüksid väiksemaks jäänud =P
Muud riided mitte, sest ma ei kanna eriti riideid, millle sees mingi +5 kilo märgatavad oleksid. 
Vaev on seal, kus ma tegelt ei taha süüa, isu ei ole, kõhnem olemine oleks paljude meelest kaunim ka - aga pean midagi endale sisse toppima, sest tervise peale hakkab. 
Peamiselt elan kohukestest praegu.

Kurat. 
Kurat!
Sellest on kaua aega möödas, kui ma midagi suuremat kui lahket sõna loota julgesin (ja enamasti sain isegi selle lootusega petta) ja kurat!!! 
Ikka ma loodan. 
On täiesti arusaamatu, kuidas ma niimoodi ehitatud olen, et kunagi ei õpi. 
Warrior ... 

Üllas mitteneitsi lendab ja sõuab ja ei ole eriti terane

Liiga palju elu, et tahaks kirjutada. 
Olen seda enne ka märganud: kui toimub, ma ei kirjuta. Või kui, siis lühidalt ja vähendades, sest ma ei taha ometi vale muljet jätta, ja nagunii loodan ilmaasjata. 
Samas ... samas.

Võiks ju midagi mõelda ja öelda?
Ei-ei, mõtlemine on ülemõtlemine, mõtlemist ei ole vaja tagant sundida, nagunii ma mõtlen liiga palju. 
(Kunagi Kaur kommenteeris, et mu nabauurimise postid on igavad, keegi ei viitsi neid lugeda, ja ma olin: "PÄRISELT?!" Sest mulle polnud pähe tulnud, et inimestele meeldivad rõiva-, poliitika- ja päevasündmuste teemalised postid, mitte mõtted. Minule on "mida-tegin-kus-käisin" postitused tapvalt igavad, tahaksin aint inimeste oma mõtteid.)
Sest mina mõtlen kogu aeg ja arvan, et teised ka mõtlevad, ent ei tea, millest. On väga huvitav teada saada, on ju? 
Pidev mõtlemine ongi ülemõtlemine, nagu selgub.

Aga kui päriselt oleks normaalne mõelda, kui olukord on mõtlemapanev ja võiks innustada tundma, kujutlema, plaanima, ma ei tee neist midagi. "Läheb, nagu läheb." 
Isegi mitte "ma ei saa midagi teha," vaid "ma ei tea ju, mida mu tegevused kaasa tooksid. Nii et kogu mu panus on teha, mis tahan. Asja üle mõtlemisest ei võida midagi, nii et parem mitte mõelda."

Kirjutan hoopis Totorost. 
Ta jäigi puusadest kangeks ja kuigi ma söödan teda spetsiaalse liigeste ravitoiduga (ja kontidega), neil päevil, kui ta valuvaigistit ei saa, on ta ikka selgelt passiivsem, õnnetum, söögiisu on vähem, jaksab minna toast tuppa ja räntsti! pikali vajuda, ning mul on temast nii kahju. 
Vahepeal oli tal parem - kuskil jaanuari esimeses pooles paar nädalat- ja ma arvasin, et nüüd läheb veel paremaks ja siis veel paremaks ja varsti on ta täiesti terve. 
Selle asemel läks halvemaks. Vahepeal lausa lonkas.
Samas valuvaigistid aitavad. Ja siis ma mõtlen Totorost nagu endast ning annan valuvaigistit, et elu elamist väärt oleks. Valu on kohutav, keegi ei peaks kannatama ilma lõputa - parem, kui ei peaks üldse kannatama.
Totoro on ka inimene. Ei tohi kannatada. Valuvaigisti!
Samas iga päev ei tohi vaigistit anda. Hakkab maksale.
No ma annan siis iga pooleteise päeva tagant. 
Nii et Totoro saab iga pooleteise päeva tagant valuvaigisti ja täna oli see päev, kui sai õhtul. Umbes tunni aja eest. 
Selle tulemusena on ta nüüd hästi õnnelik. Liputab mittemillegi peale saba ning naeratab, naeratab, naeratab.

Tegelikult - kui Totorost kirjutasin, võiks ju Karust ka? 
Sest tema on ka haige. 
Kõik lood, mida ma teadsin reaalsetest koertest ja kassidest, kes on šokolaadi söönud, olid "sõi, hiljem sain teada, et mürk, aga elas üle õnneks". Ehk jah, ma TEADSIN, et mürk, aga samas ei teadnud ma kedagi, kelle koer (või kass) oleks šokolaadi kätte surnud ja mu jaoks olid kõik hirmulood šokolaadist siuksed ... ...  Jah, AGA.

Nüüd, kui Totoro haiguse suurem draama läbi sai, viisin kassi hambakivi eemaldamisele. Ja no kui ta nagunii narkoosi all oli, võeti ka vereproov. 
Maksakahjustus. 
Maksa toetav toit (talle väga ei maitse, ent lepib) ja mõnd aega piinlesime kollektiivselt, sest talle tuli tablette sisse sööta ning see tähendas igapäevast stressi. Aga ma ei tulnud võõra abita sellele, et krt. Ma ju ise põhjustasin selle maksakahjustuse talle!
Või noh, teadmatusest.
Hakkasin ühele jutustama, kuidas kass šokolaadi sõi, ja tema oli: "Jaa, see võib maksakahjustusega lõppeda." 
Mispeale mul välgatas. Alles siis. Põhjuse-tagajärje kokkupanek.

Kui Karu meile tuli, ta oli valmis sööma  kõike. Läbi kilekoti saia ja sepikut. Makarone. Muidugi koeratoitu. Absoluutselt kõike. 
Nii et kui ta varastas ära mu värskeltküpsetatud šokolaadiküpsise ja sellest innukalt poole ära sõi, ma aint vaatasin heldinud naeratusega pealt. Aww, kiizu sööb ikka KÕIKE!
Alles mitme päeva pärast guugeldasin välja, et šokolaad on kassidele sama mürgine kui koertele. Aga no esiteks polnud selleks ajaks enam midagi teha ja teiseks ei tundunud kass õnnetu ega hädine.
"Vedas," mõtlesin ma ja hoidsin  edaspidi šokolaadiküpsised peidus.

Ja nüüd, 3 aastat hiljem, selgub, et kassi maks on kahjustatud. 

Moraal võiks olla: vähemalt üks lugu, kus kass saab päriselt šokolaadi söömise peale häda. 
Ärge jätke šokolaadi vedelema, kui teil on kõikesööv kass või varastav koer!

Päris hea vist

Huvitav, kas nüüd on jälle see olukord, kus on suht hea olla, elu tundub vahetute hirmsate probleemideta, nii et julgen end natuke sirutada, õlgu ragistada ja käin kõigile korraga pinda sellega, et miks ma nii valesti olen? 
Eks ma olen siin ka suht ebanormaalseid asju viimasel ajal öelnud, aga tundub, et võrgupäeviku lugejad on hästi välja koolitunud ja esiteks usuvad, mida ma oma tunnete kohta ütlen (mis on NIIIIIII tore, mulle käib ikka väga pinda, kui tullakse "see on valehäbi, tegelt sulle ju meeldib" vms-ga) ja teiseks ei kipu enam ka vaidlema, kuitahes vale mu öeldu neile ka näib.
Aga fb-s ikka õnnestub pikki kirglikke diskussioone tekitada, kusjuures enamiku sellest diskussioonist moodustavad minu kasvava ärritusega tulevad kommentaarid sisuga: "Jah, ma päriselt olen selles häiritud, ma ei kiru üht kogemust, vaid tõesti kogu tendentsi. Jah, mulle päriselt ka ei meeldi. Ei, ma ei ole kaamel."

Ja ma olen häiritud, ent tegelt ei ole isegi üllatunud ju. S.t. ma kirjutan ja jagan mõtteid, mis mu meelest on tähtsad, ja ma TEAN, et kuigi mu arust peaksid need asjad kõigile ilmsed olema, enamasti inimesed teevad teisiti ja kirjeldavad teistmoodi. 
Miks ma muidu üldse rahulolematu oleksin.
Aga ikkagi lööb karbi lahti, et ka täiesti toredad ja mõistliku inimesed on: "Mida kuradit sa ajad, jumala hästi on ju?"

Kuidas kõik ei näe, et võõra naisega flirdi alustamisel on: "Sa oled ilus," praktiliselt kõige halvem algus üldse? Kuidas kõigile pole ilmne, et koolides levinud komme - tõsi, see ON rohkem vana kooli pedagoogide jama - halvustada eksimise eest, on kogu õppeprotsessi saboteeriv ja kui lapsel on kooli ees hirm, on midagi väga valesti tehtud? 

Aga kui oma eluga piisavalt probleeme on, ega ma ei algata siukseid teemasid üldse. Litakaid "Miks sa niimoodi arvad, ilu kiitmine seksuaalsuhte algust üritades on hea ja põhjusega tava ja kooliharidus nii tore ja tähtis asi!"ei tule, sest kui mul suht hea ei ole, ma ei esitagi siukseid rahvale vastukarva mõtteid. Mul on vahetumaid muresid ja kuigi ma ka nende teemadel eriti ei kaeble, võtavad nad kogu mu energia ja jaksu ning ma olen vaikne ja vaevatud.
Ei käi oma ebaortodokssete mõtetega pinda, sest ei jaksa.

Ehk siis - kui mul tekivad sellised probleemid nagu praegu, on see märgiks, et mul on hea.

Mul on hea. 
Suht. 
Viitsin viriseda pisiasjade üle, aga praegu jätan avalikult virisemata. 
Välja arvatud masendav tõsiasi, et mind ei mõisteta. 
Normaalne oleks mõelda, et keegi ei armastaks mind, kui nad teaksid, milline ma salaja enda sees olen. 
Mina mõtlen, et kui inimesed teaksid, milline ma enda sees olen, nad armastaksid mind, aga ma ei suuda seda kommunikeerida. Kuidas rääkida tõtt niii, et seda usutaks?!

Pisiasjad suuremasse plaani mahutumas

Mul on igast indikaatorid märkamaks, et olen endale liiga teinud. 
Üks on, et igemed hakkavad sügelema. 
Ei, ei ole hambaraviline probleem, jah, lapsest saati juba samamoodi. Siis ma küll ei teadnud, millele sügelus viitab, vaid kratsisin suu katki ja parem ikka ei hakanud. Sügeles ja valutas korraga lihtsalt. 
Nüüd ei kratsi, vaid kannatan ja loodan, et mõne päevaga puhkan välja. 
Siis läheb üle. 
Kui edasi koorman, saan ilmselt ohatise ja on variant, et üks silmalaug läheb paiste. On läinud ka mõlemad korraga, aga üks tõmbab üsna ruttu tagasi. Halvemal juhul kõnnin selle teise paistes lauga paar päeva ringi. 
Ei ole odraiva ega midagi, ei valuta, nägemist ka ei sega, lihtsalt inetu.

Et mu igemed sügelevad, ei ole väga halb ja no kuni pea ei valuta, mis üldse kaevata. 
Aga ikka kaeban. Sügeleb, kurat! Ja midagi ei ole parata. Kannata ära. Kogu lugu.
Asjade vastu põrkamine ja kadunud koordinatsioon on muidugi ka. Häirib? Häirib. Kannatan ära? Muidugi.

Miski ei ole halvasti, kõik on hästi, ma lihtsalt ei jaksa. 

***

7 tundi hiljem tunnen, et mu paremasse suunurka hakkab ohatis tulema. Oeh. Paberkäterätiku tükike, immutada kange alkoholiga ja vbla tasuks magama minna.
Ok, mitte päris suu nurka. Teid raudselt ääretult huvitab, et sentimeetri jagu keskemale poole alumisele huulele.

***

Hommik. Kange alkohol aitas. Kipitus on väga nõrk, kohe läheb uus kompress peale ka.
Mul tavaliselt aitab, kui vara jaole saan. Kuigi päris sageli juhtub siis nii, et sentimeeter-kaks esimese koha kõrvalt hakkab ka kipitama ja tuleb kahte kohta alkoholiga töödelda.
Vara mitte jaole saamine juhtub siis, kui ma olen igast muid vaevu nii täis, et ei märka nii väikest asja nagu kipitus huulel. Õnneks juhtub seda harva.

Mitte et ma harva igasugu vaevu täis oleksin, aga ma märkan asju üldiselt. Kipun säärane olema. Märkan mitte ainult enda sees, vaid väljaspool samuti. Ei väljenda enamjaolt, sest kes olen mina, et teiste maailma sisse sõita ja öelda, et kle, sinuga mitte ei juhtu nii arusaamatutel põhjustel, vaid sa käitud sedasi, et muud ei saagi tulla? Seda enam, et enda puhul märkan sääraseid elulisi asju sama hästi, aga ega ma siis teistmoodi tundma ega eriti teismoodi tegutsema hakka oma valgustuste ja avastuste valgel. 
Kuigi märkan.
Elan ikkagi, nagu elan, nii hästi, kui suudan.
Arvasin ka, et kõik märkavad, lihtsalt on diskreetsed, ei ütle välja.
Muidugi tegelikult ei märka. Minu enesetapulugu, eks ole. 
Keegi ei MÄRGANUD, kuigi ma faking ÜTLESIN VÄLJA ka.

Mingil moel arvan harjumuste kujunemist, kasvõi ühe toidu iga kord samamoodi tegemist ka märkamise fenomeni alla käivat. Et kuna mina märkan nüansierinevusi, ei ole mulle  "teen hakklihakastet, teen samu liigutusi, võtan samu aineid" või "ärkan hommikul üles, panen programmi käima ja toimetan" kättesaadav, sest minu jaoks EI ole hommik ja hommik ühesugused ja ma ju tean, mis kappides on, mis ained just praegu on vaja ära kasutada, enne kui nad halvaks lähevad. Poolik pakk tomatipastat nt. Ma tunnen, mille järgi parajasti isu on või pole, et täna tahaks minna õue suitsule enne tavalist umbes-kell-kaks aega, et süüa samas ei taha jne. Mulle on igapäevased eluasjaolud nii erinevad, et ma ei tule isegi idee peale, et igal hommikul ühtemoodi käituda. Tunnen tugevat võõristust, kui keegi sellist eluviisi iseenesestmõistetavaks peab.

Ja teiselt poolt muudab see erinevuste märkamine kõige (nt toidu) tegemise "nagu peab" üpris keerukaks. St mina MÄRKAN, kas proovitud viis on kasulikum, kahjulikum või samaväärne sellega, mis varem. 
Märkan nt et maitsel pole vahet, kas riis enne kotist välja võtta ja ära pesta või keeta kotiga. Ilmselt kuskil mingite riisidega oleks, aga meie niigi ülipuhta toidu puhul - eip. Aga kui inimesel on peas aint teave "õigesti keedetakse riisi nii!!" tal ei registreerugi, et maitse on üsna sama.
Ma ei ütle, et täiesti sama. Eks mingid erinevused tulevad ka näiteks Eesti eri piirkondade vees keetes ja mingi mikrovahe tekib vbla ka pestes või mitte pestes. Aga kui mina vahet ei märka, peab tema ikka SITAKS tundlik olema, et märgata.
Sibul tuleb enne kuldseks praadida, kui küüslauk pannile lisada. Kana peab marineerima just sellises segus. Osta seesamiõli, kui seesamiõli retseptis kirjas on, muidu ei saa teha. Ära joo kohvi, kui sa magama ei jää. Ega vaata ekraane. Duši all peab käima iga päev. Koerakaka tuleb korjata koerakakakotti, mida poes selle nime all müüakse. Lapsed vajavad piire. Haridus teeb targaks.
Ja. Nii. Edasi.
See, mida ühiskond ütleb, peaks nagu üle olema sellest, mida ise kogen? Mingid keskmiste inimeste keskmised näitajad peaks mulle oma elu paika panemise juures päriselt abiks olema? 
Oh, te süütud suveaja lapsed ...

Samas on teemasid, asjaolusid, mis on teistele tuntavamad kui mulle. Neid on vähe, aga on - nt notsu ja Mairi ei kannata külma ja Epp pesumasina tekitatud võnkeid. Ma magan valges. Kui vaja, ka muusika saatel. Automürinast rääkimata. 
Mul on suht raske uskuda, et on teemasid, kus teised on päriselt tundlikumad kui mina. Ikka mõtlen, et nad on lihtsalt pirtsakad. Sest noh - enamikku erinevusi, mida mina tajun, mina ei rõhuta. Elan üle. Mis seal ikka. Miks nemad rõhutavad ja karjuvad? Pirtsakad.

Märkate vastuolu? Muidugi märkate. Mina küll märkan.
Aint tegelt ei ole vastuolu. Mitte et ma oma individuaalseid kogemusi usun, teiste omi mitte, vaid ma olen nii kaua nii kindlameelselt üritanud end ja oma elu mahutada väidete alla, mis väljastpoolt tulid, "riisi keedetakse nii," "hea suhte saad nii," "täiusliku ahjuprae saamiseks tee sedasi," "kodu tuleb koristada sedasi," "ära jäta märkamata seda, teist ja kolmandat" (mida mina lihtsalt ignoreeringi), "trenn, mis kestab alla 20 minuti, ei tee midagi," "mis on populaarne, on hea," "meie madrats annab hea une," jne jne jne, et nüüd ma ei usu mingit infot väljaspoolt pluss ma kahtlustan, et teised inimesed on ka lugenud-kuulnud igasugu "nii elu käib"-jutte ja neid uskuma jäänud. Ehk nad ei jaga mitte isiklikke kogemusi, vaid asju, mida kuskil ühiskonna- ja meediatasandil väidetakse, ja nad võtavad sisse, et nii peab, nii on. Usuvad ise ka üleni,
Mingi soovita valetada või eksitada nad lihtsalt imevad endasse ümbritsevad reeglid ja kombed ja esitavad neid siis kui enda omi. 

Ja ma ei usu.
Kui inimene kirjeldab täpselt ära, mida ta tunneb (nagu nt notsu on teinud), jep, tuleb ära. Hakkan tema probleeme kohe tõsiselt võtma. 
Aga kui ta ei ole nii lahtine või nii sõnaliselt võimekas, ütleb asju, mis kõlavad, nagu oleks ta neid kuskilt lugenud, ma ei usu. Ma arvan, et ta ONGI seda kuskilt lugenud - et tema tunded ei ole ehtsad, sest ta väljendab neid klišeelikult nagu ajakirjas.
Mis ei ole tegelt nii lahke, kui mulle meeldiks. Kõik ei ole sõnainimesed. Aga samas - kui ma ei usu, ma ei usu ja mul on ka mitteuskumiseks hea põhjus. Inimesi, kes mulle mingeid müütilistele keskmistele inimestele mõeldud jaburaid nõuandeid andnud ja minu isiklikke kogemusi ignoreerinud on, on palju, ning ma keeldun uskumast, et nad kõik olid pahatahtlikud mölakad. Või rumalad.
Heh. Ei, nad olid sageli võõraste teadmiste asjatundjad, magistrid, doktorandid.
Ok, päris doktorit pole olnud =)
Aga haritud inimesed on VILUNUD uskuma, mis neile räägitakse. See ongi hariduse sisu: usu ja jäta meelde, mida sulle räägitakse või mida tõenduspõhistest allikatest loed.
Nii et nad siiralt uskusid, et aitavad mind, juhivad õigemale teele. Teate ju, et maailm on TÄIS inimesi, kes usuvad, et haridus on hea asi ning kui keegi sulle midagi õpetab, õpetab ta õigesti ja nii käibki. 
Maailm on TÄIS inimesi, kes usuvad pigem juttu kui isklikku kogemust.
Ja mina ei usu.
Et ma ei usu ka "mõtle oma peaga" ebateaduslikku pudrujuttu? 
Nojah. 
Ma ei usu eriti kellegi juttu peale nende, kes on mu meelest isiklikult usaldusväärsed. Et ma usun teaduslikke uuringuid? Jälle notsu - heh, kes on isiklikult usaldusväärne KUIGI MA KAHTLEN ALATI KA TEMAS - on mulle mitte jutuga, vaid rahuliku enesestmõistetavusega näiteid tuues õpetanud, et faktid on uuringutes enamasti õiged. Aga mida neist järeldadakse, mis kokku tuleb, on juba interpretatsiooni teema. Mitte tänulikumad inimesed pole õnnelikumad, vaid õnnelikumad inimesed on tänulikumad. 
Nt. 
Aga järeldused? Aga "lahendasime ära, elu käib nii"?
Ma olen nii palju kordi kogenud, MILLINE möggga see on, et ei usu enam kedagi. 

Ja noh, ohatise  kipituse peale panen alkoholi peale. Sest see on isikliku kogemuse kohaselt hea meetod old. Ja miks kannatada, kui ka ilma saab. 

AGA

HOIATUS! Ma kirjutasin selle postituse peaaegu valmis, siis läksin muid asju tegema ja magama ja naastes mõtsin, et krt. Kas avaldada? Mitte et see tõsi ei oleks. Aga vbla on korraga natuke liiga alasti ja ründav ning tekitab soove mul soolikad välja lasta. Ehk: hoidke end vaos, palun. 
Vaoshoitud mõttevahetus on samas alati teretulnud. 

Vahepeal on mõned asjad juhtunud.
EKL leidis, et ma olen piisavalt kirjanik, et mulle loomestipendium määrata. 
S.t. seda ma lootsin end ka saavat, mitte lihtsalt "kui ei taotle, ei saa nagunii midagi," nagu kirjanikupalgaga,  aga samas: ma tean ka ammu, et enamasti lootused ei täitu. 
Seekord täitusid. 
4000 raha aasta peale ja tunne, et näe, hoolivad, näe, märkavad - phmt väga hea asi. 
Aga - eks ole, aga. 
Millegipärast tunnen rahulolu, ent mitte rõõmu. "Mhmh, ma olen seda väärt, tore, et nemad ka seda nägid," mitte "Emake maa, ma olen nende meelest parem, kui ma ise arvasingi, ma olen nii hea!"

Nüüd, järgnev idee ei tulnud mulle eile selle stipendiumi ja oma vaoshoitud reaktsiooni peale, vaid juba mitu päeva tagasi. Miks ja kuidas, ma ei hakka ümber rääkima. Pole vist väga oluline ka. Saabusid mitmed olukorrad - ja korraga hakkas valgus kumama kohale, mis on nende ühisosa. Aa, seal on sarnasused!
Avastus saabus. Sain valgustatud. Taas. Omaenda omadused ja reaktsioonid muutusid arusaadavateks. Muidugi. Muidugi!

Sellepärast ma tahan mõistetud olla.
Sellepärast ma nii sügavasse meeleheitesse sattun, kui kommentaatorid mind halvustavad. 

Ma olen omast arust hea.
Päriselt.
Ma teen oma parima, et hea olla ja see tuleb välja ka. Eriti edukas olen viimasel 8 aastal või nii, mil ma end täiesti puruks ei rebi teiste heaolu nimel ja küsin otsesõnu tunnustust, kui muidu ei saa. 
(Varem ma ei julgenud isegi mõelda, et olen oäriselt hea - oh, mis nüüd mina, see pisiasi. Ma peaks tegelt parem olema, aga ei suuda end kokku võtta. Ja kogu tunnustuse tõrjusin tagasi: see ju loomulik, pole kiitust väärt, mis nüüd mina. Mitte et ma hea ei olnuks, aga ise keeldusin seda tunnistamast ja keegi teine mind ka ei veennud, et krt, sa oled kangelane.) 
Nüüd näen, et olen suht ebaloomulikult hea. 
AGA.
Aga päriselt ma usuksin ja tunneksin, et olen hästi, maailm saab minu läbi parem, kui saaksin tagasisidet: "Sa ise ei saa aru ka, kui hea sa oled!" "Keegi teine pole kunagi isegi mõelnud selle mu mure peale, mille ebatäiusliku lahendamise eest sa praegu vabadust palud!" "SINA tegid tõesti hästi, MINA jätsin sind hätta!" vms.
Ma usun siis, kui teised märkavad. Et nad ei märka, sest neil endil on pihmetähnid? Et ma elangi täiesti teistsuguses maailmas ja mu tegusid ei panda mitte sinna konteksti, kuhu mina nad asetasin, vaid kontekstidesse, mis neile teistele loomulikud (ja mulle täiesti võõrad)? Et mind ei nähta mitte nagu mina olen, vaid nagu need teised on? 
Oeh. 

Jah, ma olen teistsugust tagasisidet ka saanud omajagu, tegelikult. Vaikseid erasõnumeid teemal, kuidas mõistetakse oma enesetapu teinud lähedasi paremini, kuidas ma valgustan varjatud paiku inimhingedes oma kirjutistega, kuidas teine tahaks ka olla nii julge kui mina. Kuidas on näha, kuidas ma armastan, imetlusväärne. Kuidas keegi teine ei ole aidanud, mis siis, et lubasid, ja mina isegi ei lubanud, aga aitan.
Kuid rohkem ikka: "Ega ta seda muidugi ei ütle, aga vbla ta tegelt soovib, et sa surma oleksid saanud," "uskumatult isekas," "halb, ülbe, egoistlik, teistele üldse ei mõtle" ja "mis õigusega SINA veel lapsi tahad?!"

Tegelt olen parem, kui ma isegi aru saan. Kui need põlglikud hammustajad võtaks sisse, mis ma tegelikult olen, mõtlen, teen, nad oleks: "Tehfakk siukseid inimesi üldse olemas on?! See on ebanormaalne, kui krdi isetu sa oled ja siis veel põed ka?! "Vabandust, et ma selle kuuekäigulise söömaaja eest, mille tegin, ikkagi viis eurot näkku teilt saada tahan, mul ei ole muidu endal toiduraha?" Kle, normaalne oleks, kui me vähemalt materjalid kinni maksaks sulle!"
Aga tegelt tuleb: "Miks sa arvad, et eriline oled? Sa ju ise tahtsid meid toita! Ma olen ka tasuta tööd teinud! Sa said vähemalt viieka praegu!" 
Ja ma lihtsalt - nojah.
Ega ma ei hakka ometi vaidlema ja tõestama =) Ma tahan, et inimesed ise mõistaksid ja kui nad ei mõista, sitt lugu. 
Aga ikkagi tahaks. 
Ma tahaks, et tuleks mõni ekssõber, võtaks mu käed pihku ja paluks andeks. Ma tahaks, et saadaks aru, kui hea ma olen, ja seepärast ka eeldataks, et ma annan andeks, minu käest tasub paluda.
Ma tahaks, et tuleks mõni vaenlane ja ütleks, et ta eksis, ma ei olegi väga hull. 
Aga ...
aga.
Aga inimesed ei ole sellised ja eriti ei meeldi neile tunnistada - ka endale - et nad eksisid. 
Ohjah.

Üks asi, mis aitas valgustusel tulla, mille peale ma "krt, ta ei saanud aru, krt" tundsin, oli see Mudlumi arvustus Vikerkaares. Ei, seal ei öelda otse halvasti millegi kohta, millest ma hoolin, ja kui mõnesid asju oletataksegi valesti, ma ei haavu selle peale. Kiita saan ju  ka omajagu.
Lihtsalt - see tunne, et mind ei mõisteta. Et ma teen oma parima ja no ei tule ära. 
Jälle.
Alati.
Mitte ootamatut õnne: "Oh, ta sai aru, ta sai aru neist asjust ka, mida ma puust ja punaseks ei teinud, vaid ainult vihjasin!" vaid alatine: "Nojah, ta midagi sai sealt. Mitte seda, mida ma andsin omast arust, kuid vähemalt midagi."

Mitte "Oh, ma olen tema arust veel parem kui enda arust olengi!" vaid "Nojah, kena."

Ja kogu mu elu, KOGU mu elu on selline. Ma pingutan ja annan oma parima kõiki asjaolusid arvesse võttes, ja siis saan pahandada millegi eest, mida kas nimelt tegin või mis on paratamatu kaasnäht nii hästi tegemisele, kui vähegi oskan, sest minu silmis ilmne üldine hea ei jõua pea kellelegi kohale.
Kirjutamine kirjutamiseks, elamisega üldse on sedasi.
Rahvas ei näe enamikku asjaolusid ja leiab nende kolme põhjal, mis nende ajju maandunud on, et halvasti tehtud. 
Kui keegi saab aru, saadab ta  mulle erasõnumi, et toetab, aga minu ja peksjate vahele ei astu.
Mis on arusaadav. 

AGA.

Sünnipäevapilte

Kokkuvõte pole saadaval. Postituse vaatamiseks klõpsake siin.

Ah armastus, sina kallis magus mesi

healthy romance starts w friendship

and bad romance starts w rah rah rah aha ha roma roma

Ok, mida ma nüüd tahtsingi öelda?
Tegelt ei ole mul väga hinge peal ka homne pilditegemise vajadus ja absoluutne ideedepuudus, mis mul sellega seoses on. Ehk on võimalik, et ei teegi pilti ja siis on veel võimalik, et lasen K-l (ta tuleb ikka külla, mis siis, et me enam paar pole) teha klõpsu alasti igatepidi tuunimata minust isegi ilma meigita.
Kuigi ma arvan, poosi võtan sellise, et näeks enam-vähem kena välja kõigest hoolimata. 

Aga võimalik ikkagi ka, et ei teegi pilti. Sest ma ei pea seda, ma ainult võin ja VÕIN ka otsustada, et ei taha. 

Nii et mida ma siis tegelikult tahtsin öelda ... 

Ilmselt ma tegelt tahtsin kirjutada romantilistest suhetest. Kuidas jaa-jaa, demiseksuaal on selle ametlik nimi, aga tegelt ma lihtsalt projitseerin tundeid sinna, kus neid ei ole. 
Ehk minu ettekujutus inimestest, eriti isastest inimestest, on, et kõva koore all on tugevad tunded ja neid ei väljendata, sest ... midagi-midagi ja/või veel pole aeg, tunne pole veel nii terav, et rebib end nähtavale.
Tera peab ikka väga sügaval olema, et korralik endassetõmbunud vaoshoitud mees välja näitaks.
Selline romantiline Soome (või ka Eesti) mehe stereotüüp. Karm koor ja pehme sisu seal all.

Kui mees kõnnib mul tänaval järel ja räägib, kuidas mu silmad on nagu tähed ja kael nagu luigel, ma eeldan, et ta räägib seda kõigile, kel tissid, mingit päris asja on täiesti mõttetu sealt isegi teoreetiliselt loota, ja phmt värisen vastikusest. Mulle on arusaamatu, kuidas siuke inimtüüp eksisteerida saab, ja pean neid süüdlaseks maailma ees juba lihtsalt olemasolemise pärast. 
Ok, otseselt  nii on teinud ainult lõunamaa mehed, aga kui mees kahe tunni minuga koos viibitud aja järel kutsub mu välja sööma või tantsima, mu reaktsioon on sama. Või veel hullem, ta näeb tänaval mu tätokat ja küsib numbrit. Või kui me oleme koos maganud, ta oli esmapilgul vastuvõetav, aga umbes lõhkeb pärast seda suurest arrrrrrrrmastusest ja väljendab seda pealetükkival moel. 
Seks on ainult seks, jumalanna küll, mida sa tahad must?! Sa ei tunnegi mind!
Jäle.
Päris tunded inimese sees kasvavad aeglaselt ja on liiga intensiivsed, et välja tulla enne mitmeid kuid - vahel aastaid. Eks ju, on ju?
Aint et tegelikult inimesed ei ole sellised. Kel on tunded, avaldab neid. Kui kodanik kuid ja aastaid tundeid ei avalda, neid pole.
Soome või Eesti tavaline vaikiv mees annab purjus peaga naisele vastu hambaid ning tahab kartuleid.
Nii lihtne ongi.

Aga mina ikka arvan, et kui tundeid avaldatakse, eriti kui otse ja kiirelt, neid tegelt raudselt ei ole. Minu jaoks on porno - see, mis üles kütab, see, mis fantaseerima paneb, elab sees nii tugevalt, et ma ei saa magada, vaid pean aina mõtlema ja mõtlema ja mõtlema, mastrubeerima ja mastrubeerima ja mastrubeerima - selline lugu (visuaalne porno üldse ei loe, see on mingi igav pealiskaudsus), kus tegelased ei seksi, ei suudle, ei räägi millestki muust kui ainult igapäevastest vahetutest asjadest või filosofeerivad üldiselt, aga aitavad, kaitsevad ja hoolivad üksteisest. 
Emake maa, kui kuum see on ...

Pole ime, et juba lapsest peale olin kummuli sõprussuhete ees raamatutes, aga armusuhted jätsid külmaks. "Kolm musketäri" oli mu jaoks maailmaromantiline raamat - aga naised seal ei läinud mulle üldse korda. Mileedi veel. Olgu, kuninganna Anna oli ka tegevuskatalüsaatorina oluline. Aga muu ... absoluutselt kõrvaline. 
Seks? Kuulge, see on lihtsalt tegevus. Sõpradega koos süüakse, juuakse, reisitakse, räägitakse, seksitakse - no mõnega ei seksita. Mis siis?
Seksitakse ka vaevu tuttavatega? No kui paremat pole, võib nii ka, ent issake, see ei TÄHENDA ju midagi! See on lihtsalt - seks.
Seks ei ole nii tähtis. 
Kõik ace-id ja arod ja polüamoorsed kodanikud näevad seda ühtemoodi. Seks on lihtsalt seks. Seks ei ole millegi sümbol, midagi püha, tehakse ainult lemmikinimesega vms - seks on lihtsalt seks. 
Ja kui selle külge riputatakse mingeid tundeid, kui seksi loetakse nende tunnete väljenduseks või põhjuseks või midagi, mul hakkab äärmiselt vastik.
Me käisime koos jooksmas, nüüd valitseb meie vahel eriline lähedus, me oleme üksteisele erilisemad kui muud inimesed, on mu jaoks umbes sama idee, kui usk, et seks on Midagi Erilist. 
Seks. Ei. Ole.

Aga ma kirjutasin läbi ja paremaks seda Rongimehega juttu ja no niiiiiiiiiiiiiiiiii kuum. Jah, mhmh. Seda Minu Rongimeest ei olnud tegelikult olemas, ma mõtlesin kõik ise välja. Panin välise käitumise konteksti, mille mina oma peas loonud olin, aga kuna see sobis sinna nii hästi, armusin ikka sügavamalt ja sügavamalt.
Me nii hoolime üksteisest, me näitame teineteisele oma õrnu ja valusaid hingetahke, me oleme üksteise jaoks alati olemas.
Oh, mis armas asi.
Mina olin talle päriselt ka see inimene, kellele võib kõigest rääkida. Mina rääkisin talle samuti --- peaaegu kõigest.
Et ma teda tahan ja igatsen, loomulikult mitte. Kammaan. See oleks ju ... iu! Ta oli oma naisega õnnelik ja rahul! Ma ometi ei tüki vahele.
Tema rääkis mullegi enam-vähem kõigest. (V.a. et ta kunagi ei öelnud mulle, miks ta alkoholi ei tarbi. Ehk üks level usaldust jäi ka sedapidi alati saavutamatuks.)
Aga muudest asjadest: piirideta kõigest.

Mis lõi väga karmilt vastu viimaks. Kui tema naine ära läks, korraks olin mina ja ma siis tõdesin, et sry, sa ei taha mind, ärme tee üksteist õnnetumaks, hakkas ta aktiivselt uut naist otsima - ja otsis täpselt nii meeleheitlikult ja nõmedalt nagu kõik need mehed, keda ma jälestasin ja kellest eemale tõmbusin. 
Uut naist. 
Ma üldse ei lugenud talle. Korraks vahepeatus päris naiste vahel, mille sai joonelt unustada. 
Saan aru, et ta eelmine oli tal väga ja väga hinges, aga et isegi plaastrina, isegi korraks-leevendusena ei kandnud ma kauem kui paar kuud ja kaks näost-näkku kohtumist JA et ta mind üldse ei hoidnud ka enam selle järel ... Brr. 
Ma sain tema otsingutest lähivaate. Ta ei tsenseerinud end minu ees või minu pärast natukenegi. Minuga räägitakse ju kõigest?
+ kui ta kedagi tahtis, näitas ta seda väga välja. Ka siis, kui ma otseselt pealt vaatasin, samas seltskonnas olin.
Sest kui inimesed tunnevad, nad ka väljendavad seda.

Aint mina ise ei näita tundeid välja, sest äkki teine ei taha, äkki ta tahab kuidagi muud moodi, oleme vaoshoitud ja väärikad, nagu peab vms.
K-le mingi aja möödudes ikka näitasin ja sain vastuseks: "Ööäämmmääämmm."
Millest ma järeldasin esimeste ahastuste järel, et mitte ta ei taha mind, vaid et ta ei taha väljendada. 
Et ta minuga edasi tahtis suhelda, oli  mulle võti mitte ahastada, vaid oodata. Ta ju hoolib, lihtsalt ei oska seda näidata?
Ja muidugi ma ootasin tühja. 
Kui ei väljendata, ei olegi midagi väljendada. 

Jaa, ma TEAN seda.
Aga - ei tunne. 
Kui krdi kuum see Rongimehe lugu mulle tundub ... ikka veel. IKKA VEEL. 

Ma ei ole inimene

Mul on jälle muljed, kuidas olen nii eriline, hämmeldus, kuidas teised ei ole, ja KORDADES suur hämmeldus, kuidas taas kukub välja nii, et mina armastan kõiki, tõmban end lahke olemisega varmalt ribadeks, ent saan hindamise ja tänu asemel veel sõimata ka, et miks ma normaalne ja nagu teised ei ole. 

Nii tavaline asi, et ma ei hakka isegi ära tooma, mis ja kuidas seekord. 
Hämmastav on hoopis, kuidas ma ikka veel ei ole omaks võtnud, et inimesed on SELLISED. NIISUGUSED. SELLISED ongi normaalsed inimesed, see ongi normaalne käitumine, seda inimestega teebki pidevalt tundmine. 

Püha perse. 

No pole ime, et mul kogu mõttte-tunde-elamise süsteem teistmoodi toimib ja ma laialt kiidetud positiivsest mõtlemisest rõõmu ja tänulikkuse või mediteerimisest rahu leidmise asemel tunnen end armetu petisena, kes ilmselgelt ei suuda õigesti mõelda, muidu ju aitaks.
Normaalseid inimesi vbla tõesti aitab. Mõtted tekitavad tundeid. Kohe uus viis elada, kui nad saavad terapeudi käest idee, miks nad teatud mõtete peale tunnevad, nagu tunnevad. Ei tohi neid mõtteid mõelda, tuleb mõelda muust ja probleem lahendatud. Tunded kohe nauditavamad.
Või et mediteerimisel saabuv sisemine tühjus on hea asi ja rahu.

Ainult et mina ei tunne nagunii. Mul ongi ainult mõtted. Mis tähendab, et esiteks olen mõtte peale "vbla mu hülgamishirm on seotud sellega, et ema mu beebina oma vanemate juurde jättis, et ise rahus Tartus eksameid teha" ammmmmmmu ise tulnud ja teiseks ei anna teadmine ja asja mõistusega võtmine mulle midagi uut juurde. 
Ma nagunii võtan mõistusega. 
Minu hülgamishirm ei ole ka irratsonaalne rabelus, purskuv tunne. See on elukogemusest tulenev tähelepanek, et kõik jätavad mu hätta ja enamasti ka maha. Nii on. See teeb iga kord haiget. Valu on ebameeldiv. Parem mitte lasta end hüljata, vaid minna ise ära, kui asi tundub juba kahtlaseks kiskuvat. 

(Mul oli plaanis ainult paari lausega teistsugune olemist riivata, aga selgelt isegi riivamine on hulga teksti andnud.)

Ilmselt see, et ma kogu aeg pai tahan, öelge mulle, et on hästi, öelge mulle, et ma olen kallis, öelge mulle, et teile meeldis mu raamat, olgu, kasvõi lõik sellest, öelge mulle, et teile meeldib mu naeratus, öelge mulle, et ma olen nii tubli, et põranda puhtaks tegin, öelge mulle, öelge mulle, öelge mulle! ei ole mitte selleks, et peletada halbu tundeid, vaid selleks, et tekitada häid. 
Kui on märgatav tunne, on enamasti juba hästi. 
Kui tunnet ei ole, siis baasolek on väsinud kurbus. 
Tunnete puudumine, kõige mõistusega võtmine on nii krdi raske. Muidugi ma tean ise, et ma olen tubli. Mis see päästma peaks? Teadmine ja mõistus ei anna midagi. Ma tahan tunnet, tunda, et olen hästi!

Krdi.
Raske. 

Mine teraapiasse ... ainult et terapeut ei saa mulle õpetada asju mõistusega võtma. Ma olen selles ääretult kogenud nagunii. Ta tundub mulle ainult loll, et ilmseid asju mingite avastustena esitab ja arvab, et see mind kuidagi aitama peaks. 
Kuigi, eks ole, maailm on täis inimesi, keda teraapia päriselt aitabki.
Ma ei ole inimene.
Ma olen mingi värdvorm.
Või noh, ma olen inimene, AGA.

Kuradile. Viimistlen jutu ära ja saadan koostajale, ja kurat kõige muuga. 
Mind ei hakata kunagi armastama. 
Mind ei hakata kunagi mõistma. 
Aga vähemalt proovin oma parimat selleks, sest armastatud olla on ainus, mida ma tahan. Mida ma vajan. Vajan. Vajan. 
Vajan.

Maailmas juhtub

Olen ikka veel (kolmas päev pärast lugemist?) šokis artikli peale. Enne kui ma lingi annan, lugege tumblrist pärit hoiatusi:

Triggers include, but dare I say, are not limited to -

Sexual assault and misconduct

Anal, digital, oral, and vaginal rape

Forced urine/faeces consumption

Vomit/forced vomit consumption

Financial abuse

Gaslighting and manipulation

Sexual conduct in front of a minor (NG's son) 

Sexual humiliation and degradation

Disordered eating, anorexia, and bulemia

Suicide, suicidal ideation

Self-harm

Child abuse

Scientology

Cult abuse

Drowning

Corporeal punishment

Intentionally painful penetration

Exploitation

Grooming

COVID-19

Classism

Overt and implied threats of homelessness

Endangerment of vulnerable women by parties who knew or suspected harmful behaviour/complicity in harmful behaviour

Homophobia - specifically, disregarding stated LGBTQIA+ identity during proposition/advances

Ehk siis: tegu EI ole kerge lugemisega. Ma ütleksin, kui välja arvata mõned eriti võikad pornolood, mille peale nooruses sattusin, kõige vastikum asi, mida ma üldse lugenud olen - jah, muidugi on inimestega tehtud palju hullemaid asju, aga üldiselt võetakse need kirjanduses või ajalookirjutustes lühidalt kokku. Ei minda detailseks. Ja kui minnakse, on tegu kohutavustega (à la ristilöömine), mitte ilgustega. 
Lugege, kui suudate taluda.
Ma ei mõelnud enne avamist ja lugemist midagi - tõsi, selleks ajaks polnud ka keegi veel hoiatusposte teinud - ja mul on teist päeva peavalu. Täna on leebe, saab hakkama. Eile mõtlesin tõsiselt kiiirabi kutsumise peale. Aga viimane 100 mg sumatriptaani aitas magama jääda ja ärgates oli palju parem.

Link.

Kusjuures ma ei ole shokis tegude peale. 
Halbu asju tehakse, ma olen kursis. 
Aga et see inimene on 20+ aastat jutlustanud inimeste vastu kena olemist, korraldanud põgenike aitamise kampaaniaid, olnud LGBT+ kogukonna normaliseerija, igasuguse rassisimi vastane, organiseerinud toetuskampaaniaid vaesunud kirjanikele, ja tema põhiidee, mida ta korrutas ja korrutas, oli: "Be kind to people," muudab vist ... jah, ilmselt muudabki mu maailmatunnetust. 

Sest mina teen vastupidi. S.t. mina näitan pigem ennast halvemana - olen piinlikult aus ja kui saab mitutpidi võtta, pigem kahtlen endas ja ütlen halvemini - sest ma ei taha iial kellelegi pettumust valmistada.
Mida arvad minu puhul saavat, ka saad. 
Kui üllatud, siis meeldivalt. 
Ja ma ikka mõtlesin, et mina olen oma meetodiga natuke äärmuslik, enamasti inimesed esitavad end paremana - aga et avaliku persona ja eraelulise mina vahel nii suured käärid saavad olla, ma lihtsalt ... mul ei tulnud pähe. See mõte tundub nii võõras.

Jah, ma tean, blogides ikka jookseb aeg-ajalt läbi, kuidas "no me ju ei tea X kohta kõike, kõike ju blogidesse ei kirjutata" ja "palju jääb pinna alla" ja tegin mõttes mingit õlakehituse ja noogutuse vahelist liigutust, sest no tõesti: on mingi hulk asju, mida ma lihtsalt ei taipa kirja panna, ja mingi hulk, mille osas mul (vähemalt varem, aga tegelt praegu ka, lihtsalt vähem) oli diskreetsus ehk pole minu asi jagada, see on teiste elu ka. Ja no kuigi need asjad ei ole minu meelest mu olemuses osas tähtsad, nad on olemas. 

Nüüd ma lugesin seda artiklit ja ossapüss.
Väga palju mõtteid.

Kusjuures ma arvan, Gaiman ei olnud silmakirjalik ses mõttes, et südames tundis üht, aga rääkis teist. Aastakümneid.
Ma arvan, ta uskus ja usub ikka, et inimeste vastu tuleks lahke olla, inimesed on kõik inimesed, hoolimata nende varanduslikust seisust, nahavärvist, seksuaalsest sättumusest vms. Lihtsalt "Ma ei suuuda käituda hea inimesena, aga kui ma innustan teisi head olema, on see ju veel paremgi tegelikult!" ning teeb kodutust perekonnata väga traumeeritud lesbilisest noorest naisest oma seksorja. 
Talle isegi lapsehoidmise eest maksmata.

Mul läheb veel aega, et sellega harjuda.

(P.S ma arvan, et Amanda Palmer on rohkem ohver kui midagi muud seal loos, aga ma olen ka tumblri-reaktsioone nähes teada saanud, et enamasti on inimesed tema peale pea sama vihased kui Neili peale.)

Ma soovin talle palju-palju head, palju rõõmu ja rahu. Aga oleks ikkagi ka tore, kui ta mind meeles peaks

Olen seda palju kordi varemgi teinud. 
Vaadanud ennast kõrvalt ja tuvastanud, et no ei ole normaalne. 
Kuigi sõna "hull" ei kasutanud. 
Isegi minul on mõned kartused ja kõhklused sees olnud ja väga võimalik, et mõned on ikka veel. Kunagi kartsin end hulluks nimetada. 
Vähemalt seda enam mitte. 

Mida ma seekord hullusena tuvastan: näen, et ma teen midagi, mida inimesed üldiselt vist mitte. Taas ja taas avastan, et kui ma meenutan mingit asja ja aega intensiivselt, ma tunnen jälle neid toonaseid tundeid. Näen asju nagu ma tookord nägin. Kõik on alles, miski pole kadunud, lihtsalt - vahetult kasutamatuna tolmu all udune. 
Pühi tolm ära ja kõik on sama intensiivne kui tookord.

Teen tööd. Üks vana lugu, veebis mingil kujul avaldet ja paberile pakutud, ent tagasi lükatud, on jälle ületegemisel. 
Ma tean, et see on hea lugu. Arvasin nii juba 8 aasta eest või vana ta ongi.
Aga samas: jutu viimistlemine on tegelikult nagu kivist kuju välja raiuva skulptori töö - lõigata maha kõik, mida vaja pole. (Olgu, kirjutada on selle võrra lihtsam, et saab osiseid ka tagasi panna või lausa lisada.) Ja kui ma olen liiga veendunud, et on juba hea, ma ei lõika piisavalt.
Ma näen juttu kirjutades seda, mida ma teha tahtsin, ja kui see on hea, see on nii hea ja omg, jess!
Vahel ei ole. Muide. Kui mulle ei tundu see, mida ma teha üritasin, joovastavalt hea, olen tegelikult oluliselt objektiivsem - kui ma ei vaimustu ideest, ma ei muutu nii pimedaks selle ees, mis päriselt olemas on.  
Ja siis läheb aeg mööda. 
Ja veel aega mööda. 
Ja veel - ja kui ma siis uuesti loen seda üsna algset varianti, on kõik valesti. 
See, mida ma teha tahtsin on ikka veel imehea, just sedasi on vaja - aga on nii palju ülearuseid konarusi, mõttetuid kaunistusi ja samas paar ilmselget vaja-sirutust on puudu. Oh, kui palju tööd ja süvenemist on veel sisse panna tarvis! 

Juhtumisi on mul nüüd tööna käsil üks neid lugusid (selliseid ikka on, millegipärast on need paljude inimeste lemmiklood ka), mis räägib mehest, keda väga armastasin, ning on kirjutatud ajal, kui ma teda veel armastasin. 
Algul oli väga raske seda juttu eemaloleva pilguga lugeda, selle sisse minna ja õigeid tundeid tabada proovida.
Sest noh.
See oli valus.
See jutt on väga minu ja Rongimehe larbitegelaste lugu, aga natuke otsesem, natuke julgem ja vahetum - sest ma olin kaua aega ääretult diskreetne, ei tahtnud kunagi peale käia, ei tahtnud kunagi isegi vihjata, et keegi peaks tegema midagi, mida ta iseenese tarkusest teha ei kavatsenud, ja me ei mänginud kunagi midagi armuasjus selgelt. Piiri peal - aga mitte selgelt ühel pool piiri.
Samas ma mäletan ju ka päriselu. Natuke väga identne ja ometi üldse mitte.
Ta ei hoidnud mind tegelt valu eest, ta ei ohverdanud midagi, ta hülgas mu, mis siis, et hiljem kohutav oli. 

Mul on see tekst käes, töös ja kohati on lugu väga hea, sugestiivne, vahetult tunnetav.
Loen, kuidas "Miski Musta silmades suri, kuigi ta nägu vaevu ilmet muutis. Leena ei oleks osanud öelda, kuidas, aga ta nägi seda sulgumist, surma mehe sisimas sama selgelt nagu küünla kustumist," ja näen Rongimehe nägu JA samas tean, kuidas seesama Rongimees jättis mu poolnülituna tünavale, sest "ta ei osanud midagi teha" ja no PERSSE.
Nii palju segaseid tundeid, mida kunagi selgeks ei saagi, lootus, et südamepõhjas ta armastas ja teadmine, et tühi lootus oli, kõik segamini.
Ma tunnen neid tundeid jälle.
JA samas see kirjutatav lugu räägib ju tegelikult heast ja ilusast.

Ah, mida ma valetan. Mingil moel ta ikka armastaski mind.
"Ma ei ole mitte kunagi midagi raskemat teinud kui tol korral sind haiglasse vaatama tulemine oli."
Ta on raskeid asju teinud, ausalt.

Ja kunagi saatis ta mulle laulu. 
Tollal ma veel kuulasin muusikat ja ta saatis mulle väga mitmeid laule.
Aga see oli üks neid ... erilisi.

 

Deadagi taamid

Olen viimasel ajal nii palju nõusid lõhkunud (kohmakus, mitte leegitsev veri), et kuigi mul oli neid omateada varuga, hakkas nappus tunda andma. 
Tegelikult oli ka kogunenud ka terve kilekotitäis pojale väikeks jäänud rõivaid ja jalatseid.
Kaks head põhjust külastada kauplust "Sõbralt sõbrale".
Sain esikukappi ruumi, uusi taldrikuid ja ühe suure puuviljakausi pluss ostsin rõivatüki, mis oli lihtsalt liiga lahe, et poodi jätta. 
Mul on nüüd must, liibuv, kapuutsi ja laienevate varrukate ning laia punakuldse ornamentpaelaga kaunistatud õhukesest sametise pinnaga materjalist kleit, mis tõstab esile kõik mu voldid ja kumerused - aga mu meelest mitte ebameeldivalt, vaid kuidagi hirmus lahedalt. Umbes "jah, mul on väljakumerduv kõht ja puusadel sangad, kas pole imeliselt seksikas nii selgelt kehaline olla?"
Olen rahul. 
Kuigi hoobilt ei tule pähe, kus ja millal seda kanda. 

Kui pea ei valutaks, oleks päris kõik hästi. 
Isegi peavaluga koos on üsna hästi ikkagi. 
Ilmselgelt pole valu väga hull (veel) ja ehk hirmsaks ei lähegi, nüüd, kus koju jõudsin ja sumatriptaani kohe sisse sõin. 
Kuigi selle taseme valu on juba väga kindlalt kasvav ilma migreenirohuta. 
Ja tegelikult ... tegelikult on mul nagunii vaja duši all käia ja migreenirohi alla, dušš peale aitab päris sageli peavalu vastu. 
Nii et vabandan, ma ei kirjuta seda postitust veel valmis, vaid lähen sooja vee alla. 

***

Ma tegin kõike, mis oskasin, kaasa arvatud teise migreenitableti võtmine ja magamine, ja ikka valutab. 
Ei kirjuta praegu edasi, liiga halb.

***

Viimaks on parem.
Mitte päris hea, aga noh: kui ma jääksin oma tegevustega ootama, et päris hea oleks, ma ei saaks eriti palju tehtud.
Ei, ma ei lähe ka magama, kuigi homme peab üsna vara ärkama. 
Lähen kassil hambakivi eemaldama. Algul oli see plaanis oktoobris, kuid oktoobris oli mul raamatukogutuur ja raamatuesitlus, sain teada asju, mis mind politseiga rääkima sundisid, ja siis jäi Totoro haigeks ning kõik plaanid lükati ebamäärasesse tulevikku.
Nt kassi hambakivieemaldus jaanuari.

... oi, täiesti teine teema! Sain lausa rõõmsaks praegu =D 
Tsiteerin jüri Kallast, sõnasõnaliselt: "Triinu Meres, mine arsti juurde, arst aitab. Ja kui ei aita, siis rongid veel käivad."
Kümme minutit hiljem kustutas ta selle kommentaari ära (veel pool tundi hiljem ka mitmed teised, naaatukene vähem ekstreemsed), kuid ma sain adreka üles ja meele rõõmsaks. 
Vastikule inimesele on NII TORE mitte meeldida!
Ainus, mille üle ma ikka imestan: miks mõned mu meelest täiega toredad inimesed teda ja ta naist lembivad? Nagu ... neid ei häiri, et ta nii tige on, kui miski ei meeldi v?
Aga noh ... pole minu tsirkus, pole minu ahvid.
Lihtsalt kuna ta mulle avalikult sedasi ütles, leian, et on väga ok seda mälestada ja jagada =) 

Nüüd on adrekas nii üleval, et peavalu läks kohe üle.
Emake maa, kui tore on! 
Eriti kuna see kõik toimus kena inimese ajajoonel, kes mind kaitsma tuli ja seega sain ka tunde sisse: mitte ainult mulle ei tundu Jürka käitumine jabur, vaid teistele samuti. 
Meeldivatele ajuga inimestele nt. 

Mõistus ja tunded vol palju

Eelmise postituse tuules juhtus mitu asja.
Esiteks tuli mitu (ok, kaks) inimest minuga arutama hulluse küsimust ja mõlemad olid seisukohal, et TEGELIKULT ma ju ei ole hull, hullus on mingi patoloogiline nähe, ma olen lihtsalt veits omamoodi. 
Ma seletasin mõlemale pikalt-laialt, kuidas suur lust on olla hull, aga seda lusti tunneb ainult hull ehk phmt enda hulluks tituleerimine tähendab mulle tegelikult, et ma ei tunne enam, et ma peaks mingi (ükskõik millise) grupiga ühisosa otsima, kuhugi kuuluma, olema ühtekad. Öelda endale, et ma olen hull, on sama, mis näha korraga, et ma olen vaba. 
Mitte valesti. Vaba. 
Ei pea kellegi heakskiitu ära teenima. 
Nad ei saa aru? No ma olengi hull! (Mitte valesti, imelik, halb, valesti, halb, valesti, sobimatu, valesti.) Hull.
Vaba.

Teiseks meenus mulle, kuidas mitte väga ammu kommenteeris notsu siin infoga teismeliste ajust ja reaktsioonidest ning edastas teadusliku uuringu sisu, mille järeldus ütles, et teismelised ei ole kuidagi vähemmõistuslikud kui täiskasvanud, nad lihtsalt tunnevad vähem.
Ma panin selle kahtluse alla. Arvasin, et vbla on asi hoopis selles, et kui tunded kogu aeg möllavad, on raske sealt ühte konkreetset teravat välja noppida ja aru saada, mida see ütleb. 
Aga pärast seda "eiei, sa ei ole hull" ja ammu tõdetud tõsiasja, et mu MÕISTUSEGA on kõik korras, tuli korraga meelde, kui hirmus ja raske vahetult Pärast Rongi elada oli.
HIRMUS.

Ma pidin kõike mõistusega tegema. Mingit automaatsust ei olnud. Mitte et lähen palatist sööklasse, vaid nii, uks. Et uks lahti läheks, tuleb link alla vajutada ja survet avaldada. Nii, uks on lahti. Lähen sellest läbi. Ukse sulgemiseks tuleb uuesti survet avaldada ja linki vajutada. Koridoris on vaip talla all 0.0002 oletatavat ühikut pehmem kui palati sile põrand. Kerge ei-tea-mille lõhn, veidi magusjas. Võibolla tuleb õdede toast. Nii. Pöörame end koridoris köögi suunas. Vaip. Valgus on ühtlane, on päev, lisaks öistele lampidele põlevad ka laelambid. Nüüd tuleb kõndida (kõndimise juures iga sammu eraldi otsusega tegemine läks õnneks kolme-nelja kuuga üle, kolmandal Haapsalu Neuroloogilises Keskuses viibimisel oli sellega juba üsna kombes.) Toidulõhn; mitte enam magus, vaid päris korraliku toidu lõhn. Nii, nurk, siit tuleb pöörata. Nüüd on kohe sööklauks, uuesti pööramine.
Huhh, ja nüüd tuleb alles keeruline osa. Söök kätte saada ja ära süüa. 
OEH.

Kui tähelepanu ja teadlikkus hajus, ma põrkasin vastu piitu või seinu. Mitu korda ei teadnud enam, kus ma olen (mitte sööklasse minnes, vaid pikematel retkedel nt keldrikorrusele suitsuruumi või kojulubatuna mööda Nõmmet liikudes), aga kuna mu teadlikud valikud olid mu sinna kohta toonud, läksin edasi, eeldades, et jalge all on mingi loogiline koht ja varsti tunnen ümbruse ära ja saan edasisi otsuseid teha.
Mitte mõnel kuul, nii oli AASTAID.
Kraani avamine oli esmalt endale teadvustamine, et mul on vett vaja, selle saab kraanist, kraani nuppu tuleb keerata, ja siis selle kõige teadlik iga liigutust läbi mõtlev tegemine.
Aeglaselt läks paremaks. Tekkis mingi automaatsus liigutamisel. Ma suutsin sõlmi siduda, mõtlemata "hoian nöörirõngast avali, nüüd painutan selle teise nöörijupi alla ja tõmban moodustunud silmusest läbi", ma sain taas kätte käte pesemise ja/või kreemitamise tunde, ma ei pidanud enam iga survet ja libistust endal eraldi teha käskima. 
Aga see ei käinud kiiresti ega olnud täielik.
Ma siiamaani ei saa parema käega kloppida. Mitte et käsi ei liiguks, kui ma talle ütlen, et nii, liigu alla, nii, nüüd üles tagasi. Aga sellel kiirusel ei ole võimalik kloppida. Välja tuleb ainult segamine.
Mu käekiri on väga naljakas - nagu oleksin 80+ vana umbes.
Hammaste pesu on peaaegu juba mehaaniline ... eh, kuulge, mida ma õieti rääkima hakkasin? 

Sellest, et kõike mõistusega kontrollida on kohutavalt raske ja lihtsalt ei jaksa. Ja mida ma tegelt ei tee mõistusega? 
Ok, mõned asjad on - armastusepuhang, mis tuleb beebide peale ja mõnikord (enamasti menstruatsioonitsüklit järgivad) ihapalangud. Aga märgata, et ma ei ole söönud või et peaks pissile minema või et tahaks suitsu, on juba sellised asjad, et vahel keha tuletab meelde, vahel mitte.
Praktiliselt kogu kehakeel on teadlikult õpitud. Nüüdseks üsna sisseharjunud, aga mitte täiesti automaatne. 
Ma teen, mida ma pean.
Ma teen, kui mu mõistus ütleb, et see on õige asi. 
Et ma armastan umbes kõiki inimesi? Nojah, sest nende mu 13 mittearmastatu mittesallimine on teadlik otsus olnud ja kui ma seda teinud ei ole, läheb nagu mõistus ütleb - ja mõistus ütleb, et iga inimene on õrn ja valu on kohutav ja ma ei taha, et KEEGI peaks seda taluma. KEEGI!
Ma elan peaaegu ainult mõistuse abil ja just see teebki mu hulluks. 
Ühiskonda vaevu sobivaks. 
Väga väga imelikuks. 

Muidu: ma leidsin selle Jonathan Strage'i ja Mr Norrelli sarja juutuubist ja see on tõesti väga väga hea - peaaegu täpselt nagu raamat. Ainult naatukene normaalsem. 

Kas ma olengi hull?

Suhteliselt uimastav aasta algus on olnud. 
Kuidas ma tuigun ja kui nõrk mu koordinatsioon on, kuidas kõrvus kumiseb ja kuidas mu sõrmed vahel nõusid pestes taldrikut hoida ei suuda, ütleb, et ma ei puhkagi kunagi välja - ja samas ei ole mul halb olla. 
Lihtsalt - kummaline.
Lihtsalt - raskevõitu. 
Miski ei tundu reaalne. Teen asju, sest muidu on pärast halvem, kuid ega mingit tunnet või tahet seal taga ole. Peamiselt on raske pea, raske mõelda, raske teha ja siis ma leian, end lumisest pargist poolel teel loomakliinikusse kassile uut pakki kassitoitu ostma ja olen: "Oot, kuidas ma end nii kaugele suutsin vedada? Noh, hästi tehtud, naine. Edasi on juba tühiasi!"

Olen sel aastal juba kaks korda kooki teinud. Manhattani juustukooki kusjuures elus esimest korda. Mõlemal korral mitte isust ja innust, vaid lihtsalt: "No ma alustan, ilmselt inerts veab lõpuni ka."
Vedaski. 
Päris sõin. Päris söödavad koogid mõlemad. Aga tahate teada, KUI kurnatud ja umbes ma olen? Ma ei jaksanud kooki isegi lõigata. Rebisin käega mingi tüki välja, panin taldrikusse ja sõin.
Nagu kass, otse peaga taldrikust. Sest keerukamad operatsioonid on liiga keerukad. 

Ma üldse ei teadnud, et Jonathan Strange'ist
ja hr Norrellist on sari tehtud.
Väidetavalt hea sari, kusjuures.

Loen "Jonathan Strange'i & härra Norrelli" kolmandat osa, seda kohta, kus Strange hull on. 
Ausalt öelda ei ole ma end kunagi hulluks pidanud. Vaimuhaigeks jaa. S.t. emotsioonid ei ole adekvaatsed ja kui läheb kellegi käitumise tõlgendamiseks, ma kipun seda tõlgendama enda jaoks halvana. 
(Ja aasta või paari pärast, kui olen end enne mõistlikuks manitsenud, avastan nii mõnelgi korral, et tegelt oli mul õigus ja X, Y või Z TÕESTI ei armastanud ega armasta mind.)

Aga samas fakte ja tõelust näen ju sama hästi kui mõni nutikas teine ja tegelt pareminigi. Mul on paljudes küsimustes väga vahe pilk.Teen asjad valmis ja ei jookse alasti tänavail, petan oma välise normaalsusega ära enamiku inimesi ja olen väsinud sellest, et isegi "vaimse tervise spetsialistid" aru ei saa, KUI persses ma omadega olen isegi headel aegadel.
(Nagu praegu.)
Aga Strange'i hullusest lugedes hakkan mõtlema, et vbla ikka olengi päriselt hull. 
Jaa-jaa, ilukirjandus, aga see ongi ju ilukirjanduse olemus ja põhjus olemas olla - annab mõtteid. 
Paneb mõtlema.
Hull Jonathan Strange ei näe vähem - ta näeb rohkem. Selleks ta üldse hullusega eksperimenteerima hakkaski. Et rohkem näha. 
Ja noh - ei saa salata, et antidepressantidega tuimestamata kujul ma NÄEN rohkem, tunnen rohkem, minu maailm on rohkemate kihtidega kui enamikul teistel. Hirmus, valus ja kohutav osa on see, et teised ei näe - mitte see, et mina näen, vaid see, et teised ei näe ja ootavad mind käituvat nagu poolpime. 
Käituvad ise nagu poolpimedad.
Ei saa millestki aru ja siis olen MINA süüdi, kui ei mõista, mismoodi nad nii pimedad on.

Kui mul on valus, ma saan antidepressantide vajalikkusest aru. Valu on kohutav. Ma sööksin igal hommikul ka lusikatäie sitta, kui mul muidu oleks valus ja sitaga maitsestatud elus ei oleks. Aga kui ei ole valus, kui on lihtsalt - intensiivne, nii intensiivne nagu praegu, ma tegelt ei saa aru, miks ma peaksin normaalne olema. 
Et vältida võimalust, et hakkab valus?
Oh, kallikesed, mina ei karda ju. 
Olen kartmise ja eemalehoidmise signaalid endas nii maha tampinud, et enam ei tunne neid. Ei tee asju, et vältida võibolla-valus-hakkamist. Ei saa aru, et ohutunne üldse mingi asi on.

Ehk ... mulle meeldibki olla hull? 
Hm. 
Vbla see ongi tegelt nautimist väärt seisund?