Üllas mitteneitsi lendab ja sõuab ja ei ole eriti terane

Liiga palju elu, et tahaks kirjutada. 
Olen seda enne ka märganud: kui toimub, ma ei kirjuta. Või kui, siis lühidalt ja vähendades, sest ma ei taha ometi vale muljet jätta, ja nagunii loodan ilmaasjata. 
Samas ... samas.

Võiks ju midagi mõelda ja öelda?
Ei-ei, mõtlemine on ülemõtlemine, mõtlemist ei ole vaja tagant sundida, nagunii ma mõtlen liiga palju. 
(Kunagi Kaur kommenteeris, et mu nabauurimise postid on igavad, keegi ei viitsi neid lugeda, ja ma olin: "PÄRISELT?!" Sest mulle polnud pähe tulnud, et inimestele meeldivad rõiva-, poliitika- ja päevasündmuste teemalised postid, mitte mõtted. Minule on "mida-tegin-kus-käisin" postitused tapvalt igavad, tahaksin aint inimeste oma mõtteid.)
Sest mina mõtlen kogu aeg ja arvan, et teised ka mõtlevad, ent ei tea, millest. On väga huvitav teada saada, on ju? 
Pidev mõtlemine ongi ülemõtlemine, nagu selgub.

Aga kui päriselt oleks normaalne mõelda, kui olukord on mõtlemapanev ja võiks innustada tundma, kujutlema, plaanima, ma ei tee neist midagi. "Läheb, nagu läheb." 
Isegi mitte "ma ei saa midagi teha," vaid "ma ei tea ju, mida mu tegevused kaasa tooksid. Nii et kogu mu panus on teha, mis tahan. Asja üle mõtlemisest ei võida midagi, nii et parem mitte mõelda."

Kirjutan hoopis Totorost. 
Ta jäigi puusadest kangeks ja kuigi ma söödan teda spetsiaalse liigeste ravitoiduga (ja kontidega), neil päevil, kui ta valuvaigistit ei saa, on ta ikka selgelt passiivsem, õnnetum, söögiisu on vähem, jaksab minna toast tuppa ja räntsti! pikali vajuda, ning mul on temast nii kahju. 
Vahepeal oli tal parem - kuskil jaanuari esimeses pooles paar nädalat- ja ma arvasin, et nüüd läheb veel paremaks ja siis veel paremaks ja varsti on ta täiesti terve. 
Selle asemel läks halvemaks. Vahepeal lausa lonkas.
Samas valuvaigistid aitavad. Ja siis ma mõtlen Totorost nagu endast ning annan valuvaigistit, et elu elamist väärt oleks. Valu on kohutav, keegi ei peaks kannatama ilma lõputa - parem, kui ei peaks üldse kannatama.
Totoro on ka inimene. Ei tohi kannatada. Valuvaigisti!
Samas iga päev ei tohi vaigistit anda. Hakkab maksale.
No ma annan siis iga pooleteise päeva tagant. 
Nii et Totoro saab iga pooleteise päeva tagant valuvaigisti ja täna oli see päev, kui sai õhtul. Umbes tunni aja eest. 
Selle tulemusena on ta nüüd hästi õnnelik. Liputab mittemillegi peale saba ning naeratab, naeratab, naeratab.

Tegelikult - kui Totorost kirjutasin, võiks ju Karust ka? 
Sest tema on ka haige. 
Kõik lood, mida ma teadsin reaalsetest koertest ja kassidest, kes on šokolaadi söönud, olid "sõi, hiljem sain teada, et mürk, aga elas üle õnneks". Ehk jah, ma TEADSIN, et mürk, aga samas ei teadnud ma kedagi, kelle koer (või kass) oleks šokolaadi kätte surnud ja mu jaoks olid kõik hirmulood šokolaadist siuksed ... ...  Jah, AGA.

Nüüd, kui Totoro haiguse suurem draama läbi sai, viisin kassi hambakivi eemaldamisele. Ja no kui ta nagunii narkoosi all oli, võeti ka vereproov. 
Maksakahjustus. 
Maksa toetav toit (talle väga ei maitse, ent lepib) ja mõnd aega piinlesime kollektiivselt, sest talle tuli tablette sisse sööta ning see tähendas igapäevast stressi. Aga ma ei tulnud võõra abita sellele, et krt. Ma ju ise põhjustasin selle maksakahjustuse talle!
Või noh, teadmatusest.
Hakkasin ühele jutustama, kuidas kass šokolaadi sõi, ja tema oli: "Jaa, see võib maksakahjustusega lõppeda." 
Mispeale mul välgatas. Alles siis. Põhjuse-tagajärje kokkupanek.

Kui Karu meile tuli, ta oli valmis sööma  kõike. Läbi kilekoti saia ja sepikut. Makarone. Muidugi koeratoitu. Absoluutselt kõike. 
Nii et kui ta varastas ära mu värskeltküpsetatud šokolaadiküpsise ja sellest innukalt poole ära sõi, ma aint vaatasin heldinud naeratusega pealt. Aww, kiizu sööb ikka KÕIKE!
Alles mitme päeva pärast guugeldasin välja, et šokolaad on kassidele sama mürgine kui koertele. Aga no esiteks polnud selleks ajaks enam midagi teha ja teiseks ei tundunud kass õnnetu ega hädine.
"Vedas," mõtlesin ma ja hoidsin  edaspidi šokolaadiküpsised peidus.

Ja nüüd, 3 aastat hiljem, selgub, et kassi maks on kahjustatud. 

Moraal võiks olla: vähemalt üks lugu, kus kass saab päriselt šokolaadi söömise peale häda. 
Ärge jätke šokolaadi vedelema, kui teil on kõikesööv kass või varastav koer!