Mängult on päriselt

Vahepeal oli mul vahelduseks hästi tore nädalavahetus, kus esimese päeva kolme tabletiga kuidagi kontrollitud migreen (sellest eelneva päeva järelmõju, ärge küsige; ma olen lihtsalt nõrga närvikavaga) muutus teisel päeval üht tabletti vajavaks ja täna ehk pühapäeval ei kulunud ühtegi. 
Ja kuna see oli nii tore, meeldis mulle kõik ja meeleolu on nüüdseks täiega ülev. Mängisin viiel toredal larpil, kolm neist täiesti üle prahi, kohtusin põnevate ja eranditult meeldivate inimestega ja tagatipuks - absoluutne küünal tordil, üliootamatu - õppisin uue täiesti tavalise, rollimängu mittesisaldava mängu, mis on täitnud mind säärase entusiasmiga, et mängin seda omaette üksinda edasi.

Keegi alustab suvalise lauluga. Laulab seda, nii palju kui sõnu mäletab, teised võivad aidata kaugemale laulda. Võib, aga ei pea järgnema pausi, mille järel seltskonnast esimene, kel tuleb meelde mõni laul, mis sisaldab kasvõi ühte sõna eelmisest lauldud laulust, laulab seda. Ei, ei pea olema terve laul, ka poolest refräänist piisab. Lihtsalt äratuntavalt laul ja see osa, mis sisaldab Sõna.
Lihtsalt järgmist on parem valida, kui sõnu on rohkem kui kaks.
... ja siis järgmine laul ja järgmine laul jne.
Laulud ei tohi korduda.
Keegi ei võida.
Lõputult lõbu. 

Kui ma teiega kasvõi mõnikord kohtun, on oht, et tahan seda mängu mängida. Eriti kui me pole silmast-silma kahekesi, vaid meid on rohkem. Mida paremat võiks olla, kui üksteisele viisist mööda ja vahele "tamdidamm-midagi" hääli tehes laulda?! 
Eriti kuna pudelimäng on mulle igavamaks muutunud, sest teiste kohta saan ju ikka teada, aga mul endal pole imelik midagi paljastada. 
Ok, üks piinlikkus on: "Te teate sellest nagunii rohkem, kui tahaksite, aga kuna see pudel jäi minu pihta näitama, eks ma siis pea jälle rääkima."

Ei, ma ei ole pudelit umbes 26 aastat mänginud. 
Mul on lissalt soojad mälestused.

Tahaksin panna teile meeleolu jaoks mõne laulu, mida me laulsime, aga nad on kõik juutuubis liiga korralikud ja täielikud. 
Kuigi meist üks inimene oli koorilaulja ja üks päris hea laulja fenomenaalse mäluga, tuli ülejäänute ebamäärase viisist mööda kaasalaulmisega ikka väga veetlevalt vigane välja =) 

Mida???
Youtube ei lase enam bloggerisse jagada????
MIDA?!

Nojah.
Kui ma otsisin ajust sõna "god", tuli see lugu meelde. 

Mis pildi ma teile siis panen, et sõnavahe tekiks?! Googlist ka enam pilte ei leia, neid, mis masina poolt tehtud pole, on vähe, ja isegi koos masinlikega on jube vähe ja MAEIVÕI, internet. 

HEA KÜLL!
Eks ma siis valin endale salvestatute seast välja pildi, mis hetkemeeleoluga sobib.

Mismoodi õhtuinimene elab - kui saab

Ärkan kuskil 12 tuuri.

Umbes kella kaheks olen nii palju ärkvele saanud, et suudan mõelda.
Jaa, hädavajadusel saaks enda poole tunniga ka sööstuvalmis, aga see ei ole tore väga väga naine, mis niimoodi aktiveerituna maailma lahti lasta. See variant ei suuda mõelda, vaid toimib "ole aktiivne, tee midagi, ükskõik, mis pähe tuleb!" alusel ja peavalu saabub hiljemalt järgmisel päeval. 

Normaalselt kulub vähemalt 2 tundi.
Vahel kolm. 
Vahel neli.

Selle aja sees võin, aga ei pea

* Lugema internetti läbi
* Kirjutama võrgupäevikusse
* Tegema ja/või sööma hommikusööki (viimasel ajal tavaliselt maisipudruhelvestest puder)
* Lugema raamatut
* Vastama mailidele ja/või kommentaaridele
* Pesema nõusid
* Käima duši all
* Panema riidesse
* Andma kassile süüa
* Loovkirjutama
* Kirjutama lugemismuljeid kuhugi

Pean võtma ravimeid
Pean jooma kohvi. 
Peaaegu alati joon ka kruusi keefirit.

Siis lähen koeraga poodi. 
Aga "panna riidesse" ei olnud ju tingimata tehtav? Ei olnudki. Suvel olen korduvalt pidžaamaga poes käinud.
Vahel ei lähe ka poodi. Siis teen tagaukse juures suitsu, koer jookseb hoovis ja pärast korjan vajadusel junnid ikka kotti. 
Enamasti lähen. 
Vahel viin sama hooga ära taara või pakendid. Kui pole rämekülm, jooksen osa maad. Vahel käin apteegis (krt, ma pean apteeki minema lähipäevil).

Kui tagasi jõuan, nii poole nelja-viie-poole kuue paiku, hakkab Produktiivne Elu. 
Inimesed teevad oma Produktiivsed Asjad ära hommikul? Nagu - enne keskpäeva????
Ma võin mõnikord teha ajutööd ja -jõudu nõudvaid asju enne keskpäeva. Aga teen neid kindlasti vähemalt 2x halvemini kui õhtul.
Te tahate öelda, et on inimesi, kes eelistavad seda???

Armastus ja meeldimine

Valentinipäev taas, milline üllatav sündmus.
Ma olen alles veebruari alguses omadega. Nii väsinud, et silmad ei püsi lahti.
Rahul ikkagi. 

Hiljuti oli mu elus üllatav periood. (Lähiminevik, üle-eelmised postid, see ja see).
Ja selle lahenedes sain jahmatusega aru, et ma olen ju üks neist inimestest, kes usuvad küll, et nad inimestele meeldida suudavad, aga on ka kindlad, et keegi ei  armasta.
Mul on sedasorti välist enesekindlust, mis väljendub edevates rõivastes, valjus hääles ja kergelt tulevas füüsilisuses, erksas miimikas ja julguses ennast avada. Seda, mis ei karda valesti käituda, muigab kellegi mure üle, kas ta ikka õiget pokaali omab või ega seelikupikkus vale ei ole, joob šampanjaklaasist keefiri ja istub, jalad harkis.
Eriti hea meelega pidulikul dineel.
Ainus, mis puudu, on terav keel. Mingil hetkel sain aru, et mu huumor on enamiku inimeste jaoks liiga peen, ja sestsaati enam teiste ees teadlikult nalja ei tee. 
Vahel ikka juhtub. Kui omast arust väljendan ilmselget tõtt, kuid see on inimeste jaoks naljakas. 

Ehk ma täiesti usun, et meeldin.

Aga ma ei usu, et keegi mind armastaks. 

Sellepärast tahan pidevalt mingis messengeri tüüpi vestlusprogrammis nende inimestega rääkida, kes mulle olulised. (Kui nad just minuga koos ei ela.) Eeldus on, et kui ma pidevalt silme ees vilgun, mind ei unustata ja mul on võimalus meeldimise pealt nende inimeste elus püsida. 
Kui inimene ei taha minuga sedasorti kontakti, olgugi see vahel "praeguks" nimetatud ajal, esiteks kurvastan maapõhja ja teiseks ei usu, et ta minust  hoolib. Vähemalt kuni selle kohta pole mingeid tugevaid tõendeid. 
Mõnevõrra üllatavalt on paljud neist vähekontaktsetest andnud tugevaid tõendeid. Aidanud, kui mul on häda. Öelnud, et küsigu ma abi, nad alati. 
Muidugi, kui mulle on sedasi öeldud JA siis mitte aidatud, kõik. 
Enam ei usalda.
Vahelepõige: kas te teadsite, et osade inimeste jaoks ei tähenda "ma usaldan sind" mitte "ma võin sinu peale loota," vaid "sa ei kasuta minu vastu ära, mida minust tead"? 
Mina ei teadnud. Hämmastav. 
Vahelepõike lõpp.

Kui mulle on öeldud, et küsi abi, ma aitan, usun küll, et teda võib usaldada. Aga selgelt peab ütlema.
Vihjed ja enesestmõistetavused ei ole minu teema.

Tagasi sinna, et ma ei usu, et armastataks.
See on ilmselgelt põhjus, miks ma tahan, et vajataks. Ainus allikas, mille peale arvan, et inimene üldse tahaks minuga seotud olla: tal on mind vaja.
Muidu: kui mulle ei anta igapäevast eneseavamist, tunnustust, hingepeegeldusi, mõtteid ja unelmaid, märke, et talle meeldib minuga suhelda, ega ma ei usu enam ka mingeid kuuvanuseid avameelsusi ja hellusi.
Loogika on, et kui tal mind vaja pole, ma ei tule meelde. Mäletan, et meeldisin talle kunagi, aga - meeldisingi sel möödunud hetkel.
See on üle.
Enam pole essugi.

Mul ei ole midagi peale hakata selle klassikalise eesti mehega, kes korra juba ütles, küll ta annab teada, kui ses asjas muutus tuleb. Sest ma ei usugi ajaliselt kaugemaid tundeid kui mõned nädalad.
Meeldimine on selline habras asi, et võib alati üle minna.

Mida?
Heh. Hõbesulg kommenteeris ja seepeale jõudis mulle kohale, et seda postitust võib tõesti lugeda võtmes "väga väga naine ja ta kallim." Mis ei ole üldse kohane!
Esiteks ma ei kirjutaks tast sedasi ilmselgelt, kui see temast oleks.
Teiseks ei ole teema absoluutselt vaid rrrromantilise arrrrmastuse kohta. Armastus on armastus on armastus, ükskõik, mis nimega teda kutsuda. 
Õigemini, kui eraldi nimesid anda, oleks eri nimetusi tarvis laste poolt vanematele suunatule, vanemate poolt lastele suunatule, armastusele konkreetse imelise hobuse, kalli sõbra, imetletud näitleja, iseenda, kallima, ihaldatu, jumala, kõigi maailma kasside või heade raamatute vastu, sest kõik need tunded on vähemalt veidi erinevad.
Eri diskursused.
Aga siin ja praegu kirjutasin kõigist neist armastusest koos. 
Mind ei saa lihtsalt armastada.

Kui mind vajatakse (Totoro!) on armastus usaldusväärne ja kindel. Selle peale võin mürki võtta. Siis ON.
Niipea, kui tekib tunne, et tema (no näiteks sõber K, onjo) tegelt ei vajagi mind millekski, on see samas kindel "ta ei armasta mind!" veendumus ühtlasi. 
Siis tuleb tagasi tunne, et ei, õigupoolest ma meeldin talle, ja korraks on kindlam
Ent sügaval ma tean ju, et kui ma pole kasulik, ei täida funktsiooni ära, pole mul tegelikult mingit mõtet.
 
Meeldimise juurde tagasi. 
Siuke habras asi. Võib üle minna.
Ma ei pea seda kuidagi püsivaks ega ühtegi oma meeldivate joonte kohta tehtud komplimenti jäävalt oluliseks.
Mu 15 aastat vana pilt on kaunis? Praegu ei tuleks midagi head, olen liiga - misiganes.
Olgu, pilt pildiks - aeg-ajalt öeldakse mulle komplimente ka elusast peast.
See ei päästa. Olin 4 kuu eest ilus ta arust? Enam ilmselt ei ole, mhmh.
Too mu mõte ükskord oli ta arust terane. Muud mõtted on möga. Kuni ta pole selgelt öelnud, et mõtlen üleüldiselt hästi, ma ei arva korrakski, et tolle inimese meelest sageli huvitavalt võiksin mõelda, mis siis, et See Mõte ta käest kiita sai.
(Kiituse üle rõõmustan ikka, alla maa tuumani ja üles atmosfääri lõpuni välja. Lihtsalt see rõõm ei kesta kaua.)
Tegin selle või tolle toidu hästi tookord?  Sestsaati on kõik enam-vähem old, kuid mitte enamat. Ei kiideta, järelt pole midagi kiita.
Korraks meeldida on lihtne. Pidevalt meeldida nõuab jaksu üha uuesti ja uuesti väikesi imesid teha. 
Vahel ma ei jaksa.

See-eest kriitika on üldine ja igaveseks. 

Ta ütles korra, et ma kirjutan ju phmt ühel teemal? Ma olen talle igav. 
Ta ütles kunagi, et kardab minuga rääkida? Olen talle kogu aeg veidi hirmus ja ahistav.
Ta ütles, et ei taha mind kritiseerida, AGA ... midagi? Loomulikult kritiseerib, aint vabandaval toonil. Mis ma üldse.
Ta imestas, et ma ei jaksa? Tal oleks vaja seltsilist, kes jaksaks.(Olen suure osa elust veetnud treenides, eesmärgiks, et keegi kunagi ei imestaks, et ma nii nõrk ja aeglane olen.)
Ta ütles, et olen liiga agressiivne? Talle oleks vaja mahedamat kaaslast, mina ei kõlba.

Nii ta minust mõtlebki. See ma talle olengi. 
"Ta" on siinkohal suvaline sõbralik inimene, eks ole. 
Palju inimesi kokku.

... või tegelikult: heh.
Mul on probleem, kui "ta ütles"? 
Kui asi veel ainult sellega piirduks ...
Ta toon oli mitte imetlev, vaid "nojah", kui ta ütles, et mina olen ju see, kes kogu aeg kinnitab, et olen ilus. Ta selgelt arvab, et ekslikult ja et see on ühtlasi koomiline..
Ta sõnastus mu küsimuse peale oli "ju siis"? Tähendab, TEGELIKULT ta ei taha-talle ei meeldi-lepib, sest paremat pole. 
"Okei" tähendab, et ta ei ole eriti entusiastlik, aga on nõus. 
"No ma võin." Talle ÜLDSE ei meeldi, aga no suure vastutuleku korras.
"Kunagi ma teen" = ta ei taha seda teha.
"Kas oleks mõeldav ..." ja siis ta ei meenuta seda asja enam = ta leidis, et ma ei sobi selleks. Ei kõlba.

Poeglaps on mu suhtumise tunnustusse ja täpsetesse sõnadesse selgeks õppinud.
"Sa oled täna nii lahke! Tähendab, sa oled kogu aeg lahke, aga täna eriti." 
"Need on kõige paremad küpsised, mida sa oled teinud! Kõik su küpised on head, aga need on ideaalsed!"
Tema oskab. Aga ta tunneb mind ka ÜSNA hästi.

Neid õigesti sõnastatud kiitusi ma pigem usun. 
Ent üldjuhul: kui need asjad, mis võiksid mu juures meeldida, millele ma panustan, ei too kaasa tunnustust ja kiitusi, mis laienevad üldistuseks, ega ma arva ka, et minu juures üldse midagi püsivalt toredat on ta (kesiganes on parajasti "ta") meelest. 
Tee väikesi imesid, siis sa meeldid, väga väga naine.

Kui ei meeldi, ei olegi midagi.
Mind-mind armastatakse väga vähe ja ainult siis, kui vajatakse. Mõni vajab mind küll ainult väga spetsiifiliseks asjaks, aga vajab.
Kui mind ei vajata, unustatakse.

***

Ja noh - demiseksuaalsus. See on seotud ju. Ilmselgelt. Ma tahan, et minuga armuasju ajav inimene aru saaks, mis pinna all ujub. Kes ma olen. Ei huvituks aint sellest osast, mis on pinna peal ja meeldiv.
Ma ei huvita sind inimesena, lihtsalt tore vaadata? Selge, sina ei huvita mind üldse. Mul ei lähe su peale kõvaks. Ma ei taha sulle mõeldagi.
Iial.

Huvitav, mis värk selle demiseksuaalsusega üldse on?
Ma ei ole päriselt aru saanud. Ei ole ainult see, et emake maa, mind lapsena ei nunnutatud piisavalt, nüüd tahan ainult neid, kellega hingeside tekib. 
Või on? Ma ju ka ei tea.   
Autism, mhmh, aju on teistmoodi ehitatud. ATH, mhmh, aju ja hormonaalsüsteem on teistmoodi ehitatud. 
Aga demiseksuaalsus? Kas see on ka pärilik? (Ma kuulen ju, mida Poeglaps läbi ukse räägib. Ta on konkreetselt mikrisse peaaegu karjunud: "Kuidas see võimalik on? Nad ei öelnud 2 nädalat tagasi isegi "tere" üksteisele ja nüüd on kirglik paar, nühivad üksteist koridoris? See ei ole ju normaalne?!")
Või siis ei ole ma nii nunnu vanem talle olnud, kui ise arvan?

Äkki on see ATH ja/või autismi kaasnähe? Vähemalt sage kaasnähe? 

Korras vist

Sain tööd. 
Kas ma õpiajast edasi jõuan, näitab aeg, aga niipea, kui ajul hakkas midagi muud teha olema peale iseendas kaevamise ja ahastamise, läks paremaks. 
Huvitav, kas 
* mul polnuki depressiooni
* või see läks üle
sest keegi leidis, et midagi võiksin siiski suuta?
Ega ma siis tööd otsinud. Pakuti. 
Jube tore oli kohe, ma annan endast kõik - iseasi, et sellest ei pruugi piisata. Aga no esialgu on tore ikkagi.

Kui mõtlen, et tegin möödunud asju jälle valesti, oh, ma ei oska paremini, mu parim on ebapiisav, on ikka veel kurb. Kui ma sellele ei mõtle, on kõik jumala korras.
Ehk kui mul on kere erksaks võttev vaja-tegutseda, kohe saab parem.

Nii need ATH-kad end ikka jälle üle koormavadki. 

Sest muidugi olen jälle kohutavalt väsinud ka. Teate küll, staadium, kus kõik välja lülitub. Kus ma unustan tühja panni kuumaks minema seatud plaadile, sest lähen teise tuppa midagi tegema, ja avastan tulise panni täiesti juhuslikult uuesti kööki minnes. Kus ma ei suuda kätt hiirel nii palju juhtida, et õigel real klikkida esimesel katsel (kolmandal-neljandal saan toime). Pea tuikab (mitte migreen, vaid see teine asi). Ajataju on täiesti kadunud, päevade möödumine ei registreeru ja eile hakkasin mõtlema, et oot. Kuupäevade järgi peaksin ju juba duši alla minema? Kuigi alles ma käisin ju?! Mida pekki?! 
(Käin duši all 2x nädalas. Leian, et sellest piisab.)
(Tähendab, üldiselt käin. Seekord käisin viimast korda pühapäeval ja siis täna. Eile ei suutnud end mobiliseerida. Nii et käisin reedel ja saabuval pühapäeval ma teist korda küll ei lähe =P)
Igast veidrad kohad valutavad, kuigi neil pole mingit asja valutada. Tabletid saavad hirmsa kiirusega otsa. Päevad kaovad vuhh ja vuhh.

Ja mälu ei eksisteeri. Eile unustasin isegi 200 sõna oma uut romaani kirjutada. Kell 1 öösel tuli meelde, ent ei hakanud end sundima.
NIIIII väsinud.

Aga noh - kuni on tore, on ju tore, eks?

Kõik on halvasti v.a. et miski pole halvasti

Mul on vist depressioon. 
Kehal on kombeks sedasi reageerida ja nüüd ta võttis jälle üles, et on halb, kohane on depresseeruda. 
Mis on suht halvale ajale sattunud (sest tsenseeritud), aga samas saan endast aru: oli väga vääga raske periood mul endal, meeletult rabelemist ja ootsin selle lõppu, et noh, tuleb kergendus ja viljad - ja siis need asjad ei andnud midagi.
Ok, andsid liiga vähe. Ei saa öelda, et midagi pold! 
A no phmt oli kogu aeg "ma teen õnnelikku nägu, sest peaksin olema õnnelik selle ja selle ja selle pärast, aga tegelt ma saan end päriselt lõdvaks lasta peale SEDA ja siis tuleb mahe õnnehurm viimaks lõdvaks lastud liikmetesse." 
Ja enam pole midagi oodata, midagi loota, kõik on olnud ja üldse pole parem kui varem. 
Miks, miks ma tegin seda kõike?!

Nüüd oli just õudusuni (millal ma viimati õudusund nägin? sellest on aastaid), kus ei juhtunud mitte midagi õudset. Natukenegi mitte. Aga õudus seisnes selles, et uni oli väga õudne, aga ükski teine osaleja ei leidnud, et midagi valesti oleks. Nad ei saanud isegi sellest aru, et minu jaoks oli väga valesti. 
Selle õudusega ärkasin üles. 

Muidu toimus, et nägin aknast Totorot. Tormasin välja ja samas mõtlesin, et tegelikult ma ei tunne seda korterit, kus ma olin, ega seda maja ja mis värk - aga no koer on õues, kui ta peaks olema sees. Nii et polnud aega juurelda.
Läksin õue ja hõikasin: "Totoro!" Ta nägi mind, aga mitte ei rõõmustanud hirmsasti (nagu enamasti, kui ta ära on kadunud ja jälle mind näeb), vaid hoopis kõhkles veidi ja sörkis pisut vastumeelselt minu poole. 
Tal oli mingi väga edev vest seljas, mida ma iial näinud polnud.
Haarasin kaelarihmast ja tõin ta tuppa.
Wtf, ta on nii kaua kadunud olnud, et keegi on ta leidnud, oma koeraks võtnud, riidesse pannud, ja ma ei märganud??? Küsisin isikult, kes oli vaheldumisi mu poeg umbes neljateistaastasena ja väike õde umbes kahekümnesena, et kas Totoro jooksis tema käest ära v?
"No ta ehmus," vastas ebamäärase identideetiga isik rahulikult. Ma seletasin üha valjeneva häälega edasi, et mismoodi tal on kellegi teise antud rõivad seljas ja puha, aga see ei läinud poeg/õde tüübile üldse korda - ja ma ärkasin õudusega. 

Nii vist ongi. Et mul on väga jube olla, aga keegi teine ei märka seda ja isegi kui ütlen, ei võta tõsiselt. Neil on mingid omad teemad ja ma ei ole piisavalt valjuhäälne, et märgatav olla. 
Või on omad teemad nii intensiivsed, et ma ei paista välja. 

Ok. 

***

Nüüd on jälle parem.
Leevenesid migreen+pudinäplus+jõuetus+maohapperünnak, tegin maitsva toidu ja me hakkame lastega jälle läbi saama. 

Miks me kõik enne omavahel tülli läksime ...
Lühidalt: ma kasutasin ära Tütarlapse siinolekut, mõtlesin, et tema jaksab ja viitsib veenda ning see on selline teema, mis talle töötab. Mina oma vaidlustes Poeglapsega loobun peale 3 lauset ju. 

Nii et püüdsin tema juuresolekul Poeglapsele kohale viia ideed, et "paks" EI OLE hea solvang, see ei ole negatiivne sõna ja kui ta seda niimoodi kasutab, on väga tõenäoliselt inimestel halb. Halvem kui muidu oleks. (Ta kasutab seda umbes nagu lapsed "lolli". "Sa oled paks!" kui keegi halvasti mängib arvutimängu või rumaluse ütleb.)

Mille tulemusena Poeglaps tundis, et tema vastu on gäng, Tütarlaps tundis, et teda kasutatakse ära, ja Poeglaps on nüüd veel kindlam, et "paks" peab solvanguna kasutusel olema, sest vastureaktsioon.

Tütarlaps arvab ikka kirglikult, et "paks" on solvanguna saatanast, ja hakkas nutma.

Poeglaps läks öösel kell 3 teist korda jõusaali (10 paik nad Tütarlapsega koos juba käisid). Enne karjus meie peale.
Ma arvan, viimati karjus ta meie peale mingi ... 9 aastat tagasi?
10?

Aga no - on parem nüüd. Räägime omavahel. Palusin andeks mõlemalt eraldi. (Miks Tütarlaps solvus: ütlesin ka, et teadlikult hakkasin rääkima, kui tema siin on, sest üksi mul ei ole mahvi.)
Poeglaps ei andnud andeks, aga ma tunnen teda - tal on pisikesest peale käinud vihastamised ja solvumised nii, et ta tuleb rahule jätta. Ükskõik milline vabandamine või seletamine ajab ainult rohkem närvi.
Minu vabanduse põhjuseks talle oli üldse see, et ma tema tuju halvaks tegin. 
Mitte et teema oleks vale. 
Nojah.
Aga et Poeglaps oli nõus üldse meiega rääkima, tähendab, et asi on oluliselt paranenud vahepeal. 

Jätame ta rahule.
On juba parem.
Jaksan.

Siis kui keegi

Eelmise postituse jätk. 
Või noh - see valu, kui ei hinnata, kui ei ole kellelegi tähtis, see on nii kohutav, et imestan, tohutult imestan, et ma pärast Rongimeest veel üle nelja kuu elasin. 
Kõik funktsioonid kaovad. Mitte midagi ei taha teha.
Olgu, magada tahaks. Valu on nii väsitav, et iga viie tunni järel hakkasin tuikuma ning ei suutnud koordineerida ei paremat, ei vasakut kätt. 
Suitsu tegin vahepeal, olgu. Suitsetamine kuidagi leevendas.

Eiei, ma ei ole vahepeal lahku läinud. 
Lihtsalt alati ei ole kerge.
Ilma et see kellegi süü oleks.

Ma nüüd mõtlen, kas enamik inimesi saab üldse aru, kui valus on see tunne, et keegi ei armasta (=mõista) sind?
Ok, Tütarlaps armastab. Ja üldse, praegu mul ei ole õudust, vaid alles on lootus, et küll kõik saab korda. Aga kui ma meenutan üleeilset õhtut, hakkab uuesti koletu, isegi taustana. 
Muidugi on inimesed ennegi sedasi tundnud, eks see on teatud sorti inimestele omane, ei ole ma esimene ega viimane. Lihtsalt ma ei saa aru, kuidas on võimalik, kui inimene on kasvõi pool tundi sedasi tundnud, arvata, et oh, paha tuju, läheb üle. 
See on midagi täiesti muud. 
The Doors tegi sihukese meeleseisundi muusikat. Isegi nende kõige energilisemad ja "rõõmsamad" lood on kandmas seda "maailmas üksi"-tunnet.

Mõtlesin omaenda proosaloomingu üle ja ei, ma ei oska seal meeleheitesse mattuda. Mul on alati mingi lootus mängus, igal pool vähemalt kerge irooniline muie - aga minu meelest see viimane ei ole hea märk.
Väga sitas seisus minule on siiasamma võrgupäevikusse kirjutatud kommentaare stiilis: "Huumorimeel on alles, nii et ei ole kõige hullem."
Ei, noored ja vanad, see EI OLE hea. See on lihtsalt tunnusmärk, et igasuguses seisus mõtlen, kuidas teistele paistab. Mõnelegi kõrvaltvaatajale paistavad mu ahastused koomilised ja ma ise tobe, absoluutselt, nii et kirjutan seda vaatenurka ka natuke sisse. 

Võibolla sellepärast ei loeta mu loomingut päris kunstiliseks?
Tähendab, ma ei suuda kirjutada sirget valu ja ahastust. Vaatan alati ka kõrvalt, teise, kolmanda ja viienda pilguga. Ja ei ole asjad sedasi ühesed. 
Inimesed on erinevad. 
Mina tahan suurtes asjades alati võtta ka selle pilgu, mis minu omale vastupidist näitab. 
Väikestes - noh, väikestes asjades tuleb koerakakaskandaal või see, et otsustan jobule mehele mitte öelda, et temaga lapse tegin. (Mis osutus eksituseks, onjo, ei mingit last.)
Aga suurtes asjades vaatan mitme pilguga ja siis ei kõla mu kõige valusamad ja toorelihamad lood ka mitte kui "näe, naine julgeb kirjutada sellest, mis kohutav" vaid "näe, ta otsib vabandusi, pole ikka julge ja halastamatult vihane".
Eelnev lõik on selle kohta, kuidas ma ikka ei suuda mõista, mismoodi loole, mida isegi karm testlugeja-kriitik hindas kui "head lugu" pole üldse tulnud tagasisidet: "Jaa, me meelsasti avaldaks selle."

Nagu kultuuriajakirjad ikka: kui spetsiaalselt tagasidet ei küsi, enamasti nad ei ütlegi midagi. 

Aga noh - kuivõrd ma muigan oma ahastuste üle, võin panna ka temaatiliselt ülipateetilise loo oma hirmsatest noorusastatest.

Elu mõte

Kas ma olen seda varem ka avastanud?

Vist mitte.
S.t. olen märganud juba üüratult ammu, kuidas mu reaktsioonid kiitmisele on ebaproportsionaalsed. Olen isegi hiljuti tuvastanud enda kui selge fawn-tüübi. 
Aga ma ei ole enda arust mitte kunagi pannud sõnadesse - isegi mõtetesse - et ma elangi selleks, et teenida ära teistepoolset hästimõtlemist. 
Jaa-jaa, ma TEAN, et see ei ole üldse kasulik mõtteviis, ega ma loll ei ole. 
Ei, ma ÜLDSE ei taha seda maha müüa kui kasulikku, olge nüüd.
Aga ega ma valetada ka taha, kui teisiti saab.
Avastasin ja tahan jagada. 

Mul ei ole mitte ühtegi tegevust - mitte ühtegi! - mille tegemine ise mind oluliselt rõõmsaks teeks.
On tegevused, mis on ok. 

Kirjutamine
Lugemine
Ujumine
Kõndimine
Tantsimine
Söögitegemine
Vbla mõni veel.

Aga kirjutamise eest kiita saada? Magusam kui kirjutamine ise. 
Ma tegin hästi, mu eksistentsil on mõte, ma oskan midagi teistele meeldivalt teha.
Või kui palju inimesi loeb. Kohe üle poole tuhande. Paljude hulgas loomulikult on neid, kellele väga meeldib ja neid, kellele üldse ei meeldi, aga kui ma juba pihutäie armastust saan, ka kärutäis rahulolematust ei koti. Ma ei kirjutanudki teile, dohh!

Enda poolt loetust ma kirjutan viimased 10 aastat juba lugemismulje kuskile ja siis meelisklen, kui seda laigitakse, kommenteeritakse, või kui vähemalt palju lugejaid on.
Viimasel ajal olen hakanud tripeldama. Kleebin sama mulje kolme kohta. Loetagu! Nähku inimesed mu sõnu, mõjutagu need neid kuidagi!
Kui keegi aastate pärast mäletab, olen umbevaimustuses: sulle läks nii palju korda, et ikka mäletad mu ammust Loterii-postitust?

Ujumine meeldib mulle küll. Käin suvel päris palju ujumas. Aga kui Poeglapsega mõne kuu eest, kui arutasime, mis spordialu ma sellise sandina, nagu olen, peale jooksmise, kõndmise ja jõuharjutuste veel teha võiksin, ütlesin ma: "No ma olen suht hea ujuja vist ..."
Tema noogutas seepeale ägedalt: "Jaa! Sa oled väga hea ujuja, kuidas ma selle unustasin!" Mispeale ma ulpisin õnnejärvekeses ja hm, kes nüüd küll ujumas käib? Mina v?

Süüa teha on tore, aga tegelikult tasub see päriselt ära, kui kellelegi teisele maitseb toit, mille tegin. Kui maitseb mulle endale väga, aga Poeglaps teist taldrikutäit ei võta ja teeb järgmiseks söögikorraks endale võileibu, ma küll ütlen, et see on ok, jääb mulle rohkem, ent tegelt on see enda lohutamine.
Ma panen tähele, kui juurde ei võeta, ja mällu, et ahah, sellele inimesele see toit ei maitsenud, talle ma seda rohkem ei tee. Me sööme kodus pea eranditult Poeglapsele maitsenud toite. Teisi roogi valmistan, kui teda kodus ei ole või ka juhul, kui on kellelegi kolmandale teha.

Tantsimisega on veel eriti keeruline. Mulle meeldib küll, kui mulle öeldakse, et ma tantsin hästi - aga seda on öeldud mulle ainult nende poolt, kes näevad mind üksi tantsimas. Ja siis ka mitte väga palju. Üsna palju, aga kui ma aknapeegelduselt end tantsimas näen, tundub, et võiks rohkem.
Aga ma ei tantsi enam paaristantse. S.t. ega mulle ei meeldi see ka - kogu aeg mõelda, kas ma teen nüüd õigesti, kas astun õigele poole, proovida mitte teise jalgade otsa koperdada vms. Rongimehele veel ütlesin (meie üliüürikese suhte ajal), et mulle meeldiks, kui ta mind tantsukursustele viiks, sest lootsin, et kui reeglid sisse harjutada, suudan mingit sisemist tuld ka ettenähtud liikumise raames tunda ja väljendada. 
Peale Rongi olen täielikult maha matnud idee, et mulle kellegi teise juhatatud ja õpetatud tantsimine kuidagi endale meeldida võiks ja/või väljastpoolt head tagasisidet tooks. 
Ma ei hakka kunagi olema hea tantsija tähenduses "tantsib hästi kellegi teise loodud tantse" või "oo, milline koordinatsioon ja painduvas".
Ehk phmt tantsin ma tõesti ainult enda jaoks. 
Mis ei tähenda, et ma ikkagi ei loodaks iga kord, kui kellegi tuttava silme all tantsin, et talle võiks ju meeldida, ta võiks ju kiita.

Kõnnin ja ujun, jalutan koera ja mängin civi, loen, küpsetan küpsiseid, tantsin, pesen nõusid, võtan tolmu, teen hakklihakastet, laon kaarte ja kirjutan võrgupäevikut, sest noh. Korralikul inimesel peab elu olema ja kõik see on suht meeldiv ikkagi, onjo.
Pealegi koer rõõmustab, kui ta jalutama viiakse, ja siis mina rõõmustan tema rõõmu peale ja great success.  

Rõõmu teha, ooh!

Aga phmt - ja nii on ja on ja on olnud tagasi vaadates teismeeani välja (lapsena meeldisid tegevused mulle TÕESTI) - on kõik need toimingud ajatapmine. Aeg tuleb ära tappa selleks, et mingil hetkel aja ära möödudes ütleb keegi tore mulle hästi. Kas kirjutiste või välise ilu või tehtud toidu või särava esinemise või hästivalitud kingade või huvitavate mõtete või tema kogemusi valideeriva võrgupäevikuposti või headuse või julguse või millegi muu kohta, mis päriselt on.
Nende hetkede nimel ma eksisteerin. Need on mu elu mõte. Kui ma end tapsin, siis tegelikult oli taustal: olen nii hea kui suudan, ja ikka keegi ei kiida mind, ei pea mind tähtsaks ega oluliseks. MIKS üldse vaeva näha?!

Jah, on tähthetki, mis ei sisaldanud teistepoolset kiitmist või muidu soojuse ja vaimustuse ilmutamist, ka täiskasvanuea elus olnud. Selliseid, kus omaenese vaimustusest piisab. 
Neid on olnud umbes 16. 
Okok, loen kokku, ei anna teile umbkaudset numbrit. 

Nii.
Võtsin kõik need maha, kus vaimustusin sellest, et mul oli hea kastmes "teistele ka meeldis" või "keegi oli minu vastu lahke."
Sain 6 tähthetke. 

Ma olen 46 aastat vana.

Lapsena oli tähthetki tegelikult palju. Mängude ja raamatutega niimoodi kaasaminek, et mitte miski muu ei loe ega tule meeldegi, oli minu normaalsus. 
See kadus ära.
Mulle meeldisid veel kaua raamatud, lauamängud, rollimängud, filmid (jaa, mu elus oli kunagi ammu päris palju filme ja sarju), aga mida aeg edasi, seda vähem elasin eeskätt mängumaailmas ja mujal loksusin, et kulutada ära aeg järgmise raamatu-mängu-filmini. Tekkis hoopis tunne, et peaks nagu ... ise ... elama. 
Mitte "ma mõtlesin, et peaksin, kuigi tegelikult poleks tahtnud", vaid "Noh, noh?! Jõudsin ära oodata aja, mil ma ei ole enam väike, palun, nüüd peaks ju heaks minema?!"
Ma ju vihkasin oma elu, sest ma olin laps ja ei saanud hakkama kõige sellega, mida oodati? Saan suureks, mul on omaenda võima ja vägi ja kõik need mittehakkamasamise ahastused on läbi. Nüüd hakatakse minust aina vaimustuma! 

Ainult ei olnud nii. Üldse polnud: saan suureks, hakkab hea.
Elamisega kaasnes ikkagi pidev valu, et läheb valesti. Ma ei oska õigesti. Teen, mis ma teen, miski ei ole loogiline - see, kui palju ma vaeva nägin või mida ise tulemusest arvasin, et omanud mitte mingit tähtsust küsimuses, kas õpetajale või eakaaslastele meeldib. Täiesti suvaliselt käis kiitasaamine ja laitasaamine. Võisin saada kiita, kui nägin vaeva. Võisin saada avalikult naeruvääristatud. ("Ei pea mitte istuma sõnaraamatuga, vaid rääkima prantsuse keelt!") Võisin saada kiita mingi ainult enda rõõmuks tehtud asja eest (mu esimene poolik romaan tõi kaasa mu esimese teatriarvustuse kuskil lehes: "Oo, selle ma näen küll ära, et see inimene oskab kirjutada!") Üks koolikirjand. ("Sa valdad proosat. See on suur anne.") Võisin saada laita. Teine koolikirjand. ("Ma mõtlesin ja mõtlesin, et kuidas ma hindan. Lõpuks panin kolme. Mingi loogika võiks ikka olla." See oli unenäokirjeldus.)
Mingit loogikat ei olnud, inimeste reaktsioonid täiesti suvalised.
Kui te arvate, et mu järeldus oli: "Ei tasu teiste arvamusest hoolida," arvate küll valesti. Või noh, ma muidugi ütlesin endale seda 7000 korda. Aga reaalsuses sain: "Elu on võimatu ära lahendada. Ei saa iial teada, millal hästi läheb ja kiidetakse. Nii et elu elamise pingutus võibki mitte ponnistust väärt olla. Päriselt ka." 
Õiged inimesed ju elavad elu innukalt ja hästi? 

Ok, kuni mul head elu ei ole, teesklen nagu oleks. Teen neid asju, mida inimesed teevad ja mingil hetkel hakkab ju hea? Pingutan, üritan, teesklen, otsin, mingil hetkel libastun ju sellele, et hea on?!

Hämmastav, aga oligi üks valdkond, kus tõesti töötas nii. 
Saada laps ja siis veel teine oli taevas. Ometi, ometi, ometi olen ma nagu peab, nagu raamatutes kirjutatakse ja filmides näidatakse. Ma tean, mida tähendab õnn. Ma tean, kes ma olen. Ma olen hea..
Ei, ma ei olnud ideaalne vanem, kes iial ei tee ühtegi viga. 
Jaa, see veatu maailm, kus mul ei olnud vaja, et keegi mind kiidaks, kestis ainult umbes poolteist aastat kummagi lapsega.
Aga ma teadsin nende nägusid vaadates, et olen millekski hea. Ma teadsin neile mõeldes, et olen kellegi jaoks kõige parem. 
Imeline. 
Nendes tingimustes, mis mul olid, olin ma tõesti imeline ema ja ma olin tõesti õnnelik.   

Selle kiitmine, mida ei ole olemas, mulle, muide, ei meeldi. Nt keegi kunagi kirjutas "Kuigi sa proovid olla hea" kohta, et ega autor õnneks mingi feminist ole, hoopis õrn ja romantiline. 
Ei ... olnud tore tunne. 

Aga üldiselt: kui hästi öeldakse, ma elan. Siis on hea. Selle nimel kõik. 
Või kui inimene läheb õnnelikuks, kui mind näeb. Ohhh!
Kui ma olen kasvõi meeles peetud, on tegelt ka juba hästi. Rääkige mind taga, ükskõik kui halvasti. Sest kui teised mind märkavad, olen ma olemas. Kui nad veel hästi ka ütlevad, tajun, et kellelgi on tore, et ma olemas olen.
Ja see ongi elu, see on mu olemasolu põhjus.
Et elatakse endale? Mulle endale peaks meeldima mingi asi niivõrd, et isegi kui keegi kunagi ei ütleks head sõna selle kohta, ikka ma tahaks teha?
... ... ... 
Ei, muidugi. Mulle meeldib ujuda. Tore. Mulle meeldib kirjutada. Tore. Tantsida. 

Et ma elaksingi selleks, et ujuma saada vahepeal? Või et kogu nauding, mida ma kirjutamisest saan, olekski kogu nauding? 
Tähendab. 
Kui idee on, et keegi ei ütle mulle enam kunagi hästi ega vaimustu minu kohalolust, palun, las ma suren kohe.
Pole mingit mõtet.
Kui ei kiideta, on minus valu, mis üha kasvab, kuni seda uue kiitusega taas maha ei võeta. Ilma kiituseta on valu.
Paneme siia pilti sõbrad (neid on läbi aegade mitu olnud), kes ei taha küsimise peale hästi öelda. 
Mul on valu. Arvan, et sõber ju tahab, et ei oleks. Ütlen talle, et öelgu mulle hästi, sest ma ju tean, et see aitaks. 
Ja ta ei ütle. Halvemal juhul saan pahandada, et miks ma üldse küsisin. 

Miks ma üldse ...

No ja seks. 
Võttis seitsesada aastat aega umbes, kuni  tuvastasin, et seks on absoluutselt imeline inimesega, kellest ma usun, et ta mind imetleb ja armastab ja tahab jne. Ok, ilmselt on tähtsad ka mingid muud kriteeriumid, sest kahtlemata on mul minust vaimustunud inimestega ka oluliselt viletsat seksi olnud, aga mul ei ole ükskõik kui osava suvalisega KUNAGI isegi natuke head seksi olnud.
Tegelikult on mul täpselt 0 huvi seksida inimesega, kellele võib küll seks meeldida, aga mina olen talle ebaoluline. Mingi naine, suht kepikas, lähme. 
Vbla 0 on liiga hästi öeldud. Miinus 17 huvi kohe.
Puhh, ei, mitte kunagi. 

Taha mind, mind, MIND, nii et sa tead, kes ma olen. Taha mind, inimest, mitte fassaadi!

Mõtle must hästi ütle mulle hästi, ma ju olen hea, ma ju olen väärt, ütle mulle hästi, ma ju olen seda väärt ...

Elu mõte. 
Kusjuures, onjo, ega mulle ei meeldi, et see mu elu mõte on. Aga näen ju, kuidas "Teistmoodi tavaline" ei saagi palju tähelepanu, EKL ei andnud mulle sel aastal stipendiumi, see inimene ei jaksa mind kiita, ükskõik, mis ma teen, ma samas teen lootusrikkalt kõiki asju, mille eest kunagi olen kiita saanud, sest äkki, äkki ... Keegi ei taha mu asju avaldada, keegi ei ütle, et tee veel, nii hea ...
... ja midagi ei ole halvasti. Kõik on tegelt hästi. 
Aga ei kiideta. Ei osutata kaudset kiitust (mida alati on "me tahame su kirjutisi avaldada").
Ja ma suren seesmiselt. 
Las ma lihtsalt lakkan olemast, nii palju kergem oleks.
Lähen nüüd poodi, lootes, et eelmise posti stastistika ütleb mulle peale käimist, et keegi on veel lugenud. Jah, poodi on nagunii vaja minna. Aga ma ei avalda sedasinast, sest äkki keegi loeb veel eelmist ka.

P.S. ei, mul tõesti ei oleks mingit abi terapeudist, kes ütleks, et ole ise enda üle uhke, armasta ise ennast, sellest piisab.  
Ma tean, et peaks. Aga ei suuda.