Kas ma olen seda varem ka avastanud?
Vist mitte.
S.t. olen märganud juba üüratult ammu, kuidas mu reaktsioonid kiitmisele on ebaproportsionaalsed. Olen isegi hiljuti tuvastanud enda kui selge fawn-tüübi.
Aga ma ei ole enda arust mitte kunagi pannud sõnadesse - isegi mõtetesse - et ma elangi selleks, et teenida ära teistepoolset hästimõtlemist.
Jaa-jaa, ma TEAN, et see ei ole üldse kasulik mõtteviis, ega ma loll ei ole.
Ei, ma ÜLDSE ei taha seda maha müüa kui kasulikku, olgu nüüd.
Aga ega ma valetada ka taha, kui teisiti saab.
Avastasin ja tahan jagada.
Mul ei ole mitte ühtegi tegevust - mitte ühtegi! - mille tegemine ise mind oluliselt rõõmsaks teeks.
On tegevused, mis on ok.
Kirjutamine
Lugemine
Ujumine
Kõndimine
Tantsimine
Söögitegemine
Vbla mõni veel.
Aga kirjutamise eest kiita saada? Magusam kui kirjutamine ise.
Ma tegin hästi, mu eksistentsil on mõte, ma oskan midagi teistele meeldivalt teha.
Või kui palju inimesi loeb. Kohe üle poole tuhande. Paljude hulgas loomulikult on neid, kellele väga meeldib ja neid, kellele üldse ei meeldi, aga kui ma juba pihutäie armastust saan, ka kärutäis rahulolematust ei koti. Ma ei kirjutanudki teile, dohh!
Enda poolt loetust ma kirjutan viimased 10 aastat juba lugemismulje kuskile ja siis meelisklen, kui seda laigitakse, kommenteeritakse, või kui vähemalt palju lugejaid on.
Viimasel ajal olen hakanud tripeldama. Kleebin sama mulje kolme kohta. Loetagu! Nähku inimesed mu sõnu, mõjutagu need neid kuidagi!
Kui keegi aastate pärast mäletab, olen umbevaimustuses: sulle läks nii palju korda, et ikka mäletad mu ammust Loterii-postitust?
Ujumine meeldib mulle küll. Käin suvel päris palju ujumas. Aga kui Poeglapsega mõne kuu eest, kui arutasime, mis spordialu ma sellise sandina, nagu olen, peale jooksmise, kõndmise ja jõuharjutuste veel teha võiksin, ütlesin ma: "No ma olen suht hea ujuja vist ..."
Tema noogutas seepeale ägedalt: "Jaa! Sa oled väga hea ujuja, kuidas ma selle unustasin!" Mispeale ma ulpisin õnnejärvekeses ja hm, kes nüüd küll ujumas käib? Mina v?
Süüa teha on tore, aga tegelikult tasub see päriselt ära, kui kellelegi teisele maitseb toit, mille ma tegin. Kui maitseb mulle endale väga, aga Poeglaps teist taldrikutäit ei võta ja teeb järgmiseks söögikorraks endale võileibu, ma küll ütlen, et see on ok, jääb mulle rohkem, ent tegelt on see enda lohutamine.
Ma panen tähele, kui juurde ei võeta, ja mällu, et ahah, sellele inimesele see toit ei maitsenud, talle ma seda rohkem ei tee. Me sööme kodus pea eranditult Poeglapsele maitsenud toite. Teisi roogi valmistan, kui teda kodus ei ole või ka juhul, kui on kellelegi kolmandale teha.
Tantsimisega on veel eriti keeruline. Mulle meeldib küll, kui mulle öeldakse, et ma tantsin hästi - aga seda on öeldud mulle ainult nende poolt, kes näevad mind üksi tantsimas. Ja siis ka mitte väga palju. Üsna palju, aga kui ma aknapeegelduselt end tantsimas näen, tundub, et võiks rohkem.
Aga ma ei tantsi enam paaristantse. S.t. ega mulle ei meeldi see ka - kogu aeg mõelda, kas ma teen nüüd õigesti, kas astun õigele poole, proovida mitte teise jalgade otsa koperdada vms. Rongimehele veel ütlesin (meie üliüürikese suhte ajal), et mulle meeldiks, kui ta mind tantsukursustele viiks, sest lootsin, et kui reeglid sisse harjutada, suudan mingit sisemist tuld ka ettenähtud liikumise raames tunda ja väljendada.
Peale Rongi olen täielikult maha matnud idee, et mulle kellegi teise juhatatud ja õpetatud tantsimine kuidagi endale meeldida võiks ja/või väljastpoolt head tagasisidet tooks.
Ma ei hakka kunagi olema hea tantsija tähenduses "tantsib hästi kellegi teise loodud tantse" või "oo, milline koordinatsioon ja painduvas".
Ehk phmt tantsin ma tõesti ainult enda jaoks.
Mis ei tähenda, et ma ikkagi ei loodaks iga kord, kui kellegi tuttava silme all tantsin, et talle võiks ju meeldida, ta võiks ju kiita.
Kõnnin ja ujun, jalutan koera ja mängin civi, loen, küpsetan küpsiseid, tantsin, pesen nõusid, võtan tolmu, teen hakklihakastet, laon kaarte ja kirjutan võrgupäevikut, sest noh. Korralikul inimesel peab elu olema ja kõik see on suht meeldiv ikkagi, onjo.
Pealegi koer rõõmustab, kui ta jalutama viiakse, ja siis mina rõõmustan tema rõõmu peale ja great success.
Rõõmu teha, ooh!
Aga phmt - ja nii on ja on ja on olnud tagasi vaadates teismeeani välja (lapsena meeldisid tegevused mulle TÕESTI) - on kõik need toimingud ajatapmine. Aeg tuleb ära tappa selleks, et mingil hetkel aja ära möödudes ütleb keegi tore mulle hästi. Kas kirjutiste või välise ilu või tehtud toidu või särava esinemise või hästivalitud kingade või huvitavate mõtete või tema kogemusi valideeriva võrgupäevikuposti või headuse või julguse või millegi muu kohta, mis päriselt on.
Nende hetkede nimel ma eksisteerin. Need on mu elu mõte. Kui ma end tapsin, siis tegelikult oli taustal: olen nii hea kui suudan, ja ikka keegi ei kiida mind, ei pea mind tähtsaks ega oluliseks. MIKS üldse vaeva näha?!
Jah, on tähthetki, mis ei sisaldanud teistepoolset kiitmist või muidu soojuse ja vaimustuse ilmutamist, ka täiskasvanuea elus olnud. Selliseid, kus omaenese vaimustusest piisab.
Neid on olnud umbes 16.
Okok, loen kokku, ei anna teile umbkaudset numbrit.
Nii.
Võtsin kõik need maha, kus vaimustusin sellest, et mul oli hea kastmes "teistele ka meeldis" või "keegi oli minu vastu lahke."
Sain 6 tähthetke.
Ma olen 46 aastat vana.
Lapsena oli tähthetki tegelikult palju. Mängude ja raamatutega niimoodi kaasaminek, et mitte miski muu ei loe ega tule meeldegi, oli minu normaalsus.
See kadus ära.
Mulle meeldisid veel kaua raamatud, lauamängud, rollimängud, filmid (jaa, mu elus oli kunagi ammu päris palju filme ja sarju), aga mida aeg edasi, seda vähem elasin eeskätt mängumaailmas ja mujal loksusin, et kulutada ära aeg järgmise raamatu-mängu-filmini. Tekkis hoopis tunne, et peaks nagu ... ise ... elama.
Mitte "ma mõtlesin, et peaksin, kuigi tegelikult poleks tahtnud", vaid "Noh, noh?! Jõudsin ära oodata aja, mil ma ei ole enam väike, palun, nüüd peaks ju heaks minema?!"
Ma ju vihkasin oma elu, sest ma olin laps ja ei saanud hakkama kõige sellega, mida oodati? Saan suureks, mul on omaenda võima ja vägi ja kõik need mittehakkamasamise ahastused on läbi. Nüüd hakatakse minust aina vaimustuma!
Ainult ei olnud nii. Üldse polnud: saan suureks, hakkab hea.
Elamisega kaasnes ikkagi pidev valu, et läheb valesti. Ma ei oska õigesti. Teen, mis ma teen, miski ei ole loogiline - see, kui palju ma vaeva nägin või mida ise tulemusest arvasin, et omanud mitte mingit tähtsust küsimuses, kas õpetajale või eakaaslastele meeldib. Täiesti suvaliselt käis kiitasaamine ja laitasaamine. Võisin saada kiita, kui nägin vaeva. Võisin saada avalikult naeruvääristatud. ("Ei pea mitte istuma sõnaraamatuga, vaid rääkima prantsuse keelt!") Võisin saada kiita mingi ainult enda rõõmuks tehtud asja eest (mu esimene poolik romaan tõi kaasa mu esimese teatriarvustuse kuskil lehes: "Oo, selle ma näen küll ära, et see inimene oskab kirjutada!") Üks koolikirjand. ("Sa valdad proosat. See on suur anne.") Võisin saada laita. Teine koolikirjand. ("Ma mõtlesin ja mõtlesin, et kuidas ma hindan. Lõpuks panin kolme. Mingi loogika võiks ikka olla." See oli unenäokirjeldus.)
Mingit loogikat ei olnud, inimeste reaktsioonid täiesti suvalised.
Kui te arvate, et mu järeldus oli: "Ei tasu teiste arvamusest hoolida," arvate küll valesti. Või noh, ma muidugi ütlesin endale sedaa 7000 korda. Aga reaalsuses sain: "Elu on võimatu ära lahendada. Ei saa iial teada, millal hästi läheb ja kiidetakse. Nii et elu elamise pingutus võibki mitte ponnistust väärt olla. Päriselt ka."
Õiged inimesed ju elavad elu innukalt ja hästi?
Ok, kuni mul head elu ei ole, teesklen nagu oleks. Teen neid asju, mida inimesed teevad ja mingil hetkel hakab ju hea? Pingutan, üritan, teesklen, otsin, mingil hetkel libastun ju sellele, et hea on?!
Hämmastav, aga oligi üks valdkond, kus tõesti töötas nii.
Saada laps ja siis veel teine oli taevas. Ometi, ometi, ometi olen ma nagu peab, nagu raamatutes kirjutatakse ja filmides näidatakse. Ma tean, mida tähendab õnn. Ma tean, kes ma olen. Ma olen hea..
Ei, ma ei olnud ideaalne vanem, kes iial ei tee ühtegi viga.
Jaa, see veatu maailm, kus mul ei olnud vaja, et keegi mind kiidaks, kestis ainult umbes poolteist aastat kummagi lapsega.
Aga ma teadsin nende nägusid vaadates, et olen millekski hea. Ma teadsin neile mõeldes, et olen kellegi jaoks kõige parem.
Imeline.
Nendes tingimustes, mis mul olid, olin ma tõesti imeline ema ja ma olin tõesti õnnelik.
Selle kiitmine, mida ei ole olemas, mulle, muide, ei meeldi. Nt keegi kunagi kirjutas "Kuigi sa proovid olla hea" kohta, et ega autor õnneks mingi feminist ole, hoopis õrn ja romantiline.
Ei ... olnud tore tunne.
Aga üldiselt: kui hästi öeldakse, ma elan. Siis on hea. Selle nimel kõik.
Või kui inimene läheb õnnelikuks, kui mind näeb. Ohhh!
Kui ma olen kasvõi meeles peetud, on tegelt ka juba hästi. Rääkige mind taga, ükskõik kui halvasti. Sest kui teised mind märkavad, olen ma olemas. Kui nad veel hästi ka ütlevad, tajun, et kellelgi on tore, et ma olemas olen.
Ja see ongi elu, see on mu olemasolu põhjus.
Et elatakse endale? Mulle endale peaks meeldima mingi asi niivõrd, et isegi kui keegi kunagi ei ütleks head sõna selle kohta, ikka ma tahaks teha?
... ... ...
Ei, muidugi. Mulle meeldib ujuda. Tore. Mulle meeldib kirjutada. Tore. Tantsida.
Et ma elaksingi selleks, et ujuma saada vahepeal? Või et kogu nauding, mida ma kirjutamisest saan, olekski kogu nauding?
Tähendab.
Kui idee on, et keegi ei ütle mulle enam kunagi hästi ega vaimustu minu kohalolust, palun, las ma suren kohe.
Pole mingit mõtet.
Kui ei kiideta, on minus valu, mis üha kasvab, kuni seda uue kiitusega taas maha ei võeta. Ilma kiituseta on valu.
Paneme siia pilti sõbrad (neid on läbi aegade mitu olnud), kes ei taha küsimise peale hästi öelda.
Mul on valu. Arvan, et sõber ju tahab, et ei oleks. Ütlen talle, et öelgu mulle hästi, sest ma ju tean, et see aitaks.
Ja ta ei ütle. Halvemal juhul saan pahandada, et miks ma üldse küsisin.
Miks ma üldse ...
No ja seks.
Võttis seitsesada aastat aega umbes, kuni tuvastasin, et seks on absoluutselt imeline inimesega, kellest ma usun, et ta mind imetleb ja armastab ja tahab jne. Ok, ilmselt on tähtsad ka mingid muud kriteeriumid, sest kahtlemata on mul minust vaimustunud inimestega ka oluliselt viletsat seksi olnud, aga mul ei ole ükskõik kui osava suvalisega KUNAGI isegi natuke head seksi olnud.
Tegelikult on mul täpselt 0 huvi seksida inimesega, kellele võib küll seks meeldida, aga mina olen talle ebaoluline. Mingi naine, suht kepikas, lähme.
Vbla 0 on liiga hästi öeldud. Miinus 17 huvi kohe.
Puhh, ei, mitte kunagi.
Taha mind, mind, MIND, nii et sa tead, kes ma olen. Taha mind, inimest, mitte fassaadi!
Mõtle must hästi ütle mulle hästi, ma ju olen hea, ma ju olen väärt, ütle mulle hästi, ma ju olen seda väärt ...
Elu mõte.
Kusjuures, onjo, ega mulle ei meeldi, et see mu elu mõte on. Aga näen ju, kuidas "Teistmoodi tavaline" ei saagi palju tähelepanu, EKL ei andnud mulle sel aastal stipendiumi, see inimene ei jaksa mind kiita, ükskõik, mis ma teen, ma samas teen lootusrikkalt kõiki asju, mille eest kunagi olen kiita saanud, sest äkki, äkki ... Keegi ei taha mu asju avaldada, keegi ei ütle, et tee veel, nii hea ...
... ja midagi ei ole halvasti. Kõik on tegelt hästi.
Aga ei kiideta.
Ja ma suren seesmiselt.
Las ma lihtsalt lakkan olemast, nii palju kergem oleks.
Lähen nüüd poodi, lootes, et eelmise posti stastistika ütleb mulle peale käimist, et keegi on veel lugenud. Jah, poodi on nagunii vaja minna. Aga ma ei avalda sedasinast, sest äkki keegi loeb veel eelmist ka.
P.S. ei, mul tõesti ei oleks mingit abi terapeudist, kes ütleks, et ole ise enda üle uhke, armasta ise ennast, sellest piisab.
Ma tean, et peaks. Aga ei suuda.
