Augutäide

Mitte keegi ei kirjuta oma võrgupäevikutesse ja ma ei taha ikka veel eriti tööd teha. 
Tähendab, saan aru: olen väga väsinud. Niivõrd, et isegi kohe kohal tähtajaga tõlketöö (ei, muidugi mulle ei maksta selle eest) ei motiveeri. Parem kirjutan oma uut romaani isegi. Mis on KA töö, aga seda teen meelsamini, sest sellega ei põle, eksole. Kui ei pea, on kohe parem teha.

Võrgupäevikusse ei pea ma midagi kirjutama. Mitte kunagi. Puhas lõbuasi. Nii et siia ma kirjutan kergel meelel.

ATH motiveerub, kui tähtaeg kukil, sest siis on töö korraga võitlus ajaga, ja see on põnev?
Ma olen ilmselt liiga autist ses osas. Ma ei taha teha, kui peab. 
Teen ikka, aga ei taha. 
Loen hoopis Silmarillionifännfiktsiooni, mis on 452 000+ SÕNA (mitte tähemärki) ja hirmus hea.
Selle autoriga läksin kogemata kommentaarides juba tülli. Aga mis siis. Meistritöö. Kirjutan ikka imetlevaid kommentaare. 
Ilmselt ta nördis minu pihta, kui kirjutasin, et mu armsam on nagu tema Fëanáro ja mina nagu tema Ñolofinwë.
Et eriti kõrgelt mõtlen endast. Aga no - nii on. 
Armsam on absoluutselt briljantne. Mina olen - ka briljantne, aga teistmoodi. 
Muidugi patrasin kommentaaris kõik ette.
Tagasihoidlikkusest olen ammu välja kasvanud.
Seepeale ta tegelikult ei öelnud midagi. Ent kui ma ühes peatüks arvasin, et imeline töö, aga selle pisiasja võiks paremaks teha, ta vastas nii raevukalt, et lausa ehmusin. Vabandasin, ütlesin uuesti, et imetlusväärne töö, ja sestsaati pole ta jälle ühelegi kommentaarile vastanud. Arvestades, et ta varem kinnitas, et vastab kõigile ... 
Mhmh, tõlgendan. 
Tõlgendan kõike.

Krt, tõesti peaks tõlkima hakkama ...

Ühe ATH-tüüpilise asja ma siiski tegin. 
Sügasin koera. Tal olid saba pool paglad. Täidza paklaz kudzu. 
Mõtlesin, et lõikan mõned maha. 
Tulemus: 

Peaks olema, onjo, selline:

Läksin paklade mahalõikamisega hoogu ja kui märkasin ning saba juba nagunii närune välja nägi, mis siin enam hoida.
Tõsi, rääkisin pärast kääritööd nukralt Totorole, kuidas niipea keegi teda enam ilusaks koeraks ei nimeta, aga tutkit. Käisime poes ja tuli ära.
Ema umbes aastase lapsega kiitis kohe pikalt: "Vaata, kui ilus kutsu. Nii ilus. Oo!"

Oeh. Tõlkisin pisikese lõigu, mispeale tundsin end sellise töökangelasena, et lubasin endal lahkelt vahetada ära voodipesu, võtta kaks ruumi tolmuimejaga puhtaks, pesta ära kraanikausitäie nõusid ja nüüd mõtlen, et võiks aknaid ka pesta. Suure tee ääres elamine kõntsab nad paari kuuga korralikult ära ju.

Aga nii lahkeks endaga ikka ei saa minna. 
/ohe
Pean veel ühe lõigu tõlkima enne.