Selle aasta esimene korralik

Kuna ma ei taha enam ühtegi tööd teha - isegi mitte täiesti lihtsaid ja toredaid - räägin teile loo, kuidas ma eile ujumas käisin. 
Et võiks minna ujuma, ei olnud uus mõte. Millalgi eelmisel nädalal läksin allikajärve sisse (jube mudane oli, iu), ujusin neli tõmmet, otsustasin, et liiga külm, ujusin neli tõmmet tagasi ja sikutasin enda natuke vähem mudases kohas põõsaraage abiks võttes kaldale. 

Eilr oli nii soe ja mõnus ilm, vesi on kindlasti soojem ka. Jalutasin koeraga, võtsin päikest ja mõtlesin, et aga tõsiselt. 
Vast see järv ikka ongi eriti külm? Prooviks jões?

Selle tee äärest, mis lookleb piki jõge ja kus koeraga jalutasin, viib paar rada jõeni välja. 
Proovisin neist ühte Keilast üsna kaugel.
Jõudsin peaaegu jõeni. Vaatasin raja lõppu ja jõekallast. Vaatasin veel. Vaatasin kohe tükk aega. 
Otsustasin, et saaksin oma paljaste jalgadega võibolla neist nõgestest isegi läbi, et vette pääseda. Aga neist pärast kinni haarata, et end kaldale vedada võib osutuda liiga suurt eneseületust nõudvaks.
Otsime parem järgmise koha.

Teine koht läbi väikese männituka ei olnud üldse nõgesene. Kohe mitte natukenegi. Kallas paistis küll sama järsk, aga kui nõgeseid pole, küllap ma ikka välja saan. 
Meenus kord mõned aastad tagasi, kui pärast pööraseid äikesevihmu ei saanud ma kiiresti voolavast jõest välja ja pidin pärast mitusada (olgu, võibolla nt 300) meetrit tagasi kõndima. Aga see mälestus ei olnud väga hirmus. Lõpuks sain ju välja?! Ja teekond sinna, kus sain uuesti vette minna ja elu eest jõudu kokku võttes parasjagu teisel pool jõge allavoolu asuvate rõivaste juurde ujuda, polnud üle mõistuse pikk.
Kuigi paljajalu läbida siiski ebamugav.
Noh, kui ma juba vees olen, vaatab, kuidas välja saan. 

Võtsin riided seljast, istusin kaldale ja hakkasin end vette libistama.
Totoro läks veidi sahmi. Ta peab peaaegu püstloodis kaldast alla saama, et koos minuga ujuma tulla!
Kõhkles kaks hetke, aga tormas siis mööda mudast kaldajärsakut alla ja oligi vees. 
Mina olin libistamise ajal taibanud, et altpoolt vaadates on see järsak nii kõrge, et siit ei SAA välja. Niisiis rabasin poole libistamise pealt kinni männijuurikast, mis kasvas mugavalthaaratava sangana märjast liivast välja.
Jalad jõudsid vette ning ma rippusin istuvas asendis juurika küljes, vool lükkas keha viltu ja vaadates sealsamas hoolega ujuvat Totorot taipasin, et kaldaäärne põhi ka väga madal pole vist. 
Hea asi kogu loo juures oli, et vesi tõesti ei olnud väga külm. Mitte just soe, aga selline, et poole keha vees püsimine ei tundunud aktiivselt ebamugav, küll. 

Olgu. Esmalt on tarvis end teistpidi pöörata. See ei tohiks väga raske olla. 
Ei olnudki. 
Aga kuidas nüüd edasi? Proovisin jalaga, kas leian põhja, ja oi. See oligi sealsamas! Jalg läks vaevalt üle põlve vette.
Totoro jalad küll põhja ei ulatu, aga mul endal oli igatahes kindlam tunne, et kindel maa jalge all. Seisin näoga kalda poole ja olin rahul. 
Minu kõrval tuvatas Totsik, et ma tõesti seisan põhjas, hoides kätega juurikast kinni. Seepeale tegi ta põhimõtteliselt sama - seisis kahel tagumisel jalal, esijalad kaldal. Kuigi ega temagi üles ei saanud, oli tal nüüd kindlus sees, et ta ei upu. 
Kõik oli hästi. Vinnasin end ülespoole, toetasin kõrgema jala varbad mudasele libedale väga kaldus pinnale ja otsisin, kust teise käega kinni haarata.
Seal ei olnud mitte midagi. 
Olgu, natuke rohtu ja üks võilillepuhmas. (Ilma õiteta.) Proovisin, sest no parem ikka kui paljas vesi. 
Ma olen ikkagi 80+ kilo naiseilu (miks ma jälle vähem kui 85 kaalun, räägin üks teine kord vbla. Phmt "mis mõttes mu põlv valutab??? NO HEA KÜLL, EKS MA SIIS VÕTAN KAALUS ALLA!") ja ühel võilillepuhmal ei ole mingit lootust, kui ma end selle abil üles vedada üritan.
Jestas. 
Totoro liikus mõne meetri paremale, kus kallas veidi leebem, ja rabeles end üles.
Vaatas nüüd minu poole alla. Ootavalt.
Aga mina ei tahtnud kõrvale minna, sest seal pole seda toredat juurikat ka ja ... 
Oot. Tore juurikas! Ma saan ju jala sellele toetada, nii et varbaalune kõlbab ka tõukamiseks, mitte ainult hädapäraseks toetumiseks! 
Mõeldud-tehtud. 
Jess!
Ma olin kaldal!

Panin riided jälle selga, kõndisin läbi männisalu terviserajale tagasi ning jätkasin rahulolevalt teekonda.

Mis te arvate, et ma otsustasin seepeale, et ei lähe ujuma v? 

See on tegelt päris vana pilt
K tegi

Päriselt?!
Nii palju te mind tunnetegi ...
Esmalt vaatasin allikajärve poole, aga selle kaldal seisid kaks õngedega noormeest ja ausalt öelda rõvedas mudas sumamine küll ei meelitanud ise ka, aga rõvedas mudas sumamine kahe noormehe imestunud pilkude all tundus talutav ainult juhul, kui sellele järgneks uljas sööst vähemalt 10 meetri jagu järve keskele - aga kui seal on sama külm kui varemalt - ja jõgi oli nii soe sellega võrreldes ...
Nii et noh. Jõeparki. Selle teises servas on jumiskoht ju. 
Pärast veel poodi ka. Noh, 10 km  ja natuke peale vast kogutrajektoori, kuni jälle koju jõuan. 

Pole hullu, kingad ei hõõru, nii et tehtav. 

Ujumiskohas - päikseline ilm, laupäev, kell umbes kolm - oli loomulikult mitmeid inimesi. Kaunid koored emad ja sagivad lapsed. "Ana otšen dobraja," teatasin, oma vene keele üle uhke, ning läksin riideid vahetama. Siis vette. Koer muidugi kaasas.
Ma loen tõmbeid. 
(Mida ma ei loe?! =P)
124. Mitte palju, aga kevade esimese ujumise kohta käib küll. 
Tulin välja.
Tõmbasin oma ujumispreemia-sigareti ära ja seisin veel natuke aega, et sooja päikest kehale püüda.
Üks poiss arvas niisama liivas ja vees mängimise järel, et on õige hetk joosta silla tippu ja karsummdi vette karata. 
Totoro hakkas haukuma ja jooksis talle järgi, kindel, et poiss upub ära ja teda on vaja päästa. Mina esimese haugatuse peale aktiveerusin ja kutsusin ta enda juurde. 
Kui ma sedasi kurja häält teen, ta tuleb kohe.
Tuli ka kohe. Kuigi võib olla, et viivitas siiski seni, kuni poiss sillanuka tagant nähtavale ilmus - igatahes läks selleni kõva kaks sekundit. Ehk mul ei hakanud kohutavalt häbi, et lasen oma koolitamata koeral vabalt inimeste vahel rannas joosta. 
See pole küll päriselt Ametlik Rand, aga seal on riietumiskabiin ja ujumissild, nii et peaaegu. 
Aga selle üle, et koer pidi olema "otšen dobraja" ja siis haukuma hakkas, põdesin siiski veidi aega. 

Nojah, ja siis veel aint pood ja tulimegi koju. 

Täna käisin ka ujumas. Teises kohas.
Ot, nad on minu toreda heinamaa-ujumiskoha kõrvale kõvasti maju ehitanud (seda phmt teadsin), suunanud jalutustee majade ümber asuvast aiast mööda ja ujumiskohani jõudmiseks ma pean nüüd üle kõndima mingist värskeltkülvatud muru ribast?! JA sellest ribast jõeni jääb umbes kolme meetri laiune ala heina ja põllulilli?!
Noojah ...
Eks ma siis pea edaspidi ujuma tee ääres. 
Et võiks ümber harjuda ja kuskilt mujalt käima hakata?
No ma ... varsti.