Jälle see hetk (tavaliselt on selline "hetk" mõne päeva pikkune), mil on tunne, et ma TEENGI tegelt keskpäraselt, OLENGI suht mõttetu päts, OOTANGI liiga palju ja on täiesti võimatu olla teistele arusaadavalt oivaline, sest kõik nähtavad atribuudid on mul ühiskonda vaevu sobivad.
Kusjuures ometi on mul pidevalt nii palju raha, et visata minema mõttetult aknalaual vedelevad pastakad, mida keegi ei kasuta, või tellida kolm paari ühesuguseid kõrvarõngaid (sest nagunii kaotan jupikaupa ühe ära ja siis jälle ühe ära jne) või päriselt olla "hm, ma peaks seda sügavkülmikut tühjemaks sööma, muidu ei ole enam ruumi!"
Ehk tegelikud atribuudid ei loe.
Lihtsalt enesetunne on siuke ... blöäh.
Natuke on see seotud sellega, kuidas ma siin kogu aeg kurtsin, kui jube ja kui koormatud ja ma ei suuda enam jne - ja nüüd on see kõik möödas. On puhata saadud. Võibolla olen haige (mõned tunnused räägivad selle kasuks, aga pole kraadiklaasi üles leidnud, et kontrollida) ja mul pole kõige selle õuduse järel mitte "saavutus, oo, dopamiin," nagu neurotüüpsel, vaid "kõik vunki andev ja läbi raskuste tähtede poole lükkav on nüüd otsas, kukkumine ja augu põhi ja miks ma seda kõike tegin üldse?"
Raamat, mida kirjutan, tundub mõttetu. Jaa, ma tean, mida tahaksin teha, aga kus on praegu käimas olevas tegevuses õhkkond? Ahistav ja meeleheitel tunne on olemas, ent et tegelikult on ikkagi argipäev ja pesu tahab pesemist ja uued näod ühisköögis hakkavad tuttaks saama ja mismõttes on korraga õli ja sool väljaminekud, millega arvestada? Miks mu peategelane leiab kogu aeg muud tegemist ja mõtleb oma sõjapakku läinud pojale ja vangis olevale kaasale kord lehekülje sees vbla?
Ja üldse, tegelaste dialoog võiks olla vähem aus. Inimesed ei paiska kogu aeg tõtt suust välja, nad keerutavad, jätavad rääkimata, valetavad - aga ma peaksin seda tehes ju loo VEEL pikemaks ja keerulisemaks kirjutama?! Jõuaksin VEEL aeglasemalt edasi?!
Mõttetu, mõttetu ...
Selle Finnairi tüübiga leppisin mõttes ära. Tõesti, tema töö on anda mulle infot, mitte hoida mu kätt ja õpetada, kuidas paremini saaks. Minuga tegelemine on talle TÖÖ, mitte eluviis, ta ongi päris inimene töövälisel ajal, mitte tööl. Mhmh, muidugi.
Seejärel saabus Eesti analoogiga täpselt samasugune kogemus. Ehk ma lugesin tudengite õppetoetuste süsteemi kohta, sain valesti aru ning saatsin karjatuse lisainfot andvale leheküljele.
See juhtus laupäeval ning pärast karjatust mõtlesin välja, milles probleem. Ma arvasin, et maksimumtoetuse saamiseks tuleb pereliikme kohta saada kuni 189 eurot sissetulekut ja mul jooksis juhe sirinal kokku, sest kuidas sellise sissetulekuga üldse võimalik elada on? 189 inimese kohta kuus?! Ma olen isegi kesktasemel toetuse saamiseks liiga rikas v???
Siis saabus taipamine.
Aa, see kuni 189 on sissetulek pärast tulumaksuvaba sissetuleku mahaarvamist!
Aa, kõik, mis tulumaksuvaba miinimumi sisse jääb, on arvestusest väljas, ja minu töövõimetoetuse pealt nagunii tulumaksu ei arvestata. AAAAA!
Kuid selle "toetuse saamiseks tohib ainult nii vähe teenida???" pealt saatsin õppetoetuste kohta käivat infot andvale aadressile emotsionaalse kirja.
Täna sain vastukirja.
Tere!
Vajaduspõhist õppetoetust makstakse tulumaksuga maksustatud sissetuleku alusel. Nüüd algaval õppeaastal võetakse arvesse 2025 aasta sissetulekut. Taotlusi saab hakata esitama alates 01.09 ehk siis homme ja taotlusel on andmed eeltäidetud. Palun vaadake need üle, kas on korrektsed ja siis saab taotluse kinnitada.
Üliõpilase keskmine kuusissetulek pereliikme kohta | kuni 189,1 eurot | 189,11 kuni 378,19 | 378,2 kuni 756,38 |
Vajaduspõhise õppetoetuse suurus | 440 eurot kuus | 270 eurot kuus | 150 eurot kuus |
Tabelis on välja toodud sissetulekute vahemik ja sellele vastav toetusemäär. Kui aga tõesti on nii, et taotleja saab tagasilükatud otsuse, siis on tal võimalik esitada oma kooli juures vajaduspõhise eritoetuse taotlus.
Ehk palju õnne!
Kui ma ikka ei saaks aru, et see toetuse saamiseks arvestatav rahasumma leitakse tulumaksustatava sissetuleku pealt, ei annaks ka see kiri mulle selgitavat infot.
Kujutan ette, kuidas ma seda saades närvi läheksin ja tahaksin lauaplaati närima hakata, nutaksin ja ei suudaks mõista, mis maailmas ma elan, kuidas sedasi saama. Miks nad korrutavad mulle, kuidas saab, kui ma saatsin neile kirja, et ma ei suuda uskuda, et mu poeg oma kahe-inimese-peale-üks-töövõimetoetus sissetulekuga ei saa õppetoetust isegi keskmisel määral??? Miks nad ei ütle mulle vähemalt, et see seadus on 12 aastat vana ja tollest ajast saati pole toetusi tõstetud või muud sellist arusaavat ja empaatilist?! MIDA?!
Nüüd ma tean, mis info mul puudu oli ja millest ma aru ei saanud. Aga kuidas on võimalik, et too õppetoetuste kohta selgitava info andja minu arusaamatuse põhjustest aru ei saanud? Kas ta on loll v? Mida?
Aa, ta teeb tööd. Ta ei ole tööajal inimene, ta ongi masinlik.
Aa, see ongi normaalne, et töötaja ei ole inimene.
Too sündmus on ka seda arvestades ok ilmselt. (Sündmus on kirjeldatud postituse lõpus.)
Töö ajal ei oldagi inimene?!?! See ongi üldine norm???
Ja mina olen mingi imelik, et mu meelest peaks inimene olema kogu aeg, kellaajast ja ametinõuetest sõltumatult.
Mina oleksin.
Mina olin. Nii palju, kui ma üldse päevatööl käinud olen, olin ma kogu aeg inimene.
Mulle on, muuseas, absoluutselt arusaamatud olnud teiste õdede või hooldajate või arstide(!) kirumised, et jälle siuke ja siuke patsient, jälle tahtis seda ja seda, lollakad.
Kui ma perearstikeskuses töötasin, kõigil teistel õdedel oli suhtumine: "Vihkan registratuuris istumist ja telefonivõtmist, tuleb muudkui lahke ja sõbralik olla, kuigi tegelt tahaks persse saata!"
Tegelt nad ütlesid "puu taha saata". Nad ju viisakad inimesed ikka.
Aga nagu - inimeste soovid on arusaadavad ju? Ise ei tahaks seda ja toda nende olukorras v? Muidugi ma seletan, kuidas haige lapsega toimida või mismoodi saab retsepti pikendada, kuigi inimene on mulle juba tuttav helistaja jälle sama probleemiga. Kui ta mu seletusest eelmisel korral aru ei saanud või seda ei mäleta, ma ei ole ometi tema peale kuri seepärast. Mul on tast kahju hoopis. Tahan ju aidata nii, et sellest abi ka oleks!
Muidugi, vbla seepärast ma ka nii hullusti ära väsisin päevatööd teha üritades. Ma käisin tööl 3 päeva nädalas ja olin kogu aeg nii väsinud, et mitte midagi muud teha ei jaksanud.
Tegin ikka, sest arvasin, et pean jaksama. Kõik ju jaksavad!
Ainus kord, kui ma sain klient-patsiendi - õieti temaga kaasas olnud mehe - peale pahaseks, oli siis, kui tuli malbe kena blond naine murtud jalaga ja uuris, et kuidas see ümbersidumine peaks käima ja millal seda tehakse. Temaga oli kaasas mees, kes kärkis, paukus ja sõimas, kuigi ma ei teinud midagi valesti ja naine sai nõustatud.
Naine olevat jala murdnud trepist kukkudes.
Ma ikka tõsiselt mõtlesin, kas ta päris ise sealt trepist kukkus. Läksin igaks juhuks ka naise arstiga rääkima. Ta ütles, et on dokumenteeritud, kui naine peaks mehe vastu kaebuse esitama, siis info on olemas.
Aga mul siiamaani kripeldab natuke, et ma sellele naisele vaikselt ei öelnud või talle koju ei helistanud (ilmselt leidnuks kuidagi ta andmed ja numbri, ma ei mäleta enam, kuidas see käis lihtsalt) vms, et kui mees ta vastu vägivaldne on, on kaebamine mõttekas ja vajalik ja ta ei pea leppima.
Izver, jälle ma jõuan teisepere lehma poegimiseni, kuigi hakkasin kirjutama aiaaugust.
No mis teha.
Aga tuju, muuseas, läks paremaks. Ma ikka ei ole mõttetu päts, ma armastan inimesi rohkem, kui tavaline on =)
selliste vastuste puhul pole vbla viga isegi inimlikkuse puuduses, vaid puudulikus vaimuteoorias (theory of mind). Ehk võimetuses aru saada, et "kui mina tean, siis ei tähenda see, et kõik teavad". Kui olla millegagi hästi kursis, tundub see enesestmõistetav.
VastaKustutast nii finnairi kui õppetoetuse info juhtumit võib saada ka sellega seletada. et nad lihtsalt ei osanud ette kujutada, mis info sul tegelikult puudu on.
KustutaMa mõtlesin kohaliku juhtumi puhul ka selle välja, saatsin selgitava kirja, kuidas ma ei mõistnud, et TULUMAKSUSTAVAT sissetulekut on mõeldud, ja sain vastu tänuavalduse, et tähelepanu juhtisin, ja juba tegeldakse kodulehe muutmisega.
Kustutaväga hea, siis sai kommunikatsioon lõpus käima.
Kustutaaga mis puutub eraettevõtetesse, mis on loodud kasumi teenimiseks, mitte mingi kõrgema eesmärgi täitmiseks, nagu avalikust sektorist võiks oodata, siis nende puhul tuleb arvestada, et firma huvides on tulla klientidele vastu ainult nii palju, kuipalju on vaja konkurentsis püsimiseks ja et neid seadusega ei saaks rünnata. Neil on kahjulik kliendile hüvitist maksta ja kasulik teha sellest ainult seadusega nõutav miinimum. Kui seadus ei nõua põhjalikku informeerimist, siis nad seda tõenäoliselt ei tee (v.a kui see annab ärilise eelise, nt võimaluse reklaamida "meie anname teile põhjalikku infot, mitte nagu Tavaline Lennufirma"). Klienditeenindaja, kes annab infot, mida ta otse ei pea andma ja mis firmat kahjustab, on firmale kahjulik, mis tähendab, et töötajate valikul on selektsioon suunatud ilmselt sellise käitumise vastu.
Kustutapoint
Kustutamuidu mõtlesin täiesti muul teemal, et järsku sind huvitab, eile komistasin artiklile bipolaarse häire ja loomingulisuse seosest (iga bipolaarne häire ei mõju nii, aga teatud omaduste kombinatsioon küll, ja mulle tundus sinuga kattuvusi olevat):
VastaKustutahttps://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0022395622003740
mul on selle teaduskeelega raskusi. Ei saa nt aru, et miski on termin, vaid otsetõlgin ja olen täielised segaduses: näide "shared vulnerability".
KustutaAga nii palju kui mõistan, on küll huvitav, jaa. Kuigi ma ei tea, et mul ühtegi päriselt diagnoositud bipolaarset sugulast oleks.