Lugesin uuesti (ja siis uuesti ja siis uuesti) läbi oma tõlke lusikateooriale.
Krt, mis ma olen loll v?
Ma ju tegelt tean seda kõike, ma ju tean!
Idee teha asju "ette ära", sest sündmusega ühel päeval ma nagunii ei suuda, on idiootne. See tähendab, et sündmuse päeval olen juba ette omadega läbi JA see ise võtab palju lusikaid.
Uued inimesed. Uus koht. Teadmata sündmused.
Mine neile vastu tavalisest vähemate lusikatega, vaata, mis juhtub.
Jaa, sul on migreenitabletid kaasas, aga kas sul üldse on neid piisavalt palju?
Väga väga naine, sa pean VÄHEM, mitte rohkem tegema!
Nägin enda sisse vaadates ka kohe ära, et see on ainuõige otsus. Üritus teha kõike lõppeb sellega, et tõmban end järjekordselt ribadeks. Parem meeles pidada, et mu lusikate arv on lõplik ja mitte väga suur.
Kuigi olen arenenud. Paranenud- Viie asja asemel päevas toona on kuus ning tegelikult ma teen enamikul päevadel rohkem. Lihtsalt kui kuus asja on tehtud, on mu mõtteis päev kirjas.
Vahel harva teen vähem.
Siis mõtlen, et olen need puhkamispäevad ammu ette ära teinud.
Pealegi osasid asju ma ei arvesta.
Ok, ei arvestanud juba siis, aga tollal ma ka tegin neid vähem.
Nõudepesu (v.a. ahjupanni pesemine, aga seda ma ei tee praegu nagunii, sest mu ahi on rikkis). Toona tegin vähem süüa, oligi vähem nõusid.
Raamatulugemine.
Trenn. (V.a. füsioterapeudi antud harjutused millegipärast).
Võrgupäevikusse kirjutamine.
Mõned asjad on selle "neid ei arvesta" arvelt kopsakamad.
Ma loen pudrutegemist terve lusikana, kuigi tegelikult on see vast pool.
Vanasti võttis terve.
Perearstilt uute ravimiretseptide tellimise eest võtan endalt terve lusika, kuigi see on vbla veerand. (Kui selleks tuli helistada, oli terve lusikas õigustatud kulu, aga nüüd saab netis mõned klikid teha.)
Migreenihoo peale, kui see tuleb tabletiga alla, arvestan mõttes ühe lusika.
Kui ei tule tabletiga alla, lähevad sinna kõik.
Aga ikka ma üritan oma kuus asja ära teha tegelikult. Ma tõesti olen loll.
Üldse paljud tegevused, mis varem võtsid terve lusika, ununevad nüüd üldse arvestusest välja, sest tuttavatena, asjadena, mida kogu aeg teen, võtavad nad mult palju vähem.
Nt laualapi pesemine.
Tumen tutvustas mulle ideed, et laualappi pestakse. Enne elasin muljes, et see käib ju kogu aeg kraani alt läbi, mustus, mille ta paratamatult sisse võtab, on paratamatus, ja mõne aja pärast lähebki uut lappi vaja.
Aga tema pesi mu laualapi ära. Riidepesuks mõeldud vahendiga.
Emake maa, kui puhtaks see muutus!
Ei tundunud käes enam ligasena ega midagi.
Sestsaati hakkasin ka ise vahel laualappi pesema.
Algul võttis see terve lusika.
Siis pool.
Nüüd kipun ära unustama, et lappi ka pesin. Nii automaatne tegevus, et ma ei võta seda enam eraldi tegevusena üldse.
Lusikaid on rohkem ja ma olen tegevustega ära harjunud.
Aga uued inimesed, uus koht ja ette teadmata tegevused?
Kuidas ma arvasin, et elan selle päeva üle, kui pole ette puhanud?!
Ma loodan, et saan mõne pildi oma uue rohelise kleidiga.
Krt, ma olen viimstel aastatel arvestanud meigi tegemise ja riietumise üheks lusikaks, aga ma tahan seekord hästi ilus olla. Sest see kleit!
Vbla tasub kaheks eri lusikaks arvestada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.