Kuul-pähe-tiheda nädalavahetuse eel

Vahel, kui asjad ei suju kõige paremini ja kõik sõnad, mille ma kuhugi endast maha jätan, ei olegi puhas kuld ja teised inimesed ei laula mulle oode teemal "küll sa oled tark ja küll sul on alati õigus", tahaks küll, et oleks keegi, kes patsutaks ja kallistaks ja ütleks, et see kõik ei ole ju üldsegi oluline. Sa oled lahe piisavalt.

Praegu ma olen sunnitud seda endale ise ütlema, ja patsutamise asemel annan ma endale mandleid ja kalasalatit ja kommi (et ei osta maiustusi? Jah, tore. Aga kui kingitakse? Siis minu tahtejõud küll välja ei kanna, vabandust.) Ja see ei ole pooltki nii hea, kui kehaline kontakt, tegelikult on see halvem kui üldse mitte midagi ja sihukesed hädised enesehaletsuslikud hetked tuleks lihtsalt endast välja treenida ja töötada, aga....
Aga alati ei viitsi.
Just praegu ei viitsi.
Ja ainult selleks, et oleks keegi, kes patsutaks, kallimat ka otsima hakata ei tasu. See keeraks lõpuks kordades suurema jama kokku kui iseendapatsutamisest vabanemine väärt on.
Kui kedagi teist patsutamas ei ole, kõlbab iseenda patsutamine küll, aga enda patsutamine söögiga on libe tee - patsutad liiga palju ja pärast vihkad ennast vale kehakuju pärast. (Naah, ei vihka, loomulikult ei vihka, aga noomid, noh.)

**************************

Täna tabas mind muide esimene "Lihalihaliha! Andke LIHA!"-atakk paastupidamise jooksul. Kusjuures naljakal kombel ei tahtnud ma mitte hakklihakastet ega hautatud loomaliha ega isegi mitte kanafileed või muid selliseid häid asju, mida ma muidu armastan, vaid atakk leidis aset suitsuvorsti peale.
Üldiselt mulle isegi ei maitse suitsuvorst. Ma söön seda küll, kui ema külmakapist leian, aga pika hambaga. Ma muidu eriti vorsti ei söö, toorvorstid välja arvatud, ja nüüd lapsed poes nõudsid. Ning ma kujutasin suistuvorsti endale ette. Selle lõhna ja maitset ja kuidas see hamba all tundub. Siis kujutlesin maksavorsti. Ooooo! Siis maksapasteeti. Siis (ja see on juba tõesti üle võlli) lihapirukaid.
Ja ma igatsesin lihatoodete järgi nii kangesti, et mind siiamaani üllatab, et ma kiusatusele järele ei andnud ja ei toppinud suud koju jõudes lastele ostetud vorsti täis.

Aga ei toppinud. Ma olen natuke taastanud oma kehakuju kunagist siredat joont, aga ainult natuke.
Üldiselt on nii, et ma ei tohi päevas liiga palju arvutis olla. See tõmbab koheselt söögiisu üles. Aga mul on
* päris ilmne sõltuvus
* kirjutav töö
* Beleriandi organiseerimine ilma arvutita üldse ei edeneks ja
* pool vabaajameelelahutustest tulevad ju kah läbi selle asjaduse. Võrgupäevik muuhulgas.

Nii et... kel määratud on hukka minna...
(Aga ma ei loobu, mul on visa loomus tegelikult.)

Aruanne + sotsiaalne suhtlus

Ma olen loomult üksildane. Alguses ei olnud ma üksildane mitte niivõrd eelistuse kui olude tõttu, aga inimene teatavasti õpib ja ennäe, 15 aastaga kohanesin üsna ära. Siis veel viis-kümme aastakest otsa ja olude pealesunnitud olukorrast sai eelistus.

Tõenäoliselt on see üksildase staatus kusagil minu isiksuse süvakihtides. Ma täpselt ei tea, kus, aga alguse sai see lasteaiast ja lippas sujuvalt kuni ülikooli katkestamiseni välja. Ma pole kunagi olnud see tegelane, keda keegi aktiivselt kiusaks ja põlastaks. Paar üksildast kogemust põhikoolist välja arvatud, ei ole ma isegi tundnud, et mind aktiivselt välditaks.
Aga kuidagiviisi juhtus mu lapsepõlves alati - ja ma pean silmas, alati ja igal pool, lasteaias ja aeroobikaringis, korvpallitrennis ja koolis, lastelaagris ja loomaaiaringis - nii, et ma olin see subjekt, kel oli üks kuni paar head sõpra (kes samuti ei kuulunud antud ringkonna koorekihti) ja teistega ma lihtsalt ei suhelnud. Nagu ei sobinudki või nii. Kes tundus olevat liiga alumine kiht ja kes tundus olevat liiga ülemine kiht, vahet polnud, tulem oli üsna üks - kui vältida sai, ei teinud ma nendega juttu. Ülemist kihti pelgasin, alumist põlgasin /individuaalsetel põhjustel, mitte üleüldiselt, aga alumisse kihti sattuvadki paraku need, kel on mingi veider omadus ja kes seetõttu tõmbavad negatiivset tähelepanu/.

Noh, aga ma sain asja käigus vanemaks ja vanemaks ja muidugi keskkoolis kartsin ma ülemist kihti juba oluliselt vähem ja alumine kiht tundus ka kuidagi normaalsem ning omasem. Pealegi tegelesin ma selliste hobidega, mis eeldasid suulist suhtlust (väitlemine ja näitlemine).
Niisiis olin ma ülikooli alguseks omandanud täiesti normaalsed suhtlemisoskused, ja kuigi ma ikka veel, 29 aasta vanusena, olen täiesti võimetu pidama mingisugustki pealiskaudset vestlust inimestega, kellele mul midagi öelda pole, saan ma siiski öeldud kõik, mida mul öelda on - ja üsna kellele tahes.

Aga ma eelistan elada omaette (omaette lastega siis praegu).
Ma eelistan aega viita ka omaette (või siis mõnede lähemate sõprade seltsis).
Ma käin kinos kõige meelsamini üksi, ma käin võimaluse korral üksi teatris, üksi jooksmas, ma suudan tööd teha kõige paremini üksinda (see hõlmab nii koduseid töid, mu tekstiloomet kui muid pingutust nõudvaid ettevõtmisi, mille eest vahel ka raha saab), ja minu ideaalne reedene õhtu hõlmab head jutukat, rohelist teed ning rahu ja vaikust.

Ja sellest kõigest hoolimata: millise uskumatu laengu annab nädalavahetus täis sotsiaalset suhtlust!
Nädalavahetuse aruanne

* külastatud üritusi: 3
* neist sünnipäevi: 2
* Beleriandi koosolekuid: 1 (tõhus ja lõbus, neid peaks ikka tihemini pidama. Resultaadiks suhteliselt valmis lossihaldjate süzheeliinide ja rollide kontseptsioon)
* haigusi üles korjatud: 2
* kõrgeim (loe: ainus mõõdetud) palavikuskoor: 37.5
* lapsi isadele näidatud: 1
* paastu rikutud: 1 kord (see oli mõtlematu ning täiesti automaatne liigutus - laps istub, poolik kohuke käes ja silmad klaasistunud, jääb kohe magama. Kahman kohukese ja topin endale suhu, enne kui meenub: pagan, paast! Söön kohukese ikkagi ära, sest selle bussipõrandale sülitamine ei tule ka kõne alla)
* kulud: enneolematult madalad. Olgu õnnistatud mõte kirjutada Beleriandi eelarvesse sisse kokkusaamiste sõidu- ja toidukulud!

Ja teate, kuigi ma tulin tagasi palavikuga, nõdra, väriseva ja haigena, andis nädalavahetuse sotsiaalse suhtluse küllus mulle sellise sõbraliku müksu tagapiirkonna pihta, et juba teist päeva tundub elu väga ilus, tulevik roosiline ja jaks (vaimne) piiramatu.
Nii et sotsiaalne suhtlus on mesikook ka erakuile, teistest rääkimata.
Tore asi see suhtlemine.

Muide, ma tahtsin pilti, kus peal oleks nii LOSS kui HALDJAS. Asi seegi halval ajal - ja meil on majanduskriis ja muud pühad asjad parasjagu, nii et halb aeg piisavalt.
Muide, osa 16 Supernaturali 4. hooajast on tõeline komm kõigile sadistlikele fänntibidele. SQUEEEE! Tähendab, alates 11. osast (tegelikult 10., aga see ei loe, sest 10. oligi imelik ja keskpärane osa) on iga osa olnud eelmisest parem ja vähemalt 4.11 oli täiesti hea osa sealjuures. Squeeee! SQUEEEEEEE! SQUEEEEE!

Oh aeg!

Kas ma ütlesin, et mu lugu on valmis?

EI ole.

Paistab, et mul on olemas esmane mustand.
Ja et ma olen endast pisut liiga kõrges arvamises olnud.

Paastuaruanne

Nii, ma siis annan aru oma paastu kulust siiamaani.

Ausalt.

(Aus on väga raske olla, sest see ei näita mind heas valguses, aga noh...)

1. Ma sõin kaks korda juustu. Ühe korra jalutades poest tagasi ja kõht oli kohutavalt tühi ja juustupulgad nii mugavad võtta, ja teise korra peedisalatis. Juust oli salatis, mitte mina.

2. Salaja ma ikkagi lootsin mingit figuuriparanemist, kui paastumist alustasin. Aga kuna ma ei keelanud endale ära martsipani ega tiramisu-mandleid ("Kalevi" toode) ega hulka muid erinevaid maiustusi, vahvleid ja pannkooke ja margariiniga keeksi, majoneesi, söömist pärast kella seitset, ega piiranud ka toidukoguseid mingil moel, siis pole ma alla võtnud poolt kilogi ja mu reied (vaatab neid murelikult) näevad välja nagu joonia sambad. Igatahes nagu midagi, mille peale võib asetada kivist katuse ja eeldada, et see ei kuku maha.

3. Te mäletate midagi sellest, et kala ja muna ei söö ühel päeval?
Hea küll, keerutamata: ei tulnud välja.

4. Kuigi ma söön iga päev vähemalt ühe keskmise kaalika või nuikapsa ja 3-4 erinevat puuvilja (+4-5 korda nädalas on mul aedviljadepõhine soe toit laual), ei ole ma märganud mingit paranemist ka naha regioonis. Kui nüüd veel kord siiras ja aus olla, siis - selja peal oleks nagu rohkem punne kui 3 aasta jooksul ette on tulnud.

5. Mul pole eelnevalt loetletud kurbadest asjaoludes hoolimata plaanis paastumist katkestada. Küll aga pean vist ära keelama maiustused. S.t. KÕIK maiustused, mis pole isetehtud.
Muidu läheb asi ikka väga käest ära.
Kella 7 järel söömine tuleb vist ka vetostada.
/nutap

***************************

Muidu on nii, et lõpetasin jutu sisu kirjutamise. Paar korda läbi kirjutada-toimetada ja ongi valmis. Mõned inimesed saavad jälle kirjanduslikke kingitusi =D