Just paras aeg - millekski

Võib-olla ma polegi nii lootusetult vana.
Üks põhjus, miks ma jõudsin selle nime ja selle tunde juurde /noh, et vana naine ja olen vana/ oli, et kui ma noores põlves armusin umbes kolm korda kuus või nädalas või miskit sinnakanti (ja olin suhteliselt hädas sellega, et kõik oma armumisobjektid korraga unejuttudesse, mida ma endale enne uinumist jutustasin, ära mahutada), siis pärast Poeglapse Isaga aset leidnud Suurt Dramaatilist Armulugu paistis armumisega ikka väga kehvasti olevat.
Nüüd on Poeglapse Isa ja minu vahel aset leidnud Suurest Dramaatilisest Lahkuminekust kenasti 3 aastat möödas ja ma avastan end armuvat iga nädal.
Paar päeva tagasi vaatasin ära Hellboy II ja armusin prints Nuadasse, mis koliseb. Lisaks tabab magus armumisvaimustus (ei mingit valu, sest tegu on asja rõõmsama poolega, eks ole) mind enam-vähem iga kord, kui keegi saadab Püha Mänguga seoses huvitatud ja hästi sõnastatud kirja.
Mis tähendab, et ma õilmitsen ja tunnen end hoolimata hirmsast hulgast lastest ja vastutustest täiesti allakolmekümnesena veel.
Kaua see muidugi ei kesta, sest kolmekümnes sünnipäev on nii lähedal, et näpuga nuusates lendaksid tatipritsmed juba pihta, aga mitte see pole oluline.
Oluline on see, et minu organism paistab olevat Suurest Dramaatilisest Millestiganes täiesti toibunud olevat, ei põrnitse enam maailma kahtlustavalt kui vaenulikku elementi ning on hakanud kappi pakitud hormoone taas pisitasa lahti pakkima.

(Mina arvasin vahepeal, et need hormoonid kui prügi on juba välja visatud ja prügimäele kah toimetatud, nii et nende kapist välja ilmumine on tõsine kergendus).

Küll mul hea meel, et arrrrmumine on hormoonid ja mitte müstiline Viies Element, mille tulnukad maale tõid! Küll mul on hea meel, et minuga ei paista minevat nii, nagu mitme mu klassikaaslase üksikemadest emadega, kes said lapse(d) ja siis läksid lahku ja - siis nii põhimõtteliselt jäigi.

Veel pool aastat tagasi mõtlesin süngelt, kuidas noores põlves ma jah arvasin, et armastada paljusid inimesi on igatahes vähemalt sama äge kui armastada eluaeg üht ja sedasama, aga selle peale ma ei tulnud, et armastamisvõime äkki ei kanna lihtsalt välja sihukest massikasutust, ja pärast arrrmastuse suurt äraandmist kellelegi polegi hiljem enam midagi pakkuda.
Sest noh, otsas on. Põhi peal.

Ja ses osas oli mul muidugi õigus, et võtta üks kallim teise otsa tõsiselt ei paista minu puhul küll võimalik olema. Aga huh, päris nii see õnneks ka pole, et paar korda ja siis on läbi, enam ei iial, ei iial enam.

/tantsides vasakule ära
Pildil on loomulikult prints Nuada. Ah et ma olen lapsik või? Oi aitäh, see on teist niiiiiiiiii armas sellisel kaunil päeval mulle nii helget komplimenti teha =)

Nädalavahetus kui galeeriorjus

Usinus, töökus, sotsiaalsus, tõhusus, suured transpordikulud nii finantsilises kui ajalises mõttes, palju-palju poeglapse süleskandmise kilomeetreid, palju inimesi kohatud ja kõnetatud.

Vahel õnnestub nelja päevaga teha rohkem, kui tavaliselt kuu ajaga.
/tormas neljapäevast pühapäevani ringi nagu metsik obene ja on nüüd kergelt ära aetud.
Aga mu kaal (põrnitseb süüdistavalt sambataolist, minu jäseme kohta küllaltki lihaselist [ja iga normaalse naisterahva jäseme kohta jõuliselt jämedat] jalga) ei kavatsegi langeda. Võib-olla seepärast, et isu on mul väga hea?
Ja kõik need nägusad noored mehed, kelle "Uduvarjude maa" rollidesse ma olen matnud terve [peatäie] [ninatäie] rinnatäie arrrmastust, luusivad kuskil süüdimatult ringi, selle asemel, et mul peost süüa ja end ametlikult ära registreerida.
Olge nüüd inimesed, pange end kirja, koduleht on siin, registreerimisankeet on siin, mis mõte on lasta meil jõllitada 41 regajaga lehte ja sundida siis juurde arvutama end niisama lubanuid või lausa lihtsalt lubavalt käitunud võimalikke tulijaid? Kuskil 60 juures läheb meil nagunii alati sassi ja ikka pole mingit selget arusaamist, et KES siis tuleb ja KES ei tule.
Ja kelle kanda anda rollid X, Y ja Ä, Brrist ja Drrist rääkimata.

Aga tööd teha on tore. Isegi kui palka ei maksta. Ma ei mäleta, kas ma olen siin päevikus juba jaganud Sõltumatute Teadusuuringute Labori (või kellegi teise sarnase) avastust, et inimesed on kõige õnnelikumad, kui nad peavad tavalisest rohkem pingutama ja neil on silme ees suured eesmärgid, mille nimel rühmata?
...ja ikkagi igatseb enamik inimesi elu diivanil, kui mitte midagi ei PEA tegema.
Mina enam ei igatse elu, kus midagi ei pea tegema. Kuigi ma kahtlemata igatsen olukorda, kus töötegemise eest ka midagi makstaks.

/lisab pildi, kus on näha tema suurepärased juuksed. Lihtsalt enesega rahulolu kampaania raames. Laps pole minu oma, muide. Kuigi see on väga kena laps. Ma tahaksin kunagi veel kahte last. Või kolme. No igatahes mitte rohkem kui nelja praegustele lisaks, maakera ülerahvastumisega peab ka arvestama ja kuus last kokku on minu ülemine piir.

Leidis joomiskülast testi

Sinu ökoloogilise jalajälje suurus on 2.15 globaalset hektarit aastas. See tähendab, et kui kõik inimesed elaksid nagu sina, peaks inimeste käsutuses olema 1.04 maakera:

Tulemused jagunevad järgmiselt:

gha/in a Kodu 1.07 (50.0%) Transport 0.37 (17.1%) Söök ja jook 0.34 (15.8%) Kaubad ja teenused 0.37 (17.2%) KOKKU: 2.15 (100%)

Testi ise siit!

Ma olen nii öko, et endalgi võtab hinge kinni. Ja sealjuures ei ole mul lehma ega isegi porganimaad.

/avaldas endale muljet praegu.

Niisiis: paast läbi

Alustuseks:
40 päeva paistab olema toitumisharjumuste muutmiseks päris paras aeg.
Praegu ma mõtlen tõsiselt, kas üldse hakata jälle liha sööma või mitte. Igatsust küll ei ole.
Võib-olla hakkaks suust sisse lubama ainult õnnelikku elu elanud liha, talulammaste ja karjamaal käinud lehmade oma, ja unustaks nt õnnetute piinatud vabrikukanade söömise igaveseks?
/nende mune söön ikkagi. Neetud silmakirjalikkus! Aga kust ma leian talukanade mune, ah?!/

Siis - kui ma koos paastuga piirasin ka oma söömisaegu nii, et pärast kella kuut söön ainult tooreid köögivilju (või marineeritud kurke), õnnestus mul kohe (loe: nädalaga) tekitada endale talje, mida pole piinlik eksponeerida ka mitmekihilise rõivastuse või korsetita.
Samas puusaümbermõõt märgib, et teda see värk üldse ei huvita, ja püsib täpselt sama.
Ning niipea, kui ma olen mõnel päeval põrsas olnud ja kellaaega venitanud (ah! ma ei lõpeta ju poole taldrikutäie pealt söömist, sest kell lõi kuus!), on see kõhu pealt kohe näha.

Kõige huvitavamalt käitub nahk - ta pole mul iialgi, mitte iialgi väitnud, et hoolib sellest, mida ma söön. Aga nüüd on täiesti selgelt näha, et kui eelmisel paaril päeval on märkimisväärses koguses maiustusi tarbitud, võtab seljapoolne nahapind mingeid jubedaid kühme tekitada. (Iseenesest on mu kehast kena muidugi, et kühme ei tekita nägu!)
Mingil põhjusel (ohter kala?) on mu küüned saanud üle oma ajutisest pehmusest sügisel ja talvel ning muutunud jälle märkimisväärselt tugevaks.
Juuste kohta ei oska öelda. Ma katan neid vahel hennaga, et karv ikka läigiks, ja sealt alt taibata, mida nad ise teevad, on pisut keeruline.
Aga üht asja olen ma kohe täiesti kindlalt tähele pannud: pea ei lähe enam üldse nii kiiresti mustaks.
See on ka paastu kõige veidram ja ootamatum tagajärg, ausalt öelda. Juuksed ei lähe enam rasvaseks? Mida keppi?! Sellepärast, et ma liha ei söö, ei lähe juuksed enam rasvaseks???

...

Lapsed söövad mul ikka veel sinki ja hakklihakastet, tänan küsimast. Kuna ma enam ise liha ei igatse, suudan isegi teha neile erinevate soojade toitude juurde hakklihalisandi, seda ise maitsmata.

Nüke, ütleks ma kokkuvõtvalt, on selles, et ei saa minna kohtadesse, kus antakse liha, ja siis seal kükitada, mingit saia närida ja hästilõhnavat sooja toitu piielda. See ei toimi, siis annad järele, sest kõht on ju tühi. Alati peab olema kaasas midagi, mida tohid süüa ja mis on hea ka. Kasvõi kalakonserv või köögiviljakotlet. Või marineeritud kurk.
Samuti ei saa end eriti rangelt piirata päeva jooksul söödavate asjadega, kui peale 18.00 tõhusat toitu ei söö. Sest kui sul on teadmine, et olgu, praegu on kõht tühi, aga homme hommikul teen endale kena kalasalati ohtra majoneesiga, on see hoopis teine asi kui mõelda "Kõht on kole tühi. Ja enne, kui ma homme oma nõdra ilma piimata hommikupudru võin ära süüa (ainult üks portsjon!), et siis uuesti lõunani nälgida, on veel pikk-pikk õhtu ja öö ees..."

Ma edaspidi kah ei söö peale kella kuut õhtul.
Isegi kui alla ei võta, ei võta vähemalt juurde samuti.