kui asja kisuvad karmiks, kisuvad karmid kutid - mida?

...suitsu?

Mul oli täna hetk poes, kus ma mõtlesin: "A' ostaks paki?"
Muidugi ei ostnud, sest ma olen väga praktiline naisolevus, aga aeg-ajalt ma tunnen suitsetamisest kerget puudust ja pealegi - kui mul oleks igal õhtul (või üle päevagi) ees ootamas üks sigaret (kahe)päevase hiilgava toimetuleku eest preemiaks, vahest mul poleks nii palju vaja SÜÜA igasuguseid asju.
Preemiaks.

Kogu mu (arvutab) 6-aastase pühapäevasuitsetajakarjääri jooksul (no kui ma suitsetan 4 sigaretti aastas, siis see aasta enam ei loe, eks ole, see ei ole enam pühapäevasuitsetamine, see on mingi kvartalisuitsetamine) ei õnnestunud mul välja arendada mitte mingit sõltuvust. Igatahes mitte midagi ligilähedaseltki sihukest et "oh, tahaks maha jätta, aga tahtejõudu pole", isegi mitte midagi sellist nagu "küll tahaks suitsu, aga otsas on ja poed ka kõik kinni, oh ma vaene maatamees!".
Seetõttu ei tundu suitsetamine mulle ka mingi eriline patt olevat - noh, teen kolme kuu jooksul ühe paki ära ja suren kaks päeva varem, kole lugu küll.

Aga suitsetajad on siuke vennaskonna moodi asi ja mind vist kõige rohkem pidurdab paki ostmisel (pöörase hinna järel =D) tunne, et ma üritan end isegi sel moel salaja koduaknast kevadöösse suitsetades sisse nihverdada vennaskonda, kuhu ma tegelikult ei kuulu. (Jah, sotsiaalne alaareng, blabla.)
Ja muidugi see ka, et kuna ma nii harva suitsetan, on mul paar korda hakanud terve suitsu äratõmbamise järel pea nii hullusti ringi käima, et ma pean kohe magama minema, kukun nagu palk voodisse ja magan nagu oleks end korralikult purju joonud.
Sigaretipohmakat pole õnneks seni tekkinud.

Mulle on paras pool sigaretti korraga, aga kodus pole kellegagi jagada - tütarlaps on seitse, nagu vara veel või nii, ja üldse on oma lastele suitsetamise lubamine kaunis otsene tee Halva Vanema tiitlini. (Tingimusel, et lapsed pole üle 18 ja omaette leivas.)

Võiks muidugi proovida poole alles jätta ja suitsetada teine kord siis... esimese korra koni?
(Tore, kvartalisuitsetajast otse konitõmbajaks!)
Või võiks adopteerida särasilmse suitsetajast nägusa noore mehe, ainult selleks, et ta üht suitsu minuga jagaks igal õhtul?

=)

Muidu: asjad kisuvad karmiks, aga mitte halvas mõttes.
Inimene ongi kõige õnnelikum, kui ta peab pingutama heade eesmärkide nimel. Või noh, vähemalt mina küll.

When the going gets tough, the tough get going

Mõned õnnetud väärkasutatud sõnad

Nagu...

ma ei tea, kas keegi sihtgrupist loeb, aga inimesed, kes kirjutavad Asju, võiks meeles pidada, et järgmised sõnad omavad tegelikult TÄHENDUST ja nende kasutamisel tasuks olla ettevaatlik.

mitte kunagi (varem, elus vms)
iial(gi) (varem, elus vms)
ealeski
igavesti
alati
ainult (sina nt)
meeletult
mitte miski (polnud kunagi selline tundunud, ei saa mind kõigutada vms)
ükskõik mis
(tundus parem kui) miski muu
ebainimlik
pöörane

Samuti on inimese sõber võime olla järjekindel. Kui teil on tegelane, kes suudab elusalt põledes loogilist mõtlemist säilitada, ei ole eriti sobiv, kui temast veel kõvem tegelane muutub jalaluumurru tõttu täiesti abituks kokutavaks ja oigavaks ühikuks.
Samuti on suur abi loogilise mõtlemise kasutamisest - naistel on menstruatsioon. Teismeline (loe: suguküps) tüdruk, kes minestab verd nähes, peaks iga kuu nelja-viie päeva jooksul päris paganama tihti minestama. Samuti, kui vere lõhn on oluline käitumise motivaator, peaks kõik paljude suguküpsete naisterahvastega sageli kokku puutuvad verelõhnale reageerivad isikud muudkui aga verelõhnale reageerima.
Kui keegi vaikib minuti, enne kui midagi ütleb, on see päris paganama pikk vaikus. Märgatav paus vestluses tekib juba viie, pikem, rõhuline ning väga märgatav, kümne sekundi järel.
Kui vestlusesse tekivad minuti või lausa mõne minuti pikkused pausid, on tegu väga aeglase ja pingsa (või väga laisa) keskusteluga.
Tegelane, kes tõsimeeli usub (või veel hullem, TEAB), et läheb pärast surma põrgusse, ei ole tõenäoliselt suitsiidne.
Jnejnejne.
Emake maa küll, MÕELGE ka enne, kui kirjutate.
(P.S. Ärge lugeke Twilighti. Tõsi, mitte kõik siin ära toodud käkid ei ole sealt pärit, aga mõned küll.)

Liiga palju sotsiaalset...

...on liiga palju.

Ma olen seni kahes postituses puudutanud Maailma Kõige Tüütumat Naist, aga need postid said seejärel kähku ära kustutanud - mitte seepärast, et ma kardaks, et ta selle info siit üles leiab ja solvub (kui oleks seda loota, ma jätaks hea meelega teabe üles, aga ta ei kasuta netti peaaegu üldse) vaid seepärast, et ma arvasin: kaevata kellegi üle selja taga, kui sa ei saa talle mingist haledast valestipaigutatud delikaatsusest asju näkku öeldud, on lihtsalt kole ja loll ja absoluutselt mittesobiv head elu propageerivale võrgupäevikule "Maha äng".

Aga ma ei saa talle asju näkku öeldud.
Ja mitte seepärast, et ta on mu sõber ja ma kardaks teda solvata vaid just vastupidi - ta pole mu sõber ja ma tahaksin hoida teda vähemalt käe pikkuse jagu endast eemal, ja kui ma hakkan tegema isiklikke märkusi tema käitumise suhtes, äkki ta hakkab arvama, et ma hoolin või midagi.

Tegelikult mul on suht kama, kui ta ka kogu oma elu samamoodi edasi laseb, ainult jätku mind välja, aitäh.

Maailma Kõige Tüütum Naine räägib kogu aeg. Vahel mul on tunne, et ta kardab tummaks jääda ja siis tulistab ebainimliku kiirusega suust välja kõik pähe tulevad mõttekatked, et siis, kui ta suu igaveseks vaikib, oleks tema annus juttu juba maailmale ära räägitud.
Aga hea küll, jutukas siis jutukas, sellega saaks veel hakkama. Aga millest ta räägib! Emake Maa, aita!
Tema jutust 75% on eneseõigustused küsimustes, kus mina pole teda kunagi rünnanud, mis ei ole üldse minu asi ja mis EI HUVITA mind mitte üks raas. Ta on üksikema kolme lapsega ja ilmselt valis ta minu oma sihtmärgiks, sest mina olen üksikema kahe lapsega, aga no ei, EI. See ei ole mingi põhjus, miks ma peaksin tahtma kuulda tema kurtmisi tema laste isa teemal, kurtmisi kuidas too ei aita, ei pea kokkulepetest kinni, aga tahab muudkui õhtuti kaissu tulla. Ja igavese refräänina "Tema mulle need lapsed tegi!"

No ma mingi väega ei usu, et mees vägistas talle kolm last. Küllap nad ikka koos tegid.

Lapsed on muuseas põhjus, miks ma ei saa teda lihtsalt välja lülitada. Mu tütarlaps ja tema vanim poeg on suured sõbrad. Mingil nukral põhjusel tähendab see tema jaoks, et meie võiks ka üksteisel külas käia ja juttu ajada.
Ja ma ei paneks pahaks, kui ta annaks ette teada, tuleks kord nädalas kaheks-kolmeks tunniks, ma söödaks ta perel kõhud täis, sest raha neil tõesti napib, olla kolme koolieeliku tööta üksikema ei ole mitte lust ja lillepidu, ja siis läheks ära.
Aga ta tuleb ette teatamata ukse taha, vahel hommikul, vahel õhtul, kui mul on hoopis muud plaanid, ta püüab mu kinni lasteaia uksel ja isegi kui ma ütlen, et külla täna ei, mul on muud teha, jalutab minuga koduni kaasa ja räägib selle aja jooksul LAKKAMATULT.
Ja ega talle siis ühest "Ei"-st ei piisa, kui ma olen öelnud, et praegu ei sobi, ta nõuab põhjendust, ja kui ma annan põhjenduse, ta ütleb "Aga mõtle ümber, tee seda mõni teine päev," ja kui ma ütlen, et ei, mulle meeldib oma asjad planeeritud ajal ära teha, ei võta ta seda ikkagi eriti tõsiselt ja üritab mind kohutava sõnavalingu abil meelt panna muutma.

Ta üritab mu elu korraldada. Soovitab kardinad alla võtta ja lapsele karnevalirüüks teha. Veenab mind oma naabrimehe ülimuslikkuses ametliku torumehe suhtes. Ükskord, kui mul oli hommikusöök söödud ja üldiselt plaanis pidada toiduga kõva piiri, saabus ta palvega (see on umbes 50% kordades tulemisõigustuseks): "Laps pissis püksi, saan ma siin ta püksid ära vahetada? Muide, on sul paar kuivi pükse ka laenata?", ja asus siis minu köögis pannkooke tegema, sest ennäe, mul olid täpselt ained olemas ja ilus päev ka, ja kuigi ma üritasin kinnitada, et ma olen juba söönud, tõstis ta mulle armastavalt pannkoogi ette, kinnitades, et üks ülepannikook mahub alati veel.
Ma ei söönud seda.
Ta vaatas mind nagu imelikku, aga ei lasknud end just kuigivõrd häirida.

Ma ei tea, mida temaga peale hakata. Käratada peale, et ärgu tulgu enam, kui käituda ei oska?
/inimesed on ikka keerulised.
/mina ei tea, mida nendega pihta hakata.

läbi [tolmu] [udu] [vihma] [kuse?]

...ma ikka ei ole suurem asi selle enesemotivatsiooni tekitamisel.

teha tööd mehhaaniliselt, aeglaselt ja seepärast, et 1 km tunnis on ikka parem liikuda kui 0 km tunnis...
=(
...on parem kui üldse mitte teha.

teen-teen, teen ikka, isegi kui ei ole mingit meeleolu.
(mingit meeleolu ei ole)

Aga joosta mulle meeldib.
See aitab mitmesuguste frustratsioonide vastu.