Hüpohondriku kaebelaul

Ühe lausega: mul on siiralt hirm oma elu pärast, aga samas ilgelt naljakas selle hirmu sees, sest OBJEKTIIVSELT võttes ei ole tuvastatavalt 5 päeva järjest palavikku 37.1-37.3 ilma mingite muude haigussüptomiteta (s.t. väsimust, isupuudust ja halba meeleolu ei loe sümptomiteks, onju, need on palaviku kaasnähud) siiski eluohtliku näiduna tõsiseltvõetav.
Sünkja suremismeeleolu tegelikuks mõjuriks on see sita meeleolu osa: kui kõik tundub väga halb, siis loomulikult on ka haigusprognoos väga halb. Ja ma suren ära ja keegi ei hooli! Kui traagiline.
Lisaks olen ma sitt kirjanik, must saaks ka sitt õde (kuigi ma muidugi ei jõua selleni, sest suren enne ära), ma olen sitt seltskond, sitt sõber ja sitt inimene. Viimast tõendab see, et vastsaadud vooditest üks võttis kätte ja lagunes koost.

Siuke tõeliselt moondunud taju on tekkinud, üleni negatiivne. Aga kuna ma veel mäletan, et tegu on tajuveaga, siis on samal ajal ka kohutavalt naljakas. Nagu hoiaks pilti negatiivi viivaid prille ees, süda on küll paha ja pea valutab, aga ikka veel on lõbus, kuidas tuttavad heledanahalised blondiinid on neegriteks mutunud ja kass valge nagu jääkaru.

Jätkuvalt ilge sitt e. "Libahunt"*

Mu nimi on Triinu.

Mu silmad on hallid, mu juuksed tumedad ja ma armastasin Tammaru Margust.

Tammaru Margus armastas mind vastu. Ma võin seda öelda, sest kõik teadsid seda. See ei olnud ainult minu usk. Tema armastas mind.

Aga ometi laskis Tammaru Margus neil mu metsa peletada. Laskis mul minna ja jääda.

Mustikavarred karjusid mu taldade all. Männitüved nutsid vaigust pisaraid minuga kaasa. Ma karjusin oma viha pilvisse ja matsin valu samblasse.

Kas kasvatasin ma küüsi või tiibu, kulli- konna või hundisilmi, ei mäleta. Kuu kahanes ja kasvas üha uuesti, aga ma ei hoolinud. Ta naeris mu üle kurba naeru, aga mina ei hoolinud enam millestki.

Ma armastasin Tammaru Margust ja Tammaru Margus jättis mu.

Mu juuksed kasvasid läbi pajuokste. Surusin sõrmed mulda ja tundsin, kuidas nad juurduvad. Võib-olla ma palusin. Võis olla, et mu palvele vastati.

Aga võis ka olla, et ma vastasin endale ise.

Tundsin ikka veel tema lähedalolu, nii nagu peni tunneb peremeest.

Oli talvehakk, härmatis ehtis langenud lehtede servi ning ma tundsin seda, tundsin teda nagu kutset. Võib-olla raputasin ma pead nagu kult. Võib-olla ajasin küüned välja nagu ilves. Võib-olla kiskusin juured lumisest maast nagu kuri unenägu.

Ei ole meeles.

Ma tean, et ta ei tundnud mind ära. Muidu ei oleks ta ju püssi tõstnud, muidu ei oleks ta lasknud.

Ma usun seda ikka veel. Ta ei oleks lasknud.

Mu nimi on Triinu ja veri jookseb mu sõrmede vahelt, nii soe, nii tume. See aina jookseb ja jookseb. Võib-olla mõni teine minusugune läheks ta ukselävele. Läheks ja näitaks seda haava. Võib-olla sureks  ta käte vahel, naerdes ja tänulik, teades, et nüüd Tammaru Margus enam ei unustaks.

Enam ei andestaks endale.

Mina rooman tagasi metsa, oma puude vahele. Surun end vastu männitüvesid. Ulun end nendesse sisse. Tõstan tiivad ja kõverdan küünised. Jooksen oma vere tüve mööda maasse.

Ja lendan.

* Te ikka teate, et enne näidendit kirjutas Kitzberg jutustuse, kus libahundi nimi oli Triinu? Ja selles loos ta oli ikka üleni päris libahunt, mitte mingi metsikus looduses mustikatest ja hundinuialeemest elunev loodulaps? 
Selle kuramuse Kivesti Kaarli varsa murdis ka päriselt maha. 
(Mis muuseas näitab, et ega ta eriti tark just ei olnud.)

Mingi hirmus katk

Kirjutasin siia mingi vigiseva luuletuse, aga siis kustutasin jälle ära, sest esiteks hakkas piinlik ja teiseks tuvastasin palaviku.
Ning kui matusemeeleolu on põhjendatud tervisliku kräšiga, ei pea sellest leinalisi luuletusi avaldama, onju. Sest palavik läheb ühel hetkel üle isegi arstide streigi ajal ja kui ma peangi tegema mingi neliteist kirjalikku tööd, sest puudun homsest seminarist, siis ma parem teen neid 14 tööd kunagi, kui mulle ei tundu, et kogu maailm vihkab mind. (Ja tunne on vastastikkune.)
Sest noh, alternatiiv on teha ära üks töö praegu, mil ma üldse tahaks oma paberid välja võtta või vähemalt akadeemilisele minna, sest isegi 14-tunnise ööune järel on tunne, et olen kohutavalt väsinud ja tegelt oleks äge olla surnud, sest siis vähemalt ei peaks enam kunagi üles tõusma.
Nagunii ma pean lapsele lasteaeda järgi minema mõne tunni pärast. Elu on nii nõme.

Aa, ja ma postitan siia nüüd selle ebamäärase hala, sest need inimesed, kes leinalise luuletuse tõttu arvavad, et ma olen midagi uut kirjutanud, ja lugema tulevad, on muidu sunnitud pettuma. Ning isegi siis, kui ma umbes suren sita enesetunde tõttu (kahtlustan mingit eriti jälki haigust kuskil organismi sügavustes, sest tuvastatavalt pole mul ei nohu, köha, kurguvalu ega üldse mingit tavalist ülemiste hingamisteede viiruse komplekti kuuluvat häda) ei taha ma ometi jumala pärast kellelegi pettumust valmistada!
Sest maitea, mis siis juhtuks, ilmselt ma peaks minema ja avaliku seppuku sooritama.

 Laul ka, sest ma olen seda umbes 8 korda täna kuulanud ja video on nii ilus:

Valu teeb alatuks

Ma saan neist inimestest aru, kelle üle kaebasin. Vaidluseteemalises postituses 25. septembril.

Mu endaga toimub sama asi, ainult et aeglaselt.
Inimene saab haiget, tõmbub ümber haava ümmarguseks palliks kokku ja muutub väikeseks. Ime siis, et ka väiklaseks.
Juba paar nädalat või kauemgi olen ennast ümber ühe haava keeranud. Aga kuna haav on minu sees ja püüe seda kaitsta ei võta valu ära, siis tahaks pidevalt kedagi salvata.
Eriti hea on salvata siis, kui ikka tundub, et teine on selle täiega ära teeninud. Mul on kõrvalaknas lahti artikkel, mis räägib sellest, kuidas mehed, rajakad, ei saa aru, mis tähendab olla naine. Eriti enam-vähem atraktiivne naine. Hea artikkel on, tabav.
Õudselt tahaks kuhugi linkida.
Tunda, et mina olen see õige inimene.
Karistada valesse sukku sündmise eest.

Ainus, mis tagasi hoiab on see, et nii väga tahaks!
Aga miks tahaks? Mis sellest paremaks läheb? Kellel on edaspidi parem olla? Kas mehed hakkavad paremini käituma, kui neile öelda, et nende sõbralikkus ei ole alati tahetud?
Millegipärast ma arvan, et ei hakka. Pigem hullemini, sest sõbralikkusest on alati hullemaid variante.

Sees kriibib, sees kraabib ja närib. Tee teistele haiget, see näitab, et sa veel saad! Näitab, et sul on jõudu! Kui ei suuda panna kõiki neid haaravaid isikuid naeratama, tee haiget: valu on vähemalt sama hea mõjur!

Suhteliselt raske on vastu panna, kui aus olla.