Sein

Kui ma teile siia kirjutan, siis teen ma enda lahti.
Te võite mu läbi lugeda. Mitte päris lõpuni, kõike ma ei oska näidata, aga siiski. Ma kirjutan enda avali, sikutan kudesid ning kelmeid veel laiemale, et te ikka organitest ka kena selge pildi saaksite. Olen inimese anatoomia ja psühholoogia ühes näiteisikus. Olen elus: tahate, torkige, vaadake, kuidas võpatab!
Katmata ja kartmatu eksemplar.

Ja siis ma suhtlen päris inimestega ning püstitan enda ümber väga efektiivse müüri. Ei mingeid organeid, ei südameverd ega pisaraid. Silmad vaatavad nagu laskeavad. Peakalle on meistritöö jäise iroonia vallas, naeratus lubab: "Sa võid olla tark, aga küllap ma leian mõne ala, kus mina olen targem."

Minu igavene needus, lahendus ja esmane automatism vähegi ebakindlaks võtvates situatsioonides on: mine metatasandile! Räägi toimuvast kui kõrvalt vaadatavast protsessist, väldi emotsionaalset, lähene mõistuslikult. Ole distantseeritud, kaine ja jahe.
Ise ma nimetan seda delikaatsuseks enamasti =P
Teise inimese mittesurvestamiseks. Emotsionaalsest väljapressimisest hoidumiseks.

Ilmutab keegi minu seltskonnas vaid haavatavust ja inimlikkust, mina põrutan kohe raksti! metatasandile juhtunut intellektuaalselt analüüsima. Vaatan tahtekindlalt mööda sellest, et tundlik. Sellest, et päris. Selllest, et palun ole olemas.
Hiljem imestan, miks mul ei õnnestunud kontakti saada. Puudutada midagi ehedat, lasta puudutada omaenda rumalat inimlikku osa...  
Kõik naised suudavad nutta ilma pisarateta ja enamiku puudutus ravib. Aga mina ei puuduta.
Arutan ehk selle üle, mis võiks juhtuda kui ma puudutaksin. Kas platseebo oleks piisav, et ravitoime tööle panna, ja kumb siis puudutuse käigus rohkem tunneks, minu või teise inimese nahk.?
(Oleneb puudutuse piirkonnast, eks ole. Sõrmedel on palju närvilõpmeid nt.)

Aga päriselt kätt ei siruta. Müür on ees.
Roni üle, murra läbi, ära mine veel ära..!

Kokkupuutepunkt

Terve päev santehnikat.
Kodu võõrustab elektrikku JA torumeest ühekorraga.
Mehed räägivad mingit täiesti mõistetamatut juttu, millest ma õnneks ei peagi aru saama. Arusaadavad punktid on, et kempsupoti ma peaks uue ostma, senisega pole midagi teha, nad pole näinudki sellist juba aastaid. Ja et seda juppi ja seda juppi ja seda juppi käisime Bauhofis ostmas, ja nüüd läheme ostma seda juppi ja seda juppi ja seda juppi ja kui seda viimast ei ole, tellime kohe ära ka.
Ma täpselt ei tea, mida ma lootsin enne selle raske otsuse tegemist, et kutsun professionaalid askeldama. Et lasen töömehed uksest sisse ja maagiliselt on mul kaks tundi hiljem vaesus, aga laitmatult töötav vannituba-kemps siiski ka? Ilmselt küll.
Noh, ei ole asjad nii lihtsad.

Esiteks pole vaesust - nad võtsid ainult materjaliraha, aga tööarve tuleb hiljem. Tõtt-öelda eelistan ma kiirvaesumist sellele hilisemale arvesaatmisele oluliselt, aga no mis teha. Kord on kord.
Teiseks minu iidsele kempsupotile lihtsalt pole seda pisikest lihtsat jubinat saada enam, millega ta jälle vett peaks. Nii et selles osas ei paranenud midagi.
Kolmandaks selgus taaskord, et töömehed on inimesed! Nendega peab suhtlema! Õnneks mitte nii palju, kui vastutuleliku meessoost tuttavaga, kes tuleb kodutöid tegema, aga siiski. Ning see, et nad räägivad pool aega täiesti arusaamatut juttu, millegipärast seejuures kõiki (nii arusaamatuid kui arusaadavaid) lauseid 4 korda korrates, ja üks veel pudistab ka, ei lase kohustuslikul suhtlusosal üldse sujuda. Minu ülesanne kaasinimesena oli olukorraga kuidagi toime tulla.

Päästjaks osutus täiesti ootamatult kass.
Nüüd ma viimaks tean, miks neid elukaid vaja on! Kõigil meist on oma kass ja omad kassilood, võime teha nunnutavat häält ja arutada, kas karvasem kass ajab rohkem karvu ka. Kui tekkis veider vaikus, sai vaadata, kuidas Korpus akna vahel tuterdavat kärbest jälgib, ja selle kohta tähendusi teha.

Šokolaadiküpsised, muidugi, aitasid ka pisut seda aega lühendada, kui üks mees töötas ja teine ootas ning siis jälle vastupidi =)

=(

Tähendab, misasja.
Nüüd pani Rents ka oma plogi kinniseks!
Ainus inimene, kelle peale võis kindel olla, et kui elu on ka lage ja tühi ja kurb, vähemalt nädala jooksul ta ikka midagi toredat kirjutab!

Olen sügavalt löödud.
Võiks lausa öelda, et mu maailmapildis on nüüd mõra. Ta ei tundunud üldse seesugune inimene, kes paneks oma plogi peitu või jätaks järsult maha.

/klikib hämmeldunult juba neljandat korda "Pärdikute päevaraamatu" linki, ohkab ja vangutab pead.

No mida ma nüüd siis lugema hakkan?

Vaatenurk

Mingi ootamatu joovastav roosa talvine taevas. Kass kükitab aknal ja vaatab rabatult, kuidas kõik väljas on korraga teist värvi, endal saba radiaatori vahele topitud. Oktoobrile omane valguse nurk koos kogu selle lumega annab täiesti uudse aknakogemuse meile mõlemale.

***

Aga mõne päeva eest oli veel sügis.

***

Kõik mis on olnud ja tuleb. See on seal olemas. Kui kõndida sügisel metsas, mille mälestused on aeglased ja loomulikud, on tunne, nagu aega polekski. Tuhat aastat siia või sinna. Sünnib, elab, sureb - ühtlase voona. Elukülluse ringkäik.
Lõhn. Raske ja niiske. Kõdu vaikselt ragisev järeleandlikkus jala all.
Mitte nii palju kõndida, kui pugeda ja ronida. Oksad painduvad ja unustavad siis su möödumise. Mõni ligeniiske tüvi pillab pihutäie pehkinud koort.
Kivid metsasüdames. Millal nemad siia jõudsid?
Ammu enne metsa. Liiga ammu, et keegi teine seda mäletaks.
Mis see on, mida kivi näeb? Mida kivi tunneb? Kõik see raske, niiske ja muutuv tema ümber, ja kivi ise. Murenemas nii palju aeglasemalt kui too lõhnav elurikkus. Kestmas hoopis teistsuguses rütmis. Kivi kui jäävus.

Ma ei tea, mida kivi näeb.
Aga ta nutab rohelist. Rohelist rasket sammalt, iga aastaga üha rohkem.