Oh, ma olen nii tark ja ilus!

Olen ikka hädas selle iluvärgiga.
Viimaks ometi usun, et ok, olen umbes isiklikus tipus. Nii hea vaadata, kui ma umbes võikski ideaalis olla. Ei muudaks mind kaunimaks vähem kaalu ega pikemad juuksed, isegi vinne naljalt ei tule enam, suhteliselt sile nahk. No mitte midagi ei kerki pähe.
Ja mis siis? Ma ei oska selle kuramuse iluga ikka midagi paremat peale hakata kui varem.

Pilte saab teha aint.
Mitte et varem ei oleks saanud. Lihtsalt toona ma panin punnile peitepulka peale, enam ei ole seda vaja. Tegelikult varem tõmbasin ka kõhu sisse ja enam ei tõmba, aga kuna mu kõht näeb suhteliselt samasugune välja reaalselt, on see rohkem enesekindluse, mitte ilu teema.

Mis te tahate öelda, et ilu ongi ainult see, mis ta on?! Ei panda padaje, kui ei oska padaje panna, ning muud kasu tast ei ole, kui et osad tähelepanu osutavad mehed on ka päris sümpaatsed?!
Ei, teoreetiliselt teadsin seda muidugi juba ammu-ammu, siingi olen jälle ja jälle kirjutanud, ent reaalselt-tegelikult-päriselt, katse-eksituse meetodil asja uurides samale tulemusele jõuda on ikkagi kummastav.

See lihtsalt - on. Ei vii kuhugi mujale, ei anna midagi muud. Täiesti omaette skaalal on jätab soovida-mitte nii ilus-ilus-veel ilusam-veel ilusam-veel ilusam-kõige ilusam. Ja kuigi inimeste maitsed on erinevad, maailm ei pruugi mind nii näha nagu ma ise, loeb mulle see, mida ise mõtlen.
Ma meeldin endale - ja kurat, oleks see siis vähemalt kuidagi väga otseselt välise iluga seotud! Ei, enesekindlus.
Pffff. Kurat, see ei saa ainult minu vastutus ka olla, kui lapsest saati olen elanud maailmas, kus ilu on midagi tähtsat ja ihaldusväärset! Aga noh - parem nüüd kui ei iial.
Ilus olla on tore, aga midagi muud see ilu tõesti, isegi salaja ja kõigi mitteideaalsete eest varjatuna, ei anna kui teadmise, et jee, olen ilus.

Maailm ja mina.
Ah, see asi on küll rääkimata, et kuidas ja miks ma ei kannata enam ÜLDSE palumata nõuandeid.
Kuidagi arvasin, et see mittetalumine on loomulik ja kui olen endaga rohkem rahul, neid nõuandeid enam ei tulegi, aga eksisin täiega. Ühe inimesega läksingi konkreetselt tülli seepärast, ent oli teisigi, kes andsid mulle nõu ja siis üldse aru ei saanud, miks ma vihastasin.
Nagu siiralt ei saanud aru, omast arust olid nad nii loomulikku ja normaalset asja teinud!

Niisiis.
Kui sa annad nõu, siis see on ju mingi probleemi lahendamiseks, millegi endisest paremaks tegemiseks, millegi muutmiseks. Aga kui sa annad palumata nõu, on see natuke riskantne. Ütleme, minu näitel, aga tegelikult on see üldine.

Varem ma leidsin, et mul peab tõesti mingi viga küljes olema, mida parandada, miks ma muidu õnnelik pole - ja võtsin nõuandeid täpselt nii, et see mulle sobib, see ei sobi, see on vana asi, aga see hoopis uudne mõte! Võiks proovida!
Nõuannete saamine oli normaalsus.

Aga nüüd peab mulle esmalt selgitama, mis mul siis nõuandja meelest viga on, et ta seda parandada tahab. Mulle endale meeldib just nii nagu on ju! Miks muuta seda, mis niigi toimib?
Ja kui nõuandja on mu sõber, inimene, kellele ma nagu teoreetiliselt peaks meeldima, on palumata nõuanded veel eriti veidrad. Minu meelest mul ei ole viga seal, sinu meelest on? Kuigi ma nagu teoreetiliselt peaks olema see inimene, kelle sa lähedaseks suhtluseks välja oled valinud kui oma suhtelise lemmiku maailma inimeste seas? Ja sa ei vaevu isegi selgitama, et miks halb, arvad kuidagi automaatselt, et mulle on muutumissoovitusi vaja?!
A mine ka persse siis!

Lähen vihaseks isegi mingite enam-kui-poole-aasta-vanuste asjade peale endiselt =) See automaatne eeldus, et mul on midagi viga, mida muuta, võib ju inimestes elada, aga kui need inimesed nagu peaks mu sõbrad olema ... pfffff.
Milleks mulle sellised sõbrad, nagu tõesti?!

Friends don't dance and if they don't dance
Well they're no friends of mine.

Eelsuvi II

Haa, nüüd on mul pildid ka. Sealt midagi välja valida on raske, sest kuramuse ilusaid on nii umbes 40, aga no võtan mingid.

Hommik oli nagu hommik ikka seal imelises majas. Tütre onu naine (õudselt keerulised ikka need sugulussuhted!) oli ikka veel erutatud sellest, et sai eelmisel päeval endale elu esimesed töötunked ning demonstreeris neid õhinal. Kirjeldas, kuidas ta oli külapoes käimiseks nad natuke sopaseks teinud, et ikka ehe välja näha, mitte mingi vürhvel, ja tütre onu kirjeldas, kuidas ta tunkede pealt näeb laeval täiesti pingutuseta, kes on lihtsalt teiselt laevalt tulnud mehhaanik, aga kes praktikant, keda võib kõige nõmedamat tööd panna tegema kohe.

Aga kohvifiltrid olid otsas ning tuli juua kannukohvi.

Siis me käisime ja tõime Ruudu Läänelinnast ära, kuhu ta oli umbes ristdiagonaalis läbi Eesti sõitnud, ning loomulikult ma usaldasin oma aju valesti: oli meeles, et buss tuleb 11.55, aga ta helistas mulle 11.22, et on nüüd kohal, noh. Kuramuse bussi saabumisaeg oli hoopis 11.15!
Õnneks olime nagunii Läänelinnas, plaanis poes käia enne tema tulekut.
Käisime siis lihtsalt pärast.

Siis sõime-jõime kohvi natuke ja läksime.
Oot, ma panen ühe pildi lugemise vahelduseks.

Mere äärde, sest minu meelest on meri tore. (Ja järved toredad, jõed toredad, mets tore, igav liiv ja tühi väli tore, lumi tore, äike tore, päike tore - kui üritasin välja mõelda, milline loodus mulle meeldib, meeldis mulle kõik, ainult mõte, et ma kunagi ei näe enam ühtegi puud, näis võõrastav. Aga et paar puudeta aastat on vahepeal, tundub täiesti kombes.)
Ruudule kui sisemaa-tüdrukule oli meri "aaaa, nii lahe, KINDLASTI tahan!" ja niisiis läksimegi mere äärde.

Nojah, läksime. Mingil hetkel arvas Ruudu, et ta tahaks meres ka mingit pilti, aga see oli selline rand, kus suuri kive oli aint maal, meres polnud ühtegi. Aga oli see:

Ja muidugi oli umbes 5 kraadi sooja - ei, see polnud see päev vahepeal, mil soe oli - ja muidugi ma arvasin, et noh, ma võin ju sukkpüksid ära võtta ja sinna läbi vee ronida.
Sain oma aasta varaseima mereskäigu kohe umbes kaks kuud varasemaks.

Alles siis, kui välja tulin ja sukki-saapaid jälle jalga tõmbama asusin, hakkas rõvekülm. Enne oli selline - noh, külm, aga mitte põrutavalt. Et asja ikka eriti põnevaks teha, käib mul ju pea ringi, kivid vee all olid libedad ning mingil hetkel kaotasin tasakaalu ning summisin seda otsides meres kõvasti ringi, pritsisin end täis ning olin rõõmus, et vette pikali ei kukkunud.

Siis tegime veel pilte.

Ajasime vahepeal juttu ja siis tegime veel.

Aga see mereskäik oli kindlasti kõige ekstreemsem mu jaoks ning kui mõtlen, KUI väsinud ma lõpuks olin, ilmselt ka kõige kurnavam. Jõudsin juba poole peal sinnani, et hoidsin igal võimalikul ja võimatul juhul silmi kinni ning õhtul tuli veel koju tagasi ka sõita.
Tütarlapse onu viis meid ära bussipeatusse ja ütles midagi sellist, et no loodetavasti oli positiivne kogemus. Vastasin ausalt, et mulle on iga sealolek alati positiivne olnud.
"Mulle küll mitte," vastas mees. "Näiteks täna hommikul olid kohvifiltrid otsas! Ületamatu probleem!"

Sõitsime Pealinna poole ja ma lihtsalt hoidsin terve sõidu silmi kinni, raasugi magamata. Ning Vana-Pääsküla peatuses tuli mul see moment, kus lähed Statoili pissile ja siis ostad sealt kohvi ka, sest alternatiiv oleks rongi tulekuni lihtsalt kinnisilmi istuda.

Täiega hästi kulutatud euro ning 95 senti.

Ühe pildi panen lõpetuseks veel, sest me naersime end oimetuks seda juba fotokast vaadates - tekkis nii, et ma viskasin roogu õhku ja siis see tuli maa poole tagasi, sel ajal, kui mina tegin nägu, et ei tea midagi, täiesti juhuslikult jalutan langeva roo alt läbi.

Ma ei tea, mis see normaalne kokkuvõte nüüd oleks, aga Ruudu fb leht on siin. 

Eelsuvi I

Arvutis kirjutamine on puhkamine. Ning olen nii väsinud, nii väsinud, nii väsinud.
Nii. Väsinud.

Vaata, ma teadsin ettegi, et see väsitab. Ja ikkagi, ikkagi arvasin, kui juba väsitab, siis väga tagasi ei tasugi hoida, kui läks trumm, mingu ka pulgad, ma vahet ju nagunii ei tunne - välja arvatud, et tunnen küll.
Seal ikka on vahe, kas väga väsinud või veel kaks korda väsinum kui väga väsinud. Viimasel juhul hakkab näiteks pea valutama. Õudsest ringikäimisest rääkimata. Nagu mitte lihtsalt, aga õudsest.
Ma ei tunne (eitus, ei tunne) enam mitte ainult külma ja kuuma, vaid ka janu, nälga, pissihäda (avastan, kui vajadus on hädaline - õnneks oli Statoil sealsamas) ning ei suuda magama jääda. Olin parasjagu aeglase numbrite lugemisega 639 juures, kui juba äratama tuldi.
Ja ikkagi olen omajagu rahul endaga, sest pagan võtaks - muidugi väsitasin enda läbi ja läbi ära.
Aga tulid ka mõned nii eredad eredused, et ikka olid.

Söön ennast sundides (sa vajad seda, glükoosilaks elustab!) kohvi kõrvale piimašokolaadi ja räägin mõnest eredusest.
Teise päeva jätan selleks ajaks, kui mul pildid ka on, sest põhimõtteliselt käisin pilte tegemas.

Juba sinna minemise järel, kus on mu Tütarlapse pere teine pesa, olin risti-põiki väsinud ja kukkusin voodisse.
Mind viidi autoga. Huvitav, mis seisus ma oleksin olnud, bussiga minnes? Igatahes on Tütarlapsel väga meeldiv onu, kel täiesti sõitvad rattad all, ja seal nii lahe majapidamine, et ikka iga kord imestan, kuidas selline koht üldse olemas on.
Müstika.
Üldiselt on lahedad inimesed liiga vaesed, et sellist mõnusust võimaldada. Kel raha oleks, pole aga ses suunas lahedad. Need kanad, need kassid, need pardid, see koer, need traktorid, see sahver, need inimesed!
Köetud tubade ja ülimõnusate vooditega värk pealekauba.

Kella üheksa ajal külastasin kempsu, sõin ära õhtusöögi, mis parasjagu valmis sai, ning vaarusin sängi tagasi.
Sest olin nii väsinud, et lootsin magada.
Tühjagi. Mingi suve-eelne aeg on: minu ümber tiirutas, pinises ning ajuti ka maandus mu põsele või meelekohale kaks sääske. Nagu mida?! APRILLI ALGUSES?! Sain neist rahu alles sellega, et tõmbasin tolle tekkidest, mis kootud oli, üle pea. Siis sääsed enam ei kiusanud, suhteliselt ruttu kindlaks teinud, et sinna hästilõhnavasse paika ligi ei pääse - aga und ka ei tulnud.

Liiga väsinud, et enne südaööd uinuda.

Keerlesin roiult, kootud tekk üle pea, ja lõpuks loobusin.
Natuke enne keskööd, kui kõik normaalsed inimesed magama olid läinud, tõusin mina üles, tervitasin kasse ja tegin endale võileiva, mis koosnes leivast ja võist (väga paks kiht). Sõin selle ära ning sammusin öösärgi peale tõmmatud mantlis õue suitsule.

Üldse polnud külm. Vaikne, tuuletu ja vähimatki lõdisemist esile kutsumata, laius mu ümber kevadöö. Panin sigareti põlema ning süüvisin tähtedesse, mis rippusid mustas taevas nii madalal, et tõesti meenutasid väikesi heledaid valgusekilde ja üldse mitte kaugeid põlevaid gaasikerasid. Üks täht liikus aeglaselt, see oli lennukituli, ent üldiselt valitses rahu, pimedus ning õnn.

Suvel peaks ju veel soojem olema, mõtlesin eemalolevalt, aga siis tulid mulle sääsed meelde ja kõik tundus just piisavalt suvine, et uskuda: nii võikski!

Et ma olen selgelt õppinud mitte ootama, kuni toredad asjad ja nähtused enam toredad pole, tegin tähti imetledes suitsu ära, sees endale veel ühe väga paksu võiga võileiva, pesin hambad ning siis proovisin uuesti magamist.
Sedakorda õnnestunult.

Magasin peaaegu poole kümneni. Nii kaua enamasti välja ei venita, enne üheksat ikka üleval. Täiega lahe - aga üsna ere tõend sellest, kui kohutavalt väsinud ma olin.
Ja teine päev oli veel ees!

Lihtne

Veider. Tegelt lausa naljakas.
Et ma ise saan küll aru, et ma ei ole enam tavaline inimene ja mõned mudelid, mis töötavad suht kõigi peal, minu peal lihtsalt ei tööta. Seda puhast süüdimatut ausust, seda, et ma ei mõtle ei paremini ega hullemini, kui ütlen, naljalt maailmast ei leia. Mitte millegi kartmine ("äkki ta saab valesti aru?"-"a mis see minu asi peaks olema?" - "kaasneb risk haiget saada!" - "no selge. Mitte et see mind kuidagi takistaks") ja selle tegemine, mida tahan, toob kaasa mõnevõrra ebainimliku inimese.

Aga on neid, kes lihtsalt ei mõista seda, kes üritavad mulle kohandada mingeid "ta tegi nii, ilmselt mõtleb nii"-liivavorme ning kuigi see on mulle sügavalt kama, saan aru, mida nad teevad, ning see on veider.
Olgu, see on mulle enamikul juhtudel sügavalt kama. Ühe erandiga, aga noh - ega ma ei saa parata nii ehk nii. Ütleme, mul on kahju, aga no on nagu on. Elame edasi.

Mulle on kõik ääretult lihtne.
Varem nägin hästi palju halle varjundeid, kuidas igal tegevusel on hea osa ja halb osa, kuidas abort või spikerdamine on vaatajast ja tegija erinevatest motiividest tulenevalt alati vastuolulised teemad.
Nüüd on kõik mustvalge, valeõige, on/ei ole. Aborti kas on inimese meelest hea teha või pole. Sa kas spikerdad või mitte. Maailm on selline ja selline ning sa võid ju sinna juurde mõelda, et natuke hea, natuke halb, selle nurga alt võttes paistab teisiti ja teise nurga alt võttes kolmandal moel, nurki on mustmiljon,  - aga maailma sinu mõtted ei muuda ju!
Ainult ennast ajad segadusse.
Ma teen mida mina tahan, oma tahtmisi jõuan veel hädavaevu kindlaks teha, ning kuidas see maailma mõjutab, on juba maailma mure.
Kõik.
Lihtne.
Olgu, selle sain ära räägitud, mis hinge peal (muidugi elasin nii juba ammu, tunnetasin seda ammu ning rõõmustasin nagu lumekuningas, kui viimaks sain end ära tõmmatud suhetest, mis mulle midagi ei andnud, öeldud välja, mida viisakad inimesed ei ütle, ning kui vahel kaasnes väljaütlemisega ka suhte katkemine - noh, õige mul selliseid suhteid vaja! Aga eile olin jälle julge ja aus ning üllatasin sellega mõnesid maapõhja), midagi võiks nagu veel.

Kohv hea? On hea.

Tegelikult segab küll, et kolm sõpra umbes kuuest on ära läinud. Üks on õnneks juurde ka tulnud.
Maailm on mulle vähem värviline ning lähedust hindan ju ikka - lihtsalt seda polnud nendega enam niikuinii, seepärast oligi kahel juhul "õige mul vaja, mine ka persse" ja kolmandal "nojah siis, nii on".

Ma ei ole lihtne inimene enam enda lähedal pidada, just selle kompromissitu aususe tõttu. Inimesi armastan endiselt ja olen täiega lahke, sest see on see, mida ma tahan, aga "kui sul ei ole midagi kena öelda, ära ütle midagi" on täpselt see, mida tegemast keeldun.
Vahel on kusjuures mullegi lihtsam vait olla ja ignoreerida, kuid kui tuleb sisse kraapimistunne - ja see tuleb ruttu - reageerin.

Lihtne.

Nüüd võiks poodi joosta ning piima tuua. Meil läheb kahe peale liiter päevas ning üleeile olin kaval ning tõin kaks liitrit. Mis on otsas ja kohv AINULT vahukoorega on ikka tunduvalt halvem.
Kuigi ta on ikkagi hea.