Inimesed! Lollakad!

Ehk siis - vahel on hea inimene olla.
Vahel on jube teiste inimestega liigilist kuuluvust jagada.

Alustades väga väikesest detailist:
mis mõttes on pasha "kaloripomm"? Just sõin oma teist selleaastast pashat (miks tehakse pühadetoite ainult kord aastas? A kui mulle maitseb, miks ei või rohkem teha?) ja mõtlesin, et see on täpselt nagu kirju koer, aga küpsisepuru asemel on kohupiim ja šokolaadi ei lähe.
Mis teeb temast oluliselt tervislikuma ja hetkel minu meelest ka maitsvama magusroa.
Aga "kaloripomm"? Näe, siin, siin, siin ja rohkem ma ei viitsinud otsida. Ma olen sama kuulnud ka päris inimeste käest, mitte vaid lugenud internetis liikuvast folkloorist. Kui pasha on kaloripomm, mida need nii ütlejad siis muidu söövad? Või nad pistavad pool kilo pashat korraga pintslisse (ja söövad kõiki teisi toite samuti poole kilo kaupa)? Või mida?!

Üldine jutt:
et inimesed ei ole lollakad, mulle ainult tundub?
Oh, oleks see nii! Olen täiesti valmis eksima ses asjas, mingit probleemi ei oleks.
Õnnetuseks tõestavad needsamad inimesed (TM) igapäevaselt, kuidas on ikka küll. Trumpi presidendiks valimine oli lihtsalt ere näide, mida meeles pidada, kui taas tuleb peale hämmastus, kuidas nii saama?!

Et pashat kirjeldatakse kui kaloripommi, on pisipisipisiasi. Et Aasta Ema peab reglemendi järgi olema abielus (millist nõuet pole vist sama Naisliidu valitaval Aasta Isa valimise juures), on natuke  suurem, aga siiski ka pisiasi, üks detail.

Ent mis paneb juukseid katkuma: lollus on üleüldine, igas eluvaldkonnas mitte ainult esile tulev, vaid vahel konkreetselt valitsev joon. Kuna see on nii krdi üleüldine, ei ole isegi mõte "Aga ma õpetan inimesi!" indu tekitav, sest alustama peaks väga baasilistest asjadest, A-st ja I-st. (Mismõttes A-st ja B-st? Kas B on mingi üldkasutatav täht, milleta eesti keelt ei ole v? Häälik, mis kogu aeg ette tuleb ja mille tähistamiseks ühtegi teist tähte kasutada ei saa?)
Mul ei ole huvi.
Ma ei taha ja ei jaksa vastutada teiste inimeste lusikate eest. Tehku nemad, mis nemad tahavad, mina teen, mida mina tahan.

Ka siin, võrgupäevikus. Ma lihtsalt kustutan rumalad kommentaarid või end rumalana tõestanud inimeste kommentaarid ja elan oma maailmas, mis on NATUKE vähem rumal.
Lihtsalt ei kanna inimeste üldist rumalust ära. Kui luban sel oma lauba taha ja rindu sisse, sügavale südamesse tungida, hakkab nii õudne, et suremine näib jälle hea valikuna.
Nii et siis ei luba.

Ma üldse püüan maailma eest nüüd natu vähem hoolitseda ja enda eest rohkem. Täna ei andnud raha ühele, kel oli seda raudselt rohkem vaja kui mul, aga mul on ka parajasti vaja poja korvpallireisiks ja talle Lätti kaasa antava taskuraha nimel säästa. Siiamaani veits kummitab, aga tunnen, et tegin õige valiku samas.
Hoolitsen enda eest. Pole siin midagi kogu maailma eest vastutada! Ma. Ei. Jaksa.

Nii, võiks veel midagi rääkida lisaks sellele, kuidas olen targem ja parem kui mõni teine =)
Huvitav, mida?
Et osad inimesed on ikkagi lahedad? On. Osad inimesed on lahedad. Ja vahel mul pole üldse piinlik inimkonna osa olla.

Inimene on mõnus olla - vahel

Alustasin taas väiksema annuse antidepressantidega 2. aprillil ja no - mõjub.
Mõjub siis seksuaalsusele seekord.

Kogu maailm paistab nagu läbi kergelt seksika loori. Isegi mõned NIMED on seksikad. Nimetan neid enda sees - Arkadi nt on erutav nimi, dekabristid ja kaame kuu, ja Joakim. Mulle kuidagi meelivad mehenimed, kus teine täht on O - ja absoluutselt mitte konkreetne, ent kõikehõlmavalt maailmavärviv, veidi hõrgutav pilk tekib.
Arvestades, et see pole mitte ärakaotatud antidepressantide mõju, vaid lihtsalt kolmandiku võrra vähendatud annuse oma, on kunagi päris lõpetades orgasmid tagasi saada täiesti realistlik soov.

Ja meel pole ka kurb. Takkajärgi oletan, kuidas masendusin seepärast, et kulutasin täiesti tuimalt ja ükskõikselt pikema perioodi vältel taas kõik oma lusikad ära (ja mõned rohkemgi, kui oli võtta). Nüüd jälle loen, pean piiri, ei võta ette, kui teisti saab ka - ja mingit probleemi pole.
Kuidas ma ikka nii loll olen, peaksin ju teadma ..?

Ah, olen, siis olen.
Eksimine on inimlik? On. Ma olen inimene? Olen.
Kui järjepidevalt juhm pole, on juba hästi. Ja tõsi on, et mul on ikka heameel mõeldes neile, kes ON järjepidevalt juhmid minu asjus, sest olen ära teadvustanud, et probleem pole minus (miks ma ikka teistsugune pole? Parem see või teine? Ole parem hobune, mulle meeldiksid sa sellisena! Ei, ikka veidi teistsugusena, proovi veel), vaid AINULT nendes.
Mitte mina ei pea teistsugune olema, et inimestele rohkem meeldida - Sisyphhose ülesanne - vaid arvamus minust ongi neis teistes inimestes ja kui nad peaks tahtma mind rohkem armastada, muutku ennast.
Mallukas ka kirjutas sellest - võinoh, enamvähem =)
MINA end teiste silmade või tunnetuse jaoks muutma ei hakka.
Enam. Olen ükssarvik, otsige oma hobuseid mujalt!

"Ameerika jumalate" sarja lõigud ilmuvad sotsiaalmeediasse, ja naljakas on näha inimeste reaktsioone. Suvaline neist:
"The level of excitement I have for this series is indefinable. Great casting, too!"
Nagu - jaa, ma kindlasti vaatan seda. Jaa, mulle senilekkinu järgi paistab meeldivat kõik peale kleenukese Easteri. Jaa, väga lahe.
Aga excitement? Et mulle oleks küüsinärimavõtvalt põnev mingi sarja telesse tulek?!
On sihuke kassipojaga-mängimise-nunnu näha, mida inimesed põnevaks peavad. Ot-sa-tibuke, tupsununnu, mis SULLE tähtis tundub! Nii väike ja teotamata veel!

Muidu on nii, et käisin Elvas Murca snniunniüniinnipäval.
Bliu one, mina, et kohale läksin ja enne diivanile külili vajumist isegi paar tundi sotsiaalne olin. Magada muidugi ei saanud, niisama lebasin (kuni tuli öö ja SIIS magasin küll), aga üks Eliisabeti kingitud lusikas oli mul kaasas, nii et päris ilma neist siiski ei jäänud.
See-eest hommikul olin oluliselt kepsakam, inimesi oli vähem ning maailm tore. Tasus kasvõi tänase hommiku pärast käimist - kuigi enne mõtsin, et no mu patoloogiline vaprus ja "peab proovima" on ikka ka tähtsad ja saan punktid kirja juba minemise eestki.
Aga et oli mõnus, on ikka tegelt lahedam kui vapper olemine =)

Olgu, aga tulin siis sealt ära ja kuna täna oli Elvas selline ilm, et lumetorm vaheldus päikesesoojusega, oli minu mineku ajal parasjagu purgaa.
Rühkisin rongijaama ning nägin sinna jõudmise ajaks välja nagu paras lumememm. Kloppisin end maja varjus enam-vähem puhtaks, raputasin koti peaaegu lumetuks ning avasin siis rongijaama ukse.

Või noh, püüdsin avada. Lukus, kuramus.

Vaatasin silti. Pühapäeval avatud kolmeni. Mida, ma tulin nii aeglaselt, et kell on kolm läbi?!?!
Vaatasin kella. 14.47.
Lonkisin teisele poole maja. Õnneks oli purgaa seks ajaks läbi ja paistma hakkas soe päikene. Soojendasin end kiirte paistel ning leppisin oludega.
Tuli keskealine naine arvata kolmeaastase lapsega ta käekõrval, mõlemad veel lumised. Naine katsus rongijaama teist ust. Ka lukusolevat.
Või uks igatahes ei avanenud.
"Hm," imestas ta kuuldavalt. "See peaks ju kolmeni lahti olema ... Naljakas."
Laps (süngelt): "Ei ole naljakas."

=)

Mis kellele mõjub, mis mitte

Võibolla mõni veel mäletab seda.

Mulle on see arusaadavatel põhjustel ikka teema. Aga on ka tunne, et mu armastus lohisevate veenide ja arterite pihta ei ole üldse piiratud armusuhetega.
Hiljaaegu oli jälle olukord, kus keegi laotas mu ette oma haavad ja kohe tahtsin siduda ja kergemaks teha, valud ära võtta ning lohutada.
See on sihuke tingrefeleks - kui mind usaldakse puutuma haavu, ma ei ole nende suhtes ükskõikne. Ainult siis, kui mulle on neidsamu haavu ette laotud korduvalt ja korduvalt ning olen endale ära öelnud, et siin pole mul ilmselt midagi teha, haavaomanikule nähtavasti meeldivad nad, et kinni panna ning korpa peale kasvada ei lase, enam ei hooli ja lohuta.

Nüüd jätan need inimesed tuimalt üksi, elagu ise oma haavadega, nagu paremaks peavad. Aga varem pidi teine ikka VÄGA mitu korda näitama, siduda laskma, lahti kiskuma ning mind veel taassidumise ajal näkku lööma ka, et ma enam ei hooliks.
Mõtlen, et emotsionaalne veri seob. Veri kleebib inimesed kokku, üksteise haavade nägemine ja puutumine on see, mida mina "läheduseks" pean üldse. Kõik ülejäänu - sarnased huvid, sama töö, sama maitse pirukate, raamatute või seksi suhtes - on liiv, mis niriseb maha ja ei kleebi kedagi.

Aga ma lendasin orki, arvates, et sedasi on kõikidega.
Vist.

Mulle oli niivõrd arusaamatu, kuidas inimesed, keda mina olen sidunud ja lohutanud, ei tee sama minuga, et tapsin ennast, veendunud, et minupoolne haavade nägemine ja nende hell puutumine ei tähendanudki midagi. Mind ei olnud olemas ka siis, kui arvasin end olevat. Ma ei olnud oluline isegi siis ja neile, kellele raudselt arvasin, et olen.
Nüüd - jah, nüüd enam niimoodi ei mõtle.
Aga raisk, tunnen natuke ikka.
Verine haav näidatakse ette ja isegi kui ei öelda, et aita mind, mul instinktiivselt tuleb soov aidata. Awww, ta usaldab mind nii tundlikesse paikadesse, ta usaldab mind enda juures väga õrnade asjade ligi!

Kuni aga jaksan, seni teen midagi.

Jaa, mul on juba natu parem, aga see haigus pole ikka päris üle. Et ma lootsin end teatud asjade mittesöömisega taas tahtma panna? No ma ei tea, see Tom Yum supp, mida potis kohusetundlikult juba neljandat päeva keema ajan, et halvaks ei läheks, ajab ikka iiveldama. Kui täna ka ei taha, viskan minema. Üleeile sõin veel ainult magusat (loe: seda magustoitu, mille retsept mingis eelmises postituses on, ja kohvi), täna on praemuna singiga ka teema juba.
Aga pudrud, supid, ühepajatoidud ja salatid ajavad südame läikima juba neile mõeldeski.
Porgandit võin süüa. Isegi meeldib. Õun meeldib vähem, aga no läheb ka kuidagi.
Aga et isu oleks?! Haa Haa. Haa.

Ja meeleolu on siuke ... noh, väsinuna on nagunii halb, eks ole. Haigena olen kogu aeg väsinud. Kui ei söö eriti, ei saa ka magada, ja no ei ole isu.
Aga sellist ekstrajäledat tunnet enam pole kui üleeile, see läks üle.
JAI!

Loen praegu raamatut, mis mulle täiega meeldib. Jaa, ma üldse ei hakka surema, ei ole 16 ning leukeemiast tean ka ainult mõnda-natuke, sest olin hematoloogia osakonnas 2. kursusel praktikal, aga see, kuidas peategelane tunneb end maailmas võõrkehana, kuidas isegi arvatavalt kõige lähedasemad ütlevad talle tema kontekstis absurdseid asju, kuidas keegi lihtsalt ei saa aru, sest neil ei ole sarnast kogemust - oojaa.
Hea raamat. Vähemalt mulle tundub kohati nii hirmus täpne - ja "see hetk on imeline"-momente täis. Lugejal tekib tunne, et tasub ka sedasi elada ning samas väga nina alla seda tunnet ei hõõruta, sest tegelikult on täiega nõme olla 16 ja suremas.
Nii, aga miks ma hakkasin sellest rääki kirjutama, oli, et peategelasel on nimekiri asjadest, mida ta enne surma teha tahab, ja mingil kohal seal olid narkootikumid.
Tema võtab seeni ja need vähemalt kirjelduse järgi täiega mõjuvad talle.

Mõtlen praegu: huvitav, kui mulle narko huvitavalt mõjuks, kas oleks midagi, mis mind pidevtegemise ees tagasi hoiaks? Peale selle, et kallis.
Ma ei ole väga palju proovinud. Viimasel vist 15 aastal üldse ei midagi peale alkoholi, suitsu ja kohvi. Aga kuigi mu loiu eksperimenteerimise lõpu võib panna rasedaks jäämise arvele, ei usu ma õigupoolest, et ma siis, kui ei olnud rase ega imetanud, poleks uuesti proovinud, kui seal midagigi ahvatlevat oleks olnud.
Lihtsalt ei olnud.

Kõige levinum legend on kanepi oma. Kõik need legaliseeridatahtjad ja raviotstarbel-vähemalt-mõtekaks-pidajad panevad ta kõlama nii, nagu tegu oleks millegi alkoholist süütuma ja toredamaga.
Süütuse osas sõna ei võta. Vbla ongi.
Aga alkohol ei ole mu meelest tore ja kanep veel vähem. Ma olin proovimises visa, sest "esimestel kordadel ei mõjugi", aga kui ka juba kuuenda korra järel ei juhtunud midagi peale uniseksmineku, muutusin pahuraks. Ja kui kaheksandal korral IKKAGI magama kukkusin (kusjuures ei olnud isegi eriti häid unesid, polnud üldse midagi: mul oli tunne, et just heitsin voodisse, aga vaja ikka pissil ka käia - aint vahepeal oli talvekeskööst kuidagi valge hommik saanud), kaotasin igasuguse huvi.

Siis oli spiid - no mida, üheksakümnendate lõpp, nullindate väga algus! Tollal popid rohud.
Ei saa öelda, et ÜLDSE poleks mõjunud. Omaenda õlavarte nahk tundus hiiglapehme, seda oli mõnus katsuda. Ja väga uniseks just ei jäänud, öösel tantsisin sõbraga ja uinusin 7 paiku hommikul - aga samas, päris ei tulnud sarnaseid öid ka igasuguse spiidita ette! Jaa, ma olen spiidi all teinud asju, mis kõlaksid praegu välja öeldes üpris põnevalt - aga point on, et ma ei teinud neid mitte peale tulnud uljusest, vaid mõttest "nii, olen narkootikumi teinud, peaks midagi hullu ka ette võtma, nüüd võib".
Ei olnud tunnet, et maru põnev oleks, piirid kadunud. Oli tunne "no midagi peaks ju juhtuma!"

Mingeid n-ö narkootilise efektiga tablette olen ka võtnud, aga kuna need ei teinud ÜLDSE midagi ja ma ka ei mäleta, mis need olema pidid, ignoreerin.

Vahel mõtlen, et kui miski elus tore ei ole enam jälle, võiks oopiumiderivaatidega katsetada. Sest mis mul kaotada oleks?
Tüdruk seal raamatus on 16 ja suremas ja teatud moel peaks temal olema rohkem "mis mul kaotada on?" Aga fakk. Ma küll ei tunne nii.
Otsustasin juba enne rongi ära, et maailm ei lähe hukka, kui ma teda kinni ei hoia. Meil kellelegi pole midagi kaotada, tehes just seda, mida tahame.

Tegelt ma praegu kõhklen, kas ilmutada see postitus või parem ei - väga masendunud mulje tuli kokku, mis on täiega ebaõiglane mu vaimuseisundi hindamiseks. Vaimuseisund on päris ok. Ja kui võrdlen sellega, mis oli kahe aasta eest, siis - MIDA üldse kaevata on?! Päris ok? Kuule, PÄRIS OK on ju! JEEJAIJEEJAIJEE!

Kas mu see postitus ja üldse viimase aja postitused on kuidagi depressiivsed v? Et nagu - paneb kohe imestama, kui mõni on teistmoodi?
Ei peaks olema tegelt. Tunne küll kuidagi rämehalb pole!
Ärge nüüd öelge, et minu hea oleks keskmisele teisele IKKA halb?

Elu on keeruline, ei saa ma seda selgeks

Nii lihtsalt on.
Nii ei ole "õigesti", nii ei ole "valesti", nii lihtsalt on.

Ja siis ma tahaks ... krt, ei ole ilus öelda "surra" seepeale ... tahaks lakata olemast, sest nii rõve on olla, kuna mul on alati rõve olla, kui haige ja keegi ei hoolitse. Kuskilt ei valuta praegu isegi. Tatt ei lahma. Ei iivelda. 37.2 palavikku, nõrkus ja väike kõhuvalu - kõik.
Välja arvatud et maailm on haud, sõbrad varjud ja armastus tühine tunne, mu poeg mängib telefonis, nutab ja peksab rusikaga voodit ja kui palun teda seda mitte teha, mul on halb kuulata, ütleb läbi hammaste: "Ei koti! Mul on ka halb!"

Olen sama asja ikka ja uuesti siin rääkinud, aga uus sõnastus tuli täna pähe.
Jaa, kui mul on halb, ma tahan pai, hellitusi, lohutusi, hoolitsust. Aga kui mul ei ole halb, puistan neid enda ümber, et siis, kui ON, miski tagasi tuleks. Nagu Aramise arust tuli headel aegadel külvata lõunalekutseid vasakule ja paremale, et halbadel aegadel kuhugi lõunale minna oleks.
Et see on minu eriline nõmedus, et olen maailmale hea ja siis loodan, et miski võiks tagasi tulla, kui mul halb on?
A minge ka persse, kes niimoodi mõtlevad.
Ma tean, et see aeg tuleb. Kui mul halb on ja tahaksin pai, ilma et midagi head parajasti teeksin. Ei pea üldse olema vaimne haigus, kehalisest piisab täiesti. Tahaksin siis kellegi muu turjale jätta kogu vastutuse ja ise ainult vaikselt halada.
Et ma alati ei jaksa ise see tugev olla ja teistele anda, peaks siis nagu - tähendama, et kunagi ei anna? Ka siis mitte, kui jaksan mängeldes? Sest tuleb aeg, kui ma tahan pai, mitte ei anna seda välja, ja siis ma olen isekas, kui ei anna teistele, vaid tahaks ise?

Pole isegi sõnu, kui loll see kontseptsioon on.

Et inimesed ei ole lollid? Et Trumpi valijad ei ole lollid? Et see õpetaja, kelle juttu mu Poeglaps kordas - Trump on tegelikult Ameerikale hea, ehitab müüri, nii et terroristid ei pääse sisse - pole loll? Et ekreistid ongi targemad, kui ma mõista suudan?
Haa. Haa. Haa.
MUIDUGI olen ka mina loll. Ikkagi inimene. Aga krt, mitte nii väga kui enamik teisi. Keeldun seda oletust isegi natuke tõsiselt võtmast.

Ma olen, mis ma olen. Mitte endast parem - ent no kurat! Igatahes mitte ka endast halvem.

Aga armastusega on ikka hambad.
Ma elan ositi kujutlusis ju ning siis proovisin erinevaid kujutluspilte, et kelle hoolitsus ja nunnutamine oleksid praegu teema. Ja mõtlen küll, et noh, nüüd lasen enda vastu kena olla - aga ette kujutades on ikkagi nii, et tunduvalt rohkematelt inimestelt ma ei suudaks hellitamist vastu võtta, läheks kohe kodust ära, kui oleks oht, et tulevad ja nunnutavad, kui on nende arv, kel laseksin enda vastu hea olla ja üldse ei põrgiks.

Minu vastu hea olemine on privileeg, mida luban ainult neile, keda pean vähemalt sel hetkel endast tugevamaks ja targemaks.
Paraku enamikku inimesi ei pea. Ma päriselt arvangi, et inimesed enamasti on lollimad ja nõrgemad isegi kui nõrk ja hädine mina, ja mina vastutan nende eest. Vastupidise enda ees teesklemine oleks nii võimatu, isegi teise ees teesklemine nii palju rohkem ressurssi nõudev, kui lihtsalt üksi olla ja kõik ise ära teha, et selle ees on tuim õudus. Ei taha. Ei.
Oleks naljakas, kui see poleks samas nii kurb. Sest minu vastu hea olla lubaksin ma ka neil, kes üldiselt paistavad silma sellega, et nad ei ole kellegi vastu head. Mul on sihuke mootor sees, et luban endal nõrk ja väike olla ainult nende jaoks, keda usaldan iseendaga ise hakkama saavat ja endale mitte kahju tegevat minu aitamisega.

Neid, kes ennastohverdavalt appi tõttaksid, sest neile on teiste abistamine loomulik, vaataksin kerge õudusega. Neid, kes appi tõttaksid, sest väga väga naine, nii armas ja tore eemalt vaadata, nüüd on lähedaleminemise hetk, suure ja sügava õudusega.
Luban end aidata ainult neil, keda juba usaldan, keda juba loen oma inimesteks.
Ja krt, oleks tegelt nii, et mul oleks liiga palju neid abistajaid ja siis võiksin valida! Ei, mu valim ongi hästi kitsas, juba eos on nii suur jälestus igasuguste lollikeste-nõrgukeste abi ees, et üritan nendega mitte lähedaseks saadagi.

Selgelt ses idees on mingi nõrk koht, et külvan enne lahkust paremale ja vasakule, ent kui vaja, kõlbab mulle ainult väga spetsiifiline lahkus spetsiifilistelt inimestelt, sest teisi ma ei pea piisavalt tugevateks ja tarkadeks, et neile lisakoormat peale panna. Aga samas on nende "tugevate ja tarkade" seas hästi mitu sellist, kes hoolitsevad enda eest hästi sel lihtsal põhjusel, et ega nad teisi tunnetagi päris inimestena, teised on neile võõrad.
Näiteks mina.
Jee.

Krt, elu on ikka keeruline.